Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/13
13.
„Meistri isand, Teid palutakse ülesse tulla!“
„Kes palub?“
„Wartal[1] on ülewal.“
Meister Wittelbach waatas wilksti Liisa otsa. See mehesuurune, mehe-tugewune tüdruk, päris Goliat naisterahwaste seas, wärises kõigest kehast ja ta ehmatanud nägu tuletas tohletanud kaalikast meelde.
„Mis ta tahab?“ päris Wittelbach.
„Ei mina tea! Mind kästi aga meistrit kutsuda.“
„Kus Leena on?“
„Leena saime sahwrisse ära peita.“
Ma tulen kohe.“
Meistril läks arupidamiseks weidi aega tarwis. Mida wõis politsei-ametnik temast soowida? Peale Leena asja ei tulnud talle ühtegi muud meelde. Oliwad nad talle siiski wiimaks jälgedele saanud! Arusaamata ainult, kuda?…
Mathias Lutz lähenes töötawate sellide seast meistrile. Ta oli kõige lähedamal seisnud ja Liisa sosinast sõna „wartal“ wälja kuulnud.
„Mis wiga, meister?“ küsis ta tasahiljukeste.
„Jaoskonna-ohwitser olla majas.“
Mis selli näokarwasse puutus, siis ei andnud see kolletuse poolest Liisa omale palju järele.
„Kas teate, mispärast ta tuli?“
„Mitte põrmugi. Ainus põhjus wõib see olla, mida isegi tunnete.“
„Ja mis Te temale wastate?“
„Selle üle pean praegu nõuu.“
„Kas ta Leenat juba näinud?“
„Ei.“
„Siis laske Leena uksest wälja ja öelge, et teda majas ei ole.“
See nõuu näis Wittelbachile esimesel silmapilgul kõlblik olewat. Siis aga raputas ta pead.
„Enne waatame järele, kas meie maja-ust mitte ei walwata.“
Nad astusiwad üksteise järel töökojast wälja eeskotta. Sellid ja õpipoisid wahtisiwad neile imestades järele. Meister käskis Lutzi ukse wahelt ettewaatlikult uulitsale luurata.
Õige! Ühe wastas seiswa maja hoowiwärawa wahel seisis politsei-soldat, päratu pikk „juustunuga“, nagu säherdust mõeka nimetati, wööl. Ta näis suure hoolega Wittelbachi ärisilti uuriwat.
„Ei ole midagi parata,“ ütles meister, näpp otsaesisel. „Kõige parem on, ma jutustan talle loo ära ja püüan heaga kätte saada, mis iganes wõimalik.“
„Meister, peastke tütarlaps ära! Muidu tarwitan mina wägiwalda!“
Kõige ärdam, tungiwam palwe ja kõige wihasem ähwardus oliwad selli heales nii mõjuwalt ühendatud, et see Wittelbachile hinge põhjani tungis. Meister ise tundis tütarlapse kohta ka kaastundmust ning Leenat ootaw saatus täitis ka teda õudse tundmusega. Aga see, mida Mathiase suu ilmutas, oli rohkem kui ligimese-armastus, see oli juba õhkuw kirg, mida iga tuulehoog lõkkele puhus…
Wittelbach pani käe selli õlale.
„Ma olen auus mees, Lutz. Ma teen kõik, mis minu wõimuses on. Selle peale wõite igatahes julge olla.“
„Ma tänan Teid, meister!“
Ja Mathias pigistas tal tugewaste kätt…
Ülewal leidis Wittelbach tuttawa politseiametniku üksina wõeraste-toas istuwat. Arwatawaste hoidsiwad Sanna ja Bertha kardetawast külalisest, iga wiisakuse wastu, hoolsaste eemale. Tooli pealt tõusis suur, kõhnetu mees hallide wurrudega ning pikkade wõitud käherjuukstega aeglaselt üles ja astus kätt wälja sirutades meistrile wastu.
