Kuritöö ja karistus/Epiloog/I

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
VIII
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
II

EPILOOG

Siber. Laia, mööda asustamata alasid voolava jõe ääres asub linn, Venemaa üks administratiivseid keskusi; linnas on kindlus, kindluses vangla. Vanglas viibib juba üheksa kuud asumisele saadetud teise järgu sunnitööline Rodion Raskolnikov. Tema kuriteopäevast on möödunud peaaegu poolteist aastat.

Tema asja kohtulik arutamine toimus ilma suuremate raskusteta. Kurjategija kinnitas oma esialgset tunnistust vääramatult, täpselt ja selgelt, ilma et oleks asjaolusid segi ajanud, neid oma kasuks pehmendanud, fakte moonutanud või väiksematki üksikasja unustanud. Kuni viimse kriipsuni jutustas ta kogu kuriteo arenemiskäigu, seletas selle pandi (puulauakese ja metallplaadi) saladuse, mis leiti tapetud vanaeide käest; rääkis lähemalt sellest, kuidas ta tapetult võtmed oli võtnud, kirjeldas kirstu ja neid asju, millega see oli täidetud; nimetas isegi mitmeid üksikuid esemeid, mis seal leidusid; seletas Lizaveta tapmise saladuse; kõneles, kuidas tuli ja koputas Koch, tema järel aga üliõpilane, kordas kõik, mis nemad isekeskis rääkisid, jutustas, kuidas ta, kurjategija, trepist alla oli jooksnud ja Mikolka ning Mitka kiljumist kuulnud; kuidas ta tühja korterisse peitu oli pugenud, koju tulnud, ja näitas lõpuks Voznessenski prospekti ääres hoovil, väravate juures kivi, mille alt leiti asjad ja rahakott. Ühe sõnaga, asi oli selge. Uurija ja kohtunikud imestasid muuseas väga, et ta rahakoti ja asjad kivi alla peitis, ilma et oleks neid kasutanud, eriti aga seda, et ta kõiki asju, mis ta oli varastanud, mitte ainult lähemalt ei mäletanud, vaid et ta isegi nende arvus eksis. See asjaolu, et ta kordagi rahakotti polnud avanud ega teadnud, kui palju oli selles raha, näis uskumatuna (kotis leidus kolmsada seitseteist rubla hõbedat ja kolm kahekümnekopikalist; kauasest kivi all seismisest olid mõned pealmised, kõige suuremad paberid väga rikutud). Kaua püüti teada saada: miks valetab kaebealune just selles ühes asjas, kuna ta ju kõike muud vabatahtlikult ja tõepäraselt tunnistab? Viimaks oletasid mõned (eriti psühholoogide hulgast) võimalust, et ta tõepoolest pole rahakoti sisse vaadanud ja sellepärast ei võinudki teada, mis selles oli, kuna ta koti teadmatult kivi alla viis, aga siinsamas järeldasid nad ka kohe, et ka kuritegu ise ei võinud kuidagi muidu kui ainult teatud ajutises hullumeelsuses sündida, nii-öelda – haiglases tapmise ja röövimise monomaanias, ilma kaugemate eesmärkideta ja kasusaamise kavatsuseta. Appi tuli siin ka ajutise hullumeelsuse uuem moodne teooria, mida nii sageli püütakse praegusel ajal mõnede kurjategijate kohta tarvitada. Pealegi andsid paljud – doktor Zossimov, kaebealuse endised ülikoolikaaslased, perenaine, teenijad – täpse tunnistuse tema ammuaegse raskemeelsuse kohta. See kõik aitas tublisti kaasa arvamuseks, et Raskolnikov ei sarnane hariliku tapjaga, mõrtsukaga ja röövliga, vaid et siin on tegemist millegi muuga. Selle arvamuse pooldajate suureks meelepahaks ei püüdnud kurjategija ise ennast kuidagi kaitsta; lõplikule küsimusele, mis ajas teda nimelt tapma ja mis kihutas teda röövima, vastas ta väga selgesti ja kõige jõhkrama täpsusega, et kõige põhjuseks oli tema halb elujärg, tema kerjuslik vaesus ja abitus ning soov oma elutee esimesi samme kindlustada kas või vähemalt kolme tuhande rublagagi, mida ta arvas tapetu juurest leidvat. Tapma aga otsustas minna oma kergemeelse ja ara iseloomu tõttu, mis oli pealegi veel ärritatud puudusest ja äpardustest. Küsimusele aga, mis ajas teda oma süüd üles tunnistama, vastas ta otseteed, et – puhtsüdamlik kahetsus. See kõik oli peaaegu toores…

