Kollid/4

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kollid
Eduard Bornhöhe

4.

Niguliste kiriku tornikell lõi kaksteistkümmend.

„Pole ime, et kolli nägin,“ mõtles Jostson naeratades ja tõttas kiirendatud sammul wõõrastemaja poole.

Rättsepp Georg Pohlig — sündinud Jüri Poolik — oli Eesti-Saksa „antwärgi“ alguskuju. Waese poisina oli ta omal ajal paljajalu külast linna tulnud ja siin seltslikul redelil pulk pulgalt kõrqemale roninud, see on: rätsepa õpipoisiks, selliks ja meistriks saanud. Õige õnnelapsena leidis ta kohe hää meistri, oma painduwa iseloomu pärast peasis ta sellide käte alt peaaegu ilma peksuta läbi ja ilusa poisina wõitis ta meistri ainsa tütre südame. Pikema wastupunnimise järele wõttis meister, ehk küll ise Saksa mees ja selle pääle wäga uhke, maheda Eesti selli omale wäimeheks ja näitas temale weel suuremat lahkust sellega, et paar aastat pärast pulmi siit ilmast lahkus. Kena maja ja suur äri jäiwad wäimehele päranduseks.

See sündis käsitöö-meistrite kuldsel ajal, mil tööstuse wabadust, wassijaid, odawaid juudikauplusi ja wõistluse kibedust weel ei tuntud. Pohlig hakkas hulga inimestega tööle, see on: ta pani käed rüppe ja laskis teisi tööd teha. See ei olnud tema meelest muud midagi, kui üks meistrite loomulikkudest eesõigustest, mida seadus isalikult kaitses. Meister Pohligil oli seitse püha nädalas, kuid tema igapäewane eluplaan oli sääl juures kindlasti korraldatud. Hommikul tõusis ta hilja woodist ja istus pärast kohwijoomist weel paar tundi pehmes leentoolis, unekuub seljas, pika warrega piip suus (neid piipusid oli tal terwe kogu) ja ajaleht wõi raamat käes. Pruukosti wõttis ta oma armsamas trahteris, ametiwendade keskel, kus mõõdukalt napsitati, õlut joodi ja magusal jutuwestmisel linna-uudiseid wahetati. Lõunasöök oli ikka wäga rammus ja mitmekesine. Selle pääle tuli paaritunniline uni ja pärastlõunane jalutus. Õhtul istuti klubis punshi wõi grogi juures, ehk jälle wõeti wõõraid wastu ja käidi wõõraks. Pühapäewal kuulati kõige perega Saksa kirikus Jumala sõna, õhtul wõeti gildemajas lõbupidudest osa, mis ikka kuni „sinise esmaspäewa“ hommikuni kestsiwad.

Oma perekondlikus elus oli meister Pohlig täiesti õnnelik. Tema abikaasa oli piltilus, õrn, tasane ja hää südamega naesterahwas, kes mehele iialgi wastu ei rääkinud ja temale ka siis armastusega ümber kaela langes, kui mees wahel alles wastu hommikut „kilgiga“ koju tuli. Oma lapsi kaswatas Pohlig kristlikus waimus ja walitses perekonda kui õige patriarh, ilma et tal waljust waja oleks olnud. Tema lastest wõidi õieti näha, kui ilus meie „alamat tõugu rahwas“ — olgu ta nüüd puhta- wõi segawerd — wõib olla, kui aga jõukas elujärg ja hää kaswatus tema esimest eluiga õnnistawad. Pohligi lapsed — üks poeg ja kolm tütart — oliwad kõik kenad kui kannid, ja wanemat tütart loeti linna esimeste iluduste sekka. Muidugi oliwad nad igapidi „saksa lapsed“ ja mõistsiwad maakeelt wähe — nii palju kui nad teenijatelt õppida jõudsiwad. Pohlig ise oli loomukindel kadakasaks, kes oma pärisrahwusest midagi teada ei tahtnud, Eesti keelt ainult naljatades suhu wõttis ja seltsipidudel oma „Saksa emakeelt“ waimustusega elada laskis…

