Kollid/1

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kollid
Eduard Bornhöhe

1.

See oli suwisel pühapäewal, pärast lõunat.

Parun Stern-Himmelshauseni perekond ja tema külalised istusiwad sinises salongis ja rüüpasiwad tillukestest portsellan-tassikestest kohwi. Lahtistest aknatest kostis Olewiste kiriku kellade unine helin sisse, usklikku kogudust pärastlõunasele jumalateenistusele kutsudes. Waiksel ja laisal Laial uulitsal liikus harwa mõni wanaldane naesterahwakuju, kuldäärtega lauluraamat käes, auuliselt ning aeglaselt kiriku poole.

Parun Stern-Himmelshausen elas juba mitmet aastat Tallinnas, kus suured ja wäikesed kodanikud tema kõrget kuju, pikki wurrusid ja ladusat wiisi tundsiwad. Esiwanematelt päritud mõisa oli ta toreda elulaadi, reiside ja õnnemängude kaastegewusel ammugi „paigale pannud“ ja püüdis nüüd suure saksa wanapõlwe endise wara riismetega wõimalikult lõbusasti mööda saata. Ta oli kõige wanema rüütliseisuse liige, sest tema esiwanemad oliwad nende kulturakandjate seas olnud, kes meie isamaale hariduse ja orjuse walgust tõiwad, ja perekonna-traditsioni järele pidi koguni üks tuntud hommikumaa tarkadest tema suguwõsa alustaja olema. Sellepärast wõis parun ka, kui tahtis, wabameelsuse tujusid ilmutada ja linna rahwaga läbi käia, nagu tänagi, kuna kodutohter Milde, „keegi“ suurkaupleja-proua Steward nägusa noore tütrega ja pastor Schwalbe oma kolme üliküpse tütarlapsega tema külalised oliwad.

„Kus mina istun, sääl on ikka esimene plats, ja keda mina oma küljele istutan, seda teen ka ise selle auu wääriliseks“ — see oli üks paruni armsamatest juhtsõnadest eluteel.

Sarnast tõelist wabameelsust näeme tihti oma mõisa sakste juures ja nemad ise armastawad sellega kiidelda. Muidugi peawad need lihtsad surelikud, keda nad endale nii ligi lasewad, wähemasti nii mõistlikud olema, et nad näidatud auust lugu pidada ja seda ka hästi seatud sõnadega ilmutada oskawad.

Täna oli terwe seltskond iseäralises, rõõmsas ärewuses. Peenikesed kortsud wana paruni nahkses näos naeratasiwad, paruninna ümargustel põskedel läikis käega katsutaw rõõmukuma, paruness Elise hallidel, muidu ikka tõsistel silmadel oli otsekui pehme, soe kate pääl, külaliste jooned awaldasiwad osawõtlikka ja uudisahneid tundmusi; isegi toapoiss Jaan, toaneitsi Liisa ja köögitütruk Wiiu piilusiwad paari korral õnnelikult itsitades portjeere woltide wahelt sisse.

Kõige selle rõõmu sünnitaja, paruni ainus poeg Benno, oli poole tunni aja eest wõõras riides, kahwatult ja lõdisedes koju tulnud ja wanemate hirmunud küsimise pääle ainult kostnud, tema olla praegu suurest hädaohust peasnud. Ilma pikema jututa oli ta toapoisiga oma kambrisse läinud, kust ta natukese aja pärast teises riides, waigistatult ja peaaegu endises ilus õitswalt jälle wälja tuli, kuna kodukondsed ehmatuse ja uudishimu pärast waewalt hingata suutsiwad. Nüüd istus ta pehme leentooli pääl ema kõrwas, kes aeg ajalt tema kukalnappi silitas, sirutas oma tugewaid liikmeid, soendas ennast tohtri nõuul kohwi ja konjakiga ning jutustas oma suurt juhtumist:

„Kuda see tuli? See on warsti ära räägitud. Ma jalutasin Kadrintalis, kuni igawus pääle tuli. Siis käänasin sadamasse, wõtsin purjepaadi mehega ja sõitsin lahe pääle wälja. Teatawasti on see ainus külg, millest see hale waresepesa Tallinn „põhjamaa Neapoli“ nime wähegi ära teenib. Mida kaugemalt sa teda näed, seda parem. Tuul oli waiksepoolne, nõnda et meri waewalt kananaha pääle sai, aga paari tunniga jõudsime siisgi Naissaare alla. Sääl waikis tuul peaaegu täiesti ära. Mul oli himu kaugemale sõita, sellepärast tüürisin saare ja mannermaa wahelt läbi, saare tagant paremat tuult leida lootes.“

„Ja leidsidgi,“ tähendas wana parun naeratades.

