Kuritöö ja karistus/Epiloog/II

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
I
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare

II

Raskolnikov oli juba ammugi haige; kuid teda ei murdnud mitte sunnitöölise elu koledused, mitte töö, toit, paljakspöetud pea ega riideräbalad: oo! mis puutusid temasse kõik need piinad ja vaevad! Otse ümberpöördult – ta isegi tundis rõõmu töö üle: tööl kehaliselt surmani väsides oli ta vähemalt kindel, et on teeninud endale mõne tunni rahulikku und. Ja mis tähendas temale toit – see vedel lihata kapsasupp ühes prussakatega! Üliõpilaspõlves ja sagedasti varemgi polnud sedagi. Tema rõivad olid soojad ja eluviisikohased. Raudu ei tundnud ta enda küljes üldse. Pidi ta siis oma paljakspöetud pead ja oma vangirõivaid häbenema? Aga kelle ees siis? Sonja ees? Sonja kartis teda ja milleks pidi ta teda häbenema?

Ent mis siis? Ta häbenes isegi Sonjat, keda ta oma põlgliku ja jõhkra kohtlemisega piinas. Kuid mitte oma pöetud pead ja raudu ei häbenenud ta: tema uhkus oli sügavasti riivatud; haigekski jäi ta haavunud enesetunde tõttu. Oh kui õnnelik ta oleks olnud, kui ta oleks võinud iseennast süüdistada! Siis oleks ta kõik ära kannatanud, isegi häbi ja teotuse. Kuid ta mõistis karmilt enese üle kohut ja ta ärritatud südametunnistus ei leidnud minevikust mingit hirmsat süüd peale lihtsa eksituse, mis võib igaühega juhtuda. Ta häbenes nimelt seda, et tema, Raskolnikov, on nõnda pimesi, lootusetult, lõplikult ja rumalalt hukkunud, ainult mingisuguse sõgeda saatuse otsuse tõttu, ja peab nüüd mingisuguse kohtuotsuse «mõttetuse» ees end taltsutama ning sellele alistuma, kui ta end pisutki tahab rahustada.

Asjatu ja eesmärgita ärevus olevikus, tulevikus aga pidev ohverdumine, millega midagi ei saavutata – see ootas teda maailmas. Ja mis siis sellest, et kaheksa aasta pärast on ta ainult kolmkümmend kaks aastat vana ja et siis võib uuesti elama hakata! Milleks tal elada? Mis eesmärgiga? Kuhu püüda? Elada, et oleleda? Aga juba vareminigi oli ta tuhat korda valmis olnud oma olelust andma idee, lootuse, isegi mingi kujutelma eest. Paljast olelusest polnud temal kunagi küll; tema tahtis alati rohkem. Võib-olla ainult oma soovide tugevuse tõttu pidaski end inimeseks, kellele on rohkem lubatud kui teistele.

Ja kuigi saatus oleks temale kahetsuse läkitanud põletava kahetsuse, mis purustab südame ja peletab une, niisuguse kahetsuse, mille hirmsatest piinadest viirastuvad silmus ja veehaud? Oo, ta oleks selle üle rõõmutsenud! Piin ja pisarad – ka see on ju elu. Kuid ta ei kahetsenud oma kuritegu. Vähemalt oleks ta võinud oma rumalusest vihastuda, nagu vihastus vareminigi oma inetuist ja rumalaist tegudest, mis viisid ta vanglasse. Kuid nüüd, sunnitööl, vabaduses, arutas ja mõtles ta kõigi oma endiste tegude üle järele ega pidanud neid enam nii rumalaiks ja inetuiks, nagu nad paistsid talle varemini, sel saatuslikul ajal.

«Mille poolest,» mõtles ta, «oli minu mõte rumalam kui teised mõtted ja teooriad, mis paljunevad ja põrkavad üksteisega maailmas kokku juba maailma olemasolu esimesest päevast saadik? Tarvitseb vaid täiesti iseseisva, laiahaardelise ja harilikkudest mõjudest vaba pilguga asjale vaadata, siis ei näi minu mõte sugugi nii… imelikuna. Oh teid viiekopikalisi eitajaid ja tarku, miks jääte peatuma poolel teel!»

