Külmale maale/3
Suur Wirgu päris-koht, mille krundi pääl noore popsi saun seisis, oli jõuka peremehe ja kohaliku wallawanema Andres Wadi omandus. Wirgu Andres oli jumalakartlik mees. Ta pidas külarahwale oma nägusas, awaras majas tihti piibli- ja palwetundisid ja tegi seda kutse pääle ka teistes taludes. Tema piiblitunnid oliwad kuulsad ja rahwast tuli iga kord kokku mis kihises. Tema sõnal oli wäge ja wõimu. Ta oskas noomida ja oskas palwet teha. Ja kõik woolas südamest ja tungis südamesse. Tema lugemisel nuteti ja õhati palju. Ja nutjate seas oli ka Andres ise, sest tal oli wäga hale süda. Ta oma wagad sõnad liigutasiwad teda, sest ta oli kõige hingega selle sees ja juures, mis ta rääkis.
Oma majas pidas ta kindlat kristlikku korda. Ta teadis, kuda hää eeskuju mõjub. Nagu jumalakartliku pereisa kohus, pidas ta igal hommikul ja õhtul perega palwetundi ja ühtegi sööma-aega ei alustatud Jumala-sõnata. Ta käis igal pühapäewal kirikus, sundis ka oma perekonda seda tegema, niisama orjasid, kui just kibe töö neid ei keelanud. Ja nagu jumalakartliku pere-isa kohus, sallis ta ainult waimulikka raamatuid, ainult kiriklikku ajalehte oma majas ja wihkas iga tühist ilmalusti. Ta hoidis oma majast kõik eemal, mis tema hoolele ustud hingedele — olgu oma laps, olgu wõõras teenija — hukatust wõis tuua.
Seda waga meest oli Jaan Wapper palju aastaid truuwisti teeninud. Ta oli lapsena tema pudulojuseid ja weiseid hoidnud, oli sulasena tema põldu kündnud, ta heina niitnud, ta wilja peksnud. Ja nüüdgi weel tegi ta seda tööd, aga mitte enam kindla palgalisena, waid kui päiwiline ja pops. Minewal Jüripäewal laskis peremees Jaani sulaseametist lahti.
See sündis mõjuwatel põhjustel.
Esimene oli see:
Isa õnnetu surma järele sattus sauna-perekond ikka enam ja enam waesuse sisse. See oli loomulik — päris toitja puudus. Ema oli põdur, lapsed wäetid. Kuda wõis Jaani palk ja moon kõiki neid toita? Jaani wähene palk ja moon! Wirgu peremees ei mõistnud mitte ainult palwetada, waid ka rehkendada. Ta rehkendas wälja, et Jaani sissetulek waewalt ühte hinge wõis toita ja katta, mitte wiit. Ehk kui kolm last üheks täiskaswanud inimeseks arwata — siis ikka ühte ja mitte kolme! Wirgu peremees jõudis otsusele, et see hästi wõimalik ei ole. Wähemast mitte õigel teel. Küll aga siis, kui kusgilt lisa tuli. Ja kui lisa tuli, siis ainult ülekohtusel teel. Wirgu peremees oma terase mõistusega teadis aga selgesti, et patune inimene wäga wisa on surra tahtma, liiategi näljasurma. Seepärast oli ta kartus wäga arusaadaw, et ehk Jaan kusgilt salamahti „lisa“ hakkaks nõutama. Ja kust siis mujalt kui peremehe aidast, rehest, põllult, aasalt?… Oma inimene — iga urka ja nurgaga, iga ukse ja lukuga tuttaw — päris ime, kui ta seda mitte ei teeks!… Andresel ei läinud küll õnneks sulast warguse päält tabada, nii teraselt ta teda küll silmas pidas, aga oma umbusalduse teadis ta põhjendatud olewat. Ja mitte üksnes Jaani koduse wiletsuse läbi.
Jaan oli ka ilmalaps.
Peremehe kõwast keelust hoolimata, pidas ta teiste ülekäte läinud noorte meestega koos ilmalikku ajalehte ja luges juturaamatuid. Salamahti muidugi. Aga ega niisugune raske patt wõinud kotti jääda. Asi tuli ühel hääl päewal ilmsiks. Ja kui peremees Jaanile seda hukatuse-teed püüdis kirjeldada, mille pääle ta sattunud, ja kui ta selleks oma pühas wihas mõne sügawama sõna walis, siis ilmutas Jaan päälegi nii kangekaelset, patust pöörmata meelt, et ta ennast õigeks tunnistada püüdis. Muidugi pidi peremehe kannatus nüüd lõppema. See oli Jaani lahtilaskmise teine põhjus.
