Juudit/Teine vaatus

Allikas: Vikitekstid
Juudit
A. H. Tammsaare

TEINE VAATUS.

(Esitelk. Pahemal käel uks välja, tagaseinas uksed kõrvaltelkidesse, paremat kätt uks sisetelki, kust oodatakse Olovernest. Ootajad on Pagoas, mõned teised aukandjad, sõdurid ja rahvaste vanemad ning vürstid. Olovernes ilmub auvahtide saatel. Rahvaste vanemad ja vürstid kummardavad maani.)

OLOVERNES (istet võttes.) On ehk uusi saadikuid rahvaste poolt?

PAGOAS. Ei, Olovernes. Sinu jalge ees on kogu ilm.

OLOVERNES. Mitte minu, vaid Nebukadnetsari jalge ees; mina olen tema sulane. Aga mägedelt pole ometi veel sõna?

PAGOAS. Veel mitte, OIovernes.

OLOVERNES. Olen juba küllalt oodanud.

PAGOAS. Su sulased ootavad käsku, et mägedele minna ja sõna tuua.

OLOVERNES. Kas kuulsite, rahvaste vanemad ja vürstid: mina ootan ja mu sulased ootavad. Nähtavasti januneb maapind ikka veel vere järele ja maamuld tahab, et peaks ikka veel tapma. Kas ei tea keegi, mis rahvas see on, kes elab neis mägilinnus, ja milles peitub tema jõud ja julgus? On ta uhke oma rikkuse peale või usaldab ta oma sõjajõudu, oma linnade valle? Kui lugu ehk nõnda, milleks siis oodata, milleks aega raisata. Olen rääkinud ja ootan vastust, rahvaste vanemad ja vürstid.


(Väike kõhelev vaheaeg, siis astub ette Akior.)

AKIOR. Olgu Olovernes mulle armuline, kui ma tema meele pärast ei räägi, aga ma tahan rääkida, mis tean ja mis ma ustavailt esiisadelt pärandusena kuulnud… See rahvas on kangekaelne rahvas; isegi oma jumalale paneb ta vastu ja ei võta tema sõna kuulda. Ta eraldub kõigist, kes elavad lagedal maal, mere ääres ja all Egiptuse pool, eraldub ja hävitab teiste jumalaid, altarid ja pühi paiku. Ta on oma jumalaga lepingu teinud elu ja surma peale ja ometi pole ta teda näinud ega tema häält kuulnud. Ja see jumal kaitseb teda, on teda ikka kaitsnud. Tulest ja veest on ta oma rahva tervelt ja elusalt läbi viinud, kõrves on ta teda nelikümmend aastat mannaga toitnud, kaljust on ta temale allikavett annud ja ta maale viinud, mis jookseb piima ning mett. Ja ep ole ühtki rahvast, kes suudaks selle rahva vastu, kui aga jumal on temaga. Teeb see rahvas aga kurja ja pöörab jumal oma palge temast ära, siis pole temas mingit rammu: ta saab teiste sulaseks, langeb näost ära ja tema mehed ning noormehed on kõikuvad ja painduvad nagu pilliroog meretuules. Sellepärast, Olovernes, kui sa tahad, et see rahvas ennast sinu ees tõesti peaks alandama või sinu sõjavankrite, piikide ja mõõgatera ees langema, siis saada mehed välja, läkita saadikud ja salakuulajad, kes peaksid sõnumid tooma, on see rahvas praegu oma jumala silma ees armu leidnud või on ta tema oma kangekaelsusega tulivihaseks teinud, sest ainult niisugusel korral maksaks tema vastu minna, muidu, Olovernes, on see rahvas võitmatu ja tema tõrkumist ei murra maapealne ramm.

OLOVERNES. Usud sa, Ammoni pealik, ka ise oma sõnu või räägid ainult selleks, et mina ja mu mehed usuksid?

AKIOR. Olovernese jalge ees on mu elu ja surm; olen rääkinud, nagu ise usun ja tõeks pean.

OLOVERNES. Aga teie, rahvaste vanemad ja vürstid, mis arvate teie Akiori sõnadest? (Liikumine.)

HÄÄL. Akior on iseenda eest kõnelnud, meie usume ainult Olovernese jõudu.

OLOVERNES (muigavalt). Ja sina, Pagoas, mis ütled sina? Kas peame tõesti järele kuulama, kuidas elab see mägirahvas oma jumalaga või peame ehk hukutajad ja ässitajad välja saatma, kes ajaksid kulla ja ehete abil selle rahva ta jumalaga tülli, et siis oma võimusse võtta kurja jumalat kui ka tema kangekaelist rahvast?

PAGOAS (naeratades). Olovernesel on ainult käskida; siis sünnib selle rahva ja jumalaga niisama, nagu on seni sündinud kõigi rahvaste ja jumalatega: nad on sinu jalge ees.

OLOVERNES. Kas kuulsid, Ammoni pealik, sina üksi oled meie seas, kes usub seda rahvast ja tema jumalat.

