Juudit/Kolmas vaatus

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Juudit
A. H. Tammsaare

KOLMAS VAATUS.

(Esitelk pidusaalina lühtrite valgusel. Pidulaud otseti publikumi poole. Laua otsal ühel pool esimesena Olovernes, teisel pool Pagoas. Läheduses Juudit lambanahal. Mõned pidulised, muu seas ka Olovernes, õige ülendatud meeleolus.)

OLOVERNES. Veel kord palun sind, Juudit: maitse meie rooga, joo meie viina, muidu oleme sinu ees nagu kerjused, kel kott tühi ja lähker kuiv. Orjad ootavad, et sind teenida.

JUUDIT. Armuline Olovernes, luba et su ümmardaja ustavaks jääb roale ja joogile, mida käsib vagadus.

OLOVERNES. Aga kui tühjaks saab su teenija kandam, kust võtame sulle siis toitu ja jooki, — meie seas ei ela ainustki hebrealast.

JUUDIT. Küll jumal muretseb toidu eest.

OLOVERNES. Ah, unustasin, et meil on siin jällegi tegemist tundmata jumalaga. Juba teist, kolmat päeva segab ta end meie keskel maapealseisse asjusse. Jumalad on väga tüütumad loomad, kui neid ustakse. Kahju, et meie noort, nukrat sõpra pidul pole, muidu saaksime kuulda, ehk kiusab ka teda mõni tundmata jumal taga ja teeb õnnetuks.

PAGOAS. Võiksin teda veel kord kutsuda lasta, kui Olovernes soovib.

OLOVERNES. Seda mitte, sündku tema tahtmine. Aga veel eile õhtul rääkisid sa, et ta silmad eluhiilge omandanud ja et ta juba juua küsib ning laulda ümiseb arusaamata keelel.

PAGOAS. Jah, nii oli see eile.

OLOVERNES. Miks ta siis täna pidule ei tulnud? Ta oleks võinud meie tuju tõsta.

PAGOAS. Ei tea; ta ei armasta rääkida.

OLOVERNES. Tegi ehk keegi talle ülekohut?

PAGOAS. Ei, Olovernes, ta meeldib kõigile.

JUUDIT. Mulle ka.

OLOVERNES. Aa! Ka sina oled teda näinud?

JUUDIT. Ma rääkisin temaga. Kauged mäed kirgasid loojenevas päikeses; tema armastab mägesid vaadata.

OLOVERNES. Tema on nukker, sellepärast.

JUUDIT. Pärast tulid taeva juba tähed.

OLOVERNES. Siis oli see õige hilja. Aga millest te rääkisite?

JUUDIT. Sinust rääkisime, Olovernes, väga palju rääkisime sinust. Ta süüdistab sind.

OLOVERNES. Ikka veel!

JUUDIT. Ikka. Sa olevat tema vastu ülekohtune.

OLOVERNES. Väga võimalik, sest ma armastan teda.

JUUDIT. Mina lohutasin teda, mina katsusin tema meelt pöörda.

OLOVERNES. Seda tegid sa hästi, Juudit. Naise sõna võib mõnikord rohkem kui mehe tegu.

JUUDIT. Ta toetas pea mu põlvile ja mina mängisin tema lokkidega. Tal on ilusad juuksed, väga ilusad juuksed on tal.

OLOVERNES. Jah, ainult noortel on mõnikord niisugused juuksed

JUUDIT. Siis mängisin ja laulsin talle.

OLOVERNES, Millest sa laulsid talle, Juudit?

JUUDIT. Sinust laulsin, Olovernes.

OLOVERNES. Seda tegid halvasti: mina olengi vist tema suurim nukrus.

JUUDIT. Mul ei tulnud midagi muud meelde kui aga sina, Olovernes, ja nõnda laulsin ja mängisin sinust.

OLOVERNES. Miks sa’i laulnud talle noorusest, armastusest, tulevikust, temast endast!

JUUDIT. Ma laulsin kõigest, mitte temast.

OLOVERNES. Nõnda tegid ta veel nukramaks kui ta oli, sellepärast polegi teda täna pidul.

JUUDIT. Aga ta palus: laula veel, laula veel!

OLOVERNES. Vaene, nukker sõber! Tõstan karika sinu auks. Aga kuidas on ta nimi, Pagoas?

PAGOAS. Ta ei öelnud oma nime.

OLOVERNES. Teab ehk keegi tema nime?

HÄÄLED. Ei tea! Ei!

JUUDIT. Aga mina tean, mulle ütles ta.

OLOVERNES. Kuidas on ta nimi siis? Või on see saladus

JUUDIT. Ta käskis end Nimetuks hüüda.

OLOVERNES. Nimetuks! Tähendab, ta tahab olla nagu mõni noor jumal, keda veel ükski ei tunne. Nii siis tõstan karika Nimetu terviseks. (Teeb seda.)

HÄÄLED. Ta elagu! Nimetu elagu! (Juuakse.)

PAGOAS. Saagu ta oma vaenlasest nukrusest võitu, nagu Olovernes seda soovib.

OLOVERNES. Tema vaenlane on naine. Naise pärast jättis ta kodu ja omaksed maha, naise pärast tahtis ta mind tappa, naise pärast nõudis ta, mina tema tapaksin, ja naise pärast põeb ta oma telgis nukrust.

JUUDIT. Nimetu armastab nukrust.

OLOVERNES. Nimetu armastab naist ja nõnda peab ta kõike armastama, mida naine kaasa toob. Kaks kibedat vitsa on ilmas: naine ja jumal. Meie ainukeseks lohutuseks nende vastu on teadmine — ilma nendeta ei saa läbi. Kumb halastamatum ja alatum on, kas naised või jumalad, seda ei tea, aga mina ei usaldaks ei ühte ega teist, kui ma neid kardaksin.

PAGOAS (naljaka tõsidusega) Naise kartus on tarkuse hakatus. Elagu naised! (Tõstab karika.)

HÄÄLED. Elagu! Elagu! Naised elagu! (Juuakse.)

OLOVERNES. Kardan, et naised kunagi ilma jumalateta läbi ei saa, sellepärast tõstan karika jumalate terviseks. Tundmata jumala terviseks tühendan oma karika. (Teeb seda.)

HÄÄLED. Elagu tundmata jumal! Elagu! (Juuakse.)

JUUDIT. Olovernes, sa paned naisi halvaks, nagu oleksid nad tühine mängukann.

OLOVERNES. Seda mitte, Juudit. Naine on helisev kannel, aga vähe on neid, kes teda hästi helistavad.

PAGOAS. Usu, Olovernes, naine on kandlemängija, mees kannel, mis tujukas tuules hundab.

OLOVERNES. Vast ka nii, Pagoas. Mõtlen nimelt meie nukra sõbra peale, kelle ase pidulaual tühi.

PAGOAS. Mina mõtlen ka teiste peale, mõtlen iseendagi peale.

