Krati-raamat/Puuk

Allikas: Vikitekstid
Krati-raamat
Matthias Johann Eisen
Tont

IX.

Puuk.

Teine tawaline tulihänna nimi on puuk. Wiedemann kutsub puuki peale selle weel imetajaks ja wanaks empliks, Holzmayer jälle miisuks. Miisu nime ei ole mina ses tähenduses mujal kusagil leidnud. Isegi Wiedemann läheb miisust waikides mööda. Olen Muhulastegi käest järele pärinud, kas nad miisut tunnewad, aga wastuseks saanud, et nad küll miisu juurt tunnewad, waranduse toojast miisust midagi ei tea[1]. Jälle teised ütlesiwad suured miisu sõbrad olewat, aga nende miisu ei olla neile weel iialgi raha kopikat ega piima toopi koju toonud, küll aga mõne korra rõõsa piima pütist mõne hea suu täie ära näpanud ja neile, kui õnn hea, hiiri poja suus näha toonud. Hiirte kuninga nime kandis siis nende miisu.

Niisugust miisut ei tunne aga üksi Muhulased, kes oma imelikkude juhtumiste pärast laulupidul kuulsaks saanud, waid niisuguse miisu paitajad on ka ülemaa Ats ja Jüts, keda nende aastad weel ei ole lubanud koolipengile minna sügawamat tarkust nõudma. Kui ülepea miisu on olemas ja miisu puuki tähendab, siis on see nimi wist sest tulnud, et puuk sagedasti musta kassi näol ilmub. Tawaline kass kannab miisu liignime ja tawalise kassi käest päris siis ka ajutine kass puuk enesele sama nime. Seda wiisi langewad puuk ja miisu üheks olemiseks kokku ehk õigem ütelda: iseäraline miisu nimeline puugi sarnane olemine on ainult mõtte kujutus; puuk jäeb järele ja miisu kaob ta kõrwal täiesti ära.

Wiedemann kutsub puuki, nagu ülemal tähendatud, ka imetajaks ja wanaks empliks. Mina pian tunnistama, et ma neid nimesid ei ole kuulnud ses tähenduses pruugitawat. Ka need, kellelt olen järele küsinud, ei teadnud minu sellekohalise küsimise peale minule mingisugust seletust anda. Sellega ei taha ma Wiedemanni ütlusi ümber lükata, waid ainult seda tähendada, kui wähä tähendatud nimesid ses mõttes pruugitakse.

Nagu enne tähendatud, puudub tänini wahetegemine tulihänna nimede legionis. Teod arwatakse osaks sellele, ehk sellele kellel nende tegudega midagi tegemist ei ole. Nii nähikse puuk eneselegi teod osaks saanud olewat, mis kaugelt üle puugi wõimu piiri ulatawad[2].

Algupäraliselt tähendab puuk kärnkonna, aga ka üht tõugu täid, siis enam üleüldiselt elukat, kes palju sööb, õigem kõhu liig täis sööb, nii et tihti üteldakse: „Täis nagu puuk!“ Peäle selle on wana rahwas puugi nimeks annud ühele waimule, kes enese täis imeb. Waim puuk nimelt toob oma peremehele ehk perenaisele piima ja wõid, on seega salaline piima ja wõi tooja loomuwastalisel teel. Kõik muu wara wedamine ei puudu enam puugi tegewusesse. Seda on Holzmayer üsna õieti ära mõistnud, tähendades, et puuk muidu tulihänna sarnane on, aga et ta tegewus ainult piima talitusesse käib. Wiedemann selle wasta ei tee mingisugust wahet puugi ega tulihänna wahel, waid laseb puukigi tulihänna töösid toimetada.

