Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Päästetud
PÄÄSTETUD.
Pildikene elust.
Keegi ei näinud seda, kuidas Maalil hele pisar palgelt alla veeres, mitte keegi. See oli üksainus suur ja raske pisar! Õieti ei olnudki keegi seda nägemas, sest tuba oli tühi ja nägijad võisid üksnes tühjad seinad olla, mille vahelt täna tema armas mees, sugulaste saadetusel, kirikuaiale oli kantud. Siin istus ta nüüd kuuvalgel õhtul akna ääres, kuna ta oma viieaastase tütrekese juba magama oli pannud; esimest õhtut istus ta mehe surmast saadik nõnda ainuüksi. Laps magas juba — õnnelik magaja! Ta oli ometi vähe aja eest oma isa surnukeha juures nutnud; ilusad sinised silmad olid täis pisaraid olnud, aga nüüd magas ta juba nii rahulikult ja, võib olla, homme üles tõustes ei mäletanudki ta enam, et ta täna oli nutnud või miks ta seda oli teinud! Mis mõtleb küll ema süda lapse rahulikku und nähes? Lapse mureta olek ja õrnus äratas tema südames piinlikku rahutust, tuletas meelde seda õnnelikku elu, mis ta lühikese aja mehe kõrval oli elanud ja mis ruttu, nagu unenägu, igavesti kaduma oli läinud. Uuesti langes veel mõni pisar ta palgelt alla. Kas ei tuletanud küll igaüks majas olev asi tema õnnist Jaani temale meelde? Sääl selle rohelise laua ääres oli ta õhtutel lugenud ja kirjutanud; sääl sellel punasel vanaema toolil, mille seljasse pool päikest oli lõigatud, oli ta siis näputööd tehes oma mehe vastu istunud ja kord-korralt tema poole vaadanud. Kui siis väike Ella oma mängukannide juures vahest rõõmuga kilkas või isa kirjutuslauale upitas vaadata, siis naeratasid vanemad õnnelikult üksteisele, siis vaatas laps küsides mõlemate silma ja kõik kolm olid õnnelikud.
Tema mees oli isuga teaduslikke raamatuid uurinud. Ta oli õhtutel, tundide kaupa, sügavais mõtetes nende ees istunud või ise kirjatööd teinud. Ka oma kodumaad oli ta ikka südames kannud, oli igas rahvalikus tegevuses nõuga ja jõuga abiks olnud. Olgugi, et ta palju selle läbi oli kaotanud, olgugi, et sugulased sellepärast temast eemale hoidsid, see ei jõudnud tema meelt mitte muuta ega kummagi südant kurvastada. Terve tulevik oli ju nende ees, nende päralt. Aga nüüd oli kõik teisiti. Mis õnnes elati või veel õnnelikumat loodeti, see oli mööda ja selle „mööda“ pääle oli Maalil valus mõelda. Praegu oli ta kõigist unustatud, kõigist maha jäetud. Sugulased olid oma sügavad kaastundmused kombe sunnil avaldanud, nad olid eneste arvates sellega küllalt teinud; ta oli matuse korral nendele tarvilise söögi ja joogi muretsenud, nad olid tänanud; kirikumehele kui ka hauakaevajale oli ta seadusliku anni annud, nad võisid rahul olla. Kombeliselt oli surnu juures nutetud, see oli hää; kombeliselt olid sugulased jumalaga jättes teda trööstinud, see ei olnud ka mitte paha; ja kui noor lesk neid selle eest kombeliselt oli tänanud, siis oli kõik korras ja kombeline.
