Juudit/Neljas vaatus

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Juudit
A. H. Tammsaare

NELJAS VAATUS.

(Linnamüür, väravad, väravavahid. Ruttu valgenev hämarik.)

I VAHT. Mu kõht on tühi.

II VAHT. Mul on janu, keel hakkab kurgulakke kinni.

III VAHT. Milleks küll peame neid väravaid valvama? Ükski ei kipu siit sisse.

IV VAHT (pilkavalt) Kardetakse, et mõni nälgija läheb müüri taha surema.

II VAHT. Jah, Assur ei tule, ta ei tulegi vist enne, kui me kõik nälja ja janu kätte surnud.

III VAHT. Olgu mis on, aga nõnda ei või see enam edasi kesta, vanemate rumalusele peab lõpu tegema. Milleks see nälgimine, milleks see ootamine?

IV VAHT. Vanemad on ülekohtused, sellepärast on see.

III VAHT. Tehakse nägu, nagu oleks kusagilt abi loota, aga kust siis? Jeruusalemmast? Seal ei mõtle vist keegi meie peale. Parem Assuri ori olla, kui Jeruusalemma pärast nälga surra.

IV VAHT. Süüdi on vanemad ja preestrid, ei keegi muu. Rahvas peab hakkama ise oma asju ajama, muidu pole pääsmist loota. Kõige pealt linn läbi otsida, kusagil peab ometi leiba ja vett tagavaraks olema.

II VAHT. Muidugi on. Või arvate, et vanemad ja preestrid niisama nälgivad nagu meie?

I VAHT. Nad nälgivad. Osias on silmist ära langenud ja tema nägu on hoopis kõhnaks jäänud. Preestrid tudisevad veel ainult kepi najal käia.

II VAHT. Vigurdavad nagu ikka, seda nad mõistavad.

IV VAHT. Miks ei läkita nad siia saadikuid Olovernese juurde, ta on ju kõiki lahkesti vastu võtnud; kuulsite ise oma kõrvaga, mis Akior temast rahva ees rääkis, kui ta meie linna tuli. Või kas nägite, kuidas ta tuli? Mina nägin: pasunapuhujad ja pillimängijad käisid tal ees ja taga — nõnda tuli Akior Olovernese palge eest meie linna. Aga kui Olovernes teeb oma vaenlastega nõnda, kuidas peab ta siis küll olema oma sõprade vastu?

I VAHT. Olovernes on kaval, tema on kavalam kui kõik inimesed, sellepärast teeb ta nõnda. Tema tahab meid meelitada ja meelitamiseks saatiski ta Akiori meie linna, et meie teeksime, nagu tegid Ammoni pealikud ja Moabi vürstid: et meie heidaksime tema jalge ette, nagu on seda teinud kõik need, keda Jehoova pole valinud omale pärisosaks.

III VAHT. Kui oleme Jehoova pärisosa, siis toitku tema meid.

II VAHT. Andku tema meile juua.

I VAHT. Oleme meie Jehoova pudulojuksed, et tema meid peaks toitma ja jootma?

IV VAHT. Sa räägid nagu need, kes ei hooli rahvast.

III VAHT. Eila nägin teda papiga ninapidi koos.

II VAHT. Tema on pappide sabarakk.

IV VAHT. Maha rahvavaenlased!


(Koputatakse väravaile. Mehed kuulatavad.)

II VAHT. Keegi koputab.


(Koputatakse uuesti.)

I VAHT. Kes seal on?

JUUDIT (värava taga) Mina olen, Juudit. Tehke lahti.

II VAHT. Meil pole luba väravaid avada. Oled sa üksi?

JUUDIT (värava taga) Üksi ümmardajaga. Tehke ruttu lahti, ma toon häid sõnumeid; minule võite avada.


(Väravad avatakse ja suletakse pärast tulijate sisseastumist uuesti.)

JUUDIT. Jookske ja kutsuge vanemad siia.

I VAHT. Ehk magavad nad alles.

JUUDIT. Äratage nad üles ja ütelge neile, et Juudit on tulnud ja et ta toob häid sõnumeid.

I VAHT. Ma lähen.

IV VAHT. Ma tulen kaasa.

JUUDIT. Tõtake, ma ootan. (Vahid jookstes ära. Ümmardajale:) Otsi pambust Olovernese kallim varandus, mis telgis sinu kätte andsin. (Ümmardaja võtab pambu seljast ja kohmitseb selle kallal. Sõdurid koguvad naiste ümber kokku. Kui Susanna nõutud kompsu pambust välja võtab, ütleb Juudit:) Tee lahti, mässi riie ümbert ära.

SUSANNA (kompsu lahti mässides ärevalt) Riie on imelikult niiske, riie on peaaegu märg.

JUUDIT. Ära viida aega.

SUSANNA (kohkunult) Riie on punane, riie oleks nagu verine.

II VAHT (nuusutab kummardades kompsu poole) Riidel on vere hais.

JUUDIT. Riidel on vaenlase vere hais.

SUSANNA (kompsu lahti saades hirmunult) Armuline Issand! Juudit! Juudit!

III VAHT. See on inimese pea — mehe pea on see!

JUUDIT (lähenedes ümmardajale) Anna ta siia, anna ta minu kätte! (Võtab ühes riidega ümmardajalt pea, vaatab teda, silitab ta juukseid ja lausub nukralt:) Olovernes, Olovernes!

SUSANNA. Emand, tegid sina seda? On see sinu töö?

II VAHT. Kelle pea see on?

JUUDIT. Vaata, ehk tunned, vaadake kõik, kel himu.

II JA III VAHT. Ei tunne! Ei tunne!

SUSANNA. Mina tunnen: see on Olovernese pea, tema pea on see.

VAHID (ärevil, hirmul) Olovernese pea!

SUSANNA. Jah, Olovernese pea; mina nägin teda elavalt, mina tunnen.

JUUDIT (sõduritele') Pistke ta piigi otsa ja piigiga müürile; Assur peab ärgates oma pealiku pead nägema.

III VAHT (võtab pea ja kaob temaga pahemale poole).

SUSANNA. Emand, mul on hirm, mul on kole hirm; ma ei tea, miks hakkab mul nii kole hirm.

JUUDIT. Näe, vanemad tulevad juba.


(Osias, Karmis, Akior, rabi, sõdurid, mehed, naised, lapsed ilmuvad kord-korralt näitelavale.)

OSIAS. Tere tulemast, Juudit!

RABI. Tere tulemast!

JUUDIT. Tere, Osias, tere, rabi!

OSIAS. Mulle öeldi, et sa tood häid sõnumeid.

JUUDIT (näidates käega sinnapoole, kuhu vaht kadus Olovernese peaga). Vaata, seal on mu sõnum. Vaadake kõik, kes te armastate häid sõnumeid. (Kõik vaatavad.)

OSIAS. Mis see on?

JUUDIT. Vaata hoolega, Osias, astu lähemale ja vaata, kui su silm muidu ei seleta. (Kõik nihkuvad pahemale poole, et müüril olevat pead lähemalt silmitseda; osa rahvast kaob vaataja silmast.)

OSIAS (nähtaval, jahmatanult) Pea… mehe pea… see on mehe pea.

JUUDIT. Sa näed õieti, Osias.

OSIAS. Kelle pea see on?

JUUDIT. Vaata, tunnista.

OSIAS (silmitsedes) Ei tunne. Seda pead pole ma kunagi enne näinud.

JUUDIT. Sa ei tunne Iisraeli vaenlase pead, aga ometi tahad tema vastu võidelda.

