Kilplaste jutud ja teud/10

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
9
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
11

Kümnes peatükk.

Kuda üks wõeras hulgus Kilplastele nõuu andis, walgust nõuukota wiia ja neid sellega petis.

Juhtus, kui Kilpsed ülewal räägitud walguse kandmise tööl parajalt oliwad, et üks wõeras rändaja mees sealt mööda minnes teel seisma jäi, ja ammuli suul nende tempu waatama hakkas, kui oleks tahtnud ise Kilplaseks saada. Õhtul hakkas wõeras mees kõrtsis neilt otsust pärima, mikspärast nemad seda tööd päewa paistel oliwad teinud? Seal rääkisiwad temale Kilplased, kuda nad katseks tööd teinud, kas wõimalik oleks uute ülesehitatud nõuukotta walgust kanda. Wõeras mees, kes üks kawal koerahammas oli, märkas sedamaid, et siin mõnus kaup wõib sigineda. Tema küsis sellepärast tõsise näuga: mis kasu mehed tööst oliwad saanud? „Ei mitte tenga wõrralist kasu!“ kostsiwad Kilplased. „See tuleb sest,“ ütles wõeras mees, „et teie asja õigel wiisil ei ole alustanud, kuida ma teile seda wõiksin õpetada.“ Kui mehed seda kuulsiwad, läksiwad nemad wäga rõõmsaks, lubasiwad wõerale kõige Kilplaste kogukonna nimel rohket palka maksta, kui ta neile oma nõuu kuulutaks. Wõeras tõutas homme nende tahtmist täita. Seal palusiwad Kilplased seda hääks wõtta, mis nad jõudsiwad pakkuda, ja käsksiwad kõrtsmiku, wõerale rohkest süüa ja juua anda, kõik hiljemine kogukonna kulu peale üleskirjutada. Teisel päewal, kui päike Kilplastele kena walgust oli toonud, wiisiwad nemad wõera mehe nõuukoja juure ja waatasiwad hoonet teraselt igalt poolt, ülewalt ja alt, tagast ja eest, seest ja wäljast. Peale seda kui wõeras kelm oma kawalusega nõuu oli pidanud, mis siin ettewõta, käskis ta Kilplased katusele minna ja katusekiwid pealt ärawõta; mis tööd kiirest korrale toimetati. „Nüüd on teil küllalt walgust nõuukojas,“ ütles wõeras mees, „seda wõite nii kaua toas pidada, kui ise himustate; peaks walgus teile wäga laialiseks minema, siis wõite teda jälle wälja ajada.“ Aga nemad ei oskanud seda mitte tähendada, mis ta oli arwanud, et nemad katust ei pidanud peale tegema, muidu saaks tuba jälle pimedaks minema, nõnda kui enne oli olnud. Ega mõtelnud Kilplased mitte tulewiku peale, istusiwad suwe otsani igapäew walgeks läinud nõuukojas ja pidasiwad nõuu. Nemad kinkisiwad wõera targale rohket palka kogukonna warast ja saatsiwad teda tänuga teele. Kawal petis tegi, mis üks teine tema sarnane ametmees ka oleks teinud, wõttis palga raha wastu, ei lugenud kaua, waid ruttas teele, aga waatas sagedasti üle õla tagasi, kas kedagi tema kannul ei oleks, kes raha tema käest tagasi tahaks. Ei tea ka weel täna päewal keegi, kes ehk kust ta oli olnud, ehk kuhu ta oli läinud. Üksnes seda teadsiwad Kilplased temast ütelda, et nemad teda seljast wiimast korda oliwad näinud.