AKIOR. Olovernes olgu mulle armuline, et olen üksi, ja andku mulle andeks, et julgen kinnitada kindlas usus: selle rahva jumalat ei too keegi sinu jalge ette. (Liikumine.)

OLOVERNES (huvitatult). Miks siis mitte, Akior?

AKIOR. Seda jumalat ei saa silmaga vaadata, kõrvaga kuulda ega käega katsuda — sellepärast, Olovernes.

OLOVERNES. See on ju siis tundmatu jumal. Esimest korda elus puutun kokku tundmatu jumalaga.

AKIOR. Ja ometi tunneb see rahvas teda ja on talle pühakojagi ehitanud; Jeruusalemmas on see.

OLOVERNES. See rahvas meeldib mulle ja tema jumalaga tahaksin silm silma vastu seista. Kuid ometi, Ammoni pealik, et sa meie seas üksi oled, kes seda rahvast ja tema jumalat nõnda usub, siis mine ära meie juurest, mine ära kas või ühes oma rahvaga, mine ära selle rahva ja tema jumala juurde, keda sa usud.

AKIOR. Minu rahvas ei tule minuga kaasa, mina üksi langen sinu viha alla, Olovernes.

OLOVERNES. Ma pole vihas rääkinud. Või on mul kuri nägu ja kurjad sõnad?

AKIOR. Sa ajad mu oma silma alt ära, Olovernes.

OLOVERNES. Ammoni pealik, inimene peab minema oma usuga, meie kõik peame minema oma usuga, ainult seda ütlesin sinule. Või ei ole sul tõepoolest usku? Aga miks sa siis rääkisid? Tahtsid sa tõesti minu ja mu sulaste meelt heidutada sõnadega? Siis oled sa kurjategija. (Liikumine.)

AKIOR. Mu sõnad olid mu usk, Olovernes, nii tõesti kui ma sinu jalge ees seisan.

OLOVERNES. Siis mine oma usuga. Sinu usk on mägedel, mine mägedele. Auvahid peavad sind saatma ja kuulutajad peavad kogu laagris teatama, et Ammoni pealik läheb oma usuga. Ja kui selle rahva ja tema jumala tund saab tulnud, siis makstakse tuhat kuldtükki sellele, kes toob Akiori elusalt ja tervelt minu ette, sest siis tahan sind jällegi näha ja sinuga rääkida, Ammoni pealik. Mine! (Akior läheb, temaga ühinevad mõned sõdurid saatjaina.) Pagoas, lase noor vang ette tuua.

PAGOAS (sõdurite poole) Tooge vang Olovernese ette. (Paar sõdurit lahkub.)

OLOVERNES. Vaikib ta ikka veel?

PAGOAS. Tema suust pole keegi sõna kuulnud, nagu oleks ta tumm.

OLOVERNES. On ta süüa saanud?

PAGOAS. Ta ei puutu ühtegi toitu.


(Vang tuleb sõjameeste saatel, käed seljale seotud, jääb Olovernese ette julgelt seisma, Olovernes tõuseb istmelt ja astub otse tema ette.)

OLOVERNES (natukese vaatlemise järele). Mis on su nimi?

NIMETU. Sa küsid, nagu huvitaks see sind.

OLOVERNES. Ometi kord! Sa räägid! Kes sa oled?

NIMETU. Sinu vaenlane.

OLOVERNES. Enam mitte. Nüüd oled veel ainult mu vang. Miks tahtsid mind tappa?

NIMETU (vaikib).

OLOVERNES. Mis olen ma sulle kurja teinud?


(Sel silmapilgul tuleb Juudit ühes ümmardajaga sõdurite saatel välisuksest sisse ja jääb rahva varju seisma.)

NIMETU (ei vasta)

OLOVERNES. Näen sind esimest korda. Või tundsid sina mind juba varem?

NIMETU (vaikib endiselt).

OLOVERNES. Miks sa ei vasta? Haavasin ehk sind kuidagi?

NIMETU. Olen su vang, sunni mind rääkima.

OLOVERNES. Ah nii! Sa nõuad vabadust, enne kui rääkida mõtled. Pagoas, lase vangil käed lahti teha. (Seda tehakse.) Nüüd anna temale ka ta sõjariistad tagasi.

PAGOAS. Tema pistoda on mürgitatud.

OLOVERNES. Olgu.


(Sõjariistad tuuakse, aga niipea kui Nimetu oma pistoda kätte saab, tormab ta välgukiirusel Olovernese kallale, kelle ta ootamatuses võiks tappa, kui see mitte ise Nimetul sõjariista käest maha ei lööks mõõgaga. Jahmatus. Nimetu jääb norus peaga Olovernese ette seisma, kes põlevail silmil talle näkku vahib.)

OLOVERNES. Juba teist korda! Miks püüad sa tappa, kui sa seda kunsti hästi ei mõista. Aga julgust ja hoogu on sul, oled väärt, et sõpradeks saaksime. Tead sa mu nime?

NIMETU. Tean.

OLOVERNES. Kes ma siis olen?

NIMETU. Olovernes.

OLOVERNES. Miks tahtsid mind tappa?

