Kollid/8
8.
Parun Stern-Himmelshausen lamas teist päewa haigelt woodis. Proua oli kodutohtri järele saatnud ja wiimane ka sedamaid ilmunud; kui ta aga haige olekut uurima hakkas, peletas parun ta mõrudate sõnadega: „Jätke mind rahule!“ — kambrist wälja.
„Wäike erkude wiga,“ kostis doktor Milde paruninna mureliku küsimise pääle. „Haigel on rahu waja — muud midagi.“
Ka Benno tegi emale muret. Noorherra muidu nii libe keel oli nüüd kare ja torkaw, nägu tõsine, mõtted laiali. Kui paruninna temale neiu Stewardi hiilgawaid omadusi kiitma hakkas, wastas ta peaaegu selsamal toonil kui isa tohtrile: „Jäta mind selle halbi tüdrukuga rahule!“
Täna hommikul oli Benno parajasti wälja minemas, kui õde Elise temalt küsis: „Kas oled oma elupeastjat weel näinud?“
„Nägin teda weel korra ja sest saab mulle küllalt,“ wastas Benno järsult.
„Mis sul tema wastu on?“ imestas Elise. „Mina näeksin teda meie juures hää meelega.“
„Sina?“
„Jah, mina… See ameriklane ei ole igapäewane inimene ja sa tead, et mina kõike armastan, mis haruldane on.“
„Mis haruldast asja sa selle inimese küljes leiad? Ta ütles ju ise, et ta lihtlabane eestlane on.“
„Just see meeldis mulle. Tal polnud sugugi waja seda ütelda, aga ta ütles siisgi. Oleksiwad kõik eestlased nii julged, kindlad ja mõnusad inimesed — meie hakkaksime neid wiimaks auustama.“
„Sa räägid kui õige naesterahwas, kellel politikast aimu pole,“ nurises Benno mehelise tõsidusega. „Need inimesed tõstawad oma ninad muidugi juba kõrgele. Meie ei tohi neid liig julgeks ja kindlaks minna lasta — see oleks ju meie eneste langemine. «Oderint, dum metuant», ütles üks Roma keiser. See tähendab umbes: siunaku nad meid tagaselja nii palju kui tahawad, kui nad meid aga kardawad.“
„Sa olid enne wabameelsem,“ tähendas Elise.
„Teistes asjades küll, aga meie Balti-Saksa ajalooline seisupaik käib ka minul üle kõige. Tahetakse seda kõigutada, siis olen ma kõige poolt, mis meid peasta wõib. Meie peame selle maa politiliseks selgrooks ja hariduse haputaignaks jääma.“
„See on ilus, et sul nii kindlad mõtted on,“ kiitis Elise silmi maha lüües. „Politik ei ole minu asi… Ma arwan aga, et meil rahwuse kõrwal ka weel lähemaid kasusid kaitsta on. Ma kuulsin, kuda papa eila paaril korral walusalt hoigas: „Ma olen kadunud!“ Mis lugu see on? Minu eest peetakse mõndagi warjul; aga seda ma märkan ometi, et meie põhjata kuristiku äärel seisame ja et sina üksi meid peasta wõid. Sa oled muidu hää poiss — miks sa siis ei aita?“
„Hakkad sina ka sellest pääle?“ urises Benno karu wiisil.
„Ma ei taha sind tüüdata — anna andeks! Ma räägin ainult, mis ma kuulsin. See hoigamine tuli papal tõesti piinatud südame põhjast. Oleksid sina seda kuulnud, siis poleks sa ka wist ühegi abinõuu wastu, mis teda peasta wõiks.“
Benno läks sõna lausumata wälja. Õe lihtsad sõnad oliwad teda rohkemalt põrutanud kui isa poolpilgelik ässitus ja ema tunnipikkused manitsused. Tööle tundis ta wähem kutset kui iganes. Ilma sihita rändas ta uulitsal ümber. Sadant korda maalis ta enesele mõttes seda pilti ette, mis tema waimu juba mitu nädalat wangistas: õnnelist perekondlikku elu armsa, ilusa ja targa abikaasa kõrwal, armsate, ilusate ja tarkade laste keskel. Pidi see siis tõesti wõimata olema?…
„Stern!“ hüüdis teda keegi tagant.
