Kollid/10
10.
Neli päewa oli Hugo Pohlig ilmasüüta wangis olnud. Kui ta siis terwelt, aga hauku wajunud paledega ja kustunud silmadega, kui haigewoodist tõusnult omaste keskele tagasi jõudis, oli üleüldine liigutus suur ja Hugo nõrkes kallistuste koorma all peaaegu ära. Isegi wana Pohlig walas rõõmupisaraid. Kõigist wigadest hoolimata oli ta ikka hää pereisa olnud, kes oma lapsi hellasti armastas ja nende poolt auustust leidis.
„Waadake, lapsed,“ ütles ta õpetawalt, kui igapäewane rahu jalale seatud oli: „waadake, kui kasulik suurte ja wägewate sõprus on ja püüdke nendega ikka ühendusesse jääda. Ma ei usu küll mitte, et meie Saksa kohtud ilmasüüta inimest hukka mõista wõiksiwad, kuid siisgi oleks Hugo wahest weel kaua pidanud kurja kahtlust ja wiletsat wangipõlwe kannatama, poleks mitte meie armas noor parun asja enese kätte wõtnud. Tuhat tänu temale kaugelt, sest ise ei tule ta meie tänu wist nii pea otsima.“
„Seda arwan mina ka,“ tähendas Helene mõistatuslise karmusega.
„Missugusest parunist teie räägite?“ küsis Hugo.
„Mitu meil neid siis õige on?“ naeratas isa Pohlig weidi kahetsewalt.
„Kui teie noore parun Stern-Himmelshauseni pääle mõtlete, siis ei saa mina aru, mis temal minu õnnetusega tegemist on,“ ütles Hugo imestades.
„Tule Jumal appi — tema’p see ju oli, kes sind wangist peastis!“ hüüdis meister.
„Kes? Parun Benno?“
„No muidugi.“
Hugo raputas tõsiselt pääd: „Sellest pole mina midagi kuulnud, küll aga ütles mulle pristaw Birjusin, kui mind wangist lahti lasti, mina pidada herra Jostsoni tänama, et terwe nahaga peasnud olen, sest tema üksi olla minu eest kõik teinud, mis ülepää wõimalik oli.“
Nüüd oli imestamise kord meister Pohligi käes.
„Jostson?“ hüüdis ta uskumatalt. „Mis hääd temasugune wõis teha?… Tõsi küll, ta ütles enese mäekaewanduse omaniku olewat, aga kes tohib kõiki neid Amerika juttusid uskuda? Ta ei näidanud ka, kui wiimati siin käis, meie õnnetusest palju hooliwat.“
„Ta ütles, meie pidada wõitlema,“ tuletas Helene meelde, „aga seda ei pannud wist keegi tähele.“
„Mina panin seda wäga hästi tähele,“ õiendas meister. „aga see oli minu meelest kaunis lapselik nõuu — mis sa wõitled palja käega?… ütle tõtt, Hugo, kas sind keegi adwokat wangikojas taga otsimas ei käinud?“
„Ma pole sääl ühegi adwokadi nägu näinud.“
„Hm! Imelik. Arusaamata…“ pomises meister.
Benno ja Jostsoni wiimsest külaskäigust oli juba umbes nädal mööda läinud, ilma et kumbgi neist Pohligite juures nägu oleks näidanud. Kõige selle aja oli Helene tõsine, peaaegu nukker, ja isegi Hugo tagasitulek ei sünnitanud ses olekus kestwat muudatust. Luise ilmutas sagedasti kannatamatuse tujusid ja Selma kurtis, et kompwekkide tagawara otsas olla…
Ühel päewal, enne lõunat, tuli Luise wäljaskäigult kõige sügawama meeleärituse märkidega koju.
„Wõid sa iganes aimata, mis mina praegu nägin?“ ütles ta tasakesti nelja silma all Helenele.
„Noh?“
„Meie parun on kihlatud!“
Luise jäi nende põrutawate sõnade järele peatama, nagu tahaks ta õele minestusesse langemiseks ja sellest toibumiseks aega anda. Nähes, et Helene kõikumata seisma jäi, kõneles Luise natuke rahulisemalt edasi: „Ma nägin teda suurkaupleja Stewardi tütrega, keda ma ta halbist titenäost wäga hästi tunnen, käsi käe all kõndiwat. Mõlemad oliwad hääs tujus, kuid Benno oli siisgi tõsisem ja wahtis wahel kõrwale, kuna Stewardi tütar wahetpidamata itsitas ja wadistas. Minu arust oleks parun mind pidanud nägema, aga mõtle! — ta ei teretanud mitte… Mis see tähendab?“
„Mis see muud wõib tähendada, kui et parun naest wõtab,“ naeratas Helene.
