Külmale maale/2

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
1
Külmale maale
Eduard Vilde
3

 

Wäljaotsa saunas pesitas popsi terwe wiletsus.

Ta põrnitas toas ja wahtis uksest ja aknast sisse. Ta haudus niiskel saue-põrandal ja kükitas suitsenud parsil. Ta hirwitas aidas ja luuras laudas.

Nagu mutimulla mustaw hunnik lömmitab urtsik peremehe põldude serwal, wainu ääres. Walgendaw, siretaw lume-ümbrus teeb teda weel tuhmimaks, tahmasemaks, armetumaks, kui ta juba muidugi on. Ta suitsenud katus seisab tortis ja sasis taewa poole ja ta löngu wajunud seinad waatawad nagu kaebades ja nurisedes ringi, kas keegi ei tuleks ja inimesed ta põdurast sisekonnast wälja ei ajaks, sest aeg on käes, et waene elatanud pesa wäsinult ja jõuetult kokku langeb — ta ei jaksa ju enam seista! Aga keegi ei tule. Elanikud käiwad sisse ja wälja nagu putukad prao wahele. Ja kurwalt, waikse ahastusega seisab urtsik paigal, end wiimase jõuuga langemise eest hoides. Wiltu seisab ta, aga ta ei lagune. Tal on hale meel putukate üle, kes ta sees pesa peawad. Ta on nendega kaua tuttaw ja nemad temaga. Ja nad armastawad ühteteist. Palee-elanikud ei tunne seda tumma armastust palee wastu, ja palee mitte nende wastu. Neil ei ole ühteteist nii wäga tarwis. Urtsik aga mõtleb: kuhu nad waesed poewad, kui ma jõuetult ümber kukun? Ja putukad ohkawad: Peaks ta weel seisma, peaks ta ikka weel seisma, Jumal andku talle pidet!

Kumargile pead madalast, löngus uksest, üle kõrge läwe, sisse astuma. Et sa päikese- ja lumewalguse käest tuled, siis ei näe sa tükk aega midagi. Küll on urtsikul oma silm, aga see on liig wäike ja liig rähkas; tillukesel aknal on küll kaks ruutu, aga üks neist tahma ja wanaduse pärast läbipaistmata ja teisest on ainult üks serw järel, kuna lahtist hauku wanad püksinärud täidawad. Künklisel külmal põrandal komistab su jalg ja parred su pää kohal ripuwad ja läigiwad mitme-aastasest tahmast. Paar puust koikud nurgas, haganateks purunenud sasiga täidetud; puust walge laud akna all, siin ja sääl pikemad ja lühemad järid põrandal — see on kõik, mis majariistadest silma paistab. Toa kõrwal olewas tillukeses kambris seisab wana, kõrge pruun kirst ja wärwimata laud, mille pääl mõned raamatud ja ajalehed riidas on.

Noa laewaga on urtsikul selle poolest sarnadust, et inimestega ühes ruumis ka loomad pelgupaika peawad — küll mitte wee-uputuse, aga talwise külma eest warju otsides.

Sääl roomab pisike Liisa põrandal wana kasuka pääl, tema ees kiunuwad ja ruigawad walged ilmasüüta põrsakesed, Annikese südame-sõbrad ja mängu-seltsilised.

Mikk, wäikene kõhna ja kurwa näoga poisikene, istub ahju ees nurgas, hoiab musta ute kaelast kinni ja wahib tõsiselt suurde, pool-lagunenud ahju, kus peened pikergused haosöed õhkuwad. Tema jalge ees unistab Muri käppade pääle pandud pääga.

Mannikene on tallega koguni kambris. Ta kõneleb loomaga sosistades, silitab ta pehmet willa ja laseb teda oma kätt lakkuda. Tall määgib kambrist ja utt määgib toast wastu. Põrsad ruigawad põrandal. Nii hästi toas kui ka tillukeses kambris hulguwad kõõrutawad kanad nokitsedes, keda kukk wahete wahel tikutades kutsub, kui ta iwakese arwanud leidma; enamasti petab ta aga iseennast ja oma naisi.

Lammastelt langenud kohwi-iwad, põrsaste mustawad hunnikud, kanade kahekarwalisd plaod katawad konarlist ja künklist sawi-põrandat. Rooja ja loomade keha hais tiinestab paksult ja wängelt õhku, mis uksest ega aknast muul ajal wälja ei pääse kui ahjukütmisel. Sest soe on kallis, teda ei tohi wälja lasta. Kui haod otsa saawad, kes uusi annab? Ja nad ongi otsa saamas. Siis nälgi ja külmeta weel päälegi!

Ning selles õhus, selles ümbruses, selles roojas elawad inimesed, kellel nende terwis kõige ülem wara, ainus wara on. Waesel töö-inimesel peab terwist olema, muidu on ta kadunud.

