Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/12
12.
Raske on uskuda, et ükski neist, kes Wene turul jäledat waatemängu juhtunud nägema, järgmisel ööl rahuga sai magada. Mathias Lutz wähemast wiskles kuni hommiku walgeni uneta asemel, ja kui ta silmad kogemata kinni läksiwad, siis äratasiwad teda kohutawad, wiirastuse-sarnased unenäod warsti jälle piinawast poolunest. Ikka ja ikka jälle kerkisiwad nähtud werepildid ta waimusilma ette, õnnetumate walukisa helises tal alatasa kõrwus ning mõned surnukarwalised näod appi karjuwate silmadega wahtisiwad talle ööpimedusest otsa, ta wõis oma pilgu pöörata, kuhu külge tahtis.
Mida enam ta asja üle järele mõtles, seda mässawam wiha wõttis ta hinges nende wastu maad, kes niisuguse koleduse toime pannud. Ta tundis neid oma poisikese-põlwest, aga nüüd oli ta neid alles täieste tundma õppinud. Ta silmad oliwad selgunud — mitte ainult tänase sündmuse, waid muudetud elukorra, küpsema arusaamise, kogutud teadmise ja laiendatud wõrdlemise läbi. Poisikesena oli ta arwanud, et kõik nõnda peab olema; kõige wanemad inimesed ei mälestanud, et wahekord rüütli ja talupoja wahel kunagi teisem oleks olnud. Üks oli isand, teine oli ori. Üks käskis, teine kuulas sõna. Ühel oliwad kõik õigused, teisel mitte ainust. Ühel oli kõik wara, teisel üksnes waesus. Mõisnik karistas, talupoeg pidi karistust kannatama. Mõisnikule oli waljus, talupojale alandus kohane… Nüüd mõistis noormees aga, kui korratu see kord õiguse pärast oli. Talupoeg pidi seaduse järele waba olema. Aga kus tema wabadus oli? Misläbi ilmutas ennast tema wabadus? Missuguses asjas wõis talupoeg oma wabaduse peale toetada? See wabadus ei kaitsnud teda niigi suure wägiwalla ja ülekohtu eest, nagu tänane sündmus Wene turul! Kuda wõis inimene waba olla, kelle terwe saatus, kelle elu ja surm teise isiku piiramata woli ja heaksarwamise käes oli? Kuda wõis talupoeg waba olla, kui ta ainult mõisniku armust elas ja sellest armust elama pidi, sest et tal muud midagi walida polnud. Ja kuda wõis ta waba olla, kui needsamad ta üle kohut mõistsiwad, kes tema peale kaebasiwad, kui needsamad talle seadusi tegiwad, kes tema üle walitsesiwad!… Seda ei wõinud korraks nimetada, ehk olgu siis, et maailmas paremat korda ei tuntudki. Aga Mathias luges raamatutest ja kuulis teiste käest, et mujal maid on, kus niisugust „korda“ ei tunta, kus seadused ühte seisust teise eest niisama kaitsewad, nagu üksikut inimest teise omasuguse wägiwalla eest…
Kõige selle peale mõteldes kiskusiwad ta käed wägise rusikasse ja ta tundis wastupanemata tungi mingi wägiwaldse teo järele. Ta armastas neid waeseid, rusutud inimesi, keda ta täna wereloikudes näinud kisendawat, sest ta oli nende seas üles kaswanud ja nende hädasid maitsta saanud. Kuis oleks ta neid aidanud, kas wõi wägiwallaga, kui see tema wõimuses oleks olnud! Mathias tundis ka enda põues seda healt helisewat, mis Konna Jaaku käskis maas lamawa kaasalise kohta öelda: „Wii Mikk ka ära — meie tulime seltsis!“
Iga sõna tuletas uneta mõtlejale seda pilti uueste meelde, mis siinsamas selle koiku juures ta südant liigutanud.
Ka see noor tütarlaps teadis, mis talupoja-wiletsus on. Ka tema oli nende keeletumate kannatajate seast wälja wõrsunud ja selle wägiwalla all wingerdanud, mis kõikide peal rusus. Seepärast tuli ta ja ütles: „Ma tahan Teid aidata!“ Ta tuli kutsumata, palumata, ainult sisemisel sunnil — sellele healele järele andes, mis Konna Jaagu tuimast suust sõna wälja pigistas: Meie tulime seltsis — meie oleme seltsimehed — ühesugused kannatajad — meid ühendab ühesugune häda, meid pitsitab üks ja seesama wastane — seepärast hoiame kokku ja aitame üksteist!… Ja see noor tütarlaps neelas raudsel tahtmisel loomuliku häbi halasti meheihu eest, loomuliku jälkuse hirmsate haawade eest alla ja aitas — aitas wõhiwõeraid inimesi… Mait Luts tundis, nad oliwad seltsimehed — see noor tüdruk, Konna Jaak ja tema ise…
See aga, kes õnnetumaid nähes pakku pani, kes wihase wõerastusega küsis, miks need siia toodud — — see, kelle kohta Konrad Huber kibeda pilkamisega öelnud, et ta halastajaks õeks ei kõlba — — kes see oli?
Lutz pööras ruttu teise külje, peitis pea padja sisse, püüdis wägise magama uinuda… See läks tal aga alles pool tundi enne ülestõusmise-aega korda. —
Päewa jooksul sai ta Berthalt Liisa kaudu sala-kirja. Neiu tahtis temaga õhtul kokku saada. Paigaks oli Peetri maja esine Kadrintalis määratud. Mamsel Bertha läks pärast lõunat sõpradele ja sugulastele tagasituleku-wisiti tegema: nii wõis ta tunnikese ka oma armsama jaoks ära petta.
Nad leidsiwad endid walitud kohal, ja kohe algas nõuupidamine uuendatawa wõitluse üle.
Bertha oli pealinnast muidugi niisama „õnnetumalt“ tagasi tulnud, nagu ta sinna läinud. Seeüle ei tahtnud ta wanemaid esimesest päewast peale kahewahele jätta. Ta kometimäng pidi edasi kestma, pealegi mõjuwamal kujul. Ta tahtis jälle nälgida, jälle uneta olla, jälle aknast wälja wahtida ja õhata, jälle punaste silmadega ümber hulkuda. Ta naeris seejuures ja surus kirglikult kallima kätt.
Kallim aga oli mõttes ja nokutas ainult tummalt peaga.
Aga ka temale tehti tüsedam taktika kohuseks.
Ta pidada meistri wastu uueste rändamise-himu ilmutama, muidu aga otsekohesemalt eesmärgi poole tüürima.