Ja waata — kõik oli wäga hää ja Baltimaal oli nii mõnelgi mehel ilus elada. Kustumata kirjaga seisab nende kenade päewade mälestus meie wanemate kaaskodanikkude südametes üles tähendatud, kustumata on ka kadakasakste truudus Saksa seltskonna wastu, kes neid rabast haljale mättale tõstes armuga oma kaissu wõttis, neile Saksa haridust, keelt ja meelt omandades. Kes kord selle seltskonna mesti peasis, sellel oli ju nii kerge ja lõbus elada, see kerkis „toore hulga“ pimedusest korraga heledale päikesepaistele! Oli see siis ime, et just meie kadakasaksad endistele oludele, nõnda nimetatud „Saksa ajale“ kõige waljemaid kiidulaulusid laulawad? Nende laulud woolawad ju tänulikust südamest ja on sellepärast wähemasti niisama õiglaselt mõeldud, kui wäsimata sakste-siunamine nii mõnegi mehikese suust, kes Saksa keelt ei mõista ja Saksa seltskonda iialgi ligidalt näinud pole.

Aga ajad muutuwad, waheseinad langewad, „toore hulga“ pimedusest kipuwad ikka uued jõuud ilma sakste abita päewawalgele, kuna wana aja lapsed, kes eesõiguste warjul ladusa, wõitluseta eluga ära harjunud, kohmetult silmi hõõruwad, komistawad ja oma wanu jumalaid asjata appi hüüdes kukuwad, kui nad mitte oma iseloomu poolest kindlal jalal ei seisa.

Meister Pohlig ei soowinud uue aja waljemaid nõudeid täita ega oma harjunud eluwiisist lahkuda. Sarnase meelekindluse esimene tagajärg oli see, et ta maja ära müüma ja äriga üürikorterisse kolima pidi. See korter oli linna keskel ja kaunis tore.

„Jumal tänatud, et majaomaniku muredest lahti olen,“ ütles Pohlig, kui ta üürikorteris esimesel hommikul laabruki selga tõmbas ja kõige pikema warrega piibu wanema tütre käe läbi põlema sütitada laskis.

„Kahju, et palju majaasju kolimisega rikutud on,“ kurtis abikaasa.

„Mis sest — küllap saame jälle uued,“ trööstis meister.

Aga ta ei saanud enam uusi muretseda. Äri läks esiotsa küll weel parajasti, sest koht oli hää ja wanad tööandjad jäiwad truuwiks; kuid töö juures puudus peremehe silm. Paari aasta pärast pidi Pohlig jälle kolima — seekord juba kõrwalisesse uulitsasse, kus juures majaasjad jällegi wiga saiwad. Sest saadik oli kolimine Pohligil harjunud asjaks. Wanad kunnid kadusiwad, uusi tuli wähe juurde. Paremaid aegu polnud loota, sest raha tagawara oli otsas ja riidekauplused ei tahtnud enam midagi wõlgu anda.

Selle tõelise jutu algusel elas Pohlig juba kaugel alewis ja küürutas ise ühe ainsa õpipoisiga töö juures. Korteril oli ainult kaks tuba, mis aga kappide ja waheriiete abil nii kunstlikult neljaks jaotatud oliwad, et meistril ikka weel üks ruum töötellijate wastuwõtmiseks, teine töötoaks, kolmas saaliks, neljas magamisekambriks oli. Saalis seisis ka weel wanaaegne klawer, kõigis ruumides walitses laitmata puhtus ja asjade wead oliwad kunstlikult kinni kaetud, nõnda et waesus kusagil otsekohe silma ei paistnud. Perekonnas walitses endine rahu, tingimata sõnakuulmine ja kokkuleppimine, ehk küll teenijate abiga harjunud emand nüüd ise köögis pidi rawitsema, tütred oma õrnalt hoolitsetud kätega sada korda lapitud pesu paikasiwad ja ahju taga meistri rahu rikkuw koll — wanade päewade wiletsus — jäädawalt pesitses…

Esmaspäewa õhtul istusiwad Pohligi tütred laua ümber, mis „saali“ ainsa akna all seisis. Kõik kolm oliwad kibedasti ametis. Kahekümnewiie-aastane Helene, kes perekonda eratundide andmisega toita aitas, parandas mõne kirjatöö wigasid, seitseteistkümne-aastane Luise lappis isa särki ja kolmeteistkümne-aastane tütardekooli kaswandik Selma õppis Prantsuse keeli sõnu pähe. Helene, kellel ahju taga pesitsewast kollist kõige rohkem aimu oli, laskis aeg ajalt oma targad silmad salamurega õdede pääl wiibida ja lõbustas tihti ohkawat Luised ilmasüüta naljaga. Luise naeris, mispääle tõsise loomuga Selma torisema hakkas: „Oh wõtku teid! Praegu oli mul kolm sõna kindlasti pääs, nüüd on kaks jälle unustatud.“

„Oleksid sa wiis sõna korraga pähe õppinud, siis oleks sul nüüd weel kolm järel,“ naljatas Helene.