Paraku, siinse urtsiku elanikkudel ei ole teda palju. Kui südant-wapustawat keelt ei kõnele see kolletanud, närtsinud naesenägu säält õlekoikust toanurgas! Üdini põdur, kurnatud ja wälja-imetud on ta lõdwad liikmed, rõhutud ta hing ja tuimaks ja töntsiks pitsitatud ta waim. Missugune tühi, õõnes waade! Ja siisgi on selle waate sees kõik warjul, mis sa selle naese elukäigust teada tahaksid. Ta pilt jutustab sulle ainult waesuse wiletsusest, ainult muljuwatest muredest ja ainult tööst, raskest, higisest, ilmlõpmata tööst. Elu-rõõmu ja lõbu-põlwe päikene ei ole seda sauna ega tema elanikkusid iganes soendanud. Siin mindi tihti näljatse wõi pooltühja kõhuga magama, siin tõusti alati õhates üles, siin nuteti palju ärdaid pisaraid. Ja kõigest sellest jutustab sulle tummal kaebamisel saunanaese pilk.

Aga ta ise ei teagi, kuda ta silm kaebab, mis keelt ta kurnatud nägu kõneleb. Ta on kõigega juba harjunud, ta ei ole paremat ialgi maitsnud, ta ei oska paremat ihaldadagi. Ja ta on rahul. Wiletsus on talle nagu loomulikuks elu-aluseks saanud. Nõnda peab see ju olema! Ja kui ta kaebab, siis kaebab ta tummalt, enese teadmata, mitte meelega. Wastu tõrkuw, üles äritatud loodus on temas kaebtuse-tõstjaks, mitte ta ise.

Haigus ja surm on siin urtsikus sagedased külalised olnud. Halastamata wägiwallaga on nad siin walitsenud. Tõbe wiimane piinaohwer oli Jaan. Pääle kahe kuu waakus ta elu ja surma wahel purewa soojatõbe käes — noor, tugew, priske mees. Ta oli ühe jalaga juba hauas ja ta oleks surnud, aga ta ei tohtinud: ta oli ju perekonna ainus toitja! Mis oleks põdewast emast ja kolmest alaealisest lapsest saanud! Ja kui Wäljaotsa Mart kahe aasta eest mõisa wiinawabrikus, laelt alla kukkudes, reieluu murdis, pöörles ja karjus ta kaks nädalit ka siin saunas, sääl wiletsas õlekoikus, kuni ta hirmsa waluga oma näljatse, ahastawa perekonna keskel hinge heitis, sest et puudulise abi pärast põletik reide lõi.

Paar kuud pärast isa surma sündis Wäljaotsa Kaiele weel üks tütrekene. See oli juba seitsmes laps, kelle ta ilmale tõi. Kui mitte muu wara, siis ometi lasterikkuse poolest laotab taewas raiskawat õnnistust popsipaaride pääle. Nelja last nägi Kai elawate seas, kolm on siit urtsikust wiletsate kirstukeste sees, mida isa ise laenatud lauakestest kokku kopsis, surnuaiale weetud. Nad suriwad nagu waeste inimeste lapsed surewad. Neil puudus ema hool, sest ema käis igapäewase paluka eest tööl. Üks neist kukkus kodus ema äraolekul keewa wee patta, milles lihata leem kees. Laenatud pisike lapsehoidja oli ta hälliga tule äärde, mis õues suwises koldes põles, üksina jätnud, ning wäetikene sulpsas, üle hälli serwa ronides, pajasse — nagu rammuks wesisele leemele. — Niisama õrnas eas suri järgmine laps. Ta põdes ja kõdunes ja heitis hinge. Keegi ei teadnud, mis tal wiga olnud. Arstid on rikastele, waesed surewad ka ilma nendeta. Nõnda ei olnud ütlejat, mis haigus tal olnud, tohterdajat pääle küla-eitede ammugi mitte. Ema süda aimas küll, kuhu poole tõde sihtis, aga ema süda ei julgenud seda tunnistada ega uskuda — mis tarbeks ka hingekoormat uue lisaga raskendada! Pojakene oli wähese ja rikutud toidu pärast suu ja silmad kinni pannud: ema oli haige ja imetamine puudulik, — weel enam: ta imetas last haiguse läbi kihwtitatud rinnapiimaga. — Kolmas wõsukene ei wõtnud waewaks elu maitstagi — ta tuli surnult ilmale. Ema oli raske tööga enesele ja temale liiga teinud, oli teda oma südame all silmapilguks unustanud ja peremehe põllul rukkikoorma otsast maha kukkunud…

Õnn, kui waese saunamehe laps kõige õrnemast east üle pääseb. Siis on suuremad ohud möödas. Waesus tuleb siin loodusele ise appi ja aitab wäetikest haiguste ja tõbede wastu karastada: halasti wõi pool-halasti, palja-jalu ja palja pääga — nii kaswab popsilaps wihmas ja lumes, tuules ja tormis, kuiwas ja märjas ülesse, Kükitagu ta talwel särgi wäel lume-hange otsas wõi jooksku ta suwel palawaga wainul ringi — ta on kõigega harjunud, ta nahk on kõige wastu paksuks pargitud, ta keha ja terwis on armuliku looduse kinnituse-kassas ülewal.

