Kollid/2

Allikas: Vikitekstid
Kollid
Eduard Bornhöhe

2.

Uulitsale astudes pühkis Jostson käega üle laia otsaesise, nagu tahaks ta säält kiuslikku kärbest ära peletada. Alamat tõugu inimene! — see oli esimene terwitus, mis temale kaua igatsetud kodumaa „paremate“ asemikkude suust kui piitsahoop wastu silmi laksus. Ja seda ütlesiwad, seda uskusiwad kindlasti inimesed, kes oma kaasrahwa kehalist ja waimlist jõudu igapäew oma silmaga näha ja wõrrelda wõisiwad, inimesed, kelle seniaegsed teod wististi mitte ei tunnistanud, et jumalik säde nende eneste päädes iseseiswalt süttis.

„Aga mis mul nende narrikeste arwamisega tegemist?“ pahandas Jostson iseenese üle. „Mina, waba Amerika kodanik, kus wähemasti walgete rahwuste wahesid ei tunta, lasen ennast selle maalapikese rahwuslisest tülist, sellest tormikesest weeklaasis äritada! Mis on mul sellega tegemist? Mõtelgu siinsed sakslased, mis tahawad, püüdku siinsed eestlased oma auu tõsta, kuda wõiwad — minul on see ükspuhas. Ma olen siit kõige juurtega wälja kistud, minu pärispaik on teine. Isegi see wanamoodi linn, mu sündimise ja kaswamise paik, on mulle täiesti wõõraks saanud.“

Jostson eksis, nagu nii mitmed eksiwad, keda saatus kodust kaugele, päält näha paremasse paika pillutanud. Mida kaugemale ta Tallinna uulitsatel kõndis, mida rohkem wanast tuntud paiku temale silma puutus, seda enam märkas ta, et see linn temale mitte wõõras ei olnud. Sel ajal, aastal 188*, oli linn weel weidi wanemat, algupäralisemat nägu kui praegu, paljusid uusi ehitusi ja ümberehitusi ei olnud weel olemas, uulitsaelu oli wagasem ja ühetasasem. Kõik kandis weel wanast päritud Saksa hariduse ja ladusa, mureta kodanikuelu pitserit, kuigi Toompää ähwardawal kaljukingul juba mees talitas, kelle mõtte- ja teguwiis wana asjaseisu sõpradele alaliseks kolliks oli.

Mõttes kõndis Jostson uulitsast uulitsasse. Ta silmitses wanu koolimajasid, kus ta oma esimese hariduse tublidelt Saksa kooliõpetajatelt oli saanud, käis Harjuwärawa mäel, kust ta linna ümbruse luulelist pilti nii sagedasti oli imetsenud, sammus säält alla alewisse ja waatles kaua, ilma sisse astumata, seda wäikest, kängu wajunud majakest, kus tema häll oli seisnud. Ja ikka selgemalt tundis ta, kuda tema hing tuhandete juurtega nende paikade külge kaswanud oli, ja ikka selgemalt märkas ta ka, et selle „maalapikese“ ajaloo wägiwaldsetes pööretes, tema rahwaste saatuses ja leppimata wastolus midagi põrutawat, kurbmängu-sarnast oli, mis ka teda, kaugemal seisjat, mitte puutumata ei jätnud…

Jostson hüüdis woorimehe ja sõitis linna sisse tagasi. W.  uulitsal peatas ta wanamoodi maja ees, milles, nagu sildist näha, Johann Langbergi rauapood pesitses. Põigiti üle uulitsa paistis Karl Rettig’i nahapood, mida Jostson kolmeteistkümne aasta eest weel ei mäletanud näinud olewat. Linnas oliwad mõlemate kaupluste pidajad oma iseäralduste poolest laialt tuntud — Langberg kui kõige suurem kitsipung, Rettig kui kirgline lõbukütt ja meeleäraheitline priiskaja. Langberg oli wana rauk, elas üksikult ega pidanud ühegi inimesega ei sõprust, ei läbikäimist. Rettig oli noor õitsew mees, kõikide sõber ja kõigi lõbuseltside liige. Langberg oli oma kaupluse kolmekümne aasta eest peaaegu ilma kopikata asutanud ja ühtepuhku suurendanud, nõnda et teda nüüd päratu rikkaks, tingimata usalduse wääriliseks ärimeheks peeti, ehk ta küll ise ennast saatuse wõõrakslapseks tegi ja oma eluwiisis enam kõiki muud kui rikka mehe ladusust ilmutas. Rettig oli alles paari aasta eest isalt saadud rahaga kauplema hakanud, aga juba tõrkusiwad „kõige paremad sõbrad“ temale laenu andmast, juba heljusiwad tundjate silmas pankroti warjud kena nahakaupluse üle.

