Kilplaste jutud ja teud/15
←14
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
16→
|
Wiiesteistkümnes peatükk.
Kuda sool kaswis, küpses ja mispärast Kilplased soolawilja ei wõinud lõigata.
Soola-oras kaswas, õitses ja küpses nagu muu umbrohi, kellel ütlemist mööda: ial ei hukkaminemist ega äpardust ei pea olema. Juhtus, et üks Kilpla kogukonna mees loodliku keha pakitust tundis, mis temale niisama nagu teistele Kilplastele harikult iga päew korra juhtus, ja mis igal maal peremehe isetallituseks peetakse, sest et ükski seda asja sulase läbi ei wõi lasta toimetada. Seal pakitusel tuli Kilplasel kogemata endine tarkus meelde, mis kõige halpuse hoolega nõnda ei wõinud ära lämmatada ja kinni matta, et hoopis oleks kadunud; waid endine tarkus oli ühe wana nudiks raiutud pajupuu sarnane, mis kännust ja tüwist uusi wõsusi wälja ajab. Mees mõtles, mis hea see oleks, kui igaüks niisugust wara, mis andjale raskeks koormaks läheb, kogukonnale kingituseks annaks, sest et kogukonnale sest wõib tulu tulla. Õnneks tuli tal see mees meelde, kes oma wanad jänese wõrgutamise paelad nõuukoja ahjule ukseks kogukonnale oli kinkinud, et akna ette tehtud ahjust soe wälja ei pääseks, waid kui jänes jalgapidi wõrku jääks; — ka tuli temal meelde, mis tänu ja auu mees kogukonna poolt selle kingituse eest oli saanud, sellepärast tohtis ta loota, et kogukonna tänu tema ande eest mitte pisem ei saaks olema. Ehk küll seda, mis Kilplane keha pakitusel kogukonnale tuluks tahtis wiia, ei selge kulla ega hõbeda sarnaseks tohi arwata, siiski oli see üks kaunis warandus, mis hoolelik majaperemees ei peaks raatsima sigade ette pillutada ega nurga ja aia taha wahiks panema, waid paremine põllule peaks kandma, wiljawoodusele kasuks. Kilplane teadis ka, kuda targad külamehed wähema ande suuruse pääle saawad waatama, kui andja lahke südame helduse pääle, misga ta ande oli toonud. Nõnda mõteldes jooksis ta kogukonna kasu püüdes, wirgasti edasi, sest pakitus kihutas taga, ja hirm oli suur, et anne teel püksi ära kaoks, ja sai õnnelikult nõnda oma koormaga soola põllule kuhu ta kuhjakese oma nime mälestuseks kükati maha istutas, et aga auras! — Selle tallituse lõpetulel oli ta tulisel rutul mõned soolakasude lehed põllult kitkunud ja nendega pühkides ühe koha ligi puutunud, mis tal wäga õrn oli. Nopitud soola lehed kõrwetasiwad wäga kibedasti, mees kargas kisaga maast kui oleks teda parm saba alt hammustanud, ja pistis hüppawal sammul põllult põgenema, et aega ei olnud nööpi kinni panna. Lühikese aja pärast leidis tark mees selget asja aru, kui mõtles, mis rohi see oli olnud, ja kuda rohu soolane wõim temale sellepärast kibedat wiga oli teinud, et wili juba küpskes saab. Nüüd ei olnud tema rõõmul enam mõõtu ega mahtu, waid ta jooksis mis jalad kandsiwad linna tagasi — sest Kilplaste halpus oli külale juba linna nimeks pannud, — ja hakas nõuukoja kella helistama. Seal kargasiwad Kilplased majadest wälja ja jooksiwad üle wainu nõuukoja poole, kui oleks igal ühel tuli püksis olnud. Siin kuulutas waga külamees neile lugu, mis ta kogukonna kasuks oli teinud, näitas kõrwetuse rakukesi tunnistustäheks, mis ta tululikul tööl oli saanud, ja seletas wiimaks, kuda kibe kõrwetawaks läinud sool nüüd wistist küpseks läheb ja palus teisi põllule waatama tulla.