AKIOR (pahemalt poolt uuesti nähtavale tulles) See on Olovernese pea; mina tunnen teda, mina nägin teda lähedalt: tal on hõbedat kõrva ääres.

OSIAS. Olovernese pea! Juudit!

JUUDIT. Nii see on! Tal on hõbedat kõrva ääres, õige palju oli tal juba hõbedat kõrva ääres.

AKIOR. Kes tappis ta? Kes raius Olovernese pea'?

JUUDIT. Mina raiusin Olovernese pea; iseoma mõõga ja naise käe läbi langes ta.

AKIOR (Juuditi ette maha langedes) Suur oled sina, Juudit, ja suur on sinu jumal, sest sa oled tapnud kõige suurema meeste seas, keda ma näinud. Ei ole mina suuremat näinud kui oli Olovernes meeste seas. Ta rääkis vaenlastega kui isa ja tema sõnad olid venna sõnad, nõnda rääkis ta.

RABI (põlvitades) Kiidetud olgu Iisraeli jumal! Imelikud on sinu teod ja äramõistmata sinu imeteod! (Kõik langevad põlvili.)

JUUDIT (kalgilt) See pea seal müüril pole kummardamiseks ja palvetunniks peab valima kohasema aja. Saatke käskjalad linnatänavaile, kutsuge kokku kõik, kes suudavad sõjariistu kanda. (Tõustakse.)

OSIAS. Nälg on mehed rammutuks teinud.

JUUDIT. Kuulutage nälgijaile: nad saavad süüa, ja närbivaile: neile antakse juua.

OSIAS (rahva poole) Mehed, te kuulsite Juuditi sõnu.

HÄÄLED. Kuulsime! Kuulsime!

OSIAS. Siis jookske, karjuge, puhuge pasunaid, põristage trumme, täristage sõjariistu, et kõik kuuleksid, et kõik tuleksid. Kuulutage kõigile: Juudit on Assuri löönud! (Jookstakse minema; müra, kisa, kära.)

JUUDIT. Mina pole Assurit löönud, mina raiusin ainult Olovernese pea. Aga lase nüüd väravad avada, lase nad ristseliti lahti visata.

OSIAS. Alles homme mõtlesime seda teha, homseni tahtsime veel oodata.

JUUDIT. Homme tahtsid väravad avada Assurile, täna ava nad oma meestele taplusse minemiseks.

OSIAS. Meestel pole enam jõudu tapluseks lagedal maal, nad tahavad ainult süüa ja küsivad juua.

JUUDIT. Assuri leerist leiavad nad seda, seal on kõike küll, seal pole millestki puudu. (Sõjariistus mehed ilmuvad, tuleb ka naisi, lapsi. Kostavad hääled: Juudit, tõid sa leiba? On sul juua?)

OSIAS. Kas kuuled, Juudit, nad küsivad süüa ja juua.

JUUDIT (ärritatult) Teie ootajad ja kõhelejad, kas te ikka veel ei mõista, mis tähendab, et Olovernes on surnud. Võtke ometi sõjariistad kätte ja hakake suure müra ja kärinaga mäelt alla minema, nagu ihkaksite viimast võitlust, minge ühes naiste ja lastega, et teid oleks rohkem. Kui Assur seda näeb, jookseb ta oma pealikut äratama, ja kui leitakse, et Olovernes on peata, siis valdab kõiki pöörane hirm, siis algab põgenemine. Tapku, kellele see lõbu valmistab, sest põgeneja on jõuetu; valagu verd, kes sellest rõõmu tunneb, sest hirmunu verd on kerge valada. (Ägedamalt) Või pean mina, naine, kõige ees vaenlasele vastu minema? On Petuulia mehed vanad tudikesed või on nad lapseks saanud, kes oskavad ainult vett ja leiba manguda? Kas pole mina, naine, oma töö juba teinud ja kas ei kanna mu käed veremärke? (Käsi sirutades) Vaadake, Petuulia mehed, tunnistagu kogu Iisrael! Alla minnes ehtisin end, nagu valmistaksin pulmapeole ja nagu ootaks mind mõrsjasäng, aga tagasi tulin mägedele preestrina, kes käinud rahva eest ohverdamas. Kuid kas ulatasin oma käe turteltuikeste järele või kas ootasid mind ohvrialtaril sikutalled? Ei! Inimese verd puutusid minu sõrmed, mehe vere valasid naise käed.

AKIOR. Sa oled tapnud kõige vägevama meeste seas, keda minu silm näinud.

JUUDIT. Kas kuulete, Petuulia mehed ja naised! Kõige vägevam meeste seas on tapetud, mida kardate siis veel. Avage väravad ja minge.


(Väravad avatakse ja sõjariistus mehed hakkavad välja minema. Naised ja lapsed ronivad müürile vaatama.)

AKIOR (Juuditile) Mul on kahju Olovernese pärast, hirmus kahju on mul tema pärast. Oleksin tahtnud veel kordki teda elavalt näha, tema sõnu kuulda. Kõik kartsid teda kui vaenlast, aga tema talitas, nagu ümbritseksid teda ainult sõbrad. Meid kõiki täitis imestus tema tegude pärast, sest tema polnud, nagu on teised mehed, tema polnudki nagu mees, vaid nagu mõni pooljumal, kes surmas saab surematuks.

JUUDIT. Jah, tema polnudki nagu mees.

AKIOR. Tema oli nagu mõni püha, kes kõrvest või kõrgeilt mägedelt tulnud inimeste sekka, kus ta liikus kuutõbisena kõige hädaohtlikumail rajul. Meie kõik imestasime, kuidas ta küll ei kuku, kuidas ta juba ammugi hukka pole saanud.

JUUDIT. Jah, parem oleks võinud ta juba ammugi hukka saada, veel enne kui minu silmad teda nägid.

HÄÄLED (müürilt) Kaevude valvurid põgenevad! Kaevud on vabad! Kaevud on meie meeste võimuses! Mehed joovad! Mehed joovad allikavett niipalju kui süda kutsub!

OSIAS. Kas kuuled, Juudit, kaevud on vabad! (Juudit ei pane tähele juteldes Akioriga.)

HÄÄLED (müürilt) Assuri leeris on läbisegi jooksmist märgata! Assur põgeneb! Assuris on hirm! Kõik jäetakse maha! Kõik põgenevad meie meeste eest!

NAISED (müürilt tulles, jooksul) Kaevud on vabad, meil on juua küll! Kuulge, Petuulia mehed ja naised, meil on vett küll, kaevud on meie päralt! (Väravatest välja. Jooks, kisa, kära.)

OSIAS (tõttab müürile ja hüüab sealt) Assur põgeneb pöörases hirmus, tema laager langeb meie meeste kätte. Kaamelid, hobueeslid, vankrid — kõik on meie. Oleme päästetud; Jehoova on meid kuulnud, Jehoova on oma viha pööranud. (Müürilt maha Juuditi poole.)

RABI. Kiidetud olgu Iisaki ja Aabrami jumal, kes oma vaenlaste kätte hästi maksab!

OSIAS (Juuditile, kes Akioriga jutleb) Rõõmusta, Juudit, ole rõõmus, sest siitsaadik kiidavad sind õndsaks kõik sugupõlved; sa oled Iisraeli päästnud.

JUUDIT. Ma olen kõige suurema tapnud meeste seas nagu mõni kuri ja kade sigimata naine, kelle lapsekoda Jehoova pole avanud.

OSIAS. Küll Issand õnnistab su ihusugu — Iisraelis on kuulsaid mehi veel küll.