Et Langbergi pood pühapäewa pärast kinni oli, astus Jostson majaõue madalast jalgwärawast sisse, kõndis teadja inimese kindlal sammul räpakast, haisewast õuest läbi ja seisatas ainsa ukse ees, mis õue poolt maja sisse wiis. Ta katsus linki — uks oli lukus.

„Wanamees ei ole oma umbusaldusest midagi kaotanud,“ mõtles Jostson.

Ta koputas jämeda kepipääga ukse pihta, aga mitu korda pidi ta weel õige tublisti põmmutama, enne kui ukse tagant weniwate, lohisewate sammude kahin kuuldawale tuli.

„Kes sääl põristab?“ küsis wäikese waheaja järele kaunis jäme naesterahwa hääl.

„Tehke lahti!“ hüüdis Jostson.

„Mis?“

Jostson kordas käsku waljemalt.

„Mis sa mässad?“ tuli nurisewalt wastuseks.

„Wana Leena on weel kurdimaks jäänud kui ta enne oli,“ pomises Jostson, ja peaaegu karjudes lisas ta juurde: „Tehke uks lahti, ma tahan kaupmehe Langbergiga kokku saada.“

Aga wana Leena, Langbergi kauaaegne kare ja ustaw teenija, ei teinud ust lahti, waid wastas weel kurjemalt: „Ega seda ole! Ütle enne, kes sa oled ja mis sa tahad.“

„Kas sa mind enam häälest ei tunne, Leena? Ma olen ju sinu wana tuttaw Paul, Langbergi õepoeg, ja tahan onu jutule tulla,“ müristas Jostson naeratades.

„Mis Paul? Paul on ammugi ära kadunud ja hukka läinud.“

„Ma olen tõesti Paul — Paul Jostson.“

„Jumal teab, mis petis sa oled. Mine metsa! Peremeest pole kodu ja ilma temata ei lase mina inimese hinge sisse. Kui sul rääkimist on, siis tule homme poodi, aga nüüd korista oma kodarad!“

„Kas wähemasti tead, kus onu on?“

„Otsi ise!“

Jälle oli weniwate sammude lohinat kuulda. Jostson kehitas õlasid.

„See oli teine terwitus kalli kodumaa poolt.“ pomises ta uulitsale astudes.

Widewik oli juba kätte jõudnud. Uulits oli waikne kui surnuhaud. Jostson kõndis mõned sihita sammud. Ta tundis enese üksi ja unustatud olewat. Tänasel teekäigul oli temale mõnigi tuttaw nägu silma puutunud, kuid kolmeteistkümne-aastane äraolek, mehekssaamine ja wõõramaa kliima oliwad teda ennast nii palju muutnud, et keegi teda ära ei tundnud. Nüüd tuli temale taltsutamata himu kellegi suguwenna kätt suruda, kellegile sõbralikult sina ütelda, labast maakeelt lobiseda…

Ennäh, sääl tuligi jälle tuttawa näoga inimene — lahja kehaga, elawasti punetawate palenukkidega ja harwa, walkja kikkhabemega mehike. Hall wiltkaabu oli tal pääs, ülikond linnaisanda laadi, kuid püksisääred õige „gentlemani“ kohta liig lühikesed, ka saapad wahest kolme päewa eest wiimast korda wiksitud.

„Tere, Maasikas!“ hüüdis Jostson ja wajutas oma kaaluka käe wastutuleja õla pääle, enne kui mehike temast mööda põigata jõudis.

Magusa nimega isand tahtis wõõrastades tagasi põrgata, aga nüüd haaras ameriklane ka tema teisest õlast kinni ja ütles naerunäol: „Kas sa oma wana kooliwenda Paul Jostsoni enam ei tunne?“

Maasikas oli weidi lühikese nägemisega. Ta pilgutas silmi ja wahtis pool minutit kahtlaselt wõõra otsa, enne kui äratundmise rõõm ta suunurgad kõrwade poole wenitas.