Ta istuda papaga sagedaste õlleklaasi juures. Lasku ta ääri-weeri mööda mõned sõnad kukkuda. Nii puudutades, katsudes, naljatades. Nõnda, et ta wanameest mitte just kindla otsuse ette ei tuubi, aga temalt ta arwamise wälja meelitab…
Mathias mõtles seda kuuldes jälle, et ta kawala, rebase-kawala naise saab. Ta lubas kõik teha, mis nõuti, aga iseäranis õnnelik ei olnud ta seejuures mitte. Weidi liig palju kometit. Tema polnud niisuguste näiteosadega hästi harjunud. Kui teda ta oma tahtmise järele oleks lastud teha — ta oleks sedamaid meistri ette astunud ja küsinud: „Kas annate mulle oma tütre naiseks wõi mitte?“
Seda mõtet awaldas ta ka mõrsjale. See aga ütles:
„Muidu kõik wäga hea, aga kui ta sulle niisama otsekoheselt wastu ütleb: ‚Ei, ma ei anna?‘ Siis oled omale ja temale kõik teed kinni pannud. Ei, uksega tükkis ei wõi majasse kukkuda. Meie peame ühest uksest tasa sisse astuma, mis kogemata lahti jäänud, ja niisugust ust peame otsima.“
„Peame waritsema ja luurama ja hiilima,“ lisas Mathias juurde, ning mitte ilma kibeduseta.
„Sinna pole kord midagi parata, kallim! Ainult nõnda wõime eesmärgile jõuda.“
Mathias ohkas, pidi aga tõotama, määratud rada käia.
Ta tahtis ka sõna pidada. Aga sõnapidamisega wastikutes asjades on täbar lugu. Mathias leidis, et seks ikka weel aega on. Kui mitte täna, siis homme, ja ülehomme on ka weel päew! Täna ei olnud meister õllelauas küllalt heas tujus, homme polnud seda kosilane ise, ülehomme oli aga pealtkuulajaid, ja nõnda edasi… Ja kui siis kannataw mõrsja kärsitult järele küsis, mis ta teinud, punastas halb ärimees ära ja luiskas…
Bertha aga mängis oma osa meisterlikult. Ta oskas wanemate lootused ja Peterburi sugulase tõotused, mille järele pealinnast kas õige mehe õnnelik pruut, wõi wähemast parandatud meele ja südamega rõemus neiu Tallinna tagasi pidi pöörama, põhjani luhta ajada. See Berthakene, kes papale-mammale majasse tuli, oli murtud inimene. Murtud ihu ja hinge poolest. Wale näis olewat, et ta pealinna lõbudest nii wahwaste osa wõtnud, nagu onutütar kirjutanud. See püüdis küll wanemaid ainult trööstida. Ja kui talle keegi meesterahwas tõeste lähenenud, siis ei suutnud ta Berthakese südant sulatada. See waene laps armastas Mathias Lutzi, ainult teda, kõige oma hinge ja mõistusega. Nii palju oli nüüd sõgedalegi selge…
Sel lool pidi sündima, mis sündimata ei wõinud jääda. Wanemad pidiwad raske sammu astuma, tahes wõi tahtmata. Nad nägiwad ära, et neil oma lapse peastmiseks enam mingit muud abinõuu ei ole. Aga ka nemad lükkasiwad inimlikul hooletusel wastumeelse, piinliku asja, wiimase ränga otsuse, ühest päewast teise edasi ning näitasiwad, nagu kitsikuses olewad inimesed kunagi, mõne kogemata juhtumise, mõne etteteadmata ime poolt weel wiimasel tunnil abi ootawat.
Ja eks näe! Äkitselt torkaski neile nagu kitsas lootusekiir pilkasest pimedusest silma. Kui neil kõik teed jalge alt kadunud, silmasiwad nad korraga seni tundmata ja nägemata rada oma ees. Kas see eesmärgile wiis, polnud mitte kindel, aga kui muid ei ole, astub eksija ka tundmata teele, et aga tihnikust peaseda.
Selle teekese leidis emand Wittelbachi teraw naise- ja abi-otsiw emasilm ülesse.
„Georg,“ ütles ta ühel päewal mehele, ja ta silmadel oli iseäraline sära, „kas sa arwad, et Mathias Lutz meie last armastab, tõsiselt armastab?“
Meister tõstis imestades silmi.
„Ta kosib teda ju, ja kui ta teda kosib —“
„Kosib! Nagu ilma armastuseta kosida ei wõi!“ hüüdis emand. „Kas sa siis ei tea, mida see kawal inimene peale meie tütre weel kosib?“
„Tean muidugi, et ta Wittelbachi wäimeheks ja meistriks tahab saada, ning Bertha pärandust ei põlga ta wist ka mitte ära.“
„Sellepärast! Meil ei ole siis kõige wähematki kindlust, et ta Berthat armastab. Ja see pole iseenesest sugugi halb.“
„Kuidas?“
„See wõib meile peastmist tuua.“
„Ma ei saa sinu jutust aru.“
„Kas sa siis midagi pole märganud?“
„Ei. Ehk mis ja kus siis?“
„Meil on see noor tüdruk kolmat nädalat majas, see põgeneja…“
„Leena, meie õmbleja? Mis temaga siis on?“
„Kas sa siis pole söömalauas tähele pannud, missuguse pilguga Mathias Lutz selle tütarlapse peale waatab?“
Wittelbach hakkas lõbusaste naerma.
„Sanna, ega sa minult ometi nõua, et ma silma- ja lillekeelt pean mõistma! Seda jätan naiste tarkuseks. Minu arwates wahiwad kõik sellid hea meelega Leena peale, sest tüdrukul on sile nägu — pagana sile nägu!“ Ja meister laksutas sõrme ja nilpas keelt, nagu oskaks temagi säärastest maiusasjadest lugu pidada.
„Georg, ma mõistan waate ja waate wahel wahet teha,“ kõneles emand edasi. „Teistele sellidele on Leena ilus tüdruk, Mathias Lutzile — kui ma mitte wäga ei eksi — Mathias Lutzile rohkem. Teised sellid on kerged lipitsejad, Mathias mitte. Seks on ta liig tõsine, liig kaine, liig külmawereline.“
„Aga kui ta seda on — mis, pagana pihta, leiad sa siis tema pilkudest?“
„Ja, waata, kui niisugune inimene armastab, siis armastab ta tõeste. Ta ei mängi. Ta pole liblikas, kes ühe õilme pealt teise peale lendab.“
„Kuule, Sanna, missugusest romanist sa selle luulelise lause oled pähe õppinud?“ naeris meister, ennast jalgade peal õõtsutades.
„See on kogutud elutarkus,“ wastas emand pahaselt. „Ma ei saa ülepea aru, kuidas sa nii tõsiste asjade üle, nagu sinu lapse õnn on, wõid odawat nalja heita.“
„Siis seleta mulle ometi ära, mis sa oma nähtustest wõi arwamistest õieti järeldad! Sa loed Mathiase pilkudest wälja, et ta liblikas pole —“
„Ma loen tema pilkudest wälja, et ta selle tütarlapse kohta midagi põues kannab,“ parandas emand.