Arvestades kordasaadetud kuritööd, oli kohtuotsus ometi armulikum, kui oleks võidud oodata, ja seda võib-olla just sellepärast, et kurjategija ei püüdnud end puhtaks pesta, ja veelgi enam: avaldas kalduvust iseenda süüdistamiseks. Kogu asja veidrad ja erilised olud võeti arvesse. Ei olnud vähimatki kahtlust kurjategija haiglases ja viletsas seisukorras enne kuritöö sooritamist. See, et ta röövitud varandust oma kasuks ei tarvitanud, pandi osalt ärganud kahetsuse, osalt ebaterve mõistuse seisukorra arvele kuritöö teostamise silmapilgul. Ka Lizaveta kogemata tapmine oli viimase oletuse kinnitamiseks; inimene saadab korda kaks tapmist ja sealjuures unustab ta ukse lahti! Lõpuks, oma süü tunnistamine sel silmapilgul, kus asi kartma löönud usuhullustaja (Nikolai) valetunnistuse tõttu oli haruldaselt sassi aetud, ja pealegi veel, kus tõelise kurjategija kohta mingisuguseid selgeid süüdtõendavaid fakte käepärast polnud ega võinud tema suhtes isegi kahtlusi tõusta (Porfiri Petrovitš pidas täiesti oma sõna), see kõik aitas kaebealuse saatuse pehmendamiseks lõplikult kaasa.

Peale selle selgusid üsna ootamatult ka mõned teised asjaolud, mis kaebealusele kasulikud olid. Endine üliõpilane Razumihhin hankis kusagilt teated ning esitas selle kohta tõendused, et kurjategija Raskolnikov aidanud üliõpilaspõlves oma viimase varanatukesega üht oma vaest ja tiisikushaiget koolivenda ja pidanud teda peaaegu pool aastat ülal. Kui aga see suri, hoolitsenud ta tema vana ja nõdra isa eest (kelle ülalpidajaks ja toitjaks koolivend olnud juba peaaegu kolmeteistkümnendast eluaastast alates), paigutanud lõpuks selle põdura vanamehe haigemajja ja matnud pärast surma maha. Kõik need teated mõjusid Raskolnikovi saatuse otsustamisel kergendavalt kaasa. Isegi tema endine perenaine, Raskolnikovi surnud mõrsja ema, lesknaine Zarnitsõna tunnistas, et siis, kui nad elasid alles teises majas, Viie Nurga lähedal, toonud Raskolnikov öösi tulekahju ajal ühest juba põlema hakanud korterist kaks väikest last välja, kusjuures ta tulehaavu saanud. Seda fakti uuriti hoolikalt ja seda tõendasid mitu tunnistajat päris kindlasti. Ühe sõnaga, asi lõppes sellega, et kurjategija mõisteti teise järgu karistusega sunnitööle, kõigest ainult kaheksaks aastaks, arvesse võttes tema oma süütunnistust ja mõnesuguseid süüdkergendavaid asjaolusid.

Raskolnikovi ema jäi juba protsessi alguses haigeks. Dunjal ja Razumihhinil õnnestus teda protsessi ajaks Peterburist ära viia. Razumihhin valis asukohaks raudteeäärse linna Peterburi lähedal, et oleks võimalik protsessi käiku korralikult silmas pidada ja sagedases ühenduses seista ka Avdotja Romanovnaga. Pulheeria Aleksandrovna haigus oli mingisugune imelik ja närviline ja sellega käis kaasas omataoline mõistuse segiminek, kui mitte täielik, siis vähemalt osaline. Oma viimaselt vennaga kohtumiselt koju tulnud, leidis Dunja ema juba päris haigena, palavikus ja sonivana. Veel samal õhtul leppis ta Razumihhiniga kokku, kuidas emale vastata, kui ta poja järele hakkab küsima, ja koos mõtlesid nad välja terve loo Raskolnikovi ärasõidu kohta kuhugi kaugele, piirimaile, eriülesandel, mis annab talle viimaks raha ja kuulsuse. Kuid neid üllatas see, et Pulheeria Aleksandrovna ise neilt selle kohta ei siis ega ka pärast mitte midagi ei küsinud. Otse ümberpöördult, temal endal leidus terve lugu poja äkilise ärasõidu seletuseks: pisarsilmil rääkis ta neile, kuidas poeg käinud temaga jumalaga jätmas; laskis seejuures mõistamisi välja paista, et ainult temal on paljudki tähtsad ja saladuslikud asjaolud teada ja et Rodjal on palju väga võimsaid vaenlasi, nii et tema peab isegi ennast varjama. Mis aga puutub tema poja tulevasse karjääri, siis näis see talle olevat väljaspool kahtlust ja hiilgavana, niipea kui mööduvad mõned vaenulikud asjaolud; ta pani Razumihhinit uskuma, et tema pojast saab aegamööda riigimees, mida tõendavad juba ta artikkel ja ta hiilgav kirjanduslik vaimuanne. Seda artiklit luges ta alatasa, luges mõnikord valjustigi, peaaegu magaski ühes temaga, aga ometi ei küsinud ta, kus asub Rodja praegu, olgugi et temaga juttu ajades sellest püüti kõrvale hoiduda, – mis juba ainuüksi oleks võinud kahtlust äratada. Viimaks hakati seda Pulheeria Aleksandrovna imelikku vaikimist mõnede küsimuste suhtes kartma. Ta näiteks ei kaevanud sellegi üle, miks pole pojalt kirju, kuna ta aga enne, elades oma linnakeses, ainult selles lootuses ja ootuses elaski, et ta varsti oma armastatud Rodjalt kirja saab. Viimane asjaolu oli juba liiga seletamatu ja erutas Dunjat väga; tal tärkas mõte, et ema ehk aimab midagi hirmsat oma poja saatuse kohta ja kardab küsida, kardab veel hirmsamat kuulda. Igatahes nägi Dunja selgesti, et Pulheeria Aleksandrovna mõistus pole päris korras.

