Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/10

Allikas: Vikitekstid
9
Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad
Eduard Vilde
11


10.

Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad.

Kuum, rõhuw õhtupoolik juuli-kuus. Ei ainust pilwekest taewas. Peenike, põudne udu nagu kõrbe-tolm ühendab maad ja merd hallilt sinawa õhukummiga. Aasadel, puude latwades, katuste harjadel wärisew wirwendus nagu nägemata leekidest. Tallinna müüride ja majade peal heljub lõõsk, kui peaks kõik üheks tombuks kokku sulama. Mereltki ei imbi wilumat woolu. Lõdwalt lipendawad lehed puude külles, närtsinult langewad lillede nupud longu. Ja roidunud, tüdinenud waikus igal pool. Nagu määratumad mustad linnud, pesadel haududes, seisawad neli, wiis sõjalaewa linna all lahes. Mõned purjupaadid nagu luigekesed liiguwad nende ümber. Linna wanad kantsitornid, näod hallid, krobelised, wahiwad tusaselt alla orgu. Lendlew elu nende ümber peab puhkust. Ainult Toompea lossi ja tema pika, sihwaka torni kallal karjuwad süsimustad kaarnad ning wangikoja tillukeste trellidega aknate wastu suruwad endid higised, kahwatanud näod õhu järele ahnitsewate suudega.

On pühapäew. Hoolimata hauduwast palawusest, millele päikese madalam seiski lõppu ei too, ja hoolimata tolmawatest teedest liigub linna ja wäliste lõbukohtade wahel rohkeste jalutawaid inimesi. Nende seas on ka Mathias Lutz, kes oma ametiwenna Konrad Huberiga Mustjõe poolt linna tagasi pöörab.

Lutz ja Huber on head sõbrad. Wiimane on wäljamaa sakslane ja esimest aastat meister Wittelbachi juures töös. Mõlemaid sellisid ühendab sõpruslise sidemega nende waimukam mõttewõim, nende suurem kainus ja nende ühine armastus raamatute wastu. Nad wõiwad tundide kaupa üksteisega tõsisemat juttu puhuda, elu ja ilma üle mõtteid wahetada ning üleüldiste asjade pärast waielusi pidada. Huber on kaugel käinud ja palju näinud. Lutz õpib temalt hea meelega. Huber jälle peab oma ametiwenna tööosawusest ning kohalikus elus kogutud teadmisest lugu.

Elawal jutuajamisel ei pane nad tähelegi, et nad juba Toompea alewisse ja sealt warsti läbi on jõudnud. Mäest ülesse minnes wõtawad mõlemad kübarad peast ja pühiwad nägudelt nõrguwat higi.

„Maal peab küll kibe rukkilõikus käsil olema niisuguse põuaga,“ tähendab Mathias. „See on ju üsna haruldane suwi tänawu.“

„Nah, sa tänad wist taewast, et sa enam põllumees ei ole,“ naeratab Huber, kes ametiwenna minewikku ta enda suust tunneb. „Ma tänan selle eest, niisuguse kõrwetuse käes põllul küürutada!“

„Ja weel kubja malka maitsta saada, kui nõrkuse pärast natuke kükitama jääd,“ lisab Lutz mõruda naeratamisega juurde.

„Mis pagana olud teil siin siis on!“ hüüab sakslane, keda iga ülekohus ja iga wastik asi ruttu ägedusesse ajab. „Keskaeg rusikaõiguse ja rööwrüütlitega on ju minu arust ammu möödas, wähemast meie maal.“

„Meie maal ka,“ wastab Lutz. „Mis meil sünnib, on kõik seaduslik, ka peksmine. Ja need on sinu kõrgest sündinud suguwennad, Huber, kes meil seadusi teewad.“

Huber tahab midagi wastata, aga sõna lämbub tal keele peale. Nad on pahemat kätt Toompea turu poole pööranud, et üle mäe Lühikese jala kaudu koju minna, kui korraga trummide wali põrin ja kroonu-muusika rõkkaw helin neid imestusega waikima ja wahtima sunnib. Mis sõjawäelist pidu siis täna kuberneri lossi ees peetakse? Lage plats kubiseb püssidega soldatitest, mustab muust rahwast. Üks wäeülem istub hobuse seljas. Käsuhüüded kajawad. Rong sigineb. Rong hakkab liikuma. Järel ja kõrwal palju korrata jooksjaid. Ärewus…

Lutz ja Huber tõttawad ligi, tungiwad jookswast rahwast läbi ja näewad, et sõjawägi mitte üksi rongi ei soeta, waid et ta oma keskel olewat suuremat inimesesalka ümber piirab. Nõnda wiidakse wangisid. Kes on need wangid? Miks on nende saatmiseks nii rohket sõjawäge waja? Miks põrisewad trummid ja hüüawad wiled?

Mis liiki inimesed wangid on, seda wõib Lutz oma silmaga näha, kui ta rongile küllalt ligidale tikkunud. Need on talupojad. Enamiste noored ja keskealised mehed, aga nende seas ka paar hallpead. Kaabud, kintspüksid, pastlad, pikad juuksed. Nad hoiawad kokku, üksteise külge nagu hirmunud lambakari. Nende kahwatanud nägudest, nende pärani aetud silmadest paistab piirita ehmatus. Nad wahetawad üksteisega küsiwaid, aga wastust, seletust leidmata pilkusid. Üks wõi teine pöörab, sosistawa suuga seltsimehe kõrwa poole, aga talle kostetakse ainult lühikese peawäristamisega. Sattub mõni reast wälja, wõi jääb poole sammu maha, siis tõukab soldat teda püssipäraga. Ja püssid wälguwad päikese käes ja rasked sammud panewad maa müdisema ning Toompea müüride ja kõrgete majade küllest põrkab trummipõrin ning muusikamürin tagasi, rõkkawa kajaga nagu marulaene kaljukaldalt.

Kes on need talupojad? Mis on nad kurja teinud? Kuhu neid wiidakse?