„Kas olete ikka tõesti see Jostson, kes nii ja nii mitme aasta eest Tallinnast sootumaks ära kadus?“ küsis ta weel weidi aralt.

„See ma olen, nagu näed.“

„Kus sa siis nii kaua kuukasid? Sind arwati ammugi surnuks — wahest oled sa oma enese waim ja tuled maa seest?“

„Seda küll mitte — tulen ainult maakera teiselt küljelt, Amerikast.“

„Amerikast?! Waat’ sulle kilusilk! Tulid wist oma rikast onu Langbergi waatama? See on naljakas — muidu elawad ikka miljoni-onud Amerikas ja waesed õepojad siin… wõi oled sina wahest ka rikas?“

Maasikas laskis uuriwa pilgu kooliwenna wälimise kuju üle libiseda, mille järeldusel ta ise oma küsimise pääle jaatawalt wastas: „Noh, kuda muidu — mis rahamees, see rahamees… See on hüwa, sest mul on just raha nappus käes. Lase anda! Lähme Eesti klubisse, sääl on täna perekonna-õhtu. Minul kui ajalehe kaastöölisel on prii läbikäik. Ma wiin sinu ka sisse, aga sina muretse, et mu suu kuiwaks ei jää.“

Jostson heitis rõõmuga nõuusse. Seltsimaja ei olnud kaugel. Sisseastumisel pahwas ameriklasele hoopis teistmoodi õhk wastu, kui parun Stern-Himmelshauseni tubades. Odawa tubaka suits, wiina wänge aur ja kibedasti töötawa köögi lõhn läbisegamini andsiwad endid lämbutawalt tunda.

Rahwast oli kaunis rohkesti. Palju lopergusi, otsekui kiwist toorelt wälja raiutud nägusid, karedad kõrid, tüsedad kõnekäänud, liig sundimata kehaliigutused — ja siisgi: neist iluta ja wormita nägudest ei paistnud sugugi wähem loomulikku mõistust, auusat meelt ja südamehäädust wälja, kui Jostson teiste rahwaste alamatest kihtidest oli harjunud nägema. Pääle selle paistis aga säält Jostsonile midagi omast, midagi liigutawat ja rahustawat wastu, mis teda uue ümbrusega peaaegu täiesti ära lepitas.

Maasikas wõttis kõige päält puhwetis mõned kärakad ja tellis, kui ta küsiwalt Jostsoni silmi oli waadanud ja sääl naeratawat nõuusolemist leidnud, mõlematele rammusa õhtusöögi, grafintshiku ja pudeli kõige paremat madeirat. Nad wõtsiwad ühe kõrwalise kambri nurgas istet, kus määrinud saterkuuega kellner, tellimise suurust kuuldes, neile kuulmata nobedusega laua ja toolid walmis seadis. Warsti kogunes nende ümber pool tosinat „paremaid“ pidulisi Maasika laialisest tutwuskonnast. Maasikas ise kallas kõigile sisse, palus juua ja sakuskat wõtta. Ta oli kui oma kodu ja wäga hääs tujus, jutukas ja waimurikas.

„Kuda see tuli, et sina Eesti ajakirjanikuks hakkasid?“ küsis Jostson, kui esimene nälg ja jänu kustutatud oliwad.

„See tuli minu külgeloodud lollusest,“ wastas Maasikas wähi saba imedes.

„Mis see tähendab?“

„See tähendab, et inimene, kes wabatahtliselt Eesti ajalehe kaastööliseks hakkab, muud ei wõi olla, kui loodud loll.“

„Koolis ei olnud sa mitte kõige lollim, wist aga kõige laisem poiss.“

„Kool ei aita midagi, kui inimesel siin“ — Maasikas tipsutas näpuga oma madala otsaesise pääle — „tühje tubasid wälja üürida on. Mina olin loll, sest minu amet ei tasu waewa, aga õnneks on sarnaseid kallimeelseid narrisid maailmas ikka olemas. Mina olen sündinud kirjanik, ja täidan oma elukutset. Oleksin ma koolis ennast rohkem waewata tahtnud, minust oleks mõni kõrge ametnik, ärimees wõi wilets miljonär wõinud saada. Selleks ei olnud mul himu. Ma ajasin kõrgemaid sihtisid taga ja nõnda sain Eesti ajakirjanikuks, see on: waeste, wiletsate ja koormatute kaitsjaks.“