See oli noor krahw Schönbock, Benno hää sõber doomkoolist saadik.
„Morjen, wanake!“ ütles Schönbock kätt andes. „Miks sa nii kibehapu näo lõikad, nagu kingsepp, kelle käes saabas rikki läinud?“
„Ma kahetsen, et ma kingsepp ei ole,“ ohkas Benno.
„Nõnda räägiwad wahel kuningad, aga Eestimaa wabaherradel on enamasti mõistlikumad mõtted.“
„See’p see wiga on, et meie ikka ja igawesti mõistlikud peame olema… Teistele antakse kõik weidrused ja halpused andeks, ainult meie peame oma päritud wormides tarretama, nagu oleksime meie ikka weel oma esiwanemate raudriietesse litsutud. Teiste ees seisawad kõik teed elusse lahti — meil seisawad kohutawad kollid iga tee pääl ees, ainult üks on lubatud. Meie ei pea mitte enese, waid seisuse õnne pääle mõtlema.“
„Ohoo — puhub tuul säält poolt?“ naeris Schönbock. „Ma wean kihla, et sinu mõttetarkuse taga mõni roosipõseline kelminägu waritseb, kellel aga paraku sinist werd soontes pole. Wanemad puiklewad muidugi wastu ja noorherra on õnnetu.“
„Ma ei ütle mitte, et see nii on,“ ütles Benno tagasihoidlikult. „aga kui see nii oleks, kas mul siis poleks õigust oma saatuse üle nuriseda?“
„Ei, selleks pole sul mingit õigust. Saatus on meile küllalt hääd teinud sellega, et ta meid inimesesoo kõrgemas kihis sündida laskis, meile kuulsa nime, hunniku raha ja mõjukad sugusidemed hällisse pani. Selle eest wõime oma weidrustehimu juba natuke taltsutada, iseäranis kui himu meid allapoole kisub. Meie ei usu wist kumbgi, et meie luu ja liha poolest teistest paremad oleme, aga meid peetakse paremaks ja see on meie õnn. Igaüks on ju maailma silmas ainult see, kelleks teda peetakse. Mida puhtamalt meie oma seisust hoiame, seda rohkem läiget annab see meile teiste silmas. Kuld ei ole wasest parem, aga teda peetakse paremaks. Lisad sa temale waske juurde, siis pole see enam kuld. Iga segaabielu meie ja alamate seisuste wahel wähendab aadeli läiget ja ei õnnesta enamasti ka mitte isiklikult. Sääl on krahw Thorensheim, kes saianaese tütre tema ilusa näo pärast ära kosis. Nüüd räägitakse, et saianaese tütar meest lihtsalt kolkida. Nende lapsed saawad muidugi krahwi nime kandma, aga see pole enam puhas aadel, see pole kuld.“
Benno pidi mõttes naeratama, kui ta krahw Thorensheimi kodukana mõne teise naesterahwaga kõrwu pani. Helene ja — kolkimine!…
„Sinu meelest ei ole siis ka meie Bismarckid ja Moltked mitte kuld?“ heitis ta wahele.
„Sündimise poolest on neil waske hulgas,“ wastas Schönbock täie rahuga, „aga oma waimujõuuga on nad wase enestest wälja tõuganud. Meie ei wõi julged olla, et meie lastest Bismarckid ja Moltked saawad, sellepärast peame püüdma, et meie järeltulijad selleks jääksiwad, mis meie esiwanemad oliwad: kõige puhtam ja uhkem aadel maailmas.“
Edew mõte sähwis Benno pääajust läbi.
„Sa nimetasid Thorensheimi ja saianaese tütart,“ ütles ta wenitades, „aga kui me saianaese tütre asemele kaupmehe ja miljonäri tütre seadime, kas sa siis oma arwamist ei muudaks?“
„Iga arwamine on muudetaw,“ andis krahw järele.