NIMETU. Ma vihkan sind.

OLOVERNES. Siis võiksid mind ka armastada.

NIMETU. Ma ihkan su verd.

OLOVERNES. Seda ma näen, aga miks siis?

NIMETU. Olen õnnetu.

OLOVERNES. Teeb siis minu veri su õnnelikuks?

NIMETU (viivitades). Ei tea.

OLOVERNES. Siis oled juba päris õnnetu. Ja ometi tahaksid mind tappa?

NIMETU. Praegu lepiksin, kui sina minugi tapaksid.

OLOVERNES. Noormees, sa meeldid mulle. Aga surm tuleb harva, kui teda otsid.

NIMETU. Olovernes, sa paned mu sõnu naeruks.

OLOVERNES, Ei, mu noor sõber, sa meeldid mulle tõepoolest, sest sa tuletad mulle läinud aegu meelde. Ka mina olin kord niisama noor kui sina praegu.

NIMETU. Annaksin kümme korda oma nooruse, et sinu asemel olla.

OLOVERNES, Sa liialdad, noormees. Sa oled õnnetu ja arvad sellepärast, et teised kõik on õnnelikud. Aga mis on õnn? kes on õnnelik?

NIMETU. Kõik räägivad ainult sinust. Isegi need, kes sind neavad, räägivad ainult sinust, sest nad kõik tahaksid sinu asemel olla.

OLOVERNES. Tähendab, minu nimi ei annud sulle rahu, sellepärast tahtsid mind tappa?

NIMETU. Olin kuulus sõjamees omal maal ja ümberringi, minu nimi käis suust suhu vanade ja noorte keskel, meeste ja naiste seas, aga nüüd räägitakse minu kodus ja mujal ainult sinust ning rahvaste kenamad tütred ehivad end ainult sinu pärast.

OLOVERNES. Kodus ollakse harva kuulus. Või teeb sulle tõesti muret naiste eblakus ja nende himur edevus?

NIMETU. Olen noorem sinust, Olovernes, ja minu jalge ees ei seisa ilma varandused ja kenadused maitsmist oodates.

OLOVERNES. Mina ise seisan Nebukadnetsari jalge ees, olen tema sulane.

NIMETU. Aga rahvas räägib ainult sinust.

OLOVERNES. Rahvas, ikka rahvas. Ja naised… Liiga ripud sa, noormees, rahva ja naiste küljes. Mis peab sinust nõnda saama? Mis pean sinuga peale hakkama?

NIMETU. Tapa mind või lase tappa.

OLOVERNES. Usud sa, et surmas ootab sind õnn? Oled sa kuulnud, et keegi on surmas õnnelikuks saanud?

NIMETU. Tahtsin ju sind tappa, sellepärast pean surema.

OLOVERNES. Tahad sa ikka veel mind tappa?

NIMETU (lööb silmad maha, vaikib).

OLOVERNES. Miks sa’i vasta? See otsustab ehk su saatuse.

NIMETU. Minu saatus on sinu otsustada.

OLOVERNES. Ei, mu noor sõber, mõista ise kohut, õpi iseenda peale kohut mõistma, see on tarvilik.

NIMETU. Tahan surra.

OLOVERNES. Surra tahtmine pole kohtumõistmine. Tahad sa ikka veel mind tappa?

NIMETU (vaikib endiselt).

OLOVERNES. Võta oma pistoda maast, ta on alles mürgitatud; üksainus piste, üksainus veristav puutumine ja ma olen kadunud.

NIMETU (vahib aineti oma ette ja langeb nagu kokku).

OLOVERNES (Nimetule lähemale astudes). Vaata, ma seisan su ligi, heidan sõjariistad endast (teeb seda), olen kaitseta, nüüd võid mu tappa. Noormees, tee seda, kui sa muidu ei või elada; vala oma sõbra veri, kui sa muidu õnne ei leia. (Nimetu langeb veel enam kössi.) Ja avalikult käsin kõikide kuuldes: sinu veretööd ei pea sulle mitte kätte makstama. Minu sulased peavad sinu su koduväravani saatma ja pasunaid peab puhutama ning sõrmilist mängitama igaveseks kiituseks, sest sa oled selle tapnud, kelle nimi on kõikide suus. Täida, mida sa kaks korda püüdnud, ja sind ootab kuulsus, mis kestab ehk su eluotsani. (Nimetu jääb liikumatuks)

OLOVERNES (kätt Nimetu õlale pannes). Miks sa vaikid? Miks saad sa oimetuks? Sa ei ole enam vang, vaid vaba, nagu kõik teised, kes mu telgis; sa oled vabam kui kõik teised, vabam kui mina ise. Mina olen käsualune ja nemad kõik on käsualused, sina aga võid teha, mis tahad, võid minna, kuhu süda kutsub. Kogu maailm on sinu päralt, kogu suur maailm, kas kuuled! (Nimetu langeb Olovernese ette põlvili, haarab tema jalge ümbert kinni ja nuuksub.)


(Vaikus.)