„Suur auu saab mulle osaks, tõeste suur ja haruldane auu,“ algas Wittelbach oma rõemsal, lõbusal wiisil ja kõige wiisakama naeratamisega, kuna ta kumardades ametniku kätt surus. „Olen ainult uudishimuline, teada saada, millega ma püha politseid wõiksin teenida. Et ma seda heameelega teen, herra Maiwald, selle kohta ei wõi Teil kahtlust olla… Olge nii lahke!“
Ta tähendas auupaklikult tooli peale ja wõttid krabinal ühe puutumata sigari-kasti lahti.
„Wõtke heaks! Ma loodan, see nummer saab Teie kiitust leidma. Sündimise-päewa kingitus! Salakaup Hollandi laewa pealt, kui seda kuritööd politseile tohib ilmutada.“
„Politsei kõrwad on kurdid, kui ta saagist osa saab,“ naljatas jaoskonna-ülem wastu, kuna ta kastist ühe kullakarwalise tubakarulli tänades wälja wõttis. „Ma tulen wäikese ametliku asja pärast,“ algas ta siis, kui Wittelbach talle tuld andnud ja ta mõned sinised rõngad suure osawusega õhku lasknud.
„Ametliku asja pärast?“ küsis meister kerge imestusega. „Ega ometi mõni wõistleja äris wõi kaardilauas mu peale pettuse-kaebtust ole tõstnud?“
„Ei, sest wist ei ole nende eneste südame-tunnistused ka mitte puhtad,“ naeris herra Maiwald. „Mul oli teine asi. Teie juures töötab üks õmbleja, nimega Leena Paju?“
Ahaa — mõtles Wittelbach ja hakkas korraga kangeste köhima; wist oli Hawanna suits tal kurku läinud.
„Leena Paju?“ kordas ta. „Ma’p teagi õieti, mis ta liignimi on. Üks õmbleja, keda Leenaks kutsutakse, on mul aga tõeste majas.“
„Kaua juba?“
„Kolm nädalat on wist täis.“
„Ja ta pole minu juures mitte üles antud? Mitte majaraamatusse kirjutatud?“
„Ei.“
„Miks mitte, kui küsida tohin?“
„Kolmel tähtsal põhjusel, herra Maiwald. Esiteks elab Leena Paju minu majas üksnes ajutiselt; teiseks on ta siin oma tädi, minu köögitüdruku Tiina juures ainult külaliseks; kolmandaks ei ole tal peale leeritunnistuse mingit paberit kaasas, millega teda oleks wõinud politseile üles anda.“
„Aga see on wäga halb, herra Wittelbach! Teie teate ometi, et wõeras inimene nii kaua, peale kolme nädala, majas ei tohi elada, ilma et teda politseis üles oleks antud, olgu tunnistustega wõi ilma nendeta.“
„Halb wahest minule — tüdrukule oli see wäga hea,“ wastas meister rahuga, „Ja nüüd palun minu alandliku küsimuse peale nii auusaste, kui see politseil wõimalik on, wastata, kust Teie teadsite, et keegi Leena Paju minu katuse all wiibib?“
„Seda tüdrukut otsib maapolitsei juba ammugi taga, ning meie kaudu ka linnast.“
„Aga see ei seleta weel ammugi mitte, kust maa- ja linnapolitsei nüüd wiimaks teada saiwad, et otsitaw meister Wittelbachi juures õmblejaks on.“
„Ametisaladus,“ naeratas jaoskonna-ohwitser. „Ma wõin Teile ainult niipalju tähendada, et meile teada on antud, kus Leena Paju praegu elab.“
„Kas teate, herra Maiwald,“ ütles Wittelbach ja tõstis oma suuri tisleri-rusikaid, „kui ma teaksin, kes see äraandja on, ma läheksin ja pooksin ta sedamaid üles wõi kägistaksin ta ära.“
„Paraku ei wõi ma Teile tema nime mitte nimetada, sest ma ei tea seda isegi; äraandjale on see muidugi tuluks,“ wastas Maiwald naerdes. „Aga minule palju tähtsam oleks, teada saada, miks Teie seda tüdrukut siin warjate? Nõnda wõin ma Teie teguwiisi ometi nimetada?“