„Leidsin küll ja rohkem kui waja. Ümber waadates märkasin peagi, kuda Lasnamäe tagant must pilw tõusma hakkas.“

„Wist seesama, mis meile linnas kange wihmasagara tõi,“ heitis pastor Schwalbe sõna wahele. „Mina olin jumalateenistuse parajasti lõpetanud, kui tuul mühama ja kiriku aknad wihmast põrisema hakkasiwad. Ma ei peasnud tükil ajal käärkambrist wälja.“

„Siis wõite isegi arwata, kuda lugu merel oli. Minu paadimees piilus murega tõuswa pilwe poole ja tegi ümberpööramisest juttu, mina aga seletasin waljusti, et tüür minu käes on ja et ma saare ümber sõita soowin.“

„Sa oled ikka nii hirmus julge,“ kurtis paruniproua poja kukalt ägedasti silitades. Wana parun keerutas oma pikki wurrusid ja ütles: „Tubli poiss, Benno! Sellest ma näen, et sa minu poeg oled. Argpüksa pole meie sugukonnas iialgi olnud.“

„Mina armastan hirmsasti meesterahwaid, kes kartust ei tunne!“ hüüdis pastori noorem tütar hõõgawa waimustusega.

„Siisgi — liigjulgus on Jumala kiusamine,“ õpetas pastor enam oma kolmekümneaastast tütrekest kui noort parunit.

Suurkaupleja Stewardi tütar ei teinud suud lahti, waid wahtis üksisilmi läikiwal pilgul, kordamööda punastades ja kahwatades noore, suurtsugu kangelase otsa. Tema tundmused oliwad nii läbipaistwad, et paruness Elise, kes teda kõrwalt pilguga riiwas, oma peenikesi huuli wähe arusaadawalt kräsutama pidi.

„Et arwamised weel enam lahku ei läheks, jutustan parem lihtsalt edasi,“ ütles Benno, kui ta paraja lonksu kohwi konjakiga oli rüübanud. „Ma tüürisin põhjaõhtu poole, pilwele otse selga pöörates. Taewas läks imeliku kiirusega mustaks, nagu ma seda meie laiusekraadil enne pole näinud, kusagilt kaugelt kostis silmapilguks tume kohin ja siis sasis kange tuulehoog otse kui kehaliku hiiglakäega meie purjest kinni ja wirutas ta sedamaid merde.“

„Ah!“ karjatasiwad paruninna ja preili Steward ühest suust; ema hakkas tugewasti poja piha ümbert kinni, kui tahaks ta teda oma käega wette kukkumast hoida. Teiste päältkuulajate nägudest paistis kõige suurem põnewus.

Benno naeratas meelitatult: „Sinu ehmatus, pai mamma, on wist suurem kui minu oma oli, kui paat ümber läks. See tuli kõik nii häkitselt, et ma oma mõtteid sugugi korraldada ei jõudnud. Ma ei teadnud midagi karta ega aimata ja olin ka siis weel täiesti külmawereline, kui oma nõretawa pää külma wee seest wälja pistsin. Ma sain ennast tüüri kaudu ülespoole winnata, kuna waene paadimees wist masti alla sattus ja ära uppus.“

„Jumalale tänu!“ õhkas paruninna kergitatud rinna põhjast.

„Jumalal tänu, et paadimees ära uppus?“ imestas Benno.

„Ei, et sina ennast ülespoole winnata said,“ seletas paruninna lapseliku ilmasüütusega. Paadimehe surm oli tema meelest nii täiesti ükspuha, et ta seda juhtumist silmapilguksgi oma pääajus kinni hoida ei suutnud. Teised päältkuulajad wahetasiwad kärme pilgu. Preili Elise punastas teadmata põhjuse pärast.

„Ema süda!“ ohkas pastor Schwalbe tundmuserikkalt.

„Minul on sellest mehest kahju,“ kõneles Benno iseäraliku rõhuga edasi. „Tema oli mõnus wanamees, kellega ma tihti merel sõitmas käisin. Ma oleksin teda hää meelega peasta katsunud, aga nüüd hakkas meri nii kurjasti möllama, et mul enesel peenike pihku tuli. Teie ei usu, kui raske see on, külmetanud kätega wee sees loksuwast, libedast paadipõhjast kinni hoida. Jääkülmad laened uhtusiwad mu keha muredaks, sõrmed jäiwad kangeks, aga ma hoidsin wisalt kinni. Kuna häkiline hädaoht mind sugugi ei kohutanud, tundsin nüüd wäga hästi, kuda see pikaldane waewlemine surma suus mulle aegamööda külma, meeleäraheitlise ahastuse pääle ajas.“

„Kas siis mõtlesid ka ema pääle?“ küsis paruniproua.