«Noh, mille poolest näib minu tegu neile nii vastikuna?» rääkis ta endamisi. «Selle poolest, et ta on kuritegu? Mis tähendab sõna kuritegu? Minu südametunnistus on rahulik. Muidugi, on sooritatud kriminaalkuritegu; muidugi, paragrahvi on rikutud ja verd on valatud, noh, ja paragrahvi pärast võtke ka minu pea… ning aitab! Muidugi, niisugusel korral oleks pidanud isegi paljusid inimsoo heategijaid, kes võimu pole pärinud, vaid on selle ise oma kätte kiskunud, surmaga nuhtlema juba nende esimestel sammudel. Kuid need inimesed suutsid oma sammud välja kannatada, ja sellepärast on neil õigus, mina aga ei suutnud ja seega polnud mul õigust endale seda sammu lubada.»

Ainult selles mõttes tunnistas ta oma kuritegu: ainult selles, et ta ei suutnud seda välja kannatada ja iseenda üles andis.

Ka kannatas ta mõtte pärast: miks ta siis ennast ei tapnud? Miks seisis ta siis jõe ääres ja pidas paremaks end üles anda? Kas tõesti on elujanus niisugune jõud ja kas on nii raske seda võita? Svidrigailov sai ju võitu, kuigi kartis surma!

Piineldes esitas ta endale selle küsimuse ega suutnud mõista, et võib-olla juba siis, kui ta jõe ääres seisis, aimas ta oma veendumustes ja iseendas sügavat valet. Ta ei mõistnud, et see aimus võis olla tema tulevase elu murdumise, tulevase ülestõusmise, tulevase uue eluvaate ennustajaks.

Pigemini oletas ta siin ainult loomusunni töntsi pidevust, mida tema ei suutnud katkestada ja millest ta ei suutnud ka üle astuda (oma nõrkuse ja tühisuse tõttu). Ta vaatas oma sunnitöökaaslasi ja imestas: kuidas ka nemad kõik elu armastasid, kuidas nad seda kalliks pidasid! Nimelt näis talle, et sunnitööl armastatakse ja hinnatakse elu veel rohkem, peetakse teda veel kallimaks kui vabaduses. Missuguseid hirmsaid piinu ja vaevu olid paljud neist kannatanud, näiteks hulgused! Kas tõesti võib neile niipalju tähendada mõni päikesekiir, põline mets, mõni külm allikas kuskil tundmatus metsatihnikus, mis on juba tunamullu märgitud ja millega kokkusaamisest hulgus unistab, nagu oleks see tema armuke, näeb temast unes, rohelisest rohust selle ümber, laulvast linnukesest lähedases põõsas? Edasi vaadeldes tabas ta näiteid, mida oli veel raskem seletada.

Asumisel olles ei pannud ta muidugi teda ümbritsevas keskkonnas paljutki tähele ega tahtnudki seda teha. Ta elas kuidagi mahalöödud silmil; tal oli jälk ja väljakannatamatu vaadata. Kuid lõpuks pani nii paljugi teda imestama ja tahes või tahtmata hakkas ta seda tähele panema, mida ta varemini ei aimanudki. Kõige enam pani teda imestama see hirmus ja ülepääsematu kuristik, mis seisis siin tema ja kõigi nende teiste inimeste vahel. Näis, nagu oleksid tema ja nemad eri rahvustest pärit. Nii nemad kui ka tema vaatasid üksteist umbusklikult ja vaenulikult. Ta tundis ja mõistis selle eraldumise üldisi põhjusi; ent kunagi varemini ei arvanud ta, et need põhjused võiksid olla nii sügavad ja tugevad. Kindluses oli sunnitööl ka poolakaid, poliitilisi kurjategijaid. Need pidasid siinset rahvast lihtsalt rumalaks ja orjameelseks ning põlgasid teda kõrgilt; kuid Raskolnikov ei võinud sellega rahulduda: ta nägi selgesti, et need rumalad on nii paljuski targemad kui needsamad poolakad. Oli siin ka venelasi, kes samuti põlgasid seda rahvast ülearu, – keegi endine ohvitser ja kaks seminaristi. Raskolnikov märkas selgesti ka nende vigu.