Rahwa seast ei tea mõlematele sellidele keegi otsust anda. Kõik on juhtumisi, nagu nemadki, paigale sattunud — sõjawäe koosolemise, trummipõrina ja pillihelina meelitusel. Igaüks nägi seda, mis nad isegi näewad: suurt salka talupoegi wangidena mitmesaja soldati keskel. Talumeeste kodukoha üle liiguwad wastikud arwamised; ühed nimetawad ühte, teised teist walda. Suurem hulk usub, et need Mahtra mehed on. Alles mõne nädala eest, 2. juunil, olnud „Mahtra sõda“ on weel wärskelt kõigil meeles. Ka teatakse, et mehed Toompeal wangis istuwad. Ja need talupojad siin oliwad lossi ees koos. Küll nad siis lossi wangikojast toodi. Kuhu neid wiidakse? Eks saa näha. Rong liigub mööda Pikkajalga altlinna poole…

Mathias ja Huber hoiawad rongi keskpaigale, kus wangid sammuwad, wõimalikult lähedale, hoolimata sellest, et üks wõi teine soldat neid karedalt tagasi tõrjub. Neid huwitawad wangide näod — need hirmunud, abi ja peastmist otsiwad jahilooma-näod. Näib, kui sammuksiwad need inimesed hoopis tundmata saatusele wastu, wõi kui oleksiwad nad praegusesse olekusse hoopis ootamata kombel sattunud…

Korraga hakkab Mathias Lutz kramplikult seltsimehe käewarrest kinni. Ta jalg peatab. Ta silmad laienewad.

„Ma tunnen mõnda meest,“ sosistab ta seltsimehe poole. „Ma ei ole nende nägusid unustanud. See seal ja see seal ja weel üks — need on Anija talupojad. Ja seal kõnnib üks Kurisoo peremees. Need mehed näikse kõik sealt kihelkonnast olewat, kust mina pärit olen, kus ma üles kaswasin.“

„Siis püüa neile weel ligemale tikkuda ja küsi, mis nad on teinud!“ ütleb Huber.

Mathias teeb seda juba isegi. Ta rüseleb rahwast, keda kitsas, kahe kõrge müüri läbi piiratud tee kokku liidab, pool wägiwaldselt läbi ning tükib wangidele nii lähedale, et teda üks soldat püssipäraga jälle kõrwale müskab. Aga noormees on küllalt ligidale peasenud, et talupoegade seas weel ühte nägu ära tunda. See pikk, kuiwetanud mees seal, wimmas kuklaga, lõdwalt maharippuwate kätega, tuhmilt wahtiwate wesihallide silmadega ja wedawa, lonkiwa käiguga — kes see on? Kas see pole — — Mathias jookseb lähemale soldatile peaaegu selga seda meest tunnistades; ta wahib aineti tema peale; ta näo peal kujuneb tundmus, kui arwaks ta ennast und nägewat — — kas see mees pole tema isa, Konna talu peremees Jaak Luts?

Ta ei wõi eksida. Tunneb ta wõeraid mehi, siis peab ta seda ammugi tundma.

„Mis sul on?“ küsib Huber, kes talle suure waewaga järele jõudnud. „Sa näitad ju niisama ehmatanud olema, nagu need wangid seal. Mis on juhtunud?“

„Wangide seas kõnnib minu isa,“ kostab Lutz ja äigab käega näo üle, nagu tahaks ta oma silmade eest kurja wiirastust ära peletada.

Huber waatleb teda pilguga, kui arwaks ta sõpra halba nalja heitwat.

„Sinu isa? Kus?“

„Ta on seal teiste seas, sa wõid julge olla,“ wastab Lutz nagu kokkusurutud hammaste wahelt. —

Woor jõuab waheajal läbi Toompea wärawa Pikale uulitsale, pöörab sealt üle turu raekoja poole ja käänab siis Wiru uulitsasse. Trummid ja pillid meelitawad ikka rohkem rahwast ligi. Uued ärewad suud päriwad seletust, mida aga ainult arwamise järele suudetakse anda. See aimdus pakitseb muidugi igas rinnas, et lugu head ei tähenda, et imelikul näitemängul waewalt leplik lõpp saab olema.

Nõnda jõutakse Wiru wärawast läbi Wene turule. Wene keeli käsuhüüe kajab — wäesalk wangidega peatab. Ja nüüd algawad ettewalmistused, mille otstarbe kohta enam ükski nägija kahewahele ei wõi jääda.

Turul on hea wirn keppisid walmis. Soldatid seadwad endid, püss jala kõrwal, laias ringis wangide ümber. Linna-komandant parun von der Salza, pikk, kõhnetu hallpea, seisab, ärewal käel wurrusid silitades, wäesalga lähedal, näib aga ainult pealtwaataja osa mängiwat, sest käsuandmine on kellegi noore ohwitseri käes. Ringi sisse, wangide juurde ilmuwad warsti mõned tsiwil-ametnikud, nende seltsis Anija parun Ungern-Sternberg, keda Mathias näo poolest tunneb, ja üks kirikuõpetaja ametiriides.

Ka siin on Mathiasel ja Huberil korda läinud, rahwapilwest läbi rübeledes wangidele üsna lähedale peaseda. Kui nad ka kõik ei kuule, mis ringi sees kõneldakse, siis näewad nad seda paremine, mis seal ette wõetakse.

Üks keskmise kaswuga, priske näoga herra, kelle olek meelekindlust, kõwadust ja walitsusehimu awaldab, hüüab wälkuwate silmadega kellegi nime. Talupoegade seast astub keegi wälja, keda Lutz tunneb. See on Anija peremees Willem Känd, keskealine mees otsekohese, usaldust äratawa näoga.

Mida agar ametnik, kes ägedaste käsi laotab, temalt küsib, see ei kosta eemal-seisjatele kõrwa. Aga asja-olust näib selguwat, et Kändu üheks peasüüdlaseks peetakse, et temalt mingit tõotust nõutakse, wõi ka, et talle ta süüd ette loetakse ja teda ähwardatakse wõi noomitakse. Hiljem kuuldus, Kännult olla küsitud, „kas ta alla wannub,“ mispeale see „mässupealik,“ nagu ta kohtumõistjad teda nimetasiwad, kindlaste pead raputades kostnud: „Jumala ja keisri alla wannun, aga mõisnikkude alla mitte!“

Weremäng algab.

