Kilplaste jutud ja teud/24

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
23
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
25

Kakskümnesneljas peatükk.

Kuda Kilplased ühe surnud hundi üle kohut mõistawad.

Küll pani Uppakallo ülem-isand wäga imeks neid halpimisi, mis ta siin igal sammul oma silmaga nägi, ja ta ei wõinud mitte tähendada, kuda üks rahwa sugu, kes enne seda mõistuse ja tarkuse pärast maailmas kuulus oli olnud, nüüd üsna halbiks läinud, et mingid mõistliku asja enam ei nähtud ega kuuldud. Et sellest täieliku otsust saaks, kas nende halpimine tõsine, ehk aga silmakirjaks ette wõetud, andis ülem-isand neile ühe mõistatuse tükki katseks. Tema ütles: „Wiimati sõitsin ma ühe küla ligidal metsast mööda ja nägin tee ääres ühe surnud hundi, kellel elu sees ei olnud. Wäljastpoolt ei olnud midagi armi ega wiga näha, mis surma oleks wõinud sünnitada, sellepärast tahaksin ma hää meelega teada, mis läbi hundile surm oli tulnud. Teie olete kuulsad targad, nimetage mulle hundi surma wiga?“ Kui praegu kuulutud küsimine nõuuisandate ette oli pandud, ilmus jälle paljugi tarku arwamisi, ja igal ise arwamisel leiti oma osa abimehi, kes asja tõeks kiitsiwad. Esimesed arwamised: hunt on pakasel talwel palja jalu sügawast lumest läbi käinud, kus jalad külmetama hakasiwad, tarretanud külm weri woolas sooni pidi südamesse, tegi südame woolmeid, mis näpistama hakkasiwad, ja et tal sooja õlut ega Arnika-teewet ei olnud, pidi ta surma leidma. — Teised arwasiwad: hundil ei olnud ratsa hobust, waid pidi omal jalal kõik teekonnad rändama, pealegi sagedast hirmu pärast paku põgeneme, kui rahwas teda nähes „urjoh! urjoh!“ karjus, ja nuiade ja püssidega tema kannul oliwad. Seesugusel tagakihutusel oli ta wist mõrtsukate eest jooksnud, kunni hing rindu kinni jäi, et uimaselt maha langes ja seal surma leidis. Kolmandamad arwasiwad: hundil ei olnud kuube kasuka peal, wihma ja räntsaka sadu oli kasuka äraleotanud ja et tal sooja tuba ja ahju kasuka kuiwatamise tarwis ei olnud, pidi ta märja kasukaga kütmata pesasse magama heitma; aga külmal ööl tarretas hundikese weri märja kasukaga ühte tompu; see on wist temale surma toonud. Neljas arwamise otsus kuulus nõnda: hirmus kange walu ja kibe piin, mis hundil oli olnud, on ta wistist tapnud; sest temal ei olnud kõigel elu ajal weel enne seda nii rasket walu olnud kui sel silmapilgul, kus ta suri. Aga kogukonna pääwanema pääs oli hundi surma pärast wiies arwamine wälja antud, mis meie maa-keele sõnal nõnda kostis: „Meie oleme, armsad naabrid,“ alustas tark mees juttu, — „juba oma küla lojuse ja lamba karjast seda wiga selgest näinud, mis hunti suretanud; meil on hulk elajaid metsa kätte kadunud, mis ehk enamist kõik tema kõhtu läinud. Siin tuleb iseäranis tähele panna esiteks: hundil ei korralist maja elamist ega kedagi tallitajat olnud, kes tema eest muret oleks oskanud kanda; kriimsilma emandal ei ole olnud leemepadagi majas, sellepärast pidi hunt enamist üsna toorest liha sööma. Teiseks: mõnel wanal lehmal, mis ta häda kitsikul nälja pärast pidi sööma, ei olnud ka mitte kõige pehmem liha: seesinane wisa lialte talwe ajal külmetanud toit wõis tema sisikonnale mõnda pakitust teha. Kolmandaks: hunt oli söönud, mis tal kätte juhtus, mõnikord ka lõpnud loojuste raiska, ja hilja aegu wast lõppis minu waderil üks kaua aega põdenud lehm otsa, seda liha on ta toorelt küpsetamata söönud, wee asemel külma lund peale lakunud, misga ta kõhtu ära külmetanud, mis kanget kõhu näpistust wõis teha. Tohime siis imeks panna, kui ta wiimaks kõhu walu kätte lõppis; temal ei olnud püssirohu ega Türgi-pipra wiina, mis meie kohal selle wastu tarwitakse.“ Seda wiimist otsuse andmist hundi surma pärast kiideti igalt poolt ja wiidi Uppakallo isandale küsimise wastuseks.