Inimesed olid ta mehe matnud ja unustanud. Võis ta nende pääle pahane olla? Inimestel on oma valu ja rõõmudega isegi küllalt tegemist, keda siis rõhuks jäädavalt veel teise mure, või rõõmustaks teise rõõm? Vähe vaatab ilm kurvameelse pääle, vähem veel oskab ta ühe õnnetu armastaja naise südamesse näha. Ja mistarvis ka? Igaüks soovib ju rõõmus olla, igaüks kurbusest põgeneda, kuni just kurbus ta enesega kaasas ei käi. On aga kord kurbus kellelegi osaks saanud, siis on ta raske kanda, siis on nagu teised kaasinimesed süüdlased, et nad kurbust kaasa ei tunne. Aga tugeva vaimuga inimesed ei tahagi kaasakaebamist; nad armastavad sarnasel korral ennem üksi olla ja üksi tunda, mis neid koormab; neile on iga kaaskurbus vastumeelt, pääliskaudne, otse pahandav. Üks sarnastest inimestest oli ka Maali. Mis puutus tema mehe surm teistesse, et nad seda temaga ühes ahastaksid? Mis puutus tema lesepõli teistesse, et nad seda kahetsedes temale meelde tuletaksid? Mis puutus siis ka see teistesse, et tema maja võla all oli, et see haamri alla pidi langema? Mis see kõik neile korda läks? Tema südamevalu ei võinud nad ju tunda, tema lesepõlve kergitada; tema maja ei võinud või ei tahtnud nad võlast lunastada: mistarvis siis nende üleliigne vaev? Kui Maali sellest oli rääkinud, et ta oksjonist ei pääse, olid need hääd inimesed kaastundlikult nõu annud, kui kaua leinariideid sünniks tarvitada või missugused neist kandmiseks kõige sündsamad oleksid. Oh teie hääd armsad inimesed, teie kallid kombekuningad! Nad olid koju minnes nii ilusasti tänanud, nii viisakasti kummardanud, nii südamlikult kahetsenud, sellega olid nad küllalt teinud.
Ta istus liikumata. Kuu kahvatanud valgusel paistis ta ilus pale kahvatanud, kindel, tõsine — mustad silmaripsmed liikusid vaevalt. Juuksed langesid kahes pikas patsis õlgadele, kuna ta aknale toetatud parem käsi pääd toetas. — Kes teda siin oleks näinud, oleks teda ennem valjuks mõtlejaks kui kurblikuks leinajaks pidanud, sest nii liikumata, nii tõsiselt vaatasid ta suured mustad silmad enese ette ja nii kindel oli ta keha kuju.
Ta vaatab eemal oleva jõe poole. Ta mõtted viivad teda kord-korralt kaugemasse minevikku. Jõe vooluga ühes viivad nad teda läbi lehkavate luhtade, läbi haljendavate aasade. Palju ilusaid maakohtasid on siin jõe ääres; üksainus kord on ta neid näinud, aga nad siiski ta meelde jäänud, nad on ilusad. Viljarikkad väljad ja nõtkuvad nurmed, kaunid karjaplatsid ja lilllelised heinamaad soovisid neile seekord hääd teed, kui nad laeva lael Jaaniga lõbusat loodust vaatasid; ilusad metsatukad liikusid tuule käes ainult nagu nendele tervituseks, vist tõid nad tervitusi lahkujaile kodust järele. Ehk saatis neid meri talle nagu tänuks, et ta oma suurte mustade silmadega enne sagedasti mõtetes tema liikuvasse, rahutumasse põue oli vaadanud, — need kõik saatsid järele tervitusi vaesele lapsele, kes praegu kallimale kaasaks läks, sest vanemaid tal maha ei jäänud. Aga kaua ei peata tema mõte jõe voolu juures ega tema ilusas ümbruses. Ei, sääl allpool, mere ääres on ja oli veel palju ilusam. Sääl lõi laine kaldale lustil lupsu või kohises meri nii ustavalt, nagu koju kutsudes. Sääl olid küll ka ranna ääres tujukad, tuule käes tuiskajad liivamäed, sääl loksus laine küll ka kohutavalt vastu kaljusid, kohas ja norskas nagu merekoll, aga siis kui väikene kapteni tütrekene, kõigist armastatud Maalikene mere ääres kõndis, seisis tujukas liiv tuiskamast ja mühav meri mässamast; kes tohtis või raatsis väikese rõõmu rikkuda! Ah, mis hää oli siin ilusa valge liiva sees vudinal joosta ja kirjusid teo- ja konnakarpisid korjata! Näe, mis ilusad nad ometi on! Üks siin nii ilus kullakarva-roheline, teine sinikas läikiv eemal veel ilusam. Väike merenäkk korjas siis neid suure hulga kokku, vaatles viimaks nende paljust kätel nagu ehmatades, viskas siis neid üles päikese kiirtele vastu — näe, kuidas nad maha langedes hiilgavad! Aga vaata, sääl tuleb ema, see ilus sirge naine, ja hüüab oma tütrekest: „Laps, vaata sääl tuleb pilv, palume Jumalat, et ta isakest merel hoiaks.