Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/11

Allikas: Vikitekstid
10
Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad
Eduard Vilde
12


11.

Mis nad kurja tegiwad.

Kui Jaak ja Mikk noortemeeste toetusel Wittelbachi maja eeskotta astusiwad, tuli neile meistri emanda õmbleja Leena Paju wastu. See jäi suurte silmadega wahtima. Esmalt ei saanud ta seisukorrast aru, siis aga nägi ta mõlemate talumeeste surnukarwalisi nägusid, nende wankuwat käiku ja werega määritud riideid, ning ehmatuse-hüüe tuli tal suust.

„Ja, ja, Leena, Teie ei teagi, mis wäljas sünnib,“ ütles Mathias mõruda naeratamisega. „Meie toome siin kahte haawatud meest lahinguwäljalt. Üks neist on minu isa.“

Leena kohkunud pilk päris seletust.

„Jutustamiseks pole aeg kohane,“ tähendas Lutz. „Leppige sellega, kui ütlen, et need mehed tunni aja eest sada ja sadawiiskümmend kepihoopi palja ihu peale saiwad. Meie tahaksime nüüd nende selgasid natuke rohitseda, enne kui koju sõidawad.“

Seejuures tegi ta töötoa ukse lahti, nägi seal ühte õpipoissi ja hüüdis:

„Wilhelm, pane müts pähe, ja mine apteeki! Küsi seal rohtu, millega haawasid pestakse. Ma ei tea, kas meie lakk nii suurte haawade tarwis hea on.“

Siis astusiwad kõik neli sisse ja paniwad ukse enda järel kinni.

Leena Paju tahtis wist wälja minna, sest ta oli selle järele riides. Ta seisis natuke aega kojas, siis läks trepist ülesse tuppa tagasi. —

Töötoas algas aga peksetute rawitsemine. Lutz ja Huber tõmmasiwad meestel kuued ja särgid ettewaatlikult seljast. Jämedad, takused särgid oliwad werd nii täis imbinud, et nad nüüd, kus weri paakunud, paiguti nagu kuiwanud nahad kobisesiwad. Nende ärarebimine ihu küllest sünnitas õnnetumatele ärarääkimata walu. Siis pandi mehed otseti koikudesse — üks Mathiase, teine Huberi asemele. Mõlemate lõhutud ihu pakkus nii jäledat waadet, et õpipoiss Ernst, kes meestel pastlad pidi jalast wõtma, kahwatanud näoga kõrwale põgenes.

Waheajal jõudis Wilhelm Ficki apteegist karbolweega tagasi. Sellid käärisiwad parajaste särgikäiseid üles, et haawade pesemisega alustada, ja pidasiwad aru, kust puhast linast riiet ja sidemeid saada, et nülitud ihu pärast seda kinni siduda, kui korraga pehme, arglik heal nende selja taga kuuldawaks sai, mis küsis:

„Kas siin wahest minu abi tarwis pole?“

Lutz ja Huber — mõlemad waatasiwad kähku ümber. Kumbki polnud õmbleja Leena sisseastumist tähele pannud. Neiu seisis ukse juures ning hoidis midagi kaenla all. Ta oli sitsikleidi wäel, põll ees.

„Tõepoolest, Teil oleksiwad pehmemad käed kui meil,“ hüüdis Huber, „aga kas Teie süda niisugust waadet wälja kannatab, nagu see siin! Astuge ligemale!“

Leena tegi seda. Ta heitis pilgu nuheldud meeste selgade peale ja karjatas. Ta käed läksiwad risti ja hirmunud silmad täitsiwad endid märjaga.

„Mu Jumal, miks on nõnda tehtud!“

„Nah, ma näen juba, et Teist haawatohtrit ei saa,“ ütles Huber, neiu kahwatust märgates; „Teie süda läheb halwaks, minge parem ära! Meie katsume nendega isegi walmis saada.“

„Ei,“ ütles Leena järsku kindla otsusega. „Ma tahan Teid aidata. Mu süda ei lähe sugugi halwaks, herra Huber, ma pole nii nõrk, nagu arwate.“ Ja sedamaid hakkas ta ennast talitades liigutama.

„Tubli, wäga tubli!“ hüüdis Huber, ja ta nägu awaldas sooja imestust. „Haawasidumise peale on halastajad õed muidugi osawamad, kui halastajad wennad.“

„Ja mul on weel endised lapsehoidja-käed,“ lisas Leena juurde.

„Kõige pealt peaksite aga riiet ja sidemeid muretsema.“

„Seda tõin juba kaasa. Arwasin juba, et seda tarwis on. Aga ei tea, kas sellest küllalt saab.“

Ja noor neiu wõttis kaenla alt puhta, kui ka wana ja osalt lõhkise lõuendi-liua.

