Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Taaramäel
TAARAMÄEL.
Vanaisa ilutares
|
Nii, just nii oli lugu sel korral, kust meie jutt algab. Vanaisa, kes vana-aasta õhtul kõik oma ametivennad taeva ja maa jumalad, Kalevid ja Alevid kokku oli kutsunud, kõndis, käed selja pääl, tusaselt mööda tuba. Oli see igavuse, oli see halva ilma süü, aga vanamees oli täna jälle kord õige halval tujul. Vanemuine hoidis aralt kannelt süles ja oli mängimise seisma jätnud, Pikker vaatas kohmetult oma katkenud pilli lõõtsa, Ilmarine kopsis paari Saksamaa sahkade kallal ja Viboane parandas oma Faure käest ostetud püssi lukku ja puhastas seda, ehk Eestimaa metsades küll enam kümmetki jänest ei leita. Kalevid ja Alevid vaatasid haigutades päält.
Vanaisa sasis oma paksu juuksetukka, keeras ümber, võttis aujärje äärelt „Kunstide Kuukirja“ viimse numbri, istus aujärjele, luges sügavas mõttes, pani lehe kõrvale ja pajatas:
— Lapsed, nii lugu ei lähe. Mina olen teid selleks kutsunud, et te kunstisid pidite harima ja inimeste meeli rõõmustama. Teie aga lähete päev-päevalt igavamaks. Teie hakkate laisklema ja põlgate tegevust ja teete õpipoisikeste tööd. Selle aasta kirjanduse aruandes siin ei leia ma midagi, mis nimetamisväärt oleks. Mina aga ei või — Vanaisa hääl läks kord-korralt kurjemaks — ilmaasjata leivaraiskajaid tarvitada. Minge kus pagan — minge minu pärast Tori põrgusse! —
Sügav vaikus tuli kõikide sekka. Kõik nägid, et vanamehega täna mitte naljatada ei olnud.
— Auline ekstsellents! julges Vanemuine arglikult ütelda, kes, kannel süles, Vanaisa jalgel istus. Ajad ei ole enam endised, mil meie suuri asju võisime korda saata. Inimesed lähevad ülbeks ega mõista meie kunstidest lugu pidada. — Ja seda üteldes lõi ta nii mahedalt kandle keeli, mis nii sagedasti oli aidanud, ja kõik kaaslased kiitsid Vanaisa tarku töid. Vanake sai selle meelituse läbi nähtavalt lahkemaks, aga nii kohe ei tahtnud ta oma lahkust teistele näidata, vaid käratas Vanemuisele:
— Jäta oma klimberdamine, millega mu kõrvad ammu juba oled hellaks teinud. Siis kui minul asja on teiega nuriseda, püüate mind oma kiitusega igakord rahule meelitada. Ei, mina tahan ometi kuulda, mis teil oma vabandamiseks on ütelda. Vanemuine, sinul kui vanemal ja ausamal on sõna.
— Suur kõrgus, kõige maa ja taeva isand! algas Vanemuine oma halle juukseid tahapoole lükates. — Muusika ei ole inimestel enam see, mis ta vanasti oli. Kärisejad kääga- ja lõõtspillid ja tarataikad on külades ausa eesti kandle asemele astunud ja —
— Äh, oma süü, kilkas vanake. Ega sinagi nii süütu pole, kui sa’nd ennast teed. Sinu õpilased ja andeosalised ei laena mitte sel kombel Ema kohinale oma kõrva kui tarvis oleks, vaid kuulatavad, mida Reini ja Seine lained kõnelevad. Aga olgun’d see su vabanduseks, et sa omalt poolt ju kõik teed, mis võid, kuna teistega asi pahem on. Ilmarine astugu ette!
Tüse tahmane mees, kes alasil hobusenaelu tegi, viskas haamri käest ja astus sirgelt Vanaisa istme ette. Keha kui valatud, liikmed kui teras ja mürk.
— Sinust, pojuke, ei ole ma enam midagi kuulnud. Kui su nimi mitte iga-aastases „Jumalate Isamaa Kalendris“ ei seisaks, peaksin sind ammugi surnuks, kui me ka surra võiksime.
