Kuritöö ja karistus/Kolmas osa/I

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
VII
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
II


KOLMAS OSA

I

Raskolnikov ajas enda üles ja istus sohvale.

Ta andis Razumihhinile nõrgalt märku, et katkestada tema segast ja palavat lohutuste voolu, millega ta ema ja õe poole pöördus, võttis neil mõlemal käest kinni ja vaatas paar minutit kord ühele, kord teisele silma. Ema kohkus tema pilgust. Selles helkis vastu suur kannatus, kuid ühes sellega oli ka midagi kinnisidee taolist, peaaegu hullumeelset. Pulheeria Aleksandrovna hakkas nutma.

Avdotja Romanovna oli kahvatu; ta käsi värises venna peos.

«Minge koju… koos temaga,» rääkis Raskolnikov katkeval häälel, näidates Razumihhini poole, «kuni homseni, homme kõik… Kas ammu juba siia jõudsite?»

«Õhtul, Rodja,» vastas Pulheeria Aleksandrovna, «rong jäi palju hiljaks. Kuid praegu ei lähe ma mingi hinna eest sinu juurest ära, Rodja! Ma jään ööseks siia, sinu juurde…»

«Ärge piinake mind!» lausus Raskolnikov ärritatult ja lõi käega.

«Mina jään tema juurde,» hüüdis Razumihhin. «Ei jäta teda silmapilgukski, minu omad käigu kõik kuradile, võivad mööda seina üles ronida! Onu jätsin sinna juhatajaks.»

«Millega, millega võiksin ma teid tänada!» ütles Pulheeria Aleksandrovna ja surus uuesti Razumihhini kätt, kuid Raskolnikov segas teda jällegi:

«Ma ei või, ei või,» kordas ta ärritatult, «ärge piinake! Küllalt, minge… Ma ei või!»

«Lähme, ema, vähemalt toastki silmapilguks välja,» sosistas hirmunud Dunja, «on näha, et me teda vaevame.»

«Kas tõesti ei saa ma teda ka üle kolme aasta silmitseda!» puhkes Pulheeria Aleksandrovna nutma.

«Pidage,» peatas Raskolnikov neid uuesti. «Teie räägite ühtepuhku vahele, ajate mu mõtted segi… Lužinit kohtasite?»

«Ei, Rodja, kuid ta teab juba meie siiajõudmisest. Me kuulsime, et Pjotr Petrovitš on nõnda hea olnud ja käinud täna sind vaatamas,» lisas Pulheeria Aleksandrovna pisut pelglikult juurde.

«Jah… oli nõnda hea… Dunja, ma ütlesin ennist Lužinile, et viskan ta trepist alla, ja kihutan ta kuradile…»

«Rodja, mis sa ometi! Tõepoolest… ega sa ometi taha öelda…» lausus Pulheeria Aleksandrovna hirmunult, kuid peatus pilku tütrele heites.

Avdotja Romanovna vahtis üksisilmi venda ja ootas, mis edasi tuleb. Mõlemal oli juba riid Nastasja kaudu varemini teada, vähemalt sel määral, nagu see oli võinud seda mõista ja edasi rääkida ning nad piinlesid ootuses ja arusaamatuses.

«Dunja,» jätkas Raskolnikov vaevaga, «mina seda abielu ei soovi ja sellepärast pead sa juba homme, niipea kui sa Lužinit näed, talle ära ütlema, et temast enam lõhnagi järele ei jääks.»

«Mu jumal!» karjatas Pulheeria Aleksandrovna.

«Vend, mõtle ometi, mis sa räägid!» tahtis Avdotja Romanovna ägedalt alustada, kuid suutis veel end vaos hoida. «Praegu ehk ei suuda sa, oled väsinud,» ütles ta vaikselt.

«Sonin? Ei… Sina lähed Lužinile minu pärast. Aga mina ei võta sinu ohvrit vastu. Niisiis homseks kirjuta kiri… Ütle talle ära… Hommikul anna mulle läbi lugeda, ja lõpp!»

«Seda ei või ma teha!» hüüdis haavunud neiu. «Missuguse õigusega…»

«Dunjake, ka sina oled äge, jäta järele, homme… Kas sa ei näe…» rääkis ema hirmunult tütre juurde rutates. «Ah, lähme parem ära!»

«Sonib!» hüüdis joobnud Razumihhin. «Kuidas ta muidu julgeks! Homseks aurab see hullus peast… Aga täna ajas ta tema tõepoolest välja. Nõnda see just oli. Noh, ja selle süda sai täis… Pidas teine siin kõnet, näitas oma teadmisi, kuid läks, saba jalgade vahel…»

«Siis on see tõsi?» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna.