OLOVERNES. Ehk mõtled sa ka Nebukadnetsari peale, kelle naiste arvu keegi ei tea?

PAGOAS. Olovernes armastab rohkem küsida, kui tema sulane vastata võib.

OLOVERNES. Tõstan karika Nebukadnetsari auks. Ta elagu!

HÄÄLED. Nebukadnetsar elagu! Elagu! Elagu!

JUUDIT. Ma ei tunne Nebukadnetsarit, aga ma tunnen Olovernest, sellepärast — elagu Olovernes!

HÄÄLED (tormikalt.) Olovernes elagu! Olovernes! Elagu! Elagu! (Kauakestev müra.)

OLOVERNES. Tänan, sõbrad. Joon teie terviseks ja soovin teile head ööd; oleme täna juba küllalt rõõmsad olnud. Homme ootab meid töö, sest Nebukadnetsar on teel ja mägede linnad alles võtmata. Head ööd!

PIDULISED (tõustes.) Head ööd, Olovernes!

OLOVERNES (Juuditile, kes ka lahkuda tahab.) Viibi, mägede tütar.

JUUDIT (sõnakuulelikult.) Su ümmardaja kuuleb, Olovernes.

OLOVERNES. Pagoas, täna seisavad vahid ainult väljaspool telki, kuni ma saan käskinud.

PAGOAS. See olgu nõnda, Olovernes. (Lahkub viimasena.)

OLOVERNES (Juuditile) Esiteks kutsusin sind oma lauda, aga sa ei tulnud, ma pakkusin sulle rooga ja viina, aga sa ei võtnud. Nüüd olen üksi, ehk tuled nüüd, nüüd oleme kahekesi, ehk maitsed nüüd mu rooga ja viina.

JUUDIT (puiklevalt.) Jumala käsud maksavad ka üksi-kaksi.

OLOVERNES. Ikka need jumalad! Ma ei armasta jumalaid, kes inimeste asjusse segavad.

JUUDIT. Mägedel kardavad ka mehed jumalat.

OLOVERNES (naeratades.) Pole ime. Mägedel elades olete jumalatele lähemal, sellest see kartus. Aga usu, Juudit, ma ei taha enam kauemaks üksi jääda; ei tule sina siia, siis tulen mina sinna, ehk olgu sul terve leegion tundmata kurje jumalaid ümber. Tulen otse jumalate sekka, nagu oleksin ise täna sinu läheduses jumalaks saanud. Lubad sa mind tulla?

JUUDIT (lööb silmad maha, hingeldab, vaikib).

OLOVERNES. Sa vaikid, ei vasta, ei taha, et tulen… Tulen siiski, tulen nagu lihtne surelik. (istub lambanahale.)

JUUDIT (vaikib endiselt).

OLOVERNES. Kuidas pean su vaikimist mõistma?

JUUDIT (vaikib ikka).

OLOVERNES. Miks sa vaikid?

JUUDIT. Sa küsid, nagu oleks see halb, et vaikin.

OLOVERNES. Mõnikord on vaikimine hea.

JUUDIT. Sina oled minu läheduses, Olovernes, sellepärast vaikin. Tänan jumalat, et ta mu sinu lähedusse juhatas.

OLOVERNES. Sellepärast annan sinu kurjale tundmata jumalale kõik ta patud andeks.

JUUDIT. Sul on kuri keel, Olovernes.

OLOVERNES. See on sinu süü, Juudit. Kahtlemata. Räägiksin ma mõne teisega, siis oleksid mul teised sõnad.

JUUDIT. Valib siis Olovernes sõnad inimeste järele?

OLOVERNES. Nad tulevad valimata, iseenesest, sest iga liigutus, iga hääl, iga pilk sünnitab oma sõna.

JUUDIT. Siis peavad minu hääles ja silmis olema kurjad sõnad.

OLOVERNES. Juudit, sa hukutad rumalustele, see on kõik.

JUUDIT. Kena on, kui targad rumalusi teevad.

OLOVERNES. Sa oled naine, sa armastad inimeses last.

JUUDIT. Ja mida suurem laps, seda suurem armastus.

OLOVERNES. Tahaksin sinu laps olla, Juudit.

JUUDIT. Kui vana sa oled, Olovernes?

OLOVERNES. Aastate poolest sinu isa, Juudit.

JUUDIT. Kuidas tahaksid siis minu lapseks saada?

OLOVERNES (heidab lambanahale pikali ja paneb pea Juuditi põlvile.) Mida suurem laps, seda suurem armastus, nõnda ütlid.

JUUDIT (kätt Olovernese pähe pannes.) Jõuaksin ma nii suurt last küllalt armastada?

OLOVERNES. Kui katsuksid. (Vaikus.) Su käsi on kuum… su põlved värisevad. Kas nad ka siis värisesid, kui Nimetu lokid neid puutusid?

JUUDIT. Olovernes, mõnikord olekus hea vaikida.

OLOVERNES. Sinuga tahaksin kõigest rääkida, olen ju su laps.

JUUDIT. On ka halbu lapsi.

OLOVERNES. Ema, karista mind, kui halb olen, aga ära tõuka mind eemale: mul on nii hea su põlvede juures ja su ihusoojus on parem kui magus viin. Sa oled noor, oled ilus, peaaegu kahetsen juba, et oled mu ema. Aga ma ei tahaks ka sinu isa olla ning vaevalt kõlbaksin sulle sõbraks või vennaks: liig hea on mul su põlvede juures ja sinu ihusoojus uimastab mind.

JUUDIT. Mu laps, sa räägid nagu mees, kel tõuseb himu naise järele.

OLOVERNES. Ma räägin nagu laps, kes himustab emale lähemale, sootuks lähedale… Lühtrid põlevad nii heledasti, et silmade peale hakkab; imelik, äkki hakkavad lühtrid mulle silme peale. Kustutame ära need lühtrid, ema: ma ei taha enam midagi näha, ei taha enam näha su silmigi, ainult tunda tahan sind. Ema, lähme ja kustutame lühtrid.

JUUDIT. Olovernes, Olovernes!

OLOVERNES. Ema, kas sa ei taha lühtrid kustutada, mis põlevad nii heledasti? Laps tahaks sinu juures magada, laps tahaks uinuda, sest ta on joobnud joodud viinast ja sinust, ema; sinu ihust on laps joobnud, ema. (Ajab enda küünarnukile.) Tule, ema, ma palun, tule, Juudit, su nimi hakkab juba mu meeltes helisema, sa ise helised juba mu meeltes. (Tõuseb põlvili.) Või pean ma üksi minema kustutama heledad lühtrid. Kas sulle, ema, ei hakka need lühtrid silmade peale? Armastad sa nii väga valgust? Mulle hakkavad need lühtrid ikka rohkem silmade peale, lähen ja kustutan nad, (Püsti.) Juudit, lähme kustutame kahekesi need lühtrid, ma ei taha minna neid üksi kustutama; tule, ma palun, sest ma ei taha silmapilgukski sinust lahkuda, ema. (Tõstab Juuditi kättpidi üles.) Kas kustutame kõik lühtrid, ema? (Pöörduvad käsikäes lühtrid kustutama).