„Lapsed, kohendage tuld paja all,“ käseb ema koikust. „Waadake, kas wesi keema hakkab. Jaan tuleb warsti koju — mis siis, kui kört walmis pole!“

Mann täidab käsku. Ta pistab niiskeid, wisisewaid pulkasid paja alla ja wahib, auru kõrwale puhudes, kas wesi keeb.

„Warsti hakkab keema! Ema, kas sul siis jahu on?“

„On küll põlle täis. Wirgu Anni tõi ju eila õhtu salaja.“

Mikk on wahe-ajal särgi wäel — muid riideid waja koolis-käimiseks hoida — wälja jooksnud waatama, kas Jaan weel ei tule, ja Mann pistab talle niisama kerges riides järele. Nad on juba mitmendat korda wenna tulekut käinud waatamas, nad ootawad teda nii wäga, neil kipitseb sala lootus südames, et ta midagi toob. Tihti on see lootus neid petnud, aga wahel ka ikka täide läinud, sest Jaan on hää wend, ta ei unusta nii kergesti oma Mikku ja Mannikest, ta toob ikka, kui ta tuua wõib.

Nad jääwad tükiks ajaks wälja. Mikk on üle hange aia otsa roninud ja püüab läbi pimeduse pikka tänawat üle waadata; Mann jookseb lõdisedes, jalad punased kui anel, wärawast wälja ja kuulatab kikikõrwul, kas lume kriunumist kusgilt kuulda ei ole.

Ema on juba sängist wälja pugenud, kui mõlemad lapsed suurel jooksu-müdinal tuppa tormawad, ninad punased, huuled sinised, kõigest kehast lõdisedes:

„Jaan tuleb! Jaan tuleb!“

„Oeh, wõi juba tuleb! Siis ma jään hiljaks! Tühi wõtku, ma jään ju hiljaks! Miks te’ pajale paremini tuld alla ei pannud!“

Kräbedasti hakkab Wäljaotsa ema talitama. Ta ruttamisest ja tõttamisest on näha, et ta poega kardab, et ta teda käskijaks peab ja ennast käsu-aluseks. Miks ka mitte? On ju Jaan tema ja ta laste toitja. — Oh, need lapsed! Miks peab neid olema — miks peab neid nii palju olema — miks on nad nii wäetid weel! Ja mis kõige inetum — üks neist alles rinnalaps! Häbi! häbi!

Jah, Wäljaotsa Kaiel on poja ees häbi selle wiimase tillukese wõsu pärast. Wana inimene ja imew laps weel! Jah, kui isa elaks ja ise neid kõiki toidaks, aga nüüd — wanem laps toitku kõiki nooremaid, ema ennast weel pääle kauba! Ja see hoolimata ema muretseb weel wiimsel pilgul ühe näljakonnakese juurde, ise juba selles wanaduses, mil teised naesed niisugust õnnetust enam kartagi ei oska! Häbi, häbi!

Kai ei häbene mitte ainult poega, ta tunneb ennast ka nagu suure süüdlase olewat tema wastu. Ja et oma ülekohust wähegi hääks teha, Jaanile ta waewa ja mure eest sugugi tasu anda, kardab ja auustab ta teda nagu teenija, nagu ori, ja armastab teda kõigest hingest. Ainust nurisewat sõna ei julge ta temale öelda, mitte kortsus kulmugi temale näidata, käte pääl püüab ta teda kanda, kõigest jõuust tema põlwe kergendada. Ta palub, midagi ei nõua ta Jaanilt; iga ande eest on ta tänulik nagu armuleiwa sööja; ta ootab ära mis Jaan teha tahab, mingit käsku ei kuule poeg tema suust.

Missuguse armastuse ja enesesalgamisega ta teda raske haiguse ajal põetas! Ööd ja päewad teda walwates, teda rawitsedes, tema eest hoolitsedes, ohwerdas ta wiimse jätise iseenese põdurast terwisest, nälga ja jänu kannatades, unerahust ilma jäädes. Ja kuda heitles ta Jumalaga palwes tema elu pärast, ja kuda tänas ta, kambrikese sauest põrandal põlwitades ja käsi ringutades, tema päästmise eest! —