„Ja seda ütled sina sarnasel toonil, kui oleksin ma sulle sääskede pirinast pajatanud!“ pani Luise imeks.
„Kuda ma seda siis pean ütlema?“
„Sa räägid minuga kui wäikese lapsega,“ nurises Luise. „Mõtle ikka, et ma seitseteistkümmend aastat wana ja koolist wäljas olen. Sul on wist juba wanatüdruku wigurid sees, sa hoiad oma tundmused seitsme pitseri all ega tihka neist oma täiskaswanud õelegi sõna lausuda. Arwad sa, et mina kui pime ja kurt sugugi ei märka, kudas sa salamahti ohkad ja näost ära lõpped? Wõi pead sa mind halwaks õeks, kes sinu kurwastusest osa ei wõta? Enne olin ma sinu pääle küll kade, aga nüüd kahetsen sind. Waene Helene!“
Luise ilmutas oma kahetsust sel wiisil, et ta õe rinnale langes ja kibedasti nutma hakkas.
„Sa oled hää laps,“ sosistas Helene, õe siidipehmeid juukseid silitades. „Sinu kaastundmus on aga palju ägedam kui minu walu. Ära lase oma kahetsust nii suureks minna, et see sulle enesele walu teeb, ja kõige päält — unusta ära, et kena parun meie hää tuttaw on olnud, sest tema ei tule siia enam tagasi.“
Selle pääle hakkas Luise weel kangemalt nuuksuma.
„Mis teil sääl on?“ hüüdis ema köögist.
„Meie leiname katki läinud mänguasju taga,“ wastas Helene, kuna Luise kähku silmi kuiwatas.
Natukese aja pärast tuli Hugo wäljast ja tõi Jostsoni kaasa.
„Mul oli õnn, et herra Jostsoniga uulitsal kokku juhtusin,“ seletas Hugo elawamalt ja rõõmsamalt, kui see muidu tema wiis oli. „Tema tahtis meilt mööda minna, aga mina hakkasin wastu ja tirisin ta poolwägisi sisse. Nüüd wõime temale ometi kord üheskoos tänu awaldada.“
Wanemad awaldasiwad siis ka tänu, ehk küll mitu kraadi jahedamalt, kui nad seda parunile oliwad walmistanud. Luise pani tähele, et Helene silmad isemoodi soojalt särasiwad ja tume puna tema palesid kattis, kui ta noorepõlwe sõbrale kätt andis. Luise tegi suured silmad — tema waimus tärkas korraga õige asjaseisu aimamine.
„Oh sina kawal, kawal kelm!“ sosistas ta õele kõrwa ja hakkas ameriklast esimest korda terasemalt silmitsema. Selle uurimise teel jõudis kõrgema tütarlastekooli kaswandik otsusele, et Jostson jumaliku Bennoga wõrreldes küll orangutang, muidu aga kaunis külgetõmbaw ja silmade poolest koguni „huwitaw“ isik oli.
Jostson ei tahtnud tänust kuuldagi.
„Birjusin heitis nalja, kui ta mind Teie poja ainsaks peastjaks nimetas,“ ütles ta naeratades. „Mina ei teinud muud, kui et seda, mis mulle paaril korral kogemata silma ja kõrwa puutus, politseile teada andsin ja teda sel wiisil õigele teele juhtisin.“
Ta jutustas asjalugu lühidalt ja lõpetas sõnadega: „Nagu näete, on Birjusin ise oma kärme ja osawa teowiisi pärast kõige suurema tänu wääriline, kuna minu terwe osa selle kuriteo selgitamises paljas juhtumise asi on.“
„Teie olete liig alandlik,“ heitis Helene peaaegu pahaselt ja uuesti punastades wastu. „Teistele juhtub ka mõndagi, aga nad ei pane seda tähele, ei pea midagi meeles ega leia õiget sidet nähtuste ja nende tagajärje wahel üles.“
„Helenel on õigus,“ kiitis meister. „Kõik suured mehed on selle läbi suureks saanud, et nad juhtumisi õieti tarwitada mõistsiwad. Inimese anded ei ole ju ka muud kui juhtumise asjad… Teie, herra Jostson, ei nõua wist mitte, et ma Teid suureks meheks peaksin tunnistama, aga Teist on juba midagi saanud ja wõib weel rohkem saada. Seda imelikum on, et Teie ennast, nagu ma kuulen, ikka weel lihtlabaseks eestlaseks peate tunnistama.“
„Kelleks siis muidu?“ imestas Jostson.