Wiedemann laseb puuki lehma piima imeda ja seda oma peremehele kätte muretseda, aga see sünnib ainult Jaanipäewa öösel. Siin ei wõi mina Wiedemanni arwamisega ennast ühendada, esiteks sellepärast mitte, et ma niisugusest puugi tegewusest ainult Jaani öösel midagi ei ole kuulnud ega selle kohta kusagil tähendust leidnud. Seda aga ei tule muidugi mõjuwaks põhjuseks lugeda, sest mõndagi wõib ju olla, mis ühele tuttaw ja suuremale hulgale ometigi hoopis tundmata. Wiedemanni ütluse wasta räägib aga teine mõjuwam põhjus. Kui puuk ainult Jaani öösel oma tööd teeks, kui suureks wõiks ta tegewus siis kaswada? Ütleme, puuk imeks Jaani öösel ka kas saja lehma udarad tühjaks, suurt warandust ei jõuaks ta oma peremehele ometi mitte muretseda, olgu küll, et peremees selle korra hea piima saagi saab. Peremees piaks jälle järgmiseni Jaanipäewani ootama enne kui niisamasugune õnnistus uuesti ta talusse tuleks. Aasta otsa piaks puuk aga laudil magama ja sööks aasta jooksul palju enam ära kui ta Jaani öösel oma peremehele toob. Seega oleks puuk oma peremehelegi kahjulik elukas, neist aga poleks rääkidagi, kelle lehmi ta käib imemas. Minu arwates ei olnud muistne mees nii rumal, et enesele niisugust kahjulikku waimu oleks hakanud muretsema.

Wõib olla, et mõistame seda wiisi Wiedemanni ütlust õieti, kui oletame, et puuk iseäranis hea meelega Jaani öösel lehmade udaraid käib tühjaks imemas, aga ka muil päiwil sedasama toimetab, ilma et Jaani ööse järele aastaks magama läheks. Niisuguse seletuse wasta ei oleks wist midagi ütelda.

Kes enesele puugi muretseb, see muretseb ikka ses mõttes, et puuki wõeraste lehmade piima imema saata. Olgu ka, et mõnel puugi peremehel wõi parem perenaisel tööd küllalt oli, nii palju aega ja mahti leidis ta ikka, et oma lehmad ära lüpsis. Kõige wähemalt ei ole ma iialgi kuulnud, et mõni perenaene puugi oma lehmi saatnud piimast tühjaks imema. Puugi omanik tahtis enam piima ja wõid saada kui oma kari andis ja et seda loomulisel teel ei saanud, pidi puuk seda loomuwastasel teel muretsema. Puuk pidi, näe, wõera peremehe lehmade kallale minema, nende udarad tühjaks imema ja siis saadud piima oma perenaesele tooma. Warastatud piima oksendas puuk tawalisesti kõhust wälja. Mõni kord oli see oksendades weel piim, mõni kord aga juba wõi walmis. Kohe pesi perenaene wõid ja soolas selle peale ära. Seda wiisi iga päew wõid ja piima muretsedes saab puugi omanik pea jõukaks. Mõni puugi pidaja naesterahwas elab ilma lehmata, aga ometi ei tule talle piimast ega wõist puudust, waid wõib weel palju müüagi. Mis ime ka: weab ju puuk piima ja wõid perenaesele ühte lugu kätte.

Tihti wõtab aga puuk rohkem piima kaasa kui wõib wedada. Läheb mõne korra koju poole, rada taga. Niisugust puugi maha pillutud piima kutsutakse puugi pasaks. Tõe pärast pole see nõnda nimetatud puugi pask aga tawalisesti midagi muud kui kollakad, pehmed seened, mis mädanenud puude peal iseäranis kaswawad.