OLOVERNES (kätt Nimetu pähe pannes). Õnnetu noormees! Vastad sa nõnda mu sõnadele? Igatahes on su vastus selge ja ma ei eksinud, kui su vabaks kuulutasin… Aga tõuse üles, ma ei aja sind kuhugi; sa võid ka siia jääda, kui soovid. Veel enam: ma palun sind — jää siia, jää minu juurde.

NIMETU (tõustes). Kuhu peaksingi minema.

OLOVERNES. On siis maailm nii kitsas?

NIMETU. Igal pool räägitakse ainult sinust. Sina oled minult kõik võtnud, mis mulle armas.

OLOVERNES. Näen sind esimest korda.

NIMETU. Ainult sinu nimekõla riisus mult õe ja mõrsja.

OLOVERNES. Kas sa siis ei tea, et naised on liblikad pimedal ööl: mida heledam tuli, seda rohkem lendab neid kokku. Selleks on neile tiivad antud. Häda sellele, kes neid püüdma läheb, sest see võib kaotada neid kui ka iseennast. Mina annaksin sinu sulle endale tagasi, muud paremat ei mõista ma teha.

NIMETU. Su and on armuand, Olovernes, ja armu saamiseks ei tulnud ma sinu telki: mul pole midagi vaja,

OLOVERNES. Usun, aga minul oleks sind tarvis.

NIMETU. Siis mitte minu pärast ei kuulutanud sa mind vabaks?

OLOVERNES. Me ei tee midagi teiste pärast, nii või teisiti on me tegusid ikka meile enestele tarvis.

NIMETU. Sa nimetasid mind oma sõbraks, aga kas siis sõprus ei kohusta?

OLOVERNES. Küll ikka. Sellepärast palungi sind: ära tarvita juba esimesel päeval minu sõprust kurjasti. Jää elama, jää siia, jää minu juurde, jää mõneks päevakski. Tahad sa jääda?

NIMETU. Mul on ükskõik.

OLOVERNES. Küllap me ükskõiksusest jagu saame, kui sa aga jääd. Meid ootab tegevus, see peletab ükskõiksuse. Pagoas, muretse meie noore sõbra eest, juhata talle telk eluasemeks minu läheduses. Ta on täiesti vaba, võib minna või jääda, võib elada või surra, nagu tahab; selleks anna talle tema sõjariistad tagasi. Aga pea meeles, noormees: elavalt armastan sind rohkem kui surnult. Mine!


(Pagoas annab märku ja Nimetu saadetakse kõrvaltelki.)

OLOVERNES. Rahvaste vanemad ja vürstid.

PAGOAS (vahele rääkides.) Olovernes vabandagu, aga ootamas on naine mägedelt.

OLOVERNES. Naine mägedelt? Lase ette astuda.

PAGOAS (annab sõduritele märku ja need saadavad Juuditi ettepoole)

JUUDIT (kummardab Olovernese ees maani).

OLOVERNES (sõduritele) Tõstke ta üles. (Sõdurid teevad seda.) (Juuditile) Mis sa tahad, naine?

JUUDIT. Sind näha, Olovernes.

OLOVERNES. Saadab sind rahvas või tuled ise?

JUUDIT. Tulen ise.

OLOVERNES. Kust oled pärit?

JUUDIT. Petuuliast.

OLOVERNES. Kuidas pääsesid linnast?

JUUDIT. Põgenesin videvikul; sinu sõdurid võtsid mu kinni ja tõid siia.

OLOVERNES (sõdurite poole) Oli see nõnda?

PEALIK. See oli nõnda, Olovernes. See naine tuli ühes ümmardajaga mäelt alla ja ütles, et ta sinu juurde tahab tulla, sest temal olla tähtsat teatada.

OLOVERNES. See oleks esimene naine, kel minule tähtsat teatada. (Juuditile) Mis tähtsat asja tulid sa mulle teatama? Või on see saladus?

JUUDIT. Mul pole saladusi, kui Olovernesel neid pole.

OLOVERNES. Mina ajan asju avalikult. Rahvaste vanemad ja pealikud ongi selleks siin koos, et nad mu tegusid näeksid ja mu sõnu kuuleksid. Naised aga armastavad igast asjast saladuse teha ja tühiseist asjust teevad nad suure saladuse.

JUUDIT. Siis olen mina esimene naine, kes teisiti talitab.

OLOVERNES. On mägedel kõik naised niisugused?

JUUDIT. Ei mõista, mis Olovernes mõtleb.

OLOVERNES. Mõtlen, et oled mehelikult sõnakas.

JUUDIT. On see Olovernese ees kiitus või laitus?

OLOVERNES. Naistes kiidetakse ikka kelmikat kavalust, ilu ja edevust.

JUUDIT. Siis pole mina kunagi kiitust otsinud.

OLOVERNES. Sa leiad seda otsimata, kui sa tood mulle mägedelt tähtsaid sõnumeid. Räägi, naine, ma kuulan ja ühes minuga kõik, kes siin kojas. Meil oli alles hiljuti mägirahvast ja tema jumalast juttu, olen huvitatud midagi lähemat kuulma.