„Julge rahuga. Aga enne kui ma kõige suurema meeleheaga seletust annan, soowiksin teada saada, mispärast seda tütarlast otsitakse, kas ta midagi paha on teinud?“
„Ta on ilma mõisniku loata oma wallast wälja läinud, mõisa tööst ära põgenenud.“
„Ei muud midagi?“
„Muid süüsid pole meile wähemast üles antud.“
„Seda wõib arwata,“ itsitas meister tigeda pilkamisega. „Mõisnikul on oma põhjused, miks ta mitte kõiki süüsid üles ei anna. „Neid wõite aga minult teada saada, minult, kes ma seda kurjategijat oma auusas majas warjan.“
„See raskendab ainult Teie pattu, meister.“
„Minugi pärast, mul on tugew turi. Aga kui ilmas weel õigust on, siis jätate Teie, herra Maiwald, selle tütarlapse sedamaid rahule, kui minu seletust olete kuulnud. Mis nõuu Teil temaga ülepea on?“
„Minu nõuu on wäga kuri,“ wastas politsei-ametnik. „Ma tahan teda siit kaasa wõtta ja wangitapiga ta kogukonda tagasi saata.“
„Ei midagi pahemat? See on ju wäga armulik! Aga ega sellega nii suurt ruttu ole. Enne wõiksime weel mõne sõna juttu puhuda, kuid Jumala pärast mitte kuiwa suuga… Liisa!“
Meister eksis aga, kui arwas, et toatüdruk selle hüüde peale warsti ilmuks. Ta hüüdis weel kord, ja kui siiski kedagi ei tulnud, astus ta urades wäikesesse wahekotta ja sealt kööki.
Siit leidis ta wiimaks inimesi. Aga missuguseid! Waewalt oli ta pilk Liisast ja Tiinast üle libisenud, kui ta tahtmata naerma pahwatas. Pilt oli üliweider. Mõlemad tüdrukud oliwad luuks ja lihaks muutunud ehmatuse-kujud. Mitte ainult nende juuksed polnud hirmu pärast püsti, waid ka nende silmad, kõrwad, käed ilmutasiwad seda tundmust ühel wõi teisel loomuwastasel wiisil. Seejuures warjas Liisa oma hiiglakerega sahwri ust, mille taga waene Leena peidus oli, kuna Tiina tema kõrwal käsi laotas ja aru näis pidawat, kas ta moosikatla wõi ahjuroobi sõjariistaks peab walima, kui politsei kööki tungib waest redu ahelasse panema…
„Liisa, ruttu too keldrist pudel kuldse kirjaga weini ja kaks klaasi,“ käskis meister, kui ta kõht enam ei wabisenud. „Ja Leena laske sahwrist wälja — seal pole ta julgem, kui kuskil mujal.“
Ta astus jälle tagasi, enne kui keeletumad tüdrukud temalt midagi saiwad küsida. Wein toodi warsti, aga Wittelbachi imestaw pilk märkas, et tooja mitte toatüdruk Liisa ei olnud, waid — tema käsu ja harilise korra wastu — köögitüdruk Tiina. Arwatawaste oli tugewam ikka weel sahwri-ust jäänud kaitsma. Wõi tahtis Leena wapper tädi majasse tunginud õelat waenlast silmast silma näha saada, tema kardetawust tundma õppida?… Meistrile tükkis jälle naer peale, kui ta nägi, missuguse suure wibuga wanapiiga politsei-isandast mööda õõtsus, et weiniga laua juurde jõuda, ja missuguse õgiwa pilguga ta waese Maiwaldi isanda wõitud pea ära neelas. Ka tagasi minnes, mis haruldase rutuga sündis, hoidis Tiina külalisest nagu katkust eemale, kus juures ta halliks lööwad juukseuidud pealael kentsakalt kõikusiwad.
Wittelbach täitis klaasid.
„Wist ka mõne wäljamaa laewa pealt?“ küsis Maiwald kelmi naeratamisega, kuna ta klaasi walguse poole hoidis ja teise silma maialt kinni pigistas.
„Ametisaladus,“ osatas teda Wittelbach naeratades, ja klaasid kõlasiwad rõemsa heliga kokku.