„Hähä, katsu mul koormatute kaitsjat!“ naeris paks trahteripidaja Kilk. „Lehes sõimab saksu, elus roomab nende ees kõhuli.“

„Ma ei rooma kellegi ees, liiategi kõhuli,“ waidles Maasikas wastu. „See käib juba minu ilutundmuse wastu. Aga ma olen haritud inimene ja armastan wahel ka peenemate inimeste seltsis wiibida. Ma oskan nendega ümber käia ja nemad peawad minust lugu. Alles eila nikutas Stewardi kontori esimene raamatupidaja, kes kümmetuhat rubla aastas palka saab, mulle juba kaugelt pääd ja raeherra Puss andis mulle kätt. Ma olen juba suurte sakste juures lõunatgi söönud — tjah, katsu, kas sina ka sellega toime saad!“

„Ma ei oska weiderdada,“ wastas Kilk. „Aga kui sa neist sakstest nii suurt lugu pead, miks sa neid siis lehes kolumatsideks maalid?“

„See ei tee neile midagi, sest lehte nad ei loe. Lehes selgitan rahwa silmi, aga elus pean ma oma enese hää käekäigu eest muretsema.“

„Maasikal on täiesti õigus,“ kiitis kaupmees Teiermann. „Las’ ta tõrwab neid saksu, et nende uhkus kahaneks, aga igapäewases elus me ilma sakste abita ja Saksa keeleta läbi ei saa. Mina olen wõltsimata isamaalane, aga äri on äri.“

„Ja mis peaks kunstist saama, kui meil saksu ei oleks?“ seletas akademia õpilane Pintslar. „Saksa kunst on meile kõige õppimise ja waimustuse hallikaks, Saksa kunstiasutused on kõige täielikumad maailmas, saksad ise meie maal iga tõsise kunstisünnituse ainsad ostjad ja tarwitajad. Mina ei salga oma Eesti werd, aga ma seisan kõrgema asja, kunsti teenistuses. Kunst on üleilmline, sellepärast olen ka mina kosmopoliit.“

„Mina niisama,“ kinnitas usuteaduse üliõplane Kõrk autoriteetlikult. „Minu arwates on usk rahwastele palju kindlamaks sidemeks kui keel. Ajalugu õpetab, et ühelgi rahwusel, ka mitte kõige suurematel, igawest kestust ei ole. Suuremad kestawad ainult kauemini, wäiksemaid on määratu hulk kadunud ja kaob weelgi. Sellest pole kahju. Suured rahwad imewad wäiksemaid eneste sisse ja minu kõikumata arwamise järele ei ole see aeg kaugel, mil meie maakera pääl ainult weel kolm wõi neli suurt üheusulist ja peaaegu ühekangust rahwakogu elab ja ainult kolme, nelja keelt räägitakse. Üksikule indiwiduumile wõib see ainult kasuks olla ja rahwuswahelised tülid on siis wõimatad. See on inimesesoo tulewane kuldne põli.“

„Teie olete kõik wiletsad taganejad, äraandjad, ilma selgroota inimesed,“ siunas Maasikas ja tellis uue pudeli madeirat. „Mina üksi pühendan oma paremad jõuud Eesti rahwale.“

„Missugust õpetust sina siis rahwale ette kannad?“ küsis Jostson.

„Tema näitab wäsimatalt, kui koledasti saksad meie esiwanemaid peksnud ja kui hirmsat ülekohut nad iga päew meile teewad,“ wastas trahteripidaja Kilk Maasika asemel.

„Ja rahwas on tänulik?“ päris Jostson edasi.

„No muidugi,“ uhkustas Maasikas. „Sest saadik kui mina „Wõmmutaja“ kaastööline, ja nõnda ütelda, hing olen, kaswab lehe lugejate arw ühte soodu.“