JUUDIT. Ei, Olovernes, mitte kõik… mitte kõik.

OLOVERNES. Mina tahaksin kõik kustutada: tuli hakkab mulle silme peale, kui ma sinu juures laman, Juudit. (Kustutavad.)

JUUDIT. Ma palun, mitte kõik, mitte kõik.

OLOVERNES. Mitu jätame siis põlema? ühe? Ühest aitab küll.

JUUDIT. Ühest on vähe, Olovernes.

OLOVERNES. Siis kaks, kaks jätame põlema, meid on kaks, sina ja mina, kummalegi üks.

JUUDIT. Jätame kolm, Olovernes, jätame kolm.

OLOVERNES. Kolm on liig palju, liig palju on kolm, meid on kaks. Miks tahad sa jätta kolm?


(Juudit poeb häbelikult Olovernese ligi, leiab aga varsti vastuse.)

JUUDIT. Ühe jätame Nimetule, Olovernes, ühe Nimetule, tema auks, et ta meil meeles seisaks.

OLOVERNES. Olgu nõnda, Juudit: üks tuli minule, teine sinule, kolmas Nimetule (lahkuvad kolmanda tule eest ja lähevad jällegi Iambanahale). Nüüd tundub mulle, nagu oleksime juba vanad tuttavad, nagu oleksin sind ammugi oodanud, sind otsinud, kui käisin väehulkadega läbi rahvad ja maad. Sõjavankritega läksin rahvaste peale, et puutuda su värisevaid liikmeid ja kuulda su sosistavat häält.

JUUDIT. Olovernes, Olovernes!

OLOVERNES. Sa kordad ainult mu nime.

JUUDIT. Mis muud peaksin tegema! Kõik ilm kordab ainult sinu nime.

OLOVERNES. Jah, ma õnnetu mees, mu nimi on mu kõige suurem vaenlane. Mõnikord on mul tundmus, nagu võiks mu enda nimi mu tappa, nagu sureksin kord oma nime kätte loomuvastasesse surma. Alguses kordasid teda need, kes mind vihkasid, siis tulid need, kes mind armastasid, ja lõpuks ei osanud ka sulased ja pealikud muud paremat teha, kui aga korrata mu nime. Ema, ära hüüa oma last nime järele või hüüa teda uue nimega, mida pole keegi enne suhu võtnud ja mida ei võta enam keegi suhu, kui aga sina, mu ema.

JUUDIT. Olovernes, Olovernes!

OLOVERNES. Täna vihkan oma nime, Juudit, ta on praegu mu ainuke vaenlane.

JUUDIT. Räägitakse, sa olevat kuningate suguvõsast, sinu isa käskinud troonil paljude rahvaste üle.

OLOVERNES. Jah, räägitakse… Aga mina olen paljude kuningate ja rahvaste troonid ümber tõuganud.

JUUDIT. Miks ei tõsta sa oma isa trooni jällegi üles?

OLOVERNES. Milleks seda?

JUUDIT. Et peale istuda, muidugi selleks.

OLOVERNES. Troone loorib pettus, nende põhju põimib vaga kelmus ja nende jalad seisavad auravas veres. Olen ma kelm või mõrtsukas, et sinna tahaksin istuda.

JUUDIT. Mina pean sind kuningaks, Olovernes.

OLOVERNES (äkki istukile tõustes). Kuningaks? Mind kuningaks? Ma olen Nebukadnetsari sulane.

JUUDIT. Meie kõik mägedel peame sind kuningaks. Või peab Olovernes ikka sulaseks jääma?

OLOVERNES. Kes on sulane, kes isand? Kes käsib ja kes kuulab käskusid? Eks ei ole isandad alati oma orjade sõnakuulelikud käsualused.

JUUDIT. Sa heidad nalja, Olovernes, et minu sõnade eest kõrvale põigelda.

OLOVERNES. Koguni mitte, Juudit. Kuningad on ikka oma orjade sõna kuulanud. Mida rohkem orje, seda orjalikum kuningas, ja mida alatumad orjad, seda enam oleneb neist kuningas. Sellepärast teete mägedel ülekohut, kui arvate, et Olovernes on orja peremees, orjade ori.

JUUDIT. Tahaksin, et sa kuningas oleksid, me kõik tahame seda. Senikui tuled sulasena, jäävad mägedel linnade väravad sinu ees lukku. Tuleksid sa aga kui kuningas, siis võetaks sind kiidulauluga vastu. Vile ja pill hakkaksid Iisraelis jällegi hüüdma, noormehed saaksid ihurammu tagasi ja noored neiud läheksid näost jumekaks.

OLOVERNES (mõttes). Tuleksin ma kuningana… Mina, Olovernes, kuningana. Aga Nebukadnetsar?

JUUDIT. Olovernes on paljude rahvaste troonid ümber tõuganud.

OLOVERNES (püsti karates). Naine, sa räägid asjust, mis meestele kohased; tänini on mulle sellest ainult mehed rääkinud, sina oled esimene naine, kes selle asja suhu võtab.

JUUDIT. Alguses rääkisid sellest mehed, nüüd räägib sest naine; tahad sa oodata, kuni ka lapsed või rohusööjad loomad sest rääkima hakkavad? Oma elu annaksin, nagu punase lillekese, kui see Olovernese kuningaks teeks. Nõua oma õigust, sul on õigus oma isa trooni peale

OLOVERNES. Õigust! Naine räägib õigusest! Kummalisi asju sünnib ilmas. See, kes peab armastama, räägib õigusest.

JUUDIT. Ei meeldi Olovernesele õigus, siis toetugu jõule. Kui mägedel linnade väravad sinu ees avanevad, siis saad vapraid mehi tapluseks nagu liiva mere ääres. Või kardad sa Nebukadnetsarit? Kardab Olovernes Nebukadnetsarit?

OLOVERNES. Ma ei karda kedagi, ammugi mitte Nebukadnetsarit; tema kuulsad teod on minu tehtud, seda ei tea mitte ainult mina ise.

JUUDIT. Siis on maailm ju sinu jalge ees! Siis pole mina ja mu sugurahvas mitte eksinud, oodates sind kui kuningat. Me lähme üles Jeruusalemmast saadik ja pühas kojas peavad kõigi põlved painduma sinu ees. Mina tahan sinu eel minna ja sinust kuulutada kõigele loomale. Rõkata tahan ristteil ja linnatänavail ja ma’i jäta enne, kuni kõik saab sündinud, nagu jumal rääkinud.