Kui Kilplased sähärdusi rõõmu sõnumid kuulsiwad, oliwad nemad wäga õnnelikud, ja läksid siis üheskoos kogukonna wanem nina-meheks ees, soola põldu waatama. Siin tegiwad nemad kõik, mis nende waga kaas-wend ja naaber enne oli teinud, ja katsus igaüks oma palja ihu külles küpsewa soola wõimu. Soola kõrwetuse kibedat rammu tundes oliwad nemad wäga rõõmsad, nõnda, et kedagi nende hulgas ei leitud, kes mõtes ennast mitte rikkaks soola peremeheks ei oleks pidanud. Igamees lootis sügise oma osast mõne waka soola wõera rahwale hää hinna eest äramüüa. — Kui küpseks saanud soola lõikuse aeg käte jõudis, pidiwad Kilplased selle peale mõtlema, soola wäljalt ärakoristada enne kui iwad seest maha warisewad. Nemad rüstasiwad endid üheskoos lõikusele ja seadsiwad kiirelt korrale, mis senna tarwis läks. Mõned tuliwad sirpidega soola lõikama, teised rehade ja korwidega maha pudenenud päid wäljalt kokku korjama; mõned teised jälle hobuste ja wankridega, misga soola wihud tahtsiwad koju wiia; wiimaks nähti weel mehi wartadega, kes soola kohe tahtsiwad wälja peksta, et sedamaid uudist soola maitseda saaks. Aga kui lõikust alustates käed soola wilja külge pisteti, — kas sa imeliku näed? küpse sool oli nõnda tuline, kibe ja kõrwetaja, et meeste käed ärapõletas ja rakule kiskus. Kindad oleksiwad selle wastu aitanud, aga et paras palaw suwe aeg oli, sellepärast ei tahtnud Kilplased kindaid käte panna, kartes muu rahwa naeru. — Mõningad kiitsiwad nõuu, soolarohtu heina kombel wikatidega maha niita; teised targemad seisiwad tõrkudes niitmise wastu, kui palju soola teri maha oleks warisenud. Mõningad arwasiwad kõige mõnusamaks, kui ambudega soola wili wäljalt saaks maha lastud, mis üks hõlpus rutuline töö oleks, kui kellelgi tarwis ei läheks kätt külge pista. See nõuu leidis igalt poolt kiitust, aga wäga suureks kahjuks, neil ei olnud omal kütisi, ja kui wõerad kütid tööle tuleksiwad, siis wõis nende läbi Kilpla salalik soola külwamise ja kaswatamise kunst maa-ilmale teadawaks saada. Igal pool soola kaswatamine oleks soola hinna wäga odawaks teinud, mis läbi Kilplased wähe kasu oleksiwad saanud. Nõnda läks siin üks tark nõuu teise järele nurja, ja Kilplastel ei olnud sel puhul mitte wõimalik, küpsend soola wäljalt koju wiia, sellepärast pidiwad nad wara weel seni wäljale jätma, kunni paremad nõuu leiaksiwad, mil kombel tundmata wõera wilja kokka koristamine kõige paremalt edasi läheks. Aga et neil juba enne seda sõja pärast soola kitsik oli olnud, siis tõusis nüüd kitsik weel palju suuremaks: sest mis neil muldsest soolast kewade üle oli jäänud, seda oliwad nemad seemneks põllule külwanud. Soola häda tõusis igapäew kibedamaks, kõige enamist tarkuse soola poolest, mis Kilplas hoopis magedaks oli läinud. — Mis seda häda weel raskemaks tegi, oli see õnnetus, et sel ajal weel kedagi nende linnaks tõstetud külas nii tark ei olnud, et talwel ahju peal ehk parsil kuiwatud lund oleks oskanud soola lisaks tarwitada. Mau maade rahwal, iseäranis soola-kaupmeestel oli see asi küll teada, nõnda kui täna päewal. Mõningad targad mehed tarwitawad juba sel ajal kui praegu: terast oimu soolamise tarbeks, üks pruuk, mis aega mööda oimu wäga wesiseks teeb. Seda tunnistawad meie täna päewased raamatu kirjutajad awalikuks tõeks, kui laia waagnatega oma körti lauale toowad, kus waest mitte soola iwakestki sees ei ole leida. Aga mis ma sest pikemalt räägin? Kilplastest ei teadnud kedagi seda, mispärast nende põllul kaswanud sool nõnda kibedaks oli läinud. Pikal järel mõtlemisel arwasiwad mõningad, et ehk põllu harimisel midagi süüdi oli olnud, kuhu ehk wäga rohkest sõnnikud oli pantud, mis läbi ka kartuhwlid kibedaks lähewad. Edespidi lubati weel mõni uus katsetükk ettewõta, ja üks tükikene põldu hoopis ilma sõnnikuta soola alla panna. — Oleksid sina, armas lugeja, sel korral minu seltsis Kilpla soola wäljale waatama tulnud, külap sa siis oleksid leidnud, et nende kallis soola rohi, mis meestel wäljaandmise wärawaid ja käsi oli kõrwetanud, muud ei olnud kui päris — raudnõgesed. Aga ma oleksin ennast selle eest hoidnud, seda Kilplastele äraseletada, sest kes meelega pime tahab olla, sellele ei wõi silmi teha, ja leiti juba sel ajal kui praegugi, et kuskil seda ei sallita: kui üks pada teist mustaks sõimab.