„Kahju küll, et see nõnda on,“ wõttis nüüd kõige wanem koosolijatest, endine koolmeister ja praegune ametnik Siil sõna. „Sina, Maasikas, ei ole mitte rahwa õpetaja, waid rahwa kollitaja. Kellel on sest kasu, et sa rahwale tema endise õnnetuse kõige tooremat külge ühtepuhku meelde tuletad, temale kõik saadud witsahoobid ette loed, temale wermeid ja haawu kõige raswasemate wärwidega ette maalid? Sarnane erkude kõdistamine on otse rumal ja kahjulik. Sa tahad wiha äratada? Mis sest siis tuleb? Saksu meie tühja wihaga ometi ära kaotada ei saa. Wihane inimene on halb wõitleja, ta teeb wigasid ja laseb ennast ikka tüssata. Meie wõit ei jää tulemata ja tuleb seda rutemini, mida rahulisemalt ja kindlamalt me selleks töötame. Alaline põrnitsemine inimeste wahel, kes koos elawad ja igapäew kokku puutuwad, ei ole ühestgi küljest soowitaw. Oma kollitamisega teed sa just rahwa were araks ja paned teda saksu rohkem kartma, kui seda praegusel ajal iganes tarwis on. Mispärast auustab eestlane eestlast ikka wähem kui saksa? Miks naerab ta ametnikule, kui see puhast Eesti keelt räägib, suu sisse, kuna ta sellesama ametniku ees wäriseb, nii pea kui wiimane oma keele kangeks teeb? Miks kardab Eesti külalaps saksa kui tonti? Wist ikka sellepärast, et temale iga saksa kollina ette maalitakse, kellel selja taga piits warjul on… Teistel rahwastel on oma auustatud ja armastatud kangelased, kes suuri ja häid tegusid teinud — meie kangelased peawad need olema, kes kõige suurema arwu hoopa wälja kannatanud! Mine metsa oma witsakimpude ja peksupinkidega! Tahad sa rahwast tõsta, siis õpeta temale auusat iseteadwust, näita, kuda ta oma õigusid wõib tarwitada, aga ära unusta ka kohusid meelde tuletamast. Saagu meie järeltulijatest wiimaks saksad wõi wenelased — mina ripun kõige hingega oma rahwuse küljes ja tahaksin selle pääle uhke olla, aga sina sunnid mind wägisi häbenema.“

Jostson oli Eesti haritlaste waidluse juures tummaks päältkuulajaks, kuid Siili sõnade juures nikutas ta paaril korral pääd.

„Mis sääl suuremat häbeneda — meie maal ei ole ju puhtawerd eestlasi wist enam olemasgi,“ ütles Teiermann. „Siin on ju nii mitmed rahwad wana Eesti werd segamas käinud. Minu ema oli näituseks sündinud daanlane.“

„Minu esiwanemad oliwad Rootsi priid,“ seletas akademia õpilane Pintslar.

„Minu isaisaisa olnud Saksa lambur,“ lausus usuteadlane Kõrk.

„Ja mina ei tea, kes mu esiwanemad oliwad,“ naeris Maasikas. „Aga nüüd lööme klaasid kokku ja laseme oma kallist Eesti maad ja rahwast elada. Ja siis laulame isamaa-laulu.“

Klaasid kõlisesiwad kokku. Kamber täitis ennast järsku inimestega, kes kuulata tahtsiwad, sest säält kõlas waljult ja waimustatult mitmehääleline laul:

„Mu isamaa mu õnn ja rõõm!…“

Wähe hiljemalt mindi saali, kus seltsi segakoor mõned laulud ette kandis. Maasikas istutas Jostsoni enese kõrwa kuuljate esimesesse reasse. Laulud läksiwad waest moodi.

„Need Eesti seltsid ei paku ka tõesti mitte midagi,“ sosistas Maasikas kaunis kuuldawalt naabri poole. „On see kellegi laulmine? Kassipulmal, kuhu kuutõbised koerad hulka huluwad, saab wahel ka paremat kuulda. Ja see totter Kilk paneb weel imeks, et mina Saksa seltsidesse kipun!“

„Oled sina muusika tundja?“ küsis Jostson.

„Mitte märki, aga seda ma ikka märkan, et laulmine tuim, weniw, ilma eluta on. Tarwis aga lehes jälle siunata.“

„Sa ei tunne muusikat, aga siunad ometi?“

Maasikas wastas põlgawa käeliigutusega. Inimesega, kellel mõne selleaegse ajalehe oludest nii wähe aimu oli, ei maksnud waielda.