„Teie keelest ei wõiks keegi arwata, ei Teie mitte sündinud sakslane ei ole.“
„Aga mina ise ei wõi aru saada, miks ma ennast terwest elust walega peaksin läbi aitama?“
Meister Pohlig punastas teadmata põhjuse pärast.
„Walest ei wõi juttugi olla, kui inimene ennast selle rahwa liikmeks peab, kelle keeles ta mõtleb ja kõneleb,“ ütles ta maha waadates. „Meil on siin linnas palju inimesi, kes Eesti wanematest sündinud, oma keele ja hariduse poolest aga sakslased on — ja täie õigusega. Nõnda nimetatud nooreestlaste ajalehed, kuhu mina wahel nalja pärast sisse waatan, sõimawad neid inimesi kadakasaksteks ja äraandjateks, aga nende sõimulehtede kirjutajad ei tea wist isegi, mis nad tahawad. Mis peab waene kadakasaks siis tegema? Peab ta ennast kõigest, mis tal lapsest saadik armas ja harjunud oli, lahti ütlema, inimesesoo üleüldised idealid maha matma, maailmakeele asemel mõne kirjanduseta Soome murraku ainsale tarwitusele wõtma, kõik sidemed haritud maailmaga katki kiskuma ja omale talurahwa keskelt hoopis uut tutwuskonda otsima? Tule Jumal appi! Kas siis Teie ka meid… see on: meie Saksa seltskonda ja selle poole hoidjaid eestlasi hukka mõistab?“
„Ei, sest see oleks üksikute inimeste hukkamõistmine terwe rahwa ajalooliste elutingimiste pärast,“ wastas Jostson tõsiselt. „Niisama wähe wõin ma aga auusameelelist ajakirjanikku hukka mõista, kui ta, oma rahwa mudasse sõtkutud iseteadwust tõsta püüdes, wõitluse palawikus wastasele liiga teeb. Ja kui mõni wähem haritud eestlane kõiki saksu ja kadakasaksu lihtsalt maa põhja wannub, siis pole see sugugi ime — teda on wist küllalt äritatud… Mina ise pole palju parem kui kadakasaks, sest ma olen oma emakeele kaugel maal peaaegu ära unustanud ja mõtlen Saksa keeles, milles ma terwe koolihariduse sain, kuid eestlaseks jään ma siisgi ja nõuan, et mind selle pärast keegi ei põlgaks. Paraku on aga sakslased ise parandamata teiste-põlgajad, ehk nad küll aru peaksiwad saama, et neil siin maal enam mingit tulewikku ei ole. Eestlaste käed on ju nüüd wabad ja oma tuntud wisadusega jõuawad nad aastate jooksul wististi nii kaugele, et linnades üks maja teise järel, maal üks mõis teise järel nende kätte läheb. Praegu on koolide ja ametikohtade wenestamine käsil. Koolidest tuleb uus Eesti põlw, kes Saksa haridusest midagi ei tea ja saksu ei toeta. Ühe wahe saab Eesti wanema ja noorema põlwe wahel kibe waen wältama, sest et wastastikune arusaamine puudub. See waen ei lõpe enne, kui kõik wanad surnud ja nende ilmawaade unustatud on. Uued hariduslised mõjud teewad eestlastest uue rahwa ja wiimsel otsal näen ma ilmariigi ühist rahwamerd laenetawat, mis kõik sinnapoole kalduwad ojakesed oma rüppe kogub.“
„Teie näete kollisid,“ ütles Pohlig weidi aralt. „Mina ei usu, et saksad siit kaowad — wähemasti loodan ma, et Teie ettekuulutused minu ja mu laste eluajal täide ei lähe. Mina ei mõista neid uue aja inimesi. Nad ei leia sest kenast maailmast muud kui wigasid, nad on ikka täis muret ja wiha, ahnust ja kadedust. Meie wanas Saksa seltskonnas oli mõnusam elada ja häid inimesi sündis siis wist rohkem. Sääl on näituseks meie parun Benno. Tema wõiks meie pääle üle õla waadata, meid kui wõõra seisuse liikmeid wõõrastada, aga ta leiab meist meelehääd ja on meie truu sõber… Wõib küll olla, et ta Hugo asjas weel midagi teha ei jõudnud, aga ta on meile ka muidu hääd teinud. Ma tahtsin seda salata, aga nüüd ütlen otsekohe wälja: kui ma paari nädala eest suures hädas olin, saatis parun mulle ilma ennast nimetamata sada rubla, ja kui mina sellest juttu tegin, ei tahtnud tema tänust ega tagasimaksust midagi kuulda. Seda oleks mõni eestlane waewalt teinud.“
„Teie saite paari nädala eest postiga sada rubla?“ küsis Jostson iseäralikus ärewuses.
