Kollid/9

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kollid
Eduard Bornhöhe

9.

Suurte linnade politsei ei eksi peaaegu iialgi teadmises, missugustest kohtadest Martin Timmi sarnaseid isikuid kadumise korral kõige päält otsida tuleb. Need kohad on joomakoopad ja need tuhat korda maa põhja wannutud ja siisgi sallitud lõbupaigad, kus naesterahwas kõik kaotab, mis teda naesterahwaks teeb, ja küpsew mehesugu oma hinge wiimsest nooruse õilmetolmust puhastab, et ennast elule ette roojastada. Rikkumata noored mehed ja wilunud kurjategijad puutuwad siin igal õhtul ligemalt kokku, kui mujal iganes. Nagu Birjusini saadikud teatasiwad, oli Timm kõik need armsad kohad, millede arwu järele meie linn mitte wäike ei ole, kahe öö ja päewa jooksul läbi käinud, paaril kohal sajarublaseid wahetanud ja igal pool raha pööraselt raisanud. Sest lõbupaigast, kus teda kõige hiljemalt oli nähtud, oli ta hooplewate sõnadega: „Teie narukaelad arwate, et mul rohkem raha polegi?“ — ära läinud ja sest saadik oliwad tema jäljed kadunud.

Birjusin ise juhatas Timmi wanemate elukorteri läbiotsimist. Isa ja ema ei awaldanud politsei ilmumisel suurt walu ega ehmatust — näitas, kui ei tuldaks neid sarnase asjaga mitte esimest korda tülitama. Birjusin ei seletanud neile otsekohe läbiotsimise otstarbet ja nende südametunnistus pidi seekord wist koormamata olema, sest nad waatasiwad tuima osawõtmatusega päält, kuda kambris ja kuuris kõik kraamid läbi puistati. Otsijate saak ei olnud suur ja Birjusin üksi laskis midagi kui salarõõmu märgata, kui ta lauasahtlist saksakeelse katekismuse wälja tõmbas, mille teisest lehest pool puudus.

„Kelle raamat see on?“ küsis pristaw Timmi wanematelt.

„Wõi meie neid raamatuid tunneme — see on poja asi, tema on koolitatud,“ wastas isa Timm, kes wäikses wabrikus kojamehena teenis.

„See on saksakeelne katekismus — kas teie pojal niisugust on?“ päris Birjusin edasi.

„Ei wist ole. Tema müüs kõik oma raamatud ära, nii pea kui koolist wälja peasis.“

„Ta pidi ju sügisel leeri minema ja lubas peremehe käest raamatuid wõtta,“ tuletas ema meelde.

„Missuguse peremehe käest?“ küsis Birjusin.

„Mitu tal siis neid õige on? Eks Te tea, et ta nahakaupleja Rettigi juures teenib.“

Kastist, kus Martin oma pesu hoidis — tema pesu oli wanemate omast palju peenem —, leiti särk, mille käikseotsad kuiwanud werega määritud oliwad. Seda nähes wahetasiwad wanad Timmid kahtlase pilgu ja isa pööras näo pahaselt ära.

„On see teie poja särk?“ küsis Birjusin.

„Ei mina tea,“ kostis ema kähku.

„Ära lora tühja,“ noomis Birjusin wiisakust unustades. „Ega sa ometi pesunaest ei pea.“

„Ma pesen küll ise, aga särk pole minu tehtud.“

Isa Timm lõi ägedalt käega: „Ei maksa jännata, wanamoor. Kelle muu see särginaru ikka wõib olla? On poiss jälle midagi ära teinud, siis wõtku oma naha pääle. Meie temalt ometi krossi ei saa ja muidu ei taha ma tühja tüli näha.“

„See on mõistlik jutt,“ kiitis pristaw. „Kas tead, kus poeg üleminewal ööl oli?“

„Kust mina seda tean? Ega ma temale wahiks juurde pandud ole.“

Wana Timm rääkis puhast tõtt. Ta polnud oma pojale iialgi wahiks olnud, ei ka mitte tema warasemate sammude üle walwanud.

„Kus ta ikka mujal kui kodu oli?“ tähendas ema murelikult.