Jostson päris edasi: „Kas sa ei karda, et asjata waljusega needgi lauljad, kes ju weel palju õppida wõiwad, ära peletad? Nad näewad ju wist ilma tasuta waewa ja pakuwad hellitamata rahwale nähtawat lõbu. Neil oleks ainult pehmet õpetust waja.“

„Taga parem! Ma saan 35 rubla kuus palka — lehe wäljaandja on kole wereimeja! — ja ma peaksin selle eest ka weel muusika õpetust andma?…“

Koori järele tuli soololaul. Jostsoni kehast sähwis elektrisäde läbi. Noore lauljanna küljes ei olnud küll midagi muud tähelpanemise wäärilist, kui tema wisa püüdmine, Eesti keeli sõnadele wõimalikult wõõrakeelist kõla anda, aga seda rohkem huwitas ameriklast isik, kes laulu klaweri pääl saatis. See oli weel wäga noor mees, peaaegu poisike, kenade, peenikeste näojoontega ja käharate juukstega. Ta mängis tundmusega ja maitserikkalt, kus juures ta suured, tumedad silmad aga kurwalt ja osawõtmatalt nootide pääle waatasiwad. Jostsoni meelest oli, kui oleks ta seda nägu wõi selle sarnast kusagil wäga ligidalt näinud.

„Kes see klawerimängija on?“ küsis ta Maasikalt.

„See on noor Pohlig, Langbergi õpipoiss,“ oli wastus.

„Rättsepp Pohligi poeg?“

„Ja. Eks ole ilus poiss? Teda kutsutakse wahel siia mängima. Poisil on annet. Suur muusikasõber, aga wilets kaupmees, jookseb ühe peremehe juurest teise juurde… Ah, nüüd mul tuleb meelde: sina olid ju selle kadakasakste perekonnaga ennemuiste suur tuttaw ja jooksid igapäew sinna.“

Jostson jäi mõttesse. Tema waimus ärkasiwad ammu mööda läinud aegade armsad ja kibedad mälestused. Ta ei pööranud silmi noorest klawerimängijast, kuni laul lõppes ja mängija inimeste hulka ära kadus.

„Kus Pohligid nüüd elawad?“ küsis ta mõttest ärgates.

Maasikas nimetas adressi ja lisas juurde: „Sa saad imestama, kui neid waatama lähed. Endisest küllusest pole muud kui näljaste uhkus üle jäänud.“

Soololaulu järele pidi näitemäng tulema. Waheajal tiris Maasikas Jostsoni uuesti puhwetisse. Sääl oliwad ühe laua ääres kaks uut külalist istet wõtnud — kaks saksamoodi meest, kes weini jõiwad, oma ümbruse pääle otse kui ülewalt alla waatasiwad ja teiste üle Saksa keeles nalja heitsiwad. Nende silmad oliwad krillis ja näod punetasiwad.

„Näe, Rettig ja Walker ka siin,“ ütles Maasikas uute külaliste poole tähendades.

„Mis inimesed need on?“ küsis Jostson.

„Kaupmehed ja kadakasaksad,“ seletas Maasikas. „Muidu istuwad Kanutigildes ja Petenbergi keldris, aga purjus pääga eksiwad wahel ka Eesti seltsi. Suured joodikud, aga muidu lõbusad poisid. Tule, ma teen su tuttawaks.“

„Mul pole himu.“

„Noh, kuda soowid. Ma pean neile siisgi tere õhtut ütlema.“

Maasikas astus kaupmeeste laua juurde ja kummardas sügawasti…

Jostson kõndis, silmadega noort klawerimängijat otsides, ühest ruumist teise. Toakeses, mis puhwetist kõige kaugemal oli, nägi ta Pohligi teise mustawerd nooremehega õlleklaaside juures istuwat. Jostson tahtis juba sisse astuda, aga et sel ajal mitu inimest uksest wälja, saali poole tõttasiwad, kus näitemäng algas, jäi ta eesruumi ja wõttis akna all istet. Tekkinud waikuses tungisiwad ainult weel kaks noort meesterahwa häält temale kõrwu. Nende saksakeelsest jutuajamisest märkas Jostson sedamaid, et üks hääl, mis pehmelt ja nukralt kõlas, klawerimängija oma pidi olema, kuna tema nokastanud seltsimees kõwa, lõikawa häälega kõneles.