„Mõtlesin kah, aga — õigust ütelda — mu päämõte oli siisgi: kuda ma siit wiimaks wälja peasen? Kanged tuulehood ajasiwad mind rannast ikka kaugemale, lahtise Soome lahe poole, jäme wihm peksis mu pää uimaseks, weest tumestatud silmad ei seletanud eespool mingit peasmist. Ma ei tea õieti, kui kaua see kestis, wõib olla pool tundi. Siis lõppes wihmasadu ja ma nägin üsna ligidal suurt aurulaewa, mis läänest tulles otse minu otsa joosta ähwardas. Ma hakkasin täie kõriga kisendama ja kätega kordamööda wehkima. Kole mõte pani mu südame kangesti, walu sünnitawalt tuksuma: mis siis, kui laew otse minu pääle wõi minust mööda sõidab? Aga ei — mind oli tähele pandud. Laewa käik jäi tasemaks, lael oli elawat liikumist näha. Ma märkasin weel, et sääl paati wälja heitma hakati, aga enne kui sellega toime saadi, kadus mu wiimane jõud. Ma tundsin magusat wäsimust enese pääle tulewat, lasksin käed lahti ja wajusin wette.“

Jälle tuli karjatus naesterahwaste huultelt ja ka wana paruni nägu wahetas seekord karwa. Pastor ja tohter wangutasiwad päid ja pomisesiwad kaastundlikult „oo, oo!“

„Ma ei tea, kas ma meelemõistuse täiesti kaotasin,“ jutustas Benno edasi, „aga ma ei mäleta ka midagi sellest, mis minuga sündis, enne kui laewa lael lamades silmad lahti ajasin. Minu ümber seisiwad ja poputasiwad mitu inimest. Nende seas silmasin ma ühte, kelle riided weest tilkusiwad. Minu esimene mõte oli: Jumal tänatud, et paadimees ka peastetud! — aga siis märkasin, et mehel wõõras nägu oli. Warsti sain ka seletuse, mispärast mehe riided märjad oliwad. See oli minu elupeastja. Enne weel, kui paati alla lasta jõuti, oli tema minu allawajumist nähes kõrgelt parralt wette hüpanud ja minu wälja toonud.“

„Bravo!“ kiitis wana parun ja pastori noorem tütar lisas waimustatult juurde: „Waat’ niisuguseid mehi mina armastan!“

„Ei tea, kas Teie armastusel kestust oleks, kui teda ligemalt näha saate,“ naeratas Benno. „See on kahtlemata wäga julge, auus ja haruldane mees, aga oma näojoonte poolest mitte just noorte preilide ideali laadi. Küllap näete ise — ta lubas warsti siia tulla.“

„Kas täna weel?“ küsis paruninna weidi murelikult.

„Ta wõib wiie minuti pärast siin olla.“

„Kes ta siis on?“

„Seda ma ei tea.“

„Wist mõni madrus?“

„Ei ole.“

„Mis ta siis siia tuleb?“

„Mina ise kutsusin teda ja oleksin ta häämeelega kohe kaasa wõtnud, aga ta pidi enne wõõrastemajasse sõitma.“

„Sul polnud wist parajaks jootrahaks küllalt kaasas,“ ütles parun Stern-Himmelshausen wana inimesetundja peenikese naeratusega.

Ka Benno naeratas: „Jootraha? Sina, papa, oled parandamata oma inimeste-põlgamises ja waatad oma kõrgelt seisupaigalt umbusaldusega kõige pääle, mis sinuga mitte wähemast ühekõrgusel seltslikul astmel ei seisa.“

„Tänan õpetuse eest, mu poeg.“

„Wõta hääks, armas papa. Selle poolest eksid sa küll wägewasti, kui arwad, et waene wõi alamat sugu inimene ennast ainult jootraha eest ohwerdada wõib.“

„Soo soo. Sa näitad ju waeste ja alamate seltsis õige rohkesti elutarkust kogunud olewat.“

Benno punastas teadmata põhjusel ja lõi silmad maha.

„Kas wähemasti tead, kuda selle… elupeastja nimi on?“ küsis paruninna.

„Master Jostson,“ wastas Benno, nime Inglise keelewiisil wälja rääkides.

„Kuda? Misterdshister?“

„Mis-ter Dshost-son,“ weeris Benno.