Teda ennast aga ei armastatud ja temast hoiduti kõrvale. Lõpuks hakati teda vihkamagi. Miks? Seda ta ei teadnud. Põlgasid teda. Need, kes olid temast palju pahelisemad, naersid tema kuritöö üle.

«Sina oled isand!» öeldi temale. «Milleks pidid sina siis kirvega minema; see pole sugugi isanda tegu.»

Suure paastu teisel nädalal tuli ka tema kätte kord ühes oma kasarmuga paastuda. Ta läks kirikusse ja palvetas ühes teistega. Mille eest, seda ei teadnud ta isegi. Kord aga tõusis tüli; kõik tormasid äkki tulises vihas tema kallale.

«Sa oled jumalasalgaja! Sa ei usu jumalat!» karjuti temale. «Sind on vaja tappa.»

Mitte kunagi ei rääkinud ta nendega jumalast ja usust, aga nad tahtsid teda tappa kui jumalasalgajat; ta vaikis ega vastanud neile. Üks sunnitööline tahtis suures hullustuses talle kallale karata, aga Raskolnikov ootas teda rahulikult ja vaikides; tema kulmgi ei liigatanud, näo ainuski joon ei võpatanud. Valvur jõudis õigel ajal tema ja mõrtsuka vahele karata, muidu oleks verd valatud.

Lahendamata oli tal veel üks küsimus: miks nad kõik seal Sonjat armastama hakkasid? See ei püüdnud neile meeltmööda olla: nad kohtasid teda harva, ainult mõnikord tööl, kui ta tuli silmapilguks, et temaga, Raskolnikoviga, kokku saada. Ometi tundsid teda kõik, teati ka seda, et ta temale järele tuli, teati, kuidas ta elab ja kus ta elab. Raha ta neile ei andnud, midagi iseäralikku nende heaks ei teinud. Ainult kord, jõulu ajal, tõi ta kogu vanglale ande – pirukaid ja kringleid. Aga vähehaaval tekkisid nende ja Sonja vahel mõnesugused lähemad vahekorrad: tema kirjutas vangide poolt nende omastele kirju, ja saatis nad postiga minema. Nende sugulased, kes linna tulid, jätsid vangide näpunäite järgi Sonja kätte toodud asjad ja isegi raha. Nende naised ja armukesed tundsid teda ja käisid tema juures. Ja kui Sonja tööde juurde ilmus Raskolnikoviga kokku saama või kui ta vangide salgaga, kes tööle läks, teel vastamisi juhtus, võtsid kõik mütsid peast ja teretasid: «Emake, Sofja Semjonovna, meie õrn, kaastundlik ema!» rääkisid need toored häbimärgistatud sunnitöölised sellele väikesele ja kõhnale olendile. Ta naeratas ja vastas nende tervitustele ja kõik nad armastasid, kui ta neile naeratas. Nad armastasid isegi tema kõnnakut, pöördusid ümber ja vaatasid talle järele, kuidas ta läheb, ja kiitsid teda; kiitsid teda isegi sellepärast, et ta nii väike oli; nad isegi ei teadnud, miks nad kõik teda kiitsid. Tema juurde mindi isegi ennast ravima.