JUUDIT. Osias, ära räägi mulle enam meestest, ma pole mõni koeralita, kes esimesele penile tänavanurgal saba liputab. Kui võimalik, annaksin kõik Iisraeli kuulsad mehed ühe Olovernese eest, sest teda olen kõigi seast ära valinud, teda olen oma südameverega armastama hakanud. (Juuditi rääkimise ajal kogub ikka rohkem rahvast teda kuulama.)

OSIAS. Olovernes on surnud, tema ei või enam Juuditi ihule sigidust saata.

JUUDIT. Ometi armastan surnud Olovernest rohkem kui kõiki elavaid mehi; surnult armastan Olovernest ennastki rohkem kui elavalt, sest surmas alles tõusis ta tõsisele elule, tappes puhusin talle elava hinge ninasse. Osias, kui sa oleksid kordki teda elavalt näinud, tema häält kuulnud, tema lähedust tunnud. Ta rääkis kui vend, nagu laps rääkis ta minuga ja pani oma pea mu põlvile. Oma puutumisega pani ta mu põlved värisema ja tema oli ainukene mees ilmas, kelle pärast mu põlved värisenud; niisugune mees oli Olovernes.

OSIAS. Olovernes oli Iisraeli vaenlane, ta langes naise käe läbi — ta suri alatut surma.

JUUDIT. Olovernes suri magades! Kas kuulete, Iisraeli mehed ja naised, magades langes Olovernese pea tema oma mõõga läbi. Aga kas peab Iisrael rõõmustama, et tema naised magajaid tapavad? Kas ei saa Jehoova muidu oma vaenlastest võitu, kui peab ässitama tiirased naised magajate meeste kallale? Vastake, kes te kuulete, tehke oma suu lahti ja andke aru.

RABI. Jehoova teod on äramõistmata, Jehoova üksi teab, kuidas ta oma vaenlastele kätte maksab.

JUUDIT. Jehoova teod on inimeste teod. Või pean ma uskuma, et Jehoova on tapjate seltsimees ja et ta ühes minuga hiilis Olovernese telki, kui himustasin puutuda magaja mõõka? Häda siis mulle, mu jumal on saanud araks vaimuks, kes mehele julgeb läheneda tapahimus ainult naise selja taga, suur häda siis meile kõigile, meie Jumala teod on alatu teod.

OSIAS. Juudit! Sa oled Iisraeli päästnud, aga mis peab küll sinu sõnadest arvama!

JUUDIT. Iisraeli võib ainult Iisrael päästa; kuulge seda, Petuulia mehed ja naised, kuulutage seda oma lastelastele põlvest põlve. Mina tapsin ainult Olovernese, kui ta magas, muud midagi ei teinud ma. Aga Nebukadnetsar on suure väega teel Iisraeli vastu, tema maksab teile kätte Olovernese vere. Mina tapsin ta, aga teile makstakse see kätte, sigimata naise töö makstakse kogu Iisraelile kätte. Sööge ja jooge, puhuge pilli ja lööge sõrmilist, laulge ja tantsige, sest Iisraeli päevad on loetud.

RABI. Juudit räägib prohveti viisil.

JUUDIT. Räägin meeletu naise viisil, kes ihanud ilmvõimatut ja kes kaotanud lootuse. Läksin Assuri leeri mitte Iisraeli päästmiseks, vaid iseenda pärast. Kas kuulete, iseenda pärast. Magades tuli himu, unenägudest tuli meeletu himu ja nõnda kippusin Olovernese palge ette. Ütlesin talle, et teie, et kogu Iisrael ootab teda kui tõotatud kuningat, et mägedel tahetakse teda vastu võtta laulu ja mänguga ja üles viia Jeruusalemmast saadik, kus peavad kõigi põlved painduma tema ees — nõnda ütlesin talle.

OSIAS. Olovernes üles Jeruusalemma!

RABI. Olovernes tõotatud kuningas!

JUUDIT. Jah, ütlesin, et tema ees pühakoja uksed avatakse ja et tema istub Taaveti aujärjele ning et tema trooni ei pea kõigutatama. Aga ka nõnda rääkides ei mõelnud ma Iisraeli peale, ainult ise olin endal meeles: tahtsin kui kuningaemand Olovernese kõrvale istuda, tahtsin Iisraeli üle käskida ühes Olovernesega, tahtsin kuningapoegi ja -tütreid ilmale kanda… Jah, seda himustasin, kui Olovernes minu juures lamas ja kui tema pea puhkas mu põlvil. Joobusin tema puutumisest, sain uimaseks tema lähedusest, meeletuks suurest himust, nii et mu tahtmistel polnud piiri. Aga tema ei tahtnud, ei, tema ei tahtnud mitte, talle tegid nalja mu sõnad ja Iisraeli pani ta naeruks.

RABI. Inimene mõtleb, jumal juhib. Sa läksid patuhimuga, aga Jehoova pööras ta Iisraeli õnnistuseks.

JUUDIT. Iisraeli õnnistus sai minu neitsilikkuse nutulauluks.


(Inimesed tulevad väravast sisse, käes leivad, puuviljakorvid, veekruusid jne. Rõõm, hõisked, laul, kandlehelin, vilemäng. Kostavad hüüded: Elagu Juudit! Juudit elagu!)

OSIAS. Kas kuuled, Juudit, kõik kordavad sinu nime.

JUUDIT. Aga mina kordan Olovernese nime. Näe, praegu ulatavad esimesed päiksekiired tema näole, puutuvad otsaesist, juukseid, huuli. Te ei tea, kui rahulikult ta magas, ükski teist ei tea! Nagu laps, kes pannud pea ema põlvile, nõnda magas ta. Ta naeratas, kui mina lähemale hiilisin, ja mul tuli meelde, et olin ukse taga oma kingad jalast võtnud, nagu läheksin paika, mis on püha. Peatasin, värisesin, käed said oimetuks, hing jäi kinni, jalad nõtkusid, nagu peaksin magaja ees põlvili langema. Aga siis lendas vari üle ta näo, suu tõmbus pilkavale muigele, nagu avateleksin teda äraandmisele või nagu pakuksin talle Iisraeli trooni. Hing pääsis mul rinnas lahti, käed haarasid mõõga, sest meeletu viha võttis võimust. Kui ta pää tõstsin, nägin ta huulil jällegi naeratust ja pöörases himus surusin oma suu tema huulile, nagu peaksin sealt ta hinge vastu võtma. See oli ainuke suudlus, mis temalt sain; vere maik oli sel suudlusel. Ja nüüd lastakse mind elada, nüüd kiidetakse mind õndsaks meeste ja naiste poolt, sest minu õnnetus andis neile leiva ja vee tagasi… Vaikige, pillipuhujad, jääge tummaks, kiituslauljad, mõrtsukalt saite leiva, mida sööte, abielurikkujalt naiselt vee, mida sööte.

HÄÄLED. Juudit on Assuri löönud! Juudit elagu! Elagu Juudit! Elagu! Ta elagu!

JUUDIT. Laske teisi elada, laske iseendid elada, mitte mind! Laulge teistele kiidulaule, mitte minule, mina olen tallanud tühja tuult, mina olen kõndinud paturada, kuhu talutavad naise himud ja ilu. Mul oli mees, aga ma ei saanud lapsi, mul oli mees, aga ma ei tunnud armastust ja abieluvoodil hakkasin ihkama tema elu. Pilgutasin silmi noortele, naeratasin neile, kel rammu küll, äratasin neis patuhimu ja tulist kiimalust enda vastu, tegin nad armuorjaks, panin nad kire-ikkesse ja ässitasin nad siis mehe kallale. Nõnda suri Manasse! (Liikumine)

HÄÄLED. Kuulge, kuulge, Juudit on oma mehe tapnud!… Juudit on Olovernese tapnud! Elagu Juudit! Juudit elagu! Elagu!