Jaoskonna-ülem oli nüüd walmis meistri seletust kuulda wõtma. Ta nägu tunnistas, et ta nii helde südamega, kui politseil wõimalik, majaisanda ilmutustele wastu tahab astuda. Naeratamine, mis ta huultel wiibis, oleks suuremalegi kurjategijale, kui Wittelbach oli, julgust teinud…
Meister jutustas talle siis Leena loo tõsiselt ja wõimalikult elawate wärwidega ära. Tõsiseks jäi ka Maiwald, mida kaugemale ta pealt kuulas. Ta oli üks neist ametnikkudest, kelle mundri-kuue all weel mitte kõik külm ja surnud polnud. Teda wõis weel mõni ameti-asi huwitada, wahel koguni soojendada.
„Teil omal, herra Maiwald, on noored tütred kodus,“ lõpetas Wittelbach wäga mõjuwalt. „Ütelge nüüd ise, mis tundmused elaksiwad Teil põues, kui ühte neist niisugune hädaoht ähwardaks, nagu seda waest tütarlast, kes minu kaitse alla põgenes! Ma oleksin ju metslane olnud, kui ma ta uulitsale oleksin heitnud, ja kiwine inimene oleks ka igaüks, kes seda nüüdki tahaks teha, sest selle tütarlapse terwe süü on ainult see, et ta oma auu südametunnistuseta wägiwaldlase eest püüab kaitsta… Ja nüüd öelge weel, herra Maiwald, et Teie teda kinni wõtta ja wangitapiga maale tahate saata!“
„Ma ei wõi teisiti, meister Wittelbach,“ wastas ametnik tõsiselt, „sest ma täidan ainult kindlat käsku. Kui ma oma südame järele teeksin, siis jätaksin Teie kaitsealuse sedamaid rahule.“
„Seda ma mõistan. Minu palwe on ainult see: jätke talle weel mõni päew aega, wiiwitage oma käsu täidesaatmisega. Siis saaksin mina mahti, asja kuberneri ette kanda. Mul on seejuures mõjuwalt poolt toetust loota.“
Jaoskonna-ülem pidas aru.
„Ilma politsei-meistri teadmata ei wõi ma seda teha,“ ütles ta siis kindlaste.
„Siis teatage seda politseimeistrile!“
„Kas teate, herra Wittelbach,“ ütles Maiwald ja tõusis üles. „Kõige parem on, Teie lähete minuga ühes otsekohe politseimeistri juurde, jutustate talle tütarlapse loo ära ja panete talle oma palwe isiklikult ette. Politseimeister ise wõib siin ainult otsustada.“
„Hea meelega, herra Maiwald.“
„Minule peate aga oma mehesõna andma, et Leena Paju waheajal majast ära ei kao.“
„Siin minu käsi! Teie tahate siis wahi alt ukse eest ära saata?“
„Kas Teie seda ka juba nägite?“ hakkas politseinik naerma. „Tõeste, Teil on peaaegu terasemad silmad kui politseil!… Ettewaatuse pärast tahaksin wahti wähemast siia uulitsasse jätta, sest kui ma ka Teie sõna peale kindel olen, ei wõi ma ometi mitte teada, mis mõtted Teie kaitsealusele waheajal wõiwad tulla.“
„Soldat jäägu minugi pärast wahti, kui see Teid rahustab,“ wastas Wittelbach, „aga öelge talle wähemast, et ta mitte üksisilmi minu maja-ust ei tunnistaks, muidu arwawad naabrid, et Wittelbachi juurest rööwlipesa on leitud… Leena peab aga Teile ja minule ühtlasi tõotama, et ta mitte uisapäisa soldati mõega sisse ei hakka jooksma… Liisa, kutsu mamsel Leena siia!“
Ta hüüdis seda, toa-ust enese järel lahti jättes, eeskojast köögi poole. Seal tõusis sedamaid hale hulgumine. Muidugi arwasiwad köögi-elanikud, et juba hakatakse wiima! Et kedagi ei ilmunud, lükkas meister köögi-ukse lahti. Ta nägi ainult weel, kuda keegi Liisa ja Tiina tõukamisel sahwri-ukse taha kadus, kuid mitte nii ruttu, et kleidisabast wäike ots ukse wahele poleks jäänud. Muidu oli pilt endine: Liisa kaitses ust oma laia seljaga, Tiina seisis ähwardawalt tema kõrwal.