Kuna trummid põrisema pandakse ja muusik lõbusat marssi mängib, asuwad soldatid Willem Kännu kallale, kisuwad tal riided seljast ja suruwad ta silmili uulitsa-tolmu sisse maha. Üks soldat istub raske rõhumisega õnnetuma pea, teine ta jalgade peal. Kaks teist on kepiwirnast peksuriistad toonud. Need on umbes weerand tolli jämedused windunud witsad, ikka kolm tükki kokku seotud, nii et iga hoop kolme witsa ehk wäga jämeda malga eest mõjub. Peksjad asuwad wastastikku, teine teisele poole, ning jäle toimetus algab.

See on Eesti talupoja põliselt pargitud, raske tööga ja sagedase peksuga kõwaks, wintskeks, tallapaksuseks kaswatatud nahk, mille peale hoobid sajawad. Aga ka seegi ei suuda hirmsale lõhkumisele niisuguste löögiriistadega kaua wastu panna. Weripunased worbid kerkiwad üles, lööwad sinama, lõhkewad; tumepunane, peaaegu must weri hüppab ülespoole, nõrgub mööda õnnetuma selga alla ja kogub tolmu sisse ühtelugu laienewaks loiguks…

Iga kahekümnewiie hoobi järele uuendatakse lööjaid. Kui sada hoopi antud, küsitakse Kännu käest jälle midagi. Ta kostab ja raputab ka seekord pead. Nüüd astub kirikuõpetaja tegewusesse. Nuhtluse-alusele antakse püha sakramenti, Õnnistegija ihu ja werd. Teda walmistakse surma wastu ette, sest tal on weel kakssada[1] hoopi saada. Kui ta ka sakste wastu raskeste on eksinud — teed teise, paremasse ilmasse ei taheta talle siiski kinni panna… Niipea kui pühalik talitus lõpnud, astuwad kepimehed jälle ametisse.

Nuheldawa walukarjatused on waikinud. Soldatite hoopide all tuksuw werine lihatomp ägab ainult nõrgalt. Wiimaks on ta suu täieste tumm…

Peetakse waheaega. Peksetawat lastakse pudelist piiritust nuusutada. Talle pakutakse wiina rüübata. Känd lükkab wiina nõrga käeliigutusega tagasi. Seepeale karastatakse wiinaga peksjaid. Nende töö nõuab jõudu ja erkust ja toorust. Wiinaga neelawad nad oma jälkuse-tundmuse alla… Karastawa ja julgustawa märjukese eest on niisama ohtraste hoolt kantud, kui malkade eest: terwe toober wiina seisab kepiwirna kõrwal. Jätkub peksjatele, jätkub peksetutele…

Nuheldaw on weidi toibunud, peksmine wõib edasi kesta. Willem Känd wõtab oma kolmsada — wõi õigemine: kolm korda kolmsada — lööki wastu ja elab weel! Küll ei suuda ta ise enam üles tõusta, teda peab tõstetama. Aga ta tuhakarwa näos, millest iga werepiisk kadunud, on weel liikumist, ta tuhmides silmades weel nõrgalt õõguwat elusädet märgata. Seltsimehed tõmmawad tal riided werise, narmendawa ihu peale. Ta heidab nende jalge ette tolmu sisse puhkama…

Nüüd kutsutakse neli teist nuhtlusealust nimepidi korraga ette: Raudoja peremees Mikk Jalakas, Mõnipalu peremees Jüri Aguraiuja, Põldmaa peremees Ants Reha ja mõisa metsawaht Ants Kentmann, Ruunoja talu noor rentnik. Kuna esimesed kolm kõik keskealised mehed on, näib wiimane waewalt kahekümneühe wõi -kahe aastane olewat.

Sedamaid asuwad soldatid, keda lähedal lõhnaw wiinatoober nii agaraks teeb, meeste kallale. Ka neil kistakse riided wägiwaldselt lahti ja nad wisatakse wõi — wirutatakse niisuguse jõuuga wastu maad, et kahel näod wastu kiwa lõhki löödakse ja ühel esimesed hambad suust kukuwad. Pead ja jalad kaowad jälle soldatite istmekohtade alla ning kaks, mõne teate järele koguni neli, kepimeest algawad oma timukatööd. Sadawiiskümmend[2] hoopi igaühele! Neid mehi loetakse ka peasüüdlasteks, kui ka mitte nii suurteks, nagu Willem Känd on.

Teised järgnewad. Mehi hakatakse nüüd seitsme-kaupa maha wõtma. On neid ju terwelt kuuskümmend koos. Ikka jäledamaks muutub pilt hirmu pärast keeletumate pealtwaatajate ees. Taktis tõusewad kepid, wuhisewad läbi õhu ja matsatawad maha werest nõrguwate ihude peale. Ikka laiemale ujuwad wereojad üle tolmu ja kiwide, kuni maapind ringi sees punaseks wirtsaks, poriseks rabaks on muutunud. Südant lõhestaw walukisa, ägamine ja oigamine, mis üles sinawa taewa poole tõuseb, sumbutatakse trummipõrina ja pillihelina läbi ära, nii et kaugemal seisjad ei teagi, mis ringi sees sünnib. Wahete-wahel karastatakse peksjaid ja peksetawaid wiinaga. Lööjaid wahetatakse. Malkasid wahetatakse. Ohwrid wahetatakse.

Mis aga lähemal seiswate pealtwaatajad südamed iseäranis keema ajab, on lugu, et kohtumõistjate seas mehi leidub, kellele see werepulm weel küllalt werine pole. Ringi seest kajawad õhutawad hüüded: „Andke tugewamine! Lööge tubliste! Wirutage wiisipärast!“[3]

Seda ka soldatid teewad. Mitmed lõhuwad wemmalde tüügastega, sest et ladwad liig ruttu ära murenewad. Mõnel mehel, nõnda Jaan Lepal, on pärast peksu puusade pealt, kuhu keppide otsad rapsisiwad, paljad kondid wäljas, ning witsatükid on otseti nii liha sisse tunginud, et selgroo ots nagu linahari wälja näeb… Werine pori peksuringis on waheajal nii sügawaks saanud, wereojad nii laiale woolanud, et mõned peksetawad oma kuubesid maha tahawad laotada, ei mitte kõhuli hirmsa raba sisse heita. Aga seda ei lubata. Nii heidawad nad silmili sooja were ja jälgi muda sisse…

Tardunud rahu, halwatud waikus on seni ringi ümber seiswa rahwa seas walitsenud. Silmad, mis seda weremängu näewad, ei suuda nagu uskuda, mis nad näewad. See on wiirastus, unenägu, silmamoondus; niisugust koledust ja jälkust ei wõi ilmsi ette tulla.