„Hea küll, ta kannab Leena wastu midagi põues. Aga sa ütlesid ka, et ta liblikas pole, waid tõsine, kaine, külmawereline mees. Ja sel mehel on wõimalik, Georg Wittelbachi wäimeheks, meistriks, suure maja, hea äri ning ilusa ümarguse summakese omanikuks saada. Mathias Lutz poleks mitte tõsine, kaine ja külmawereline mees, kui ta kõik seda sileda näokese eest ära annaks, waid ta oleks liblikas. Ja ka mina arwan, et ta liblikas mitte ei ole. See on minu „kaine ja külmawereline“ arwamine, ning seega on lood needsamad, mis nad oliwad.“
„Sa unustad armastuse ära, Georg! Armastus teeb imet!“
„Tõsise ja teine mehe kallal waewalt. Mathias Lutz on peale muu ka auuahne, wäga auuahne. Kui see mees omale kord eesmärgi üles on seadnud, siis ei luba teda paljas auuahnus sihilt kõrwale käänata wõi poolelt teelt tagasi tulla. Ma tunnen teda läbi ja läbi!“
„Armastus teeb imet,“ kordan emand Wittelbach naisterahwalise wisadusega. „Meie wõime ju oma silmaga näha, kuhu armastus inimese määratud teelt wõib wedada! Kas pole meie oma laps selleks elaw näitus? Kas ei taha meister Wittelbachi tütar endise X. walla talupojaga altari ette astuda? Wõi tahad sa öelda, et Bertha mõni edew, kergakas, ehakas tuulepea on? Kas ta pole hoolsaste kaswatatud, kõrgeste koolitatud, eluga ja eluwiisidega wilunud küps naisterahwas? Ka tema on tõsine, kaine ja külmawereline, aga kuhu on see nüüd kõik jäänud?“
Meister Wittelbach tundis, et ta asjalikult, wähemalt wälispidiselt, löödud oli. Ja siiski raputas ta uskmatalt pead. Mathias Lutz —? Ei, see mees oli kõwast, kuiwast puust. See puu ei kõmmelda, ei paisu, ei tõmma kokku.
„Sa arwad siis — ütleme lühidalt ära — et Lutz Berthast taganeb ja Leena wõtab — meister Wittelbachi warapärija maha jätab ja waese toatüdruku kosib?“ wõttis meister tõsisemalt sõna. „Wõi arwad sa, et ta kelm on. kes ühte kosib ning teist armastab, ühega abielusse heidab, teisega aga abielu rikub?“
„Ma ei tea ühte ega teist kindlamalt arwata,“ wastas mamma. „Kust mina wõin teada, mis nõuu Mathiasel Bertha wõi Leenaga on? Wõib ju olla, et ta seda weel isegi ei tea. Mina kõnelen ainult sellest lihtsast asjast, et ta meie õmbleja peale isesuguste silmadega waatab, silmadega, millest minu arwates rohkem wälja paistab, kui paljas pealiskaudne meeldimine wõi igapäewane sõprus. Ja minu soow oleks, et ikka õieti oleksin näinud ja et Lutzist ja sellest tütarlapsest peatselt õnnelik paar saaks, sest see teeks Bertha õnnetumale kirele lõpu ja meie saaksime oma lapse tagasi. Ma ei kahtle sugugi, et Bertha selle pöörde üle esiotsa palju kibedaid pisaraid saaks walada, aga aeg parandab kõik haawad, ka kõige raskemad, ja ma ei kardagi, et kord tund ei tule, kus ta naeratades oma unenäo, oma terwe eksituse peale tagasi waatab.“
„Sa oled asjale ilusa sileda lõpu teinud,“ wastas meister mõttes, „ja mul poleks selle wastu midagi. Aga ma kardan, et sinu terwe hoone liig kõikuwa aluse peale on ehitatud ning seepärast ümber kukub. Sinu terased silmad on seekord liig palju näinud.“
„Seda wõime ju järele katsuda, Georg. Et rutemine selgusele jõuda, panen sulle järgmise plaani ette. Püüa Lutzi kõnelema sundida. Pane teda kuidagi wiisi oma arwamist tunnistama. See wõib ja muu jutu seas, parajal tunnil ja tujul, üsna wabal, sunduseta kombel sündida. Ja kui sa märkad, et ta kahewahel on, oma asjaga kõigub, kitsikusesse sattub, siis anna talle mõista, et tal Bertha kohta lootusi ei ole, ning nihuta teda seda tugewamine selle sileda näoga õmbleja poole, kes oma sündimise ja seisuse, kaswatuse ja hariduse poolest temasugusele mehele kõigiti kohane on. Siis hakkan mina Bertha kallal uue plaani järele töötama.“
„Ma panen aga imeks,“ ütles meister, „et Bertha silmad Lutzist mitte sedasama pole märganud, mis sina. Harilikult olla ju armukadedad silmad kõigist kõige terawamad — nad näha läbi mitme-tollise laua ja ka asju, mida olemaski pole.“
„Sa eksid, et Bertha midagi pole märganud. Ta pilk uurib wahetpidamata Lutzi nägu ja waritseb alati nende mõlemate üle. Ma olen paar korda tähele pannud, kuda ta sisemise tusa pärast kulmu kortsu tõmmas ja hambad kokku surus, kui Mathias õmblejaga sõnu ja pilkusid wahetas. Aga meie tütar on uhke. Ta tunneb oma wäärtust. Sellepärast ei karda ta selle külaplika poolt hädaohtu. Mis on sellel Lutzile pakkuda peale oma punaste põskede! — mõtleb Bertha. Ja peale selle usub ta kaljukindlalt Lutzi auususe ja truuduse sisse.“
„Sinu ees pole ilmas enam saladusi, mamma,“ ütles lõbus meister, jälle naljatujusse sattudes. „Sinu silm tungib südamete sügawamatesse soppidesse, nii et hakka sind juba üsna kartma. Aga sinu käsku, Sanna, tahan ma parajal puhul täita. Ma panen poisi tunnistama, wõid julge olla!“
Ta tahtis minna, aga emand peatas teda.
„Weel midagi. Leena on jaoskonna-ülemale ikka weel üles andmata. Kas sulle sellest wiimaks siiski pahandust ei tule, et meie teda siin peidame?“
„Tühja kah,“ wastas Wittelbach. „Esiotsa ei tea teda siit keegi otsida, ja teiseks on jaoskonna-ohwitser ja politseimeister mu head tuttawad. Kahjuks on sekretär Rutow priiajal, nii et ma asja tema läbi kubernerile weel ei saanud ette panna. Niipea, kui ta tagasi jõuab, muretseme Leenale seaduslikku kaitset. Ma arwan, meie wõime tema pärast üsna mureta olla.“ —
Mõni päew hiljem oli meister Wittelbachil asja, oma teisepoole meeleterawuse üle tõsiselt imestada. Oma ülesannet täites, meelitas ta Mathias Lutzi libeda peale ja — Mathias libises, kui ta ka weel ei kukkunud.