Siiski, kahel korral juhtis ema ise kõneluse nõnda, et võimatu oli temale vastates tähendamata jätta, kus asub Rodja nimelt praegu; ja kui vastused said tahes või tahtmata ebarahuldavad ja kahtlased, muutus ta äkki väga kurvaks, tusaseks ja sõnakehvaks, mis kestis väga kaua aega. Dunja nägi viimaks, et raske on valetada ning välja mõelda, ja jõudis lõplikule otsusele, et parem on juba teatavate küsimuste suhtes päris vaikida; kuid ikka enam ja enam sai silmanähtavalt selgeks, et vaene ema aimab midagi hirmsat. Dunjal tulid muuseas venna sõnad meelde, et ema on tookord öösi, saatusliku päeva eel, pärast tema stseeni Svidrigailoviga tema, Dunja sonimist pealt kuulnud: kas ehk ema kuulis siis midagi? Mõnikord, pärast mitmepäevalist või nädalast nukrat ja tumedat vaikimist ning tummi pisaraid, muutus haige tihtilugu hüsteeriliselt elavaks ja hakkas valjusti ning peaaegu vahetpidamata rääkima oma pojast, oma lootustest, oma tulevikust… Tema kujutelmad olid mõnikord väga imelikud. Teda lohutati, temale kiideti järele (ta isegi võib-olla nägi selgesti, et talle järele kiidetakse ja ainult lohutatakse), kuid siiski kõneles…

Viis kuud pärast seda, kui kurjategija oli oma süü üles tunnistanud, tehti kohtuotsus. Razumihhin käis Raskolnikovi vanglas vaatamas, niipalju kui see võimalik oli. Sonja samuti. Viimaks tuli ka lahkumine. Dunja vandus vennale, et see lahkumine pole igavene; Razumihhin samuti. Razumihhini noores ja tulises peas kujunes kindel plaan: järgmise kolme või nelja aasta jooksul võimalust mööda oma tulevasele majanduslikule seisukorrale vähemalt aluski panna, pisut raha koguda ja Siberisse sõita, kus maapind on igas suhtes rikas, kuna seal aga töötegijaid, inimesi ja kapitali on vähe; seal samasse linna elama asuda, kus on Rodjagi, ja… kõik koos alustada uut elu. Jumalaga jättes nutsid kõik. Viimased päevad oli Raskolnikov väga mõttes, küsis palju ema üle järele, oli tema pärast alatasa mures. Ta isegi piinles tema pärast, nii et see Dunja ärevaks tegi. Lähemalt ema haiglasest seisukorrast kuuldes muutus ta väga süngeks. Sonja suhtes oli ta kogu aeg millegipärast eriti sõnakehv. Svidrigailovilt saadud raha abil asutas ja valmistus Sonja juba ammugi selle vangide salgaga kaasa minema, milles pidi olema ka Raskolnikov. Sellest polnud tema ega Raskolnikov kunagi rääkinud, kuid mõlemad teadsid, et see on nõnda. Viimasel jumalagajätmisel naeratas Raskolnikov kuidagi imelikult, kui õde ja Razumihhin talle õhinal rääkisid õnnelikust elust ja tulevikust pärast sunnitöö lõppu, ja ennustas, et ema haiglane seisukord lõpeb varsti õnnetusega. Tema ja Sonja asusid viimaks teele.