OLOVERNES. Jällegi need õnnetud jumalad! Jätame parem need mängust välja. Kuningad loodavad jumalate peale ja nendega punuvad nad oma troonipõhju, sest jumal on sitke vits orjade hirmutamiseks. Aga mina ei armasta orje, sellepärast pole mul ka vaja sitket hirmuvitsa, sest teda käes vibutades tunduksin naeru- ja halatsusväärsena. Tänini püüdsid mind mehed naeruväärseks teha, kui nad pakkusid mulle jumalate armust kuninga trooni, nüüd himustavad juba naisedki mind sellena näha. A-ah! Minu aeg on möödas või mu aeg pole veel tulnud!

JUUDIT. Olovernes, ma ei mõista sind.

OLOVERNES. Usun, et ei mõista. Nähtavasti ei mõista mina ka sind; me seisame nagu kaks mõistatust teineteise läheduses. Aga nõnda ongi ehk kõige parem (Juuditi juure põlvitades; lihtsalt ja südamlikult) Usu, Juudit, nõnda on kõige parem. Armastamine ei vaja mõistmist ja sina pidid mind ju armastama, pidid mu hea ema olema ja mina sinu suur, rumal poeg. Ema, mul hakkas esteks nii hea, sind puutuda oli nii magus.

JUUDIT. Olovernes! Olovernes! Sa mu suur laps. Ma armastan sind rohkem, kui sa mõista tahad, rohkem, kui see sulle meeldib. Ihkan sind ilmavürstina, kuningate kuningana, et seda suuremas alanduses sinu poole üles vaadata, sinu poole palvetada. Täna esimest korda elus tunnen nagu jumala lähedust.

OLOVERNES. Ema, sa oled noor, sa oled ilus, sa räägid, nii et mul süda värisema lööb; sa vist isegi ei tea, kuidas sa räägid, mu noor ema. Kas sa pole kuulnud, et rahvad ja inimesed oma jumalaid tapavad, et igaüks oma jumala tapma peab, varem või hiljem… igaüks… mina, sina, meie kõik. Kõik tapavad, ainult kõik jumalad ei sure, ei, kõik ei sure, nad saavad tappes aina elavamaks ja veel suuremas ahastuses palvetatakse nende poole.

JUUDIT. Olovernes, Olovernes! Sa räägid kurvalt, nagu oleksid juba oma jumala tapnud ja nagu poleks sul enam tuttavaid ega sõpru.

OLOVERNES. Mu jumalad on surnud, aga sõbrad elavad; kui vaja, jätavad nad oma elu minu eest.

JUUDIT. Mida ootad sa siis veel? Heida endast sulaserüü ja võta õlgadele kuninga kuub.

OLOVERNES (nukralt mõttes) Mõtlen ja kahetsen, kahetsen sind ja iseennast.

JUUDIT. Jällegi ei mõista ma sind, Olovernes.

OLOVERNES (nagu endamisi) Kunagi veel pole ma naise juures nii nukraks saanud kui täna. Hakkan ehk juba vanaks minema? On see mõni eelaimdus või meeldid sa mulle rohkem kui ükski teine varemalt?

JUUDIT. Olovernes! Olovernes!

OLOVERNES. Juudit, sa oled ilus, oled meeldiv, aga sa võiksid veel meeldivam olla, kui sa poleks nii… (peatab).

JUUDIT (põnevalt) Räägi, Olovernes, ma ootan.

OLOVERNES. Kui sa poleks nii sõnakas ja… auahne.

JUUDIT. Olovernes!

OLOVERNES. Sa ei armasta, Juudit, sa pole vist kunagi armastanud, ei kunagi. Minuski näed ja kuuled ainult mu nime. Sa tahaksid seda ilma silmis veel aupaistelisemaks teha, et siis selle hiilgest osa saada. Ma ei tea, mis Juuditi nimi ütleb mägedel, ei tahagi teada, näen sind ennast, tunnen su ihu lõhna, aiman su liikmete värinat, ja sellest on mulle küll. Tahaksin silmapilgukski unustada kõik nimed, tahaksin ainult sind oma läheduses tunda, kus kaovad mälestusest orjakuningad ja kuningate orjad. Armastan andumist, ihkan unustust, selles otsin igavikku. Himusid võib muidugi täita, himusid võib ka nende naiste juures täita, kes ei tunne andumist ja kes annavad oma kenadusi raha, vannete, tõotuste ja abielu eest. Aah! Ikka harvemaks saavad igaviku-silmapilgud, ikka sagedamalt kuulen ainult oma nime. Aga oma nimest ei saa ma juba ammugi enam joobnuks. Juudit, sina oleksid võinud mind joovastada…

JUUDIT. Ja siis?

OLOVERNES. Ja siis… Ma ei tea, mis siis. Oleks alanud jällegi hall igapäevsus.

JUUDIT. Meeste joovastus lahkub ruttu ja mängust saab neil varsti himu otsa. Mis saab naisest pärast seda?

OLOVERNES. Tõepoolest ei tea. Aga siiski armastan mängu, milles võiks unustada ilma ja iseenda, oma nimegi. Ja sina, Juudit, sina oleksid ehk pärast emaks saanud.

JUUDIT. Oleksin sulase lapse emaks saanud, aga ma tahaksin kuninga poegi ja tütreid ilmale kanda.

OLOVERNES. Juudit, sa ei armasta lapsi.

JUUDIT. Mu ihu karjub nende järele.

OLOVERNES. Ei, sa ei armasta neid mitte. Isegi lastes armastad sa ainult nime, laste ilmalekandmisegagi tahaksid ainult oma auahnust kustutada. Oleksin mina naine, siis käiks minu auahnus sinnapoole, et kas või orjapoegist kuninglikkude troonide ümbertõukajaid kasvatada.

JUUDIT. Oleksin aga mina mees, liiatigi veel Olovernes, siis tõukaksin kõik troonid ümber ja teeksin neist uue, üleilmse, kuhu peale istuksin.

OLOVERNES (püsti tõustes) Jajah, oleksid sa mees… Aga sa räägid nagu mees. Selles olen vististi mina süüdi; ikka on mehed süüdi, kui naised hakkavad rääkima nagu mehed. Juudit, kui sa teaksid, kui vähe inimlikku võib mees omale naise juures lubada. Naine ei armasta inimest.

JUUDIT (tõustes) Olovernes, su hääl muutub, ma ei tunne enam su häält. Ära räägi minuga nõnda, mul tuleb hirm peale.

OLOVERNES. Olen väsinud, Juudit. Jõin liig palju magusat viina sinu ja Nimetu terviseks. Tahan magada.

JUUDIT. Tule puhka minu juures, pane pea mu põlvile.

OLOVERNES. Naise põlved on halb peapadi puhkamiseks.

JUUDIT. Sa vihkad naisi, Olovernes.

OLOVERNES. Seda mitte, aga enne uinumist pean pisut mõtlema, aru pidama, sellepärast pean üksi olema,

JUUDIT. Ma’i hingagi kõvasti, tahan ainult su palet näha.