«Homseni, vend,» ütles Dunja kaastundlikult. «Lähme, ema… Jumalaga, Rodja!»

«Kas kuuled, õde,» kordas Raskolnikov neile järele viimase jõuga, «mina ei soni; see abielu on – alatus. Olgugi et mina olen lurjus, kuid sina ei pea… mõnele niisugusele… olgugi mina lurjus, kuid niisugust õde ei pea ma õeks. Kas mina või Lužin! Minge!…»

«Sa oled mõistuse kaotanud! Despoot!» möirgas Razumihhin. Kuid Raskolnikov enam ei vastanud, võib-olla ei suutnudki enam vastata. Ta heitis sohvale ja pöördus täielikus jõuetuses seina poole. Avdotja Romanovna vaatas uudishimulikult Razumihhinit; ta mustad silmad sätendasid; Razumihhin isegi võpatas selle pilgu ees. Pulheeria Aleksandrovna seisis rabatult.

«Mingi hinna eest ei suuda ma lahkuda!» sosistas ta Razumihhinile peaaegu meeleheitel. «Ma jään siia kuhugi… saatke Dunja koju.»

«Ja rikute kogu asja,» seletas Razumihhin ka ägedaks saades. «Lähme vähemalt trepile! Nastasja, näita tuld! Vannun teile,» jätkas ta trepil poolsosinal, «et ennist pidi ta meid, minu ja arsti, peaaegu läbi kolkima! Saate sellest aru? Isegi arsti! Ja ka see andis järele, et teda mitte ärritada, ja läks ära, kuna mina alla valvama jäin, tema aga ajas riided selga ja lipsas minema. Ja isegi nüüd öösi pistab ta minema, kui teda ärritate, ja teeb ehk veel midagi endale…»

«Ah, mis te ometi räägite!»

«Pealegi ei või Avdotja Romanovna numbritoas üksinda ilma teieta olla! Mõelge, kus te olete! See lurjus, Pjotr Petrovitš, ei võtnud teile ka paremat korterit… Muide, teate, ma olen pisut purjus ja sõiman sellepärast; ärge pange tähele…»

«Ma lähen siinse perenaise juurde,» tingis Pulheeria Aleksandrovna, «ma palun teda jumalakeeli, et ta annaks mulle ja Dunjale seks ööks nurgakese. Ma ei või teda nõnda jätta, ei või!»

Seda rääkides seisid nad trepikojas otse perenaise ukse ees. Nastasja näitas neile viimasel trepiastmel seistes tuld. Razumihhin oli ebatavaliselt erutatud. Alles pool tundi tagasi, Raskolnikovi koju saates, oli ta ehk küll liiga jutukas, mida ta isegi taipas, kuid täiesti erk ja peaaegu värske, hoolimata sel õhtul joodud tohutust viinahulgast. Praegu sarnanes ta meeleolu mingisuguse rõõmujoovastusega, kuid samal ajal oleks nagu kogu joodud viin äkki topelt jõul pähe tõusnud. Ta seisis kahe naisterahva seltsis ja hoidis neil mõlemal käest kinni, neid manitsedes ja imestusväärse otsekohesusega põhjusi esitades, kuna ta ise, vististi suuremaks veenmiseks, iga sõna juures nagu pihtide vahel kõvasti-kõvasti ja valusalt nende käsi pigistas ning nagu näis, silmadega Avdotja Romanovnat õgis, ilma et oleks põrmugi seda häbenenud. Valu pärast kiskusid naisterahvad vahetevahel oma käsi tema ilmatu suurest ja kondisest peost, kuid ta mitte ainult et ei taibanud midagi, vaid vedas neid veel tugevamini endale lähemale. Oleksid nad praegu teda käskinud nendele teenet osutades siit trepist pea ees alla hüpata, siis oleks ta seda silmapilk kõhklemata teinud. Ehk küll Pulheeria Aleksandrovna, kes oli oma Rodja pärast väga erutatud, tundis, et noormees on ülearu ekstsentriline ja surub liiga tugevalt kätt, ometi ei tahtnud ta neid ekstsentrilisi üksikasju tähele panna, kuna ju noormees samal ajal oli talle ka päästeingliks. Avdotja Romanovna aga, kes polnud, hoolimata oma praegusest erutusest, sugugi pelgliku iseloomuga, kohtas imetluse ja peaaegu hirmuga oma venna sõbra metsikus tules välkuvaid silmi ning ainult piiritu usaldus, mille Nastasja oli temasse oma jutuga istutanud, hoidis teda selle imeliku inimese eest põgenemast ja ema endaga kaasa viimast. Ka mõistis ta, et vististi on tema eest põgenedagi võimatu. Siiski, kümmekonna minuti pärast sai ta palju rahulikumaks: Razumihhinil oli omadus otsekohe kogu oma loomust väljendada, ükskõik missuguses meeleolus ta juhtus olema, nii et kõik väga ruttu taipasid, kellega neil tegemist on.