JUUDIT. Petuulia mehed ja naised, olete teie aru kaotanud, et mind ikka veel elada lasete, kui teate, et ma elada ei tohi, sest süütu veri kisendab taeva, poole ja nõuab lunastust. Või tahate ehk mulle tasu maksta, et oma mehe tapsin? Tahate ehk minule niisama teha, nagu tegin mina Manasse hingevõtjatele: tapetu enda rahaga tasusin tapatöö, tapetu enda varandusega sulgusin ka nende suud, kes Manasse surmas kahtlesid. Nõnda tegin ma, sest Israel on ostetav, Iisrael on müüdav, Iisrael on häbistavat alatust täis, Iisraeli au on saanud kui rõõmunaine, kes kaupleb oma kenadustega ristteil. Kuulge seda, Petuulia mehed ja naised, kes te elate Iisraelis! (Liikumine kasvab.)

OSIAS. Iisraeli mehed ja naised, ärge kuulake Juuditi sõnu, ärge kuulake, mis ta täna räägib, sest täna on tal halvad sõnad: kurja keelt kannab ta iseenda ja oma tegude peale. Minge ära siit, minge oma kodadesse, sööge leiba ja jooge vett, mis Juudit teile annud, ja õpetage tema nime oma lastele, kuulutage neile tema tegusid põlvest põlve, see on õige ja aus.

JUUDIT. Ärge minge kuulutama mu nime ja tegusid oma lastele, sest see pole mitte õige ja aus. Või tahate teie tõeste õpetada oma lastele, et mehetapjaid naisi peab austama ja et abielurikkujaid peab kiitma põlvest põlve? Mis on siis teie käsud ja mis maksavad teie seadmised, mis te Jehoovalt saanud? On need tõesti ainult silmus rumalatele ja vaestele ning ähvardus orjadele?… Kividega peate mu surnuks viskama, keha üle müüri välja heitma koerte nuuskida, metsaliste kiskuda, lindude nokkida — nõnda peate minuga tegema ja peate unustama igaveseks ajaks mu nime. Sähke, siin on mu käed (sirutab nad rahva poole), siduge nad kinni, köitke nad, sest nad on rüvetatud mehe verest, viige mind ära ja mõistke mu peale kohut, kui tahate olla Jehoova pärisosa (Suur liikumine, segased hääled.)

OSIAS. Miks tahate täna nii väga kuulata Juuditi sõnu ja miks ei lähe te oma kodadesse! On teil veest puudus või on teil leiba vähe, et seisate ikka veel Juuditi ümber? Eks ei ole ta teile kõike küllalt annud, mida tahate siis veel? Või kas teie ei mõista, et Iisraeli õnn on puutunud Juuditi meeli ja et Juudit ihkab surma, nagu usuks ta surmas igavest elu. Juudit tappis Olovernese ja sellepärast tahab ta nüüd ise surra. Aga kas peab Iisrael oma seaduste järele kohut mõistma Olovernese surma pärast või kas on Jehoova käskinud kätte maksa Iisraeli vaenlaste kadu? Minge, Petuulia mehed ja naised!

JUUDIT. Jääge, ütlen ma teile, sest ei ole tõsi, et ihkan surma Olovernese pärast. Asjata võtab Osias suhu Olovernese nime, sest mina räägin teile ainult oma mehest Manassest. Tema verevalamises olen süüdi, tema surma pärast pean ka mina surema, kui maksavad Iisraelis veel Jehoova käsuseadmised. Või ei usu te mind? Pean ehk tooma tõendusi, pean ehk nimetama tunnistajaid? Rääkige, ma olen valmis! (Liikumine, segane vada.)

OSIAS. Inimesed, ärge nõudke tõendusi, ärge nõudke tunnistajaid, ärge nõudke täna Juuditilt tunnistajaid, sest täna räägib ta oma murtud meelte pärast, täna räägib ta oma kurva südame pärast. Aga ei ole hea, kui leinajalt nõutakse tunnistajaid leina pärast, hea on ainult, kui leinate leinajaga. Minge oma kodadesse ja leinake, sest Juuditi meel on haige ja tema süda on suures mures.

JUUDIT. Ärge minge, kui armastate õigust. (Liikumine.) Ja te peate õigust armastama, sest Jehoova on õiglane. Aga Osias püüab varjata õigust, ta paneb õiguse kui tulukese vaka alla, iseenda pärast paneb ta õiguse kui tulukese vaka alla. (Suur liikumine. Rabi ja Kabris pistavad pead tähendusrikkalt kokku. Sõnakõmin.)

OSIAS. Juudit, halasta iseenda ja minu peale, halasta Iisraeli meeste ja naiste peale, kes söövad sinu leiba ja joovad sinu vett. Ära saada neid eksiteele oma sõnadega, ära hukuta neid oma päästja vere valamisele. Ära nõua tänapäev õigust iseendale ja teistele, nõua midagi muud, nõua ükskõik mida, ära nõua ainult õigust, sest õigus võib saada kuritööks sinu, minu, meie kõigi vastu, õigus võib saada ilma hukatuseks. Õigus nõuab verd, palju verd nõuab tänapäev õigus, sest õigus on tugevama päralt.

JUUDIT. Kui veri, siis veri, vere pärast ei pea õigus kannatama. Mina nõuan õigust, mina nõuan kohut seadmiste järele; mina nõuan, et mind ustaks, kui räägin, mina nõuan usku, kui tõendan, et olen oma mehe veres süüdi. Kes kahtleb, see nõudku tunnistajaid. Kas kuulete, mehed ja naised, nõudke tunnistajaid, kui te ei usu; ma ei taha, et peaksin tühja rääkima.

OSIAS. Ärge uskuge, kes te kuulete Juuditi sõnu, ärge uskuge ka siis mitte, kui ta nimetab teile tunnistajaid. Täna ei pea teie teda mitte kuulama, et te usuksite. Täna minge oma kodadesse, puhake ja sööge, et saaksite tagasi oma ihurammu ja meeled. Vannutan teid elava jumala nimel: minge ära, ärge kuulake enam Juuditit, sest ma kardan, et hakkate teda uskuma, et hakkate õigust nõudma, et hakkate oma usu pärast õigust nõudma, aga ma tunnen, et nõnda nõuate hirmust asja.

RABI. Osias, ma ei mõista sind, meie ükski nähtavasti ei mõista sind, kui räägid usust ja õigusest, nagu oleksid need hirmsad asjad. Sa näed, rahvas saab kärsituks, rahvas tahaks teada, keda või mida uskuda, et mõista, kus on õigus. (Heakskiitev liikumine ja sõnakõmin) On siis tõesti kuritöö rääkida õigusest või on hullumeelsus toonitada usku? Jumal tänatud, meis kõigis hõõguvad veel need kaks jumalikku sädet ja ükski vägi ei saa neid kustutada.

KABRIS. Osias kui päävanem püüab oma mõju kurjasti tarvitada, ta püüab midagi summutada, mis kipub õiguse valgusse. Mina ja, ma arvan, ühes minuga kõik Petuulia mehed ja naised tahaksid ometi kord teada, miks ütleb Juudit, et Osias püüab õigust panna vaka alla iseenda pärast. Rääkige, seletage, meie kõik ootame.