„Äärest wõime paar pikka sidet lõigata,“ ütles ta. „Hoidke otsast kinni, herra Huber!“

Ka käärid oliwad õmblejal kaasas. Ta lõikas lina serwast kaks kämbli-laiust riba ära ja seepeale lina pooleks. Kõik see läks nii ruttu ja osawaste, ning noor neiu walitses korraga niisuguse rahu üle, nagu oleks ta praegu haawalaatsaretist tulnud… Siis algas ta wagusi, ilma häbita, ilma kartuseta, haawade pesemist tüki lõuendiga, mida ta apteegist toodud wedelikuga niisutas.

„Oo, missugused haawad,“ sosistas ta töö juures, „missugused koledad haawad! Nagu nüri noaga puretud! Luud peaaegu wäljas! Ja igal pool witsapinnud liha sees. Ei, nii ei lähe, pinnud peame enne wälja noppima.“

Ja ta hakkas pindusid noppima. Kui haige, põletawat rohtu haawade peal tundes, walu pärast waljumine oigas, waigistas teda Leena sõnadega:

„Oleme warsti walmis! Oleme warsti walmis! Weel natuke kannatust!“ Ja ta silmad lõiwad jälle niiskeks.

Konrad Huber asus neiule appi. Sellewastu seisis Lutz üleskääntud warrustega tegewuseta kõrwal. Ta silm wiibis aineti „halastaja õe“ peal. See tumm, mõtlew pilk näis mitut keelt korraga rääkiwat. Mida ta aga rääkis, oli wist noorele mehele eneselegi weel tume ja segane. Teame meie siis õieti öelda, üksikult ära seletada, mida meie haruldase, hingesse mõjuma, werd elamawalt liikuma panewa pildi ees tunneme? Ja niisugune algupäraline, kõrge, wapustaw pilt seisis siin praegu Mathias Lutzi silma ees… Seal werised, lõhutud ihudega ägawad mehed kummuli asemete peal, nende peal halastawal kumardusel noor tütarlaps tegew, kelle hirmunud lapse-silmadest kaastundlik haledus, kelle õrnast lapse-näost aitamise-agarus, heategemise õhin helgiwad. Ja kõige selle peale heidab aknatest wiiliti sissewoolaw ehapuna wärisewat, lepitawat kanta. Ning halastaja õe noore, walkja pea ümber wirwendab õrnalt, salalt helkjas paiste…

Mathias liigutab ennast alles, kui Huber teda hüüab. Haawad on pestud, neid waja kinni siduda. Sidemete ümberpanemine nõuab tugewamat abi, sest haawatuid waja tõsta. Mathias ärkab sügawast mõttest ja läheneb koikule, mille peal ta isa puhkab. Ta pole aga weel kätt haige külge pannud, kui uks lahti läheb ning mamsel Bertha Wittelbach sisse astub.

Ta jõudis täna lõunaks laewaga Peterburist tagasi. Mathias teadis seda, oli teda ka näinud, aga Bertha oli sõidust nii wäsinud ja merehaigusest nii roidunud, et ta koju jõudes kohe puhkama heitis, ilma et tal mahti oleks olnud, peiuga nelja silma all kokku saada. Nähtawalt tuli ta nüüd waatama, kas ta kodus on.

Huberi ja wõerast neiut Mathiase seltsis nähes, jäi ta ukse ette seisatama ja ta näo üle lendas tusane wine. Siis ahwatles teda wõerastaw talitus, mis neil käsil näis olewat, ligemale. Aga waewalt oli ta pilk kahe werise keha peale langenud, kui ta jala peal wankus ja walju healega kisendama hakkas.

Mathias hüppas waigistades tema juurde.

„Ärge ehmatage, mamsel Bertha! Need on kaks õnnetumat talupoega, keda täna keppidega nuheldi.“

„Ja Teie olete nad siia toonud!“

„Teine mees on minu isa.“

Mamsel Bertha heitis weel ühe pilgu haigele peale. See pilk awaldas ainult pahast jälkust. Siis kadus ta töötoast, nagu oleks tugew tuulehoog ta uksest wälja pühkinud…

Nii tõsine, kui silmapilk oli — Huber pidi siiski naerma.

„Sellest preilist halastajat õde ei saa — niipalju on kindel,“ tähendas ta.

Mathias Lutz aga pigistas alumise huule hammaste wahele. Ta pani mamsel Bertha järel lahti jäänud ukse kinni ja astus jälle haigete juurde. —

Warsti oli Jaagule ja Mikule, nende haawatud selgade hoolsa sidumise läbi, niipalju kergendust muretsetud, et nad oma heategijate pakitsewate küsimiste peale wõisiwad wastust anda.

Mis kurja nad teinud, et neid nii koleda karistuse alla heidetud?

Nad tulnud kuberneri käest linnas uut talurahwa seadust „wastu wõtma“ — ei muud midagi. Ja sedagi teinud nad Anija mõisaherra nõuuandmise peale. Siin aga püütud nad äraarwamata kawaluse läbi lõksu ja weetud kui mässajaid peksupaigale.