Nad istusiwad ühel õhtul mõlemad sõbralikul jutuwestmisel Hartmuthi juures. Meister oli selli kaasa kutsunud, nagu ta seda sagedaste tegi. Räägiti ühest, räägiti teisest asjast, kuni Wittelbach parajal kohal kahte lõnga kokku sai siduda. Nad oliwad ühe noore meistri proowitöö ja äriawamise üle mõtteid wahetanud, kui Wittelbach nii suud mööda ja pool naljatades küsis, kuda siis Mathiase meistriplaanidega lugu olewat, kas ta neist juba ka und nägewat?
„Maksab nüüd minusugusel niisuguste asjadega pead murda!“ püüdis Lutz weidi sunnitud naeratamisega kõrwale põigelda.
„Miks mitte? Säärane tubli ja hakkaja käsitööline, nagu Teie olete! Kui Mathias Lutzil meistri-mõtteid ei ole, kellel siis weel?“
„Mis need paljad mõtted aitawad, kui kõik muu puudub!“
„Raha wõi?“ päris Wittelbach. „See puudus ei wõi nii suur olla, olete ju kokkuhoidlik poiss. Ja kui Teil ka enesel poleks — ega raha ilmast otsas ole! Tubli mees leiab seda puru igalt poolt.“
„Rahaga olgu, kuda on. Aga eks Te mälesta, meister, et mu õige nimi Mait Luts on — Lutz ilma Saksa sabata,“ naeris sell.
„Noh, saba pärast leiduks juba nõuu,“ wastas Wittelbach, pealt-näha uuriwalt oma klaasi sisse wahtides. „Kosige mõni meistri-tütrekene ära, ja saba ongi Teil taga!“
Mathias nihutas ennast rahutumalt tooli peal ja heitis kiire, luurawa pilgu meistri poole. Nähtawalt ei saanud ta hästi aru, mida see mees õieti tahtis. Et kerget naljatooni alal hoida, kostis ta naeratades:
„Kosige — on kerge ütelda! Aga kes sabata Lutsule meistri-tütrekest annab?“
„Miks mitte!“
Lutz oli libeda peal! Need kaks nii ilmasüüta sõnakest tõmmasiwad ta kiilas-jääle. Mathiase ainus loomulik wastu-küsimus praegusel seisukorral wõis olla: „Kas näituseks Teie, meister Wittelbach, oma tütrekese mulle annaksite?“… Meister Wittelbach ootas seda küsimust, tal oli kõrwalepõiklemiseks sünnis nalja-wastuski walmis, wastus, mis „ei“ ega „ja“ ei olnud. Aga Mathias Lutz ei küsinud. Ta lõi ainult käega ja tegi ruttu teist juttu.
See oli meistri meelest kahtlane, wäga kahtlane. Tal oli üsna häbi, nii kahtlane oli asi! Sest mis ta oli praegu teinud? Ta oli sellele mehele oma tütart pakkunud — otsekohe pakkunud. Wähemast pidi teine seda nõnda mõistma. Ja see mees ei wõtnud tema tütart wastu! Ta lõi käega ja tegi teist juttu…
Mathias Lutz aga mõtles: Weider! Minule anti käsk, meistrilt sündsal silmapilgul ääri-weeri mööda wälja uurida, kas ta mulle oma tütart tahaks anda. Ja nüüd uurib meister minult, kas ma tema tütart tahan saada! Ning mina lammas löön käega ja teen teist juttu! Kui Bertha seda teaks! Oo, oo, kui Bertha seda teaks!… Aga ta lisas enesele trööstiks juurde: Aega on ju weel! Teine kord wõin seda julgemine wälja astuda. Kui ma mitte põhjani ei eksi, on Bertha wanemad tõeste juba ‚muredad‘…
„Terwiseks!“ hüüdis meister Wittelbach.
„Terwiseks!“ wastas sell Mathias.
Ja nad lõiwad klaasid sõbralikult kokku.
Meister Wittelbach ei tahtnud aga poole tee peale seisma jääda. Kuna ta klaasi pikkamisi suu peale pani ja aeglaste lonksudega jõi, pidas ta aru, kuda jalga teise sammu astumiseks wälja pista. Muidugi ettewaatlikult.
Tükk aega räägiti muudest asjadest, kui meister Wittelbach korraga ohkas ning tuli-uue tõendusega wälja tuli, et igal inimesel oma mured olewat. Ühel oma, teisel ka weel wõeraste asjadega. Leena Paju lugu näituseks… „Kui nad nüüd wiimaks ometi tulewad ja ta mu majast leiawad,“ ütles ta, laua peale tuletikuga kõiksugu joonesid tõmmates, „siis ei tea ma tõeste mitte, mis pean tegema. Mõisnikul on õigus oma inimesi taga nõnda, ning politseil kohus, passita isikuid walda tagasi saata.“
Mathias Lutz sai teraseks, wäga teraseks.
„Aga Teie lubasite ju herra Rutowi läbi —“
„Tean küll, armas Lutz, aga seda herrat pole praegu kodus! Waheajal wõib mõndagi sündida. Teie wõite isegi arwata, et parun kadunut praegu igalt poolt laseb otsida, niihästi maal kui linnas. Mingi kogemata tuul wõib politseile haisu ninasse wiia, nad tulewad minu juurde — ma ei tea tõeste mitte, mis ma neile pean ütlema.“
„Ega Te ometi tütarlast neile kätte anna!“
Aha — mõtles meister — juba jälle jää peal!
„Mis ma neile siis pean wastama?“ küsis ta.
„Et Teie majas niisugust inimest pole.“
„Aga kui nad mind ei usu ja maja läbi otsiwad?“
Jah, siin oli ka Lutz nõuuta. Ta sõrmed, mis pudelikorgiga mängisiwad, tuksusiwad ärewalt.
„Siis peaks asja otsekohe kuberneri ette kandma,“ ütles ta wäga tõsiselt.
„Ma teeksin seda heameelega, kui ma sellest midagi head loodaksin,“ wastas meister. „Aga meie teame, et kuberner ka ainult Eestimaa rüütel on, ja kui palju maksab minukese sõna nii kõrge herra ees! Kui kuberner midagi teeb, siis teeb ta seda ainult mõjuwa mehe palwe peale. Ja see mees puudub praegu.“
„Aga midagi peab ometi sündima!“ hüüdis Lutz suurema ägedusega, kui just waja oleks olnud. „Inimest ei wõi ju ometi kiskja ette wisata! See oleks ju nurjatu! On siis iga õigus maa pealt lõppenud?“
Meister Wittelbach silitas naeratades lõuga.
„Na nah, Lutz, Teie lähete ju üsna metsikuks!“ ütles ta. „On ju ka arusaadaw, et asi Teile nii sügawaste südamesse tungib…“
„Minule?“
„Ja, ja, Teile, just Teile,“ ning meister Wittelbach pigistas teise silma kawalaste itsitades kinni. „Wõi arwate, et meie kõik majas pimedad oleme? Hehee, meie näeme ka, et Leenakene kena laps on ja et see kena laps meie Lutzile meeldib — enam kui meeldib!… Aga, kirewase päralt, mis sellest siis wiga on? Teil pole waja seda sugugi häbeneda!“
Meistri wiimane hüüe oli täieste põhjendatud. Kui isand Lutz esimeste usutawate lausete juures näost walgeks lõi, siis ujus ta palge üle nüüd äkitselt sügaw puna, see wastu tahtmist peale-tikkuw puna, millest mõned wilunud kurjategijadki lahti ei saa.