OSIAS. Juudit, räägi sina. Iga sõna, mis ütled, võib saada kiviks sinu elu pihta, võib kiviks saada ka minu elu pihta, sest mul on ainus elu — see on sinu elu. Tee oma suu lahti, Juudit, ma ootan esimest kivi.

JUUDIT. Te kuulsite Osiase sõnu, aga te ei mõista neid. Kuulake siis, mis ütlen (naised nihkuvad Juuditile lähemale, pead õieli, mõned ronivad kuhugi üles, et paremini näha ja kuulda): Osias kutsub mind oma kotta käskima kõige üle, mis tal on, ta kutsus mind veel enne seda, kui läksin alla Assuri leeri Olovernese palge ette. Siis ei teadnud ta veel, kuidas suri minu mees Manasse, siis veel mitte, aga nüüd teab ta, teate teie kõik: Manasse veri on minu hingel ja sellepärast pean surema; teie peate mu kividega surnuks viskama, kui armastate õigust ja usute Jehoovat. Aga Osias ei taha minu surma, käsuseadmiste vastu tahab ta minu elu, sest ikka veel himustab ta mind oma kotta käskima kõige üle, mis tal on. Sellepärast räägib ta nõnda, nagu ta räägib, ja sellepärast andis ta oma naisele lahutusraamatugi. Ta ütleb teile, et mina olen aru kaotanud, et meie kõik oleme oma arust kaotanud; aga minu aru on selge, ma tean, mis räägin, ja ei ole sõna minu suus, mis poleks tõsi.

RABI. Osias, nüüd on sinu käes kord, räägi nüüd sina.

OSIAS. Juuditil on õigus, kui ta ütleb, et mina tahan teda oma kotta. Jah, nii tõesti kui siin seisan, seda tahan. Tema on ainuke naiste seas, keda tahan, ja ma olen oma elu tema elu külge köitnud igaveseks ajaks, kuulge seda, Iisraeli mehed, kel teil on omal naised. Aga ma ütlen veel enam: tahan teda oma kotta käskima kõige üle, mis mul on, ka siis, kui ta oleks tapnud oma esimese mehe, tahan teda igal tingimusel. Aga mina ei usu, et Juudit oleks Manasse surmas süüdi, ei usuks seda isegi siis, kui tulevad tunnistajad, kes seda tõendavad. Tänapäev ei julge ma enam midagi inimeste kohta uskuda, niisugune on aeg ja inimesed. Usun ainult ühte: Juudit mängib surmaga, sest Assuri leer ja Olovernese pale on ta meeli puutunud; ta koputab teie usu ja õiguse peale, et teie ta tapaksite — seda usun ma.

JUUDIT (ärritatult) Kas kuulete: Osias võtaks mu oma kotta isegi siis, kui oleksin Manasse surmas süüdi. Aga mina ütlen: mina ei läheks ei Osiase ega kellegi teise mehe kotta ka siis mitte, kui oleksin Manasse surmas süütu. Mehe kotta läheb naine, aga mina pole enam naine; Olovernese veri tappis minus naise, sellepärast ei lähe ma ühegi mehe kotta. Et aga Osias mind ei usu, siis kutsun tunnistajad. Susanna, kus oled sa?

SUSANNA. Olen siin, sinu läheduses, emand.

JUUDIT. Räägi rahvale, mis jutustasin sulle iseendast ja oma mehest enne Assuri leeri minemist.

SUSANNA. Emand pole mulle midagi jutustanud, mitte midagi halba. Mina rääkisin emandale rahva laimujuttu.

JUUDIT. Sa valetad, Susanna! Rahvas rääkis tõtt, sina valetad.

SUSANNA. Puutugu mind siinsamas Jehoova käsi, kui ma valetan… Mina ei tea midagi.

JUUDIT. Siis on teine meist mälestuse või aru kaotanud.

SUSANNA. Minu aru on selge, emand, mina ei tea midagi… Ma palun, lähme ära siit, paljust rääkimisest ei või head tulla.

JUUDIT. Ei, ma ei lähe, ma tahan teada, kas mu aru tõesti segi on. Siimeon! Kus on vana Siimeon?!

SIIMEON (rahva seast kepi najal lähemale komberdades) Olen siin, tütreke.

JUUDIT (läheb talle vastu ja võtab tal käest kinni) Tule aita mind, tule aita, et inimesed mind uskuma hakkaksid ja et ma ise ei peaks ennast arutuks. Ütle neile, kuidas suri minu mees Manasse; sind nad usuvad, sind nad usuvad kindlasti.

SIIMEON. Juudit, mu tütar, täna ei taha ma, et mind ustaks, täna ei taha ma seda mitte, sellepärast ära nõua, et peaksin rääkima.

JUUDIT. Ma nõuan seda, meie kõik nõuame seda.

OSIAS. Mina mitte, Siimeon, mina ei nõua.

SIIMEON. Miks oled sa üksi, Osias, kus on su seltsimehed?

OSIAS. Mul pole seltsimehi, sellepärast olen üksi. Teised kõik nõuavad õigust, mina mitte.

JUUDIT. Ma ootan, Siimeon, me kõik ootame, räägi.

OSIAS. Mina ei oota, mina mitte, minu pärast jää keeletuks, Siimeon.

SIIMEON. Ennem oleksin võinud kogu eluaeg keeletu olla, kui et täna peaksin rääkima.

JUUDIT. Tahad sa tõepoolest vaikida, Siimeon? Kas sa ei mõista, et pole suuremat valet kui vaikimine selle rahva ees. Või tahad sa tõesti valelikuks saada?

SIIMEON. Sada aastat pole ma valetanud, miks peaksin seda tänagi tegema Aga usu, Juudit, uskuge kõik, kes te siin seisate: õndsam oleks täna valetada kui tõtt rääkida, õndsam oleks täna häbi tunda vale pärast iseenda ees kui avada suu tõesõnadeks, nii hirmus ülekohtune on täna tõde.

JUUDIT. Ma nõuan tõde, tervet tõde.

SIIMEON. Tervet tõde ei suuda ma anda, selleks oleksin peaksin valetama. Ainult vale oleks ehk annud rahvale terve tõe, aga vististi pole ma veel küllalt vana, et valetada.

JUUDIT. Räägi, Siimeon, räägi kõigi pühade nimel.

SIIMEON. Olgu siis nõnda, Juudit: mina viskan esimese kivi. Nihkuge lähemale, et paremini kuuleksite, missugune lugu on Juuditiga ja tema mehe Manassega. (Rahvas nihkub lähemale, naised kõige ees.)

HÄÄLED (naiste) Jutusta, Siimeon… jutusta… sind usume… sind usuvad kõik… me ootame… tahame tõtt teada… tahame teada…

SIIMEON. Jutustan, aga kas see tõsi on, mis jutustan, seda ei tea ma; arvan ometi, küllap see tõsi on. Mina tean ainult seda, mis Juudit mulle rääkis… See oli paar aastat tagasi… ööse oli see, kui Juudit minu kotta hiilis… väljas vingus tuul ja sadas vihm… siis tuli Juudit. Ta tuli oma südant kergendama, ta tuli oma elu pihtima… oma õnnetusest rääkis ta, sest tema elu on õnnetu elu tänapäevani. Me rääkisime ka varemalt, juba Manasse elu ajal armastas Juudit minuga rääkida, aga kunagi polnud me kõne puutunud Manasset. Aga sel ööl… siis rääkis Juudit oma mehest ja iseendast… mul on see selgesti meeles; väljas oli öö, sadas vihm ja vingus tuul. Peale seda pole mulle Juudit enam kordagi rääkinud Manassest, rääkis ainult sel ööl…

RABI. Mis rääkis ta siis sel ööl oma mehest?