“ Ja väike tipib ema kõrval, käsi ema käes, koju; ta palub ka, aga siiski ei usu ta, et seda tarvis oleks, sest „Armas Jumal on nii hää, et ta kedagi ei kurvasta“, oli ema talle kord ütelnud. Aga ei tea, kas ei olnud Jumal lapsele hää või laps Jumalale — ükskord oli isa, merehädalisi aidates, ise lainetesse langenud, ega tulnud enam iial koju. Ema nuttis raskesti, aga laps mõtles: ime küll, et seda ära lastakse uppuda, kes teist aitama läheb, ime küll, et ka vees surma võib saada — vesi kohab ju nii armsasti! Aga hiljem, kui ta enam märkama hakkas, ei olnud temale see mitte enam ime küll, et ka teist aidates võib hädasse saada, et ka vees võib surra. Elu oli tõsisem, tema tundja nüüd noor neiu. Mis sääl imet, kui ühel õhtul seesama meri ilusa noormehe oma kukil randa kandis ja temaga jutule laskis juhtuda? Noormees oli lahke ja aupaklik, ütles enese Soomest sõudvat, kus ta suguvendade laulupidu kaemas käinud, ütles enese siit linna minevat, kus ta kooliõpetaja olevat: see kõik ei olnud haruldane ega ime asi. Ei olnud seegi suurem ime, et noormees oma siiakäikusid tihti kordas, vist ilusa maakoha pärast, nagu ta ise oli ütelnud. Kas ta käis Soome laulupidudele, või oli mere õhk terve, või käis ta kuhugi mere veele, lühidalt: ta käis tihti siia. Mis sääl siis ime, kui teine teise südame häädust ja ilu, teine teise haridust ja mehisust salajalt austama õppis ja kui see salajane austamine viimati vastamisi avalikult sai avaldatud — mahedus ja mehisus kõlavad ju nii muusikaliselt kokku. Paberist lillesid ega igavesti kulunud armastussalmisid, mida ka paraku köökideski vaevatakse, ei tarvitanud nad enda armastust avaldades mitte, nad olid hoopis lihtsamini sellega korda saanud.
Aga kõik päevad ei läinud nii lõbusalt. Tema armas emakene suri ja lõi sellega tütre südamesse valutava haava. Oh kuidas muutus nüüd iga asi karedaks ja valjuks! Kõik ilu oli tema silmist siit rannast korraga kustunud, süda igatses kaugele maailma. Liivakingud kaldal olid nüüd tujukamalt tolmu tuiskama hakanud ja tigude karbid ei hiilanud enam; mere vaikne kohin ei olnud kõrvadele endine magus, igatsust äratav muusika, vaid äratas rinnus valulisi tundmusi; laine ei laksunud enam nii lustil vastu kaljut, vaid ta hääl oli hirmutav nagu vaimudel, — siiski nõidus see teda kaldale kuulama. Ta oli nagu üksik part, kes randa sellepärast ei raatsinud maha jätta, et kütt tema paarilise sinna oli surmanud. Ei, jaa. Siin kaldal oli ka ometi kena vaadata: kuidas laine liiva aeg-ajalt üle ujutas, kuidas ta siis eemale läks ja jälle tagasi tuli — just nagu inimese tundmuse liikumine, just kui elu õnne leidmine ja kaotamine, just nagu inimeste hosianna ja poo-risti, — just niisugune! Edasi mõtles ta. Nüüd on ta mõttes õnnelik pruut. Praegu ehib ta ennast kirikusse minekule. Ta vaatab aknast välja, kas oodatav veel ei peaks tulema. Ta ei näe nüüd enam väljas sinist merd, vaid linna uulitsaid ja majasid, sest ta on varsti pärast ema surma kallima kaasas siia sõitnud ja ühte ausasse perkonda elukorterit, kuni pulmadeni, võtnud. Ta ootab, vaatab veel korra peeglisse. Sääl läheb uks lahti, aga tulija ei ole mitte Jaan, vaid üks võõras. See võõras palub liigutavalt Maalit, mitte ennast täna laulatada lasta, ta palub ta kätt veel korra omale. Maali südant täidab ahastus. Ta tunneb seda meest, see on laevnik Arnold, seesama tubli mees, kes temale tihti austajaks sõbraks ja nagu isaks oli olnud. Pikka maad oli ta siia Maalile järele tulnud, selle kindla nõuga, ta südant viimsel silmapilgul enesele liigutada. Maali tunneb teda kui karedat ja jonnakat, muidu hää südamega meest, keda ta ikka on austanud, aga nüüd kartma hakkab. Ta seletab, et ta iialgi tema tahtmist ei saada täita. Aga ta teeb seda nii kaastundlikul ja austaval viisil, lubab temale oma sõprust ja austamist, kuid mitte armastust, sest see olevat ju teise pärandus. Ta teeb seda kõik nii targalt, sest ta kardab praegu seda meest. Sääl langeb mees ta ette põlvili. „Sa oled mulle koormaks, oled mõistmatu kiusaja!“ ütleb naisterahvas, kelle kannatus otsas, sest Jaan võib igal silmapilgul tulla. See mõjub. Ärritatult tõuseb Arnold üles, ta vaade on sõdakuulutav, teda on halvaks peetud, teda on julgetud põlata, tema uhkust haavata: ei see tohi nõnda jääda. „Ma lähen!“ ütleb ta tumedalt, enam ka ei ühtegi. Aga see „ma lähen“ ajab siiski tuppa jääjale hirmu pääle, sest et ta minejat tunneb. Aga see hirm saab unustatud — säält tuleb Jaan.
