Kilplaste jutud ja teud/14

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
13
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
15

Neljasteistkümnes peatükk.

Kuda mõned lojused soola põllule tuliwad, ja kuda neid sealt ära aeti.

Wahtidel wõis ehk küll hää tahtmine olla, põldu kahju eest hoida, aga teab ju igaüks: waim on walmis, aga liha nõder. Olgu nüüd, et nemad kas liha nõdruse pärast magama uinusiwad ehk midagi muud kogemata wigadust jnhtus, nii palju tõusis ommeti awalikuks, et hulk mõistmata lojusid ühel hommikul kenast haritud ja soolaga külwatud põllul leiti, kes põldu rikkusiwad ja ära sõkkusiwad. Siin oli kahekordne kahju, nii hästi kena, seemneks külwatud soola pärast, kui ka selle soola pärast, mis külwist alles pidi kaswama. Wäljawahtide ehmatus ei olnud pisuke, kui unest ärkades ja silmi õerudes lojuste karja wäljal nägiwad; suure hirmuga jooksiwad nemad just nagu pääta kanad üksteise wastu, ja ei teadnud, mis pidiwad tegema; nii palju nägiwad nemad selgesti, et sündinud kahju weel laiemaks läheks, kui nad ise lojuste hulka põllule läheksiwad, lojuseid ära ajama. Wiimaks wõtsiwad mehikesed nõuuks, mis neil küll raske oli, Kilplasse minna ja targa nõuuisandate kogudusele seda kurja lugu kuulutada. Minnes sõelusiwad meeste püksid liiwa. Kogukonna pääwanem ja nõuuisandad langesiwad niisamati ehmatuse ja kartuse sisse, kui kurje sõnumid kuulsiwad ja küsisiwad ümberringi nõuu: Mis peame tegema, et lojused meie soola põllule pikemalt kahju ei teeks? Saadaksime wäljawahid lojusid ära ajama, siis tallaksiwad nad weel enam soola kasusi oma jalgadega maha. Kui selle raske asja tallitust pikalt edasi ja tagasi oli arutatud, ümbermõteldud ja läbiräägitud, siis wõeti wiimaks nõuuks, kui mõnel sügawas mõtlemises pää juba lõhki tahtis minna: Et neli nõuuisandat wälja läheksiwad, wäljawahtide kubja ühe raami peale tõstaksiwad, temale pika witsa ehk kepikese kätte annaksiwad, ja siis raami mehega tükis oma õladel lojuste kannule wiiksiwad, kubja nii kaua ühest teise kannaksiwad, kunni ta wiimse lojuse wäljast on ära ajanud. Aga wälja wahtidest ei pidanud keegi oma jalga põllule tõstma, et põld mitte kahju ei saaks. — Selle armulise kohtumõistmise otsusega oliwad wälja hoidjad wäga rahul, iseäranis nende kubjas, kes ennast kõrgema isanda sarnaseks arwas, kui nõuuisandad teda raami peale tõstsiwad, ja tema nende seljas soola wäljal ümber sõitis, kunni ta pika witsaga kõik isamaa waenlased oli põgenema kihutanud. Need neli wäljawahtide kubja kandjad ei wõinud oma jalgadega soola põllule kahju teha. Kes seda ei taha uskuda, katsugu asja ise läbi: kas kaks jalga enam wõiwad äratallata kui kaheksa jalga?