Puugi paska otsiwad need hea meelega taga, kes arwawad, et puuk nende karjas wõeraks käinud. Mitte sellepärast ei lähe nad otsima, et puugi pasa leidmisega osa warastatud warandust kätte saaksiwad, sest puugi pask, näe, on niisugune, et see kellegile ei sünni süüa, waid sellepärast, et puuk siis enam oma perenaesele kasu ei wõiks saata. Leiab sarnane otsija puugi paska, siis wõtab ta toore lepa, wäänab lepa südame seda wiisi wälja, nagu karjapoisid piipu walmistades teewad, paneb puugi pasa lepale südameks sisse ja wiimaks wälja wäänatud südamest punni puugi pasale peale. Kui lugu nii kaugel korras, wistab ta lepa tüki tulesse. Lepp hakab kangesti praksuma ja paukuma. Lepa tüki põletamisega ei saa küll puuk otsa, sest ainult hõbe kuuliga ehk rahaga laskmine wõida puugi elu wõtta, küll aga mõjuda põletamine nõnda puuki, et puuk enam ei saada wõid ega piima wälja oksendada. Seda wiisi wõida puuk küll weel edasi käia lehmade piima imemas, aga ei wiia enam piima ära kui ta ise seedida. Seega pannakse siis puugi pasa põletamisega puugi piima imemisele kui ka mitte täiesti, siis ometi osalt tõke ette.

Sarnast puugi paska tunnewad ka Soomlased, kes seda aga paran woita (= para wõi) nimetawad, nagu nad puugi nime asemel ülepea para nime pruugiwad. Seda para wõid põletatakse tõrwaga, soolaga ja weewliga ja pekstakse piitsaga. Selle peale ilmub puugi perenaene ja hakab oma teenija waimu eest paluma.

Et korra Soomlastest kõne tulnud, siis saagu tähendatud, et nende para tegewus meie puugi tegewusega üsna ühte läheb, olgu siis, et nende para peale piima ja wõi weel muudki toidukraami koju kannab. Siiski ei ole niisugune puugi laiendatud tõö wäli meiegi puugile hoopis wõeras. Me kuuleme, et puuk meilgi õlut, küünlaid, sia liha, kapsaid j. n. e. muretseb. Ometi juhtub seda enam arukorral, wõi piab seda koguni tulihänna tööks arwama. Selget otsust teha on siin wähä raske.

Para walmistamine on wähä teisiti kui meie puugi walmistamine, siiski sünnib see ometi sellesama põhjusmõtte järele. Ja meilgi tehakse puuki nii mitmet kümnet moodi. Para tegemisest räägib Lenqwist seda wiisi[3]: Pea tehakse lapse mütsist, mis hulga kirjute hilpudega täidetakse; mütsi sisse pannakse õnnistatud armulaua leib, mis wana naene armulaualt suhu wõtnud. See leib annab elukale elu. Kõht tehakse naeste peakattest, mis takkudega täidetakse. Nende külge pannakse kolm kedrewart ja wiiakse siis elukas ühel pühapäewa homikul wara kiriku trepi ette. Kui seda seal tükk aega peetud, wiiakse seda üheksa korda ümber kiriku ja üteldakse nii tihti kui wõimalik: „Sünni para!“ Selle peale hakab ta elama ja kolme jala peal hüppama. Parale üteldakse selle peale:

„Kanna wõida, kanna piima,
Too wõida mäe eite,
Piima pagana pereeit!“

Muidu sai paragi alles selle järele hinge sisse, kui pahema käe sõrme lõigati ja sealt eluka peale werd lasti. Nagu meilgi, müüdi Soomes niisugusel korral hing wanalepaganale.

Wähä imelikult kuulub see, et puukisid mõne korra Tallinnas, Tartus ja Riias müüdi. Ja mis weel imelikum: niisuguste puukide eest ei nõutud sugugi kallist hinda, waid anti mõne rubla eest juba ära. Müüjast ei üelda sugugi, et ta wanapagan olnud, waid tawaline kaupmees. Küll ei müünud kaupmees puuki puugi näol, waid enamisti wana luua, wiha ehk süte näol, aga niisugusid aineid ostjale kaasa andes seletas nende müüja ostjale ikka nende suurt tähendust ära. Ostja wiskas tihti uskmata Toomana luua kontsu ehk muu ostetud asja kodu teel kus seda ja teist ja sõnus kaupmehe üle, kes teda petnud, aga hiljem pidi ometigi juhtumise korral aru kätte saama, et ta puuki ära wisates iseennast petnud.