„On ta inglane?“

„Ei, ameriklane.“

„Siis ei wõi ta waene olla,“ naljatas wana parun. „Ameriklased on kõik rikkad. Wahest wõime temale peastmise-medalje muretseda.“

„Sa wõid mind uskuda, papa, herra Jostson ei tarwita jootraha ega peastmise-medaljet, waid ta tuleb kui wiisakas, haritud mees waatama, kuda inimese käsi käib, keda tema, oma elu pandiks pannes, surma suust peastis,“ ütles Benno tõsiselt. „Ma ei tea, kui rikas tema on, aga ta reisib esimeses kajutis ja ülikondasid on tal nii rohkesti, et ma tema omadest kohe ühe wälja walida ja selga tõmmata wõisin, kuna minu märjad watid laewa päält siia lubati saata. Pääle selle on ta minust palju paremini koolitatud, tunneb maailma ja oskab huwitawalt juttu westa. Selle tunni ajaga, mis laew weel sadamasse jõudmiseks tarwitas, saime meie wanadeks sõpradeks… Aga nüüd“ — Benno tõmbas uuri taskust — „peaks ta õiguse pärast juba siin olema. Ameriklased ei ole teatawalt ajaraiskajad.“

Naesterahwaste pilgud libisesiwad kähku ülikondade üle. Pastori tütred tõusiwad püsti ja tegiwad — muidugi ilma mingi ettearwamiseta — peeglite ees tegemist. Mõned minutid läksiwad peaaegu waikselt mööda. Kõik koosolijad seisiwad põnewa ootuse mõju all.

Uksekell kõlises. Benno kargas kui nõelatult püsti, lippas toapoisile ette, tegi oma käega ukse lahti, aitas tulijal palitut seljast wõtta ja talutas ta käe alt kinni wõttes saali. Sinna oli ka wana parun juba uuele külalisele wastu läinud, missugune wiisakus lihtlabase „misteri“ wastu tema poolt palju tähendas.

„Minu isa — herra Jostson,“ esiteles Benno.

Parun Stern-Himmelshausen raputas õige tugewasti wõõra kätt.

„Ma olen Teile tõsist tänu wõlgu,“ ütles ta soojemalt, kui see muidu tema wiis oli. „Ma ei täna Teid mitte ainult selle eest, et Teie minu poja ja suguwõsa wiimse alalhoidja elu peastsite, waid et Teie oma wapra, suuremeelelise teoga õiget rüütlimeelt ilmutasite, mis — paraku! — nüüdsel ajal maailmast nii hästi kui kadunud on.“

„Kui Teie minu usaldust oma ujumisekunsti sisse rüütlimeeleks tahate nimetada, siis ei ole see nüüdsel ajal sugugi weel nii haruldane asi,“ wastas ameriklane naeratades. Ta rääkis Saksa keelt puhtasti, kuigi weidi inglase libisewal kõnewiisil.

Wana ja noor parun talutasiwad külalise, teda eneste keskele wõttes, salongi.

„Meie tänane päewakangelane, mr. Jostson,“ esiteles wana parun.

Naesterahwad silmitsesiwad wõõrast piilusilmil. Ei, ilus ja esimesel silmapilgul külgetõmbaw ta küll ei olnud, iseäranis mitte kena Bennoga kõrwu seistes. Näost lai, kaunis lopergune ja üleliiga päiwitanud, kehast jämeda wõitu, ka juba julgesti oma 30 aastat wõi rohkem wana, aga laitmata riides ja ladusate liikumistega. Kummardus oleks wõinud natuke sügawam olla, aga palju sa Amerika misterist loota wõid? Paruniproua tõmbas kergemalt hinge, tema südamelt weeres mure, et ameriklane seltskondlikku kokkukõla liig tölbaka olekuga rikkuda wõiks. Jumal tänatud, seda ei olnud otsekohe karta. Ka ei jätnud mr._Jostsoni saapatallad mingit jälge läikiwa parketi pääle ja istudes ei kiigutanud ta tooli ega sirutanud jalgu laua pääle. Aga kes ta oli ja mis ta oli? See küsimus ei tohtinud kõige päält seletamata jääda. Sa kallis aeg, meie ajal tikub ju iga rikkaks saanud käsitööline, iga tööstuserüütel ja iga õnnekütt kõrgemasse seltskonda, iseäranis kui ta Jumal teab kust ilmanurgast tuleb!

Kui siis mr. Jostson kõigiga tutwustatud, istet wõtnud, esimese tänuawalduste tormi oma kõrwust mööda lasknud ja kohwitassi kätte saanud oli, arwas paruniproua paraja silmapilgu tulnud olewat, et ääri-weeri mööda oma pääsihti kätte püüda.