JUUDIT. Petuulias on suur nälg; liisku heidetakse seal juba laste pärast ja tilk vett ajab valama inimese verd.

OLOVERNES. Miks ei avata siis väravaid, miks ei läkitata saadikuid? meil on kõike küll.

JUUDIT. Meil mägedel on teine jumal, sellepärast.

OLOVERNES. Teil olevat tundmata jumal, räägitakse.

JUUDIT. Lagedal maal ei tunta teda ja ka mere ääres on ta võõras kuni Egiptusest saadik, aga meie ise tunneme teda, meie küll.

OLOVERNES. Tunnete ja kaitsete teda, heites liisku oma laste pärast ja valades tilga vee juures inimese verd?

JUUDIT. Me anname elu pühaduste eest, jumalat kaitstes läheneme ise jumalale. Ainult siis, kui kurja teeme tema silma ees, põgeneb ta meie eest ära ja meie ei leia teda kuskilt.

OLOVERNES. Kuidas nimetate oma jumalat?

JUUDIT. Asjata ei tohi ükski tema nime suhu võtta.

OLOVERNES. Naine, teie jumal seal mägedel hakkab mulle ikka rohkem meelaima. Aga ütle: miks ei kaitse jumal teid minu vastu ja miks ei saada ta teile leiba ja vett? — tema võida ju ka kalju allikaks muuta.

JUUDIT. Tema võib kõik, aga sinu vastu ei kaitse ta meid.

OLOVERNES (huvitatult) Miks siis mitte? Olen mina teie jumala armualune?

JUUDIT. Sina oled jumala sõrm, sina oled tema käskjalg.

OLOVERNES. Mina olen Nebukadnetsari sulane.

JUUDIT (vaimustuses) Ei, sa oled jumala käskjalg. Eila veel ei teadnud ma seda, aga täna tean, täna, kus ma su pale näinud. Nüüd mõistan, mis tähendab, et jumal mind öösel hüüdis ja käskis alla tulla sinu palge ette, Olovernes.

OLOVERNES (muigavalt) Hüüab teie jumal ööseti naisi ja ajab nendega juttu?

JUUDIT. Olovernes, sa pöörad mu sõnad naeruks.

OLOVERNES. Mulle teeb nalja, et tundmata jumal naise oma käskjalaks valib. Aga mis sõnumeid tood sa siis mulle oma jumalalt?

JUUDIT. Ütlesin juba: sa oled jumala vits.

OLOVERNES. Ah see ongi see tähtis teade, mis sa mulle pidid tooma?

JUUDIT. Mis suuremat oleks mul teatada, kui et sa oled jumala läkitatud.

OLOVERNES. Aga miks ei avata mulle siis väravaid linnadesse, mis mägedel?

JUUDIT. Rahvas on pime, rahvas on kangekaelne, sellepärast.

OLOVERNES (muigavalt) Ja jumal ei saa temast jagu?

JUUDIT. Sinu käevarrega, Olovernes, murrab jumal oma rahva kangekaelsuse.

OLOVERNES. Siin valitsevad teised jumalad ja mägede jumalalt pole ma mingit käsku saanud.

JUUDIT. Minu suu läbi räägib taeva ja maa jumal.

OLOVERNES. Kuulan ja imestan; oleksin noorem, siis usuksin ehk juba. Aga miks räägib teie jumal naise suu läbi? On ta nii heitliku meelega või armastab ta petlikke sõnu?

JUUDIT. Naine peab selle ilmale kandma, kes päästab ilma; naise igatsused rahva tuleviku pärast lendavad sinnapoole ilma otsa, kus on võimalik ilmvõimatu. Naine on kuutõbine, kes kõnnib ka seal julgelt, kust mehe arukas samm tagasi kohkub.

OLOVERNES. Sa räägid nagu ettekuulutaja, aga meie naiste kohta ei käi see mitte: nemad armastavad ehteid, lõhnaõlisid ja iluvärve. Nooruses kudrutavad nad mehest, parajas eas kannavad lapsi ilmale ja vanaduses istuvad ning porisevad nad.

JUUDIT. Olovernes, sa tunned ainult maiseid naisi, sa tunned halbu naisi.

OLOVERNES. Naised on ikka maised, naised on ikka halvad, sest nõnda meeldivad nad meile kõige rohkem. Nõnda on neis elurõõmu, muretut mängu, uhkavat kirge ja ülevat pidutuju, kui sätendav viin niisutab nende punaseid huuli.

JUUDIT. Olovernes, sa räägid naistest, kes äratavad himu, aga naine peab olema püha.

OLOVERNES. Paljuke on pühadus väärt, mis himu ei ärata või millest osa ei saa! Ei, mägede naine, pühadust peab maitsma. Tean seda, olen seda teinud, sellepärast vihkavad mind mehed, aga naised nimetavad mind oma igatsuseks.

JUUDIT. Sina oled see, kes tulema pidi.

OLOVERNES. Rahvaste vanemad! Teie kuulete selle naise sõnu? Õppige temast, siis on vähem kohtumõistmist. Ja sina, mägede naine, sa räägid hästi; tahaksin sind teine kord veel kuulda, kui mul rohkem aega. Tahad sa meie juurde jääda?