Wäljaotsa ema keedab parajasti rukkijahu-körti, kui poeg tuppa astub. Üks käsi siputab jahu patta, teine liigutab mända kas tükid taga. Mann näitab emale tuld. Tal on tillukene, klaasita plekist lamp käes, mis kui tondisilm weidi piilub, aga selle eest tublisti suitseb. See lambikene on walgustuseks terwele majale. Tema tahmane toss täidab ühes ahju kibeda, paksu suitsuga tihedal, peaaegu põlwini ulatuwal pilwel sauna, nii et Jaan ja ema kumargil käiwad, olgu küll, et nende alati haiglased silmad ja rögisewad rinnad selle kihwti-õhuga juba ammugi on harjunud. Küll weniwad uksest ja aknast paksud, taewa poole nilpawad suitsukeeled wälja, urtsiku seinasid ja õle-katust süsimusta, pigise tahmaga tõrwates, aga laest põrandani ulataw pilwerünk ei kahane ega lahku sauna seest enne, kui ahi ja koldetuli ja lamp juba kustunud. Ja kui urtsiku elanikud hommiku magamast tõusewad, siis mustawad nende ninasõõrmed kui korstnad, ja mis nad köhides sülgawad, on must kui tint. Nende juukstest ja riietest ei lahku ialgi suitsu- ja tahmahais, nende silmade ümbert ei kao weripunane äär. Laste näod on üleni räpased, sest kibe suits pigistab nende silmadest waluwett, ja kätega silmi õõrudes, määriwad nad oma põsed niiske tahmaga kriimuks. Ja kui siis mõni Saksamaa reisija ja rahwateaduse uurija tuleb ja seesuguseid nägusid näeb, siis kirjutab ta ruttu oma tarka raamatusse: „Eesti rahwas on ropp ja räpane rahwas: ta ei pea puhtusest mingit lugu; ta elab kõige inetumates suitsu-urtsikutes loomadega koos!…“ Oh, Teie targad teadusemehed ja uurijad, küsige ka kord nende tahmaste kriimsilmade käest järele, mispärast nad suitsu-urtsikutes loomadega koos elawad? ja kas nad tõesti paremates, puhtamates majades elada ei tahaks? —

Kört on walmis. Waagen aurab laual. Ema toob ruttu kannika musta wana leiba ja pihutäie puust lusikaid — muud tal enam tuua ei ole — ning sunnib Jaani, kes kolde ees kohmetanud liikmeid soendab, tasase, paluwa häälega sööma. Rukkijahukört ja kuiw leib, — seda sööwad nad juba kolmat nädalit lõuna ja õhtu, ning hommikutel torkawad kuiwa leiba soola sisse ja joowad kalja pääle — wesist, tulihapud, ammugi audumata kalja. Mõne aja eest andis weel lehmamullikas paari toopi päewas piima, nüüd on ta aher. Kali, kört, leib — leib, kört, kali — ikka üks ja seesama söögisedel.

Aga õnn, et sedagi weel on. „Ega inimene siis weel nälga sure!“ Ja Jaan paneb imeks, et sedagi weel on. Ta ei mõista, kuda ema ühest jahukotist nii kaua wõib körti keeta. See peab imelik osawus olema. Jaan kortsutab kulmu, selle üle järel mõteldes.

„Kuule ema, kas sul ikka weel jahu on?“

„Paar põlletäit weel.“

„Seda ütlesid mulle minewal nädalil juba.“

Kai kitsikuses. „Kuda nii? kuda nii? Waata, põlletäied on mitmesuurused, ja — kui palju meie siis just sööme: ma hoian ju ka ja — —“

„Kuule, kuule,“ hoiatab Jaan, „see asi ei ole mulle meelt mööda. Kas sul ehk jälle häid külalisi on käinud — sa tead, mis ma mõtlen?“

„Ei, tõesti mitte, — ole üsna rahul.“

„Ema, ole mõistlik inimene, ära tee mulle nii palju häbi… Ma ei taha mitte, et ta meile nagu santidele armu-andeid toob, ja weel salaja, warguse wiisil.“

Ema waigistas teda oma wagusa, rahustawa häälega, ja Jaan hakkas sööma. Ta pani aga lusika jälle ruttu käest.

„Kus siis lapsed täna on? Miks nad nii nurka hoiawad?“

Mikk ja Mann, kes wenda hariliku õhinaga oodanud, kes muidu, kui ta kirikust tuli, tema hõlmas rippusiwad ja, silmad laiad kui karikad, iga tema käeliigutamist tähele paniwad, et mis taskutest nähtawale tuleks — täna hoidsiwad nad peaaegu aralt temast eemale. Mann kükitas ämaras toanurgas ja otsis silmakirjaks loomadega tegemist; Mikk oli koguni parsile roninud, kust ta suurte silmadega, kriimu näoga ja liikumatalt nagu suurispää-kull alla piilus. Ainult tillukene Liisi, kes kiriku-saiast weel lugu ei mõista pidada, oli rõõmus nagu ikka, kui ta põrandal wana kasuka pääl oma põrsakeste seas istus, neile oma räpased käekesed järel sirutas ja nendega wõidu wõis kriiskada. Ja siisgi oliwad Mikk ja Mann wenna tulekut endise rõõmuga teatanud. Nii pea aga, kui Jaan tuppa astus, pugesiwad lapsed, korraks teine teise otsa waadates, häbeliku argtusega nurka.

„Mikk ja Mann, kas Te’ täna saia ei tahagi?“ küsis Jaan, Manni poolt nurgast Miku poole parsile waadates.

Lapsed ei wastanud. Mann hoidis oma nägu ute willa sees, kelle kaelast ta ellalt kinni hoidis, ja Mikk kiigutas parsil kohmetult tahmaseid, punetawaid jalgu.

