Juhan Liivi kogutud teosed VII/Mis kurat tegi
MIS KURAT TEGI.
Tähed… valgustatud uulitsad… valgustatud kõrgete majade aknad… lumised uulitsad… kellade tilin… tähed… kuused, lumised kuused…
Paks suits vabriku korstnas…
Kepsu lüües kargab ta uulitsal, laial platsil kõrgete majade vahel. Lakksaapad läigivad lumes, varbad valutavad sees, kurat peksab käsi kokku, sõrmikuid kui ei olekski ja must paks vattkuub ega tuliuus lambanahk ei püsi külma vastu.
Kurat oli iseäralises lõbusas tujus. Tal oli praegu mahasurutult rõõmus olla.
See on ju küll kuratlik. Seda võib ainult see, kes vaim on.
Ja meie kurat oli vaim. Selge kuratlik pilk nägi ära, kuis hra nõunik kroonu raha rehknungile inimlikus nõtruses tuhat rubla vähem summatas. Päris lubatav enesearmastus. Nägi, kuidas kaubahärra noor proua üle mehe pää esimese raamatupidaja poole vilksas, kuidas talumees haokoorma ees vaest hobust tampis, kuidas võõrale lapsele ometi ivakenegi õhemalt võid leivale tõmmati, mis kuradi — et peremees pururikas oli… — suu naerule ajas. Ja irvitas kurat, kuis vaestele andeid koguti: näe, mees saab viiekümnese ja läheb restorani, monopolis oleks odavam olnud; ja andja registraatori proua andis just sellepärast, et praostinna isiklikult nägi… Kubermangu arhiivi hoidja katsub ju ammu „Posti“ toimetajat punaseks värvida, et ise kuidagi assessoriks saaks tõusta… Küll abinõusid leidub… Oi, kuidas nad kõik tõusevad, muudkui sudi teisele pääle ja pähe…
Ja kuhu mahub rohkem kui kuradi pähe. Nõunik numbrite juures julgustab ennast sellega: kuradi päralt, ja läheb asi hukka, siis ütleb ta jällegi: kuradi päralt. Kaubahärra noor naine ja kommii ütlevad mõne aja pärast ka: kurat kiusab, ja seda ta kuri küll teeb. Talumehe haokoorem ei tule muidugi kuradi pärast järele ja hääd teod ja helded andjad võtab kurat ära. Kes muud.
Küll ta maailma viimati nappab!
Ometi teevad nad temale ülekohut, vaesele. Nad hoiavad temast eemale kui tõrviku eest. Koolmeister ei taha inspektori pärast temaga tegemist teha, rentnik mõisahärra pärast, õpetaja superintendendi pärast, kaupmees ostjate pärast, kohtunik, pristav, maaülem revidentide pärast, resp. leiva pärast — ennegi püüavad nad temale igaviisi mõista anda, et nad tema, kuradi vaenlased ei olegi, ei, et nad just tema soojemad sõbrad ja palavamad austajad on, muudku aga salajalt. Ärgu tema, kurat, avalikku austamist teiste nähes nõudku, nõnda: koha pärast, paha pärast, ameti pärast, halbade ülemate pärast — oh — kuradi pärast!
Tema enese pärast tema vastu tema poolt.
Sina kallis omakasu!
Oleks tema inimene, õnnetu kurat! Kui hää oleks olla. Siis oleks tema rahvuslik kurat:
Täna ühega sedapidi, |
Aga tema ei ole inimene. Tema on kurat. Taeva tähtedest maa sügavusteni on temale kõik tuttav, teda ei meelita miski…
Teda kõik põlgavad, teda kõik avalikult neavad, salaja austavad, sellepärast teab ta kõik.
Ja teda ei meelita miski…
Maailm on ometi igav olemine. Kas ta igapäev vananeb või igapäev nooreneb, selle üle murrab ta pääd, aga ei saa seda kätte.
Vaim, missugune vägev jõud! Ja siiski kui nõrgukene — puuh! Kõigi valitseja ja ometi — kõigest valitsetav! Hm! Kõigest. Ole kõige sulane — lase kõigil enese pääle mõjuda. Näe, müüri küljest lubi ära läinud — jälle muudatus! Ja viimati muutud ise ka — ptüi! Ei tahaks tunnistada, parata ei ole. Kellega kokku puutud, selle järele muutud. Ja mis nad sinust kõik ju teinud. Sa ei ole õieti enam kellegi kurat. Käid mööda teatrisid, kirikuid, haigemajasid — inimeste pääd on tühjad, südamed külmad, säält sa ei püüa midagi. Igavust ainult.
Kõikteadja…
Inimesed niisugust olemist ei salli. Inimesed tahavad petetud olla ja pärast pettust õndsaks saada, see on kurja teha ja pärast hää olla. On inimene vähem kuri selle läbi, et ta pärast hää on, või on kurat vähem kurat selle läbi, et ta kunagi petetud ei taha saada ega ilmaski „hää“ olla? Hää ollakse teise kulu pääl. Aga maa pääl ei saa keegi hää olla, sest maa pääl maksab kõik raha…
Kas kurat on rohkem kurat kui inimene, või inimene rohkem kurat kui kurat?
„Kurat!“ ei tee kunagi hääd, aga kus oleks nüüd näha, kus tõesti kurat ise kurja oleks teinud?
Oh, nad on ta ära laimanud, tema, enese kuradi. Maailm on läbi ja läbi hää, mis sääl paha on, see on aina kuradi süü.
Mis peaks maailmast saama, kui mitte kuradi nahk ta pattu ei kannaks.
Kirikhärra… Sõima kuradit, ja leivakannikas paraneb. Ja kuradi sõim toidab ausasti.
