Juhan Liivi kogutud teosed VII/Keskmine
KESKMINE.
Mis on keskmine? Kõik, mis laitusest ülemal ja kiitusest alamal.
Keskmine tee, kuldne tee, üteldakse. Missugune oleks keskmine au?
See, mis mitte liiga aus ei ole.
Vist õige kostus.
Jah, mõnele on keskmine ilm väsimus, äranärtsimine, ärakolletamine, ärakadumine.
Keskmine on see, mille all mõni noor süda nutab, pisar pisara pääle tasakesi; verepisaraid, mitte silmapisaraid.
Hing väsib vahest nii ära ja tahaks rammusat kosutust.
Hing aga ei leia seda kusagilt.
Tema, väga väsinud, ei leia kusagilt väsimuse kohast karastust, sest et ta ikka ennast salgama peab.
Et ta ülematest lõbudest ja ülematest rõõmudest taganema peab, et — keskmine olla, et — läbi saada!
O, sina lämmastav, läpastav, rinda-rusuv keskmine!
O, kui keegi sulle vastu silmi sülgab, küll on siis raske keskmist nägu teha!
Teie, kunstnikud, olete õigest elust nagu ära viltunud, ära nikastunud — nagu oleks keegi hiiglane teid igapäisest välja tõmmanud — sääl ei ole teil hää…
Teie otsite tasuks täit ilu, häädust, tahate näha täit kõlvatust, nurjatust, tahate segamatult suurelt tunda!
Tung aatesse, iseenese tühjust ära tundes, üles kõrgesse, vaimustavasse, joovastavasse — üle tõsise!
Tagasi tulles nii mõru igapäisus nagu viina järele kassiahastus! Seda teie kuldse kesktee mehed ei taha. Näete, kus vead. Eks teie ole need paremad?
Aga suurkõhune režiim — need tühjendatud kroonukassad, need altkäemaksu võtted ja selle tõttu ülekohus ametites, kõik „inimlikud eksitused“ kokku — need ometi kõik on suurkõhulaste patud! Eks?
Ja meie noomitud varesed, kunstnikud, säärast saaki ei ihka — ta haiseb!
Eks ta ole. Valgus saab vahest koormaks, aga hämarus viib mülkasse…