Kilplaste jutud ja teud/20

←19

Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald

21→

EPUB

Kakskümnes peatükk.

Kuda Kilplased Uppakallo ülem-isandad wastu wõtawad.

Juba ülewal jutustasime, kuda Uppakallo ülem-isand saadikute läbi Kilplastele sõnumid oli saatnud, mil kombel ja mil wiisil nemad teda pidiwad wastu wõtma tulema. Isanda teretamise peale kästi neid kõlksuwa sõnaga tänu anda, ja wasta tulles pool ratsul, pool jalgsi, olla. Kui nüüd selle asja pärast kogukond ühel päewal nõuu hakas pidama, siis leidsiwad targad mehed kohe, et raske töö toimetus palju kergem on, kui töö jagatakse. Sellepärast jagasiwad nemad asjatallituse kahte osasse, et hõlpsamalt walmis saaksiwad. Esimeses järgus peeti selle üle nõuu, kuda ülem-isanda teretamise peale kõlksuwa sõnaga tänu wõiks anda; teises järgus jälle: mil kombel wõimalik oleks pool ratsul pool jalgsel wastu minna. Kes jõuaks siin kõiki tarkust ülesrääkida, mis seal üks ja teine ülewal nimetatud asja toimetuseks hääks kiitis, sest meie oleme juba enne mitmest tükist näinud, et Kilplastel hüwa nõuu puudust kuskil ei ole! Nemad püüawad päikese kiiresid koti ja hiire lõksuga kinni, kannawad maa sisse wajunud jutu mulla põhjast wälja, ja panewad jänesse wõrgud ahju suu ette, et soe wälja ei peaseks, lühidelt: neil on igas tükis enam nõuu kui muul rahwal. Kui nende asjatallitus igakord ettearwamisega kokku ei sünni, siis on see juhtumise süü, kuda mõni Wiru ja Harju mees seda iseenesest ütles, kes ka mõnekorra Kilplaste-sarnasel kombel kasu läks püüdma, ja hiljemine kahju üksi juhtumise süüks arwas. — Aga Kilplaste tarkus oli esimese tüki tallituseks nõnda mõtelnud: Meie ei taha ülem-isanda teretamist oodata, waid tahame juba kaugelt kübarad pääst wõtta, seni kui kogukonna pääwanem enese ja meie nimel auusat isandat wiisaka sõnaga saab teretama. Tema peab ütlema: „Auulik isand! olge terwe tulemast meid waesid waatama; meil on suur rõõm teid nähes.“ Selle peale, nõnda arwasiwad Kilplased, ei wõi Uppakallo isand muud ütelda, kui: „Jah, niisamati ka mul.“ Sünnib lugu nõnda, siis on wõit meie käes, ja ei ole kogukonna-pääwanemal pikemat wastust anda kui: „Meie tark on üks hull.“ Mul ja hull kõlksuwad Kalkuni ja maa-keeles palju kenamast kokku, kui mitme meie laulu-wärsside sõnasabad, mis tegijatel nii kenad näitawad, et neid ei üksnes endale rõõmuks üles ei kirjuta, waid trüki läbi weel teistele kuulutawad. Seal juures unustawad mehikesed, et meie Eesti keelel loodud komblika kõlksuwaid sõna-sabasid ei ole, waid laulu ilu ja kenadus üksnes ühesarnases kirja tähtedes ja mõtte wahetuses seisab, kuda wanad, praegu weel mõnes kohas rahwa suus elawad regewärsid tunnistawad. Tuleks küll sellepärast soowida, et meie sugust sündinud kirja-meheks astunud isandat natuke sügawamalt Eesti keele waimu püüaksiwad tundma õppida ja sest kütkest ennast peastaksiwad, mis wõera-maa rahwas mõne saja aasta eest eksides meie Maa keele ümber oliwad pannud. Targad Saksa-mehed on awalikuks teinud, kuda loodud komblik Eesti keele kiri ja sõna peab käima, sellepärast peaksiwad meie köstrid ja koolmeistrid ärksa kõrwaga tähele panema, kuda rahwa suust sõna wälja tuleb, siis lõpeks mõni sanna ja Sannumetooja, mis maa-mehe kirja ei kõlba^[1] Jätame siin kadaka saksalised kirjamehed ja wõeras ikkes wedawad laulikud, ja lähme waatama, kuda Kilplased teist asja toimetust korrale toimetawad. Siin läks nõuupidamine meestel palju raskemaks, nõuunikud jooksiwad kui emata kana pojad metsa laiale. Mõned arwasiwad: peame mehi kahte osasse jagama; üks osa istub hobuste selga teine käib jala, aga nõnda, et iga ratsamehe kõrwal teine jalamees käib. Teised kiitsiwad jälle paremaks, kui igal ühel oma hobune oleks, aga mees ei tohi mitte hobuse seljas istuda, waid paneb aga ühe jala sadula jalustisse ja kõnnib teisega maas, siis oleksiwad mehed tõeste pool hobuste seljas ratsul, pool jälle enda jalgsel. Jälle mõningad teised andsiwad nõuu, kuda kõige mõnusam oleks, kui mehed kõik üheskoos kaksite kepiruunakeste turjal Uppakallo isandale wastu sõidaksiwad, siis oleksiwad nemad ka pool ratsul ja pool jalgsel. Pealegi ei oleks siin mingi peru hobuse kartust, waid wõiks igamees, kuda ise himustab, kas traawi ehk nelja sõita; ei oleks ka pikemalt hobuste rawitsemist ja sugemist kellelgi tarwis olema. See tark nõuu leidis igalt poolt kiitust, juba sellepärast, et kehwalgi hobuse nõudmine muret ei teinud. Kilpla kinnitas sedamööda nõuupidamise otsuseks: et igamees endale ühe puust-ratsukese muretseks ja teisel päewal asja korrale toimetaks.