OLOVERNES. Naised jäävad eemale, kui otsustatakse rahvaste ja maailma saatust.

JUUDIT (rõõmsa ärevusega) Siis ometi!? Ometi mõtled heita sulaserüü ja õlgadele võtta kuningakuue?

OLOVERNES. Jätkem see. Ütlin juba: ma ei taha naeruväärseks saada. Homme lähen ainult mägilinnade ja nende tundmata jumala vastu, et seista silm silma vastas temaga.

JUUDIT. Olovernes, halasta! Halasta minu ja mu sugurahva peale.

OLOVERNES. Ma pole kuri ei sinu ega su rahva peale. (Lahkuma hakates.) Hääd ööd, Juudit.

JUUDIT. Olovemes, ära pööra oma palet enda ümmardajast ära.

OLOVERNES. Aeg on hiline, Juudit. Naise pärast ei unusta Olovernes oma kohuseid. Mis oli, tuli ei tea kust või miks. Millal ta kordub, kes võib seda öelda. Sa oled noor ja ilus. Nebukadnetsar on tulekul, tema haaremis leidub veel nii mõnelgi ruumi, kes tahab ilmale kanda kuninga poegi ja tütreid. Head ööd. (Läheb sisetelki.)

JUUDIT (astub Olovernesele mõne sammu järele) Olovernes, Olovernes! (Langeb telgi ukse ette maha.)


(Vaikus.)

SUSANNA (tuleb kõrvaltelgist, seisatab ukse all). Juudit! (Valjemini) Emand! (Läheb põlvitab tema juurde). Sa ei leidnud armu tema silma ees?

JUUDIT (pisut tõustes) Jällegi sai mu neitsilikkus naeruks.

SUSANNA. Issand, halasta!

JUUDIT. Kuninga poegi ja tütreid ihkan ilmale kanda, aga Jehoova läkitab mu kuninga sulase juurde. Peaksin himustama ilmavürsti, aga Nebukadnetsari ori köidab mu meeled.

SUSANNA. Emand, ta pole see, kelleks sina teda pead, tal pole silmi sinu jaoks, teised kõik imetlevad sind.

JUUDIT. Kõik imetlevad ja kõik jätavad. Siin ma nüüd olen! (Nutab.)

SUSANNA. Emand! Juudit, mu armas laps!

JUUDIT (kord-korralt ägedamalt, härdamalt). Pean ehk minema ja Olovernese sõduritele laulma, Jehoova? On see su ettekuulutus, on see su tõotus? Pean ma viima oma neitsilikud liikmed ilgeteks tegudeks ja pean ma sealjuures kiitma sinu nime, Jehoova? Anna mulle märki, juhata mind! Homme läheb Olovernes mägilinnade ja su rahva vastu, homme langevad Iisraeli müürid, homme tapetakse ta pojad, naerdakse ta tütred linnatänavail ja ristteil. On see su tahtmine, Jehoova? Kuule mind, Issand, kui sa oled elav jumal ja kui annad abi elavatele! Hingeahastuses hüüan sinu poole; ära jäta mind maha, kinnita mind, läkita trööstija! (Nuuksub kummuli.)

SUSANNA. Juudit, mu tütreke! Tõuse üles, katsume pimedas omaste juurde pääseda ja sureme ühes nendega, kui see on Jehoova tahtmine

JUUDIT (püsti) Kes on mu omaksed? Mis on Jehoova, kui ta mind ei kuule!?

SUSANNA. Isa Aabrami ja Jakobi jumal.

JUUDIT. Miks ei kuule ta siis mind niisama, nagu kuulis ta neid?

SUSANNA. Mu lapsuke, lapsuke…


(Vaikus.)

JUUDIT (kuulatades) Tasa! Kuulsid sa midagi? Keegi liigutas, keegi astus. See oli Olovernese samm… ta tuleb… tuleb mind kutsuma.. Kas sa ei kuulnud, Susanna?

SUSANNA. Ei, ma ei kuulnud midagi.

JUUDIT. Aga mina kuulsin, kuulsin selgesti. (Erevil) Jälle! (Vahib üksisilmi telgi uksele.) Ta tuleb… tuleb kindlasti, ainult pisut pean ootama, pisut kannatama. (Kuulatab.) Nüüd peaks ta juba jõudma; lähen talle vastu, lähen telgi uksele vastu (astub otse vastu ust.) Olovernes!… Olovernes!… Ei vasta. Aga ma tunnen, ta seisab ukse taga ja kuulatab, kuulatab ja ootab… mind ootab ta, sest ta ütles, mu ihusoojus on magus. Tule, Olovernes! (Lükkab käega ukseriide kõrvale, vaatab silmapilgu ja laseb siis käe ning pea langeda.)

SUSANNA. Emand, mis on? Mis sa nägid?

JUUDIT (pöördub; lootusetult). Ta magab, Olovernes magab. Ta jõi liig palju magusat viina ja nüüd magab ta. Susanna, kas kuuled, kas mõistad: Olovernes magab. Aga homme, siis läheb ta Iisraeli vastu, läheb võib olla Jeruusalemmast saadik, teotab pühakoja, rüvetab tema riistad… Issand, päästa oma rahvas, anna talle abi! Tee raskeks Olovernese uni, et ta ei ärkaks ei sel ega tuleval päeval. (Uuesti riiete vahelt piiludes) Ikka magab ta, Susanna, ta uinub nagu lapsuke rahulikult… Mõõk ripub tal peatsis, terav, haljas mõõk.


(Nimetu pea tuleb oma telgi uksel nähtavale.)

NIMETU (sosinal) Juudit… Juudit!

JUUDIT (nagu virgudes) Nimetu! Sina!

NIMETU. Sa oled üksi.

JUUDIT (annab ümmardajale märku ja see kaob oma telki). St! Olovernes magab.

NIMETU. Mina valvasin kogu selle aja.

JUUDIT. Miks sa ei maganud?

NIMETU. Uni ei tulnud: mõtlesin sinu peale, mõtlesin, et oled Olovernesega.

JUUDIT. Ütlin juba: Olovernes magab. Mõõga on ta riputanud peatsisse ja ise heitnud magama. See on sama mõõk, millega ta sinul lõi pistoda käest, kindlasti seesama. Teda nähes saan ikka kurvaks.

NIMETU. Mispärast, Juudit?

JUUDIT. Miks ei ole sina Olovernes või miks pole Olovernes sinuks!

NIMETU. Ikka Olovernes, Olovernes. Sa räägid ainult temast.

JUUDIT. Sina meeldid mulle, Nimetu, sellepärast räägin Olovernesest. Kui teda poleks, siis oleksid ainult sina.

NIMETU. Aga et ta on, siis olen mina… siis pole mina midagi.