„Mis sinul wiga naerda — sa oled koolist wäljas, katsu aga, et mehele saad,“ taples Selma.

„Sina saad wist enne mind mehele, sest sul on meesterahwaste juures õnne. Lukusepa õpipoiss Kaalu waatab ikka suure armuga aknast sisse, kui sina siin istud.“

„Wuih, Helene!“ sähwis Selma selle tõsise meeleäritusega, mida iga linnaneiu tunneb, kui teda tõe wõi nalja pärast lihtsa tööinimesega kudagi wiisi kõrwu pandakse. Majas elas palju inimesi, muude seas ka noori mehi, kes mööda minnes ikka hää meelega Pohligi korteri aknatest sisse waatasiwad, kuid Pohligi tütarde silmas äratas iga warblase sabaots rohkem tähelepanemist, kui need noored mehed oma määrinud nägudega, kehwa riidega ja Eesti keelega.

„Ära tee lapsega kõlbmata nalja,“ noomis ema köögist.

Helene jäi wait ja Selma pistis oma peene ninakese jälle raamatusse.

Luise sirutas tihti kaela ja piilus õuewärawa poole, mis aknast poolpõigiti kätte paistis.

„Sinu parun jääb täna hiljaks,“ ütles ta wiimaks kannatult.

„Miks sa teda minu paruniks nimetad?“ küsis Helene.

„Noh, eks me tea, kelle pärast ta meid waeseid oma sõprusega auustab.“

„Kelle pärast siis?“

„Mina pole ju muud kui silguniisk,“ seletas Luise kaudsi ja weidi kibedalt.

„Tõsi küll, aga papa ja mamma ei ole mitte silguniisad. Parun armastab papaga juttu westa — miks sa ei usu, et ta selle pärast meil käib? Ja pääle selle on siin meist mõlematest palju külgetõmbawam isik olemas — meie tõsine ja wirk Selma.“

„Teie oma lobisemisega!“ pahandas wiimati nimetatud isik. „Jälle unustasin sõna ära! Kui nüüd see (Selma ei nimetanud mingit nime, aga tema mõru näoke läks korraga rõõmsamaks), kui see ka weel tuleb, siis wõin julge olla, et homme koolis trahwi saan.“

„Sa waene patuoinas!“ ütles Helene õekese kuldjuukseid silitades. „Põlga neid noorimehi — sa näed ise, kuda need meile tüliks on. Peaks see täna ometi tulemata jääma!“

„Oh ei, ei!“ waidles Selma suure ägedusega wastu, kuid järgmisel silmapilgul lõi ta enesele plaksti suu pääle ja mattis häbise näo raamatu lehtede wahele.

Töötoast kuuldus meistri haigutus ja murelik küsimine: „Kuhu ta täna nii kauaks jääb?“

Kõigest oli näha. et Pohligite perekonnas kallist külalist oodati. Ja wiimaks ta tuligi. Kerge koputus ukse pihta — ja sisse astus noor parun Stern-Himmelshausen, nägu õitsew ja rõõmus kui ikka, kena ülikond kui keha külge walatud, glaseekindad käes, painduw kepike ja roosa paberisse mässitud pakike kaenla all. Jah — see oli natuke teist moodi „kawaler“, kui need noored mehed, kes majaõuest Pohligi korterisse wahtida armastasiwad! Tema ilmumisel tungis wärske õhuga ühtlasi ka otsekui wärske eluwool ja rohkem walgust tuppa.

Meister Pohlig wiskas töö käest ja tõttas külalisele rõõmust läikiwal näol wastu, õpipoiss hirwitas kõrwuni, emand ilmus käsa pühkides köögist; peretütred jäiwad wiisakalt istuma, aga Luise käest kukkus nõel maha ja Selma käes läks raamat iseenesest kinni. Ainult Helene ei ilmutanud oma olekus mingit iseäralikku ärewust. Alles siis, kui noor parun sügawasti kumardades ja neiu iludust kuuma pilguga otsekui kallistades tema ees seisis, pani ta sule ära ja surus kui hää sõber pakutud kätt.