Raskolnikov lamas haiglas kogu paastu lõpu ja lihavõttenädala. Paranedes mõtles ta oma unenägudele, mis tal olid olnud palavikus sonides. Haiguse ajal talle viirastus, nagu oleks kogu maailm ohvriks määratud mingisugusele hirmsale, kuulmatule ja nähtamatule katkule, mis tuli Euroopasse kaugelt Aasiast. Kõik pidid hukkuma, peale mõne üksiku väljavalitu. Ilmusid mingisugused pisikud, mikroskoopilised olendid, kes asusid inimeste kehasse. Kuid need olendid olid mõistuse ja tahtega varustatud vaimud. Inimesed, kes nad endasse olid võtnud, muutusid silmapilk kurjast vaimust vaevatuiks ja hullumeelseiks. Kuid iialgi, mitte kunagi polnud inimesed endid nii tarkadeks ja vääramatu tõe omanikeks pidanud, nagu arvasid seda endist need uue taudi põdejad. Kunagi polnud nad vääramatuks pidanud oma otsuseid, oma teaduslikke järeldusi, oma kõlblaid veendumusi ja usuarvamusi. Terved külad, linnad ja rahvad nakatusid sellesse taudi ja läksid hulluks. Inimesed olid ärevuses ega saanud üksteisest aru, igaüks mõtles, et ainult temas peitub tõde, ja piinles teisi vaadates, lõi endale vastu rinda, nuttis ja murdis oma käsi. Ei teatud, kelle üle ja kuidas kohut mõista, ei suudetud kokku leppida, mida pidada kurjaks, mida heaks. Ei teatud, keda süüdistada, keda õigeks mõista. Inimesed tapsid üksteist mingisuguses mõttetus vihas. Nad kogunesid üksteise vastu tervete sõjavägede kaupa, kuid sõjaväed hakkasid rünnakul äkki iseend hävitama, read sattusid korratusse, sõdurid kargasid üksteise kallale, torkisid vastastikku ja tapsid, hammustasid ja sõid üksteist. Linnades löödi terved päevad hädakella: kutsuti kõik kokku, aga kes kutsus või milleks kutsuti, seda ei teadnud keegi, kuid kõik olid ärevuses. Kõige igapäevasemad tööd jäeti seisma, sest igaüks esitas oma mõtted, oma parandused, ega võidud kokku leppida; põlluharimine jäi soiku. Kuskil jooksid inimesed salkadena kokku, tegid mingisuguse otsuse ja vandusid mitte enam lahku minna, kuid varsti alustasid nad sootuks midagi muud, hakkasid üksteist vastastikku süüdistama, kaklesid ja tapsid. Algasid tulekahjud, algas nälg. Hukkus kõik elus ja elutu. Katk kasvas ja levis ikka enam ja enam. Kogu maailmas võisid pääseda ainult mõned inimesed, need olid puhtad ja valitud, kes olid määratud uue inimtõu esivanemaiks ja uueks eluks, maad uuendama ja puhastama, kuid keegi ei näinud neid inimesi, keegi ei kuulnud nende häält ega sõnu.

Raskolnikovi piinas see, et see mõttetu jampsimine nii kurvalt ja piinavalt mõjustab tema mõtteid ja et nende palavikuliste unistuste mulje nii kaua kustuda ei taha. Oli juba teine nädal pärast lihavõtteid; kestsid soojad, selged, kevadised päevad; vangimaja palatis avati aknad (võredega, mille ees käis valvur). Kogu haiguse ajal võis Sonja ainult kaks korda teda vaatama tulla; iga kord pidi luba paluma ja see oli raske. Kuid ta tuli sagedasti hospidali hoovile akende alla, eriti õhtu eel, mõnikord aga muidu niisama, et silmapilgu hoovil seista ja kaugeltki palati akendele vaadata. Kord uinus Raskolnikov, kes oli juba üsna terve, õhtu eel magama; üles ärganud, läks ta kogemata akna alla ja nägi äkki eemal kaugel Sonjat, kes seisis haigla väravas. Ta seisis ja ootas nagu midagi. Miski oleks nagu Raskolnikovi südame sel silmapilgul läbi pistnud; ta võpatas ja astus ruttu akna alt kõrvale. Järgmisel päeval Sonja ei tulnud, kolmandal päeval ka mitte; Raskolnikov märkas, et ta teda rahutult ootab. Viimaks kirjutati ta haiglast välja. Vangimajas kuulis ta vangidelt, et Sofja Semjonovna on jäänud haigeks, lamab kodus ega käi kuskil väljas.