„Jah, ja olen raha auusasti ära tarwitanud.“
„Olete Teie sarnaseid saadetusi wiimsel ajal rohkem kui üks kord saanud?“
„Üks ainuke kord — õnn ei ole ju paraku nii seltsiarmastaja kui õnnetus,“ ohkas Pohlig.
„Ja Teie arwate, et noor parun Stern-Himmelshausen selle raha saatja on?“
„Muidugi, sest teisi nii heldeid sõpru mul praegu ei ole.“
„Kahju küll, aga ma pean Teile seletama, et Teie eksiarwamises olete. Mitte parun Stern-Himmelshausen, waid minu õnnetu onu Langberg saatis Teile paari nädala eest sada rubla.“
Terwe Pohligi perekond oli kui pilwist kukkunud.
„Langberg!“ kogeldas meister päris kohkunult. „See on täiesti wõimata asi.“
„Aga siisgi tõde — ma tean seda onu enese suust,“ kinnitas Jostson.
„Wõimata, wõimata!“ hüüdis Pohlig pääd raputades. „Wana kitsipung ei tahtnud mulle ju kopikatgi laenata, kui ma teda palumas käisin, ja peaks siis korraga sada rubla kinkinud olema…. Aga kes teab?“ lisas meister alandatud häälel juurde. „Tema oli igapidi iseäralik inimene, täis konksusid ja keerusid. On ta selle wiimse weidruse tõesti ära teinud, siis palun kõik tema kohta öeldud halwad sõnad andeks. Auu tema mälestusele.“
Toas wältas mõned minutid pühalik waikus. Koosolijate meelest oli, kui tõuseks tapetud kaupmehe kaebaja waim hauast ja wõtaks nende keskel silmapilguks aset…
Jostson oli esimene, kes raske tundmuse enesest ära raputas.
„Nagu näete, ei tule siis mitte kõik häädused Saksa seltskonnast, waid wahel ka säält, kust seda kõige wähem oodetakse,“ ütles ta naeratades.
„Langberg oli kadakasaks,“ pani Pohlig weidi kartlikult wastu. „Tema ei rääkinud tuttawatega iialgi muud kui Saksa keelt.“
„Jah, nagu praegusel ajal wist kõik enam wõi wähem haritud eestlased, kuid oma Eesti werd ei salanud ta ka mitte… Aga eks see ole weider, et inimene siin maal peaaegu sammu ei wõi astuda, ilma et ta rahwuslise küsimuse üle ei komistaks? Waadake, kuda päike kutsub ja meelitab: tulge wälja, inimeselapsed, unustage tülid, maitske maailma ilu! Mis Te arwate, meister, kui kord kätte wõtaksime ja kõige perega sest kitsamüürilisest ja kitsarinnalisest linnast wälja lendaksime — ütleme Kosele wõi Piritale? Mina muretsen sõiduriistad ja wastutan kõige kahju eest, mida päewa raiskamine sünnitab. Kas olete nõuus?“
Oldi nõuus.
„Aga minu tunnid?“ muretses Helene.