Ta mõtted viibisid pulmarongil, viibisid altari ees. Siin annab ta oma „jaa“-sõna, siin annab ta selle kõigi kuuldes vormilikult, muidu on ta selle ammugi annud; siin on kõik ühenduse-komme nii ilus, nii liigutav, siiski on see tema meelest nagu asjatu kordamine. Nüüd on see möödas ja nüüd ta kõnnib Jaani kõrval koju, kust ta kõige õnnelikumat tulevikku loodab.
Nad ütlesid, need uhked, külmad mehe sugulased, Jaan ei olevat mitte enesele seisusekohast naist võtnud. Nad rääkisid päälegi pidudel üksteisele kõrva, tema naine olevat kõiksuguste „uuemeelsete“ meeleline, olevat Jumal teab missuguste ülearu tarkustega täis topitud, mis eesti soost väikese laevniku tütrele sugugi ei oleks tarvis olnud. Jaan saanud nõnda naise, kes teda veel enam rikkuvat, sest ta olevat ju isegi üks „kõrgehariduslik raamatukoi“; nüüd hakkavat mõlemad ühes luuletama ja ühes raamatuid tegema, kuna praad köögis panni pääle ära põlevat ja lapsed koolis oma koolmeistrit pool tundi kauem pidavat ootama. Nad sosistasid ka: Maali olevat oma valge, mõtliku näolapikesega, mis enam mõnele kloostri nunnale kõlbavat, Jaani enesele meelitada ja kavaldada osanud, sest muidu oleks ta mõne ülema seisuliku kosinud. Jaani tädi teadvat sedagi ütelda, et nõuniku rikas Adelheid küllalt Jaanile oleks tulnud, sest olevat Adelheidi ema kord Jaani emale just ütelda tahtnud, aga ei tea, miks veel ütlemata jätnud; nad teadsid kõik niisuguseid asju ainult sellepärast ütelda, ainult sellepärast tihti korrata, et sellega Maalile ikka meelde tuletada, et ta nagu armu poolest nende seltsi on vastu võetud. Kas küll Maali sellest hoolis? Põrmugi! Tema oskas ennast väga hästi kaitseda. Kui ta mitte üks „räthin“ ei olnud, nagu mitmed nendest, siis oli ta selle eest „kapteninna“; ta ei olnud sakslane, ei, ei, ja Jaan ka mitte; ta olevat uuemeelne, — selle üle oli tal häämeel. Tema olevat tarkustega täis topitud, — seda parem; nemad hakkavat ühes raamatuid tegema — aeg seda lõbusamini läks; temal olevat vaga nunna nägu, — nalja oskas ta ka enam teha kui nemad ; tema olevat Jaani enesele meelitanud ja kavaldanud, — seda suurem au temale. Ja kui teda Adelheidist ülemaks peeti, seega tunnistati ju ainult tema väärtust. — Niisugused olid Maali vabandused ja vastunooled olnud ja need olid igakord mõjunud.
Nõnda oli ta Jaani kõrval õnnelik olnud, kõigest kuus aastat oli ta seda olla võinud. Siis tuli Jaanile rinnahaigus, koolmeistrite kardetavam vaenlane, ja viis ta.
Nõnda mõtles üksik naisterahvas kuuvalgel õhtul akna ees, sel päeval, kui mees oli maetud. Ta vaatas välja jõe poole, see oli vagune. Suve ilu oli ta kallastelt kadunud: mahalangenud puulehed katsid ta teinepoolset kallast, kus puud toredasti jalgteede ääres oma kaharaid latvu lehvitasid ja jalgteid põleva päikese eest varjasid; sääl oli ta Jaaniga käsikäes sagedasti käinud.