Benno pani roosa paberisse mässitud pakikese Selma ette: „Wirgale õppijale teaduste kibeduse wastu.“

„Tänan wäga,“ ütles Selma rõõmu pärast punastades ja hakkas sukrukraamiga täidetud karpi sedamaid lahti krabistama.

Benno tõmbas õlad kõrgesse: „Muud midagi kui „tänan wäga“? Lootsin rohkem, aga mis teha? Ce que femme veut, Dieu le veut — see tähendab: mis Stude teeb, on hästi tehtud. Katsuge aga.“

Paruni ilmumine oli kõigile töö lõpetamise märgiks. Ainult emand läks kohe jälle kööki rawitsema, kust armas aneprae lõhn wälja tungis. Meister kadus mõneks minutiks magamisekambri waheriide taha, kust ta puhtaks pestult, kammitult ja pühapäewase ülikonnaga ehitult jälle wälja tuli. Oma wiiekümnest aastast hoolimata oli ta ikka weel kena mees, päris saksa näoga ja pika, tumeda prohweti-habemega. Pühapäewa-riides ei olnud ta enam wiletsusega wõitlew käsitööline, waid endine wannutatud suurkodanik, gilde eltermann ja suure äri pidaja, kes seda weel imeks ei arwanud, kui mõni parun temale külaliseks tuli. Wõõraid oli ta kui õige Baltimaa poeg ikka lahtiste kätega wastu wõtnud, ja nüüdgi weel käisiwad endised tuttawad, kuigi nende elujärg palju parem oli, teda ja tema perekonda hää meelega waatamas, teades, et sääl ikka ladus wiis ja lahked näod leida oliwad. Harwa läks õhtu mööda, kui Pohligil wõõraid ei olnud, ja ikka pani ta neile ka midagi ette, olgu see ka wahel ainult leib, heeringas ja klaasike napsi.

Täna wõis ta oma kustumata igatsust jälle täita, see on: suurt saksa suurepäraliselt wastu wõtta ja ise saksa mängida. Alles nädala lõpul oli tal kibe käes, nõnda et teda üürimaksu wõlgnemise pärast peaaegu jälle kolima oleks sunnitud, kuid siis tuli korraga powestka ja Pohlig tõi posti päält suurema rahasaadetuse — sada rubla — ära. Raha saatja polnud ennast nimetanud, aga kes teine ta ikka wõis olla, kui see kena, kallimeelne noor rüütlipoeg? Sellepärast oli Pohlig ka nõuuks wõtnud, lahket andjat tänasel õhtul iseäraliku toredusega wastu wõtta. Raha oleks äri tõstmiseks küll palju hädasemalt waja olnud, aga kadakasaksa ohwrimeel on ju piirita, kui ta oma saksust niisugusele kahtlemata saksale, nagu noor parun Stern-Himmelshausen oli, näidata wõib.

„Ma palun heldesti wabandada, et silmapilguks ära lähen, aga mul on weel midagi muretseda,“ ütles ta, paruni kuju õrna pilguga paitades.

Benno jäi üksi rättsepa tütarde seltsi. Ta wõttis tooli ja mahutas enese Helene ligidale. Nad oliwad wanad tuttawad, aga nende wahe ei olnud selge. Seda märkas küll iga laps, et noor parun mitte ainult meistri toreda habeme ja ladusa jutu pärast siia ei kippunud, waid et tema silmad ikka Helened otsisiwad ja tihti mõtlewalt, küsiwalt, ihaldawalt tema pääl wiibisiwad. Ja ilus, uhke Helene, kes ühe käepaluja teise järele tagasi lükkas, oli Bennoga wäga lahke, wahest lahkem kui kellegi teise meesterahwaga. See polnud ime. Ta oleks ju hingeta kiwikuju pidanud olema, kui see hiilgaw, ühtlasi uhke ja alandlik noormees temale sugugi poleks meeldinud. Aga kus oliwad meeldimise piirid? See küsimus tegi õnnest hellitatud Bennole nähtawat waewa.