„Pole wiga,“ waigistas Jostson. „Mina astun homme Teie asemele ja annan kõik tunnid kahewõrra.“
Helene nikutas kergemeelselt pääd: „Olgu siis pääle, kuid Teie süüks jääb, kui ma leiwateenistuse kaotan.“
„Teie eest wastutada oleks minu armsam kohus,“ wastas Jostson, mispääle Helene sirmi taha kadus.
Kuna teised endid wäljasõidule walmis seadsiwad, juhatas Jostson kaks kahehobuse woorimeest maja ette. Ühes troskas wõtsiwad wanad Pohligid ja Selma, teises Hugo oma wanemate õdedega ja Jostson istet. Helene ja Jostson istusiwad teine teise wastas ega wõinud kumbgi parata, et nende põlwed wahel, kui tee halwaks läks, kokku puutusiwad. Ameriklane ei palunud neil kordadel wabandust ja Helene surus ennast ikka kärmesti troska tagaselja külge. Nad rääkisiwad teine teisega wähe, kuna muidu nii nukker Hugo ja murtud südamega Luise kui ümber wahetatud oliwad ja kui warblased wadistasiwad. Mõlemad leidsiwad ameriklasest kaswawat meelehääd ja andsiwad temale wähe mahti, seda toredat waadet maitsta, mis ennast Narwa maanteel linnast wälja sõitjale awab. Õhk oli imeselge, nagu ikka sügise poole. Kenal ja soojal augustikuu päewal säras loodus ses iseäralises ehtes, mida ta just närtsimise eel ilmutada armastab. Juba elustasiwad üksikud kollased täpid rohelist lehemetsa Kadriorus ja Lasnamäe külgedel. Tumesinist taewast truuwilt peelitades, hingas teiselpool rahuline merelahe, mille piiril Wiimse poolsaar, Wulff ja Naissaar kauguse kerges udus sinasiwad.
Meie lustisõitjad lasksiwad endid parweiga Pirita jõe üle wedada, jätsiwad woorimehed trahteri juurde maha ja läksiwad kloostrimetsa jalutama. Okasmetsa peenike lõhn ja paradiisline rahu mõjusiwad, nagu ikka, joowastawalt linnalaste pääle. Meister Pohlig puhkes täie kõriga Mendelssohni laulu „O Thäler weit, o Höhen“ laulma, mida ta kui endine „Männergesangvereini“ tegew liige weel hästi mäletas. Emand surus ennast õrnalt abikaasa külge, temale sosinal neid armsaid aegu meelde tuletades, mil nemad kui jõukad kodanikud weel Kosel suwekorterit pidasiwad ja siin paigus tihti jalutamas käisiwad. Neid paiku waadeldes jäiwad mõlemad teistest maha. Tõsine Hugo ja auuline Luise loopisiwad teine teist puuokstega ja samblatükkidega, kus juures Luise imeliku osawusega ikka sihist mööda wiskas, ise kannataja osa mängides. Selma nägi orawat ja awaldas kirglist soowi puu otsa ronida. Loomakest suure kilkamise ja naeruga taga kihutades eksisiwad kõik kolm kaugele metsa sisse.
Helene ja Jostson seisatasiwad jõe kõrgel kaldal ja silmitsesiwad wastas olewat orukülge, kus Tallinna rahameeste toredad suwemajad roheliste puude wahelt paistsiwad. Ühe maja pääle jäi Helene pilk kauemini puhkama, kuna mõni naljakas mõte tema silmi seespoolt walgustas.
„Mis mõte Teil praegu on?“ küsis Jostson, kes enam seltsilise peenikesi joonesid kui Maarja oru kuulsat ilu imetles.
Helene näitas näpuga maja poole, mis tema tähelepanemist oli äratanud: „Waadake, see on suurkaupleja Stewardi omandus, kus ta kõige perega igal suwel aset peab. Tema tütrega olla, nagu ma kuulsin, noor parun Stern-Himmelshausen kihlatud. Mulle tuli naljakas mõte, et parun praegu sääl olla ja meid siin näha wõiks.“
„See parun näitab seisuste waheseintest tõesti wähe lugu pidawat,“ tähendas Jostson pilwiselt.
„Preili Steward on ilus ja suure wara pärija,“ seletas Helene.