Kes suutis seda uskuda? Konna Jaagu poegki, kes oma isa tõearmastust tundis, raputas seda puhku kahtlaselt pead. Nii täieste ilma süüta ei wõinud mehed ometi olla. Niisugune ülekohus oli lihtsalt wõimata. Wististe hakkasiwad nad sakstele wõi kubernerile wõi mõnele ametnikule, kui mitte muidu, siis sõnadega wastu.

Alles meeste lähemad seletused, terwe loo ärajutustamine hakatusest kuni otsani, lõpetasiwad pealtkuulajate kahtlemise. Ja hiljem saiwad nad linnas, kus sündmus kõik meeled liikuma pani, küllalt kinnitusi, et mehed ainult tõtt rääkinud. Toompea lossist imbis üks sõnum teise järele kodanikkude sekka, süüdlaste nimed käisiwad suust suhu, jäleda kurbmängu terwe ajalugu oli warsti kõigile tuttaw. — —

1858. aasta suwi oli palaw ja põudne. Wili küpses ruttu ja rukkilõikus tuli wäga äkitselt kätte. Lõikust oli rohkem kui nüüd, sest põllud oliwad kolmeks jaotatud. Wana orja-aegse seaduse järele pidiwad talupojad kõigi oma tööjõududega mõisa-rukki enne ära lõikama, siis alles tohtisiwad oma lõikuse peale mõtelda.

Et nüüd mõisa-rukki lõikamine ohtraste aega nõudis, wili aga ka talupoegade põldudel enam kui küps oli, siis polnud peremeestel raske ära näha, et nende rukis enne peadest maha wariseb, kui lõikus mõisas lõpeb. Neid ähwardas suur kahju, kuna peasemine selle eest wõimata polnud, kui aga mõisnik tahtis.

Mõned wanemad ja sõnakamad peremehed Anija[1] wallas, nende seas Willem Känd, Mikk Jalakas ja Ants Reha, wõtsiwad kätte ja läksiwad mõisaherrat paluma, et see wähemast waimutüdrukud nädalaks ajaks koduse lõikuse kallale lubaks, muidugi sel tingimisel, et päewad järgmisel nädalal tasa tehtakse. Herra ei lubanud. Parun Ungern-Sternberg wastas peremeestele: „See jääb teile aga siis moodiks — nii tahate iga aasta saada.“ Hädasunnil läksiwad aga peremehed selsamal päewal weel suuremal hulgal paruni palwele tagasi ja kurtsiwad talle ärdaste oma kitsikust. Kuid mõisnik jäi oma endise otsuse juurde kindlaks. Ei aidanud seegi, et Willem Känd, peremeeste sõnakas kõnemees, kes „piibli kolm korda läbi lugenud,“ pühakirja sõnade ja salmikestega saksa südame kohta püüdis mõjuda.

Nüüd oliwad aga ka Anija peremehed kuulnud, et Jüripäewal, selsamal aastal, ilmunud uus talurahwa seadus rentnikkudele abiteo poolest kergendusi määras. Lähedal olewas Kolga wallas oli krahw Stenbock oma talupoegadele sedamaid kergendusi teinudki. Anija mehed arwasiwad endil siis seadusliku õigusegi olewat pärida, et saks senisest tööalusest — liiategi praegusel häda-ajal — nii waljuste kinni ei peaks. Selle õiguse peale tahtis Willem Känd paruni tähelpanekut juhtida, kui ta temalt nüüd nimetatud talurahwa seaduse raamatut alandlikult lugeda palus, et teada saada, mis seal teoorjuse kohta on üteldud. Et Anija peremehed seda seaduse-raamatut weel mitte polnud lugenud, waid temast ainult kuulnud, näitab jällegi, kui puudulikult rahwast uue seadusega tutwustati.

Parun Ungern-Sternberg wihastas meeste nõudmise üle ning kostis lühidelt: Seadust ega kergendust tema käest ei saa. Kes rahul ei ole, mingu linna kuberneri juurest õigust otsima. Kui wiimane nende nõudmise õige leiab olewat, siis wõtwat ta oma käsu tagasi.

Selle wastusega lahkusiwad peremehed paruni juurest ja pidasiwad isekeskes nõuu, mis nüüd teha — kas paruni nõuuande järele linna minna wõi mitte. Nad jõudsiwad otsusele, teekonda kuberneri juurde ette wõtta, et omale uue seaduse kohta selgust muretseda. See otsus oli seda enam põhjendatud, et paar peremeest, Willem Känd ja Mikk Jalakas, teistele teadsiwad rääkida, nad olla Tallinnas hiljuti mahti saanud uut seaduse-raamatut wähe sorida, ja sellest leidnud nad tõeste abiteo kohta kergendawaid paragrahwisid.