Praegugi tõmbas ta oma rõõmsaks loodud näo wõimalikult krimpsu ja algas sügawal rinnahäälel: „Preili Helene, ma olen täna terwe päewa mõtelnud.“

„Siis olete wist õige wäsinud,“ kostis Helene, oma peenikesi mokki wähe arusaadawalt kräsutades.

„Ma tunnen tõesti nagu wäsimust.“

„Nüüd wõite puhata. Noorte naesterahwaste ees ei maksa mõtteid wälja kraamida.“

„Miks mitte?“

„Teate ju, milleks pärlid liig kallid on.“

„Preili Helene! Kas Teil südametunnistust polegi? Just Teie ees tahtsin ma oma mõtteid wälja kraamida, aga Teie ei usu ju paraku minu tõsiduse sisse.“

„Kuda nii? Ma pole kordagi kahelnud, et Teie… oma wanaduse kohta üks meie linna parematest mõttetarkadest olete.“

„Ma olen Teist terwe aasta wanem.“

„Ja wististi ka targem — selle üle pole waidlemist. Aga mis see sissejuhatus tähendab?“

„Mul oli himu Teiega keerulisi eluküsimusi harutada, aga Teiega ei saa inimene tõsist sõna rääkida. Teil on liig rohkesti naeru silmis. Ma tahaksin Teiega kusagil pimedas nurgas üksipäini istuda, siis wast wõiksin ära rääkida, mis mul südame pääl on.“

„Pimedasse nurka ma küll ei tule, sest ma kardan kolumatsi. Aga ma wõin ju oma õnnetud silmad kinni pigistada.“

Benno ohkas ja tegi teist juttu: „Kas teate, preili Helene, mis mulle täna iseäraliku terawusega silma torkas?“

„Noh?“

„Ma panin tähele, et ühenäolised inimesed ka oma karakteri poolest ikka enam wõi wähem ühesarnased on.“

„Kelle wahel Te seda kahekordset sarnadust tähele panite?“

„Meie isade wahel.“

„See on ju suur auu… Teie isale.“

„Ilma naljata. Nad on peaaegu ühte nägu ja ühest pehmest puust lõigatud. Need on wana Balti-Saksa herrasloomud, omast kohast hääd, aatelised, õnnelikud inimesed, nii kaua kui neil küllus käes ja suured eesõigused müüriks ümber on. Ses olekus on kõik Baltimaa sakslased, nii hästi mõisnikud kui linnakodanikud, seni olnud. Paruni ja Saksa käsitöölise wahel polnud selle poolest suurt wahet — mõlemad elasiwad kui Aabrami süles. Neil on palju armsaid mälestusi, aga nad pole midagi juurde õppinud. Selle tormi wastu, mis nüüd kahelt poolt tõuseb, ei jaksa nad kaua seista. Kui mitte mõni wägew käsi meie eesõigusid ei kaitse, siis oleme kadumise lapsed.“

„Teie algasite meie isadest — nüüd olete juba politikas ja kuulutate tulewaid asju ette,“ tuletas Helene meelde.

„Meie isad on oma iseloomu ja ajawoolu ohwrid. Nende saatus näitab, mis meil kõigil ees seisab.“

„Teie ei jaksa siis ka mitte tormi käes seista?“

„Ma olen oma isa poeg. Kui mul eesõigusi pole, siis olen ma kadunud inimene.“

„Aga Teil on ju sündimise ja… looduse poolest küllalt eesõigusid.“

„Kõik wähe,“ ohkas Benno. „Minule oleks õnn wõi seadus pääle seisusliste eesõiguste weel wähemasti ühe miljoni hällisse pidanud panema, siis alles oleksin ma täisinimene. Ilma selleta olen ma null. Ma teenin ajawiiteks krediitkassas ja saan sada rubla kuus palka — see on umbes niipalju, kui wähegi puhtust armastaw inimene tärklispesu ja kinnaste eest wälja annab. Elamiseks ei jää midagi järele. Ja paremat pole mul oodata. Ma ei jaksa ennast toita.“

„Teil on täna tõesti wäga tõsised mõtted.“

„Kas mul neid siis muidu ei ole?“

„Ma olen Teid rohkem… lõbusast küljest tundma õppinud.“

„Oh, neid lõbusaid külgesid peab mul ikka wist olema, sest ma näen enese ümber enamasti rõõmsaid nägusid. Kõik lapsed ja koerad on minu sõbrad. Ma olen seni mureta kui lind oksa pääl elanud. Ma pole midagi põhjalikult õppinud, arwates, et kõik iseenesest tuleb… Nüüd öeldakse mulle, et isal raha otsas, ja kästakse rikast naest kosida.“

Siin waatas Benno neiule otsekohe ja terawalt silmade sisse. Need silmad oliwad selged ja lahked nagu ikka. Luise õrna palet kattis häkiline kahwatus, mida aga Benno tähele ei pannud.

