Kilplaste jutud ja teud/23

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
22
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
24

Kakskümmeneskolmas peatükk.

Kuda Kilplased Uppakallo isanda endale wõersi paluwad ja mis seal pikemalt juhtus.

Peale seda kui Kilplased ülem-isanda laual kõhud roaga ja pääd õlle ja wiina winguga oliwad täitnud, ka ülewal lühidelt tähendatud juttu kõrwas weel mittu teist kohalisi kenu juttusi saiwad westnud, tuli aeg kätte, koju hakata minema. Enne minekut astus kogukonna pääwanem Uppakallo isanda ette ja rääkis enese ja teiste seltsimeeste nimel nõnda: „Auus isanda papa! täna oleme ühes koos teie laual söönud ja joonud, et watsad kipusiwad rebenema; — aitüma hüwa annete eest. Aga nüüd on meie kohus, teile jõudu mööda lahket wastawõtmist ja heldust kätte tasuda, sellepärast palume teid, täna õhtu meile wõersiks tulla. Seal tahame meie weel üheskoos pidusi maitseda ja märga sööma peale wõtta, kunni südamed ilutsema lähewad.“ Uppakallo isand lubas tulla, lootes seal pikemat naljakat ajawiitust Kilplastest tundma saada; siiski palus ta mehi, seda mitte pahaks panna, kui ta nende kannust ja pudelist märga ei wõtaks. „Ei sest ole süüd,“ — kostis kogukonna pääwanem — „mida wähem teie kulutate, seda enam jääb meile järele. Meie tahame selle eest hoolt kanda, et midagi kallist asja raisku ei läha.“ — Saiwad Kilplased lõuna sööma peale natuke leiba luusse lasknud, siis palusiwad nemad ülem-isandat, soola põldu waatama ja rääkisiwad seal juures mõned teised kawalad tööd, mis nemad tulewal aastal tahtsiwad korrale seada; nõnda lubasiwad mõningad jahu ja tangu külwata, et hiljemine weskil käimist ja mati-maksu möldrile tarwis ei oleks. Teised kiitsiwad jälle, et wäga mõnus oleks, talwel põldu üleskünda ja rohkest lund sõnniku kombel maa sisse pöörata, siis ei oleks põllul põua kartust; maapealne lumi sulab kewade ära ja ei saada kellegile kasu, aga kui lumi suwel aega mööda maa sees sulab, siis seisab muld niiske. Pikemalt rääkisiwad Kilplased ülem-isandale, mis tarkust neile nõuukoja ehitamise ajal üks palk oli õppetanud, ja kuda nemad sedamaid hiljemine teised palgid mäele tagasi oliwad wiinud, kust puud omal ajal alla läinud, et neil suuremat waewa ei olnud.

Nõnda jõudis õhtu kätte, kus Uppakallo isand neile wõersi läks. Aga roogade kirjutamine jäägu jälle nende meeste tallituseks, kes oskawad „waagnas waagna“ kõrwa panna, ja kus wõeraks palutud ülem-sand ei mitte laual waid „laudas“ istub. No mis ime asi ta siis on? Kas ei ole üks kõik: laual ehk laudas. See oleks waene kirjamees, kes niisuguses asjas wahet teeks, sest „Narridel(?) peab rehaga pead sugema.“ „No wader, mis sa arwad?“ Ohakad on eeslile toiduks loodud; kes leiba ei taha süüa, see närigu ohakaid, ja kes selget keelt ei taha, see wõtku hagana keelt, aga ärgu mingu mitte paremat suutäit teise eest käpama, kuida üks Kilplane tegi, kes Uppakallo isanda kausist tüki saiapudi maiuseks salamahti wõttis. Kogukonna pääwanem oli salaliku pettust sedamaid märkanud, lõi laksti wargale käe peale, kui teistkorda käpa lusikaga warguse teele juhatas. Ehmatates wõttis mehike pool näritud suutäie suust ja wisgas kaussi tagasi; aga ülemal isandal ei olnud pikemalt söögi isu, waid tõusis laualt ja läks ära, seni kui Kilplased kõik maiuse road äranosisiwad ja kannud ja pudelid tühendasiwad, et kuhugi riismeid ja piiska ei jäänud.