„Millal ta koju tuli?“

„Kes teda teab? Ta tuleb ja läheb, kuda süda soowib… Eila hommikul oli ta küll kodu, kuid sest saadik on ta kadunud kui tina tuhka.“

Asjata otsisiwad Birjusin ja tema mehed wõtit, mis Langbergi õuewärawa wõtmega kudagi wiisi ühte oleks läinud. Kui otsimine widewiku ajal lõpetatud oli, wõttis Birjusin kahtlase särgi ja katekismuse kaasa ja jättis kaks tumedat, nõnda ütelda kujuta, nägemata ja kuulmata isikut, nagu neid hääl politseil ikka käepärast peab olema, maja lähikonda walwama, et kohe teada saada, kui Martin Timm koju peaks tulema. Ise läks ta politseiwalitsusesse, kus hoolsal wõrdlemisel ilmsiks tuli, et Langbergi kambrist leitud lehetükk sõnade ja kärisemise koha poolest Timmi katekismuses olewa lehepoolega karwa päält kokku sündis. Raamat ja leht lisati tekkiwa akti juurde.

Waheajal oli ka telegrahw Tallinna ja Peterburi wahel nobedasti töötanud ja päälinna salapolitsei poolt tähtsa sõnumi toonud, et keegi isand, kes wälimiste märkide poolest küll kaupmees Rettig wõis olla, mitmes pangas nimeta wäärtpaberid ära wahetanud, millede numbrid Langbergi nimekirjaga ühte läksiwad. Niisama kuuldi, et Rettig Peterburi nahakauplejate juures wanu wõlgasid ära tasunud ja wärsket kaupa rohkel mõõdul ostnud.

Hilisel õhtul tõi üks neist meestest, keda Birjusin Timmide elukoha lähikonda walwama jätnud, pristawile teate, et „hiir peaaegu lõksus“ olla.

„Mina ootasin asjata, kuni pime kätte tuli,“ jutustas mees oma nähtusi. „Siis sõitis kahehobuse woorimees, kellel kaks meesterahwast ja kaks naesterahwast pääl oli, teatud maja ette. Kõik sõitjad oliwad purjus ja naersiwad ja kriiskasiwad läbisegamini. Üks hüppas troskalt maha ja käskis teisi oodata. Ma tundsin häälest Martin Timmi ära ja hiilisin nii, et seda keegi tähele ei pannud, tema järel õuewärawast sisse. Ta ei astunud aga mitte wanemate elutuppa, waid tegi tagaõues poollagunenud kuuri räästa all tegemist. Natukese aja pärast tuli ta säält wälja ja läks, ka seekord ilma majasse astumata, uulitsale tagasi. Ma kuulsin, kuda ta woorimeest N.-le (mees nimetas linnast mõne wersta kaugusel olewat trahterit) sõita käskis. Mina läkitasin seltsimehe nende kannule. Ise hakkasin räästaalust, kus Timm oli seisnud, läbi otsima ja leidsin pikema kobamise järele seina ja katuse wahele tehtud pesast selle pakikese.“

Salakuulaja tõmbas taskust määrinud nartsu, mille sisse midagi mässitud oli, ja andis selle pristawi kätte, kes nartsu seest ühe sajarublase paberiraha ja terwe lasu kokku pandud kupongipoognaid laua pääle puistas. Oma hää mälestusega märkas Birjusin kohe, et mitmete kupongide numbrid needsamad oliwad, mida ta Langbergi wäärtpaberite nimekirjast meeles oli pidanud.

„Timm on auusasti jaotanud,“ ümises Birjusin enese ette. „Paberid peremehele, kupongid sulasele… Kas ise rewideerisid nartsu sisekonda, enne kui siia tulid?“ küsis ta waljusti.

Salakuulaja kelminägu ilmutas täit ilmasüütust, kuna ta rahuliselt wastas: „Ma tõin pakikese siia, nagu ma ta räästa alt leidsin. Nartsu pole ma lahti wõtnud.“

„See on weidi imelik,“ ütles Birjusin silma pilgutades. „Hartknochi panga teenijad räägiwad, et Langberg säält päewal enne surma pääle kahetuhande rubla, kõik sajarublastes paberirahades, ära toonud. Kuhu peaks kõik see raha jäänud olema?“

„Seda ei wõi mina teada… wist on Timm juba nii palju läbi löönud.“

„Kahe päewaga? Raske uskuda, ehk küll prassimine, tüdrukud ja lustisõidud mitte odawad asjad pole… Noh, ükspuhas — sa oled hästi tööd teinud ja hää palga wääriline. Ma annan sulle paar linnawahti kaasa. Wõtke woorimehed ja kihutage tuhatnelja N.-le. Hoidke endid warjul, aga ärge Timmi silmast kaotage, kuni mina ise järele jõuan.“

Salakuulaja pühkis kui tuul minema. Birjusin otsis Jostsoni üles, kes teda wõõrastemajas ootas.