Kaks kuud pärast seda läks Dunja Razumihhinile mehele. Pulmad olid kurvad ja vaiksed. Kutsutute seas olid muuseas Porfiri Petrovitš ja Zossimov. Viimasel ajal oli Razumihhinil inimese nägu, kes midagi kindlat on ette võtnud. Dunja uskus pimesi, et ta teostab kõik oma kavatsused, ja võimatu olekski olnud mitte uskuda: selles inimeses paistis raudne tahe. Muuseas hakkas ta uuesti ülikooliloenguil käima, et õppimist lõpetada. Kogu aeg kerkisid neil tulevikuplaanid; mõlemad arvasid kindlasti viie aasta pärast võivat Siberisse asuda. Seni lootsid nad Sonja peale…

Pulheeria Aleksandrovna õnnistas rõõmuga oma tütart Razumihhiniga naitumiseks; kuid pärast seda abielu muutus ta veel kurvemaks ja murelikumaks. Et temale rõõmu valmistada, kõneles Razumihhin talle muuseas sellest haigest üliõpilasest ja tema nõdrast isast ning sellest, kuidas Rodja tulehaavu sai ja haigegi oli, päästes mineval aastal tulekahju ajal kaks väikest last surmast. Mõlemad teated viisid juba niigi vapustatud mõistusega Pulheeria Aleksandrovna peaaegu rõõmujoovastusse. Ta rääkis vahetpidamata sellest, astus tänavalgi inimestega kõnelusse (ehkki Dunja teda igal pool saatis). Avalikkudes tõldades ja poodides, tabanud kas või mõne kuulaja, juhtis ta jutu oma pojale ja tema artiklile, rääkis sellest, kuidas ta oli üliõpilast aidanud, oli tulekahjul põletada saanud ja muud. Dunja ei teadnud, kuidas küll teda tagasi hoida. Kõnelemata sellest, et haiglane rõõmujoovastuslik meeleolu oli talle hädaohtlik, hirmutas Dunjat juba ainuüksi seegi, et mõnel võis Raskolnikovi nimi hiljutise protsessi tõttu meelde tulla ja võidi kogu loost rääkima hakata. Pulheeria Aleksandrovna sai isegi kahe tulest päästetud lapse ema aadressi teada ja tahtis tingimata selle poole minna. Viimaks tõusis tema rahutus äärmise piirini. Ta hakkas mõnikord äkki nutma, jäi sagedasti haigeks ja sonis palavikus. Kord hommikul teatas ta otseteed, et tema arvates peab Rodja varsti koju jõudma, et tema mäletab, kuidas poeg temaga jumalaga jättes ise tähendas, et nimelt just üheksa kuu pärast peab teda ootama. Ta hakkas isegi korterit korda seadma ja vastuvõtmist ette valmistama, hakkas pojale määratud tuba (oma tuba) puhastama, mööblilt tolmu pühkima, pesema, uusi kardinaid panema ja muud. Dunja sai ärevaks, kuid vaikis ja oli isegi vennale määratud toa koristamisel abiks. Pärast ärevat päeva, mis möödus emal alatistes kujutelmades, rõõmsais unistusis ja pisarais, jäi ta öösi haigeks, ning hommikul oli tal juba palavik ja ta sonis. Palavik kestis kaua. Kahe nädala pärast ta suri. Sonides lipsasid tal sõnad suust, mille järgi võis otsustada, et ta palju rohkem oma poja hirmsast saatusest aimas, kui seni oli oletatud.

Kaua aega ei teadnud Raskolnikov ema surmast, ehkki kirjavahetus Peterburiga kohe pärast Siberisse asumist algas. Kirjavahetus toimus Sonja kaudu, kes kirjutas iga kuu Peterburisse Razumihhinile ja sai korralikult iga kuu vastuse. Algul tundusid Sonja kirjad Dunjale ja Razumihhinile nagu kuivadena ja ebarahuldavaina. Kuid lõpuks leidsid nad mõlemad, et paremini kirjutada pole võimalikki, sest neist kirjadest sai lõpuks ometi kõige täielikuma ja täpsema kujutluse õnnetust vennast. Sonja kirjad olid täidetud kõige harilikuma igapäevasusega, Raskolnikovi sunnitööelu kõige lihtsama ja selgema kirjeldamisega. Siin polnud juttu Sonja enda lootustest, tulevikuaimustest ega ka oma tunnete kirjeldust. Raskolnikovi meeleolu ja üldse tema siseelu seletamise katsete asemel seisid ainult faktid, see on – Raskolnikovi omad sõnad, üksikasjalised teated tema tervisest, mida ta üks või teine kord oli kohtumisel soovinud, mida ta Sonjalt oli palunud, mis ta temale oli ülesandeks teinud ja muud. Kõik need teated edastati haruldaselt üksikasjaliselt. Õnnetu venna kuju ilmus lõpuks iseenesest nähtavale, joonistus täpselt ja selgelt; siin ei võinud ka vigu olla, sest kõik olid kindlad faktid.