«Perenaise juurde minna on võimatu ja see oleks kõige suurem lollus!» hüüdis ta Pulheeria Aleksandrovnat veenda püüdes. «Olgugi et olete Rodja ema, aga kui siia jääte, ajate ta hullustusse, ja jumal teab, mis siis saab! Kuulge, teate, mis ma teen: nüüd jääb Nastasja tema juurde istuma ja mina viin teid mõlemaid koju, sest üksi ei või te praegu tänavale minna; meil Peterburis on selle poolest… Noh, süljake selle peale!… Pärast jooksen teie juurest kohe siia ja veerand tunni pärast, minu ausõna, toon teile teate: kuidas tal on? magab või ei? ja kõik muu. Pärast seda lähen silmapilk oma koju, – seal on mul külalised, kõik on purjus, võtan Zossimovi – see on arst, kes teda ravib, tema istub praegu minu juures, tema on kaine; tema on kaine, tema pole kunagi purjus! Toon ta Rodja juurde ja pärast kohe teile; tähendab, tunni jooksul saate tema kohta kaks teadet; minult, mõistate, ja arstilt endalt; see pole juba enam sama, mis minult! Kui asi on halb, vannun teile, toon teid ise siia, on aga hea – siis heitke magama. Mina ise jään terveks ööks siia, kotta, tema ei kuule seda. Zossimovil käsin perenaise juurde jääda, et oleks käepärast. Noh, mis siis temale praegu parem on: teie või arst? Arst on ju kasulikum, tingimata kasulikum! Noh, minge siis koju! Perenaise juurde minna on võimatu; mina võin, aga teie – ei; ei lase, sest tema… sest ta on loll. Ta saab minu pärast Avdotja Romanovna peale kadedaks, kui te teada tahate, ja ka teie peale… Aga Avdotja Romanovna peale tingimata. See on sootuks, sootuks üllatav iseloom! Siiski, ka mina olen loll!… Süljata selle peale! Lähme! Usute mind? Noh, kas usute mind või ei?»

«Lähme, ema,» ütles Avdotja Romanovna, «vististi teeb ta nõnda, nagu lubab. Ta äratas juba venna meelemärkusele ja kui see tõsi on, et arst nõus on siia öömajale jääma, mis siis veel parem oleks?»

«Vaat teie… teie mõistate mind, sest teie olete – ingel!» hüüdis Razumihhin vaimustuses. «Lähme! Nastasja! Jookse silmapilk üles ja istu seal tema juures, tulega; veerand tunni pärast olen tagasi…»

Pulheeria Aleksandrovna polnud küll veendunud, kuid ometi ei ajanud ta enam vastu. Razumihhin võttis neil mõlemal käe alt kinni ja tiris nad trepist alla. Siiski, ema oli Razumihhini pärast rahutu: «ehk küll käbe ja hea, aga kas ta suudab seda täita, mis ta lubab? Ta on ju niisuguses seisukorras!…»

«Aa, mõistan, teie arvate, et mina olen niisuguses seisukorras!» rääkis Razumihhin tema mõtetele vahele, neid aimates, ja astus oma päratu suurte sammudega mööda kõnniteed, nii et daamid vaevalt talle järele jõudsid, mida tema ise muidugi tähele ei pannud. «Lollus! See tähendab… mina olen täis kui molkus, kuid asi pole selles; ma pole mitte viinast purjus. Niipea kui ma teid nägin, lõi mul kohe pähe… Aga minu peale võib süljata. Ärge pange tähele: ma luiskan, pole teie vääriline… Ma pole mingil määral teie vääriline!… Niipea kui teid olen ära viinud, kallan siinsamas kanalis endale kaks ämbrit vett pähe ja valmis… Kui te ometi teaksite, kuidas ma teid mõlemaid armastan!… Ärge naerge ega vihastuge!… Vihastuge kõigi peale, mitte aga minu peale! Mina olen tema sõber ning seega ka teie sõber. Mina tahan nõnda… Ma tundsin juba ette… mullu, oli kord niisugune silmapilk… Siiski, mitte midagi ei tundnud ma ette, vaid teie langesite kui taevast. Aga mina ei maga vist kogu öö… See Zossimov kartis ennist, et ta läheb hulluks. Sellepärast ei peagi teda ärritama…»

«Mis te ometi räägite?» hüüdis ema.

«Kas tõesti arst ise ütles seda?» küsis Avdotja Romanovna hirmunult.