Teisel päewal tuliwad Kilpla rüütlid küla wainule kokku, kes kepi-ruunade seljas, ühel kaskine-walge, teisel paju-raudja, kolmandamal sarapuu-hall, neljandamal toominga-kõrb, ehk pihlaka-paat, pealegi weel linalakasi, laukusi ja kirjuid, sedamööda, kuda igaüks ise himustas. Nende kenade ratsudega tuliwad mehed igapäew küla wainule kokku, hobusid õpetama, lasiwad ratsusi kahel jalgul karata tuhatnelja ja traawi, tõrki ehk labudeeri lasta. Kogukonna-pääwanem sõitis kimli-kuusmanni täku seljas ja ikka tükk maad teiste ees.

Seal jõudis wiimaks päew kätte, kus Uppakallo ülemisand senna pidi jõudma. Kui Kilplasest sellepoolist sõnumid oliwad saanud, tõttasiwad nemad kiirest isandale wastu. Kogukonna-pääwanem waewas oma pead raskes mõttes, kena teretamise ja kõlksuwa terwise wastamise pärast, mida ligemale silmapilk jõudis, ülem-isanda ette astuda, seda sügawamale wajus mehikese süda ja julgus jänesse püksi. Püksid sõelusiwad mehikesel liiwa, ja ma ei karda mitte eksida, kui ütlen, et ta täna wistist õnnelikum endises karjase põlwes oleks olnud, kui siin auu seisuses. „Pidage kinni, mehed! mul on natuke asja tallitamist tee kõrwa minna,“ ütles kogukonna-pääwanem, ja sõitis natuke maad teest eemale ühe kadaka põõsa taha. Tema sala tallitustest põõsa taga ei ole midagi pikemalt kuulda saanud, ma arwan, et ta seal wist kõlksuwaid sõnu wälja-mõtles ehk meelde tuletas. Aga enne kui ta teiste hulka tagasi jõudis, oli Uppakallo isand korraga seal. Kilplased wahtisiwad kui pääta kanad üks teise peale ja ei teadnud, mis nad pidiwad tegema. Õnneks oli kogukonna-pääwanem asja lugu kadaka põõsa tagast näinud ja tõttas lagedale, ülem-isandat wastu wõtma. Kiirel sõidul oli püksi wärwel natuke puusa nukast alla wajunud, mikspärast ta käega püksi wärwlid pidi kinni pidama. Teise käega wõttis ta kübara pääst, aga meelde tuletates, et ülem-isand teretades temale kätt wõiks pakkuda ja mõlemad käed wangis oliwad; wõttis ta kübara serwapidi hammaste wahele, mis läbi teise käe wabaks sai. Kübara ja hammaste wahelt ütles ta: „Noh, olge terwe tulemast, auus kõrge isand, meid waatama! Teid meie küla piiril nähes teeb meile rõõmu.“

