Juhan Liivi kogutud teosed VII/Hiiglane
HIIGLANE.
Saladuslik võõras — kes sa oled? Kas ma näen sind? Või ei?
Ei, ma arvan, et ma sind näen. Kes sa oled, suur tume hiiglakogu?
Ma näen sind. Su kehagi on läbipaistev. Kõik näen säält ära.
Ei, ma ei näe õieti — tume kogu nagu läbipaistmatu, tumedus, arusaamatus…
Juba varases nooruses olen ma sind nägevat arvanud.
Kui meie, karjalapsed, riidu läksime, andsid mu seltsimehed hääled mu vastu.
Sedasama tegid ikka ka mu koolivennad. Ma olin vaene.
Ma teadsin seda, et ma vaene olen, et nad mind halvastada võivad, tohivad, mind vaest. Aga mis võisin ma selle vastu teha!
Siis olid nad uhked, kui nad nägid, et ma nendest õigesti aru saan. Uhked ja julged.
Ma nägin siis sind. Ma teadsin, et ka sina mind näed.
Kui mind mu vanemad vennad enestest maha jätsid, neid oli suur hulk, et ma nende lõbude sekka ei hoidnud, et ma väike olin, siis jäin ma sinu hooleks.
Kui minust vanadust-pidi järgmine vanem vend, kihelkonna koolipoiss, teiste poiste ees, viiul käes, välja marssis, olin ma kade tema pääle — ma põlgasin teda, seda tema rõõmu kui väiksehinnalist. Mina ei saanud ühes minna, et väike olin, et väike olin ja mul kõik puudus, kord saapad, kord kübar, teinekord olid püksid katkised.
Ma põlgasin seda rõõmu, sest ta oli mulle — kättesaamatu!
Siis jäin ma sinu hooleks. Siis vaotasid sa oma raskemeelsuse pitseri mulle pääle.
Kui ma mees olin ja tagasi tulin sinna paika, siis paistis mulle silma, mis siin „linnupesa sarnane“ oli, mille järele ma „kui linnukene igatsesin“, siis tõmbas see linnupesa külge.
O, siis nägin ma sind.
Siis paistsid sa mulle jälle, hiiglane. Suur, tume, saladuslik kogu!
O vaesus, vaesus!
Ja kui ma, vana laulikuga öelda, nägin „et olen kui tagaaetud püü“, ja ei teadnud, kuhu pääd panna, siis seisid mu ees toaüksilduses, tulid laua otsa, olid õues, tee pääl, väljal, ja kui ma metsa põgenesin, metsa üksilduses muret peletama, olid sa ootel metsa all ees, pilkav naeratus näol… ja kui ma tööd teha katsusingi, tulid vahtisid sääl, kisendasid kui vallatu poisike mu kõrvad täis, trampisid jalgu, viskasid mind kartuliga või viskasid ukse mürtsudes kinni kui pahane majaperemees või -perenaine — siis kerkisid mu ette, sa tume kogu, oma tõsises suuruses…
Oh vaesus, vaesus!
„Ära vaata ta silmi!“ kisendasid mu omaksed.
Sinu põletavad pilgud saatsid mind igas liigutuses.
Tegin ma midagi — kiideti, riieldi — jäeti!
Kui ma kõik jõu kokku võtsin, et tööd teha, et näljast pääseda ja mitte kui hulgus töötaolijate palka saada — langesin ma surma uimastusse vangi…
Sina irvitasid värava taga, kahjurõõmuliselt siis — sa olid parem kui nemad — tulid ja vaatasid mulle otse silmi.
Ja mina sinule…
Ära vaata ta silmi! Ära vaata ta palgesse! hüüti mu selja taga.
Ära vaata!
Sedasama hoiatust olin ma koduski kuulnud.
Ma vaatasin: Paised, haavade armid, poollahtised ja uued haavad olid su südames, su keha urbverine, su pää okaskrooniga kaetud, su nägu verine, armiline, jälk, ja siiski paistis nende haavade vahelt ilmotsatu suurt, heldet, kurba, jumalikku…
„Ära vaata mind!“ sosistasid su huuled — rinnale viskusin sulle ja vaatasin su heldeisse silmadesse.
Kaasa kiskusid —
— Ära vaata! —
Kaasa kiskusid.
Tiigri küüntel purustasid mind, aga ma ei suutnud sinust lahkuda!
Miks ei kuulnud ma teiste hoiatust! — —
O tume hiiglane, aeg, kes sinu silmadesse on vaadanud, seda kisud sa ühes!…