Aga aegamööda tuleb elu sellesse tardunud, halwatud, kahwatanud ahastusesse. Sinised huuled tuksuwad, kinnipitsitatud kurkudest rübelewad hüüded wälja, pärani aetud silmadest wälguwad wihaleegid.

„See on tapmine!“ möirgab korraga Konrad Huber, ja ta karjatus kajab kaugele üle turu, üle rahwahulga, tungib ringi sees seiswate kohtumõistjate kõrwu, hoolimata muusikamängust ja trummipõrinast.

„Seda ei tohi keset linna sündida!“ tõuseb rahwa seast teine wihast kõmisew heal kuuldawale.

„Seda nurjatust juletakse kodanikkude silmade all kallil pühapäewal toime panna!“ kisendab kolmas.

„Kodanikud, meid peetakse metslasteks! Meie naistele ja tütardele näidatakse, kuda inimesi tapetakse.“

„Meile mängitakse Parisi werepulma ette!“

„Kui mõisnikud oma talupoegi peksta tahawad, siis peksku neid oma mõisates, mitte linnas awalikul platsil!“

„See on loomatapmine!“ müristab Konrad Huber uueste.

Ta on näost tõmmu, ta silmad tungiwad pealuust wälja, ta otsaesise sooned on kõrgele üles paisunud ja sinawad. Mõlemad käed on ta nagu kallalekargamiseks rusikasse tõmmanud… See wäljamaalane pole niisugustest asjadest kuulnud, weel wähem on ta inimesepeksmist oma silmaga näinud.

Protesti-hüüded, aegamööda suuremaks ja waljumaks paisuw nurin pealtwaatajate seas ei jää wõimumeeste kohta mõjuta. See mõju ei tule aga selles nähtawale, et nuhtlemist lõpetatakse, waid selles, et teda kiirendatakse. Mitte seitsme-kaupa ei wõeta mehi enam maha, waid kümned, tosinad wisatakse wereloikude sisse kummuli ja peksjaid sunnitakse ruttama. Wäike mets wuhisewaid, matsuwaid keppisid tõuseb ja wajub. Õnnetumate karjatamine, oigamine, ümisemine ühineb koorilauluks, mille ärarääkimata haledus kiwid peaks sulama panema.

Mathias Lutz on seni nagu eluta paigal seisnud. Tema on inimesepeksmist elus ennegi näinud, ta on seda paar korda, poisikese-põlwes, iseenesegi ihu külles maitsta saanud. Aga pilt, mis ta siin näeb, paneb ka tema were tarretama, halwab ka tema ihu- ja hingewõimusid. Alles Huberi möirgawad wihahüüded äratawad tema weidi elule. Ta raputab ennast nagu inimene, kes külma käes raskest unest ärkab.

Äkitselt astub ta ülestõstetud rusikatega sammu edasi. Ta silmad wahiwad aineti ühe koha peale ringi sees. Seal tõmmatakse praegu Konna Jaaku maha. Mathiase kihaw pea, ta mässaw hing tunnewad sel silmapilgul ainult ühte mõtet, ühte aimet: see mees seal, keda ühes teistega werise nuhtluse alla heidetakse, oli sinu wastu kord hea, helde, armulik. Sa ei olnud tema poeg, aga ta pidas sind oma pojaks. Sa olid tema elu ja auu häbiplekk, aga ta ei maksnud sulle selle eest kätte, ta ei lasknud sind selle eest kannatada, ta ei heitnud sulle seda ainust korda ettegi. Ta ei teinud sinu ega oma pärislaste wahel mingit wahet — ta oli sinu ainus, sinu päris isa. Ja nüüd on ta suures hädas!… Mait, sa pead sellele mehele appi minema!…

Ilma mõtlemata annab ta sellele äkitselt tulnud tungile järele.

„Konrad, — minu isale appi!“ hüüab ta kähisewast rinnast, ning wihast seltsimeest enesega kaasa tõmmates, tungib ta rüsinal rahwarinnast läbi, soldatite-ahela wastu.

Aga seeläbi tekkiw liikumine ei jää tähele panemata. Neil läheb küll korda, kahte, kolme püssimeest kõrwale tõugata, teed wabaks raiuda, ainult mõni samm lahutab neid paigast, kus peksjad Konna peremehe riideid seljast rebiwad. Aga seal märkab neid üks feldwebel ja põrutab soldatid paremale korrapidamisele. Enne kui mõlemad sellid jala werise pori sisse saawad pista, torgatakse neile kolm läikiwat püssitikku wastu ja sunnitakse neid rahwa sisse tagasi nihkuma. Kaks nende selja taha jäänud soldatit kisuwad nad kraet-pidi tagasi, ning ruttu jälle on raudne wäe-ahel tapapaiga ümber kinni liidetud…

Mathias Lutz aga wõib wagusa kodanikuna, kelle esimene kohus rahu on, pealt waadata, kudas tema isaga nõndasama tehtakse, nagu kõigi teistega eel. Ta kuuleb teda karjuwat, näeb ta werd woolawat, ta ihu mustaks minewat. Ta näeb ka weel, et isa, kui tal hoobid käes, ise enam üles ei tõuse; teda tõstetakse, nagu nii mõnda teistki, keda iseäranis tugewad ja armuheitmata lööjad lõhkunud, wõi keda wemmalde latwade asemel nende jämedate tüügastega peksetud.

Huber kiristab wiha pärast hambaid ja peksab rusikaid kokku.