See oli reedene päew, mil peremehed oma otsuse tegiwad. Laupäewa hommikul ilmub talitaja Jaak Mätlik ja annab imelikul wiisil kindla käsu: kõik peremehed, kes tegu teewad, peawad pühapäew linna minema uut seadust wastu wõtma. Mõnede tõenduse järele lisanud ta koguni juurde, kes käsku ei täitwat, saada „magaskis“ wiis hoopi ja maksta rubla trahwi! Kas talitaja selle käsu omast peast andis wõi ise käsku täitis ehk sellekohase näpunäite järele tegi, see ei saanud kindlaks. Niipalju on teada, et Jaak Mätlik, kes kolmat aega ametis, mõisale truu, alandlik ja meelepäraline talitaja oli. Ainult aimata wõiks wahest, kellel ja mispärast soowitaw oli, et kõik peremehed linna läheksiwad.

Mindigi pühapäewa hommikul Tallinna poole teele.

Anija meeste nõuust oliwad mitmed peremehed ümberkaudsetes waldades kuulda saanud, ja et neid just seesama king pigistas, siis heitsiwad nad esimeste kilda. Nõnda mõned Kurisoo talupojad, nõnda ka Konna Jaak. Wiimane oli pühapäewa hommikul Anijale tulnud oma tuttawa, Raudoja peremehe Mikk Jalaka, käest põrsast ostma. Mikk oli wärawas parajaste wankrile istumas, kui Jaak sinna jõudis.

„Kuhu nüüd?“

„Linna uut seadust wastu wõtma… Kas teil juba käes?“

„Ei ole. Orjus läheb wana wiisi edasi.“

„Siis tule meiega ühes linna. Meie parun ütles, kuberner anda meile uue seaduse kohta seletust. Meil kõigil on käsk käes, täna kuberneri juurde minna.“

Jaak warsti nõuus. Eks ole ju temagi rukis mulla sisse pudenemas, kuna noor ja wana homseks mõisa-lõikusele on kutsutud.

Weel ei olnud Anija mehed kodust kaugele jõudnud, kui mõisa opmann neist mööda sõitis. Ta oli teel ranna poole, kus parunil suwemõis oli ja kuhu see reedel, pärast seda, kui ta peremehed jutule wõtnud, ära oli sõitnud. Muidugi läks opmann parunile teatama, et peremehed linna rändawad.

Tallinnas mindi kõige pealt shandarmide ülema ooberst Gresseri juurde nõuu küsima, kus ja kuda kuberneriga wõiks kokku saada; oma-pead ei teadnud talupojad kuhugile ette astuda. Waestel inimestel on teraw nina neid isikuid üles leidma, kellel soe süda nende wastu põues tuksub. Niisugune inimese-sõber oli ooberst Gresser. Juba kord waremalt oliwad Willem Känd ja Mikk Jalakas oma kitsikuste pärast Gresseri juures käinud.

Wana halli peaga ooberst juhatas neid lahkeste kuberneri kantseleisse, hoiatas aga mehi terwel hulgal ja ülepea suuremal arwul sinna minemast; sellest wõida eksiarwamine tekkida, kui tahaksiwad talupojad oma woliga õigust nõuda wõi ülemust wähemast ähwardada. Gresser pani ette, nad waligu enda keskest kolm saadikut, kes kuberneri ette ilmuksiwad asja ajama.

Nõnda sündiski. Saadikuteks waliti Willem Känd, Ants Kask ja Jüri Aguraiuja, kes sedamaid Toompeale läksiwad — nendega ühes ka talitaja Jaak Mätlik.

Saadikud jäiwad kauaks ära. Peremehed hakkasiwad juba laiale minema ja pidasiwad aru, koju sõita, kui korraga talitaja Mätlik Toompealt ilmub ja käsu toob: kõik Anija walla peremehed, kes linna on tulnud, mingu kohe lossi uut seadust kuulma. Et peremeeste saadikud lossis wangi oliwad wõetud, sellest ei lausunud auus mees, ülemate käsku täites, sõnagi…

Ülewal lossis oli aga olukord järgmine.

Kuberner Johann von Grünewald polnud koduski. Kus ta oli, selle üle lähewad teated lahku. Ühed ütlewad, ta wiibinud Wormsi saarel, kus talurahwa seas uue seaduse pärast ka rahutused tekkinud; teised tõendawad, ta olnud prii-aega pidamas, kolmandad räägiwad koguni, herra von Grünewald olnud küll Tallinnas, aga et ta Anija asjaga ei tahtnud tegemist teha — ta oli pehme loomusega mees — siis hoidnud ta ennast kõrwale. Olgu, kuda on — kuberneri aset täitis sel puhul abikuberner parun Rosen. Ta wõttis talupoegade saatkonna wastu ja küsis meestelt, kas nad üksipäini linna tulnud, wõi on teisi peremehi ka weel. Saadikud kostsiwad, Anija paruni herra nõuuandmise tõttu tulnud kõik peremehed linna. Seepeale andis abikuberner talitajale käsu, kõiki mehi Toompeale kutsuda, kus neile uue seaduse kohta tahetawat seletust anda. Saadikud, kolm meest, jäeti lossi wahi alla.