JUUDIT. Ei, sa oled, tunnen, et oled. Sul on ilusad juuksed. Oloverneski ütles, et sul on ilusad juuksed. (Läheneb Nimetule.) Kui ma su juukseid puutun, hakkab mu süda värisema. Tule, ma istun, pane pea mu põlvile, ma tahan su juukseid silitada. (Istub lambanahale ja tõmbab Nimetu pea omale rüppe.)

NIMETU (lamades) Juudit, Juudit!

JUUDIT. Kas tunned, mu põlved värisevad. See on sinu lokkide puutumisest. Hakkab valus ja kuum, nagu oleks tulemas midagi sootuks uut. Ihkan ainukese järele, aga nüüd on neid kaks: sina ja Olovernes. Miks ei tapnud sa sel korral Olovernest!

NIMETU. Juudit, Juudit!

JUUDIT. Või miks ei tapnud tema sind!

NIMETU. Seda oleks pidanud ta tegema.

JUUDIT. Sa ei pane mind mikski, Nimetu.

NIMETU. Võiksin sinu pärast rohkem kui ühe elu anda, kui mul enam kui üks elu oleks.

JUUDIT. Aga kuidas tihkaksid siis surra, kui mina elan?

NIMETU. Sinu pärast surra on magus, Juudit. Mida enam sulle lähenen, seda enam tunneksin nagu surma lähedust.

JUUDIT. Mitte nõnda, mu armas! Enam ei tohi sa surma armastada. Katsu mu käsi, mu käsivarsi, vaata mu silmi, näed mu huuli, kas kuulutavad need surma? Või on mu juustel surmalõhn (laotab juuksed Nimetu näole), haista, uhkavad nad haua niiskust? (Võtab Nimetu pea ja surub vastu rinda.) Tunned, kuidas rinnas peksab? on surm niisugune, tuksub surmal nõnda süda?

NIMETU. Juudit, Juudit! (Haarab tema ümbert kinni.) Mu telgis on ase tühi, läbi katuseaugu vilguvad tähed, pärast tõuseb kuu, nüüd peabki ta juba tõusnud olema, kõnnib kui neitsilik naisjumal üle taeva.

JUUDIT. Mu hea, mu kuldne! Aga Olovernes magab ju.

NIMETU. Ikka Olovernes!

JUUDIT. Lase mind pisut lahti (vabastab enda Nimetu kätest), tahan vaadata. (Läheb sisetelgi ukse juurde ja vaatab areldi; Nimetu astub talle paar sammu järele. Juudit pöördudes) Ta magab. Olovernes magab rasket und. Mõõk ripub tal peatsis, ilus ja haljas. Mõõk ripub, aga Olovernes magab, ta jõi täna palju magusat viina. Alles eila tahtsid teda tappa.

NIMETU. Ära tuleta seda enam meelde, Juudit.

JUUDIT. Ma armastan ju sind.

NIMETU. Tule siis minuga, mu telk on pime ja ase tühi.

JUUDIT. Tahaksin ainult sind armastada, Nimetu, tahaksin, et poleks enam peale sinu ainustki, keda armastada võiksin.

NIMETU. Mu ase on meie päralt, mu telk on tühi, Juudit, kuule mind. (Põlvitab Juuditi ette ja kahmab ta niuete ümbert kinni.) Minu elu on sinu päralt, muidu oleksin juba surnud.

JUUDIT. Sa räägid raskeid sõnu, aga armastus nõuab tegusid.

NIMETU (tõustes) Sinu pärast pole ükski tegu liig raske, Juudit.

JUUDIT. Olovernes magab… mõõk ripub tal peatsis… seesama mõõk, millega ta sul pistoda käest lõi, kui teda tahtsid tappa. Ma ei taha, et ta veel kord sul pistoda võiks käest lüüa, sest ma armastan sind.

NIMETU (kohkunult eemaltudes) Pühad jumalad, Juudit!

JUUDIT. Olovernes ei pea sul enam tapariista käest lööma, ta ei tohi enam oma pead mu põlvile panna, sest miks pani ta oma pea mu põlvile, kui ta nüüd magab. Mu põlved värisesid, kui ta neid oma peaga puutus, nad värisesid peaaegu niisama, nagu sinu lokkide puutumiselgi. Temal on kõrva ääres juba hõbedat, suur hulk hõbedat on tal juba kõrva ääres, ma nägin seda üsna lähedalt; sellepärast magab ta nüüd. Ma ei taha, et ta magab, kui sina valvad; sest sina oled ainuke, sina oled üksi, keda himustan… Siis tulen, kuhu kutsud, tulen su telki, tulen siravate tähtede alla, tulen, kui paistab täiskuu südaööl ja kui ilm on üle kallatud nagu kitsepiimaga.

NIMETU. Pean mina Olovernese tapma?

JUUDIT. Kui teda ei ole enam, siis armastan sind; siis oled sina mu ainuke, mu päike Kiibeonis, mu kuu Ajaloni orus. (Nimetu najal) Kas tunned, kuis minus kõik kuumab, kuis süda peksab! Suudle mind, kui sa muidu ei usu, suudle, nagu oleksin juba täiesti sinu oma. (Suudleb Nimetut.) Suru mind endale vastu rinda, nõnda on mul ütlemata hea, kallista mind, ma himustan sind, ainult kui teda poleks. Tema magab, tema uni on raske, — ta jõi palju viina minu pärast. Ka sinu pärast jõi ta, sest tal oli hea meel, et ta sinul võis tapariista kõigi ees käest lüüa. Nüüd magab ta ja ta on rõõmus oma tegude pärast, oma mõõga on ta peatsisse rippuma pannud… Üksainus löök, üksainus käeliigutus — ja ma ootan sind… Mine, sul on jõudu küll, armastus teeb tugevaks, armastus teeb julgeks… Mõõk on terav; maksa kätte iseenda ja selle eest, kes sind armastab. (Nimetu pöördub, astub paar sammu sisetelgi poole. Juudit on ärevuses, ta tahaks nagu Nimetut ässitada ja takistada korraga. Nimetu peatab, pöördub.)

NIMETU (valusalt, kindlalt) Ei, seda ei või ma!

JUUDIT (pilkavalt) Sa kardad Olovernest ka siis, kui ta magab.

NIMETU. Ma ei karda midagi, aga mul on, nagu peaksin käe tõstma oma isa vastu. Ei, ei!

JUUDIT. Hea küll. Kui ei, siis ei! (Mõttes. Istub siis lambanahale ja puhkeb nutma.)

NIMETU. Juudit!… Juudit! (Samm lähemale) Juudit! {Nimetu põlvitab Juuditi juurde; paluvalt) Juudit! (Nimetu puutub Juuditi juukseid, suudleb neid, katsub käsi silmi eest kõrvaldada ja suudleb neid seni kuni nad silmad vabaks annavad.)

JUUDIT. Sa armastad mind ometi.