JUUDIT. Tulin, et armu leida su silma all, Olovernes.

OLOVERNES. Seda oled sa leidnud. Pagoas, juhata talle telk eluasemeks. (Pagoas ütleb paar sõna sõdurile, kes paar sammu lähemale astub Juuditi ootamiseks.)

JUUDIT. Üks palve, Olovernes,

OLOVERNES. Ma kuulan.

JUUDIT. Olen vaga ja tahaksin puhtel palvetamas käia lausa taeva all.

OLOVERNES, Pagoas, selleks olgu talle tee vaba.

JUUDIT. Veel teine palve.

OLOVERNES. Räägi.

JUUDIT. Vagaduse käsk keelab mind muud söömast kui aga seda, mida mu ümmardaja kaasas kannab.

OLOVERNES. See olgu nõnda, Pagoas. (Juudit kummardab maani ja läheb ühes ümmardajaga juhatatud kõrvaltelki.) Kuulge nüüd, maade vürstid ja rahvaste vanemad! Ma lasksin teid kutsuda, et teatada: Nebukadnetsar on teel siia, ta on oma pealinna väravaist välja sõitnud suure sõjaväega. Sellepärast läkitage käskjalad oma maade rajadesse, laske saaki koguda ja kõiksugu moona ning kingitusi meelelahutuseks, et ta teid ei hävitaks maa pealt hoopis ära ühes teie naiste ja laste, pudu- ja sarvloomadega. Andke käsud, et kõik ruttu toimetataks; tõtake, sest Nebukadnetsari jalg on kärmas. Olen rääkinud, minge!


(Rahvaste vanemad lahkuvad välisuksest.)

(Olovernes annab märku ja siis lahkuvad ka sõdurid ja auvahid, jääb ainult Pagoas.)

PAGOAS. Olovernes, jälle kord saatsid kiusatusse minu ja teised, kes sind armastavad.

OLOVERNES. Kuidas nii?

PAGOAS. Sa mängisid oma eluga kardetavat mängu.

OLOVERNES (naeratades) Õnnelikku mängu, nagu nägid. Eluga mängimine on ainuke mäng, mis mind veel mõnikord köidab.

PAGOAS. Niisugused korril oled minule ja ka teistele ainult suur mõistatus — kusagilt teisest ilmast oleksid nagu pärit.

OLOVERNES. Mitte pärit, vaid ma ihkan teist ilma. Iseendalegi olen noil korril mõistatus. See noormees meeldib mulle seletamatult. Tema oleks, nagu olin mina niisama noorelt, ja mul tõusis suur igatsus nende aegade järele. Kuidas ta oma eluga mängib, nagu ei paneks ta teda mikski! Ta kiskus minugi kaasa; tahtsin katsuda, kas ka mina veel sedasama võin, ja nägid — ma võisin, nagu oleksin alles tema vanune.

PAGOAS. Raske on jääda pealtvaatajaks niisuguses elumängus.

OLOVERNES. Raske on juba kaasagi mängida, sest mäng ei huvita enam nõnda nagu varemini; see on selles mängus kõige halvem. Sellepärast peaks jätma igasuguse mängu, peaks minema koduorgu, mida piiravad pilvedeni mäed, ja peaks elama, nagu süda kutsub — seda oleks vaja.

PAGOAS. Juba jälle tulevad sul need mustad mõtted, iga kord, kui oma eluga meeletult mängid, tulevad sul mustad mõtted, nagu piinaks sind kuri pohmelus.

OLOVERNES. Ei, Pagoas, need on mu selgemad mõtted, need on mu ilusaimad mõtted; ikka tulevad nad, kui olen elanud, nagu oleksin alles noor.

PAGOAS. Ja sellepärast tahaksid sinna tagasi, kus elasid noorelt? Arvad sa, et Nebukadnetsar seda laseb sündida?

OLOVERNES. Noh, siis pean jälle kord eluga mängima; võib olla, on see viimane mäng. Imelikul viisil on mul täna tundmus, nagu läheneks mingisugune viimane mäng.

PAGOAS. Su oma sõnad teevad su kurvaks, Olovernes.

OLOVERNES. Mitte sõnad, vaid mõtted… ja tundmused… jah, just nemad… Aga jätame seda, elame kinnissilmil ja oleme rõõmsad. Homme õhtuks kutsu ülemad teenrid ja pealikud kokku; tahan enne nendega lõbus olla, kui läheme mägilinnade ja nende tundmata jumala vastu. Ära unusta ka seda naist mägedelt ning meie noort, nukrat sõpra; ka neid tahaksin pidulauas näha. Kuid ära sunni neid, kutsu neid ainult minu nimel. Mis arvad sellest naisest?

PAGOAS. Ta on sõnakas; kõik imestavad.

OLOVERNES. Peaaegu liig sõnakas, nii et ta ilu tähele ei pane.

PAGOAS. Kõigi silmad ripuvad tema küljes.