SIIMEON. Ta rääkis, mis ta tänagi rääkis; rääkis, et on oma mehe surmas süüdi, rääkis ja nuttis… nõnda rääkis ta… pidin teda vaigistama kui väetit last. Juba tol korral tahtis ta minna vanemate juurde, et temaga tehtaks käsuseadmist mööda.

KABRIS. Aga miks ta ei tulnud, miks hakkas ta alles täna sellest rääkima?

SIIMEON. Mina keelasin, mina ei lasknud tulla, ja mind kuulas ta.

RABI. Siimeon, sa tegid käsuõpetuse vastu, sa tegid rasket pattu.

SIIMEON. Tegin, nagu süda käskis, tegin, nagu halastus nõudis, sest ainult halastust tundsin tema vastu, kui pidin teda vaigistama kui väetit last. Ütlesin talle: mine vanemate juurde, kui sa muidu ei või, aga kui sa võid, siis ära mine. Vanemate juures saad sa hukka, aga hukkumine pole lepitus, surm pole lunastus. Katsu end jumalaga lepitada, katsu end lunastada, katsu elada, et mõistaksid: jumalast on hea ja kuri, sünd ja surm, jumalast on kõik, mis teeme või tunneme, ja ei ole ilmas midagi muud kui mis on jumalast. Jumalast peab seegi olema, et tapsid oma mehe, jumalal peavad sinuga head mõtted olema, miks muidu saatis ta sülle nii raske katsumise; ta andis sulle nooruse, ta andis sulle ilu, aga ta andis sulle ka sigimata mehe, sest Manasse oli sigimata, Jehoova oli tema ihurammu puutunud igaveseks ajaks — niisugune mees oli Manasse.

RABI. Siimeon, sa teotad jumalat, sa teotad jumalat rahva ees.

SIIMEON. Kes võib jumalat teotada? Paneb torm pahaks, kui teda sõimatakse või muudab voolas vesi käiku, kui teda pilgatakse? Jätab rohi tärkamise needmise pärast või vaikib laulja linnuke meie naeru pärast? Kuidas võiksime teotada, keda alles otsime, ja kuidas sellele kurja teha, kelle eluaset pole veel leidnud? Sellepärast ei kartnud ma jumala teotamist, kui rääkisin Juuditile, et kõik on jumalast. Ütlesin talle: kanna heameelega oma risti. Valutab sul süda oma tegude pärast, vaigista teda heategudega, piinavad sind uneta ööd, siis valva ja palu, otsi oma jumalat, kuni sa ta leiad, sest üks leiab oma jumala rõõmus, teine kurbuses, üks vagaduses, teine kurjuses, ja ei või ükski teisele öelda, kus ta peaks otsima oma jumalat. Juudit läks heategudesse, sest teie kõik tunnete tema elu. Vaesed ja viletsad on tema varandusest rohkem saanud kui tema ise. Tänapäevani kõndis ta meie seas, nagu leinaks ta ikka veel oma meest. Nõnda on Juuditi lugu. Kui te muidu ei või, siis mõistke temale käsuseadmist mööda, nagu ta nõuab; mina olen mõistnud, nagu käsib halastus.

JUUDIT. Ma nõuan käsutäitmist, mitte halastust. Mina ise pole halastanud, miks peaks minu peale halastatama. Rahvas otsustagu.

OSIAS. Pidage meeles, Petuulia mehed ja naised, Juudit andis teile vee ja leiva tagasi, Juudit päästis Iisraeli, ja kui teie tema peale kohut mõistate, siis mõistate selle peale, kes päästis teid endid ja teie lapsed.

JUUDIT. Ärge kuulake Osiase sõnu, Osiasel on täna kavalad sõnad. Oma himude pärast tapsin Olovernese, nagu tapsin Manassegi; muud midagi pole ma teinud. Iisraeli pole ma päästnud, Iisraeli mitte, Iisrael ootab alles päästmist, Iisrael ihkab lunastust, meie kõik ootame, mina ka. Sellepärast peate mulle tegema käsuseadmist mööda.

HÄÄLED. Rabi rääkigu! Miks ei räägi rabi?! Miks vaikib Kabris? Nemad rääkigu!

RABI. Juudit, sa nõuad õigust käsuseadmist mööda, sa nõuad surma, sest sa oled süüdi oma mehe veres. Aga sa oleksid pidanud käsutäitmist nõudma varemini, palju varemini, veel enne seda, kui raiusid Olovernese pea. Oled oma nõudmisega pisut hiljaks jäänud, oled enne vaenlase vere valanud, mis on kui lepitusveri Jehoova altaril. Kardan, et Jehoova on heameelega seda lepitusverd vaadanud oma ohvrialtaril, kardan, et ta oli pikameelne käsutäitmisel Manasse surmas just sellepärast, et ta tahtis näha Olovernese verd lepitusaltaril Juuditi käest. Aga kui Jehoova oli pika meelega Juuditi tegude pärast, kas ei peaks siis ka meie olema pika meelega? kui tema oli helde, kas siis meie ei peaks tundma halastust? Või on ehk nüüd silmapilk kätte jõudnud, kus Iisrael peab end puhastama käsutäitmisega? Mis arvad sina, Kabris?

KABRIS. Mina pole kõnes osav ja kirja ei tunne ma, aga ometi arvan, et Osias ja rabi kas tahes või tahtmata segavad Juuditi lugu. Juudit oli oma mehe surmas süüdi, kui ta polnud veel midagi muud kui aga noor naine, kes himukas ja ilus. Oma mehe pärast oleks pidanud ta surema. Et ta end tänapäevani varjas, siis on käsutäitmine ainult viibinud. Mida rutem õigus maksma pannakse, seda parem Iisraelile ja ka Juuditile endale. Iisraeli päästmisest ja Jehoova pikast meelest räägiti siin asjata, sest Manasse hinge himustades polnud Juudit veel kedagi päästnud, ja kui temaga siis oleks tehtud käsku mööda, siis oleks võinud tänapäev kas või väeti laps Iisraeli päästa, kui see on Jehoova tahtmine. Jehoova oleks võinud kas või oma ingli läkitada Assuri leeri Olovernese pead raiuma. Nõnda arvan mina, sest mina pole kõnes osav ega tunne kirja. Pealegi, mis puutub halastusse, siis ei ole paremat halastust, kui et teeme nagu keegi tahab: Juudit nõuab õigust, anname talle õiguse, Juudit nõuab käsu täitmist, täidame käsu. Eks ole nõnda, Petuulia mehed ja naised? Ei ole hea, et noored naised hakkavad himude pärast tapma vanu mehi, ei ole hea, et Iisraeli mehed peavad oma elu pärast mures olema abieluvoodil. Olen rääkinud.

HÄÄLED (meeste ja naiste omad läbisegi) Õige!… Kabris on hästi rääkinud!… Juudit peab surema!… Surma! Surma! (Müra, vada.)

SIIMEON. Iisraeli mehed ja naised, kuulge mind veel kord. (Vada vaikib.) Te tapate Juuditi, te viskate ta kividega surnuks ja seega ei tee teie midagi muud kui täidate ainult käsku ja Juuditi enda soovi. Aga uskuge, käsutäitmine on täna terav astel ja Juuditi soov on kui kuri madu, kes ei salva ainult teda ennast. Juuditi veri on kallis veri ja ei ole tänapäev Iisraelis kallimat elu kui on Juuditi elu. Temata on teil raske elada, väga raske on Jehoova rahvalgi elada, kui ta on valanud oma päästja vere. Sellepärast halastage iseenda ja oma laste peale, halastage ja ärge valage oma päästja verd.