„Ma ei saa aru, mis inimesed teil siin linnas on!“ hüüab ta walju healega. „Seisawad ja wahiwad ja õhkawad, aga keegi ei julge niisugust jõledust minna keelama! Oleks meile neli-wiiski meest appi tulnud, meie oleksime su isa peksjate käest ära toonud!…“

„Noormees, polk sõjawäge laetud püssidega on tugewam kui meie,“ wõtab üks wanadlane kodanik sõna. „Aga ma panen imeks, et linnawalitsus wahele ei astu ja koledat tegu ära ei keela. See oleks tema kohus. Kus on meie bürgermeister, kus meie magistrat! Miks rüwetatakse linna maa sel wiisil ära!“

Bürgermeister ja magistrat ei ilmu mitte protesteerima, aga nende asemel üks wihane kodanik. Üsna Huberi ja Lutzi lähedal tekkib korraga liikumine. Kellegi nime nimetatakse ja kellelegi tehtakse teed wõi palutakse teed teha.

Läbi rahwawalli peksupaiga poole nähtakse keskmise kaswuga wanadlast, aga tugewa, matsaka kehaga isandat tungiwat. Ta lai, tugew, jämeda-jooneline nägu, mille järele tema Eesti rahwust raske pole ära tunda, punetab tumedalt ja on higiga üleni kaetud. Ta näib rahwa seas hästi tuttaw olewat, sest talle tehtakse igal pool lahedaste teed ja paljud teretawad teda.

Kes ei tunneks Tallinnas ka kaupmeest ja raeherrat Rotermanni[4], seda lõbusat, ladusat, tüseda sõnaga meest, kelle head, pihta käiwad naljatused niisama suust suhu käiwad, kui kentsakad proowid tema Eesti laadi Saksa keelest! Ta peab Wiru uulitsal hästi jookswat talurahwa-kauplust. Külataat, kes Narwa ja Tartu maanteed mööda linna tuleb, ei jäta, kui tal wähegi wajadusi on, Rotermanni isanda juurde sisse astumata. Ka see suur maja Wene turu ääres, mille ees praegu talupoegi weristatakse ja mille alumist korda pikk rida pisikesi pudukauba-poodisid täidab, on Rotermanni oma. Wene turu ääres praegu seiswaid juudipoodisid sel ajal weel ei olnud, pudukauba-poed Rotermanni majas täitsiwad nende aset ja oliwad linnas ja maal hästi tuttawad. Rotermanni maja aga seisis seal, kus praegune Aleksandri gümnasium on, kuna Anija meeste nuhtlemist maja ees, praeguse õigeusu mälestuse-kabeli paigal, toimetati.

Rotermanni isandal näib suur rutt olewat ja wäga tõsine asi südame peal pakitsewat, sest ta suu on kõwaste kokku surutud, ta muidu nii lahke nägu tume, peaaegu ähwardaw ning ta silmad kortsu tõmmatud kulmude all wälguwad suure sisemise ärewuse pärast.

Muusik ja trummipõrin waikiwad parajaste, kui raeherra soldati-ringi juurde jõuab, sest nuhtlemises peetakse wäikest waheaega, et peksetuid wiinaga toibutada ja mõnda poolsurnut piiritusega äratada. Ka sõjawäe-ridades käiwad topsid ringi. Seda silmapilku näib Rotermann tarwitada tahtwat. Ta astub, jäme kepp käes, kahe püssimehe wahele ja hüüab oma tugewa, kaugele kostwa healega herrade poole, kes tänast hirmu-etendust juhatawad:

„Ma nõuan, et Teie siit kohast oma wereteatriga silmapilk lahkute! See seal on minu maja ja see siin on minu krunt. Kellegil pole õigust, minu krunti tapapaigaks teha ja minu maja elanikkudele näidata, kuda elusaid inimesi lõhki kistakse. Mina, Tallinna kodanik ja raeherra Rotermann, protesteerin selle ilmkuulmata omawoli wastu!“

Herrad ringi sees, aadelisoost kõrgemad ametnikud kubermangu-walitsusest, waatawad üksteise otsa, pistawad pead kokku, wahetawad sõnu. Üks lööb käega, teine lööb ka käega. Nende näod naeratawad. Nad ei wõta waewaks protesteerijale wastatagi. Keegi pöörab ohwitseri poole mingi ülesandega. See kamandab. Puhke-aeg on lõpnud; peksusoldatid lahkuwad wiinatoobri ümbert, asuwad kepid jälle kätte ja kargawad wiimaste weel peksmata talupoegade kallale, keda weel umbes wiisteistkümmend meest on. Aga enne kui trummid rääkimise wõimataks teewad, wõtab Rotermann weel kord wihast wabisewa healega sõna:

„Ma nõuan oma õiguse nimel wiimast korda: minge enda kohtuga minu maja eest ära! Kui Teie seda mitte ei tee, telegrahweerin ma sedamaid Peterburisse ministrile ja kaeban Teie peale!“

See ähwardus näib niipalju mõjuwat, et üks ametnik, parun Stackelberg, nüüd ometi Rotermanni juurde astub. Ta kutsub tema ringi sisse ja püüab teda nähtawalt waigistada. Mis nad kõnelewad, jääb suuremalt osalt kuulmataks. Need mitmed sajad silmad, mis nende peale wahiwad, näewad ainult, et raeherra kätega ägedaste wehkleb ja ametnik kõrgilt tema peale maha waatab.

„Kui Teie mitte kohe rahule ei jää, peksame Teidki läbi!“ karjub parun Stackelberg, korraga äritatult.

„No, seda tahaksin näha saada, kes minusse julgeb puutuda!“ wastab kaupmees ja hakkab tugewamine oma jämeda kepi ümbert kinni.

Nad wahetawad weel mõne äritatud sõna, siis astub isand Rotermann ringist wälja ja hakkab wihast õõguwa näoga oma maja poole tüürima. Jälle tehtakse talle wiisakalt teed ning elawad kiiduhüüded kajawad talle wastu.

Seal jääb wahwa kaupmees äkitselt seisma. Ta pilk on eemal seiswa komandandi parun Salza peale langenud. Selle mehe käsul on tema arwates need kuus kuni kaheksa sada meest Krasnojarski polgust siin ühe mõisniku orjasid nuhtlemas. Käega komandandi punase mantli-woodri peale näidates, hüüab Rotermann tigeda naljaga:

„Timuk, pööra oma mantel ümber!“

See sõna elas weel kaua tallinnlaste suus, palju aastaid peale seda, kui parun von der Salza keiserlikul käsul oma ettewaatmata sammu pärast Tallinnast teise kohta oli seatud…

Kas Rotermann kaebtuse Peterburisse läkitas, on teadmata, kuid wäga wõimalik on, et ta seda tegi. Seda puhku pidi ta aga taganema, ilma et tal korda oleks läinud, werisele etendusele otsa teha…

Sellele tuli aga kellegi teise mehe mõjul siiski weidi enneaegne lõpp.