„Ja kui miljonäri tütar ise kohe miljoni kaasa saab?“
„Siis kuulaksin ma miljonäri tütre adressi järele,“ naeris Schönbock. „Aga nüüd Jumalaga — ma pean siia sisse astuma.“
Benno sammus üksipäini edasi. Pikk jalutamine oli temale söögihimu teinud. Ta läks peenesse hotell-restoranisse pruukosti wõtma. Uksehoidja kummardas teda kui kuningat, Riia mamsel leti taga laskis oma sinisilmadest maailmatäie armu ja õrnust paista, kellnerid ilmutasiwad ägedat teenimisehimu selle hiilgawa külalise ees, kes wana rüütlisugu nime kandis ja ikka hääd jootraha andis.
Raha nappuse pärast polnud Benno siin mõnel ajal käinud. Seda enam kõdistas meelitaw wastuwõte tema noort iseteadwust, ehk ta seda küll ise enesele tunnistada ei tahtnud. Silmapilguks waikis tundmuste torm tema südames, elumaitsmise tuju tuli tema pääle. Ta laskis enesele keele ja kurgu meelituseks kõige paremat anda, mis restoranis saadawal oli, ja maitses seda hää isuga.
„Wahest on see wiimne kord!“ tuli tale äkiline mõte. „Papaga näitab lugu tõesti halb olewat — seda pean ometi wiimaks uskuma, ja siis — Jumalaga kallid weinid ja magusad suupisted!… Mu ihu ja hing kisendawad Helene järele, ma olen lahutamata paeltega tema külge seotud. Temaga wõiksin ka waesuses elada, sest tema ei saaks iialgi kaeblema ja wahest õpiksin ka mina temast… aga ei, Benno, ole auus, ära peta ennast! Sa oleksid wäga, wäga õnnelik, aga sa ei õpiks midagi, nagu sa tänini midagi pole õppinud. Inimene ei wõi ennast teiseks luua… Ma saan sada rubla kuus — sellest peaksin korteri ja ülespidamise maksma, wahest ka weel wanemaid ja õde aitama. Ma peaksin muidugi kõrwalist tööd tegema, mõne rikkaks saanud lihuniku lastele tundisid andma wõi kilusoolaja raamatuid pidama… Mis sest siis oleks? Seda teewad tuhanded ja on rõõmsad päälegi, kuid tõsi on ka: nemad pole paremat näinud, pole paruniks kaswatatud! Miks ei kaswatata meid nõnda, et meie kõigi saatuselöökide wastu walmistatud oleksime? Miks on see terwe elu nii segane, nii raske, rahuta ja arusaamata?“
Kuna Benno neid mõtteid korutas, tõusis restorani ukse juures kära. Sääl kippus keegi sisse, keda kellnerid naerdes ja kurjustades tagasi tõrjusiwad.
„Laske mind läbi!“
„Ei lase.“
„Kas te lurjused mind ei tunne? Minu nimi on von Hornburg!“
Benno tundis sissekippujat. See oli uhke ja rikka mõisnikusoo wõsu, kes oma wara ammugi ära pillanud ja seltskonnast wälja heidetud oli. Nüüd elas ta kui õige kalakas kellegi langenud naesterahwaga koos, kerjas mõisnikkude ja kodanikkude käest kopikaid ja jõi neid ära.
Ülemkellner kärkis tema pääle: „Pole meil siin seda sorti wonnisid waja, kes kõik wõlgu jääwad ja saksu kerjamisega tüütawad. Wälja! Wälja!!!“
Paar tüsedat käeliigutust — ja von Hornburg lendasgi ukse taha.