Abikuberner parun Rosen kõneles aga liig puudulikult Eesti keelt, kui et ta talupoegadega soowitawa mõjuga oleks suutnud asju harutada, ning kuberimangu-walitsuse teiste liikmete seas polnud ka kedagi, kellel see keel selge oleks olnud. Juhtus nüüd, et endine walitsuse-nõuunik herra von Schwebs, kes hiljuti Riiga kohtunikuks oli nimetatud, weel mitte oma uue ameti peale polnud läinud. See mees kõneles ladusaste Eesti keelt ja oli ka maa-oludega hästi tuttaw. Walitsuse-nõuunik von Schwebs, sel puhul ainus sünnis asjaajaja, kutsuti siis terwet asjaharutamist talupoegadega juhatama. Ta wõis oma ülesandest seda paremine jagu saada, et ta loomuse poolest wali, kõwa, kindel ja agar oli; ta oli ametnikkude seas kui edasipüüdja, walitsusehimuline ja kõrk mees tullaw.

Ta saatiski oma ülesande sakste mõttes hiilgawalt täide.

Kui Anija peremehed talitajalt käsu saanud, kõik Toompeale minna, otsisiwad nad mehed ruttu kokku ja läksiwad teele. Need mehed, kes shandarmide ülema juurest tuliwad, teatasiwad, ooberst Gresser öelnud neile lõpuks weel: „Kui teie käsi pahaste hakkab käima, siis saatke mulle kellegiga teatust.“ Ta hea mees ei aimanud, et meeste käsi warsti nii pahaste käis, et neil wõimata oli kedagi abi järele läkitada. Toompeal lasti mehed lossi hoowi, kus nad kaks tundi pidiwad ootama. Siis kutsuti nad kuberneri kantseleisse, mille ukse ees püssiga soldat wahil seisis. Kui kõik sees oliwad, keerati uks lukku. Pika laua ääres istusiwad kuus wõi seitse herrat, nende seas abikuberner Rosen, walitsuse-nõuunik von Schwebs ja Anija parun Ungern-Sternberg, kes pärast ka oma talupoegade nuhtlemist Wene turul pealt waatas.

Herra von Schwebs, ülekuulamise juhataja, silmitses mehi natuke aega waikides, siis põrutas äkitselt:

„Teie olete wastuhakkajad! Teie olete oma woliga mõisa tööd seisma jätnud ja linna tulnud kaebama. Teie tahate mässu teha!… Kus on Willem Känd?“

Willem astus ette. Tal läikisiwad kuue külles wasknööbid, nagu neid sel ajal pileti-soldatid kandsiwad.

„Kust sa need nööbid said?“ küsis kohtumõistja.

„Poest ostsin.“

„Teener, lõika nööbid maha!“

See sündis.

„Sina, Willem Känd, oled mässajate ninamees, rahwa ässitaja — sa saad kolmsada hoopi‘“ otsustas seepeale ülekuulaja.

Mikk Jalakas kutsuti ette.

„Sina oled ka üks neist hakkajatest ja mässu nõuuandjatest! Saad sadawiiskümmend hoopi.“

Seesama otsus kuulutati Jüri Aguraiujale. Siis järgnes Ants Reha. See wastas küsimiste peale oma tömbi keelega weidi arusaamatalt.

„Kas sa paremine rääkida ei oska?“ hüüdis herra von Schwebs. „Sulle antakse ka sadawiiskümmend hoopi.

Teistele öeldi, nad olewat kõik ühesugused wastuhakkajad; neile olla igaühele sada hoopi määratud.

Peremees Ants Kentmann oli ennast weidike ühe kantselei-kapi najale toetanud. Temast mööda astudes puutus herra von Schwebs talupoja külge, kus juures ta müts lähedal olewa laua pealt maha kukkus.

„Sa hakkad mind kiskuma‘“ hüüdis ametnik. „Saad ka sadawiiskümmend hoopi.“

Ülekuulajate iseäralise wiha tõmmas enda peale ka Känd, kes omale harjunud kombe järele siingi pühakirjast abi ja tuge otsis. Kui ta nägi, et uue seaduse „kätteandmisest“ wõi seletamisest juttugi ei tehtud, waid et selle wastu mehed, kes alandliku palwega, pealegi mõisniku soowil ning talitaja käsul, siia tulnud, mässajateks tehti, kohtu alla pandi ja raskete nuhtluste alla mõisteti, siis hüüdis Känd kohtulaua poole piiblisõna:

„Häda teile, teie suurtsugu rahwas, teie wägewate lapsed, kes teie sääski ja kärbseid kurnate, aga elewandid terwelt alla neelate!“

Teepeale hüpati hambaid kiristades püsti ja käratati wihaselt, ta pidada suu pidama, kuni temalt midagi küsitakse…

Kohus oli lõpetatud. Uue seaduse kohta ei kuulnud mehed muud midagi, kui et nad endist wiisi saksa peawad orjama ja tema käskusid täitma. Siis lasti mehed kantseleist wälja.