HÄÄLED. Juudit on oma mehe tapnud! Juudit on Manasse veres süüdi! Tema veri tulgu meie peale!

OSIAS. Minu peale mitte, minu peale ärgu tulgu Juuditi veri!

JUUDIT. Olovernese surm ei pea takistama Jehoova käskude täitmist. Sähke, siin on mu käed (sirutab nad rahva poole), siduge nad kinni, ammugi ootavad nad õiguse köidikuid. (Hakatakse siduma) Mitte nii kõvasti, teete mulle haiget! Visake mind kividega surnuks, aga ära tehke mu kätele haiget; nemad puutusid Olovernese mõõka, nemad raiusid Olovernese pea.

OSIAS (meeletult) Sõjamehed, ajage rahvas laiali, väeülemad, andke käsku, et Juuditi käed lahti võetaks. Mitte köitma ei pea teda, vaid laulu ja mänguga, pillide ja pasunatega peate ta koju saatma, nõnda peab Juuditile tehtama tema tegusid mööda. Miks te seisate, kes te sõjariistu kannate! Minge, mina, Osias, Petuulia peavanem, käsin teid! (Sõnad jäävad müra ja vada seas peaaegu täiesti tähele panemata. Rahvas on Juuditi ümber murdu koos, nagu valdaks teda pöörasus.) Te olete aru kaotanud, teie kõik olete aru kaotanud, olete meeletuks saanud leivast, joobnuks jäänud allikaveest, mida Juudit teile annud. Arutult mõistate kohut, meeletult teete õigust ja teie käsutäitmine on kui hullumeelse sonimine pilkases pimeduses. Saagu maa teie jalge all tuliselt kuumaks, saagu taevas teie pea peal nagu teie oma süda rinnas, teie jumal olgu surnute jumal!

HÄÄLED. Viige ta välja! Väravast välja! Müüri taha! Välja! (Rahvahulk hakkab Juuditiga värava poole liikuma.)

OSIAS. Teie olete janus Juuditi verest, teie olete janus ükskõik kelle verest, sest teie kõhud on juba täis; võtke siis ka minu veri, valage ka see iseenda ja oma laste peale! (Tõmbab mõõga ja pistab enda läbi.)

SI1MEON (kes Osiase läheduses norus peal seisma jäänud) Inimesed! Osias on käe oma elu külge pistnud! (Jahmatus, hääled, segadus, liikumine, rahvas lööb Juuditist eemale, pöördub Osiase poole; tõtatakse aitama. Siimeon neile:) Andke talle rahu, ta on oma südant hästi tabanud, ta teadis hästi oma südame paiga, Jehoova olgu talle armuline! (Põlvitab ja kõik rahvas temaga, ainult Juudit jääb püsti ja astub kui kuutõbine põlvitajate vahelt läbi Siimeoni kõrvale Osiase korjuse juurde, mida ta jääb aineti vahtima. Ta ei pane sedagi tähele, et Siimeon üles tõuseb, tema käed köidikuist vabastab ja ütleb:) Mina võtan need käed lahti, ja kes nad uuesti seob, see sidugu ka minu käed, kuulge seda, Petuulia mehed ja naised! (Rahvas virgub nagu uimastusest ja tõuseb üles).

JUUDIT (ikka veel käsi hoides, nagu oleksid nad alles seotud). Ta nägu on imelikult rahulik, ta nägu on peaaegu nagu uinuva Olovernese nägu; ainult Olovernesel oli nii rahulik nägu.

SIIMEON. Ta nägu on kui selle nägu, kes sureb teiste eest. Sinu eest suri ta, Juudit, ta suri, et sina elaksid.

JUUDIT (ärgates, teeb liigutuse ja leiab, et käed vabad). Kes vabastas mu käed?

SIIMEON. Osiase veri sidus nad lahti, Olovernese veri vabastas nad.

JUUDIT. Mehed, siduge nad uuesti kinni, köitke nad kõvemini, et neid ei vabastaks enam kellegi veri. Maa põletab mu jalgu, päike pureb mu ihuliikmeid, tahan järele minna Osiasele ja Olovernesele! (Rahva seas ei liigu ükski.) Miks ei täida te oma kohust? Pean ma uusi tunnistajaid nimetama? Vastake, rääkige! (Vaikus.) Te seisate kui kooljad! Pean ma siis ise oma käed siduma ja ise enda kividega surnuks viskama müüri taga? Kas pole Iisraelis enam kedagi, kes täidaks käsku? (Lootusetult.) Armuline Jehoova, kisendan sinu poole, kisendan Olovernese pea juures sinu poole (pöördub sinna poole): kui sa oled elav jumal, siis tee, et ta silmad vaatama hakkavad, pane tema suu rääkima, anna talle hääl ja kõne tagasi. (Põlvili) Issand, kuule mind, kui sa ei taha, et su salgan; Issand, tee oma kõrvad lahti, kui sa ei taha, et su vahetan läilade jumalate vastu, Issand, halasta, Iisraeli päästja hüüab sind! (Kummuli, nuuksub.)

RABI. Issand on talle rasked katsumised saatnud, Issand on teda väga armastanud.

JUUDIT (äkki põlvili). Mind armastanud? Kes? Issand? Armastab Issand mehetapjaid naisi? Haa! Teie ei taha minu peale käsuseadmist mööda mõista, te poete Jehoova selja taha varju, sest te ei julge Iisraeli päästjat kividega surnuks visata. Aga igaüks peab oma jumalagi kividega surnuks viskama, igaüks, nõnda ütles Olovernes. (Sirutab käed Olovernese pea poole) Olovernes, Olovernes, miks ei tapnud sa mind; sina üksi oleksid võinud mu tappa! (Kummuli. Vaikus. Vaheaeg.)

RABI. Siimeon, katsu sina temaga rääkida, ehk kuulab ta sind.

SIIMEON (Juuditi juure) Juudit, mu tütar! (Puutub teda käega) Juudit!

JUUDIT (pead tõstes) Kes julgeb mind puutuda?

SIIMEON. Mina, mu laps.

JUUDIT. Sina oled, Siimeon. Ära puutu mind, olen roojane: tapsin ainukese, keda armastasin.

SIIMEON. Siis pidi su armastus suur olema, sa pidid teda väga armastama. Meie ikka tapame neid, keda armastame, sest armastus toob viha ja suur armastus toob tulise viha.

JUUDIT (äkki tõustes ja Siimeoni käest kinni haarates) Oi Siimeon, Siimeon! Kui ma ta pead tõstes suuga tema huuli puutusin, hakkas mul metsik himu veel kord ta pead raiuda. Surusin hambad ta huultesse, nagu võiksid need veel valu tunda… Ütle ometi, mis on siis armastus?

SIIMEON. Küsi iseendalt: keegi pole rohkem armastanud kui sina.

JUUDIT (lapsena Siimeoni ligi pugedes) Mul on valus, mul on väga valus, see on minu armastus.

SIIMEON (Juuditi pead silitades) Mu tütreke, mu lapsuke! Kord võisin sind põlvile võtta ja kiigutamisega vaigistada su meelehäda, aga nüüd ei jaksa enam: olen vanaks jäänud, sina oled suureks kasvanud… mu põlved vabisevad ja mu jalad ei kuula enam hästi sõna… Nuta, Juudit, ehk annab valu nõnda järele.