«Ütles jah, kuid asi pole selles, hoopiski mitte selles! Ta andis ka niisugust rohtu, pulbrit, ma ise nägin, aga nüüd tulite teie… Oh!… Parem oleksite võinud homme sõita! See on hea, et ära tulime! Tunni aja pärast raporteerib teile Zossimov ise kõik. Tema juba ei ole purjus! Ja ka mina saan kaineks… Miks ma enda nii täis tõmbasin? Aga sellepärast, et kiskusid vaidlusse, äraneetud! Vandusin, et ei hakka vaidlema!… Patravad niisugust lollust!… Peaaegu oleksin riidu läinud! Ma jätsin onu sinna – juhatajaks… Einoh, uskuge või mitte: nõuavad täielikku isiksuse puudumist, selles leiavadki just õige maigu! Ainult et mitte ise olla, võimalikult endaga mitte sarnaneda! Seda peetaksegi nende poolt kõige kõrgemaks progressiks. Ja kui nad veel algupäraselt luiskaksid, aga…»

«Kuulge,» sõnas Pulheeria Aleksandrovna pelglikult vahele, kuid see valas ainult õli tulle.

«Ja mis te siis arvate?» hüüdis Razumihhin veel enam häält kõrgendades. «Kas te arvate, et ma olen nende luiskamise poolt? Lollus! Mulle meeldib, kui valetatakse! Vale on ainuke eesõigus, mis kuulub inimesele kõigi organismide seas. Valetad – tõeni jõuad! Sellepärast olengi inimene, et valetan. Pole veel ühegi tõeni muidu jõutud, ilma et poleks korda neliteist, võib-olla ka sada neliteist valetatud, ja see on omasugune auväärsus, noh, aga meie ei oska omast peast valetadagi! Valeta mulle, kuid valeta omapäraselt, ja ma annan sulle suud. Omapäraselt valetada, see on peaaegu parem kui teiste, võõraste järgi tõtt rääkida; esimesel juhul oled inimene, teisel – ainult lind! Tõde ei põgene, aga elu võib sul hinge seest välja võtta, näited on olemas. Noh, mis me siis praegu oleme? Meie kõik, ilma erandita, istume alles teaduse, arenemise, mõtlemise, leiutiste, ideaalide, soovide, vabameelsuse, mõistuse, kogemuste ja kõige, kõige, kõige, kõige, kõige poolest gümnaasiumi esimeses ettevalmistuse klassis! Meile meeldib võõra mõistusega kuidagi läbi ajada – oleme harjunud. On see nõnda? Räägin ma õigesti?» hüüdis Razumihhin, raputades ja pigistades daamide käsi. «On see nõnda?»

«Oh jumal küll, ma ei tea,» lausus vaene Pulheeria Aleksandrovna.

«Nii, nii… mina küll teiega kõiges nõus ei ole,» lisas Avdotja Romanovna tõsiselt juurde, kuid karjatas samas, sest nii valusasti pigistas Razumihhin tema kätt.

«Nõnda? Te ütlete nõnda? Noh, siis olete teie, teie…» hüüdis ta vaimustuses, «teie olete headuse, puhtuse, mõistuse ja… täiuse allikas! Andke oma käsi, andke… teie andke oma ka, ma tahan kohe teie käsi suudelda, otsekohe põlvitades!»

Ja ta laskus keset kõnniteed põlvili, mis oli õnneks inimestest tühi.

«Jätke järele, ma palun, mis te ometi teete?» hüüdis äärmuseni erutatud Pulheeria Aleksandrovna.

«Tõuske üles, tõuske!» naeris ka Dunja erutatult.

«Mitte mingi hinna eest, enne kui te oma käsi ei anna! Vaat nii, ja küllalt, ning olengi juba jalul, ja lähme! Ma olen õnnetu molkus, ma pole teid väärt, olen purjus ja häbenen… Teid armastada, seda pole ma väärt, kuid teie ees oma põlvi nõtkutada – selleks on igaüks kohustatud, kui ta pole päris lojus! Mina põlvitasingi… Siin ongi teie numbritoad ja juba ainult nende pärast on teie Rodionil õigus, kui ta ennist Pjotr Petrovitši välja kihutas! Kuidas julges ta teid siia numbritesse paigutada? See on skandaal! Teate, keda siia lastakse? Aga teie olete ju mõrsja! Teie olete ju mõrsja, eks? Noh, siis ütlen ma teile, et teie peigmees on lontrus!»

«Kuulge, härra Razumihhin, te unustate…» tahtis Pulheeria Aleksandrovna vahele öelda.