Lossi ees oli waheajal sõjawägi walmis seatud. Niipea kui peremehed ilmusiwad, piirati nad ümber. Trummid hakkasiwad põrisema, muusik mängima ning kurb rong liikus ruttu nuhtluse-paiga poole. — —

Kui Jaak Lutz ja Mikk Jalakas pärast haawade kinnisidumist paar tundi sellide koikudes puhanud, ajas neid mure jälle jalule, hoolimata rawitsejate keelust.

„Ei tea, kudas hobustega on,“ ütlesiwad nad, „ning kodus ootawad naised-lapsed ja homne töö. Hakkame aga minema!“

„Jääge ometi seks ööks linna öömajale,“ käisiwad Mathias ja Leena nende peale. „Teie ei suuda ju sel olekul pikale teele minnagi, wõite tee peal ära surra.“

Aga need kepi all kaswatatud igawesed tööorjad kostsiwad:

„Ei me seda tohi. Jumal teab, mis meiega weel tehtakse, kui me homseks kodus pole. Kästi ju siit wiibimata minema kasida. Pärast saks wõtab kohad käest ära ja wiskab naised-lapsed lageda taewa alla. Ei, kui me ka ise homme tööle ei jaksa minna — pere peame mõisawäljale lõikama saatma.“

Ja nad läksiwad tõeste teele. Hirm mõisniku wiha ja kättemaksmise eest, mure perekonna pärast ei andnud neile püsi oma haawade peale mõtelda. Neid ootas töö, neid ootas mõisniku käsk — missugune talupoja-süda suutis nii raskele sundusele wastu panna!

Mathiase ja Huberi toetusel roomasiwad nad, hambaid walu pärast kokku pigistades, Slabodka sõbrahoowi oma hobuste juurde. Teel ostis Mathias neile apteegist haawarohtu kaasa ning pistis isale mõne rubla raha ja teemoonaks kamalu-täie saia taskusse.

Kui nad noortemeeste abil wankritele ronisiwad ja ohjad kätte wõtsiwad, ütles Raudoja peremees haleda naeratamisega:

„Koju me wist eluga weel jõuame, aga kas meist kõigist weel eluloomi ja terweid töötegijad saab — eks me näe!“

Ta aimas õiete.

Nagu Mathias hiljem kuulis, põdesiwad peksetud kodus kuude ja isegi aastate kaupa weel hirmsa nuhtluse tagajärgesid. Mõned neist, nagu Ants Kentmann, oli nii ära puretud, et teda linadega pöörati.[2] Et õnnetumatele kõige wähematki tohtriabi osaks ei saanud, siis jäiwadki nad kõik põdema ja nii mõnegi koristas surm waremalt ära, kui see rikkumata terwise puhul oleks sündinud. Ka tänapäewani elus olewad mehed kurdawad weel raskete kehaliste wigaduste üle. Nii on Hindrek Weerlo sooned sest saadik kanged, Jaan Lepale lõi roos jalga ja alumisesse kehasse parandamata haigus, nii et ta praegu puruwigane on; Ants Sukal läksiwad peksuhaawad mädanema ning ussitama, ja ta terwis on tänapäewani wilets; Jüri kana ja Jaan Lepp kaebawad, et nende sooned nuhtlusest saadik kokku kisuwad jne.…

Ja mille eest kõik see?

Mis nad kurja oliwad teinud?

Mitte kõige wähemat!

Kes suudab seda uskuda?

Ainult see, kes selle-aegseid olusid tunneb. Meie nooremad raputame umbusklikult pead, wäljamaal peetakse säherdusi lugusid luuletusteks wõi jämedateks liialdusteks. Aasta-arw 1858 ei mahu kellelegi pähe, ehk olgu siis, et sellest 500 maha tõmmame…

Wäga õieti tähendatakse Wene ajakirjas „Russkij Arhiw“ räägitawa loo kohta:

„Neid, kes selle walitsusekorraga tuttawad pole, mis Baltimaal enne uuendusi walitses, peab see imestama panema, kuda riigiteenistuses olewad ametnikud ilma kohtuta täieste ilmasüüta talupoegi, peremehi, perekonna-isasid, wõisiwad laristada, nagu oleksiwad need kõige suuremad kurjategijad. Aga niisugust kohtumõistmist loeti terwes Baltias igapäewaseks asjaks, sest ametikohad oliwad baltlaste ja nende sõprade käes (nagu würst Suworow), ja neid juhtisiwad ainult isiklikud tulud, iseäranis siis, kui niisuguseid wägitegusid, nagu kirjeldatud loos, kõrgema ülemuse ees mässu mahasurumiseks wõis tembeldada ja selle eest weel tänugi oodata…“