„Eks me ole mõlemad wiksid poisid?“ ütles Birjusin sisse astudes. „On sinu kuulus Amerika politsei iial sarnast imet teinud, et suure kuriteo üle kohe päewa jooksul päewaselgus kätte saadakse? Süütunnistusi on meil rohkem kui waja ja kurjategija juba lõksus, ilma et ta ise seda aimaks. Oled sa minuga rahul?“

„Sinul on rohkem mõistust kui minul õnne,“ naeratas Jostson.

Kui Birjusin pärastlõunased juhtumised lühidalt ära oli jutustanud, ütles Jostson: „Mina ajasin waheajal meie teist pääsihti taga. Otsisin Langbergi selli ja teise õpipoisi üles. Mõlemad tõendawad, et Timm päewal enne kuritööd mitu korda Langbergi poes noore Pohligiga juttu ajamas käinud ja sel kohal tegemist teinud, kus Soomemaalt saadud pussnoad seisiwad. Õpipoiss mäletab ka näinud olewat, kuda Timm nuge katsus. Õhtul on Timm ja Pohlig üheskoos poest wälja läinud. Need ilmutused ei ole mitte ilma wäärtuseta, kuid selle õnnetu ninarätiku pärast wõib Pohligi pääle ikka weel kahtlus jääda, et ta kuriteost kudagi wiisi osa on wõtnud. Kõige parem oleks, kui Timmi enese suust tõtt kuuleksime.“

„Selleks on lootust,“ sõnas Birjusin. „Süütunnistused on otse purustawad — wahest märkab poiss sedamaid, et salgamine ei aita. Hakkab ta siisgi kometit mängima, siis wõime teda pisut lollitada.“

Birjusin tegi isemoodi näo, mida ainult wilunud politseimehed teha oskawad ja mis Jostsonile ei meeldinud.

„Ma tahaksin selle inimesega kord nelja silma all kõneleda,“ ütles ta mõtlewalt.

„Küll ma toimetan, et herra Timm sind armulikult jutule wõtab,“ naeris pristaw. „Aga nüüd peame ruttama. Tegewuse plaani jõuame pikal teel küllalt läbi mõtelda.“


N. trahter oli sel ööl inimestest peaaegu tühi. Aastaaeg oli alles sügisepoolne, kuna harilikud wäljasõidud esimese lumega algawad. Maakoha pääl lasus pühalik öörahu ja see puhas, neitsilik metsalõhn, mis linna lõbuküttisid imelikul wiisil ikka märatsema meelitab. Täna heitsiwad ainult kaks, kolm aknat tumeda lambiwalguse jugasid uinuwa metsa pimedusesse ja ühest ainsast kõrwalisest kambrist kuuldus weel joobnud häälitsemist, naeru ja kõlinat.

Sääl logelesiwad Martin Timm ja tema seltsilised pudelite ja klaasidega raskesti koormatud laua ümber. Joomiseks polnud wist enam kellegil suurt himu, aga nad jõiwad siisgi, et oma roidunud elujõudu otsekui astlaga erutada. Silmanähtawalt oli Timm oma pääd ja kõhtu kõige rohkemalt wäsitanud. Tema silmad kippusiwad kinni, kuna teine meesterahwas ikka weel rasket ja raswast nalja heitis, mis naesterahwaid hirnuma pani. Üks wiimastest, noor, kena, kollase lakaga ja wäga kasimata suuga tüdruk, tüdines naljatamisest wiimaks ära ja hakkas Timmi kaelustama, ennast kui kass tema põlwedele libistades ja mahedasti näogudes: „Oh sa mu pisi tibukene, mu musta pääga musutrullike! Ma armastan sind koledal kombel… Kas mäletad weel, et mulle homme sõrmuse ja prossi kinkida lubasid? Anna parem raha nüüd kohe kätte, ma ostan ise.“

Timm raputas ilusa tüdruku oma põlwedelt maha, andis tale ka weel rusikaga kuklasse ja torises lällitawal keelel: „Sina lagunenud, oled sa mind weel wähe koorinud? Ma ei taha sind nähagi ja mõtlesin praegu hoopis teise tüdruku pääle. Waat’ kui ma selle kätte saaksin, siis müüksin enese tema meelehääks ihu ja hingega ära.“

Pahandatud neiu ütles täie suuga kurja ja hakkas sõimama.