Kolmandaks oli Anni.
See üleannetu laps — Wirgu Andrese kolmest tütrest kõige noorem — heitis silma oma rikka isa waese sulase pääle. Andres ei suudnud aru saada, kust niisugune kõlwatu waim tütre sisse tikkunud! Kaua ei tahtnud ta koduste ja wäliste kõrwa-puhujate märguandmisi uskuda, aga nagu iga suur süü, nii tuli ka see päewawalgele. Ja kui walusalt weel! Annike seletas isale, kui see teda üle kuulas, kõige nurjatuma julgusega, et ta ennast ihu ja hingega Jaanile tulewaseks kaasaks lubanud, ja et ta oma sõna tahtwat pidada, kas langegu taewas ja maa kokku!…
Anni jumalakartlik isa oli selle tunnistuse üle keeletu. Puru-waene sulane ja tema tütar! Näljatse popsi poeg temale koduwäiks! Ta jäi Anni waimu-terwise üle kahewahele ja kutsus Jaani ette. Kui see aga umbes niisamasuguse otsuse andis, pääsesiwad Wirgu peremehe keelepaelad jälle lahti — wäga lahti! — ja Jaan sai kuulda, et teda Wirgu sulaseks enam ei sallitud. Weel rohkem: Ühtlasi pidi ta ka Wäljaotsa saunast kadunud olema. Ja mitte üksi: — „Terwe pesakonnaga! Kas kuuled — Sinu terwe pesakonnaga!“
Pärast muutis lahke peremees wiimast otsust nii palju, et ta sauna weel aastaks Jaani kätte jättis. „Aga mitte kauemini!“ Mis põhjused selleks mõjunud, ei olnud õieti teada. Kas pidas ta noore popsi tugewatest käewartest ja tööwirkusest lugu, wõi ütles talle ta waga meel ja hale süda, et wäeti sauna-pesakonna äkiline pääwarjuta jätmine palwemehe ja wallawanema auule kahju wõiks teha — kes teab? Hääkene küll — Jaanile anti terwe aasta „armu-aega.“ Tal oli wäljakolimiseks „kosumist“ waja.
Jaan täitis peremehe juures popsikohuseid niisama truuwisti nagu ta poisi- ja sulase-kohuseid täitnud. Sauna, kartohwli-maa ja lehmamullika karjaskäimise eest tegi ta peremehele päiwi, ikka päiwi ja terwest töö-ajast muidugi kõige paremaid päiwi. Mis tal ja ta omastel ihukatte ja kõhutäite eest weel waja oli, selle eest tegi ta teistele päiwi, ja ka need nõudsiwad ainult kõige paremaid ja kõige pikemaid. Kellele ta neid lubada ei wõinud, need talle ka midagi ei andnud. Kõigil oli teda ainult kibedal töö-ajal waja. Ja see aeg on nii lühike ja aasta nii pikk; ning inimene ei taha mitte üksnes töö-ajal süüa, waid aasta ümber. Ema aitas Jaanil päiwi teha, nii palju kui ta põdur terwis ja kodune wilets olek — wäetid lapsed — seda lubasiwad. Aga „kosumisest“ ei olnud juttu. Kust ta wõis tullagi?