«Jajah, teil on õigus, ma unustasin, häbenen!» oli Razumihhin äkki taibates nõus. «Kuid… kuid… teie ei tohi sellepärast minu peale vihaseks saada, et ma nõnda räägin! Sest mina räägin südamest, mitte aga sellepärast… hm! See oleks alatu! Ühe sõnaga, mitte sellepärast, et mina teisse olen… hm!… noh, olgu pealegi, pole vaja, ei ütle, mispärast, ei julge!… Aga meie kõik saime ennist aru, niipea kui ta sisse astus, et see inimene ei kuulu meie ringkonda. Mitte sellepärast, et ta oma juukseid oli lasknud juukselõikaja juures krussida, mitte ka sellepärast, et ta oma mõistust tõttas näitama, vaid sellepärast, et ta on nuhkija ja spekulant, et ta on kitsi ja veiderdaja, ning see paistab silma. Teie arvate, et ta on tark? Ei, ta on rumal, rumal! Noh, kõlbab ta siis teile meheks? Oo, mu jumal! Kuulge, prouad ja preilid,» peatus ta äkki trepil, mis viis nende numbrituppa, «olgugi et need seal, minu juures, on kõik purjus, kuid selle eest on nad kõik ausad, ja ehk me küll kõik valetame, sest ka mina valetan ju, aga meie valetame lõpuks ometi tõe pärast, sest meie seisame ausal teel, kuna Pjotr Petrovitš… tema ei seisa ausal teel. Ehkki ma neid kõiki vaeseomaks sõimasin, kuid ma austan neid kõiki; või kuigi ma Zametovit ei austa, siis ometi armastan, sest ta on – kutsikas! Isegi seda lojust Zossimovit, sest ta on aus ja tunneb oma asja… Kuid küllalt, kõik on öeldud ja andeks antud. Andeks antud? On see nii? Noh, lähme. Seda koridori tunnen ma, olen siin käinud; vaat siin, kolmandas numbris, oli skandaal… Noh, kus teie siin olete? Mitmes number? Kaheksas? Noh, ööseks pange lukku, ärge laske kedagi sisse. Veerand tunni pärast tulen teatega ja siis poole tunni pärast Zossimoviga, küll näete! Jumalaga, ma lippan!»

«Mu jumal, Dunjake, mis küll saab?» ütles Pulheeria Aleksandrovna ärevalt ja pelglikult tütre poole pöördudes.

«Rahustuge, emake,» vastas Dunja kübarat ja mantlit ära võttes, «jumal ise saatis meile isanda, olgugi et otseteed mingilt joomapeolt. Teda võib usaldada, kinnitan teile. Ja kõik, mis ta juba venna heaks tegi…»

«Ah, Dunjake, jumal teab seda, kas ta tuleb! Ja kuidas võisin ma küll Rodja juurest ära tulla!… Ja koguni mitte nõnda ei lootnud ma teda eest leida! Kui kare ta oli, nagu ei olekski tal meie pärast heameel olnud…»

Silmisse ilmusid tal pisarad.

«Ei, ema, see pole nõnda. Teie ei vaadanud teda hästi, aina nutsite. Raske haiguse tagajärjel on ta närvid rikutud – see on kõige põhjus.»

«Ah, see haigus! Midagi on tulemas, midagi on tulemas! Ja kuidas ta sinuga, Dunja, rääkis,» ütles ema pelglikult tütrele silma vaadates, et tema mõtteid lugeda, pooleldi juba sellega lohutatud, et Dunja Rodjat kaitseb. Tähendab, Dunja on vennale juba andeks andnud. «Ma olen kindel, et ta homseks ümber mõtleb,» lisas ta juurde, ikka veel sellele mõeldes.

«Aga mina olen päris kindel, et ta homme räägib sedasama… sellest,» katkestas Avdotja Romanovna, sest selle taga peitus punkt, millest Pulheeria Aleksandrovna väga kartis juttu teha. Dunja läks ja suudles ema. See võttis vaikides kõvasti tema ümbert kinni. Siis istus ta, oodates ärevalt Razumihhini tagasitulekut, ja pidas arglikult silmas tütart, kes oli käed risti rinnale pannud ja käis ootuses mööda tuba edasi-tagasi, arutades seda asja endamisi. Niisugune mõttes edasi-tagasi käimine nurgast nurka oli Avdotja Romanovna igapäevane harjumus ja ema kartis alati niisugusel silmapilgul tema mõtteid segada.