Pärast peksu oli Anija mõisa sõjawägi walwamas. Mõisnik kartis kas talupoegade kättemaksmist, wõi tõendatud „mässule“ taheti silmakirjaks usutawamat nägu anda. Sest kahtlemata oli shandarm-walitsuse ülem Gresser Peterburisse asja üle ametlikult teatanud, ja sealt oli soowimata järelpärimisi karta… Mõisa walwamise kulusid pidiwad talupojad aitama kanda; igale peremehele pandi poolteist rubla maksu peale. See, kes enesel kaitset arwas waja olewat, laskis teisi selle eest maksta! Ja ei tea, mis hädaohtu saksal wigaseks peksetud talupoegade poolt weel karta oli!…

Kohe peale seda, kui Anija mehed koju jõudnud, kutsus haagikohtunik F. Tritthof nad mõisa ja trööstis neid sellega, et parun Ungern-Sternberg juhtunud lugu wäga kahetsewat, talupoegadega ära tahtwat leppida, neid igaweseks ajaks nende praeguste kohtade peale lubawat jätta — ühe sõnaga, kõikepidi nende olukorda püüdwat kergendada. Õiguse pärast ei olla ju mitte mõisnik nende peale langenud karistuse pärast süüdlane, waid kohus! Peale selle manitses haagikohtunik talupoegi, et nad mitte paruni wastu kurja meeles ei kannaks, salakawalaid plaanisid ei sepitseks ega mässama ei hakkaks. Need kõik oliwad aga ainult tühjad sõnad, sest warsti ajas parun Ungern-Sternberg paljud peremehed kohtade pealt ära ja andis talud teiste rentnikkude kätte.

Mikk Jalakale, Willem Kännule, Ants Rehale ja Mart Kanale öeldi kohad juba Jaagupi-päewal ülesse ja aeti nad teisel kewadel taludest wälja… Tallinnas jagatud karistusest ei saanud nii suurtele kurjategijatele weel küllalt! —

Wene turul nähtud werine waatemäng erutas weel kaua Tallinna kodanikkude meeli. Rüütlite hukkamõistmine selle ilmkuulmata, ilmwabandamata ülekohtu pärast oli üleüldine. Mahtra sündmuste üle wõis weel ühte wõi teist wiisi mõelda — seal oliwad talupojad, kui ka enesekaitseks, ikkagi wägiwalda tarwitanud. Siin aga seisiwad täieste süüta ohwrid, kelle peale mingi kahtlustaw wari ei langenud, awaliku arwamise eest…

Asi ulatas ka Tallinnast ja Baltimaast kaugemale. Tallinn oli sel ajal weel kaunis lugupeetud supelpaik, kus iseäranis palju suurtsugu wõeraid Peterburist suwitamas käis. Neist oliwad mitmed peksmist pealt näinud, teised sündmusega selsamal päewal tuttawaks saanud. Asi lagunes pealinna kõrgemates ringkondades laiale ning ulatas muidugi ka walitsuse tipus olewate isikute kõrwa. Tagajärjeks oli üleüldine meelepaha ja tõsine nurin Eestimaa rüütlite ning kohalise ülemuse wastu, mida kaotada siinsel rüütelkonnal ainult suure waewa ja pikema aja järele korda läks. Juba 22. dets. selsamal aastal astus Eestimaa tsiwil-kuberner Johann von Grünewald ametist ära ning tema asemele nimetati wiie päewa pärast keegi sõjaülem, kindralmajor Ulrich, kuberneriks. Linna-komandant parun von der Salza lahkus Tallinnast hiljem.

Isegi wäljamaale tungis sõnum Anija meeste peksmisest ja äratas suurt tähelpanemist. Meie Saksa soost wõimumehed ei leidnud oma endisel kodumaalgi kaitset ega wabandust, ehk olgu siis, et wanameelsetesse lehtedesse loo üle sõnumid juhiti, milles kõik asjad pea peale seati, nagu see Mahtra mässulooga wagas „Ristilehes“ sündis. —

Tallinna kodaniku-soost elanikkude seas walitsewa tuju üle annab järgmine lookene märku, mis aasta pärast peksmist sündis.[3]

Kolm noortmeest paremast kodaniku-seltskonnast oliwad merel purjepaadiga lõbusõidu teinud. Öö oli juba käes, kui nad linna tagasi jõudsiwad. Tee koju poole wiis neid üle Toompea, linna-komandandi korterist, praegusest Kaarli kirikumajast mööda. Merel oliwad nad wist kaasawõetud punschi weidi ohtraste maitsnud, mis nende julgusest selgub, sest korraga hüüab üks neist: „Poisid, täna on talupoegade peksmise aastapäew, seda peame pühitsema,“ kahmab kiwi maast ja wiskab komandandi korteri aknate wastu. Tema eesmärgi järele teewad ka teised. Mõned kiwid lähewad märki.