„Teie ei pane wist mitte pahaks,“ algas ta wäga lahkesti, „kui ma Teile ühe weidi lapsiku küsimise ette panen. Nii palju kui mina siiamaani ameriklastest kuulnud olen, kirjeldatakse neid ikka kui kalgi südamega ärimehi, dollari-küttisid ja kõigi paleuste põlgajaid, kelle meelest wõõras elu midagi ei maksa. Nüüd aga olete Teie, mr. Jostson, oma kallimeelse teoga minu arwamist kõige kaunimal wiisil parandanud… wõi ei olegi Teie wahest mitte päris ameriklane?“

Jostson naeratas kentsakalt. Naesterahwad märkasiwad imestusega, et tema terawad, hallid silmad wäga ilusaks läksiwad, kui ta naeratas.

„Mina olen Ühisriikide kodanik,“ oli tema lühike wastus.

„Aga wist mitte kaupmees ega wabrikant,“ kobas paruninna uurimiseteel edasi. „Wabandage… ma ei wõi enesele kõige parema tahtmisega suurkaubanduse asemikku ette kujutada, kes wõhiwõõra inimese pärast mässawasse merde hüppaks.“

„Miks mitte? Ka suurkaupleja wõib osaw ujuja olla.“

„Tõsi küll, kuid oma osawuse ilmutamiseks waliks ta wist sündsama paiga,“ tähendas wana parun pilgelikult. „Õigust ütelda — minagi oleksin Teie pärast waewalt külma wette hüpanud. Ma ei karda surma, aga seda enam kardan ma nohu ja kopsupõletikku.“

„Sel herral on wahest niisugune amet, mis tema keha haiguste wastu teritab,“ algas paruninna uuesti. „Kõik ameriklased ei wõi ju ka mitte kaupmehed ega wabrikandid olla — eks ole tõsi herra… Johnson?“

„Jostson,“ parandas ameriklane lahkesti. „Armuline proua leiab wäga terawalt ja õieti, et Amerikas, mis suuruse poolest teine maailmajagu on, mitte ainult kaupmehed ja wabrikandid ei wõi elada. Muidugi on meil ka oma kerjajad ja hulgused, põlluharijad ja käsitöölised, kindralid ja ministrid. Meil on ülepää kõik ametid olemas, nagu teilgi, ja meil ei põlata ühtegi ametit.“

„Maha arwata need, mis wähe sisse toowad,“ tähendas wana parun.

„Ja missugune amet Teil siis on?“ küsis paruninna, keda mr. Jostsoni sissejuhatus hääd aimata et lasknud, nüüd juba otsekoheselt.

Jälle libises kentsakas naeratus ameriklase näo üle.

„Mina? Ma olen mõndagi katsunud. Praegu olen ma wasekaewaja, aga hiljuti olin weel karjane ja loomakaupleja.“

Kohwitass paruninna käes põrises hädaohtlikult ja tema laiali aetud silmist paistis nii õiglane ehmatus, et wana parun seda nähes naeru ei suutnud pidada, kuna Benno ja Elise weidi kahetsewa pilgu wahetasiwad.

„Teie olete naljahammas, mr. Jostson,“ ütles parun Stern-Himmelshausen häätujuliselt. „Minu abikaasa näeb juba waimus, kuda Teie pikka piitsa plaksutades loomi mööda maanteed linna ajate.“

„Wuih, Ferdinand!“ sähwas proua häbi pärast punastades wahele.

„Herra Jostson oli muidugi nõnda nimetatud „rancher“,“ püüdis Benno seltskonna eksitatud arwamist õiendada. „Tema loomapääde arw ulatas kümnetuhandetesse ja maad oli tal rohkem kui meie suuremal majoraadil.“

„Ma mõistan,“ ütles wana parun, „ja nüüd olete muidugi suure wasekaewanduse omanik, trusti liige ja tulewane presidendi-ameti kandidat — eks ole tõsi?“

„Mis ma olen, seda ma juba ütlesin, mis tulewik toob, seda ei wõi ma teada,“ wastas ameriklane külmawereliselt. „Meie ärikeel on luulewaene, meie ei kaunista oma leiwateenistust nimedega, mis ametist ilusamad on. Europa suurpõllumehed ja loomakaswatajad nimetawad endid ka weel rüütliteks, krahwideks ja würstideks; meie anname asjale ühe nime ja sellest on küll.“