Raskolnikov oli väga rahutu ja saatis Sonja kohta järele kuulama. Varsti sai ta teada, et tema haigus pole hädaohtlik. Kui Sonja kuulis, et Raskolnikov tema järele igatseb ja tema pärast muretseb, saatis ta pliiatsiga kirjutatud sedelikese, teatades, et temal on juba palju parem, et tal on tühine kerge külmetus ja et ta varsti, väga varsti tuleb tööle teda vaatama. Seda sedelit lugedes peksles Raskolnikovi süda tugevasti ja valusalt.

Jällegi oli selge ja soe päev. Varahommikul, kella kuue paiku, läks Raskolnikov tööle jõe kaldale, kus ühte küüni oli ehitatud ahi. Küünis põletati ja peenendati alabastrit. Sinna läksid ainult kolm töölist. Üks vang võttis valvuri ja läks ühes temaga kindlusse mingisuguse tööriista järele; teine hakkas tulepuid valmistama ja neid ahju panema. Raskolnikov läks küünist välja jõe kaldale, istus sinna palgivirnale ja hakkas laiale ja tühjale jõele vahtima. Kõrgelt kaldalt avanes lai vaateväli. Kaugelt teiselt kaldalt kostis vaevukuuldavalt laul. Seal, päikesekiirtest ülevalatud ääretus stepis mustendasid vaevalt eraldatavate punktidena rändtelgid. Seal oli vabadus ja seal elasid teised inimesed, kes ei sarnanenud põrmugi siinsetega, seal oleks nagu isegi aeg peatunud, nagu polekski veel möödunud Aabrami ja tema karjade ajad. Raskolnikov istus ja vaatas liikumatult, üksisilmi; ta mõte muutus unistuseks, kaemuseks; ta ei mõelnud millestki, kuid mingisugune igatsus erutas ja piinas teda.

Äkki ilmus Sonja tema juurde. Ta oli lähenenud vaevalt kuuldavalt ja istus nüüd tema kõrvale. Oli alles väga vara; hommikune külm polnud veel pehmenenud. Sonjal oli seljas vilets, vana mantel ja peas roheline rätik. Ta nägu kandis alles haiguse märke, oli kõhnaks, kahvatuks ja kitsaks muutunud. Rõõmsalt ja lahkelt naeratas ta Raskolnikovile, kuid harjumuse tõttu sirutas ta areldi oma käe.

Alati ulatas ta areldi Raskolnikovile käe, mõnikord ei andnud teda üldse mitte, nagu kartes, et see võiks käe tagasi tõugata. Raskolnikov võttis alati nagu vastikusega tema käe, alati kohtas teda nagu pahaselt, mõnikord vaikis kangekaelselt kogu koosviibimise aja. Juhtus, et Sonja tema ees värises ja lahkus sügavas kurbuses. Kuid nüüd jäid nende käed kokku; Raskolnikov heitis vilksamisi kiire pilgu temale, ei lausunud sõnagi ja langetas oma silmad. Nad olid üksi, neid ei näinud keegi. Valvur oli sel ajal kõrvale pöördunud.

Kuidas see juhtus, seda ei teadnud Raskolnikov isegi, kuid äkki oleks nagu miski temast kinni haaranud ja ta Sonja jalgade ette heitnud. Ta nuttis ja hoidis neiu põlvede ümbert kinni. Esimesel silmapilgul ehmus Sonja väga ja ta nägu muutus surnukahvatuks. Ta kargas püsti ja vaatas värisedes meest. Kuid kohe, samal silmapilgul mõistis ta äkki kõik. Tema silmis lõi helkima lõpmatu õnn; ta mõistis ja tal polnud enam kahtlust, et Raskolnikov armastab, armastab teda lõpmata ja et viimaks ometi on see silmapilk käes…

Nad oleksid tahtnud rääkida, kuid ei saanud. Neil olid pisarad silmis. Nad mõlemad olid kahvatud ja kõhnad; ent neis haigeis ja kahvatuis nägudes säras uuendatud tuleviku, uue elu tõotava, täieliku ülestõusmise koit. Neid äratas uueks eluks armastus; ühes südames peitusid lõpmatud eluallikad teisele südamele.