„Mis neil on, ema?“

„Tühi teab. Nad, on juba eila õhtust saadik nii pentsikud. Tuliwad koolist nutetud silmadega hilja koju. Ei lausu musta ega walget.“

„Koolist nutetud silmadega? Ahaa! Kuulge, mis kurja Te’ koolis tegite? Ruttu tunnistage üles, muidu saia ei saa. Mul on ilusad saiad taskus.“

Lapsed oliwad wait kui sukad.

„Mispärast koolmeister Teid karistas?“ päris Jaan isaliku walidusega edasi, millest aga ühtlasi wennalik pehmus salaja kaasa kõneles. „Kas ta Teile witsu andis wõi Teid kinni jättis wõi söömata pidas? Mikk, räägi Sina üles! Kui ilusasti üles räägite, siis saate saia, muidu mitte. Kas näete!“

Jaan astus seljast tõmmatud, warnas rippuwa kuue juurde, tõmmas paar „timpu“ taskust ja näitas neid Mannile ja Mikule. Lapsed luurasiwad alt-kulmu, ahne kiir tungis mõlema silmadest, Mikk matsutas tahtmata oma märjaks kiskuwat suud. Missugune nõidus! Missugune kiusatus! Nad kannatasiwad Tantaluse piina.

„Mul on weel rohkem,“ meelitas Jaan, „ja kõik on Teie oma, kui ilusti üles ütlete, miks koolmeister Teid trahwis. Sina, Mikk, Sa olid wist koer — eks olnud? Sa tegid lärmi. Sa lõid mõnda teist poissi.“ Aga Jaanile tuli korraga wäikese wenna kõhn kahwatu nägu, ta nõrk kehajõud, ta tasane loomus meelde, ja ta pahandas oma mõtlemata küsimiste üle, mis Mikule ainult näitasiwad, et ta asja aimatagi ei mõistnud. — „Ma tean, mispärast koolmeister Sind nuhtles — Sinu laiskuse ja tuimuse pärast Mikk. Sa ei wahi raamatusse, waid nagu unistaja õhku; Sa ei wiitsi midagi õppida, Sa tahad rumalaks jääda kui põrsas. — Ja sina Mann — Sinu edewust tunnen juba! Sa plärad ja hirwitad teistega, kui koolmeister Sulle midagi õpetab. Sa näpistad teisi ja kisud nende juukse-patsisid. Kas pole tõsi — räägi!“

Mann õõrus silmi, wingutas suud, nooskus paar korda ja hakkas ärdasti nutma.

Emal kohe hale meel.

„Jaan, Sa ei usu wist isegi, mis Sa rääkisid,“ sosistas ta tasakesti ja etteheitlikult poja poole. „Sa tead, et meie lapsed koerad ega laisad ei ole. Mikul on natuke kõwa pää, aga koolmeister ise ütles, et ta hoolega õpib, ja Manniga on ta hoopis rahul.“

Jaan teadis seda ka, ja tal näitas kahju olewat oma karedatest sõnadest.

„Aga midagi on koolis ometi juhtunud,“ ütles ta. „Kuda ma siis õigust kätte saan?“

Sel silmapilgul laulis kukk kambri läwel kolm korda.

Ära-andja lähenes!

Wäljast oli sammusid kuulda, lumi rodises, uks käuksus ja sisse astus kohalik wallakoolmeister.

Ahi oli küll juba süsisel, aga wingu ja leitsaku wõlw toas ikka weel nii paks ja nii madalal, et kooliõpetaja selga küürutas ja istet otsis. Suits oli nii kibe, et külalisel teretus kurku kinni kippus jääma. Edasi-astumisel kommistas ta ühe põrsakese üle, kes walusalt kiunudes nurka jooksis. Määgides lähenes külalisele uudishimulik walge tall.

Noore kooliõpetaja näost paistis halb tundmus, pahane põlastus seesuguse ümbruse üle, aga wist oli ta sellega harjunud, sest ta ei öelnud midagi, mis imetlemist oleks awaldanud. Ta lükkas põrsaid jalaga, lammast käega enesest eemale, wõttis madala järi pääl, suitsuwõlwist alamal, istet, ning ta pilk otsis urtsiku peremeest ja laste ema.

Jaan oli waheajal mõne lomsu körti söönud; ta pani nüüd lusika teist korda käest ja astus kätt pakkudes kooliõpetaja juurde. Külaline näitas haruldane olewat, sest Wäljaotsa ema wahtis teda laial, pooldis ehmatanud pilgul. Mann ja Mikk aga — need oliwad nägemise-piirist äkitselt kadunud: Mikukene — koolmeistrit waewalt silmates — oli päris orawa wäledusega, mida temalt ei oleks wõinud oodatagi, redelit mööda parsilt maha libisenud ja toast wälja wurtsanud; Mannike kadus kui tuul üle kõrge läwe pisukesesse käsikambrisse.