Benno tahtis äkilises wihas üles karata, kellneri kraest kinni wõtta ja kärgatada: „Häbemata koer, kuda julged sa oma räpaseid käppu rüütlisugu mehe külge panna?“ — aga ta jättis selle teo tegemata ja kehitas waimus õlasid: „Mis kasu oleks minu waheleastumisest? Ma teeksin enese naeruks, sest seda Hornburgi ei wõi ma ometi aidata. Wahest olen ise warsti niisama kaugel… Ei aita midagi — ma pean oma tõrkuwa südame lõhki käristama, oma noored õnneaimed maha matma ja targaks saama. Küll oleks elu ilus, kui ta mitte nii inetu poleks!“
Benno mokad tuksusiwad ja ta hääl wärises natukese, kui ta arwet nõudis. Jootrahaks andis ta kõik, mis weel üle jäi — see oli tema wiimne raha. Kellneri rõõmsat ehmatust ei pannud ta tähele.
„Tarwis lõpetada,“ mõtles ta wälja minnes.
Ta ei walinud aga „lõpetamiseks“ mitte kõige lähemat teed, waid tarwitas rohkem kui tunni aega, enne kui ta wenitades ja kõrwalisi radasid otsides selle maja ette jõudis, kuhu jalad teda muidu ikka kärmesti ja kergelt kandstwad. Wärawa ees pidi ta weel seisatama, et tuksuwale südamele waikimiseks aega anda.
„Ma pean Jumalaga jätma,“ ümises ta wiimaks järsult ja sammus kähku üle õue. Pohligite korterisse astudes leidis ta terwe perekonna, Hugo maha arwatud, koos olewat. Wäike Selmagi oli kodu — koolis ei tahetud „rööwmõrtsuka õde“ sallida. Naesterahwaste silmad oliwad punased ja Helenel oli Benno meelest hoopis wõõras nägu. Isegi meister ei näidanud seekord oma sügawas ilmatarkuses küllalt troosti leidwat — tema mokad oliwad wingus.
„Mis siin on juhtunud?“ küsis Benno, kui ta kõiki harjumata tõsidusega oli teretanud.
„Kas Teie weel ei tea, et kaupmees Langberg tapetud on?“ küsis Pohlig kurwalt wastu.
„Mulle räägiti sellest ja eila õhtul lugesin ka „Revalische Zeitungist“… Oli see õnnetu Teie sugulane, et tema surmast nii suurt osa wõtate?“
„Seda mitte, aga kas Teie ei kuulnud, kes Langbergi mõrtsukas peab olema?“
„Kuulsin ka — keegi tema teenijatest.“
„See teenija on ju minu poeg!“ hüüdis Pohlig walusalt.
Benno meelest oli, kui oleks keegi temale mürtsu wastu rindu andnud, kui oleks ta kurjategijate pesasse sattunud ja peaks siit ilma tagasi waatamata põgenema. Ta pilk langes Helene pääle — ja Benno jäi paigale.
„Missugune õnnetus!“ tahtis ta hüüda, aga hääl muutus pool lämmatatud pominaks.
„Jah, õnnetus — mitte süü!“ ütles Helene kindlalt. „Meie Hugol et ole selle kuriteoga mingit tegemist.“
Esimest korda nende tutwuse ajal paistis Benno silmist osake umbusaldust Helene sõnade kohta. Noor parun oli ju selle seltskonna liige, kelle kõrgest kombelisest seisupaigast waadates iga alamat sugu inimene — kui mitte otse kurjategija, siis ometi kurja himu wastu nõrk peab olema. Kui juba sarnast inimest süüdistatakse, siis peab temal enam ehk wähem ikka süüd olema. Kus suitsu, sääl tuld. Politsei ja kohtud ei wõi ometi nii raskesti eksida…
Benno ei rääkinud neid mõtteid muidugi mitte otsekohe wälja, waid ütles tagasihoidlikult: „Kes kord kohtute kätte langeb, sellel on raske peaseda.“
„Aidake meid, paruni herra!“ palus emand pisarsilmil. „Teie üksi wõite meid sest hirmsast hädaohust peasta.“
„Teil on suur wõim,“ lisas Pohlig juurde.
Luise ja Selma hakkasiwad tasakesti nuuksuma.
