Juhan Liivi kogutud teosed VII/Haige
HAIGE.
Aia alla, sinna, kus nõgesed on ja riidapuru, poeb varblane, sügavamale päikesepaiste ja kassi eest.
Tema tiib on katki, ta ei saa lennata.
Liirila, liirila! kõlab kõrgel õhus lõokestelt. Pääsukesed lendavad nagu nooled ja sädistavad, valged kaelaalused, läikivmustad ilusad tiivad, üles, alla, edasi, tagasi; tõusevad otsekui suurde sinisesse taevasse ja tulevad jälle nähtavale; päike valab välja oma jumalikku valgust, õhud ilutsevad —
Liirila, liirila!
Liirila, lõokesed, pääsukesed, päike, taevas ja õhud:
Liirila, liirila!
Kas sinu süda ka vabaduse igatsust tunneb, põlatud varblane, haige tiivaga varblane aia all, kas ta tunneb…?
Liirila!…
Kas sinu halli kuuekese sees olev süda ka igatseda mõistab?…