Razumihhin oli mõistagi oma äkilises, purjus pea tõttu Avdotja Romanovna vastu süttinud kires naeruväärne, kuid pilku Avdotja Romanovnale heites, eriti nüüd, kus ta, käed risti, kurvana ja mõtlikuna mööda tuba kõndis, oleksid ehk nii paljudki Razumihhinile andeks andnud, rääkimata tema ekstsentrilisest meeleolust. Avdotja Romanovna oli välimuselt väga kena – pikk, sale, tugev, enesekindel, – mis avaldus igas tema liigutuses ja mis pealegi ei vähendanud tema liigutuste pehmust ja graatsiat. Näo poolest sarnanes ta vennaga, kuid teda võis isegi iluduseks nimetada. Tema juuksed olid tumeruuged, pisut heledamad kui vennal; silmad peaaegu mustad, välkuvad, uhked ja samal ajal ajuti, üürikeseks, haruldaselt head. Ta oli kahvatu, kuid mitte haiglaselt; ta nägu säras värskusest ja tervisest. Suu oli pisut väike, alumine huul aga, värske ja helepunane, ulatus ühes lõuaga pisut ette, – ainuke ebakorrapärasus selles ilusas näos, mis andis talle iseäraliku, iseloomustava joone, muuseas ka nagu kõrkuse. Ta näoilme oli ikka ennem tõsine kui rõõmus, mõtlik; see-eest aga, kuidas sobis naeratus sellele näole, kuidas sobis naer – lõbus, noor, avameelne! Iseenesestki mõista, et äge, otsekohene, lihtne, aus, jõumehena tugev ja pealegi veel purjus Razumihhin, kes kunagi midagi selletaolist polnud näinud, esimesest silmapilgust pea kaotas. Pealegi näitas veel juhus nagu meelega talle Dunjat esmakordselt sel ilusal hetkel, kui ta oli tulvil armastust ja rõõmu vennaga kohtumise üle. Pärast nägi ta, kuidas neiul meelepahas alumine huul värisema lõi, vastuseks venna jõhkratele ja tänamatutele julmadele käskudele, – ja ta ei suutnud vastu pidada.

Muuseas rääkis ta ennist tõtt, kui ta trepil purjus peaga välja lobises, et ekstsentriline Raskolnikovi perenaine Praskovja Pavlovna saab tema, Razumihhini pärast mitte ainult Avdotja Romanovna, vaid isegi ka Pulheeria Aleksandrovna peale armukadedaks. Hoolimata sellest, et viimane oli juba nelikümmend kolm aastat vana, oli ta nägu ometi säilitanud midagi endisest ilust ja pealegi näis ta oma aastatelt palju nooremana, mida tuleb ette peaaegu alati nende naiste puhul, kes vanaduspäevini ei kaota oma vaimuselgust, muljete värskust ja südame ausust ning puhtust. Sulgudes lisame, et kõige selle alalhoidmine on ainuke abinõu ilu säilitamiseks isegi vanaduses. Ta juuksed hakkasid juba halliks minema ja hõrenema, väikesed kiiretaolised kortsud ilmusid ammugi silmade ümber, põsed langesid lohku ja kuivasid murest ja vaevast, kuid ometi oli see nägu ilus. See oli Dunja portree kahekümne aasta pärast, siia mitte arvates alumist huult, mis emal ettepoole ei tunginud. Pulheeria Aleksandrovna oli tundeline, kuid siiski mitte lääguseni, pelglik ja järeleandlik, kuid ainult teatava piirini: ta võis nii paljuski järele anda, nii paljugagi nõus olla, isegi sellega, mis käis tema veendumuste vastu, kuid ometi oli alati olemas niisugune aususe, tõekspidamiste ja äärmiste veendumuste piir, millest üle astuma ei suutnud teda sundida mingisugused asjaolud.

Täpselt kahekümne minuti pärast Razumihhini äramineku järel kostis kaks vaikset, kuid rutulist lööki uksele; ta oli tagasi.

«Sisse ma ei astu, pole aega!» tõttas Razumihhin teatama, kui uks avati. «Magab mis müriseb teine, hästi, rahulikult, ja annaks jumal, et magaks nõnda kümme tundi. Nastasja on tema juures, käskisin kuni minu tagasijõudmiseni kohale jääda. Nüüd tirin Zossimovi sinna, pärast tema ise raporteerib teile, siis lähete ka teie magama, olete väsinud… äärmuseni… näen…»

Ja ta pistis mööda koridori minema.

«Missugune käbe ja… truu noormees!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna suure rõõmuga.

«Nagu näha, on ta tubli inimene,» vastas Avdotja Romanovna teatava soojusega ja hakkas jällegi mööda tuba edasi-tagasi käima.