Ikka julgemalt asus wiletsuse-tont sauna-urtsikusse elama ja walitsema. Nagu luupainaja istus ta elanikkude rinna pääl, nende hinge kinni mattes. Igast nurgast sirutas nälg oma pikad, kondised koiwad wälja, ja üksgi palwe ei suudnud teda eemale petetada. Suwi ja sügis läksiwad mööda — pikk tööta talw algas. Ja siis tuli Jaani raske haigus weel pääle kauba! Oi pisaraid, oi õhkamisi ja palweid! Kui saunakese neli seina wõiksiwad rääkida, küll sest saaks walus päätükk! —
Terweks-saamise järel hakkas noor wabadik palju wäljas rändama. Kodus ei olnud ju midagi tegemist. Ja mured muljusiwad teda sääl, kus ta tööta pidi istuma — oma wiletsuse keskel — liig wäga. Ta pidi sääl, tööta istudes, mõtlema, ja iga mõte wõis ainult mure ja piin olla. Juba wara hommikul kobis ta tasahiljukesti magawata laste ja pool-unes oigawa ema juurest wälja külma, wärske õhu kätte ja tuli sagedasti alles hilja õhtul koju. Kus ta käis? Siin ja sääl! Kuhu jalad teda ise kandsiwad. Iseäralist sihti tal ei olnud. Mõni kord oli ta sinna ja tänna läinud tööd kuulama, aga ta tuli tühjalt tagasi. Seda oli ta ette aimanud. Ja pärast ei wõtnud ta nõuuksgi kuhugile tööd minna kuulama. Ainult neil kordadel oli ta käikudel oma otstarbe, kui ka kõige kibedama häda sunnil külasse läks midagi laenama. Tihti ei teinud ta seda mitte — ta ei suudnud oma häbist jagu saada. Sagedamini toimetas seda ema, ja enamasti ikka Jaani teadmata. Pärast tunnistas ta üles — siis ei olnud enam midagi parata! Aga kui tihti ei jäänud need laenukäigud asjataks! Mis pääle neile midagi laenata? — küsis igaüks.
Peremees laenas ainult tööpäewade pääle, ja need oliwad juba ammugi pandiks. Naabripops, kui tal ülepää midagi laenata oli — enamasti kiratses ta ise niisamati näljakannika otsas — naabripops küsis: „Kas ma laenu jälle tagasi saan? ja millal?“ Ja ta teadis, et selleks naljalt lootust ei olnud ja laenaja, kui ta teist hädalist otsekohe petta ei tahtnud, pidi seda ise ka tunnistama…
Mingit kodust käsitööd õppida, oli Jaanil wõimata olnud. Kes teda oli õpetanud wõi kunas temal õppimiseks aega oli olnud? Põllutöö oli ainus asi, mida ta mõistis, ja seda wõis ta näljapalga eest ainult teistele teha. Kõige lihtsama töö jaoks puudus ka materjal. Ta oleks wahest luudasid wõinud walmistada, aga kust witsu wõtta? Kui neid ka keegi oleks müünud, mis tulu oleks siis töö toonud? Muidu ei andnud aga keegi kolme raagugi. Öösel warastada? Selle wastu tõrkus Jaani süda. Selleks oli ta liiga uhke weel. Ja see uhkus oli ta ainus wara, millega ta iga teise mehe kõrwal wõis seista, igaühele silma waadata, — ta ainus tugi, mis teda weel sirgel hoidis, mille najal ta pää wõis püsti ajada. Seda wara warjata, temast ialgi mitte lahkuda, oli ta kindel, mehine nõuu, ta ainus trööst. Kaob see uhkus, siis kaob kõik, siis awab end kuristik, mille sisse waadates hirmuwärin Jaani keha raputas…
Weel midagi oli Jaanil, mis teda uhkeks tegi, mis teda ta wiletsuses kinnitas ja toetas. See oli Anni armastus. Kuda ja misläbi ta õieti selle omanikuks saanud — ta ei teadnud seda isegi. Nagu unenäol. Ta imestas selle üle praegugi weel, kui asi talle meelde tuli, ja ta oli tal tihti meeles. Tal oli tundmus, kui oleks ta, magamast ärgates, ühel hommikul kalli waranduse oma põue alt leidnud, teadmata, kes ta sinna pannud. Ta tundis ainult, et ta rikas mees oli, ja see õnnetundmus mattis kõik muud meelemõlgutused kinni, ka kartuse, et warandus niisama äkitselt kaotsi wõiks minna nagu ta ilmunud.
Mis neid mõlemaid teineteisele lähendanud? Taewas teab! Kindel on, et nad seda ise kõige wähemini teadsiwad. Esiotsa mõtles Jaan mõnigi kord selle üle järele, kuda nägus, noor, rikas peretütar enesest nii wähe lugu mõistis pidada, oma wäärtust nii weidi tundis, et ta kehwa, purupalja teenija poisiga wõis sõbrustama hakata, päälegi wanemate tahtmise ja keelu wastu. Aga — kentsakas küll — Jaan hakkas imeliku mõttega ikka enam ära harjuma — kõik weidrus, kõik loomuwastane karw hakkas kaduma, ja kui Jaan asja just juurdlema ja oludega wõrdlema ei hakanud, wõi kui teda teised ta õnne-unest karedalt üles ei raputanud, siis ei tulnud tal pärimisi ja arupidamisi enam suurt meeldegi.