Ülem-isand märkas sedamaid, mis sulglised linnud Kilplased oliwad, ja mõistis et rahwa jutud sel korral mitte tühised ei olnud. Tema ütles lahke sõnaga teretamise wastuseks: „Tänan teid lahke teretamise ja wastuwõtmise eest, teie üle on meel ka rõõmus mul!“ — Siin oleks pidanud kogukonna-pääwanem ennepeetud nõuu mööda ütlema, mis ülem-isand wiimse sõnaga kõlksuwalt ühte sünnib; aga ta tahtis wastust weel korra läbimõtelda, enne kui sõna suust wälja ütles. Seni kui ta asja ümber mõtles, arwas üks teine Kilplane, ta on wistist kõlksuwa sõnasaba unustanud ja püüdis sedamaid appi, et Kilpla kogukonna auu mitte tühja ei läheks. Nõnda arwates kostis ta kogukonna-pääwanema asemel: „Meie suurem tark on üks jamps.“ Tema oleks pidanud küll hull ütlema, aga ta mõtles jamps ja hull lähewad ühte, ja on üks sõna nii hää kui teine. — Niisamati mõtlewad meie maa ülewal nimetatud raamatukirjutajad ja laulikud, kes ka sest lugu ei pea, kas sannumed ehk sõnumid kirjutawad, waid üksnes rahwa rumaluse peale loodawad, kes seda ei oska maitseda: kas kokk leemele soola oli sisse pannud ehk panemata unustanud.

Kui Uppakallo ülem-isand oli wastu wõetud, sõitsiwad Kilplased kepiruunade seljas tema ees külasse, aga tänawa otsas oli üks wana aherwars, senna otsa astus kogukonna-pääwanem. Ülem-isand küsis: „Mis sa aherwarre otsas teed?“ kogukonna-pääwanem kostis: „ Auuwäärt isand: mina waene hilpharakas ei ole mitte seda wäärt, et mind maapind teie silma ees üleskannaks.“ Selle peale wiisiwad Kilplased oma kõrge wõera nõuukotta korterisse ja westsiwad seal magusat juttu, et isandal aeg igawaks ei läheks.

1. Asi on selle poolt, tänu taewa taadile! hästi edenenud, selsamal mõõdul wanaduse auustamine, sellepärast, et ta kaua oli wältanud, nõnda et praegu suurem osa neist, kes kahekümne aasta eest mind ja teisi õigema kirjutuse teele juhatajaid kirja ja suusõnaga awalikult sõimasiwad, meid „Kilplasteks,“ „Tölplasteks,“ „Rahwaeksitajateks“ j. n. e. nimetasiwad; nüüd meie jälgedele on astunud, nõnda et palju rohkem üle ei jää kui öö ja tema truuid sulased. Aga et asi lühikese ajaga nii kaugele oli läinud, tohime loota, et rahwas hiljemine ka teistes asjades mõistust tarwitama hakkab ja mõtlema õpib.