„Suu koomale!“ kärgatas Timm ja wirutas rusikaga laua pihta, et pudelid tantsima hakkasiwad. „Ma olen juhm, et sinusugustega oma raha läbi löön, mis kerge waewaga kätte saadud pole. Rumal siga olen ma, muud midagi… Kas juua weel on? Lakkuge, lapsed, ja jätke mind rahule, ma tahan magada.“

Ta tabas lähema pudeli pihku ja rüüpas mehiselt. Siis laskis ta oma raske pää laua pääle wajuda ja jäi norskama.

Pisut hiljemalt kutsus trahteri teenija Timmi seltsilised tasakesti wälja, üteldes, et keegi neid oodata. Nad läksiwad ja ei tulnud enam tagasi. Nende asemel astus Jostson tuppa. Tasahiljukesti istus ta Timmi kõrwa ja pani käe tema õla pääle. Uinuja ei ärganud ja Jostson pidi teda tugewasti raputama, enne kui ta pää urisedes üles tõstis. Tal näitas himu olewat, rahurikkujat wastutusele wõtta, aga wõõrast nägu nähes ajas ta silmad laiali ja küsis imestades: „Kes sa oled?“

„Wana tuttaw,“ oli lahke wastus.

„Sinu nägu olen ma näinud,“ pomises Timm, „aga pagan wõtku mind, kui ma mäletan, kus ja millal see oli.“

„Küllap tuletad meelde, kui kauemini juttu ajame.“

„Ükspuhas — wahest olen sind unes näinud. Mu pää on segane… Kuhu mu selts kadus?“

„Need läksiwad metsa päid lahutama.“

„Ja minu jätsiwad siia üksipäini tukkuma — küll ma neile näitan! Lipaku pääle, küllap mina seltsi leian. Kui sa tubli poiss oled, siis tõmba nahk minu kulu pääle täis ja püüa selle eest mu tuju parandada. Pärast sõidame üheskoos linna. Ma tahan ka kord jälle oma woodis magada. See igawene lakkumine ajab mulle tüdimuse pääle, aga rahu ma ei saa — ei tea, mis kuri waim mind taga kihutab…. Joogem, poisid, kuna weel juua on.“

Timm kallas enesele ja kutsumata wõõrale sisse ja tühendas ise mõned klaasid järgemööda, ilma et ta sõna oleks lausunud. Kui ta klaasi tõstis, tuliwad mõned sügawad kriimud tema parema käe selja pääl selgesti nähtawale. Jostson silmitses niisama waikselt seltsimehe noort nägu, mida terawad jooned, tohletanud karw ja sinised wõrud silmade ümber ülearu wanaks ja karedaks tegiwad. Jostson tundis midagi kui haledust oma südames ärkawat. Tema ees istus kurjategija, kes maailma seaduste järele õiguse, inimeste keskel elada, kaotanud oli, kelle wabad silmapilgud loetud oliwad, keda püüdjate kõwad käed, raudahelad ja waewaline surma wastu waakumine Siberi kaewandustes ootasiwad. Oli see inimene sündinud kurjategija wõi oliwad kaswatus ja seltskond teda selleks teinud? Kui palju oli temal enesel süüd? Kas see näidatud julgus, kawalus ja wisadus poleks mitte paremat wilja kannud, oleks hoolas käsi seda õigesse roopasse juhtinud? Missugused mõtted liikusiwad praegu selle kõwa otsaesise taga?

Ameriklase uuriw pilk tegi Timmi rahutuks. Ta nihkus istmel edasi ja tagasi, uni oli temast kui käega ära wõetud.

„Mis sa kurat wahid mu otsa?“ karjus ta korraga ja waatas ise kõrwale.