Mathias oli meistri kahtlustamise üle nähtawalt nii ehmatanud, et ta esiotsa sõnagi ei lausunud, ei asja poolt ega wastu. Ja kui ta wiimaks salgama hakkas, agaraste, peaaegu pahaselt, oli see juba hilja, ja ta tundis isegi, kui wähe see mõjus. Tema suur agarus aitas meistri arwamist ennem taga tõendada kui ümber lükata.
Meister aga, kellel nooremehe kitsikusest kahju näis olewat, keeras jutu heldeste uue asja peale. Ta wõis ju ka suuremeelne olla — oli ta ju eesmärgile jõudnud, abikaasalt saadud ülesande siledaste täide saatnud…
Warsti lahkusiwad mõlemad joogimajast. Teel oli sell mõttes ja sõnakehw. Maja eeskojas, enne kui Wittelbach trepist ülesse hakkas astuma, lõi ta Lutzile isalikult õla peale ja ütles:
„Pole wiga ühtigi! Nali jääb naljaks.“
„Ma loodangi, et see ainult nali oli,“ wastas sell, ja ta healest kuuldus nagu äritus.
Wittelbach aga astus tasakeste wilistades trepist üles. Sel ööl jäi Mathias wäga hilja magama. Meister Wittelbach oli ta unerahu rööwinud. Kuidas tuli see mees niisuguste mõtete peale? Mis oli Leena ja tema, Mathiase, wahel sündinud, et säärastele arwamistele wõidi maad anda? Mitte kõige wähemat! Et neiu Paju ilus, wiisakas, hea südamega tütarlaps oli, kes meeldida wõis, oli õige. Aga ta meeldis ju kõigile majas, mitte temale üksi, ja see paljas meeldimine ei wõinud ja niisugustele arwamistele, nagu meister ilmutanud, mõistlikku alust anda.
Noormees oli otse ehmatanud meistri põhjendamata leiduse üle. Meistri sõnad kandsiwad ta hingesse midagi, mis seal enne tundmata oli, paniwad kihama, mis enne sügawaste uinunud. Ta hakkas mõlema käega oma pea ümbert kinni ja küsis eneselt, mis see torm tema põues tähendab? Miks sattus ta niisuguse nalja üle, millega noori inimesi ikka nokitakse, nii suure ärewuse sisse? Kas ta ei olnud Bertha Wittelbachiga salaja kihlatud, kas ta polnud temale truudust tõotanud, kas ta ei tahtnud oma tõotust mehiselt pidada, kas ta ei wõidelnud temaga ühes tulewiku pärast, mis talle kõik rüppe pidi heitma, mida ta elult igatses — auu, rikkuse, lõbusa, mureta elu? Tohtis ta teelt selle eesmärgi poole mõtteski kõrwale astuda? Tohtis ta teise ja iseenese wastu mõtteski sõnamurdjaks, äraandjaks saada? Eks ta olnud mees, ja mitte poisike, mitte kerglane? Kas tal polnud kaine, kaaluw aru peas, mis talle nagu hele küünal kord jalge alla wõetud rada näitas?
„Tühi lori kõik!“ sosistas ta ja tõukas jalaga wihaselt wastu koiku otslauda. „Meister, kelm, tahtis mind ainult proowi peale panna. Ja mina, narr, läksin nähtawalt lõksu! Nähtawalt, tema arwates! Ma punastasin ära nagu poisike, ja ei saanud sõnagi suust. Rumal kahtlustus tuli liig äkitselt, ootamatalt, ja see oli wihapuna, mis mulle põske woolas. Aga meister arwab nüüd teisiti, ja see on paha, hirmus paha! Seda pahem, et ta mulle mahti andis, meelega mahti andis, temalt otsekohe Bertha kätt paluda, mida mina aga lollist peast tegemata jätsin… See kõik waja jälle heaks teha, olgu see mu ülem mure! Ma tahan, tahan kõik jälle heaks teha!…“
Selle kange otsusega pööras Mathias nii räpakalt teise külje, et koiku wõbises ja nagises ja ülewal, teisel korral, magaw sell unes urisema hakkas. Lutz kiskus waiba üle kõrwade ja arwas, et ta nüüd rahuga magama wõib jääda. Tühja kah! Kell lõi kaks, lõi kolm, lõi neli — Mathias leidis ennast ikka weel, iseenesele peaaegu teadmatalt, nendesamade mõtete kallal nokitsewat. Ta hakkas ikka jälle otsast peale, kui ta juba täieste lõpul arwas olewat. Oleks ta enese wastu otsekohesem olnud, poleks tal iseenese eest midagi warjata, iseenese wastu wõidelda olnud — ta oleks kergemine selgusele ja unerahule jõudnud, hoolimata sellest, et ta seisukord täieste muudetud, täieste uus oleks olnud. Aga ta wõitles peidetud waenlase wastu, ja see äritas, kurnas, piinas teda… Ta ihu oli wõitluse-higiga kaetud, kui ta silmad suure walge ajal wiimaks kinni läksiwad…
Meister Wittelbach andis oma kordaläinud diplomaditükist emandale teisel hommikul aru.
„Sa pole minuga kunagi rahul, Sanna,“ algas ta, tossawat pruukosti-sigarit ühest suunurgast teise lükates. „Aga täna pead mulle patsi lööma ja tunnistama, et su wanamees peene, lihwitud kawaluse poolest sinust enesest sugugi maha ei jää. Wõib olla, et ta sinust ülegi käib. Ma kardan, sa ei oleks rotti nii ilusaste lõksu ajanud, kui mina.“
Mamma Wittelbach, kes oma teisepoole lõbusale naljale kunagi suuremat mõistmist wõi lugupidamist wastu polnud kandnud, waatas talle harilise pool-tusase pilguga küsiwalt otsa.
„Ma räägin muidugi Mathias Lutzist,“ lisas meister juurde, kuna ta pikkamisi sohwa peale wajus. „Ja et otsekohene olla, tahan sulle kohe oma imestust ja auukartust tunnistada sinu osawuse üle, teiste inimeste südameid nagu aabitsat lugeda. Sul on õigus, mamma, Mathias Lutz waatab iseäralise pilguga Leena Paju peale.“
„Ahaa!“ Ja mamma Wittelbach wõttis ruttu ka istet.