„Ja Bennokene on auus, aga kehw rüütel,“ täiendas Jostson, kelle rind Helene rahuliste sõnade juures imelikust rõõmust paisus. „Rahu tema waremate tundmuste põrmule!… Mu meelde tuleb teine maja kauges Amerikas, mis peaaegu sedasama laadi on ja niisamuti kõrgel jõekaldal seisab. Sääl elutseb üksik poissmees, kes õieti ei tea, mis enesega pääle hakata, ja kes sellepärast rahutult kui igawene juut ühest maailma nurgast teise rändab.“
„Mis tal wäetil siis wiga on?“ päris Helene osawõtlikult.
„Temal pole seltsilist, kes teda armastuse sidemetega paigale köidaks… Aga mul pole aega mõistusõnu treida. Preili Helene, ma armastan Teid lapsepõlwest saadik ja panen oma terwe õnneigatsuse lihtsa küsimise sisse: kas tahate mulle naeseks tulla?“
„Ma olen liig waene,“ ümises Helene kahwatades.
Ameriklane lõi käed meeleheitliselt kokku: „On see ka kellegi takistus?!“
Helene paledesse asus järk järgult rohkem karwa, kuna ta mõteldes enese ette maha wahtis. Korraga tõstis ta oma pikad, tumedad ripsekarwad kui tundmusi warjawa eesriide üles ja tema suurtest silmadest säras nii palju magusat õnne ja õnne tõotust, et Jostson selgemat wastust ei oodanud, waid kui õige Amerika karu neiu kenast pääst kinni sasis ja oma karwase suu tema uhkete, weel ühestgi meesterahwast puudutatud huulte külge surus. Helene ei tõrkunud wastu…
Käsi käes ootasiwad nad, kuni wanemad ligi jõudsiwad. Need tegiwad suured silmad. Kui Jostson neilt Helene kätt palus, walas pehme südamega emand pisaraid ja ohkas, tütre ümbert kõwasti kinni hoides: „See Amerika on ju nii hirmus kaugel!“ — kuna meister Pohlig pool nukralt ütles: „Teie, armas Jostson, ei ole küll meie maailma inimene, aga mis parata? Helene on minu lastest kahtlemata kõige targem. Mis tema teeb, peab hästi tehtud olema. Amerika ei ole ka weel mitte kuu pääl — wahest peaseme meiegi weel kord sinna.“
„Ja meie tuleme Teid kõige hiljemalt aasta pärast waatama — eks ole tõsi, Helene?“ ütles Jostson.
Helene nikutas tummalt pääd — ema nutt oli ka tema külge hakanud.
Suurt uudist kuuldes oliwad Hugo, Luise ja Selma esiotsa weidi kohmetanud, et Helene, nende abiema ja kõige parem mängusõber, nüüd korraga neist kaugele ära pidi minema. Siis aga raputas esmalt Hugo päris mehe moodi tulewase õemehe kätt ja Selma kannatas punastades, et Jostson teda kõrgesse tõstis ja musutas, mispääle wäike neiu salamahti suud pühkis. Luise ütles Jostsonile õnne soowides: „Teie saate eeskujulise abikaasa,“ — ja Helenele sosistas ta kõrwa sisse: „Mõtle, mina lollikene kahetsesin sind Benno pärast! Oota aga — seda pimesiku mängu ma sulle nii pea andeks ei anna. Ma hakkan ise sinu peigmeest armastama!“
„Kas esimene tuju juba möödas?“ wastas Helene niisamuti sosinal.
Luise jäi wait ja surus käe pool teadmata wastu rinda, nagu käiks säält wiimne waluwool läbi.