„Teeb see sulle waewa?“ ütles Jostson tasaselt. „Sa oled muidu kange poiss, kes midagi ei karda. Sinu wiimne temp…“

„Mis temp?“

„Jää rahule, Timm! Minu ees ei pruugi sa kometit mängida. See pisuke külaskäik wana koi juures oli meistritöö.“

Nähtaw wärin raputas Timmi keha.

„Ma tean kõik, aga ära selle pärast ehmata,“ waigistas Jostson. „Meie oleme ju wanad tuttawad, kuigi sa minu nime ei mäleta… Waata aga, et see koeranahk Rettig sind ei peta! See oli rumal, et sa kõik paberid tema kätte andsid. Tema tuleb Peterburist kui rikas mees tagasi, kuna sina oma sularaha natukesest mõne päewaga lahti saad. Sina pead paremat palka nõudma, sest sa olid mees ja wõtsid kõik raskused enese pääle. Sa muretsesid wärawa wõtme, õlitasid lukku, ronisid kui oraw siledat seina mööda üles, kangutasid akna haagid Langbergi poest warastatud noaga lahti, proowisid wanamehe kallal esmalt kaalu pommi ja nuga ja kägistasid ta wiimaks paljate kätega ära, kus juures ise weristada said. Ma annan sulle hää nõuu kindaid kanda, sest kriimud paistawad liig selgesti silma“…

Timm tõmbas hoopis ootamata wiisil midagi taskust ja tahtis kõnelejale pähe lüüa, aga see jõudis tema kätest kinni haarata ja hoidis neid kui tangide wahel.

„Mis nalja sa teed?“ ütles Jostson otsekui imestades. „Sarnane temp wõib sõprust rikkuda. Sa tahtsid mind wist noaga pista, tabasid aga kogemata wõtme pihku… Aga eks see olegi Langbergi õuewärawa wõti? Sa oled ettewaatamata, et seda riista enese kaasas kannad.“

„Oled sina kurat ise?“ kähistas Timm hambaid kokku pigistades.

„Ei ole,“ naeratas Jostson.

„Lase mu käed lahti!“

„Pärast hakkad aga jälle möllama?“

„Ei hakka… ma näen, et sa minust kangem oled.“

„Waat’ see on mõistlikult räägitud. Pista siis wõti jälle tasku, joome weel ja westame magusat juttu.“

Jostson laskis seltsimehe käed lahti ja Timm peitis wõtme oma põue. Mõlemad rüüpasiwad lonksu wiina, kus juures Timm, kelle käsi kangest jõuu pingutamisest wõi äkilisest hirmust weel wärises, poole klaasi maha loksutas. Wiin näitas teda weidi rahustawat.

„Kust sa seda tead, mis sa mulle praegu rääkisid?“ küsis ta poolwaljusti.

„Ükspuhas, kust ma tean,“ wastas Jostson.

„Kui Rettig purjus pääga lobisenud on, siis hoidku oma nahka!“ ähwardas Timm. „Tuleb asi wälja, siis ma temale ka armu ei anna.“

„Tema ei olegi armu wääriline,“ kinnitas Jostson sõbralikult. „Aga ma ei saa aru, miks sa oma wanale sõbrale, kes päälegi Luise Pohligi wend on, seda wingerpussi tegid, et tema ninarätiku warastasid ja teatud kohale werega määritult maha jätsid?“

Jälle ajas Timm silmad pärani lahti. Tema alumine lõug wärises kramplikult, nii et ta kohe wastata ei saanud. Seekord toibus ta kaunis ruttu kohmetusest — see seltsimees ei teinud temaga ju mitte enam esimest imet.

„Kes käskis mind äritada?“ ütles ta pool nukralt. „Luise on tore tüdruk, aga miks ta mind ei salli?“

„Wõib olla, et sa eksid,“ trööstis Jostson. „Naesterahwad on tihti arusaamata ja näitawad nägu, mis nende mõtetega kokku ei käi.“

„Arwad sa?“

Timmi hääl kõlas teiselt, kui ameriklane seda muidu oli kuulnud. Kartlik küsimine ja hääle äkiline pehmus lasksiwad aimata, et selle kiskjaks saanud ja hukatusele pühendatud kurjategija sees ikka weel inimese hing elas.

