Juhan Liivi kogutud teosed VII/Sina pead
SINA PEAD!
Mina ei taha teid näha, kevade esimesed sinililled, mina ei taha teid vaadata. Ja pool-jõllitades vaatan ma siis lillede poole.
Sina pead!
Mina ei taha aga. Minu südames on samasugune kustunud kulu, nagu see sammal, mille seest teie olete tõusnud; sammal ja pool-mädanenud mullane rohi. Ei, mina ei taha teid näha.
Siis sureta ennast!
Ei jõua aga.
Siis pead meid vaatama aga!
Mina pean! Mispärast mina pean? Mina tulin küll — tõtt öelda — teie pärast siia. Mina olen teid igal aastal vaatama tulnud — kasvate lepiku nurga juures heinamaal — aga miks peaksin ma ennast — jälle teist petta laskma. Ei, ma ei taha!
Siis sureta ennast! kostab laisk tuul lepikus — vaata, õudne lootus — kõik maotus, väsimus, tülpimus — ainult need lilled!
Ma ei taha teidki.
Paha meelega tunnen ma, mis nad ju teinud. Nagu oleks mu süda kõikidele, kõikidele pilgata, ütlen: Pool-mädanenud kulu — noh, meie oleme ühesugused, sinuga ma ei pahanda. Siis aga on ka ju lilled sääl — selles pool-mädanenud kulus, lilled, ilusad, värsked kevade sinililled. Ja nii on sääl: lilled ja kulu, värske kevade poolmäda põhja pääl — hm — siis niisugune — niisugune nüüd olla mina ise!
Ja mina ei saa parata: niisugune olin mina ise.
Lilled tegid seda!