Niisugust walmis tehtud puugi ostmist ilma wereta wõiks ehk seda wiisi seletada, et müüja puugi eest tegemise ajal wanalepaganale juba nõutud hinna wälja maksnud. Kas sellepärast, et puugi omanikul wara küllalt koos ehk et wanapagan warsti puugi omaniku hinge nõudmas, katsub omanik puugist lahti saada ja müüb ta sellepärast ära, lootes, et wanapagan seda wiisi oma wõimuse puugi endise omaniku üle kaotab. Et lugu seaduslikul näol sünniks, ei kingi puugi omanik tawalisesti puuki, waid nõuab ta eest wähä hinda. Niisugune müümine on seda aru saadawam, kui müüdaw elukas puuk ei olnudki, waid tulihänd, kes ju lühikese ajaga oma peremehe rikkaks küll wõis teha. Kuda lugu pärast müüjaga puugi omanikuga läks, kas ta wanapagana küüsist lahti pääsis wõi ei, selle kohta ei anna wanad jutud mingisugust seletust. Niisama wähä annawad wanad jutud otsust selle kohta, missugusesse olekusse wanapagan puugi uue omaniku wasta astus, kas tuli hiljem selle hinge enesele pärima wõi ei. Kui wanapagan ka tuli, pidi ta küll wist pika ninaga oma teed minema, sest puugi uus omanik ei olnud temaga ju mingisugust kontrahti teinud ega pruukinud seega oma hinge wanakolli lätte anda. Kihutasiwad ju need nupumehed, kes wanalepaganale kauba tegemise ajal oma were asemel wõerast werd ehk midagi muud ainet annud, wanapagana hõlpsasti minema, kui see hinge tuli pärima, — kui palju hõlpsam ei olnud sarnane minema kihutamine weel neil, kes kauba tegemisest midagi ei teadnud. Seega wõime julgesti oletada, et see, kes kellegi käest walmis tehtud puugi ostis, wanapagana küüsist alati ära pääsis. Müümisega arwas rahwas aga ka puugi (õigem tulihänna) esimese omaniku wanapagana küüsist lahti pääswat.

Enne juba on tähendatud, et puuk tihti kassi näol ilmus. Kass ei ole mitte ainuke, kelle kuju puuk kannab. Weel enam näitab ta ennast musta kuke näol. Kui niisugust kukke wihastatakse, hakab ta warsti kurja tegema. Niisugusel korral astutakse iseäraliku palwega ja wabandusega puugi ette. Näituseks:

„Ei teadnud küla sinu kodu,
Ei peremees sinu pesa,
Ei mamsel sinu maja!“

J. Tamm Sträkowast.

Teise sarnase musta kuke waigastamise leiame Wiedemanni raamatust. Seal palub pere ämmaeit puuki:

„Tiide liide, tule maha,
Ega neitsi nime tea,
Preili sinu pära haru!“

Wiha, luua ja süte näol ilmumist müümise ajal on juba nimetatud. Saagu siia juurde weel lisatud, et puuk mõne korra ka nagu madu ennast näitab, kui piima joob ehk piima wälja oksendab.

Kas puugid rääkida wõisiwad wõi ei, selle kohta ei julge ma kindlat otsust anda. Tõsi on, sagedasti kuuleme seda, et puugid rääkinud, aga niisugusel korral lähewad tulihänd ja puuk rahwa kujutustes nii ühte, et ütlemata raske wahet teha, kumb algupäralisem, kas tulihänd wõi puuk. Et tulihännad rääkida wõiwad, seda teame. Kui me aga kindla wahe tulihänna ja puugi wahele teeme, jäeb puugi kohta asi kahtlaseks. Wõimata aga ei ole, et puugidki räägiwad.

  1. Holzmayeri arwamise järele on Muhumaa miisu kodumaa.
  2. Kura piiskop Paul Einhorn nimetab oma 1636 kirjutanud raamatus puuki Lätlaste waimuks. Nagu näha, ei tähenda see muud kui et Lätlasedki puugi sisse usuwad. Ja see usk on Lätlastel praegugi, nagu ma järele kuulanud, niisama hästi olemas nagu meie rahwal.
  3. De superstitione veterum Fennorum.