Nüüd lendas ka wana paruni näo üle wari, kuna Jostsoni wesihallid silmad täit ilmasüütust, elurõõmu ja rahulolemist wastastikuse seisupaiga selgituse pärast ilmutasiwad. Piinlikku waikust, mis tema wiimsed sõnad sünnitasiwad, ei näidanud ta tähelegi panewat. Pastor trummis sõrmedega laua pihta, tema tütred piilusiwad salahirmuga kohmetanud paruniproua poole, noor tohter kortsutas paruni eeskujul wiisakalt kulmu, ehk ta küll wahest niisama kui proua Steward salarõõmu selle jämeda ameriklase üle tundis. Paruness Elise tõmbas oma endise kooliõe, preili Stewardi pää oma suu juurde ja sosistas: „Paras papale, kes kässib karu narrida? Aga see karu hakkab mind huwitama.“

Preili Steward raputas oma kunstlikult kräsutatud titepääd. Kuda wõis see lakkumata karu jumaliku Benno kõrwal kedagi naesterahwast huwitada?

Benno ei kaodanud oma hääd tuju. Tema oli esimene, kes waikust murdis:

„Kas tead ka, papa, et herra Jostson suur kütt on, kelle eest meie oma jänese- ja põdrajahtidega nurka pugeda wõime?“

Parun Stern-Himmelshausen mõistis oma poja näpunäidet ja tuletas sedamaid meelde, et wiisakus külalise wastu rüütlisugu mehe esimene kohus on.

„Soo?“ ütles ta kähku pääd tõstes ja ennast wäikese naksuga wägiwaldselt tusast wälja raputades. „Siis tunnete muidugi ka karujahti?“

Jah, mr. Jostson tundis ka karujahti ja oskas lõbusasti jutustada. Ta kirjeldas imelikka sündmusi ja nende wägewat raami, Amerika kaljumägede ja otsata rohulaante loodust nii kaasakiskuwalt, soolas oma juttu Amerika kuiwa naljaga nii sütitawalt, et kuuljad põnewusest ja naerust wälja ei peasenud. Seltskonna olek ja tuju muutusiwad kui nõiduse sunnil. See ameriklane oli ju päris tore poiss! Küll oleks mõnus, kui niisugune „wärske inimene“ unist seltskonda igapäew elustama tuleks! Ta ei ole ka sugugi enam inetu — seda mõtet sosistasiwad wähemasti pastori tütred üks teisele kõrwu, kuna nende silmad lustilikult läikisiwad. Ja kui Jostson wana paruni küsimiste pääle Amerika rahawürstide ettewõtmise-julgust, nende määratut rikkust ja muinasjutulist toredust kirjeldas, siis põlesiwad ka paruni silmad ja tema tiiwustatud mõte lendas kitsast linnakorterist wälja kuhugile marmorist särawasse würstilossi lõunamere õitswat rannal, Parisi ooperi kulisside taha, Monte Carlo mänguparadiisi saalidesse… Oh seda õnne — weel kord rikkaks saada, weel kord wähemasti sedasama esiwanemate wara kätte saada, mis kolmekümne aasta eest nii imeliku kiirusega sulama hakkas, kuni sellest muud järele ei jäänud kui see alaline koll, mis paruni söögiisu rikkus ja teda rahulisti magada ei lasknud: waesus, mille taga wõlapärijad waritsesiwad!… See ameriklane kõneles nii külma werega miljonitest — wist oli tal enesel neid küllalt. Mr. Jostsoni wäärtus tõusis paruni silmas ikka kõrgemale, Amerika „mister“ muutus tema arwamises peaaegu auuwõõraks, kelle torkawad kõnekäänud mitte ei haawanud, waid ainult waimurikkust ilmutasiwad.

Kui Jostson oma kirjelduse Amerika imelikust edenemisest lõpetanud oli, ütles parun Stern-Himmelshausen õhates: „Amerika Ühisriigid, nagu ka Saksamaa ja Inglisemaa edenewad kõige päält selle pärast, et nende walitsewad rahwad Germani sugu on. Germanlased on inimesesoo õilmed, kõige maailma loodud walitsejad. Peaaegu kõigil Europa troonidel istuwad Saksa rüütlite järeltulijad. Oleksiwad need ikka kokku leppinud — see maakera oleks germanlastele ammugi liig wäikseks mängupalliks. Teie, herra Jostson, näete meie Baltimaad wist esimest korda, ja Teile saab siin mõndagi silma puutuma, mis Teid imestama ja wõõrastama paneb. See maa pole weel rahwarikas ja ometi ei jäksa ta oma loomulisi peremehi, Saksa mõisnikkusid enam õieti toita. Edust pole juttugi — meie kiratseme ja kängume. Kust see tuleb? Kõik sellest, et ainsalt walitsew ja juhataw wõim meie, germanlaste, käest ära wõetakse. See maa õitses ja oli kuulus, kuna meil siin weel eeskujuline Saksa aadeli-wabariik oli. Nüüd aga rõhub meid wäljaspoolt toores, mõistmata wõim ja kodus puuduwad meil kõlblikud, arukad ja wirgad töölised.“

„Mina olen kuulnud, et selle maa pärisrahwaid, eestlasi ja lätlasi, suures Wene riigis kõige paremate tööliste sekka loetakse,“ heitis Jostson wahele.