Isa Pohligi mõistlikul ettepanekul lõpetati seks korraks jalutamine ja mindi trahterisse lõunat wõtma ja kihlust pühitsema. Jostson andis peremehele nelja silma all käsu, erakambris lauda katta ja kõige paremat pääle panna, mis iganes saadawal oli. Söögi ajal läksiwad meistri leiged tundmused tulewase wäimehe wastu järk järgult soojemaks ja muutusiwad peaaegu auukartuseks, kui lõpukorral punase pääga shampanjapudel walges jääkapas lauale ilmus. Teise klaasi järeldusel ei suutnud meister ennast taltsutada — waimustus sundis teda üles tõusma ja lauakõnet pidama. Harjunud wiisil tuletas ta mööda läinud aegade ilu meelde, terwitas pruutpaari ja lõpetas loitawate sõnadega: „Olgu need pühad sidemed, mis teid, mu armsad lapsed, nüüd ühendawad, hiilgawaks eeskujuks meie kalli Balti kodumaa rahwastele, et nad üks teisele enam ja enam läheneksiwad, ühiseks Saksa-Balti rahwuseks kokku sulaksiwad ja meie wana, aga weel uhkelt lehwiwa kulturalipu all iluduse ja hääduse rada kõnniksiwad, mis tähtede poole üles wiib. Meie pruutpaar elagu! Hurra!“
Sel silmapilgul tõugati puhweti poolt uks lahti. Keegi halwas riides noormees, kelle nägu kahtlaselt punetas, ilmus läwel ja lällitas wõltsimata maakeeles: „Eks ma öelnud — kes see muu siin ikka lõugab, kui minu auus onu Jüri Poolik. Nägin teist, kui ta oma trossiga siia tuli. Tema tola ei taha sugulast tunda… hahaha! Ise jooksis pool püksata külast linna, aga nüüd on tema saks ja prassib sakste kambris…“
Palumata wõõras kadus läwelt niisama äkisti, kui ta ilmunud oli — sõbrad wõi teenijad rebisiwad ta säält ära, kuid tugew jalahoop raksatas siisgi weel wastu seina. Jostson kargas üles ja keeras ukse lukku.
Meister Pohlig oli näost lubjatud seina karwa ja wärises kõigest kehast. Ta oli kolli näinud. Tema eluaegne saladus oli toore käe läbi päewawalgele kistud, kohkunud omaste ette wälja laotatud… Kambris walitses kõiki rõhuw waikus.
Kui meister esimesest ehmatusest toibunud oli, küsis ta, ilma kellegi otsa waatamata: „Kas kuulsite, mis see inimene rääkis?“
„Mis joodiku lorist kuulata?“ püüdis Jostson teda waigistada.
„See ei olnud lori,“ ütles Pohlig tasa ja kurwalt. „See noormees on minu lihane wennapoeg, keda ma enesest eemal hoidsin. Ta rääkis tõtt… Jah, mina olen tõesti Jüri Poolik, olen Eesti külast paljajalu linna tulnud ja ise ennast saksaks teinud. Kas kuulete, lapsed? Teie ema on puhtawerd sakslane. Tema teadis kõik, aga ta mõistis mind ja oli wait. Ma tahtsin ennast edasi aidata ja oma lastele hääd teha. Nüüd on kõik wäljas. Ma ei wõi ega taha enam waletada, kuid õnnelikuks ei tee mind see tõde ka mitte. Mis inimesele luusse ja lihasse on kaswanud, sellest ei saa ta enam lahti. Mõistke nüüd kohut!“
Keegi ei mõistnud kohut …
✻
Esimene lumi oli juba maas, kui Tallinnast kaks noort abielupaari pulmareisile läksiwad. Õhtuse rongi eel kubises Balti raudtee waksal inimestest; isegi esimese klassi saal oli neid puupüsti täis. Wist suurem osa kõigist oli noori inimesi teele saatma tulnud, kuid ühel paaril oli saatjaid palju rohkem kui teisel. Parun Benno Stern-Himmelshauseni ja tema õitswa nooriku ümber surus ennast arwurikas seltskond tihedalt kokku — suuremalt jaolt linna suurkauplejad, konsulid ja literadid oma peredega. Mõisniku-seisuse asemikud puudusiwad peaaegu täiesti — need ei armasta sinise aadeliwere solkimist. Sellest hoolimata ilmutas wana parun Stern-Himmelshausen hääd tuju, keerutas oma pikki wurrusid ja heitis Tallinna kontoristidega ladusat nalja. Ta ei wõinudgi muud kui hääs tujus olla, sest wõlauskujad näitasiwad nüüd ristiinimeste pikka meelt ja wanad päewad ei teinud temale enam kolli. Wana paruninna lõikas kaupmehe-prouade meelituste juurde weidi kannataja näo ja jagas neile harwa mõne sõna moka otsast. Benno näost paistis kerge tüdimus, kuna tema noor abikaasa õnnest säras ja kui linawästrik wadistas.
