Juhan Liivi kogutud teosed VII/Ega me sellepärast vihased ole?
EGA ME OMETI SELLEPÄRAST VIHASED OLE?
Riksi ja Raksi, mõlemad noored kasvajad koerad, leidsid talu väravalt aia alt siili.
Siil tõmbas enese kerasse. Puhh!
Au, au! Au, auu!
Riksi läks ägedusega ligemale — nuusutas: pahh! Sähardune elukas! Missugused nõelad!
Raksi katsus omakorda: Saatan! Päris Plevna! Port Artur! Odade mets!
Au, auu, auuu!
Kuradi kindlus otse. Ja ise vuhiseb aga. Ehk plahvatab!
Au, auh! Auh, auu!
Riksi, võta sina!
Raksi, kisu sina!
Auu! Pagana päralt, süda läheb täis. Või veel!
Ja nad said vihaseks. Riksi, kes oma nina liiga ette oli pistnud, sai tublisti haiget. Ta tungis lahtiste lõugadega okaskera pääle. Sai verised lõuad! Uludes tungis ta nüüd pääle. Raksi, kelle saatus seesama, oma poolt samuti. Koera ulumine sinna sekka — uuesti kahmasid nad siili, siis — vajutas vihane Raksi hambad valu pärast Riksi turja, kui oleks tema hammustanud.
See ei jätnud vastust võlgu. Koerad ühekangused! Kärin ja ulumine otsatu — karvad lendasid, vastased väherdasid, lahing oli kole. Kui pererahvas nad ära lahutas, jooksis üks küüni, teine riida alla.
Siin magati kaks päeva ja parandati muhkusid.
Siis tuli Riksi välja, tuli ka Raksi. Aida ukse ees said verised sõbrad esimest korda jälle kokku. Mõlemad liputasid saba ja nuusutasid teineteist:
„Raksi, ega me sellepärast vihased ole?“…