„Minul pole paraku mingit wõimu,“ kahetses Benno. „Asi läheb muidugi raekohtu kätte, kus mina peaaegu kedagi ei tunne. Kuda wõiksin mina kohtu tegewuse wahele astuda?“
„Aga mu poeg on ilmasüüta, nii tõesti kui Jumal taewas elab!“ karjatas õnnetu ema käsa risti pannes.
Jälle ilmutasiwad noore paruni silmad umbusaldust, mida Helene üksi tähele pani. Neiu surus oma peenikesed huuled kokku ja läks näost weel weidi kahwatumaks.
„Paruni herral on täiesti õigus,“ ütles ta siis rahuliselt ja kuiwalt. „Tema ei wõi ju teada, kas Hugol süüd on wõi mitte — ta tunneb teda waewalt. Ja kuigi ta Hugod tunneks ja tema ilmasüütuse sisse usuks — mis peaks ta siis tegema? Ta ei wõi ometi wangihoonesse tungida ja minu wenda soldatite käest wägiwaldselt ära kiskuda.“
Benno oli Helene hääle üle esmalt kohkunud, kuid siis tundis ta rahustust, kinkis neiule tänuliku pilgu ja ütles kergitatult: „Teil on täiesti õigus, preili Helene. Teie räägite kui mõistlik mees. Meie peame ootama, mis kohus teeb… Mina wõin ainult nii palju aidata, et osawa adwokadi muretsen, kes asja juba uurimise ajaks oma kätte wõtab.“
Meister ja emand surusiwad kuuma tänu awaldades suurtsugu häätegija kätt, Luise ja Selma waatasiwad jumaldawa auukartusega tema poole üles. Helene, kelle tänu Benno kõige rohkem ihaldas, jäi wait.
„Kas ta pole jumalik!“ sosistas Luise tänutundmusest õhetawal palel wanemale õele kõrwa sisse.
Helene ei lausunud sõna.
Elawa sõnawahetuse ajal ei pannud keegi tähele, kuda eestoas uks lahti läks ja Jostson sisse astus. Ta kuulas tänuawaldusi ja teretas alles, kui torm waikinud oli.
„Ah, Teie!“ ütles Pohlig pääliskaudse lahkusega. „See on ilus, et tuttawaid ka õnnetuses waatama tulete.“
„Millal siis weel, kui mitte õnnetuses?“ wastas Jostson tõsiselt.
„Teate wist juba kõik?“
„Tean küll.“
„Waene Langberg!“ ohkas Pohlig. „Ta oli Teie onu ja sellepärast olete ka Teie kaastundmuse wääriline… Mis kasu tõi temale kõik see wäsimata püüdmine ja kokkuhoidmine? Nüüd on kõik läinud — ja weel see hirmus ots! Ja minu poeg peab tema mõrtsukas olema!“
„Mu waene, waene Hugo!“ nuuksus emand.
„Teie, Jostson, olete muidugi suure kahju saanud,“ kõneles Pohlig edasi, „aga ärge meid sellepärast wihake. Minu poeg on ilmasüüta ja meie õnnetus on suurem kui Teie oma. Aga mida suurem häda, seda lähemal Jumala abi. Tema ise on meile selle kallimeelse noorherra abiks saatnud. Paruni herra lubab meid armulikult toetada ja osawa adwokadi wõtta. Nüüd peame ootama ja lootma.“
„Ei, meie peame wõitlema!“ ütles Jostson kindlal toonil.
Tema sõnadel ei olnud suurt mõju päältkuulajate enamuse pääle. Benno kortsutas kulmu ja Luise kräsutas mokki haledaks naeratuseks. Helene kahwatanud paledesse asus karw, ta silmad läikisiwad, ta pilk wiibis usaldawalt Jostsoni pääl, kellest kõik teised endid ära, jälle noore paruni poole pöörasiwad. Nad oliwad õnnelikud kui lapsed arwamises, et wägew käsi neid oma kaitse alla wõtnud.
Kaitsja ise ei olnud osaga, mida ta selles asjas mängima pidi, mitte wäga rahul. Ta jäi sõnakehwaks ja tegi warsti minekut. Tänust üle woolates läksiwad kõik teda kuni kotta saatma, ainult Helene jäi Jostsoniga tuppa.