JUUDIT (nutab Siimeoni najal).

RABI. Vii ta koju, sind kuulab ta, Siimeon.

SIIMEON. Lähme ära siit, Juudit, lähme rahva seast ära.

JUUDIT. Vii mind mu kotta.

SIIMEON. Ära mine täna oma kotta, tule minuga.

JUUDIT. Ei, vii mind koju, ma tahan oma kotta, ma igatsen kodu järele.

SIIMEON. Ära igatse oma koja järele; ei ole hea, kui sa nii väga igatsed oma koda.

JUUDIT (ärevalt) Mis peab see tähendama? Mis on minu kojaga?

SIIMEON. Sinu kojaga on halb lugu, väga halb on lugu sinu kojaga… see koda, mis on, pole enam sinu koda

JUUDIT. Kuhu on siis minu koda saanud? Räägi, Siimeon.

SIIMEON. Sinu koda on rikutud.

JUUDIT. Kes rikkus?

SIIMEON. Mehed ja naised tulid, tulid lapsedki ja tegid su koja paljaks. Kes kaitsta katsus, löödi maha, varandus kanti laiali, kisti puruks või tallati jalgega ära.

JUUDIT (arutult) Osias, kas kuuled?! Mu koda on paljaks riisutud, mu teenrid tapetud. Kus olid sina sel ajal? Sa lubasid ju jääda Petuulia peavanemaks, kuni ma saan Olovernese palet näinud. Peab mees, peab inimene nõnda oma sõna?

SIIMEON. Ära räägi Osiasega: tema ei kuule sind enam.

JUUDIT. Elavad on kurdiks jäänud ja jumalal pole enam kuulmeid; pööran koolja poole, ehk kuuleb tema mind. Ehk teevad surnud oma suu lahti ja annavad aru, miks rüüstab Iisrael oma päästjate kojad, miks teeb ta oma kaitsjad paljaks ja miks ulatab ta neile sandikannika? Kust pean ma varju otsima ja mida pean ma nüüd sööma? Pean ma kerjuskepi võtma, mis põletab, pean ma armuleiba hammustama, mis kõhus pureb, või pean ma hommikutuulega oma nälga kustutama? Siimeon, ma kaotan mõistuse, kaotan usu, kaotan kõik, millega enne elasin, aga ometi ei tule surm. Kus on jumal, kellest mulle juba lapseeas rääkisid. (Rääkimise ajal kantakse Osiase korjus ära.)

SIIMEON. Sada aastat olen teda otsinud, aga ikka veel otsin ma. Otsin õhtuti, kui tuuline taevas punetab, otsin puhtel, kui helendavad roosad lumemäed, otsin ja otsin; südaöölgi nuuksub mu hing tema järele. Aga kas teab keegi, kus tormi kodu? Leiab keegi laeva tee ulgumerelt, kotka tee taeva alt või mao tee kaljult? Kes ajab nooremehe jalajälgi, kui ta pimedas läheb neitsi poole, kes teda ootab?

JUUDIT. Siimeon, ehk ei olegi teda, ehk ei ole teda kunagi olnud; kardan, et ei ole. Tahaksin võimatut, siis usuksin.

SIIMEON. Meie kõik tahame võimatut, kõik, ka mina, sellepärast ei leia teda. Tahtsin, et ta mu poisi päästaks, aga tema mõtles teisiti.

JUUDIT (ärevalt) Mis on poisiga? Kus on ta?

SIIMEON. Need, kes su koja rüüstasid ja sind ennast tahtsid kividega surnuks visata, tapsid ta: tema kõlbas neile veel, mina olin vana, mind ei tahtnud nad. (Mõned rahva seast kaovad ruttu, neile järgnevad varsti teised.)

JUUDIT. Armuline taevas! Iisraelis sünnib tänapäev asju rohkem kui inimese mõistusele hea on. Mul hakkab õudne iseenda ja teiste pärast, mul hakkab häbi, et ma pole metsaline, kes jookseb neljal jalal. Isegi metsalisena ei tahaks ma enam inimeste seas elada… Ja ikka veel usud sa jumalat, Siimeon?

SIIMEON. Otsin teda… Olen vana, mis muud peaksin tegema.

JUUDIT. Küll oled sa õnnelik! Sa oled kõige õnnelikum inimene Iisraelis, oled õnnelik, nagu oli Olovernes.

SIIMEON. Ei, Juudit, Olovernes oli õnnelikum; tema suri armastuse pärast.

JUUDIT. Sa oled kõige õnnelikum elavate seas, sinu juures tahaksin minagi elada.

SIIMEON. Tule minuga, tule minu kotta, minu koda on terve. Ühes nurgas on mul peotäis põhku endale, teises magab mu koer, kaks nurka on alles tühjad, vali teine neist omale. Ja kui see on jumala tahtmine, siis tuleb ta keset meie sekka, asub meie keskele, nii et teda tunnen mina, tunned sina, tunneb mu koergi. Nõnda teeb jumal, kui see on tema tahtmine.

JUUDIT. Ah Siimeon, Siimeon! Mis on mulle jumal, kui pole armastust. Ei ole enam kedagi, kes mind armastaks. Kõik, kes mind armastavad, ihkavad iseenda verd; Osiaski ihkas. Tema oli viimane, kes mind armastas.

SIIMEON. Unustad minu, Juudit. Mina ka armastan sind ja kui mu koer sind näeb, siis hakkab ka tema sind armastama.

JUUDIT. Vii siis mind oma koera juurde, mina tahan ka teda armastada. (Hakkavad teineteise najal pahemale poole liikuma. Enne silmist kadumist tuleb neile vastu lapsega naine.)

NAINE (laps süles, arutul kõlata häälel) Juudit! Juudit! Otsin Juuditit. Kes on Juuditit näinud?

JUUDIT (talle vastu minnes) Mina olen Juudit Kas sa mind enam ei tunne?

NAINE (vahib meeletul pilgul) Ei tunne, sind ei tunne ma. Kui oled Juudit, siis anna mu lapsele tilk vett, üksainus tilk, kõik ütlevad, Juuditil on vett.

JUUDIT. Mu kruusid on puruks peksetud, mu astjad ümber tõugatud, mu koda rüüstatud.

NAINE. Kõik räägivad: Juudit tuli veega, Juudit tõi vett… Anna piisakenegi, niisutan ta suud, siis virgub ta… hakkab naeratama… liigutab käekesi… sirutab jalakesi… roosasid… pehmeid…

JUUDIT (härdalt) Ainult oma silmaveega võiksin ta huuli kasta, muud ei ole mul. Aga naine, kaevud on vabad, tõtta kaevule, mine allikale.

NAINE. Ei, kaevud on kinni, kaevul istub Olovernes… ta on Jehoova pakku ajanud.

JUUDIT. Kaevud on vabad. Tule minuga, ma viin su kaevule. (Tahab naist talutama hakata, aga põrkab kohkunult tagasi.) Naine, su laps on ju surnud, ta on ammugi surnud, kooljale otsid sa vett.

NAINE. Mu laps magab.

JUUDIT (abiotsivalt Siimeoni käest kinni haarates) Lähme, Siimeon, mul tuleb hirm, surnud lapsuke toob pöörase hirmu. (Kisub Siimeoni näitelavalt.)

NAINE (arutult) Juudit, halasta, heida armu! (Langeb põlvili, sirutan lapse Juuditile järele) Jehoova nimel, kuule mind, Juudit! Juudit! (Vaikus. Kostab ainult arutu naise karjumine).


EESRIIE.