— Nii on, auline ekstsellents. Aga sõjasahkade asemel taon ma ju mitu aastasada muldsahkasid ja hobunaelu. Neidki teevad vabrikud ja pea võin ma haamri ja alasi ära tiiki visata.
— Sinul paraku on oma osa õigust, mu poeg. Aga sepatöö kestab kuni maailm seisab, muudku nõuded on uued. Tuleval aastal saadan sind Kõpu rauavabrikusse õppima.
— Minul ei ole enam midagi tööd, sõnas Viboane. Ostsin hiljuti kahe rauaga püssi, aga riputasin kohe varna. Eestimaal on veel kümme jänest ja nende igaühe jaoks on sada kütti. Kui just vareseid lasta ei taha, pean püssi varnas pidama.
— Jätagi ta varna ja võta ader pihku, oli Vanaisa lühike otsus.
— Aga kus siis meie õrnem sugu, meie Armujumal ja laulikute vaimustaja Ime ja Murueit oma tütreperekonnaga on? küsis Vanaisa ringi vaadates.
Nende sõnade järele astus üks noor naisterahvas ette. Tal olid pääs võltsjuuksed, palged värviga värvitud ja keha kõiksugu hilpudega ehitud.
— Soo, soo, mu armuline preili, ütles Vanaisa pilkava aupakkumisega, — nüüd näen, miks meie laulikud nii igavaid armulaulusid teevad ja vaevalt ühe puhta riimi valmis saavad. Kuna siis, kui sa veel ilurikkas mulgimundris kõndisid, poole valla Kalevid ja Alevid su pärast taplesid ja meie laulikud oma õhkõrna lauluga südant liigutasid, ei käi sul praegu ühte kosilast kolmes aastas ja — Vanaisa lõi silmad sinnapoole, kus Murueit oma tütardega istus — mis ma näen? Meie Murueit on enesele saksa tanu pähe pannud ja tütred kannavad turnüürisid ja korsettisid — et te kõik vanadeks tüdrukuteks jääksite!
Sügav vaikus.
— Aga kus siis meie Lämmeküne võrukael on jäänud? Kas jälle Ciniselli tsirkuses, ehk on ta — seda üteldes vaatas ta muruneidude ridasid — Murueide tütarde selja taga? Tema on ainukene, kes mulle oma naljakate sõnadega siin igavas maailmas mõne lõbusa tunni valmistab, olgugi, et ta koerustükid tihti ärakannatamatud on.
Jumalate noorem võsu, peened vikssaapad jalas, lühike saksa sabakuub seljas, punapõsed teisel, astus muruneidude seast nähtavale.
— Siin, Vanaisa, siin!
— Poiss, paranda ennast! Selle asemel, et koolis oma vene grammatika juures istuksid, naljatad muruneiukestega ja ostad neile vene vekkisid ja präänikuid. Küll tuleb ette, et viimati eksamil läbi kukud.
Muudku meie Vanaisa silmatera teadis, kuidas vanamehega ümber tuleb käia. Elav ja vallatu kui rõõm ise, ütles ta heledal naerul:
— Ah Vanaisa Uku — sa oled täna veidikese ninatark! Oota, las ma tutistan su habet! Laidab teine minu vanemaid vendi ja nende kunstisid, nagu ei tea kuidas oleks enne kõik asi parem olnud. Vanemuine ei mõistvat muusikat, Ilmarine sepatööd, — kritiseerib muruneidude riideid ja minu seltsiarmastust — hehei! — nagu ma ei teaks, kuidas enne lugu oli! Viiekümne aasta eest ei osanud Vanemuine ega keegi muu muud laulda kui: „Hiir hüppas, kass kargas“; sepatöö oli nii vaevaline, et me hiiepidule puujuhtidega ja vitsratastega vankris sõitsime; neiud käisid viiskudega ja ei teadnud kirja ja kindakirja vahel vahet teha, nagu oleks see mõni „kiri lugeda“ ja muud. Mind noomid, aga ise lasksid Vanaema Aka põsile sõrmega nipsu — jaa, kas ma ei näinud! — Vanaisa, võta mind oma kukile — vups!
Kõik naersid, Vanaisa kõige enam:
— Poiss, oled ju koera suust leiva ära võtnud!