Juhan Liivi kogutud teosed VII/Ilu meelitab
ILU MEELITAB…
Aina kuristikud, purustatud varemed, lootusetus, maotus, igavus…
Tuim on see süda kui puu ja kõik keha tükis, kui asjata oled ümber keerelnud kui kärbes klaasi all — mõtted ei leidnud kohakest, kuhu peatuma jääda; mispärast ma olen, elan?…
Müristavalt rääkis sinuga su saatus: Vaimuta — see on juba väsinud — või on ta — kõiges läbi kukkunud. Kahjutundmus on hirmus. Kui mäda puukoor on süda…
„Ära ela enam!“
Ilusad inimesed uulitsal.
Kevade tuleb orust üles, ilus saja isesuguse lillega kevade, üks teisest ikka iseäralikum — naisgümnaasium läheb lõunale!
Meelitab veel, meelitab!
Pehme on rinnale, hää on! Ilu, — muretus, — lapselikkus!
O, kuristikkude üle paistavad lilled kõige ilusamad!…
Kuis on sinus ikka midagi meelitavat, — elu!…