„Rikka naese kosimine pole ju weel kõige suurem õnnetus,“ ütles HeIene rahuliselt.

Parun lõi käega laua pääle ja hüüdis ägedalt: „Ma ei wõi ega taha mitte! Ma armastan ju ülearu… seda… seda wäikest kelmi Selmad.“

Selma punastas ja tegi wäga kurja näo.

„So—o?“ ütles ta mokki torusse ajades ja riiwas wanemat õde tähenduserikka pilguga.

Meister tuli weinipudeliga ja konserwitoosidega tagasi. Emand hakkas tütarde abil lauda katma. Waheajal mahutas Pohlig enese paruni kõrwa, waatas temale armastusega silmi ja ütles tasakesti: „Ma pole weel mahti saanud, Teid, armas ja auustatud paruni herra, Teie kena saadetuse eest tänada.“

Benno tegi suured silmad: „Ma ei saa aru, millest Teie räägite.“

Pohlig pilgutas silmi, muigutas mokki.

„Eks ma mõista — Teie olete õige Saksa rüütel, kes oma häätegude eest tänu ei nõua… Mul oli tõesti peenike peos — nüüd olen jälle mõneks ajaks peastetud. Sada rubla ei ole wäike asi. Muidugi jääb see ainult laenuks, mida ma omal ajal auusasti ära tasun.“

„Teil ei ole mulle midagi tasuda… ma ei saa tõesti ühestgi sõnast aru…“ kogeldas Benno.

Pohlig pani oma sõrmeotsad hellasti paruni käe pääle ja sosistas kawalasti naeratades: „Seda paremini mõistan mina. Weel üks kord: tuhat tänu ja siis — suu lukku.“

Benno kehitas meeleäraheitlikult õlasid…

Söömalaual istutas Pohlig paruni selle tooli pääle, mis kõige wähem wigastatud oli ja pani temale oma käega kõige paremad suutäied ette. Tema ise sõi mõistusega ja plaanilikult, kui õige kunstnik, kus juures ta iga toidu hääd ja halwad küljed imekspandawa asjatundmisega ära seletas. Ta algas heeringast ja wõttis järk järgult ikka peenemad suupisted käsile, kuni magusasti lõhnaw anepraad tema tänast õhtusööki krooniwalt lõpetas. Iga kolme suutäie kohta tuli wäike naps, ühtegi toiduainet, mis laual oli, ei jätnud meister katsumata, ja igal wahetusel pühkis ta noa ja kahwli, mida inimese pääle paraku rohkem kui üks paar olemas ei olnud, kõige suurema hoolega puhtaks, et mitte ühe toidu maik teise oma ei segaks. Paremat toidukraami käis Pohlig ikka ise ostmas, sest et ta wäljawaliku asjus kedagi teist ei usaldanud. Turul ja poodides tunti teda kui terawa nina ja keelega wigadenuuskijat.

„Teie olete wist suure osa oma eluajast maitsekunstile pühendanud,“ ütles Benno, kui Pohlig temale peenikese wahe pika ja laia pääga kilude wahel ära oli seletanud.

„Olen küll,“ wastas Pohlig uhkusega. „Kui inimene oma elu maitsta tahab, peab ta seda põhjalikult maitsma õppima, muidu on ta kui pime paradiisis. Elu on ikka ilus, kui meie oma kallimat Jumala andi — oma himusid — hää tahtmisega täidame. Minule on Looja peenetundelise kurgulae kinkinud. Ma ei ole seda kallist annet mitte känguda lasknud, waid tänulikult harjutanud, ja tunnen nüüd iga hää suutäie juures tõelist rõõmu. Õnnetundmus on ju igal inimesel pääasi ja mina olen täiesti õnnelik, kui mulle toit hästi maitseb. On see patt? Ei, see on õige elukunst… Aga Teie ei söö täna midagi, paruni herra. Mis Teil wiga on?“