Ent Dunja ja tema mees võisid kõigest sellest vähe lohutavat järeldada, eriti alguses. Sonja teatas vahetpidamata, et Raskolnikov on alati nukker, sõnakehv ega tunne peaaegu sugugi huvi teadete vastu, mis ta temale viib saadud kirjade põhjal; et mõnikord küsib ta ema järele; ja kui tema, nähes, et Raskolnikov juba tõtt aimab, talle viimaks ema surmast teatas, siis näis Sonja imestuseks, et seegi teade ei mõjunud temasse tugevasti, vähemalt näis see nõnda välimuse põhjal otsustades. Sonja teatas muuseas veel, et hoolimata sellest, et Raskolnikov on kõikide märkide järgi enesessesüvenenud ja nagu kõigist eraldunud, asunud ta ometi oma uude ellu väga otsekoheselt ja lihtsalt; oma seisukorda mõistvat ta selgesti, ei ootavat lähemal ajal midagi paremat, sest tal ei olevat mingisuguseid kergemeelseid lootusi (mis oleks tema seisukorrale nii omane) ega imestuvat peaaegu millegi üle oma uues ümbruses, mis sarnaneb nii väga kõige eelmisega. Ta tervis pidi Sonja teadete järgi olema rahuldav. Ta käib tööl, ei põikle sellest kõrvale, aga ei kipu ka ise. Toidu vastu on ta peaaegu ükskõikne, kuid see – peale nädala ja teiste pühade – on niivõrd halb, et ta viimaks hea meelega temalt, Sonjalt, pisut raha vastu võtnud igapäevase tee muretsemiseks; kõige muu asjus palunud ta teda rahustuda, kinnitades, et kõik need tema eest muretsemised teda ainult pahandavad. Edasi teatas Sonja, et Raskolnikovil on vanglas kõigi teistega ühine ruum; nende kasarmute sisemust pole ta näinud, kuid arvab, et seal on kitsas, räpane ja tervisele kahjulik; et Raskolnikov magab naril, vilt külje all, ega taha endale midagi muud soetada. Kuid nii kasimatult ja vaeselt ei ela ta mitte mõne väljamõeldud plaani järgi, vaid niisama, lihtsalt tähelepanematusest ja välise ükskõiksuse tõttu oma saatuse vastu. Sonja kirjutas avameelselt, et eriti alguses polnud Raskolnikovil tema vaatamaskäimiste vastu väiksematki huvi, vaid otse ümberpöördult, ta oli temale pahane, sõnakehv ja isegi jõhker, kuna aga pärast need külaskäigud talle harjumuseks, peaaegu tarvidusekski said, nii et ta isegi väga igatses, kui Sonja mõni päev haiguse tõttu ei saanud ilmuda. Kokku saab ta temaga pühapäeviti vangla väravate ees või valvetoas, kuhu ta mõneks minutiks välja kutsutakse; argipäevadel aga – tööl, kuhu ta tema juurde läheb, töökodades, telliskivivabrikuis või kuurides Irtõši kaldal. Enesest teatas Sonja, et tema on linnas endale mõned tutvused ja kaitsjad soetanud; et ta tegeleb õmblustööga, ja et kuna linnas õmblejaid pole peaaegu olemaski, siis on ta paljudes majades isegi hädatarvilikuks muutunud; ainult sellest ei kirjutanud ta, et tema kaudu sai Raskolnikovgi ülemuse pailapseks ja et tal on kergendatud tööd ning muud. Viimaks tuli teade (Dunja märkas juba varemini viimastes kirjades erilist erutust ja ärevust), et Raskolnikov hoidub kõigist kõrvale ja et sunnitöölised vanglas ei armasta teda; et ta vaikib terved päevad ja on muutunud väga kahvatuks. Äkki kirjutas Sonja viimases kirjas, et Raskolnikov on väga tõsiselt haigeks jäänud ning lamab hospidalis, vangide palatis…