„Ei tea, kes selle pagana Rettigi oma topsiwennaga siia kihutas,“ kirus wiimne hääl. „Läheksin ka näitemängu waatama, aga ei pease saali — wanamees põigiti ees. Muidugi loodab ta siit kõige odawamalt lindusid kätte saada. Kurat teda wõtku! Ei lase siingi rahus lakkuda.“

„Ma kuulen esimest korda, et Martin Timm kedagi inimest kardab, päälegi weel oma peremeest,“ kuuldus Pohligi hääl.

Timm naeris põlgawalt: „Hahaha, mina peaksin Rettigi kartma! Ega seda ole. Ma sõiman ta silmad poodisgi täis. Aga kui tema mind siin purjutamas näeb, siis on kohe nuuskimine lahti: kust sa raha wõtad? Jah, küsi!… Ma saan 20 rubla kuus palka ja löön wahel ühe õhtuga rohkem läbi. Puudust pole mul ilmasgi.“

„Kust sa raha wõtad?“

„Jah — seda peab mõistma.“

„Mina ei mõista.“

„See on sinu kahju. Oleksin mina sinu asemel!… Wana koi Langberg on kümme korda rikkam kui Rettig ja Walker kokku. Need ajawad küll toredust taga, aga see on kõik silmamoondamine, üles puhutud kraam, liiw silmadesse. Salamahti laenawad ja kerjawad, kust saawad. Rettig ei saa minu wiletsat palkagi korrapäraliselt maksta, aga elada ma ometi tahan. Wõtan siis, kuda saan… On sel Rettigil wahest rohkem õigust lõbu pääle, kui minul? Tema kaupleb ja prassib isa rahaga. On see minu süü, et minu taat waene kojamees on? Mina näen rohkem waewa, kui Rettig, aga kes tasub seda? Nõnda nimetatud auus töö ei tee kedagi rikkaks. Kõik rikkus on ühel wõi teisel wiisil kokku rööwitud ja warastatud. Ma olen ühest targast raamatust lugenud: „warandus on wargus.“ Tõepoolest — mõistlikumat sõna pole ma ühestgi raamatust leidnud. Ja kõik need teiste raamatute ilusad õpetused usust, ligemise armastusest, woorustest ja idealidest pole muud kui tühjad kõnekõlksud, rikastest wälja mõeldud wigurid, millede üle nad isekeskis hirwitawad. Kes rikka taskuid kergitab, see ei warasta mitte, waid jaotab wara õiglaselt.“

Jostson kuulas habemeta mõttetarga õpetust pakitsewa südamega. Kuda mõjusiwad need õpetused noore, päält näha nii ilmasüüta Pohligi pääle?

„Aga kui see wälja tuleb?“ kuulis ta wiimast aralt küsiwat.

Jälle kuuldus seltsimehe kuiw, pilkaw naer: „Haha, sa kardad kohtuid? Mina wilistan nende pääle.“

„Aga sina oled…“

„Noh, mis?“

— „kord juba sisse kukkunud.“

„See on: warguse pärast kinni istunud. Olen. Mis sa siis õige sellega tahad ütelda, äh?“

Timmi hääl kõlas korraga ähwardawalt.

„Mitte midagi,“ kogeldas Pohlig.

„Soo? Sa oled peenike kodanikupoeg ja oskad torgata, aga pane sulle rusikas nina alla, siis: mitte midagi! Kas põlgad mind wõi mis? Räägi! Mis sa kardad? Mis sa lõdised? Põlwed lõdwad, aga keeles on sul konti küllalt… Walaksin sulle wastu wahtimist, aga wana sõpruse pärast annan armu. Ma ei mõista isegi, mispärast ma sind hellitan. Wist ikka sinu ilusa näo pärast. Hakkasin sind kui tüdrukut armastama, kui koolis esimest korda nägin. Sul on ju nii hääd eluwiisid, sa oled igast küljest libe ja pehme. Sellepärast sinust ka wist midagi wälja ei tule, ehk sa küll kui ingel klawerit mängid ja konserwatoriumist unistad. Kaalu aga Langbergi juures talumatsidele naelu kätte, kuni wanaks saad!… Mind pole keegi kaswatanud. Minu ema laskis mind teha, mis tahtsin, ja isa kiitis pääle kauba, kui teisi lapsi hästi kräunutasin. Mul on kahekümnes aasta käes, aga ma pole weel leerisgi käinud — keegi pole mind sundinud. Mina sest halpusest küll ei hooliks, aga elus peab waja olema. Hakka nüüd weel tühjaga pääd waewama!… Noh, mis sa tukud? Joome õlut ja lepime ära. Wiha ma ei kanna, aga ära sa mind oma kodanikupoja uhkusega üleliiga ärita!“

„Minul pole mingit uhkust,“ lausus Pohlig.