See oli wäike, kuiwetanud mehikene halli pea ja kurwalt, peaaegu alandlikult waatawate silmadega, kes oma sinises mundris kohtumõistjate sekka astus ja õnnetumate, ilmasüüta talupoegade eest mõne wagusa, soojast südamest tulewa sõna rääkis. „Mässajate“ eest kostis siin Wene riigi politikalise politsei asemik, Tallinna shandarmide ooberst! Ametnik, kellel kohuseks on, iga liikumist, iga püüet, iga mõtet, mis seaduse ja korra wastu käib, karistamisele toimetada! Sellele mehele oli talupoegade süütaus selge kui päikese walgus, muud kui need, kelle silmi nende ainelised tulud pimestasiwad, talupoegade süüdistajad ja nende nõuus olewad wõimumehed, ei tahtnud sellest aru saada.

Shandarmide ülem Gresser, Peterburi pärastise linnapealiku isa, astus wereteatri juhatajate sekka ja nõudis hirmsa näitemängu wiimase waatuse lühendamist. Asja andis talle selleks kahe peksu-ohwri elukardetaw olek. Ants Kadakas ja Jüri Kurg jäiwad meelemõistuseta, ainult nõrkade elumärkidega, nuhtlusepaigale maha.

Aga rüütlisoost ametnikud oliwad Rotermanni waheleastumise pärast juba wäga pahas tujus. Ja nüüd ilmus weel üks ninatark eksitaja! Kudas juleti neid, kelle kaes walitsuse-wõim terwe maa ja rahwa üle seisis, nii tarwilises tegewuses tülitama ja keelama tulla! Ooberst Gresseri nõue, õigemine palwe, leidis siis wäga äritatud wastupanekut.

„Ma pean Teie tähelepanemist seepeale juhtima,“ wastas parun Stackelberg terawalt, „et see, mis siin sünnib, mitte Teie ametiwoli alla ei käi; selle eest wastutame üksnes meie, herra ooberst!“

„Ma ei kõnelenud praegu mitte oma ametiwoli nimel, waid inimliku kaastundmuse ja jälkuse sunnil,“ wastas shandarmide ülem, ja ka tema heal sai korraga kindla, käskiwa kõla. „Teie eksite aga, kui arwate, et see sündmus ka minu ametiwolisse ei puutu. Mul on õigus seeüle oma kõrgemale ülemusele teatada, ja selle õiguse teen ma omale kohuseks, kui Teie peksmist mitte kohe ei lõpeta — nüüd, kus juba kaks inimest hingetult maas on.“

See ähwardus mõjus ometi. Peksmine lõpetati sedamaid. Ooberst Gresseri käsul pandi mõlemad eluta mehed kummuli wankrisse ja weeti haigemajasse.

Peksmine oli aga juba muidugi lõpul. Wõib olla, et mõned wiimased wähem hoopisid saiwad, kui neile määratud, aga päris ilma ei jäänud keegi — wälja arwatud Jaan Aguraiuja, kes rahwa kõnekäänu järele „keretäie ära pettis.“ See kawal talupoeg paljastanud küll oma ihu, aga lipsanud tähelpanemata silmapilgul nende hulka, kes juba nuhtluse kätte oliwad saanud. Peksmata jäiwad weel Siim Maasikamäe, Mikk Allik ja Jaan Mäe — kõik Anija wallast pärit. Esimene wabastati ta põdura terwise pärast raskest ihunuhtlusest ja ta pandi selle asemel kaheks nädalaks wangi. Teine oli küll ühes teistega linna tulnud, aga nendega mitte Toompeale läinud, ning peasis seeläbi halastamata karistusest. Kolmat kaitses peksu eest ta auu-amet: ta oli kiriku eestseisja. Imelikul wiisil ei peasenud aga tallitaja Mätlik, see truu mõisa-ori, kes peremehed saksa soowil linna ajanud, ise mitte nuhtlusest. Ka tema sai oma sada hoopi kätte ja wõis pärast seda pead murda, miks ilm nii tänamata on. Kergendatud karistusega peasenud rahwa jutu järele Jaak Mungamäe. Ta nihutanud käega riided palja ihu peale ning soldatid, kellel wist heldem süda oli kui paljudel teistel ja kelle tegewuse üle nii teraselt ei walwatud, löönud oma hoobid ihukatete peale.[5]

Nuhtluse-paik pakkus pärast peksmist waadet, mida lahingiwäli pakub, kus raske, häwitaw käsitsi-wõitlus möllanud. Wereloigud igal pool, märg, porine maa ära tambitud, sõjariistade — siin keppide ja witsade — purustatud jätised tallermaa peal laiale ning kuiwemad kohad maas lamewaid, istuwaid wõi nõrgalt jalgade peal wankuwaid haawatuid täis. Surnukahwatud näod, wereta huuled, walu pärast ägawad suud, läiketa silmad täis tumma kaebamist ja ahastust.

Kuid nende haawatute saatus on palju halastamatam, kui soldatitel, kes pärast lahingit wõitlusepaigale jääwad. Wiimastele antakse arsti-abi, nende haawad seotakse kinni ja nad weetakse laatsareti. Mis tehtakse aga siin? Weristatud pool-surnutele pakutakse ainult haisewat puskari, mida suurem osa jälkusega tagasi lükkab. Siis aetakse maas-lamajad püssipäradega üles, need, kes tõusta ei jaksa, kistakse wägise püsti, ja terwe haawatud salk kihutatakse mööda Narwa maanteed maa poole. Püssipärad ja rusikad tõukawad nõrku mahajääjaid edasi. Wähem purustatud seltsimehed toetawad õnnetumaid, kelle liikmed liikuda ei taha, asuwad kaenla alt neil kinni, kelle põlwed maha püüawad nõtkuda… Keegi ei küsi selle järele, mis nende waeste hirmsaste lõhutud ihudest suwisel palawusel saab, kas haawadesse põletik sisse ei löö wõi ussid ei sigine, mis ka mõnegi juures tõeste sündis. Ja keegi ei küsi, kas need inimesed eluajaks wigaseks ei jää, kas paljud neist enneaegu hauda ei suigu…

Neile meestele oli surmanuhtlus mõistetud.

