Juhan Liivi kogutud teosed VII/Nõunik
NÕUNIK.
Kuiv, nagu puupilbas, istus ta oma raamatute taga. Tudeng.
Ta nägu oli lahja, hall, silmad väsinud. Juuksed läiketa. Ka need olid väsinud.
Kas ta haige oli?
Ei, ta ei olnud haige.
Ta oli eestkostja all. Oma onu eestkostmise all.
Onu armastas kuldset keskteed. Ta oli juba riiginõunikuni sellel teel jõudnud. Assessorid, registraatorid, nõunikud ja nimenõunikud olid kõik ju seljataga.
Üliõpilaspõlves hoidis ta targu äärmiste erakondade eest. Ta sai sihile.
Ei, haige ta ei olnud, tema valvealune. Tal ei olnudki õieti iseennast, ta ise oli onu. Sellele elas ta ja talitas.
Luule oli teda kord tõmmanud, aga see onule ei meeldinud.
Siis oli teda muusika vaimustanud. Aga ka see ei meeldinud onule, riiginõunikule.
Siis meeldisid temale „Kuldlõvi“ puhvetineiu ja üks rändava ooperi lauljanna.
Need muidugi võisid onule veel vähem meeldida.
Laul, muusika ja ilu jäid selja taha. Ta sõi heeringaid sibulaga ja jäi rahule…
See ei olnud kõik tema asi, ta elas onule…
Seda kõike ei olnud tulevasele riiginõunikule mitte vaja…
Ta peab hoidma, et ta nähes vahest mitte kogemata ei näe, kuuldes vahest kogemata ei kuule, rõõmus vahest kogemata ei rõõmusta, kurbuses kogemata kurvaks ei saa.
Ta peab keskmine olema.
Mitte liiga vaba-, aga mõistagi — ka mitte liiga vanameelne.
Siis jäetakse ihuüksi.
Keskmine, keskmine!
Temale ei tohtinud muusika liiga ilus, kohvitass liiga magus maitseda…
Kui süda soojaks sai, nagu kustutatud südametesse veel mõnikord hõõgumine satub, pidi ta südant, hõõgujat, kustutama.
Kolletusele, kolletusele vastu, mingile nõunikule!