„On ikka. Sa ei näita seda otsekohe, aga sa ei otsi mind ka ilmasgi üles ja waatad wahel, nagu küsiksid eneselt: miks ma selle masuurikuga ümber käin?… Ja sinu õde Luise on weel häbematam. Mina teretan, tema ei wastagi, teeb, nagu ei paneks tähele. Peenike preili, peab ju nüüd aina parunitega tutwust! Küll ma temast ükskord ikka jagu saan, kas peaksin ta minupärast üle kuldama.“

„Jäta minu õde rahule!“ hüüdis Pohlig, ja tema hääl kõlas korraga nii tõsiselt. et Jostson teda peaaegu kuuldawalt wiksiks poisiks pidi kiitma.

„Tohoo, ära ikka ninast kinni hakka!“ urises Timm wastu. „See wana, rumal perekondlik waim, mis mulle ikka naeru pääle ajab, see teeb sulle korraga julgust. Praegu wabisesid kui haawaleht, nüüd kargad silmile: jäta minu õde rahule! (Timm osatas sõbra häält järele). Aga mis siis, kui ei jäta? Äh?“

„Siis kaitsen mina teda.“

„Sina? Waresewihtleja! Kas seda tunned?“

„Ma ei karda sinu nuga.“

„Aga kui torkan?“

„Katsu!“

„Waata lõukoera! No mis sul sellega asja, mis sinu õest saab? Ega ta sinu külge kaswanud pole. Oled ikka loll, nii loll, et pahandada ei maksa.“

„See wõib olla.“

„Ja, kõige suurem totter oled sa sellepärast, et sul iialgi kopikat raha pole, kuna sa ometi rikka kaupmehe juures teenid. Sa istud willakotis, aga ise oled ikka paljas. See on ju tõsi — wana Langberg on umbusklik ja luurab kui kuri waim, kuid osawad näpud wõiksiwad sääl ikka palju teha.“

„Mina ei wõta wõõrast wara.“

„See’p see sinu lollus on… Küll sel wanamehel wõib aga nodi olla! Elab kui sant, aga pood toob koledasti sisse. Wa’ Rettig luurab iga päew keelt nilbates, kuda teil rahwas sisse ja wälja käib. Haha, kui sa teaksid, mis jutud temal juba suus on!… Langberg ei käi peaaegu wäljas — wist kühweldab ta igal õhtul oma rahahunnikuid, enne kui magama läheb. Küll oleks kord hää waadata, kuda wana koi küüsis sajarublased wirwendawad, kuda ta kupongisid lõikab ja mokki muigutab… Sina tead, kuda õhtul tema akna taha wõiks peaseda — lähme õige kord seda nalja waatama!“

„Aken on teisel korral, sääl pole ligipeasmist.“

„Mina leiaksin nõuu, kui aga jalgwäraw lahti oleks. Sina wõiksid seda ju kergesti toimetada. Kus wõti päewal seisab?“

„Ma ei tea — wist wana Leena hoole all.“

„Too ta wälja; laseme teise järele teha.“

„Ma ei taha.“

„Ära ole laps! Mis sest on, kui nalja näeme?“

„See pole kellegi nali ja ma ei soowigi seda näha.“

„Siis mine rabasse, tola! Mina sinuga enam sõna ei räägi.“

Lühikese waikuse järele hakkas Timm joobnud häälega mõnda kõrtsilaulu trallitama. Jostson tõusis tasakesti üles ja läks, ilma et sõbrad tema ligiolemisest midagi oleksiwad märganud, puhweti-ruumi. Sääl istusiwad Rettig ja Walker ikka weel wanal paigal ja pilkasiwad Maasikat, kes neid alandliku meelitusega hääs tujus hoida püüdis.

„Kus põlgamist wägisi wälja kutsutakse, sääl ei wõi ka põlgajatest puudust olla,“ mõtles Jostson nukralt.

Ta maksis arwe, mis Maasika ägedal kaastegewusel õige soolaseks oli läinud, sõna lausumata wälja ja lahkus seltsimajast.