Tema poolt ei olnud midagi sündinud, mida „alustuseks“ oleks wõinud pidada — seda ta teadis. Lahke silmaga oli ta alati tõsise, targa jutuga plika pääle waadanud, see on õige, aga mitte raasu rohkem. Ta märkas esiotsa ainult, et nenda loomused kahes asjas kokku käisiwad: nad armastasiwad mõlemad loomasid ja raamatuid. Ja neil oli hää meel, kui leidsiwad, et loomad neid mõlemaid wastu armastasiwad ja et raamat, mis ühele meeldis, ka teisele maitses. Neil oli hää meel, kui nägiwad, et mõni kurb koht jutus ühel niisamati pisarad silmast pigistas, nagu teisel.
Wõib olla, et ka mõni muu asi mõjus, mille üle nad isegi selgusele ei jõudnud. Näituseks kuulatas Anni nähtawa meelehääga Jaani ettelugemist. Wõimalik, et Jaani hääles midagi salajat peidus oli. Ta kõneles ja luges tõesti nõnda, et kuulatama pidi; tema häälel oli nii wärskendaw, lepitaw kõma, tema lugemisel isu-ärataw maitse nagu külaleiwal. Ja wõib olla, et Jaani südant see lapselik isu, see allaheitlik ja imestaw osawõtmine nõidus, millega ta Annid nägi lugemist päält kuulawat, millega Anni temalt selle wõi teise tüki üle seletust ja õpetust päris.
Oh, need ilusad õhtud, mil Jaan Wirgu ketruse-toas, wokkide unisel wurisemisel, oma raamatuid wõis ette lugemas käia, mis ta kas tutwatelt kokku laenanud wõi oma wäheste kopikate eest laadalt ostnud! Missuguse magusa tuhinaga oli ta sääl naeste seas, Anni lähedal, pimeda lambitule juures oma kohutawaid rööwli-, rüütli-, ja murjani-lugusid, haledaid armujuttusid ja kirjuid tondiluuletusi ette kandnud! Kõik salaja — wähemalt peremehe eest. Alles siis, kui wanamees magama läinud, mis enamasti waratselt sündis, julges Jaanike naeste ja tüdrukute palwete pääle oma määrdunud raamatukesega wälja pugeda. Äraandjat polnud just karta, sest perenaene oli tasane, hää südamega inimene, kes mehe waljuse ja usuliialduse all isegi kannatas, ning Anni õed, tüdrukud ja poisid kuulatasiwad ise liig isukalt päält, kui et keegi oleks lõbule läinud lõppu tegema…
Jaan mälestas oma armuloost ainult paari asja, mis talle selle alguse kohta wähe kujukamalt märku andsiwad.
Kui Wirgu hää, helde ema kolme aasta eest ära oli surnud, juhtus Jaan päew pärast matuseid Anniga üksikus paigas kokku. Wiimase kurwastus ema surma üle oli enam sügaw kui suur. Ta ei nuutsunud ega walanud nii rohkesti silmawett nagu teised õed, aga kes talle korraks silma waatas, nägi, kuda ta leinas. Ta waatas nii wäsinult Jaani otsa ja ütles:
„Nüüd pole mul enam kedagi ilmas.“
„Sul on isa ja õed,“ wastas Jaan.
Anni raputas tasakesti pääd. Siis ütles ta lihtsalt:
„Üksi sina weel.“
„Mina?“
„Jah, sina.“
Ta pööras minema. Ja Jaan oli nii kohmetu, et ta enam sõnagi ei lausunud. Ta wahtis talle ainult järele, kuda ta norgus pääga pikkamisi ja rahulikult ära läks…
Mitu aega hiljemini oli Jaan teiste külapoistega ühel laupäewaöösel harilikul hulkumisel käinud. Sellest oli Anni kogemata kuulda saanud. Järgmisel päewal tuli ta otsekohe Jaani juurde. Ta oli päält näha täitsa rahulik.