„Ületunaeila õhtul juhtusin Luisega uulitsal kokku,“ kõneles Timm kõwema häälega edasi. „Mina olin wintis ja tahtsin teda kallistada, aga tema sülitas mulle wastu silmi… Siis ei mõtelnud ma selle pääle, et auus tüdruk ennast uulitsal kaelustada ei lase, ja wandusin kättemaksmist.“

„Ja warastasid järgmisel päewal Hugo taskust ninarätiku?“

„Jah — see oli minust rumalus. Hugo on muidu hää poiss, aga tal on mõned uhkuse kriuked sees, mida mina ei salli. Tunaeila õhtul ajas ta mu otsekohe uksest wälja, nagu oleksin mina mõni kaabakas… Mitu korda on ta mind nii kangesti wihastanud, et ma tema kõri kallale pidin kippuma, aga üks imelik asi tõmbas mind ikka tema poole tagasi. Ma tahtsin temale ja tema omastele wingerpussi teha, aga seda ma ei soowi, et ta Siberisse läheks. Ta ollagi juba trellide taga… hahaha!“ — Timm naeris pilkawalt. — „Politseid ja kohtuid on kerge ninapidi wedada. Nii lollid on nad küll, et ilmasüüta inimese sunnitööle saadaksiwad… Kuule, kui sa auus mees oled, siis aita nõuu pidada, kuda Hugod peasta wõiks. Kõige rohkem on mul Luise pärast kahju. Ühe tema lahke pilgu eest läheksin ise hää meelega Siberisse.“

Timm jäi wait ja mattis sügawasti ohates pää käte wahele. Mõned minutid wältas toas täieline waikus.

Korraga ajas Timm pää jälle püsti, wahtis seltsilisele otsekohe silmade sisse, pani temale rusika nina alla ja kiristas: „Kui sa mind tüssad, siis hoia ennast! Martin Timm ei lase ennast nuhtlemata narrida… Pagan wõtku minu joobnud pää! Nüüd pole ma enam purjus ja tuletan meelde… Kas sina mitte seesama kelm ei ole, kes wana koiga lauas istus, kui mina esimest korda aknast sisse wahtisin?“

„Mina olin see kelm,“ wastas Jostson kuiwalt. „Sel korral tegid sina minule kolli, nüüd kollitan mina sind. Waata!“

Ta näitas näpuga akna poole, mille mustawa ruudu tagant inimese nägu ja linnawahi müts paistsiwad. Timm wärises kõigest kehast, tema hambad lõgisesiwad kuuldawalt, kuid siisgi leidis ta eneses nii palju tahtmisejõudu, et wälgu kiirusega üles kargas ja ukse poole tormas. Waewalt sai ta selle lahti tõugata, kui tugewad käewarred teda kaissu wõtsiwad. Mõne silmapilguga oliwad mõrtsuka käed kõwasti selja taha nööritud.

„Ma kuulsin kõik,“ ütles Birjusin temale sõbralikult. „Sa wõid julgesti loota, et sinu sõber Hugo Siberisse ei lähe. Wiks poiss, et teda peasta aitasid. Sinu enese lugu on paha — ei aita wist muu abi, kui tunnista kohtuherradele kõik niisama puhtalt, nagu siin praegu tunnistasid.“

Timm kiristas sõna lausumata hambaid. Kui teda ära wiidi, heitis ta Jostsoni pääle wihast leekiwa pilgu ja sülitas tema poole.

„Oleks see julge, hakkaja inimene teistes oludes sündinud ja üles kaswanud, siis oleksime temast wahest nõnda nimetatud wägewaid tegusid kuulda saanud,“ tähendas Jostson pool nukralt. „Tema sees elab tõesti, nagu Hugo Pohlig kord ütles, osake muistsete sõjakangelaste hingest.“

Birjusini näo üle libises tegelise politseiniku kahtlew naeratus: „Sina räägid kui mõtleja, aga meie, seltsliku elu korrapidajad, ei waata mitte inimeste hinge, waid nende tegude pääle.“


Et mitte paha kahtlust äratada, nagu kirjutaksime meie ühte neist kriminal-jutustustest, mida kõige maailma ajakirjandus päälehes hurjutab ja lõbulisas hää meelega sallib, siis tähendame selle ajaloolise kohtuasja kaugemad pööred aktide järele nii lühidalt kui wõimalik üles.