Nüüd tõusis ta akna äärest üles. Kell lõi üheksa. Ta süütas teise tuppa lambi põlema, et riidest lahti võtta ja magama minna, kui uksele koputati. Ta imestas, kes see küll võiks olla, kes veel nii hilja tema juurde tuleb; sääl koputati teist korda ja naisterahvas hüüdis argselt: „Sisse!“ Sisseastuja oli Arnold; Maali ei tahtnud oma silmi uskuda, Arnold, kindel, julge ja tõsine. „Tere!“ „Tere!“ „Teie mees on surnud, — kahjatsen!“ „On surnud, — tänan!“ Sisseastuja pidi kähku selle järele midagi ütlema, aga näis, nagu ei leiaks ta sõna. „Teie elasite kaunis uhkesti — hahaa!“ — jälle jäi sõna kinni. Naisterahvas pidi midagi vastama, aga imestus ja tõusev pahameel keelasid teda. „Teie maja on võla all,“ ütles Arnold edasi. — „Ma tean seda.“ „Ta pääle on võlakiri tehtud — selle olen ma enesele ostnud.“ „Esimest tean ma, teist kuulen praegu.“ „Teil on üks laps —“ „On küll.“ „Teie jääte ülespidamisega kimpu ja —“ „See on minu asi.“ „Teie maja saab oksjoni viisil ära müüdud — selle eest olen ma muretsenud, et oksjon saab — ja siis —“ „Mis siis?“ küsis Maali, kelle kannatus ju katkema kippus.
„Siis tulge mulle köögitüdrukuks,“ ütles mees, pani kübara sõnalausumata pähe ja läks. — Või siis niisugune oli selle mehe oodatud kättemaksmine: tema mehe võlapaberid ära osta, nende abil temale oksjoni kuulutada ja siis teda — köögitüdrukuks kauplema tulla — häbematu toores tegu! Et oksjon tulema pidi, aimas ta, aga et ta just selle mehe läbi pidi tulema, see oli kibe! Mõni teine oleks nutnud ja ahastanud — Maali mitte. Viha täitis ta hinge, et inimesed nõnda halastamata, et mees, keda ta enne austas, sarnast alatumat tegu võis teha. Seesama mees — selle juures tundis ta valu. Aga siis langes ta vaade magaja lapse näole, kes tulevat hädaohtu aimatagi ei mõistnud, — siin oleks ta küll nutta soovinud, kui ta seda oleks võinud. Rõhutud meelega läks ta voodisse, raske südamega uinus ta magama.
———————
Kell lõi juba üksteistkümmend, aga Arnold ei saanud veel magada.
Mis sel Arnoldil siis viga oli, et ta magada ei saanud? Kas ta ei olnud küllalt tubli mees, kas ta ei olnud linnaametis tähtsal kohal, sestsaadik kui ta siia oli elama tulnud? Ojaa, küll, küll! Temast peeti kui tublist mehest palju lugu alama rahva seas kui ka suuremates ringkondades ja ka linnavolinikkude koosolekul võetakse tema ettepanekud tihti vastu. Viimasel koosolekul oli ta küll sellega „läbi kukkunud“, et ta linnale üht eestikeelset kooli soovis, sest, nagu ta tähendas, olevat linnas palju eestlasi ja nende lastest, nimelt vaesematest, kasvavat palju ilma koolihariduseta üles, misläbi nad hõlpsasti raisku võivat minna. — Selle ettepanekuga oli ta küll „läbi kukkunud“, aga mis tegi üksi see väike asi? Paljud tundsid päälegi, et tema nõudmine õige oli. Või kas ei olnud jälle see Arnoldi tubliduse tunnistus, et teda linna asjade pärast saadikuna päälinna oli saadetud? Mis tal siis puudus, et tal uni ei tulnud? Au oli tal, aga vara? Arnold mõtles, — ka sellest ei olnud puudus. Tal oli tubli ilus maja, raha intressi pääl mõni tuhat; majariistad ja kõik kohane tarvidus korralik — ka siin ei olnud viga, mispärast uni ei tulnud. Aga kuidas lugu perekondliku õnnega? Ei, siin oli ka kõik vanaviisi; terved armsad lapsed, tubli naine, — jah ka sellele uhkele lesele, Maalile, kes teda kord põlata julges, oli ta alandavalt kätte maksnud, — oh siin oligi nüüd, mispärast uni ei tahtnud tulla. Jõledus! mõtles Arnold. Selle üle peaksin