„Kuri südametunnistus“, tähendas noor kooliõpetaja laste põgenemise kohta.

Ta teritas tillukesi mustjaid wurrusid oma laias, tõmmu-kollakas näos, oli wäga tõsine, peaaegu pühalik, ning puudutas Jaani teretuseks sirutatud kõhna kätt kergelt ja lühidelt.

„Ma juhtusin Teilt just mööda minema ja pidasin oma kohuseks sisse astuda,“ algas ta. „Ma olen kooliõpetaja ja pean oma hoolele ustud õpilaste ihu- ja hingeliku terwise eest wastutama. — Kas nad Teile midagi tunnistasiwad — Mikk ja Mari Wapper, Teie lapsed?“

„Ei midagi,“ wastas Jaan.

„Seda ma arwasin. Ja ometi käskisin ma neid, seda teha! Sellest näeme, kuda kurjus ja kangekaelsus niisuguste hinges juba maast madalast wõimust wõtab.“

„Mis nad siis tegiwad?“ küsis sauna-ema ehmatuse põnewusega; ta silmadest paistis kui sala aimdus, mille tõeks-minemise eest tal hirm oli.

„Mis nad tegiwad?“ kordas kooliõpetaja Aleksander Toots walidal kaebamise-toonil, kus juures ta prillid, mida ta nina-rätiga kuiwatanud, nina pääle seadis ja nende wälkuwate klaaside läbi ema päält Jaani pääle waatas. „Teiel lapsed warastawad,“ hüüdis ta siis järsult.

Wist küll kui piitsahoop käis see sõna emale kui ka Jaanile wasta kõrwu. Nad ei lausunud esiotsa kumbgi sõna.

Kooliõpetaja näitas oma kaebtuse mõjuga rahul olewat. Ta seadis weel kord prillisid ja rääkis siis kaunis noomiwal kõnepidaja-toonil edasi:

„Kui juba nii noored, õrnad inimese-wõsud wõõra omanduse järele käed wälja sirutawad, siis ei wõi ma teisiti kui arwamist awaldada, et selle juures nende kodune kaswatus süüdi on. Kodu on see paik, kus lapse hingesse esimesed wooruse-idud tulewad istutada, ja laste wanemad on need, kes seda peawad tegema, iseäranis aga laste ema. Õnn neile lastele, kellel auusad, wooruslikud wanemad on, häda neile, kes kodus halba eesmärki näewad, kelle wanemad isegi õiguse ja ülekohtu, oma ja wõõra omanduse wahel ei mõista wahet teha! Auusus ja woorus woolab aga kristlikust meelest. Jumalakartus on auusa, kombeliku elu alus; nõnda peab ta ka kristliku lastekaswatuse alus ja siht ja eesmärk olema. Jumalakartus ja kristlik meel on need — —“

„Jumala pärast, mis nad siis warastasiwad?“ hüüdis Wäljaotsa eit oma haiglase, wärisewa häälega kõne wahele.

„Teiste laste toitu warastawad,“ kostis koolmeister, eksitamise üle weidi pahaselt. „Krihwliotsadest ja sulgedest ma ei räägigi, aga nad käiwad teiste leiwakottide kallal… Sellest näeme meie, kuda nad maast madalast oma himusid hakkawad orjama, oma lihalikka himusid. Ütelge nüüd ise, ema ja wend, mis wõib saada lastest, keda nii õrnas eas juba kuritöölt leitakse! Mis inimese-soo liikmeid, mis riigi-alamaid, mis seaduse täitjaid, mis kristliku koguduse hingesid wõib niisugustest wõrsuda? Mis on niisuguste inimese-laste tulewik? Kuhu wiib neid tee, mille pääle nad nii waratselt juba on sattunud? Wastake ise, Teie teate seda küllalt! Meie kuuleme iga päew wargustest ja rööwimistest ja tapmistest; kõik kuritööd on rohkenemas, wangikojad on kõiksugu kelmisi, wargaid ja rööwlid täis.“

„Oh Jumal, Jumal,“ õhkas Wäljaotsa eit wärisedes, ja ta ema-silmast paistis armu-paluw piin.

Isand Toots ei lasknud ennast aga seekord eksitada, waid kõneles edasi:

„Millest tekkib kõik see? Miks on rahwa elukombed langemas, auusus ja woorus kadumas? See tuleb kõik sellest, et jumalakartus, seaduse-auustamine, kristlik meel kasinaks ja leigeks on jäänud, see tuleb laste koduse kaswatamise puudustest. Mis aitab kooliõpetaja kõige wäsimatam, eeskujulikum töö, kui laps kodust halba eesmärki saab, kui teda kui metslooma lastakse oma tahtmisel üles kaswada! Mis aitab usk, kui maailma silma- ja lihahimusid lapse hinges juba algmisest saadik sallitakse, lopsakaks saada lastakse ja mitte kohe juurtega wälja ei kista — juurtega, ütlen ma.“

Et noomija nii noor oli ja nii targalt kõlawaid sõnu tarwitas, siis andis see tema kõnele weidi naljaka kõrwal-maitse. Kuid asi ise, kõne põhjus, mõjus siisgi niihästi Wirgu ema kui Jaani kohta sügawasti. Nad wahtisiwad mõlemad tummalt kooliõpetaja otsa, mõlema näol kohmetu kartus ilmutuste eest, mis ehk weel wõisiwad tulla, ning tuhm arusaamatus kõnepidaja ilusate, keeruliste lausete kohta. Nad ei tundnud kõiki sõnugi, mis õpetatud mehe suust nii wilunud libedusega woolasiwad.