Jostsoni ja Helene ümber seisiwad ainult omaksed ja mõned Pohligi perekonna lähemad tuttawad. Laulatus oli kodu waikselt ära peetud. See oli Helene soow, millest ta ei taganenud, ehk küll isa Pohlig, Luise ja nende meelehääks ka Jostson hoopis teist laadi pulmapidu plaanisiwad. Helene seisis ka tawalise pulmareisi wastu ja awaldas suurt igatsust Amerika jõe kaldal seiswa maja järele, kuid selle poolest jäi Jostson kangekaelseks, üteldes: „Amerika ei jookse meie eest ära ja meie ei tee suurt konksu, kui Italiast läbi läheme. Sääl soendame endid looduse ja kunsti päikesepaistel, enne kui siit külmast tulles külmasse pesasse poeme.“
„Kus sina oled, sääl pole külma,“ meelitas Helene ja — andis järele.
Hugo, kes nüüd juba õemehe sobitusel Peterburi konserwatoriumis õppis ja pulmaks koju oli tulnud, kippus küll Italiasse kaasa, aga teda ei wõetud, waid kästi wirgalt õppida.
Waksalis seisiwad mõlemad pulmaseltsid üks teisest kaugel ega puutunud mingil wiisil kokku. Kui Benno kord endiste tuttawate ligidale sattus, kergitas meister Pohlig kübarat. Benno tegi niisama ja läks sõna lausumata mööda. Näitas, kui ei paneks ta teisi perekonna-liikmeid tähele.
„Peaks ta tõesti upsakam olema, kui mina arwasin?“ pomises Pohlig.
Luise kräsutas kibedalt mokki ja Selma ajas oma ümargused lapsesilmad imestades laiali. Jostson ja Helene waatasiwad kui käsu pääle teine teise silma ja naeratasiwad mõlemad.
„Mis inimesed need on, keda sina praegu teretasid?“ küsis noor paruniproua, kui Benno tema juurde tagasi tuli.
„Kellest sa räägid?“ kohmas Benno. Tema mõtted oliwad laiali.
„Sa teretasid praegu ühte herrad, kes näo poolest sinu isa kaksikwend wõiks olla. Kes see on?“
„Ah soo — see on rättsepp Pohlig… Ta on mulle tööd teinud.“
„Aga need teised? Mind huwitab see ilus noor naesterahwas, kes reisiriideid kannab ja oma kawaleriga nii mahe on.“
„Ei tunne,“ kogeldas Benno kahwatades.
„Ma wean kihla — see on noor abielupaar, nagu meiegi,“ padras elaw noorik edasi. „Meesterahwa nägu on nii tuttaw — kus peaksin ma teda näinud olema?“
„Sa nägid teda meie majas paari kuu eest,“ ütles paruness Elise. „Tema on ju seesama hää inimene, kes Benno merest wälja tõmbas.“
Noor proua lõi enesele käega wastu otsaesist: „Jah, jah, tõsi — nüüd ma mäletan. Tema jutustas sääl naljakaid lugusid ja ütles enese Amerikast olewat. Wahest tuli ta siia naest kosima ja ongi hästi nägusa leidnud — sääl pole waidlemist.“
Noorik hakkas teise nooriku ülikonda sõnarikkalt kritiseerima. Ka Elise pilk wiibis mõtlewalt Helene pääl.
„Sa ei näita oma elupeastjat enam tundwat,“ ütles ta wennale tasakesti: „Kas mitte wahest…“
Elise ei lõpetanud. Benno pööras näo ära. Tema põsest oli näha, et ta hambad kokku pigistas.
Esimene kell. Saalis tekkis wäljatõttamise kihin ja kahin.
Pulmareisijate tarbeks oli ühes ja sessamas esimese klassi wagunis kaks iseäralikku osakonda walmis seatud. Ühes wältas kuni teise kellani wali sõnakõmin, musutamine ja kõige hää soowimine, kus juures noore paruninna hele hääl teistest üle käis.
„Mõtelge,“ hüüdis ta muu seas; „see teine noorpaar reisib meiega ühes wagunis! Wististi saame teel tuttawaks — noorik on wäga mu meele järele.“
„Ei, meie ja nende wahel ei tohi nüüd ega edespidi mingit tutwust olla — kas kuuled?“ wastas Benno selle pääle tasa, aga kindlasti.
Teisest waguniosast kuuldus tasane nutt. Sääl jättis Helene Jostson ema ja õdesid Jumalaga.