ma iseäranis rõõmus olema, õnnelik koguni, et ma seda teha mõistsin. Ja nüüd olen ma rumal küllalt mõtlema: Arnold, see ei olnud hää, et sa nõnda tegid. Mis siis? Võlakirjad ostsid — sõnakese ütlesid — lori! Arnold keeras teisele küljele, et magama jääda, ja võttis nõuks mitte enam selle pääle mõtelda. Kas ta siis nõnda suur oli, see asi — ei, ma ei mõtle enam selle pääle, kui tal tõotus meelde tuli, ei mõtle — ei mõtle! aga juba mõtleski ta jälle: — Kas ta siis nõnda suur oli, see asi, et tema pärast — saadana mõtted! — mul kätte maksa pruukis? Ja või oli see kättemaksmine — ei mõtle — vast koguni vali? Ta on ju haritud naisterahvas, õnnetu, võla all — ei, ma ei taha mõelda, — ja Arnold keeras jälle uuele küljele. Ja mina ähvardan teda oksjoniga, kutsun teda teotavalt köögitüdrukuks, — miks ma nüüd jälle mõtlesin! — Ja Arnold ei saanud magama jääda, sellepärast hakkas ta oma paturegistrit harutama ja kaaluma, ehk vast mõnda kergitust saada, nimelt, kas oli vaja kätte maksa. Oli! mõtles Arnold, sest vaata: mina aitasin neid enne mõnigi kord sääl mererannas; ma kandsin teda kätel, andsin temale esimest õpetust; siis palusin ma kaks korda tema südant, — ta põlgas mind; siis kutsusin ma teda korra tantsima, pidul, — ta ei tulnud. Siis palusin teda — Arnold, mis sa kõik oled ära teinud! — teda põlvili, kui ta kiriku oli minemas, aga ta ajas mind — mäherdune häbi mehele — välja! Nagu oleks see kuivetanud gümnaasiumi koolmeister kõik, mina mitte midagi — jah, mul oli küll nüüd õigus ütelda: tule mulle köögitüdrukuks! Miks ta mind ei armastanud? Arnold hakkas naerma: Arnold, sa oled esimene eesel! Miks ta ei armastanud — sellepärast, et ta ei armastanud — ahaa — et — et ta teist armastas, et mina teda armastasin, et — et — et — et teist armastatakse, teist mitte; et armastus sundida ei lase, et — Arnold, sa ikka suurem eesel oled, pääle selle veel tige, toores ja kättemaksmishimuline; et sa sugugi nii tubli mees ei ole, nagu arvatakse ja ise enne arvasid, et — sa päris narr oled! Ja Arnold kahetses tõesti. Oi tegu! — Mõte oli piinlik Ta oli mõtte vangis. Mis sest enam inõelda, mis muuta ei või, — siin tuli Arnoldi hinge päikese valgus, üks teine mõte, mis niisama magus oli, kui esimene piinlik. Eesel! naeris ta iseenesele veel korra habemesse ja uinus siis kohe magama.
———————
Teisel päeval lõuna ajal tõi kirjakandja poisikene Maalile järgmise kirja:
„Auline proua!
Siin on Teie võlakiri. Teil ei ole tema eest kopikatki vaja maksa. Ka Teie teised võlad, mis mulle teatavad olid, on makstud. Kui Teil, auline proua, enese ja oma lapse tulevik südame pääl on, siis ärge põlake seda andi — ta tuleb kahetsevast südamest. Ma olen Teile lõpmata ülekohut teinud ja ma oleksin nüüd õnnelik, kui tehtud pahast vähegi parandada võiksin. Teie võite uuesti üürilisi võtta, nagu enne, sest juba on selle eest nüüd muretsetud, et oksjon tegemata jääb, — kõik on tasa. Elage õnnelikumalt sellel raskel elujuhtumisel ja unustage minu teost, mis unustada võite.
Ta luges ja pisar langes lugedes kirja pääle. Mis imelikud on ometi inimeste südamed! Eile õhtul oli teda seesama inimene teotanud, oli teda majast ähvardanud välja visata ja täna sai ta temale kõige suuremaks häätegijaks! Mis imelikud on inimeste südamed! Ja imelikud on nad tõesti. Eile oli valu ta hinge nõnda küpsetanud, et ta nuttagi enam ei võinud; ja täna nuttis ta rõõmu pärast: ta oli päästetud. Oh mis imelikud on inimeste südamed!