„Teiste laste toitu warastasiwad“, ütles wiimaks Jaan, et oma kohmetuses ka midagi ütelda. „See on ju tõesti liig“, lisas ta juurde, sest tal oli häbi, otsata häbi!

„Mitte üks kord pole nad seda teinud, waid mitu korda,“ wastas Aleksander Toots. „Ühel ja teisel kadus wiimasel ajal ikka midagi kotist wõi witsikust wõi silgukarpidest ära. Kaebati minule ja mina lasksin salaja järel piiluda, kes pikanäpumehed on. Teie lapsed wõeti mõlemad warguse päält kinni…“

Sõna „wargus“ kihutas Jaanil kuuma were põske; ema silmast purtsasiwad pisarad.

„Nende kõhud oliwad tühjad!“ pressis piin Kaie suust hüüde.

„Näe, sääl ta on,“ naeratas kooliõpetaja mõrudalt. „Kui emad lapsi wabandada püüawad, kus nad neid peaksiwad walusasti karistama — wõib säält siis ka midagi hääd loota!… Teie lapsed käiwad ju iga päew koju, nad ei ole nädal otsa kuiwa toidu pääl, nagu need kauge maa tagant tulijad, kelle leiwakottide kallal nad käiwad. Kuda wõiwad siis nende kõhud nii tühjad olla, et nad wargile lähwad?“

„Õige küll, nad käiwad ju iga päew koju,“ tähendas Jaan norgus pääga.

„Selle pärast!“ hüüdis koolmeister.

„Aga kui neil kodus ka midagi ei ole? Selle järele koolmeister sugugi ei küsi!“

Kaie keha küljes wärises iga liige; nagu hädahüüe waewatud hingest tuli see lause ta sinistelt huultelt, kuna ta silmad kollases, kuiwetanud näos nagu palawikul põlesiwad.

„Ema!“ hüüdis Jaan keelates.

Kai nõksatas poja häält kuuldes, ja tõstis põlle märgade silmade ette.

„Kodus ka midagi ei ole? Mis jutt see on?“ küsis koolmeister. „Te’ ju ometi elate. Nälga pole meie isamaal weel keegi surnud. Puudust on ainult neil, kes tööd ei wiitsi teha. Ja needgi ei sure nälga, sest laiskleja läheb ju wargile… Teie aga siin — Jaan noor, tugew mees — ma ei saa Teie jutust aru, Wäljaotsa ema! Kas Te’ siis tõesti oma laste hinge pääle ei mõtle, et neid awaliku kuritöö pärast weel wabandama hakkate? Kas teate, mispärast ma õieti siia tulin? Ma tulin selle nõudmisega, et Teie oma lapsed, kui Te nende rasket süüdi olete teada saanud, walju nuhtluse alla wõtate. See on Teie püha kohus. Minu karistus üksi ei aita midagi. Ma pean oma nõude juurde kindlaks jääma ja Teid tungiwalt paluma, et lapsed kodust karistust saawad maitsta. Sel tingimisel ainult wõtan ma neid jälle kooli wastu. Ja ma loodan, et Teie minu nõudmist täidate.“

Ta tõusis üles. Jaani poole pöördes, lisas ta weel juurde:

„Ma panen oma lootuse Teie pääle, Wapper, sest Teie olete perekonna-isa asemik.“

„Ma tahan neid karistada,“ wastas Jaan.

„Walusasti.“

„Walusasti.“

Kooliõpetaja tõmmas pikkamisi kindaid kätte, õpetas ja kinnitas weel ning astus wiimaks — kus juures ta jälle ühe põrsa üle komistas — toast wälja. „Kukeleeguuu!“ laulis talle roostekarwa sulgedega ja pika tulipunase lotiga kannusjalg järele…

Toas walitses natuke aega rõhuw waikus. Ema oli koiku serwale istunud ja nuttis, nagu see tema wiis oli, tasakesti põlle sisse. Jaan istus küll jälle söögilauda, aga ta ei wõtnud lusikast kätte, ta isu oli täiesti kadunud. Äkitselt sai tõbest tüdinenud inimese haiglane äritus ta üle wõitu. Ta kähwas istmelt üles, wihakorts otsaesisel ja wihapuna palgel, ning hüüdis:

„Wõi wargil käiwad! Wargil! Kas neil ei ole iga päew oma leib kaasas, kas nad on millalgi söömata jäänud? Ma tahan Teile näidata, Teie warganäod! Ma tahan Teile anda, et Te’ mu käes siputate!“

Ta hakkas witsa wõi wemmalt otsima, leidis nurgast wiimaks piitsa.