OLOVERNES. Lase teda elada, nagu ta tahab. Kogu laager ja selle tagune olgu talle vaba.

PAGOAS. Ta võib põgeneda.

OLOVERNES. Põgenegu, kui ta seda paremaks peab; aga mina arvan, et naised mõtlevad põgenemise peale ainult luku taga, vabana igatsevad nad ikka orjaelu järele.

PAGOAS. Ehk on ta salakuulaja?

OLOVERNES. Sa heidad vist nalja, sest mis saladusi oleks meil selle naise ees.

PAGOAS. Olgu siis nõnda, nagu sa öelnud, Olovernes.

(Olovernes läheb sisetelki, Pagoas välja.)

(Silmapilguks jääb esitelk tühjaks, kostab kandlehelin ja laul, siis lükatakse Juuditi telgiukse riided ettevaatlikult kõrvale ja nähtavale tuleb Susanna uudishimulik nägu. Leides telgi tühjana, võtab ta julgust ja astub sisse, käib ringi, vaatab, imestab. Siis hakkab kostma Juuditi arglik hääl, mis hüüab ümmardajat.)

JUUDIT (nägematuna) Susanna!… Susanna!… Susanna!… (Juuditi pea ilmub eesriiete vahele, ümmardajat nähes astub ta sisse.) Sina oled siin! Miks sa mu üksi jätsid?

SUSANNA. Tulin kuulama, kas Olovernes ikka veel kõneleb, mulle meeldib ta hääl, aga kõik oli vaikne. Piilusin sisse — tühi, pole kedagi; nõnda olengi siin.

JUUDIT. Jah, kõik on läinud, Olovernes ja teised. Tema seisis siin (näitab koha), kui ma tema ette astusin ja kummuli langesin. Esimest korda elus tundsin, nagu kummardaksin tõesti elavat jumalat. Veel kunagi pole mul seda tundmust olnud, mis mul siis oli. Oleksin tahtnud alatiseks tema ette kummuli jääda, nü imeline oli mul. Ainult teadmine, et tema ees laman, et tema silmad mind vaatavad, tegi mu õnnelikuks. Mulle tuli nagu vaim peale, kui temaga rääkisin; isegi ei tea, mis ütlesin.

SUSANNA. Emand rääkis hästi; kõik imestasid. Ka Olovernes imestas, nägin, et ta imestas.

JUUDIT. Olovernes, Olovernes! Kuidas see nimi kõlab! Ta kõlab rohkem kui ükski teine nimi, ta kõlab rohkem, kui ükski sõna seletada oskab. Aga mis on see nimi tema enda ees. Miski pole midagi tema enda ees, niisugune on tema. Meeletus hakkab meeltesse, kui mõtlen, et on ehk naisi, kes temalt võivad lapsi saada, et on ehk mõned juba saanud temalt lapsi. Susanna, mis sa arvad, kas Olovernesel on juba lapsi?

SUSANNA. Ma’i tea, emand.

JUUDIT. Aga sa võid ometi arvata. Ütle, mis sa arvad.

SUSANNA. Emand andku andeks, aga ma ei tea midagi arvata.

JUUDIT. Sa pead arvama, Susanna, mina nõuan, mina käsin seda; kas kuuled?

SUSANNA. Ernand, sa ajad mulle hirmu peale.

JUUDIT. Ma ootan, räägi.

SUSANNA. Küllap vist, emand, Olovernesel võib lapsi olla.

JUUDIT (kindlalt) Siis pean ka mina temalt lapse saama.

SUSANNA. Emand räägib, nagu oleks tal selleks õigus.

JUUDIT. Ma pean seda. Juba kummuli langedes tundsin, et pean. Ma saan Olovernese lapse emaks või ma’i tea, mis ma teen.

SUSANNA. Emand võib seda, sest ta on ilus, meeste himud käivad tema järele.

JUUDIT. Kas nägid, et tal kõrva ääres oli juba hõbedat?

SUSANNA. Ei, seda ei pannud ma tähele.

JUUDIT. Oli, mina nägin, nägin seda veel enne kui kummuli langesin, nägin juba ukse all seistes. Niipea kui ta häält kuulsin, mõtlesin kohe, tal peab juba hõbedat olema juustes, niisugune oli ta hääl. Kas sa ei kuulnud seda, Susanna?

SUSANNA. Ei, emand, mina ei kuulnud seda, seda ei kuulnud ma.

JUUDIT. Aga mina kuulsin ja mõtlesin selle peale. Ma’i tea, miks ma nii väga selle peale mõtlesin.


(Nimetu ilmub oma telgist.)

NIMETU. Andke andeks, aga ma kuulsin naiste hääli, sellepärast tulin. (Juudit ja ümmardaja vaatavad nõutult teineteisele otsa ja vaikivad.) Kui lubate, ma lähen kohe ära. (Tahab minna.)

JUUDIT. Palun, jääge.

NIMETU (peatab, vaatab Juuditile otsa) Ma ei tunne sind.

JUUDIT. Mina sind küll.

NIMETU (üllatatud) Kes ma siis olen?