„Teie tarwitate sõna „pärisrahwas“ ekslikus mõttes,“ õiendas parun. „Meie, saksad, oleme siin niisama pärisrahwas, sest meie elame siin juba seitsesada aastat… Aga olgu pääle — need nõnda nimetatud pärismaalased on igapidi madalamat tõugu inimesed, iseseiswale haridusetööle kõlbmatad poolmetsikud ja loomu poolest orjad. Meie, saksad, oleme neid nii kaugele harinud, et neist wähemasti kõlblikud orjad on saanud. Selles piiris wõib küll ütelda, et neil ka oma jagu häid omadusi on. Paari aasta eest suri minu wana kutsar Jüri, kes mind ja minu isa kuuskümmend aastat truuwilt oli teeninud. Keegi rikkaks saanud sugulane pakkus temale mitmel korral palju paremat kohta, aga Jüri wastas loomukindlalt: „Ei, sina pole kellegi saks ja omasugust ma teenima ei hakka; saksateenistus on ikka auus teenistus!“… Kus sarnaseid inimesepärlid weel olemas on, sääl ei wõi weel ütelda, et terwe rahwas hukka on läinud. Aga praegustel oludel peab ta hukka minema, nagu hää koer, kes oma õige peremehe juurest ära jookseb.“

„Missugustest märkidest näete Teie, et see rahwas hukka minemas on?“ küsis ameriklane.

„Oo, neid märkisid wõite iga sammu pääl näha. Ma ei taha pikemalt harutada, kuda rahwa mõistus ja tööjõud wähenewad, kuna ülbus, laiskus, joomine ja kuritööd kaswawad. Teie pruugite ainult natuke aega selle linna uulitsatel kõndida, siis paistab Teile juba ilmatu wahe endise ja nüüdse aja laste wahel silma. Teie näete sääl wanu ja noori. Wanad, kes weel sakslastelt õpetust on saanud, on alandlikud ja wiisakad, kannawad oma wanu riideid, nende näomood on auus, nende joonedgi peenemad. Seda tuleb harwa ette, et niisugune wanamoodi inimene auukartust oma sündinud isanda ees unustab, muutugu tema seisupaik seltsielus kuda tahes. Mul on seda üks ainuke kord elus juhtunud, et minu endine ori mind auustada ei taha. Meil on siin rikas kaupmees, nimega Langberg…“

„Kuda — Langberg?“ küsis ameriklane järsult.

„Jah, Langberg… Teie teda muidugi ei tunne, aga siin linnas on ta oma weidruste ja kuulmata ihnsuse pärast wäga tuntud. Kolmekümne aasta eest oli tema minu juures aidameheks, minu waraga on ta oma rikkusele aluse pannud ja nüüd ei tereta ta mind enam!… See on üksik näitus wanade hukkaminemisest, aga need noored! Need ajawad riietes linna uhkust taga, aga nende liikumised on lohakad, kõnewiis hirmus toores, näod loomasarnased, täis rumalust ja häbemata suurustamist. Nad tunnewad wäga hästi oma õigusid, mis lühikese nägemisega maailmaparandajad neile kinkinud, aga kohustest pole juttugi. Mõtelge — mina olen mõnikord käimateelt maha pidanud astuma, et ennast mitte sarnase räpaka lurjuse küljes õõruda!“

„Selle wastu on minul hää abinõuu,“ ütles noor kodutohter. „Ma pidin eila kahe nädala kohta juba kolmanda kepi ostma — kaks endist olin ma nende Eesti lurjuste seljal puruks löönud.“

Pastori tütred itsitasiwad ja wahtisiwad auukartusega noore tohtri otsa, kelle nägu küll mitte täiesti Saksa laadi ei olnud, kes aga Saksa ülikoolist paraja portsu rüütlimeelt kaasa oli wõtnud.

Parun kehitas õlasid: „Teie, doktor, olete noor ja tugew, aga ka Teie taewasõrwal heljub meie kõige uuem kollitaja, — Wene rahukohtunik. Endisel ajal mõisteti meil lihtsamat kohut ja sellega oliwad kõik rahul. Läks alam ülema wastu häbemataks, siis andsime temale witsu, et nahk suitses. See mõjus ikka, see parandas inimest jäädawalt.“

„Aga kui ülem alama wastu häbemataks läks, mis siis?“ küsis Jostson.