„Ma nägin paruni näos suremise märkisid,“ ütles Jostson poolwaljusti.
„Kuda — suremise märkisid?“ kordas Helene kohmetult.
„Jah. Mitte ainult inimesed ja loomad ei sure, waid ka tundmused. Iseäranis on hale waadata, kuda kauaaegne sõprus sureb. See noorherra ei näita siin wist enam nägu… ärge aga minu tühja mõtte pärast ehmatage.“
„Ma ei ehmata mitte,“ kostis Helene rahuliselt, „ma panen ainult Teie, kui meesterahwa kohta imeks, et Teil nii teraw pilk on. Ka mina nägin neid suremise märkisid.“
„Kas Teil siis kahju polegi?“
„Kahju?“ ütles Helene wenitades ja mõtlewalt. „Ma usun küll, et mul kahju saab olema, kuid praegu pole mul mahti selle pääle mõelda… Parun oli lõbusa seltsilise eeskuju, ikka elaw, wiisakas ja waimurikas. Ma ei pidanud teda mitte üleliiga targaks, aga kui ta meile nüüd selja pöörab, siis näitab ta sellega, et tal wäga palju mõistust on. Ta peab enese ja oma wanemate auusat nime kaitsma… Aga Teie — kas Teie siis mitte ei häbene… kurjategija perekonnaga tutwust pidada?“
„Keda peaksin mina häbenema? Mind ei tunne ju siin linnas keegi ja nahk on mul kaunis paksuks loodud. Kõige päält aga ei usu ma, et Teie wennal süüd on — weel rohkem: ma arwan teadwat, et ta ilmasüüta on.“
„Teie teate seda!“ hüüdis Helene ja hakkas, ilma et ta ise seda oleks märganud, Jostsoni käewarrest kõwasti kinni.
Ameriklane sundis ennast külmawerelisele wastusele: „Waadake, preili Helene, teadmine wõib isiklik ja üleüldine olla. Minu teadmine on esiotsa isiklik. Kui ma seda teiste ees tõendada ei wõi, siis aitab see meid wähe. Kohus nimetaks minu teadmist lihtsalt — arwamiseks ja arwamiste pääle ei tohi õiglane kohus oma otsust rajada… Siisgi ärge uskuge mitte, et ma Teie troostiks tühje sõnu teen, Teid ainult julgustada tahan. Mul on siht silma ees, mis meid waremalt wõi hiljemalt ometi walgusele peab wiima. Rohkem ei wõi ma seekord ilmutada.“
Helene liigärewus oli noorepõlwe sõbra rahustawate sõnade juures pisarateks sulanud. Nüüd kuiwatas ta silmi ja ütles pehmelt: „Ma ei küsigi rohkem. Ma usun pimedalt, et Teie meile walgust toote, sest Teie ei tagane iialgi ette wõetud asjast. Teie olete niisama hää, hakkaja ja — kangekaelne kui ennegi.“
„Minu kangekaelsus oligi see, mis meie sõprust rikkus,“ tähendas Jostson mures.
„Säältsamast wõib ka jälle parandus tulla,“ wastas Helene maha waadates.
Teised tuliwad tagasi ja Jostson hakkas minekut tegema.
„Kui õieti mäletan, siis pidite Teie täna ära reisima,“ tuletas Pohlig meelde.
„Ootamata juhtumine sunnib mind weel mõneks päewaks siia jääma,“ seletas Jostson. „Muu seas pean ju ka waatama, mis onu pärandusest saab.“
„Muidugi… Meile on Teie onu paraku wäga halwa päranduse järele jätnud. Mis teha? Õnnega et maksa waielda… Eks ole aga kuldne inimene, see meie noor parun? Tema ei tunne uhkust ega wahet waese ja rikka wahel. Wõtke, noormees, temast eesmärku ja katsuge tutwust alal hoida — wahest wõib tema ka Teid elus aidata.“
„Küllap katsun,“ tõotas Jostson.
Ta soowis kõigile hääd päewa ja läks.