„Kentsakas on selle asja juures aga, et poiss oma pilgu ‚iseäraldusest‘ ise midagi ei näidanud teadwat. Ta kukkus nagu pilwedest, kui ma talle oma ilmutusega kopsti pähe lõin. Ta ehmatas ära, jäi lahtise suuga mulle otsa wahtima ja tõmmas siis punaseks nagu kärbse-seen. Mis sa sellest arwad, mamma?“
„Wäga loomulik,“ arwas mamma. „Ta ei olnud ise weel otsusele jõudnud, et ta Leenat armastab. Ta elas selle mõtte sees, et ta süda Bertha päralt on, wõi wähemast oli tal kindlaks otsuseks wõetud, ennast Berthaga ühendada, et oma auuahneid plaanisid täide saata. Seni kõneles ainult ta pea, aga nüüd korraga astus süda wahele.“
„Sul näib õigus olewat, Sanna, sest ega ta muidu Bertha Wittelbachi kätt oleks tagasi lükanud, mida mina talle pakkusin. Ptui, kurat — mul on praegu weel häbi!“
„Sina pakkusid temale Bertha kätt?“
„Muidugi! Pakkusin otsekohe, ja tema ei wõtnud wastu!“
„Wõi see oligi sinu ‚lihwitud kawalus?‘“
Wittelbach naeris.
„Seda oli see siiski. Muul wiisil poleks ma iganes nii kindlale selgusele jõudnud. Ta ära karda, et ma talle suu sisse ütlesin: ‚Lutz, ma annan sulle oma tütre naiseks,‘ aga ma panin talle sõna suhu, millega ta mu tütart oleks wõinud küsida, ja tema neelas selle sõna kõhtu.“
„Ta ei küsinud mitte?“
„Wait oli nagu mutt.“
„Siis on minu arwamine õige, kolm korda õige!“
„Kahtlemata õige,“ kinnitas meister ning jutustas nüüd mammale terwe loo wiimase tipuni ära.
Aga tal oli asja, selle mõju üle imestada, mis emanda juures lõpuks nähtawale tuli. Missugused wastikud tundmused niisuguses emasüdames rahulikult üksteise kõrwal elawad! Emand Wittelbach oli oma lapse peastmiseks pidanud, kui Lutz Berthast taganeb, ja ta oli seeüle suurt rõemu tundnud. Nüüd aga, kus see lootus täide minemas, sai ta pahaseks!
„Waata mul külapoissi!“ pigistas ta sapise kibedusega oma kitsaste huulte wahelt wälja. „Tema põlgab Wittelbachi tütre ära, ja kelle pärast? Selle — selle toatüdruku pärast! Aga ma olen ikka öelnud — talupoeg on talupoeg ja jääb talupojaks!… Jumala pärast, Georg, sellest ei tohi linnas keegi kuulda saada! See oleks ju weel hirmsam, kui et meie temale oma tütre oleksime andnud.“
Meister hakkas suure healega naerma.
„No, nüüd on waene Lutz ka weel süüdlane, et ta sinu tütrele mitte kosja ei tule! Teeks ta seda, siis saaks ta selle häbematuse pärast sõimata! Ütle ise, mis ta õnnetu peaks õieti peale hakkama, et sinu rahulolemist ära teenida?“
„Ma mõistan ju, see kõik on Bertha süü,“ wabastas emand ennast kitsikusest… „Jumal andku talle ometi nüüd õiget aru, et ta asjale lühikese lõpu teeks! Ma hakkaksin siis nagu uueste elama.“
Meistri nägu tõmmus korraga tõsiseks.
„Sina küll, aga kas Bertha ka?“ ütles ta. „Sa ise kõneled armastuse wõimust ja wägewusest imejuttusid; kas sa ei karda, kui sinu laps seda meest tõeste armastab, mille kohta kahtlust pole, et ta siis, kui ta temast ilma jääb, õnnelik saab olema?“
„See jäta minu mureks!“
„Ja, ja, sinu mureks!“ ütles Wittelbach ja tõusis pikkamisi üles. „Minu meelest on lugu ühte- ja teistpidi oksline. Tühi teab, see poiss on mulle südame külge kaswanud, ja kui siin pagana Tallinnas nii palju lõugu poleks, ta oleks ammugi rahuga mu tütrele wõinud kosja tulla…“
Ta wiskas sigari-otsa weidi ägeda käeliigutamisega ära ja läks ruttu uksest wälja. —
Mõni minut hiljem ilmus Bertha mamma juurde. Oma helkjas hommiku-riides, hooletumalt ülespistetud juukstega, näis ta tõeste kahwatu wälja, ja ta mõistis oma silmawaatele, liikumisele, terwele olekule nii wäsinud ja roidunud paiste anda, et kaastundlikust emasüdamest teda nähes walus piste läbi täis. Haruldase õrnusega kaelustas ja suudles teda emand Wittelbach.
„Halb öö jälle selja taga?“
Tüdinenud käelöök wastuseks.
„Papa saadab warsti teatri-piletite järele. „Orleans’i neitsi“ täna…“
„Ma tean, mamma!“
„Kas sa kleidi-riide proowid juba järele waatasid? Mul on pärast lõunat aega —“
„Sellega pole häda. Ma ei ole weel midagi walinud.“
„Kas sa ka uudist tead, Bertha? Heinrich Müller löönud eila õhtu oma noorikut. Riid majas! Juba nii wara riid ja tüli lahti! Kas ma ei öelnud kohe, et see abielu ialgi õnnelik ei saa olema! Niisugune toores, harimata inimene, nagu Müller! Jah, nüüd wõtaksiwad wanemad tütre tagasi, aga —“
„Mamma, see ei huwita mind sugugi,“ ütles Bertha tusase tüdimusega. „Ütle mulle parem, kui kaua see wõeras tüdruk weel meie majasse jääb?“
„Leena?“
„See nõnda-nimetatud õmbleja, kellel midagi õmmelda pole.“
„Kuidas? Leenal on ju igapäew tööd!“
„Mida wägise otsitakse!“
Ahaa, mõtles mamma, juba tuli takus! Kas ma ei märganud õieti!
„Aga, armas laps, sa tead ju, kuda lugu selle tütarlapsega on. Meie peame teda oma juures pelgus ega wõi seda ometi uulitsale wisata, kus ta politsei näppu sattuks.“
„Aga Teie jääte tema pärast ise wiimaks kimpu! Mis siis, kui papa jooksiku warjamise pärast paariks nädalaks kinni pandakse?“
Emand Wittelbachi sisemine inimene naeratas.
„Küllap papa teab, mida ta teeb,“ wastas ta waigistades, „Ta ei näi midagi kartwat. Ta ei warja ju kedagi kurjategijat, waid süüta inimest, keda taga kiusatakse.“
„Süüta inimest!“ hüüdis Bertha, ja ta nägu awaldas kaswawat ärewust. „Kust Teie wõite teada, et ta süüta on? On Teil kõige wähematki tunnistust tema süütause kohta? Teie usute ainult, mis ta Teile kõneleb, ja see wõib wäga hästi wale olla. Kust Teie teate, et Te mitte mõnda warast ei warja, kes karistuse eest pakku pani?“
„Bertha, sa ei usu wist isegi, mis sa kõneled! On siis sel tütarlapsel kurjategija nägu? Ta tõi ainult pisikese kompsu kaasa — wargasaaki selles wististe ei olnud…“
„Teie otsustate siis palja näo järele!“ naeris mamsel lõikawalt. „Nagu kelmidel tihti kõige siledam nägu ei oleks! Minul on kindel aimdus, et selle tüdrukuga kõik asjad õige õiged pole. Selle eest wastutawad mulle tema kawalad silmad.“
„Mina leian, et Leenal wäga ilusad ja seejuures wagad, armsad silmad on,“ õhutas mamma taga, sest tema „töö“ tütrekese kallal näis waremine algawat, kui ta oli arwanud. „Ja seda on ka kõik teised majas tähele pannud. Iseäranis meie sellidele näiwad Leena silmad wäga meeldiwat.“
Emand Wittelbach märkas selgeste, kuda tütre kehast kerge tuksatus läbi käis, kuda ta pilk korraga kiirgawa läike sai.