Ja missuguse süü eest?

Selle eest, et nad alandliku palwega ülemuse juurde tuliwad nendele antud seaduse kohta õpetust küsima! Nad tuliwad palwega, aga nende palwe tehti kuritööks, mida surmanuhtlusega karistati…

Seal liigub kurb rong wälkuwate püsside wahel maa poole. Linnale mälestuseks jääb suur wereplekk keset awalikku platsi. Päike paneb ta punama ja särama, et ta kodanikkudele hästi silma torkaks ja hästi meelde jääks, et ta nende meelest, kellel weel inimese-süda rinnas tuksub, hauani ei ununeks. — —

Mathias Lutz ja Konrad Huber oliwad, ilma et kumbki teist oleks kutsunud, peksupaigast ära-aetawatele talupoegadele mööda Narwa maanteed järele hakanud minema. Nad tahtsiwad näha saada, mis nüüd weel sünnib — kui kaugele wallale lastud inimlik murdja, kes siin wõidupidu pidas, oma werehimus ja õgimisetuhinas weel läheb. Ühtlasi otsis Mathias oma isa, kelle ta kurbmängu lõpul silmast kaotanud.

Soldatitest oliwad mitmed, kes haawatud wangisid wedasiwad, tõukasiwad ja edasi kiskusiwad, ohtraste maitstud wiinast joobnud. Aga mitte ainult wiin ei joowasta, waid ka weri. Kuum, punane, woolaw weri äratab inimlikus põues sellesama kiskja elule, mis alkoholi-kihwtki. Ja nõnda elas wäheste hinges inimene, kes neile ütles: Need siin on sinu wennad, nad kannatawad walu, sa pead nende peale halastama! Need wähesed hoidsiwad õnnetumate kaenla alt kinni, sammusiwad nendega pikkamisi ja ettewaatlikult edasi, lasksiwad neid wahete-wahel puhata, hinge tagasi tõmmata, walu üle kaebada, wabalt ägada… Teised sellewastu, keda alkohol toorestanud, tundsiwad lõbu, langenud wendadele weel jalahoopisid anda, nende walu suurendada, nende hädamõetu täiendada.

Enam kui üks kord tahtis keewawereline sakslane niisugusel puhul piinaja kallale karata. Aga Mathias Lutz oli waheajal kainemaks saanud ja hoidis teda tagasi. Oli siis weel ühte ohwrit waja! Soldatitel oliwad püssid seljas, mille raudne tikk wõi tinane laeng pealekippuja armuta maha oleks sirutanud, Mathiase ainus tung oli nüüd, oma isa teiste seast leida. Wist oli aga see esimeste seas minema wiidud, sest nad jõudsiwad juba Narwa uulitsa lõpule, ilma teda kuskil silmamata.

Teel püüdsiwad talupojad soldatitele ärdal palwel selgeks teha, et neil kõigil hobused linnas on, ilma kelleta nad ju koju ei wõiwat minna — lastagu neid ometi hobused korteritest ära tuua! Nende palwet ei pandud tähele. Kadrintali kaugemal serwal, kus meri maantee äärt niisutab, peatasiwad waljud wahid. Siin wisati need, keda ainult toetades ja tõugates edasi weetud, lihtsalt maantee peale maha. Koristagu neid sealt, kes tahab! Soldatid ise pöörasiwad linna poole tagasi, kui nad wabaks lastud wangisid rusikatega tagasitulemise eest ähwardanud.

Siin maantee ääres tekkib kõige pealt haawatute leer. Nõrgemad langewad walu pärast kummuli liiwa peale ja oigawad kaeblikult. Mõnedel jooksewad pisarad üle põskede. Teised toetawad aia najale ja wahiwad tuhmilt oma ette maha. Kaks, kolm meest on sinna jäänud, kuhu neid wisati — keset teed, tolmu sisse. Ükski ei lausu sõna. Nad wahetawad ainult roidunud, surnud pilkusid üksteisega.

Mathias otsib isa. Leiabki wiimaks. Jaak Lutz toetab tee ääres rinnuli suure kiwi peale. Ta ei kuule ega näe midagi, ägab ainult tasakeste oma ette. Tema lähedal maas pikutab keegi teine mees ja hoiab mõlema käega pea ümbert kinni.

„Huber, jookse linna poole tagasi ja wilista woorimeest!“

„Sa tahad teda oma juurde wiia?“

„Ja. Nõnda ei wõi ma teda ometi pikale teele lasta minna!“

Huber paneb jookstes minema.

„Isa,“ ütleb Mathias ja paneb käe ta õlale.

Jaak waatab pikkamisi üles. Ta tunneb poja ära. Nõrk helkjas läige libiseb ta näo üle.

„Ma wiin su oma juurde ja pesen su haawu,“ lisab poeg juurde.

Jaak wastab midagi, aga see on ainult segane oigamine. Selle asemel waatab ta kindlamalt nooremehe otsa, ja ta tuimad, töntsid silmad täidawad endid suurte piiskadega. See kurb ja siiski nii õnnelik waade näib ütlema: „Jumalale tänu, siiski weel keegi, kellel kurja nõuu pole!“

Huber on kahehobuse-woorimehega warsti paigal.

Kui Mathias isa tugewal käel jalule aidanud ja teda wankri poole hakkab wiima, langeb Jaagu silm kummuli maas olewa seltsimehe peale.

„Mait,“ ütleb ta, „wii Mikk koa siit ära! Ta sai rohkem kui mina — ja meie tulime seltsis…“

Konrad Huber ei saa ainumast Eesti keeli sõnast aru ja mõistab siiski, mis Mathiase isa ütleb.

„Tubli seltsimees sinu wana!“ hüüab ta, asub maasolija piha ümbert kinni, tõstab ta üles ja aitab troskale, kuna Lutz sedasama oma isaga teeb.