Martin Timm katsus, kui teda kuulamise alla wõeti, oma süüd esiotsa salata ja N. trahteris räägitud sõnu joobnud jampsimiseks seletada, aga kui ta nägi, et tema saabaste tallad Langbergi maja õuest ja kambrist leitud jälgedega karwa päält kokku läksiwad, kui temale kõik teised süü tunnistused ette oliwad pandud, siis palus ta lonksu wiina, jõi ja tunnistas kõik üles, juurde lisades, et kaupmehed Rettig ja Walker teda kuriteole ässitanud ja rööwitud wäärtpaberid eneste kätte wõtnud. Ta tõendas ka, et Hugo Pohlig täiesti ilmasüüta olla ja et ta Hugo ninarätiku wiha pärast kuriteo paigale maha jätnud. Selle pääle lasti noor Pohlig wangist lahti, kuna tema asemel Rettig ja Walker kui kuriteo osalised kinni wõeti. Nad ei teadnud Timmi tunnistusest weel midagi ja astusiwad jõukate, lugupeetud kaupmeeste raswase iseteadwusega asja uuriwate ametnikkude ette, keda nad kui awaliku elu tegelased ja mitme klubi liikmed isiklikult tundsiwad.

Kui Rettigilt küsiti, kuhu tema õpipoiss Martin Timm jäänud, wastas ta kõrgilt: „Mul pole iialgi wiisiks olnud oma teenijate eraelu järele walwata. Timm on lahtise pääga poiss, weidi kergemeelne ja hooletu, aga see pole wist muud kui halwa kaswatuse tagajärg. Ma loodan julgesti, et ta meelt parandab. Wanemate hooletuse pärast pole ta siiamaani leeris käinud, aga nüüd hakkab ta ennast selle wastu walmistama ja wõttis neljapäewa õhtul minu käest katekismuse. Sest saadik pole ma teda silmaga näinud.“

Esiotsa salgas Rettig, et ta Peterburis käinud, wõttis aga oma sõna tagasi, kui temale auusaid ärimehi nimetati, kes teda päälinnas oma silmaga näinud, ja tunnistas ka, et ta mõned wäärtpaberid ära müünud ja kaupa ostnud. Küsimine, kust ta wäärtpaberid wõtnud, satutas teda kitsikusse. Ta nimetas ühte ja teist hallikat, ja kui need kõik waled leiti olewat, jäi ta wiimaks selle juurde, et ta paberid oma sõbra Walkeri käest wana wõla eest saanud. Läbiotsimine Rettigi poes ja elukorteris ei toonud asja selgituseks muud päewawalgele, kui et Rettig korraga jõukaks meheks oli saanud, kuna Walkeri juurest mõned hästi ära peidetud wäärtpaberid leiti, millede numbrid Langbergi nimekirjas seisiwad. Walker ütles paberid Rettigi käest saanud olewat, kuna Timm temale täiesti wõõras olla. Neid wiimseid, üksteisele otsekoheselt wastu käiwaid tunnistusi ei muutnud endised sõbrad kuni lõpuni.

Tumedaks punktiks selle kohtuasja uurimisel jäiwad Langbergi kirjas nimetatud parun Stern-Himmelshauseni wekslid. Tallinnas elawa Stern-Himmelshauseni wõlauskujatest tõendasiwad paar meest, et nad paruni wekslid Langbergile ära müünud, aga wekslid jäiwad kadunuks. Timm tunnistas, et ta neid polla näinud ja korratud läbiotsimine Langbergi elutoas ei toonud neist mingit jälge nähtawale — kui mitte wahest hunnikuke ahju suust leitud paberituhka see jälg ei olnud. Oli wanamees õhtul enne surma — wahest pääle põrutawat kokkupõrkamist paruniga — wekslid ära põletanud? Seda wõis ainult Langberg ise teada, aga see puhkas juba hauas.

„Ta ütles selsamal õhtul, et ta uueks inimeseks saanud,“ pomises Jostson, kui Birjusin temale asjast jutustas.

Enne uurimise lõppu kaotas Walker wangihoones mõistuse. Timm ja Rettig, kes oma süüd wiimse silmapilguni salgas, mõisteti mõlemad kõigi õiguste kaotamisega kümneks aastaks Siberisse sunnitööle. Nende kaugemast saatusest pole enam midagi kuuldud.