„Seda pole imeks panna, sest see waga tuwike mõistab wäga osawaste oma silmi plaksutada. Päris häbi on seda juba waadata! Ta püüab ju meelega meeste tähelpanemist oma peale tõmmata, niihästi suu kui silmadega. Ja seda kõik sallitakse meie auusas majas!“
„Ma pole mitte märganud, et Leena halp ja edew oleks,“ tähendas emand kannatliku rahuga. „Ütle mulle parem, mis sul selle tütarlapse wastu õieti on. Minu arust otsid sa temale meelega süüd.“
Wihane inimene on wahel kogemata otsekohene.
„Ma ei salli teda! Ta on mulle esimesest silmapilgust saadik wastumeelt,“ tuli tahtmatalt, aga täie tüsedusega Bertha huultelt.
„Aga seks peab sul ometi põhjuseid olema!“
„Neid põhjuseid nimetasin ma ju praegu. Leena pole see karsk tütarlaps, kelleks sina teda pead. Ma nägin ometi eila õhtu, kuda ta all kojas ühe selliga salaja juttu ajas.“
„See sell pidi wist küll herra Mathias Lutz olema,“ torkas mamma kõige ilmasüütama näoga. „Temasse näikse Leena ilusad silmad kõige sügawamine mõjunud olewat, kui ma õieti olen tähele pannud.“
Piste tungis Berthale otsekohe südamesse. Seda tunnistas sinakas wari, mis ta näost äkitselt üle põgenes, ta sõrmede kramplik wärin ja ta silmad, mida ehmatus laiale kiskunud. Asjata püüdis ta oma rahu alal hoida, asjata pealiskaudset nägu näidata.
„Sina oled seda tähele pannud?“ lipsas tal hüüe suust, kus juures ta ainult sõna „ka“ alla sai neelata. Aga sedamaid ära nähes, et ta ettewaatmata olnud, ruttas ta weale liiwa peale raputama.
„Herra Lutzile ei saa tüdruku edewus häda tegema, selleks on ta liig tõsine ja mõistlik mees,“ ütles ta isewärki piiksuwa healega. „See sell, kellega Leena pimedas kojas kudistas, ei olnud mitte herra Lutz. Ma arwan aga, et Teie kohus oleks, selle peale waadata, et meie maja puhtust ja auu ei rikuta. Ma ei saa näituseks aru, miks Leena meie üleüldises lauas, sellide seas, lõunat ja õhtust sööb. Kas ta ei wõiks wäga hästi Liisa ja Tiinaga köögis süüa?“
„Aga ta pole ja mitte meie tüdruk, waid õmblusemamsel, armas Bertha, sest ta kõneleb ju Saksa keelt. Teda kööki tüdrukutega sööma panna — see ei lähe. Iseäranis nüüd mitte, kus ta juba üleüldises lauas on hakanud sööma. Kudas tahaksime niisugust muutust põhjendada?“
„Põhjendada? Mis põhjendamist siin waja on? Kas ei wõi perewanemad majas käskida, mis tahawad? Ja kas ei anna selle tüdruku edewus põhjust küllalt, teda sellidest eemal hoida!“
Emand Wittelbach raputas pead.
„Papa ei lubaks seda ialgi, sest ta pole Leenast midagi paha märganud. Küll aga kiidab ta tema wagusat, alandlikku olekut ja ta wirkust wäga sagedaste… Ma ei mõista ka, mis kasu sinul sest oleks, kui Leena mitte üleüldises lauas ei sööks, waid köögis! Niikaua kui ta meie majas on, puutuwad sellid temaga ikka kokku, nende seas ka — Mathias Lutz… Sinust kõneleb ainult armukadedus, kulla laps, sõge armukadedus!“…
Bertha walgete põskede üle lendas äkiline, palawikusarnane puna. Ta litsus huuled kõwaste kokku, sest ta märkas kahetsedes, et ta tuhinas oma tõsistest tundmustest juba liig palju oli ilmutanud.
„Armukadedus?“ hüüdis ta naermisega, mis piirita põlastaw püüdis olla. „Selle taluplika peale peaksin mina kade olema? Seda ei suuda sa ju isegi uskuda!“
Emand Wittelbach pidas iseeneses aru, kas ta tütrele mitte ei peaks ilmutama, mis ta Lutzi meeleolust Leena kohta oma mehe käest praegu kuulnud. Aga ta jõudis otsusele, seda mitte teha. Parem oli, et Bertha ise tõe kätte saab, mis ju kaua ei wõinud kesta, kui sellekohased nähtused õiged oliwad. Muidu oleks tütar wõinud arwata, et wanemad tühje kahtlustusi otsiwad, wõi teda tagaselja kawaluse ja kiusuga armastatud mehest püüawad lahku ajada. Bertha parandamiseks mõjuwam oli, et ta silmad iseenesest lahti läheksiwad. —
Ühe naabri-emanda ilmumine tegi ema ja tütre piinlikule waidlusele otsa peale. Kui Bertha külalist teretanud, leidis ta warsti põhjust, wõerastetoast oma pisikesesse kambrisse kaduda, mille ukse ta enese järele lukku keeras.
Tal oli rahu waja. Ta tahtis oma mõtteid koguda, oma tundmusi korraldada. Ta peas ja põues oli kõik segi aetud. Ja seda oli üksainus tähendus mamma suust teinud, Mathias Lutz ja Leena — ema oli mõlemat nime ühenduses nimetanud! Wõi juba temagi märkas midagi! Märkas sedasama, mis Bertha isegi. Kinnitas, mida Bertha kartnud, tõendas taga, mida Bertha heameelega waleks oleks pidanud!…
Mamsel Wittelbach oli emale õigust tunnistanud: ta waatas esimesest nägemisest saadik waenliku pilguga selle tütarlapse peale. Kui nad esimest kord wastastikku seisiwad ja Bertha silm neiu saledast, aga täidlasest kujust, ta kõrgest, puhkewast rinnast, ta lapselik-rõõsast, õitsewast näost üle lendas, karjatas äkiline aimdus ta rinnas: See inimene on sulle kardetaw! Sinu ees seisab waenlane, kelle eest sa ennast pead hoidma!… Ta noorus ja iludus teewad selle inimese kardetawaks. Ja weel midagi: see armsus, mis tal silmadest paistab, ja see mõnu, mis ta kõnest kuuldub. See peab iga mehe kohta mõjuma, ja Mathias Lutz on ka ainult mees.