Nad otsustasid oodata ja kannatada. Neil oli veel seitse aastat ees, selle aja jooksul aga nii palju talumatuid piinu ja nii palju piiritut õnne! Kuid Raskolnikov oli ärganud, tema ise teadis seda, tundis seda kogu oma uuenenud olemusega, kuna aga Sonja ju ainult tema eluga elaski!

Sama päeva õhtul, kui kasarmud olid juba kinni pandud, lamas Raskolnikov naril ja mõtles Sonjast. Samal päeval näis talle ka, nagu oleksid juba kõik sunnitöölised, tema endised vaenlased, teisiti tema peale vaadanud. Tema ise tegi nendega juttu ja teised vastasid talle lahkesti. Praegu tuli tal see meelde, kuid nõnda see pidigi olema: kas ei pidanud nüüd kõik muutuma?

Raskolnikov mõtles Sonjast. Tal tuli meelde, kuidas ta teda alati oli piinanud ja tema südant vaevanud; tal tuli meelde Sonja kahvatu kõhn näoke; kuid praegu need mälestused teda peaaegu ei piinanudki: ta teadis, missuguse lõpmatu armastusega lunastab ta nüüd kõik tema kannatused.

Ja mis ongi need kõik mineviku piinad! Kõik, isegi tema kuritegu, kohtuotsus ja tema sunnitööle saatmine näisid talle nüüd, selles esimeses õhinas, kuidagi välisena ja imelikuna, nagu palja faktina, mis polegi temaga juhtunud. Siiski, sel õhtul ei suutnud ta kauemat aega ühtsoodu millelegi mõelda, mõtteid millelegi koondada; temas keesid tunded. Dialektika asemele astus elu ja teadvuses hakkas hoopis midagi muud välja arenema.

Tema padja all seisis evangeelium. Ta võttis selle masinlikult. See oli Sonja raamat, sama raamat, millest ta temale tookord Laatsaruse ülestõusmisest ette luges. Sunnitöö alguses mõtles ta, et Sonja piinab ta usuga surnuks, teeb evangeeliumist alatasa juttu ja käib temale raamatute lugemisega peale. Kuid ta suureks imestuseks ei teinud Sonja sellest kunagi juttu ega pakkunud temale kordagi evangeeliumi. Tema ise palus selle temalt veidi aega enne oma haigust ja Sonja tõi talle raamatu vaikides. Tänini polnud Raskolnikov seda veel kordagi lugenud.

Ka praegu ei avanud ta raamatut, aga üks mõte välgatas tal peas: «Kas ei pea tema veendumused nüüd ka minu omad olema? Vähemalt tema tunded, tema püüded…»

Ka Sonja oli kogu see päev ärevuses, ent öösi jäi ta uuesti haigeks. Kuid ta oli nii õnnelik, et ta oma õnne pärast peaaegu ära hirmus. Seitse aastat, ainult seitse aastat! Oma õnne alguses olid nad mõnikord valmis selles seitsmes aastas ainult seitset päeva nägema. Raskolnikov ei teadnud nähtavasti sedagi, et uus elu ei lange talle ometi tasuta rüppe, vaid et selle peab kallilt ostma ja et selle peab lunastama suure tulevase vägitööga…

Ent siin algab juba uus lugu, inimese sammsammulise uuenemise lugu, tema järkjärgulise ümbersündimise lugu, ühest maailmast teise üleminemise lugu ja tutvumine uue, seni täiesti tundmatu tõelusega. See võiks olla uue jutustuse aineks, kuid meie praegune jutt on otsas.