NIMETU (härdalt Juuditi põlvedele kummuli ja nutab) Ah Juudit, Juudit! Kui rääkida oskaksin, kui sõnu leiaksin!

JUUDIT. Armastus nõuab tegusid mitte sõnu.

NIMETU. Olovernes on mulle enam kui isa.

JUUDIT. Kas sa siis mind rohkem ei armasta kui oma ema?

NIMETU. Juudit, Juudit, miks on armastus nii hirmus?

JUUDIT. Armastus on magus, armastus on uimastav karikas kallima käes. Ööpimeduses tahaksin mängida tema lokkidega ja pilkases pimeduses himustaksin tunda tema otsivaid huuli oma ihul; tahaksin häbelikult takistada tema kuumi käsi, mis meeletult eksivad mu värisevail liikmeil…

NIMETU (püüab Juuditit sülle haarata) Mu telk on pime… mu…

JUUDIT. Olovernes magab alles.

NIMETU (Juuditit vabastades) Armulised jumalad! Ema, mu ema, kus oled sa, et pojale nõu annaksid!

JUUDIT. Sa oled mees, aga raiskad sõnadega kallist aega, nagu oleksid naine. Rutta, sinu ase ootab meid.

NIMETU (nagu ärgates) Jah, ma olen mees ja mees ei või meest magades tappa. Lähen ja äratan Olovernese unest ja võitlen temaga: mina või tema.

JUUDIT. Ta lööb sul jällegi sõjariista käest.

NIMETU. Täna mitte.

JUUDIT. Küll ikka… Ei, ei, ära sega parem Olovernese und; sellest ei või midagi head tulla, kui sa tema und segad. Mine ka ise magama, mina lähen palvele.

NIMETU. Kus oled sina, sinna lähen ka mina.

JUUDIT. Tee, mis ma öelnud, siis tule…

NIMETU. Seda ei või ma, Juudit.

JUUDIT. Siis mine. Head ööd!

NIMETU. Ma palun…

JUUDIT. Tegusid, tegusid, mitte palveid.

NIMETU (langeb kokku, äkki nagu pääseteed leides) Ela hästi, Juudit! Ela hästi! (Läheb.)

JUUDIT (tahaks nagu Nimetut peatada, lausub aga lõpuks) Ela hästi! (Nimetu kaob oma telki. Juudit kuulatab, ehmub, ruttab Nimetu telgi ukse juurde, peatab ärevalt ja tõttab siis oma telgi uksele.)

JUUDIT. Susanna!

SUSANNA (ilmub) Mis on, emand? On midagi juhtunud, — sul on nii imelik hääl ja nägu.

JUUDIT (ärevalt) Mine vaata, mine ruttu, lükka pisut riie kõrvale, vaata, mis on Nimetuga, kardan, et temaga on midagi, midagi hirmsat kardan ma. Ära hüüa teda, vaata ainult.

SUSANNA (lükkab ukserõiva kõrvale ja põrkab siis tagasi, põgeneb Juuditi juurde). Emand! Halastaja Issand!

JUUDIT. Tasa, Olovernes magab! Mis on, Susanna?

SUSANNA. Veri, palju verd!

JUUDIT. Susanna!

SUSANNA. Ta on vist juba vaikne, päris vaikne näis ta juba olevat.

JUUDIT (lükkab ukseriided kõrvale, laseb valguse sisse paista, Nimetule peale). Õnnetu noormees! Tal oli nii ilusad juuksed. (Laseb ukseriide langeda, mõttes.)

SUSANNA. Emand, lähme ära siit, põgeneme, kuni on pime; ma kardan, mul tuleb hirm peale, see on õudne paik.

JUUDIT (mõttes). Olovemes magab, ta magab ikka veel.

SUSANNA. Põgeneme, enne kui ta ärkab, põgeneme, emand, põgeneme mägedele, tule, lähme!

JUUDIT. Mägedel on janu, mägedel on nälg, mägedel tapavad emad juba oma lapsi, mägedel oodatakse abi, kuidas lähme sinna tühjade kätega. Hirmus on minna tühjade kätega, kui oodatakse pikisilmi abi. Ei, Susanna, ma ei lähe enam mägedele: mul on häbi minna, mul on häbi iseenda, oma nägemuse ja Jehoova pärast. Kas kuuled, Susanna: mul on häbi iseenda ja Jehoova pärast.

SUSANNA. Emand, armuline emand! Sa räägid hirmsaid sõnu!

JUUDIT. Mul on häbi iseenda ja teiste ees, mul on hirmus häbi. Peaaegu häbenen sind, Susanna. Mul on rõvedustunne kehas, mul on ilgus igas ihuliikmes, nõnda on mul siin seistes häbi. Kui võiksin, raiuksin ükshaaval iga ihuliikme ja heidaksin endast eemale, nagu oleksid nad igaveseks ajaks rüvetatud. (Vihasel nutul ümmardaja kätt haarates) Susanna, kus on see, kes raiuks mu ihuliikmed ja pilluks põllule koerte närida, kaarnate nokkida.

SUSANNA (hirmul) Emand, armas emand, põgeneme siit kojast, põgeneme lausa taeva alla!

JUUDIT (nagu sonides) Ei, Susanna, ma ei põgene, ma ei lähe kuhugi, ma jään siia, jään igaveseks siia, ei näita end kellelegi. Ma ei taha end enam kellelegi näidata, kellegi silm ei pea enam minu palet nägema, sest ma olen ilma naeruks saanud. Sina mine ära, jäta mind maha; mul pole enam ümmardajat vaja, mul pole enam kedagi vaja, isegi olen endale üleliigne. Nimetu oli õnnelikum minust, ta armastas surma, aga mina ei armasta, ei, surma ei armasta ma mitte. Olen Nimetu peale kade, olen hirmus kade, et ta on juba surnud; peaaegu vihaseks saan, kui mõtlen, et ta enam ei ela ja et mina elan. Ta oleks hästi teinud, kui ta enne oleks minu tapnud ja siis alles iseenda. Tema ei tahtnud teisi tappa, ei, tema ihkas ainult iseenda verd; ka Olovernest ei tahtnud ta enam tappa. Nüüd magab ta rahulikult, nagu oleks ka tema mõni Olovernes; surnult oleks tal nagu Olovernese nägu, nii rahulik on ta; ta on rahulik, nagu oleks tal juba hõbedat kõrva ääres.

SUSANNA. Emand, ma palun, ära raiska kallist aega, kuule mind, emand! Juudit!

JUUDIT (nagu uimastusest ärgates) Sina, Susanna, sa oled alles siin! Miks ei läinud sa ära? Ma käskisin ju!

SUSANNA. Armuline emand!

JUUDIT. Mine, mul pole sind enam tarvis. Ma ei kannata enam ühtegi elavat oma läheduses, ma ei taha enam ühtegi häält kuulda, sest elavate ees olen naeruväärne, elavad tekitavad mu’s viha, koledat viha tunnen kõige elava vastu. Kui mõtlen, et Nimetu hiljuti elas, siis võiksin ta veel kord tappa.