„Ei midagi… Ma olen Teie elutarkuse auustaja ja ise suur maitsekunstnik, mitte ainult kurgulaega, waid kõigi meeltega. Ma armastan kõike, mis ilus, magus ja kallis on, ja olen niisama kui Teie täiesti õnnelik, kui oma külgeloodud himusid täita wõin. Aga seda hirmsamalt kujutan ma enesele aega ette, mil ma neid mitte enam täita ei suuda.“

„Teie olete noor ja juba sarnased mõtted pääs? Waadake mind — ma olen wana, aga olete Teie mind juba murelises mõttes näinud? Näete isegi, et mu käsi halwasti käib, aga see ei tee mind weel õnnetuks, sest see pole minu süü. Meie seaduseandjad on lolliks läinud. Iga wilets wassija, iga Eesti popsipoeg tohib ju nüüd meie, wanade Saksa meistrite ametit pidada ja tööhindasid rikkuda! See mõte ajab nutu ja naeru korraga pääle. Need tölbakad talupojad tikuwad rüsinal igasse ametisse — ja neid sallitakse. Koerapiitsaga peaks neid linnast wälja aetama!“

„Need waesed inimesed tahawad ju ka elada,“ heitis Helene sõnakese wahele.

„Elagu oma suitsukoobastes ja söögu silku leiba — paremat pole neil tarwis,“ hüüdis meister kaunis ägedalt. „Sarnaste lurjustega ühte ametit pidada, nendega koguni wõistelda — see käib üle minu jõuu, see ajab mu tööhimu ära… Ma pean nüüd teenimata waewa ja häda kannatama, kuid seda peenema mõistmisega maitsen ma neid haruldasi lõbusid, mida elu mulle weel pakub. Waadake, selle kõwa, soolase heeringatüki sõin ma ainult sellepärast alla, et kurgulage sardiinide ja humrite wastu sündsalt walmistada… Ja kas teate, mis mul selle toosi sees weel on? Pool naela wärsket Astrahani kawiari!“

Meistri näo üle lendas nii hele rõõmuhelk, et Benno naeru ei suutnud pidada.

„Olete ikka weel hinge poolest noor,“ ütles ta mokki närides.

„Jumalale tänu — jah!“ kinnitas Pohlig. „Minu sees elab weel mu Saksa esiwanemate wärske, mureta ja paindumata waim. On mul raha, siis olen rõõmus; pole seda mitte, siis maitsen tulewat rõõmu ette. Muret ma ei tunne.“

Siin tuli waikselt sööwa ja kuulawa emanda rinnast kerge, wärisew ohkamine, mis Bennole põhjust andis meistrilt küsida: „Kas Teie siisgi muret ei tunne, kui oma wanade päewade ja… oma perekonna pääle mõtlete?“

„Oma perekonna pääle?“ kordas Pohlig weidi kohmetult. „Eks ma ole oma lapsi ilusasti kaswatanud ja koolitanud — katsugu nüüd ise läbi saada. Ja minu wanad päewad? Mul pole ju enam palju elada — pean ma oma ilmawaadet nüüd weel muutma hakkama? Ennem lähen kohe hauda… Mis kasu on rahast, kui seda wälja ei anta? Sääl on meie Selma ristiisa, wana koi Langberg, kes muud ei tee, kui kraabib aga raha kokku. Mis kasu tal sellest on?“

„Tema täidab ju ka oma külgeloodud himu — raha himu, ja on selle juures wist täiesti õnnelik,“ tähendas Helene.

„Jah — see on jälle tema elukunst,“ lisas Benno naeratades juurde.

„Ma tänan sarnase õnne ja elukunsti eest!“ ütles Pohlig põlgawalt. „Wana kitsipung pole wist weel ühtegi rõõmsat päewa näinud. Mina elasin ja lasksin teisi elada, tema pole oma rahahunnikuga enesele ega teistele mingit hääd teinud. Tema ei taha mulle kopikat laenata ja sõimab mind laiskworstiks ja priiskajaks, aga teda ei salli ka keegi, kuna minul ikka weel sõpru on, kes mind ka hädas aitawad. Alles paari päewa eest… aga ei — suu lukku! Prosit, paruni herra!“