„Leena tulgu kohe wõeraste-tuppa,“ käskis Wittelbach kindlal toonil.
„Ütelge wartalile, et Leenat majas enam ei ole,“ wastas Tiina tudisewa mokaga.
„Jätke oma tembutamine! Leena, tulge sahwrist wälja, Teile ei tehta midagi paha!“
Leena wäljatulek oli aga alles wõimalik, kui Liisa ukse eest ära astunud, mis wäga aeglaselt ja tõrkuwalt sündis.
Pelguline ise oli wõrdlemisi weel kõige rahulisem. Ta nägu oli küll kahwatu ja silmad hirmunud, aga wagusi ja wiiwitamata astus ta majaherra järel üle wahekoja saali, kardetawa külalise ette.
See silmitses teda nähtawa osawõtmisega ja pani talle mõned küsimised ta nime, wanaduse, kodukoha ning põgenemise põhjuse üle ette, mispeale Leena lühidelt ja kindlalt wastas. Meister seletas talle siis ära, mis nad tema heaks praegu tahawad ette wõtta, ning awaldas talle kõwa käsu, majast mitte wälja minna, enne kui temale seks luba on antud.
Kui herrad weini wälja joonud ja meister parema kuue selga tõmmanud, läksiwad mõlemad koos politseisse, maja-elanikka kõige suuremasse ärewusesse maha jättes.
Tiina ja Liisa oliwad nagu peata kanad; nad ei märganud ühegi töö külge kätt panna, ei üksteisega õiget sõnagi wahetada, kuna Leena nuttes tüdrukute wäikses kambris istus… Nüüd wiimaks ilmus ka majaemand nähtawale, kes, et mitte politsei-ülema pärimiste alla sattuda, kohe hakatusel peitu oli läinud. Ja wiimaks tuli alt töötoast Mathias Lutz mureliku näoga ülesse. Nägemataks jäi ainult mamsel Bertha Wittelbach…
Leena seletas parajaste emand Sannale, mis politseiametnik ja meister temaga kõnelenud, kui Mathias lahtise ukse wahele astus ning juttu pealt kuulama jäi, ilma emanda sealolekust wälja tegemata.
„Teil on Leenale midagi ütelda?“ küsis meistri abikaas wiimaks.
„Ja. Ma tahtsin Leenale ütelda, et ta mitte enam Liisa ja Tiina nõuu ei kuulaks ja majast uueste wälja ei püüaks peaseda, sest politseisoldat hulgub ikka weel meie uulitsas ja peab meie maja silmas.“
Leena oli nimelt mõlemate tüdrukute sunnil tõeste kord rutulist katset teinud, hoowiwärawa kaudu sel ajal uulitsale peaseda, kui meister herra Maiwaldiga saalis asja harutas. Õnneks silmas neid Lutz läbi töötoa akna ja käskis neid waljult sedamaid jälle ülesse minna, teatades, et soldat wäljas wahil seisab. Tema sõna kuuldes, oli põgeneja jälle tagasi wiidud ja uueste sahwrisse warjule pandud.
„Ei, ma ei lähe enam kuhugile,“ waigistas Leena oma hoiatajat, kuna ta pilk õrna tänuga nooremehe näo peale heitis. „Meister läks politseimeistri juurde minu eest paluma, ja mulle öeldi, et mul seda puhku midagi karta ei ole.“
Kuna emand Wittelbach, kui ta asja seisukorra kohta teatust saanud, jälle tuppa läks, jäi Mathias Leenaga oodatawate sündmuste üle mõtteid wahetama. Nad oliwad nii sügawaste oma harutuste sees, et nad tähelegi ei pannud, kuda köögi-ukse wahele üks wahakarwa nägu ilmus ja kuda kaks õõguwat silma sellest moonutatud näost hammustades nende kõridest kinni naksasiwad…
- ↑ Linna jaoskonna-ülem, pristaw (sõnast Quartal-Offizier).