Nõnda oligi. Kardetud mõju tuli paraku peagi nähtawale. Kõigi meeste juures. Ja Mathias Lutz oli ka ainult mees. Näis pealegi, kui oleks tema kõigist kõige nõrgem olnud — tema, keda Bertha kõige tõsisemaks ja tugewamaks pidanud. Wõi oskas ta enda üle wähem walitseda kui teised, wähem salata ja warjata, sest et ta sääraste asjadega wähem wilunud oli? Wõi leidis ta Leena juurest weel midagi, mis teistele nägematuks jäi?
Olgu kuda on — Bertha kahtlus oli äratatud ja kaswas iga päewaga. Põhjused selleks oliwad ju üsna wäetikesed. Söömalauas mõni äraandlikult säraw pilk, mõni soojaks wäärataw sõna wõi kogemata punastamine. Ehk mis süüdistaw tunnistus seegi oli, et Bertha neid eila õhtu all eeskojas mõnda pealiskauset sõna kuulnud wahetawat ja üksteisele wastu näinud naeratawat? Ehk see, et nad minewal pühapäewal, kui Leena kirikust tuli, Rataskaewu uulitsa otsas nähtawalt kogemata kokku saiwad ja seltsis koju tuliwad — lugu, mida Bertha balkoni pealt juhtus nägema?… Aga armukadeduse kaalu peal saab udusulest tinatomp. Armukade silm teeb igast warjust tondi, armukade kõrw igast sõnast truudusemurdmise ja äraandmise.
Nõnda sai ka wäikene sõnawahetus, mis Berthal Mathiasega paar päewa pärast Anija meeste peksmist Leena pärast olnud, tema meelest tagajärel iseäralise tähenduse. Bertha oli oma wõerastust seeüle awaldanud, et noorel tütarlapsel häbi polnud, töötuppa poolhalasti meeste juurde ilmuda, ja et tal niisugune lihuniku-süda olnud, nende werist ihu näha wõida. Muidugi tahtis mamsel Wittelbach peigmehele selle etteheitega oma tundmuste peensusest ja hingeelu õrnusest, mida kõrgem haridus soetanud, märku anda, ja ühtlasi ärkawa kadeduse tõttu Leena peale tooruse ja harimatuse warju heita. Aga ta sõnadel oli Mathiase kohta hoopis wastupidine mõju.
„Häbi?“ küsis wiimane. „Inimesel peaks häbi olema hädalisi aidata?“
„Naisterahwal sel puhul wististe,“ kinnitas Bertha kindla rõhuga.
„Aga mind liigutas see häbitu olek ja mind liigutas ka selle noore, õrna tütarlapse meelekindlus, mis teda lubas weriseid haawu pesta ja siduda.“
„Maitse-asi!“ kehitas Bertha põlastawalt õlasid.
„Mitte maitse-, waid tundmuse-asi,“ tähendas Mathias kaunis terawalt. „Minu süda tunneb nõnda. Ja et ka Leena ‚lihuniku-südames‘ tundmused ei puudu, selgus sellest, et ta haawatute walu üle pisaraid walas. Ja ainult tundmuste sunnil tuligi ta hädalistele appi“…
Kui mamsel Wittelbach praegu nende sõnade peale mõtles, arwas ta enesel kindla tunnistuse käes olewat, et Mathias kõige paremal teel on, temale — wähemast südame poolest — kaotsi minema. Mitte ainult wastase noorus, ilu ja armsus ei köida teda, waid ka tema sisemine inimene, tema hinge-omadused, ta meelelaad. Mis wõis kardetawam olla kui see!…
Oma armukadedusest polnud Bertha tänini weel kellelegi selgemat märku andnud, ka Mathiasele mitte. Mammal oli õigus, kui ta ütles, et Bertha uhkus, iseteadwus, iseenese wäärtuse tundmine teda keelasiwad kohe kõige pahemat kartmast. Meister Wittelbachi tütar kaalus mõistliku mehe silmas ikka weel rohkem kui keegi külatüdruk kõige oma nooruse, iluduse ja armsusega, ning ‚mõistlikuks‘ meheks pidas mamsel Wittelbach Mathias Lutzi siiski weel. Sest ta tundis temu auuahnust, nagu papa ja mammagi, tundis tema püüet, elus kõrgemale tõusta, tema himu auu, wõimu, rikkuse järele. Mathias Lutz wõib waesest neiust meelehead tunda, temale südamegi kaodata — seletas Bertha omale — aga nii narr ei saa ta ometi olema, et ta temaga elu-ühendust sobitab ja kõik maha jätab, mille järele ta hing nii wäga ihaldanud. See oleks ju loomuwastane — wähemast Mathiase sarnase mehe kohta. Ja see oleks auutu — ning Mathias ei ole mitte auutu. Ta pole weel kellegi wastu sõna murdnud — tahaks ta seda siis esimest korda oma pruudi wastu teha?
See oli Bertha trööst. Paraku poolik trööst. Sest missugune mõrsja, armastaw mõrsja, kannatab siis wälja, et keegi teine peigmehe südame ära warastab, kui ka ainult möödaminewalt, sekssamaks korraks, ilma tõsisemate tagajärgedeta? Ja see hädaoht oli siin ähwardamas, niikaua kui see tütarlaps majasse jäi. Majasse ja — sellessesamasse linna. Jah — sellessesamasse linna — ka see oli kardetaw. Igal puhul parem, julgem, mõnusam oleks, kui ta jälle maale tagasi läheks… Maale, kus parun teda igatsusega ootab.
Rumal politsei, et ta teda ikka weel ei leia!… Aga kuda wõib politsei teda leida, kui tal aimugi pole, kus ta on?… Kui keegi politseile ninasse pistaks, kus linnuke peidus?… Kui seda ometi keegi teeks!… Aga kes?… Kes?…
Bertha Wittelbach hüppab tooli pealt ülesse ja kõnnib suure rutuga mitu korda edasi-tagasi. Ta kollakas-kahwatuma näo peale ilmuwad heitlewad puna-täpid. Ta kitsas, madal rind tõuseb ja wajub. Korraga sirgub ta pikk, helewalge, kondine käsi sule järele kirjutuslaua peal, paberi järele, tindi järele… Ta wajub tooli peale ja hakkab ruttu kirjutama…
See ei ole wist mitte kerge kiri, mida mamsel Bertha kirjutab, sest ta kriipsutab sõnu ühtepuhku maha ja wahetab paberilehtesid. Ja ka ilus kiri ei ole see, sest mamsel Bertha nägu ei ole kirjutades sugugi ilus. Hoopis inetu on aga naeratamine, mis ta kitsaste huulte ümber mängib, kui ta walmis kirja ümbriku sisse paneb ja sosistab:
„Saame näha, kumb wõidab!“…