Peaaegu tunni aja pärast kostsid sammud koridorist ja teine koputus uksele. Mõlemad naisterahvad ootasid, seekord juba kindlasti Razumihhini lubadust uskudes; ja tõepoolest, juba oligi ta jõudnud Zossimovi siia tirida. Zossimov oli silmapilk valmis pidu jätma, et Raskolnikovi vaatama minna, kuid naisterahvaste juurde läks ta vastu tahtmist ja suures kahtluses, sest ta ei usaldanud joobnud Razumihhinit. Kuid ta enesearmastus leidis kohe rahulduse ja isegi tasu: ta mõistis, et teda oodati tõepoolest nagu mõnd oraaklit. Ta istus siin täpselt kümme minutit ja suutis selle aja jooksul Pulheeria Aleksandrovnat täiesti rahustada ja veenda. Ta rääkis haruldaselt kaastundlikult, kuid tagasihoidlikult ja kuidagi liialdatud tõsidusega, just nagu seda teeb kahekümne seitsme aastane arst tähtsal konsultatsioonil, ja mitte ainukese sõnagagi ei kaldunud ta asjast kõrvale ega avaldanud väiksematki soovi naisterahvastega rohkem isiklikesse ja erasuhetesse astuda. Juba sisse minnes märganud, kui pimestavalt ilus on Avdotja Romanovna, püüdis ta kohe nõnda teha, nagu ei paneks ta seda sugugi tähele, pöördudes kogu kõneluse kestel ainuüksi Pulheeria Aleksandrovna poole. See kõik valmistas talle suurt sisemist rahuldust. Haige kohta ütles ta aga, et peab tema seisukorda praegusel silmapilgul täiesti rahuldavaks. Tema arvates on haiguse põhjuseks peale halva majandusliku seisukorra viimastel kuudel veel mõned hingelised mõjud, «haigus on nii-öelda mitmete keeruliste hingeliste ja materiaalsete mõjude, ärevuse, kartuste, murede, mõnesuguste ideede… ja muu saadus». Zossimov märkas möödaminnes, et Avdotja Romanovna hakkas siin eriti hoolega kuulama, ja peatus selle juures pisut pikemalt. Kuid Pulheeria Aleksandrovna äreva ja argliku küsimuse peale «mõnesugustest kahtlustest hulluksminemise suhtes» vastas ta rahuliku ja otsekohese naeratusega, et tema sõnu on liialdatud; et haige juures on muidugi tähele pandud mingisugust kinnismõtet, midagi, mis osutab monomaania poole, sest tema, Zossimov, peab praegu eriti silmas seda ülihuvitavat arstiteaduse osa, – kuid ometi tuleb meeles pidada, et haige sonis peaaegu tänaseni ja… ja muidugi kinnitab ja lahutab nüüd omaste tulek ta meelt ning mõjub päästvalt. «Ainult kui võimalik oleks hoiduda uute eriliste vapustuste eest,» lisas ta tähendusrikkalt juurde. Pärast seda tõusis ta üles, kummardas soliidselt ja lahkelt, kuna teda õnnistused, palav tänulikkus ja palved saatsid; Avdotja Romanovna sirutas talle isegi käe, ilma et jumalagajätja seda oleks taotlenud, ja nõnda lahkus ta, olles oma külaskäiguga, veel enam aga iseendaga, täiesti rahul.

«Homme räägime; heitke magama, kohe, tingimata!» kinnitas Razumihhin koos Zossimoviga lahkudes. «Homme, võimalikult vara, olen raportiga teie juures.»

«Siiski, kui kütkestav neiu on see Avdotja Romanovna!» tähendas Zossimov peaaegu keelt nilbates, kui nad mõlemad olid tänavale jõudnud.

«Kütkestav? Sa ütlesid kütkestav!» möirgas Razumihhin ja kargas äkki Zossimovi kallale, temal kõrist kinni haarates, «Kui sa kunagi peaksid julgema… Mõistad? Mõistad?» karjus ta ja raputas arsti kraest, surudes vastu seina. «Kuulsid?»

«Lase lahti, purjus kurat!» tõrjus teda Zossimov tagasi. Ja seejärel, kui Razumihhin oli ta juba lahti lasknud, vaatas ta temale tungivalt silma ning hakkas äkki laginal naerma. Razumihhin seisis, pea norus, tema ees süngeis ja tõsiseis mõtteis.

«Muidugi, mina olen eesel,» lausus ta, sünge nagu pilv, «kuid ometi… sina samuti.»

«Noh, tead, mitte sugugi samuti. Mina rumalustest ei unista.»

Nad läksid vaikides ja alles Raskolnikovi korteri juurde jõudes katkestas Razumihhin sügavas mures vaikimise.