„Jaan,“ palus ema tasahiljukesi.

„Wait!“ kärgatas wihane poeg. „Eks ma ütle — sa seisad weel nende eest! Kas sa tead, mis wargus tähendab! Kas sul ei tule hirm pääle selle sõna eest! Kas sa ei tunne häbi! Kas on keegi enne julgenud öelda, et Wäljaotsal wargust sallitakse! et Wäljaotsa saunast keegi wargil on käinud! Ja nüüd tuleb see noor isandakene ja peab jutlust warastamisest, rööwimisest ja tapmisest! Ja tal on päälegi õigus nõnda rääkida, meid noomida, tal oli õigus sulle ütelda, et Sa oma lapsi, kes wargil käiwad, ise weel püüad wabandada! See tuleb ju kõik sinu ellitamisest. Aga mina tahan neile näidata, mis kodune kaswatamine on! Seda ma lubasin ja seda ma tahan teha!

Ema oli wait kui sukk. Niisugust wihahoogu, säärast waljust ei oleks ta oma hää südamega Jaanilt naljalt teadnud oodata. Õigust öelda, ei pidanud ta laste süüd kuigi raskeks: paar palukest wõõrast leiba, mõni silk, kui laste kõht tühi wõi kui nad oma kuiwast leiwakoorukesest tüdinenud — mis siis sellest nii on! Laste asi! Kas wõis seda warguseks pidada?… Seepärast ei saanud ema Jaani tulisest wihast õieti aru; aga et ta teda kartis, tema waljuse üle kohkunud oli, siis ei julgenud ta oma arwamisi awaldada ja oli wait.

Jaan wehkis toast õue. Ta otsis Mikku. Sauna otsast, haopinu tagant, leidis ta teda. Külma käes lõdisedes, palja jalu ja särgi wäel, külitas poisike lume sees, pimedas urkas. Ta hambad plagisesiwad, ta käewars, millest Jaan kinni kahmas, oli kange ja külm kui jääpurikas. Ta nuttis suure häälega, kui wend teda tuppa tiris, ja hakkas ärdasti paluma.

Manni leidis Jaan kambrikesest koiku alt. Nagu tagakihutatud jahiloomake oli ta sinna peitu pugenud. Ka tema wärises kõigest kehast, aga mitte külma, waid hirmu pärast. Hirm koolmeistri eest oli teda sinna sundinud, hirm wihase wenna eest tuli nüüd weel juurde. Ta kiljatas waljusti, kui wenna kore käsi sängi all ta õlast kinni hakkas ja teda säält wälja rebis.

Mann wiidi teise kurjategija juurde tuppa. Wärisedes ja nuuksudes seisiwad nad sääl nüüd oma kohtumõistja ees — kaks wäikest, wiletsat waest patust, pool halasti, sassis päädega, räpaste nägudega, silmades ahastus ja kisendaw armupalumine.

Jaan waatas ühe päält teise pääle. Käes hoidis ta piitsa. Ta pidi küsima, mispärast nad teiste leiwakottide kallal käinud. Aga ta ei küsinud. Wist aimas ta nende wastust ja — kartis seda. Küsi roti käest, miks ta wiljasalwes käib!

Wist ka läks ta meel haledaks. Ta kulmudelt oli korts, ta näost tõmmu puna korraga kadunud. Ta ütles tõsiselt, aga wagusalt:

„Kui palute, siis annan Teile weel seekord andeks.“

Kõige waljumat südant oleks see nähtus liigutanud, kuda wäike Mann oma wärisewad käed tömbilt wälja sirutas ja suurte pisarate tagant tumma, hingest tulewa palwe karistaja poole saatis; ja kuda Mikk wenna käe, mis piitsa hoidis, oma märja põse, oma tuksuwate huulte wastu wajutas.

Jaan waatas kõrwale. Ta käest kukkus piits maha. Ta pööras lastele selja. Natuke aega seisis ta akna all ja wahtis wälja tähtis taewa poole. Siis astus ta ruttu oma warnas rippuwa kuue juurde, tõmbas selle taskust pihu-täie timpsaiu wälja ja jaotas nad sõna lausumata Mannile ja Mikule ära. Ka emale wiskas ta paari tükki rüppe.

Niisama tummalt istus ta siis söögilauda ja hakkas ruttu külmaks jäänud körti sööma.

„Lapsed ja ema, ruttu ka sööma!“ hüüdis ta.

Nõnda lõppes kohtumõistmine. Jaan ei wõinud emale enam ette heita, et see lapsi ellitab.

Aga mida küll Jaan kooliõpetajale wastab, kui see küsib, kas ta lapsi warguse pärast karistanud? Ja weel walusasti? Kas ta ütleb, et ta neid nende „himude“ eest päälegi tasus? Ja weel maiusega!