Ruttu peidawad kõik kolm endid seepeale lähedal olewate wanade kindluse-jätiste sisse ära. Et paik inimestest täieste tühi oli, siis oleksiwad nad ka nägemata ja leidmata jäänud; kaks neist peasesiwadki ilma hädata koju. Kolmas aga jäi wallatuse ja uudishimu pärast peidupaika maha, et näha saada, mis tagajärjed „pommitamisel“ saaksiwad olema. Teda nähti aga, wahisoldat wõttis ta kinni ning esimesel ehmatusel andis ta ka oma kaaslased üles. Need wõeti weel selsamal öösel kodust wangi ja wiidi Toompea lossi peawahi peale, kus esimene süüdlane juba istuski.

Teisel päewal mindi noortemeeste pärast komandandi parun wan der Salza palwele. Asjata! Parun oli nimelt ammugi märganud, et Tallinna elanikud tema peale Anija meeste peksuloo pärast meelepaha kannawad. Tema eest põigati uulitsal kõrwale wõi temast mindi teretamata mööda. Ja nüüd oli seda waenu weel koguni wägiwaldse tembu läbi awaldatud. See nõudis eeskujulist karistust. Et komandant kaebtuse tõstmata-jätmisest kuuldagi ei tahtnud, siis pidiwad süüdlased kõwa karistust kartma, sest asjal oli enam-wähem politikaline laad.

Hommikul lähed ametnik R. tawalisel tunnil teenistusesse. Seal ütleb talle üks ametiwend, et üks tema ligidane sugulane selle ja selle süü pärast peawahil wangis istuda, ja et noortmeest, nagu tema seltsimehigi, parun Salza järelandmatuse pärast wali karistus oodata.

Peastmiseks pidi midagi sündima, ja nimelt ruttu.

Keiser Aleksander II. oli sel ajal Haapsalus mereweel ja tema kaaskonnas oliwad kindral-kuberner würst Suworow, kui ka Eestimaa uus tsiwil-kuberner kindral von Ulrich. Ametnik R. wõttis sedamaid nõuuks, juhtumist Haapsalus teatada ja keisri käest süüdlastele kuidagi andeksandmist nõutada, enne kui komandant kaebtust on saanud tõsta. Ta muretses omale mõneks päewaks prii-aega, sai walitsuse-nõuuniku v. G. käest soowituse-kirja würst Suworowile kaasa ja kihutas erapostiga Haapsalu poole, teiseks hommikuks wara sinna jõudes.

Hea õnn tuli talle appi. Uulitsal juhtus ta Eestimaa rüütelkonna peamehe parun Constant von Ungern-Sternbergiga kokku, kes oma rõemsa meele ja osawa nalja poolest tuttaw oli. Parun, kes ametnikku tundis, küsis imestades, mis tema siis Haapsalus tegewat. Muidugi jutustas R. talle halwa loo ära.

Rüütelkonna peamees naeris ja lubas asja heale lõpule wiia, kui R. seda tema toimetada annab. Soowituse-kirja tahtwat ta ise würst Suworowile ära anda, R. pidada ainult tsiwil-kubernerile asja teatama ja siis ei jääda talle enam muud teha, kui igaühe wastu loost paar tundi waikida. Tema, rüütelkonna peamees, olla tänaseks keisri juurde pruukostile kutsutud. Majesteet armastada pruukosti-lauas lõbusaid uudiseid kuulda, seepärast tahtwat ta juhtumist sündsal kujul ette kanda. Minewat tal korda, keisrit naerma ajada, mida ta loota, siis olla poisid peastetud.

Ettewõte läkski soowitud sihil toime. Paari tunni pärast telegrahweeris kuberner von Ulrich Tallinna, et süüdlased keiserlikku määrust mööda lossi-ülewaataja ametikorteris ainult kolm päewa kinni peawad istuma.

  1. Kirjutatakse ka Hanijõe ehk Anijõe; wald on Harju-Jaani kihelk., umbes 36 wersta Tallinnast; oma nime on ta wäikeselt ojalt, Hani- ehk Anijõelt, saanud, mis tema krundist läbi jookseb.
  2. Sellest hoolimata olnud Kentmann pärast peksu mõisale wäga truu. Ta lastud aga lõpeks siiski metsawahi-ametist järsku lahti.
  3. Mulle ühe selleaegse kõrgema ametniku poolt lahkeste kätte läkitatud. Nim. rahwasõber ise on jutukeses see tegelane, kes Haapsalusse keisri juurde reisis oma noorele sugulasele karistuse kergendust paluma.