«Kuule,» ütles ta Zossimovile, «sa oled tubli meesterahvas, kuid ma tean, et peale kõigi muude halbade omaduste oled sa veel naistekütt, pealegi veel üks sopasemaid. Sa oled närviline, nõrk rämps, üleannetu, oled rasva läinud ega suuda millestki loobuda, – kuid seda nimetan ma juba sopaks, sest see viib otseteed sopani. Sa oled enda niivõrd ära hellitanud, et usu, kõige vähem ma mõistan seda, kuidas sa küll nõnda saad hea ja ennastsalgav arst olla. Magab teine sulgpadjul (ise arst!), aga öösi tõuseb haige pärast üles! Kolme aasta möödudes sa haige pärast enam ei tõuse… Einoh, pagan võtku, asi pole selles, vaid hoopiski muus: sina magad täna öösi perenaise toas (suure surmaga sain ta niikaugele!), mina aga köögis: nõnda on teil hea juhus lähemalt tuttavaks saada! Mitte see, mis sina mõtled! Siin, kas tead, pole selle varjugi.»

«Ma ei mõtlegi ju…»

«Siin, tead, on häbelikkus, sõnakehvus, tagasihoidlikkus, julm neitsilikkus ja kõige selle juures – ohked, ning sulab kui vaha, aina sulab! Kõigi maailma kuradite nimel, päästa mind tema käest!… Amüsantne!… Teenin selle tasa, pea panen pandiks.»

Zossimov hakkas veel enam naerma.

«On ta sinu alles tümaks teinud! Ja milleks teda veel minule?»

«Kinnitan, vaeva pole kuigi palju, ainult räägi midagi, mingit lollust, nagu tahad, ainult istu kõrval ja räägi. Pealegi oled sa arst, hakka teda millestki ravima. Vannun sulle, et sa ei kahetse. Tal on klaver; ma klimberdan pisut, mul on üks tõeline vene laul: «Mu pisaraid nii palavaid…» Ta armastab tõelisi vene laule – noh, sellest laulust see hakkaski; kuid sina oled klaveril ju virtuoos, maestro, Rubinstein… Kinnitan sulle, sa ei kahetse!»

«Oled sa talle mingisuguseid lubadusi andnud või? Vormiline allkiri? Võib-olla lubasid naiseks võtta…»

«Mitte midagi, mitte midagi, täiesti mitte midagi. Ta ei olegi ju niisugune; Tšebarov mõtles…»

«Noh, siis jäta ta!»

«Nõnda ei või ju jätta!»

«Aga miks siis ei või?»

«Noh, kuidagi on nõnda, et ei või, ja see on kõik! Siin, kas tead, on mingisugune köitev algus.»

«Aga milleks sa teda siis meelitasid?»

«Ma pole teda sugugi meelitanud, võib-olla olen ma ise meelitatud, oma rumaluse tõttu, kuid temal on täiesti ükskõik, olen see mina või sina, ainult et aga keegi kõrval istuks ja ohkaks. Siin, kas tead… Ei oska sulle seda väljendada, siin on, noh, matemaatikat tunned sa ju hästi, tegeled sellega nüüdki veel, tean… noh, hakka temale integraalarvutamist seletama, jumala eest, ma ei tee nalja, räägin tõsiselt, tal on täiesti ükskõik: tema vahib sulle silma ja ohkab ning nõnda terve aasta ühtesoodu. Ma rääkisin talle muuseas tükk aega, päeva kaks, Preisi ülemkojast (sest millest siis temaga ikka rääkida?) – ainult ohkas ja higistas! Ainult ära räägi temale armastusest, saab häbikrambid, kuid tee nägu, nagu ei võiks sa lahkuda, noh, ja aitab. Hirmus mõnus; täiesti nagu kodus – loe, istu, pikuta, kirjuta… Isegi võib suudelda, ettevaatlikult muidugi…»

«Milleks teda siis mulle?»

«Oh, mitte kuidagi ei oska ma sulle seda seletada! Mõistad: teie kahekesi sobite väga hästi kokku! Juba varemini mõtlesin sinu peale… Sina ju lõpetad sellesamaga! Kas siis pole ükskõik, kas pisut varem või hiljem? Siin, kas tead, on mingisugune sulgpadjaline algus – oh! ja mitte ainult sulgpadjaline! Kisub sisse; siin on maailma lõpp, ankur, vaikne sadam, maailma alus, pliinide, rasvaste kalapirukate, õhtuse samovari, vaiksete ohete ja soojade vammuste ning soojaks köetud ahjude essents, – noh, just nagu oleksid surnud, aga samal ajal ka elus, mõlemad mõnusused korraga! Noh, kurat, lobisen tühja, aeg on magama minna! Kuule: öösi ärkan ma vahetevahel üles ja siis käin teda vaatamas. Ainult sest pole midagi, lollus, kõik on hea. Ära aga sina asjata rahutuks saa, siiski, kui tahad, mine, heida ka sina silm peale. Niipea kui midagi märkad, sonimist või palavikku näiteks, või ükskõik midagi; ärata mind silmapilk. Siiski, ei või olla…»