JUUDIT. Sina oled see, kes tahtis Olovernest tappa.

NIMETU. Kust sina seda tead?

JUUDIT. Nägin.

NIMETU. Aga mina sind ei näinud.

JUUDIT. Muidugi mitte. (Naeratades) Kaks korda tahtsid sa Olovernest tappa ja nüüd armastad surma. Miks sa surma armastad?

NIMETU. Mul pole enam muud, keda armastada.

JUUDIT (emalikult hellalt, nagu naljatades) Vaene mees, pole enam muud, ainult surm.

NIMETU. Kes oled sina?

JUUDIT. Naine mägedelt.

NIMETU. Naine mägedelt… Mis on su nimi?

JUUDIT. Juudit on mu nimi. Mind tunnevad kõik, minu nimi käib suust suhu. Kas sina pole teda kuulnud?

NIMETU. Juudit… Juudit… Nagu oleksin, jah, tõepoolest, vististi olen, muidugi olen… jah, ma olen.

JUUDIT. Aga mina sinu nime ei tea, ei ole kuulnud.

NIMETU. Hüüa mind Nimetuks, nõnda olgu mu nimi.

JUUDIT. Nimetu! Siis Nimetu tahtis Olovernest tappa. Mul käis värin kehast läbi, kui sa Olovernese kallale sööstsid.

NIMETU. Miks sa värisesid, Juudit?

JUUDIT. Kartsin.

NIMETU. Kelle pärast kartsid sa?

JUUDIT. Ma’i tea, oli see Olovernese või sinu pärast, Nimetu. Vististi oli see mõlema pärast.

NIMETU. Ka minu pärast, Juudit?

JUUDIT. Usun, et ka sinu pärast. Ja kui te lõpuks kui isa ja poeg teineteise ees seisite, siis hakkas mul imelikult kahju,

NIMETU. Miks kahju?

JUUDIT. Ei tea miks, praegu ei tea, võib olla teine kord, siis tean. Jääd sa kauaks siia?

NIMETU. Ei tea, kui kauaks.

JUUDIT. Aga kui kaua tahad sa veel surma armastada?

NIMETU. Sa heidad minu üle nalja, Juudit.

JUUDIT. Ei, Nimetu, aga ma ei taha, et sa kurb oled, et sa surma armastad.

NIMETU. Ka sina jääd siia, Juudit?

JUUDIT. Jään.

NIMETU. See olid sina, kes oma telgis hiljuti laulis ja kannelt helistas? Ma kuulsin, kostis nagu kaugel, kaugel.

JUUDIT. Jah, mina laulsin. Ja sina oled ikkagi kurb?

NIMETU. Sinu laul ja mäng tegid mu veel kurvemaks. Sinu hääl ajab nukruse peale, Juudit, nagu armastaksid ka sina surma või nagu seisaksid temale lähedal.

JUUDIT. Meie kõik seisame surmale lähedal, kõik, ka Olovernes; sellepärast oleks temalgi nagu kurb hääl ja silmis istuks nagu nukrus.

NIMETU. Tema puutumine on kui härda venna puutumine.

JUUDIT. Kas sa tõesti teda enam tappa ei taha?

NIMETU. Juudit, miks sa mind piinad?

JUUDIT. Palun, vasta otsekoheselt, miks sa teda ei tapnud, kui ta endast sõjariistad heitis ja kaitseta sinu ees seisis? Miks? Sa tahtsid ju teda tappa. Mina sinu asemel oleksin tapnud, oleksin tema tapnud ja siis, võib olla, ka iseenda. Aga enne tema.

NIMETU. Kas tõesti oleksid seda teinud?

JUUDIT. Arvan, et oleksin, kui oleksin seisnud sinu asemel.

NIMETU. Juudit, sa oled hirmus!

JUUDIT. Mägedel peetakse mind ilusaks.

NIMETU. Kui sa hirmus oled, siis oled veel ilusam, palju ilusam oled siis, sa oled nii ilus, et kurvaks saan, nagu kuuleksin su laulu.

JUUDIT. Mul on ka niisuguseid laule, mis teevad rõõmsaks.

NIMETU. Mina armastan kurbi. Tahaksin su jalge ees istuda, kui sa kannelt helistad.

JUUDIT. Tule õhtul minu telki, seal võid seda. Ümmardaja toob sõna. Tahad sa tulla?

NIMETU. Tahan, Juudit.

JUUDIT. Ma lasen telgi katuse avada, et sisse paistaksid tähed ja mäetipult hõbedane kuu; nõnda laulan, kuni rõõmsaks saad, Nimetu.

NIMETU. Kardan, ma ei saa enam kunagi rõõmsaks; sinu juures ei või keegi rõõmsaks jääda, Juudit, nõnda aiman.

JUUDIT. Õhtul siis…

NIMETU. Õhtul, kui siravad tähed.

JUUDIT. Ela hästi seni, Nimetu!

NIMETU. Ela hästi, Juudit!


(Juudit kaob oma telki, kuna Nimetu talle üksisilmi järele vahib. Eesriie.)