Et haawatute walu mitte rohkendada, sõidetakse sammu linna poole ja Mathias ei tülita neid küsimistega. Isa seltsimehe tunneb ta ära. See on Raudoja peremees Mikk Jalaka Anijalt, kelle tuttawat nägu ta juba Toompeal silmas. —

Teised õnnetumad maantee ääres puhkawad ja oigawad esiotsa weel. Siis hakkawad ka linna poole tagasi minema. Minemiseks ei wõi seda õieti nimetada. Nad longiwad, roniwad, roomawad. Ka ei lähe nad koos, mitte wäikestes salkadeski — seda nad ei julge — waid ükshaawal, mees ja tüki maa takka jälle mees. Nad ei usalda ka suuremaid ja elawamaid uulitsaid mööda oma hobuseid otsima minna, nad poewad nagu kurjategijad läbi kitsaste tänawate, mööda nurgataguseid ja aja-ääri enda korterite poole…

Ja need nülitud inimesed wõtawad weel täna pika tee koju poole ette! Rohkem kui kolmkümmendwiis wersta niisuguste haawadega sõita, põrutust ja wintsutust kannatada, üksnes kummuli wankris lamada!

Nende hobused ise peawad teadma, kus kodu on — ohjahoidjaid seekord ei ole.

Ja kui siis niisugune wanker hilja öösel talu wärawasse jõuab, ei ole keegi, kes wärawat lahti teeb. Haawad on teel kangeks paatunud, liikmed halwatud. Iga liigutamine teeb põrgu-walu. Wäraw jääb kinni ja peremees oigab wankril, kuni päikese-tõusu ajal naine, tütar, poeg wõi sulane wälja tuleb.

„Tule Jumal appi, mis isal, mis peremehel wiga? On ta rööwlite käes olnud?“

„Ei,“ wastab isa ja peremees, „sakste käes olin.“

Ja warsti algab toas naise ja laste nuuksumisel kurb talitus. Nopitakse isa narmendawa ihu seest kepikildusid ja witsaraokesi wälja…

  1. Mõnede teatuste järele pidi Känd 350 hoopi saama.
  2. Anija meeste peksuloo üle ilmus Wene ajaloolises ajakirjas „Russkij Arhiw“, 1901, ? 12, pealkirja all „Tallinna werewalamine,“ endise Tallinna linnawoliniku A. A. Tichumikowi teadete järele kirjeldus, milles tõendatakse, et peale Willem Kännu kõik teised nuhtlusealused 200 hoopi saanud. Minu korjatud teadete järele oli hoopide arw teistele 100, ülemal-nimetatud neljale mehele aga 150.
  3. „Russkij Arhiwi“ kirjas tähendatakse, et üks neist hüüdjatest iseäraliste ülesannete ametnik parun Stackelberg olnud.
  4. Tallinna praeguse suurkaupmehe Chr. Rotermanni isa.
  5. Järgnegu siin nende Anija (Hanijõe) peremeeste nimekiri, kes jäledast kurbmängust kannatawate tegelastena osa wõtsiwad; seitse wõi kaheksa naabriwaldade meest, kes ühes nendega õnnetusesse sattusiwad, pole mulle nime-pidi kõik tuttawad. Klambritesse tähendan meeste wanaduse üles. — Kolmsada hoopi sai: Kuiwasita Willem Känd (37 aastat); sadawiiskümmend hoopi: Mõnipalu Jüri Aguraiuja (41 a.), Põldmaa Ants Reha (39 a.), Raudoja Mikk Jalakas (39 a.), Ruunuja Ants Kentmann (21 a.). — Sada hoopi saiwad: Tiiroja Mikk Kuuskmann (? a.), Sae Jaak Muugamäe (37 a.), Purikapõllu Jüri Kuuskmann (? a.), Wikipalu Mihkel Muugamäe (42 a.), Wikipalu Jüri Aguraiuja (34 a.), Saupalu Ants Tärt (34 a.), Pötka Jüri Kurg (35 a.), Pirga Härm Kuuskmann (48 a.), Kukewälja Mart Kõlu (30 a.), Loo Jüri Aguraiuja (44 a.), Wainu Mikk Kamp (29 a.), Kõluhärma Ants Sukk (32 a.), Ällepi Siim Maasikamäe (27 a.), Ällepi rehe Ants Kadakas (35 a.), Kuke Jüri Kana (30 a.), Weskihärma Jaan Lepp (24 a. — elab weel), Weskihüüba Jaan Ilwes (22 a.), Teetsi Hindrek Weerlo (19 a. — elab weel), Mardi-Jaani Jüri Känd, peategelase Willem Kännu wend (33 a.), Nopa Mait Känd, Willem Kännu teine wend (30 a.), Mäe Jaan Mäe (46 a., jäi nuhtlemata), Andrese Ants Kask (59 a.), Liimuka Peeter Kuuskmann (29 a.), Pikakaela Jüri Kuuskmann (33 a.), Wälja-Jaani Jaan Lepp (36 a. — weel elus), Kallepõllu Jüri Kana (34 a.), Mikupere Mikk Allik (34 a. — jäi peksuta), Wastiku Jaan Jalak (27 a.), Palgiaru Madis Kuuskmann (34 a.), Tampli Kaarel Leemann (31 a.), Arupere Jüri Muugamäe (35 a.), Kuusiku Jüri Lepp (37 a.), Lilli Mikk Looberg (40 a.), Reinu Jaak Mätlik (47 aastat talitaja), Koka Jakob Tanneberg (? aastat), Ipsi Jaan Ipsi (22 aastat), Allika Mikk Kuuse (37 aastat), Widewiku Tõnu Ilwes (31 aastat), Terasemäe Mikk Looberg (44 aastat), Kurnekernu Toomas Kuuskmann (32 a.), Ämmapaju Nigulas Looberg (48 a.), Suuraru Siim Maasikamäe (27 a.), Peetri Jaan Aguraiuja (29 a. — jäi peksuta), Kröösi Jüri Lepp (44 a.), Lepiku Siim Kuuskmann (? a.), Kitsesilma Tõnu Murakas (36 a. — kõrtsmik) ja Awere kõrtsi Toomas Ewart (? a.).