Kilplaste jutud ja teud/21
←20
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
22→
|
Kakskümnes-esimene peatükk.
Kuda Kilplased Uppakallo ülem-isandale poti täie linnupiima kingiwad.
Waestel Kilplastel oli jälle ahastust ja paljugi kahewahel arwamisi sellepärast: mis nemad oma kõrge wõerale
auu näitades wõersi leiwaks ja andeks pidiwad wiima? Mõnda ande asja kohalist isekeskis arwates rääkisiwad nemad kui targad mehed nõnda: Raha ehk muu hinnaline and läheks meil raskeks, sest et meil sellepoolest üleliiga ei ole, ja isandal enesel on palju rohkem naudi, et meie kingitus suuremat meelehead temale ei wõiks teha. Niisamati ei kõlbaks toidu wara pakumine, sest meie anname temale muidugi süüa ja juua. Lahkuse andeks peame seesugust asja Uppakallo isandale wiima mis ta täna päewani weel kustgi ei ole saanud; aga nüüd tõusis teine häda, kust seda aruannet wõtta? Küll kratsis mitu meest siin pääd ja otsis kõrwa tagast nõuu, aga ei leidnud midagi sealt. Lõuna jõudis kätte, meeste kõhud oliwad tühjad, mispärast koju läksiwad ja pärast lõunat jälle asjatallitust pikemalt tahtsiwad toimetada. Sööma laual märkasiwad naesed kohe, kuda murekoorm nende abikaasa isandaid waewas. Kui kogukonna-pääwanema emand kawala taganõudmise läbi mure pakitust kuulda oli saanud, ütles ta: „Ma tahan sind aidata, et täna nagu ennegi kõige kogukonna ees oma tarkust wõid wälja awaldada; wiige Uppakallo isandale linnu piima.“ — Kust seda wõtta? küsis pääwanem. Naene õpetas sala asja ja nüüd oli mehikesel suur rõõm. Kui pärast lõunat nõuukogudus kokku astus, ütles kogukonna-pääwanem: „Mul on hüwa nõuu walmis! Minuta ei wõiks teie midagi korra pärast toimetada, kuulge: meie tahame ülem-isandale poti täie linnu-piima andeks wiia.“ Neid ammuli aetud suusi, mis siin nähtawale tõusis, ei jõua mina mitte üleskirjutada, oskaksin natuke paremine maalida, siis katsuksin õnne, imestamist pildikese läbi ülestähendada, aga nüüd ei ole mul paremat nõuu, kui lugejaid paluda, meele waimu ja luuletuse abiga seda asja äraseletada. — Wiimaks hakas üks ja teine küsima, kus maal need linnud kaswawad, mis inimene kui lehma ja kitse wõiks lüpsta. Siin seletas nüüd kogukonna-pääwanem mõistatust, kuda naene kodu temale oli õpetanud:Kesse kõnnib kõrta mööda.
Astub aia ääri mööda.
Lennab lille õilmeid mööda?
Mesilane linnukene:
Se’p see kõnnib kõrta mööda,
Astub aia ääri mööda.
Lennab lille õilmeid mööda.
Kui meie nüüd poti täie mett ülem-isandale andeks wiime ja seda linnu-piimaks nimetame, siis oleme wäga arulise kingituse wiinud.“ Kõik kogukond tänas hää nõuu eest ja kiitis pääwanema tarkust. Pikemalt wõtsiwad nemad ette kingituse mett, mis ehk kolme toobi osa wõis olla, ühe suure poti sisse panna, mis kaks meest toobri puuga õiladel kannaksiwad, misga kingitust suuremaks taheti teha. Kogukonna-pääwanem käis eel, tema järel poti kandjad, siis teised mehed kõik järgimööda paaris. Ülem-isanda ette astudes, rääkis kogukonna-pääwanem nõnda: „Auustatud linnu-piim! ärge pange pahaks ega wõtke wihaks, kui teile omas kehwusest ühe poti täie ülem-isandat andeks, meelehääks ja kingituseks toome.“ Uppakallo ülem-isand ei jõudnud oma naeru kinni pidada selle jutu üle, waid wõttis kübara peast ja pani suu ette warjuks, et Kilplased tema naeru ei näeks. Aga kogukonna-pääwanem arwas, ülem-isanda auu pakkumise pärast kübara pääst wõtma ja palus wasta: „Auus linnu-piim — isand tahtsin ütelda — pange kübar päha! Teie olete niisama walitseja Uppakallos kui mina Kilplas.“ Siin tahtsiwad potikandjad potti õlalt maha panna, kogemata libises pott põrandale ja lõhkes kildudeks, et kõik mesi põrandale läks. „Tuhat ja tuline teie sisse!“ hüüdis pääwanem wihaga: „kas näpud teil põlenud, et paremine ei oska kinni hoida? Oh, teie lontrused, kelmid, mõrtsukad ja wargad, kes teie Kilplaste kuulsa nime kui rööwlid ja mõrtsukad ülem-isanda silma nähes ärateutate ja otsekui wargad kogukonna wara äraraiskate.“ — Siiski ei raatsinud mehed linnu-piima lasta hukka minna, waid langesiwad üheskoos kõhuli põrandale ja hakkasiwad mett lakkuma. Uppakallo ülem-isand tänas neid hää soowimise eest ja ütles: „Mis teie hääl meelel mulle olete toonud on niisama hää, kui oleks see minu kätte saanud.“