„Siis sai jällegi alam naha pääle,“ naljatas Benno.

Parun läkitas pojale kõlbmata nalja pärast noomiwa pilgu ja pööras enese jälle ameriklase poole: „Teie, mr. Jostson, räägite ikka oma Amerika seisupaigast, kus germanlasel germanlasega tegemist on. Ma usun küll, et germanlane ennast ihunuhtluse läbi parandada ei lase, kuid aastasajad õpetawad, et meie maarahwale wits kõige parem kaswatamise abinõuu on.“

„Wähemasti kõige lihtsam,“ ütles Jostson külmalt. „Teie meelest on germanlaste kõrwal kõik muud rahwad kui lapsed, aga ükskord kaswab ometi iga laps witsahirmu alt wälja. Sattub ta siis kohe kurjale teele, nagu Teie selle maa pärisrahwast tõendate, siis näitab see ometi, et kaswatuse wiisil wiga sees oli. See rahwas ei ole ju weel palju omal jalal seisnud ega oma waimuomadusi iseseiswalt awaldada jõudnud. Andke talle wähegi aega ise ennast kaswatada, wahest näete siis aegamööda ka paremat wilja.“

„Ei ialgi!“ kinnitas parun häält tõstes. „Kui meie neid õnnetuid enam kaswatada ega karistada ei wõi, siis langewad nad paarikümne aastaga oma Aasia toorusesse tagasi.“

„See on täiesti kindel,“ lisas dr. Milde juurde. „Mina wõin kui asjatundja tõendada, et neis madalates pikkpäädes jumalik säde iialgi ei wõi süttida. Kui niisugune mongolinägu oma töntsnina püsti ajab, ütelda tahtes: mispoolest sina minust parem oled? — siis keeb minu sees päris kehalik wastumeel üles, ja kuda see tegelikult ilmub, sellest teawad minu räägitud kepid jutustada.“

Jostsoni silm wälkus. Ta silmitses terawasti tohtri jumekat nägu ja ütles iseäralise rõhuga: „Teie räägite keppidest ja selle maa pärisrahwast, kui oleksiwad need lahutamata kokku kaswanud asjad. Ka mina tunnen natukese rahwaste-näoteadust ja ei karda mitte eksida, kui ütlen, et Teie soontes wähemasti suur osa Eesti werd tuksub. Ega Te selle pärast ometi ennast — lööma ei hakka?… Jääge rahule, mul on weel sõna ütelda. Waadake, minu pääluu ei ole ka mitte ümargune, mu nina seisab loomu poolest natukese püsti, ma küsin Teilt praegu meelega: mis poolest olete Teie minust parem? — ja kõige päält… ma olen sündinud eestlane. Teie kolmas kepp on weel terwe — kuda arwate?“

Tohter ei lausunud sõna. Tema näo pääl wahetles puna walgega. Teiste kuuljate pääle oli ootamata kokkupõrkamisel see mõju, et kõikide silmis midagi kustus, praegu weel elustatud jooned tardusiwad ja näod pikaks wenisiwad. Pastori tütred ei leidnud ameriklase küljest enam mingit ilu, paruninna oli minestuse läwel. Nii armutult ei olnud seltskondlikku kokkukõla tema majas weel keegi rikkunud.

Jostson märkas imeselgelt, et temal selle katuse all enam midagi otsida ei olnud — ta oli ise enese „wõimataks“ teinud. Keset hauawaikust tõusis ta istmelt, kummardas üleüldiselt ja läks. Benno üksipäini saatis teda eeskotta, ei aidanud aga seekord ise tema palitut selga tõmmata, waid kutsus toapoisi. Jumalagajätmiseks raputas ta külalise kätt ja lubas teda teisel päewal wõõrastemajasse waatama tulla.

Jostson raputas pääd: „Mis tarbeks? Sest saadik, kui Teie kuulnud olete, et mina Eesti wanematest sündinud olen ja seda ei salga, sest saadik ei ole mul Teie seltskonnas aset. Teie olete wäga hää ja mõistlik noormees, aga ma tunnen siisgi, et Teie pilk mitte enam nii otsekohene, Teie käesurumine mitte nii soe ei ole kui pool tundi waremalt… Ärge wabandage ennast! See pole ju Teie süü. Meie kahekesi ei ole ju selle maa seltsielu tingimisi loonud ega wõi neid ka oma tahtmist mööda igal silmapilgul muuta. See on aja asi. Ma kahetsen wäga, et seda hella küsimust puudutama pidin, aga see tohter äritas mind oma wemmaldega. Elage hästi!“