SUSANNA. Mis peab sest küll saama, emand!

JUUDIT (ümmardajale lähenedes, tungivalt) Võiksin sinugi tappa, Susanna, nõnda vihkan elavaid.

SUSANNA. Emand, halasta, ära räägi nõnda. Põgeneme siit, ma suren hirmu kätte.

JUUDIT. Põgenema? Mina peaksin põgenema? Kelle eest? Ma ei karda kedagi, sest mis oleks mul veel kaotada, et peaksin kartma: Nimetu on surnud ja Olovernes magab. Olovernes uinub, aga homme ärkab ta, võib olla, tõuseb ta juba puhtel, ja siis pannakse pasunad hüüdma, ja trummid põrisema, sest homme läheb ta mägilinnade ja Jehoova vastu. Kas kuuled, Jehoova, sinu vastu tuleb ta pasunate ja trummidega, sinu rahva linnad hävitab ta ära, sinu rahva tütarde neitsilikkus saab naeruks ja sinu rahva naiste emakoda avaneb ilgeks seemneks. (Paludes) Issand, süüta põlema oma püha viha nende vastu, kes tulevad pasunate ja trummidega sinu võitmiseks, murra nende käsivarred ja paiska nende väetimad lapsedki vastu kalju! Saada oma ingel, Jehoova, vaenlase leeri, saada julgesti oma ingel, sest vaenlane magab. Ta on oma mõõga vöölt võtnud ja peatsisse riputanud, kus ta seisab tema enda pea kohal. Saada ingel, et ta võtaks vaenlase oma mõõga ja et vaenlane sureks ise oma mõõga tera läbi. Läkita, oh Issand, oma ingel minu juurde; mina tahan temale öelda, mis ta peab tegema, sest mul on tuline viha elava vastu ja mu meeled hauduvad kibedat kättemaksmist. Kuule mind, Jehoova, ära lase iseenda ja minu nime igavesti naeruväärseks saada; ära jäta mind üksi, kui mu meeled hauduvad kättemaksmist ja kui mul hakkab hirm ainult oma mõtte pärast. Pööra mu süda, kui see on sinu tahtmine, kinnita mind, kui sa ise sütitad mu viha, ingli käel, ja ära lase kustuda mu südames tulise viha tulukest enne, kui kõik saab sündinud. (Äkki erutatult) Susanna, kuulsid sa midagi? Ma nagu kuulsin midagi.

SUSANNA. Emand, kõik on vaikne, nii et hirm hakkab.

JUUDIT. Oli, nagu liigutaks end Nimetu.

SUSANNA. Ei, emand, Nimetu ei liiguta end enam, tema veri tarretab juba, juba peaks ta tarretanud olema.

JUUDIT. Aga mina kuulsin, nagu oleks ta end liigutanud. Vaata, kas ta ei liiguta mitte.

SUSANNA. Emand, ma kardan, kardan, et ta ehk tõesti end liigutab.

JUUDIT. Vaata siis, vaata ruttu, ma ootan.

SUSANNA (läheneb uksele ja kõrvaldab pisut riide ning laseb ta siis langeda) Nimetu lamab endiselt.

JUUDIT. Siis pidi see Olovernes olema, kes end liigutas; kuulsin selgesti, et keegi end liigutas. (Läheb ja vaatab ukse vahelt) Olovernes magab, tema ei liiguta, tal on imelikult rahulik uni. Susanna, tahaksin tema mõõka katsuda, tahaksin tema mõõka peos hoida: ta on nii ilus ja suur, pidemel säravad kalliskivid.

SUSANNA. Emand, ära himusta Olovernese mõõka, sul on omal kalliskive kodus küll. Lähme koju!

JUUDIT. Ei, Susanna, ma ei lähe enne, kui olen puutunud Olovernese mõõka. Ta paistab nii haljas ja terav, et mul hakkab kohutav himu tema tera puutuda. Ma võtan kingad jalast ja lähen, lähen üsna tasa, et ei segaks Olovernese und.

SUSANNA. Emand, ma palun, ära mine, ära puutu magaja mõõka; ei ole hea, kui naine puutub magaja mehe mõõka.

JUUDIT. Ainult üks kord, Susanna, siis lähme, katsume jõuda valge hakus mägedele. Mine pane telgis kõik valmis, ma ootan sind siin, siis lähme ühes.

SUSANNA. Tule, emand, minuga telki, mul on õudne üksi minna.

JUUDIT. Ei, ma’i tule, mine üksi, ma vaatan seni Olovernest ja tema mõõka, natukene aega tahan veel Olovernest ja tema mõõka vaadata, siis lähme.

SUSANNA (läheb oma telgi ukseni ja pöörab ümber; paluvalt) Emand, ma palun.

JUUDIT (ärevalt, nagu vihaselt) Mine juba!

SUSANNA (kaob).

JUUDIT (vaatab ukse vahelt, tõmbub nagu otsustavalt tagasi, laseb eesriide langeda, võtab kingad jalast ja astub ettevaatlikult Olovernese telki).

(Näitelava seisab natukene aega tühi, siis tuleb ümmardaja oma pambuga, ja kui ta Juuditit eest ei leia, ruttab ta Olovernese telgi ukse poole. Aga enne kui ta sinna jõuab, astub sealt Juudit tõsisena ja kahvatuna vastu, käes mingisugune riiete sisse mässitud asi).

JUUDIT. Pane see kotti ja lähme.

SUSANNA (asja võttes) Kui raske! Mis see on?

JUUDIT. Olovernese kallim varandus. Rutta! (Tahab välisukse poole minna.)

SUSANNA. Emand, sul pole kingi jalas, su kingad on Olovernese ukse ees.

JUUDIT (jahmatab, pöörab ümber, tahab minna kingi võtma, aga nõrkeb ära).

SUSANNA, Juudit, mis sul on? Emand, mis on sul viga? (Ümmardaja toimetab Juuditi juures, kes varsti toibub.) Sa oled nii hirmus kahvatu, nagu oleksid mõnda kurja nägemust näinud.

JUUDIT (sonivalt) Ma puutusin Olovernese mõõka, ta oli nii haljas ja terav, sa ei tea, Susanna, kui hirmus terav oli Olovernese mõõk kui ta tema peatsis rippus. Pane mulle kingad jalga (ümmardaja teeb seda), põgeneme omaste juurde, lähme mägedele, lähme, nagu läheksime palvele, Olovernes lubas mul palvel käia.

SUSANNA. Kas emand jaksab käia?

JUUDIT. Aita mind üles, küll hakkan jaksama, väljas hakkan hästi jaksama, siin on raske, sumbunud. (Ümmardaja võtab pambu ja nad lahkuvad välisuksest.)


(Eesriie.)