Benno silmitses mõtlewalt seda wana elumaitsjat, kes oma näojoonte ja mõttewiisiga mõnda teist isikut nii wäga meelde tuletas. Ka wana parun Stern-Himmelshausen ei olnud oma eluajal muud teinud, kui maitstes ja ikka jälle maitstes ilma waewata kätte saadud wara wähendanud; ka tema weeretas oma äparduste süü halbade aegade ja inimeste pääle; ka tema leidis ikka jälle sõpru, kes teda hädas aitasiwad. Kuid nüüd raksus ja lagunes ometi kõik see kunstlikult alal hoitud eluhoone, wõlapärijad lälsiwad häbemataks, pankrott seisis ukse ees — ja tema, Benno, ei suutnud omast wäest wana, kuulsa suguwõsa langemise wastu midagi teha…

„Paruni herra, Teie olete täna ülearu tõsine,“ tungis Pohligi hääl temale kõrwu.

Benno pühkis kui unest ärgates käega üle silmade.

„See pole ime, kui ma tõsine olen,“ ütles ta, ennast naeratusele sundides. „Mõtelge — ma olin eila surmahädas.“

„On see wõimalik?“ kahtles Pohlig, kuna kõikide silmad küsiwalt paruni poole juhitud oliwad.

„Nii wõimalik, et ma waewalt mõistan, miks ma täna kalajumala laual suupisteks ei ole.“

Benno jutustas lühidalt oma eilast juhtumist mere pääl. Kuulajate osawõtmine oli suur. Luise nägu wahetas mitmel korral karwa, mida aga pääle Helene keegi tähele ei pannud.

„Mis inimene see oli, kes Teile appi kargas?“ küsis Helene, kui Benno oma jutustust laewa parral ärkamisega lõpetas.

„Keegi ameriklane, kes ennast hiljemalt eestlaseks tunnistas,“ wastas Benno. „Tema nimi on Jostson.“

„Jostson… wahest Paul Jostson?“ kordas Helene elawalt.

„Nii ta wist oli. Teie tunnete teda?“

Helene asemel wastas Pohlig: „Ka mina mäletan selle nimelist inimest, kuid sellest on hulk aega möödas… Jah, nüüd mul tuleb meelde — see oli ju wana Langbergi sugulane. Kaunis hööweldamata poiss, kes sagedasti meil käis ja minu lastega mängida armastas. Mina teda õieti ei sallinud.“

„Tema peastis minu kord uulitsapoiste käest, kui need mind kimbutada tahtsiwad — selle läbi saime tuttawaks,“ tuletas Helene meelde.

„See inimene näitab ju teiste peastjaks loodud olewat,“ naeratas Benno.

„Seda ta wist ongi,“ ütles Helene kaswawa elawusega. „Ta oli wäga hää poiss, tugew kui karu, wäle kui oraw, sääl juures helde meelega ja pehme südamega. Ma mäletan weel selgesti, kuda need häbemata uulitsapoisid tema käes kukerpalli lendasiwad ja kuda ta — ise nelja — wiieteistkümne aastane jõmsik — mind isalikult trööstis, kuna mina ehmatuse ja häbi pärast tönnisin. Meie saime suurteks sõpradeks, see on: tema ei pannud minu wallatust ja lapselikku narrimist ilmasgi pahaks. Kuid ühel päewal kadus ta ära ja jäigi kadunuks… Wõi nüüd on tema jälle siin? Wahest on see aga keegi teine?“

„Teie näitate teda pika aja kohta weel wäga hästi mäletawat,“ tähendas Benno weidi murelikult.

„Lapsepõlwe mälestused on kõige wisamad,“ kostis Helene ja jäi mõttesse.

„Mis sest tühjast nii palju rääkida?“ mõnitas Pohlig juba tümendatud keelega. „Teie, paruni herra, olete tugew ja osaw küllalt, et ka ilma selle Jostsoni abita weest wälja oleksite peasnud. Pääasi on, et Teie jälle terwelt ja priskelt meie keskel istute. Teie ei usu, kui suurt rõõmu see mulle teeb — just nagu oleks minu lihane poeg Teie asemel olnud. Teie juhtumine näitab jällegi, kui ligi meil surm wõib olla, aga just sellepärast peame elu maitsmisega ruttama… Kas kuulete, kuda tuul wäljas wingub ja müdistab, nagu oleksiwad kollid lahti? Maailmas on palju kollisid liikumas — õnn sellele, kes kollisid ei karda! Elagu mureta elu! Selle pääle löögem klaasid kokku, paruni herra!“