Ja sellep on tema, kurat, nõnda kurb. Ta nägi kord, kuis tema ise küünla leegist välja ronis ja kuradiks sai. Tema nägi, mis tehti Egiptuses, Nineves, Babülonis, Siinail, Kolgatal. Nad ei saanud „edasi“, need inimesed. Muudku õnne ja õnne! Hääd ja hääd! Ta pidi naeratama inimeste pärast; ta teadis, et nad asjata vaeva näevad, hää kukub küliti, saab temale, kuradile. Ja temal on isegi nii palju tööd.
Kui aga, kui aga mul paha oleks, muidu: Kui aga, kui aga hää mul oleks, |
Egiptuse sfinksist ei saa kurat aru. Mis need inimesed õieti temaga tahtnud. Kas jõud pidi ülem printsiip olema või armastus. Aga — loll kurat! — kas armastus ei ole mitte jõud ja jõud mitte armastus?
Noh, kes teab, mis nad otsisid, narrilased. Ühte nad otsisid, aga üks oli udune, siis sai temast mittemidagiline kaks. Ei kumbki, ei lõvi, ei inimene.
Ja siis sündis jälle kentaur!
Aga kurat, kehva, ei ole kellegi kentaur!
Mis nad tahtsid: inimese pääga hobune, kannel käes, kihutab — kas sõjahobune?
Ah need kabjad!
Peegasuse kabjad, kentauri kabjad, sõjaratsu kabjad.
Ühed kabjad kõik!
Ja kurat lööb kokku oma kapju, varbad ei saa sooja.
Tuisk!
Ah mis: meie aja kurat on kõdunenud mehikene, mis temasugune tuiskab. Sääl ta tuisk on — kuratlik ajumöll!
Õrr!
Ah, mis? Meie aja kurat on lahja mehikene, hää, kui teda ennastki elada lastakse.
Mis nemad tahtsid kandlese kentauriga, need kavalad vanad? Mõni naljahammas viskas vilkspildi kunstiks — eks kunst ole vaba. Kuidas tema kihutab, noh ükskõik kuhu! Minupärast lahinguvalmiks…
Va kõle-külm ettevaatus vaatab mõnikord nõnda kaua ette, et — ettevaatuse vibu ots teist müksab —
praks!
Oi, maailm on kena olemine. Ka kuradi pääs.
Kõik teadmine jääb temalegi lühikeseks. Tühi kõik, edasi lased! Maailm käib ringi, teie pääd nõndasama, käib ja kisub kuradigi kaasa…
Temast ei raatsi temagi lahkuda…
Ja kuradil on õigus. Keegi ei taha omast ilma jääda.
Olemisest.
Kalossid sibavad lumes… Tähed…
Tuleb põikuulitsast mees, töömees. Kurat näeb. Riided seljas — vaesed. Kuidas ta needki ise saada jõudnud? Tuleb ja tuleb ja — sai saianaise laudilt, kahekopikuline, jäi kätte.
Oh sa õnnetu kurat!
Kui kuradil südametunnistuse-piin algab, siis on see inetu piin. Kurja on tehtud ja kurat on näinud! Mis nüüd? Kaassüüdlane? Kuratlik südametunnistus, nii palju kui tal seda on, — ja eks väävliriigi kodanikul ole teda kütteliselt küllalt — üteldakse: põrgupiin — ütleme: kuratlik südamepiin ei anna rahu.
Kui tema enese teada jätab, siis ta valetab — tema, kurat! See oleks kena. Kui tema, kurat, valetab, mis hakkavad siis inimesed tegema?
Tähed… üles anda kohtule! Töömehe riided… vaene töömees! Tähed … aukohus nõuab! Mehe kurb nägu… ta on vaene! Tähed… Au?… ta istub kinni! Tähed ja ettevaatus: ta läheb jälle vargile; pehmus: vaesed lapsed ehk…
Tähed, säravad aknad, lumised kuused ja kõrgete majade tume vari ja pääpööritus ja üks taskuraamatu leht käes.
✻
Kohtusaal on puupüsti rahvast täis. Haruldane asi on täna otsustada. Mees on üheainsa saia pärast kohtu all. Küll on ime!
Rahvas vaatab, vaatab…
Tema, see va sarviku jätis, hulltudeng, oli ta kohtusse kaevanud, va „Posti“ endine toimetaja. Hulkus mööda maad, oli kinni istunud ja jumal teab, mis kõik teinud, näinud, kus käinud, mis olnud. Teda visati mädamunadega, solgiveega, teda ülendati, alandati — teadku keegi paremini, mis eest! Tema oli Prometheus isesugune vast, või mis ta oli. Va hull! Va loll! Va uskumatu koer!
Tühi kõik. Ta oli null. Nullina sündinud, nullina kasvanud.
„Seda on kurat teinud,“ oli mees kohtusaalis ütelnud. Siis oli ta pää norgu jäänud ja rahuga otsust kuulanud.
Kesse muu tegi kui kurat, ütle, kes muu. Sest kui tema südametunnistus teda vaevab, siis ta kaebab!
Ta põdes oma väävlimeres, põdes, siis nägi ta kuratliku rõõmuga, et ta teisiti ei saanud.
Mäss oli, lausa mäss! Rahvas kippus kohtunikkude kallale. Ühe saia eest kuuks vangi mõistetud, mis see on? Kes selle kaebuse tegi? Ei ole õige!
Rahvas suruti rahule…
Kui ta pärast vangistust koju tuli, anti talle üks kiri, ja kui ta selle lahti kiskus, oli viiesajarublaline pankpilet kirja sees ja kirjas eneses ainult need sõnad:
Seda on kurat teinud!
✻
Nõnda see ei ole olnud, aga mis see teeb.