„Sa oled minewal öösel Langu Mari juures külaliseks käinud,“ ütles ta; „Sa wõid sääl ikka käia; sa wõid ka mujal käia, — aga mu meel on nii kurb…“
Ja kui Jaan ta otsa waatas, kohkus ta ära selle pilgu üle, mis tüdrukul seejuures oli: niisugust alandlikku, paluwat kaebamist polnud ta ühegi inimese silmast enne lugenud. Ta ei wastanud temale midagi, aga sellest tunnist pääle tuli talle kindel otsus, mitte enam Langu Mari, ei ka ühegi muu tüdruku juurde minna. Ja ta pidas oma sala tõotust ja ta nägi, kui tänulik Anni talle selle eest oli, kuda sala õnn ta näost läikis…
Ja kui Anni teda kord hiljemini, pühade ajal, joobnud olekus näinud, tundis poiss järgmisel päewal nii suurt häbi, et ta tema juurde puges ja temalt päris waese patuse näoga oma süüdi andeks palus, just kui seisaks ta oma käskija ja walitseja ees…
Nendest juhtumistest saadik tõmbas end side ikka koomale nende ümber. Nad ei kõnelenud ialgi oma armastusest, nad ei kujutanud enestele mingit tulewikku ette, nad ei kaisutanud ega nokitsenud teineteisega — nad elasiwad tõsist, kibedat lahutuse-elu ilma lootuse ja trööstita. Aga nad tundsiwad endid ühendatud olewat — kindlasti, ilmlahutamata, tulgu mis tuleb!… Nad ei hoolinud waenu-tuultest, ei pannud kiusu, laimu ega pilkamist tähele. Neil ei olnud õiget selgustgi oma ühenduse ega selle kindluse kohta…
Anni waprust, millega ta waljule isale, uhketele õdedele ja sugulastele wastu wõitles, iseäranis esiotsa, imestati palju. Oma kindluse ja wisadusega oli ta nii mõnegi kosilase, kellest tal kui jõukal peretütrel ju puudust ei olnud, Wirgult eemale peletanud. Ta kannatas kõik wihahood ja ilmlõpmata tõrelemised suure rahuga wälja, nii et ta piinajad meelt hakkasiwad heitma. Õnneks oli ta wiimasel ajal sugu rahu saanud. Keskmine õde Mari sai hiljuti mõrsjaks — kõige wanem oli juba ammu mehel — ja tema ettewalmistamine pulmadeks juhtis koduse tähelpanemise Anni päält rohkem ära. Ühtlasi oli Anni Jaani tungiwatele palwetele järele andnud ja Wäljaotsa saunast eemale hakanud hoidma — seda oli tema ja Jaani rahu pärast waja. Nad kandsiwad Jaani tahtmisel selle eest hoolt, et inimesed neid enam kusgil koos ei näeks, ja oliwad ka muidu igaühe wastu sõnas ja olekus ettewaatlikud. Nõnda pidi arwama hakatama, et sidemed nende wahel lõdwenemas, et nad asjata wõitlemist lõpetamas — lühidelt, et mõlematel „terwe mõistus“ pähe tagasi on pööramas.
Kuid nägemata pilkudel, salamahti ja pimediku kaitsel, käis Anni tihti päälegi Wäljaotsal; tal oli sinna rohkem asja kui ainult Jaani näha saada. Iseäranis wiimase pikaldase, raske haiguse ajal lendas ta kui nahkhiirekene õhtusel ämarikul wiletsasse urtsikusse, ja ialgi ei tulnud ta tühja käega. Ta mõistis nagu linnuke kõiksugu toidukraami poegadele pesasse kanda, ilma et seda saunarahwas isegi palju oleks märganud; ema leidis aga siit ja säält nurgast, mis sinna salaja maha pillatud. Anni istus tundide laupa soniwa haige sängi ees, hirmuga tema õhetawat nägu waadeldes, tema hingetõmbamist, ta ägamist tuksuwal rinnal kuulatades. Niisuguses olekus ei märganud Jaan, kui palju „häbi“ Anni temale tegi, kui tihti ta sauna-ema kottisid ja kernusid käis täitmas. Nüüd, mil Jaani silmad saunas ringi käisiwad, julges ta seda arwemini, sest ta tundis tema tundmusi niisuguste sala armu-andide kohta. Nüüd oli rohkem waja kawalust appi wõtta, et sauna-emale midagi nurka nõiduda, ja ta leidis mõnegi abinõuu selleks.