Kuritöö ja karistus/Kolmas osa/II

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
I
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
III

II

Razumihhin ärkas järgmisel hommikul kell kaheksa murelikult ja tõsiselt. Sel hommikul tekkis temas palju uusi ja ettenähtamatuid kahtlusi. Ta poleks varemini aimanudki, et ta kunagi nõnda unest ärkab. Viimse peensuseni mäletas ta kõike eilset ja mõistis, et temaga on midagi ebaharilikku juhtunud ja et ta rinda oli asunud mingisugune täiesti tundmatu tunne, mille sarnast ta kunagi polnud tundnud. Samal ajal taipas ta selgesti, et tema peas leegitsema löönud unistus on ülimal määral teostumatu, – seevõrra teostumatu, et tal tema pärast isegi häbi hakkas, ja ruttu läks ta üle teistele, rohkem igapäevastele muredele ja kahtlustele, mis talle päranduseks olid jäänud «eilsest äraneetud päevast».

Eilsetest mälestustest tundus talle kõige hirmsamana see, kui «alatu ja jälgina» ta oli end avaldanud, ja mitte ainult sellepärast, et ta oli olnud purjus, vaid et ta neiu seisukorda kasutades, rumala ja enneaegse armukadeduse tõttu tema peigmeest sõimas, ilma et oleks nende vastastikuseid suhteid ja kohustusi või isegi sõimatavat inimestki lähemalt tundnud. Ja missugune õigus oli tal tema üle nii ruttu ja äkki otsustada? Ja kes oli teda kohtumõistjaks kutsunud! Ja kas võib Avdotja Romanovna taoline olend anduda raha eest inimesele, kes pole seda väärt! Tähendab, ka temas peavad väärtused leiduma. Numbritoad? Ja tõepoolest, kust võis tema teada, mida need numbritoad endast kujutavad? Ta ju ütleb, et korter… ptüi, kui alatu see kõik on! Ja mis vabandus see on, et ta oli eile purjus? Rumal ettekääne, mis teda veel rohkem alandab. Viinas on tõde ja see tõde ongi kõik avaldunud, «see on – avaldus tema toore, kadeda südame kogu kasimatus». Ja kas on kuidagi lubatav temale, Razumihhinile, niisugune unistus? Mis on tema võrreldes selle neiuga? Tema on purjus räuskaja ja eilne hoopleja. «Kas on üldse võimalik niisugune küüniline ja naeruväärne võrdlus?» Selle mõtte juures punastas Razumihhin meeleheitel, ja äkki, nagu kiuste, tuli tal selgesti meelde, kuidas ta eile neile trepil seistes rääkis, et perenaine saab tema pärast Avdotja Romanovna peale kadedaks… see on juba sootuks väljakannatamatu. Kõigest jõust virutas ta rusikaga vastu köögiahju, vigastas oma käe ja lõi ühe telliskivi välja.

«Muidugi,» pomises ta natukese aja pärast endamisi mingisuguse enesealandamise tundega, «muidugi, kõiki neid häbitegusid pole võimalik enam kunagi ilustada ega tasandada… ja seega on asjatu selle üle pead murda, vaid peab vaikides ilmuma ning… oma kohuseid täitma… samuti vaikides… ja… ja ka mitte ennast vabandama, üldse mitte rääkima ja… ja muidugi on nüüd kõik kadunud!»

Ometi vaatles ta rõivastudes oma ülikonda harilikust hoolsamini. Teisi rõivaid tal ei olnud ja kuigi oleks olnud, võib-olla poleks ta neid selga pannud, – «niisama, lihtsalt kiuste poleks pannud». Kuid igatahes pole tal õigust küünikuks ja kasimatuks jääda; tal pole õigust teiste tundeid riivata, seda enam, et need teised vajavad ja kutsuvad teda enda juurde. Oma rõivad puhastas ta harjaga hoolikalt. Pesu oli tal alati enam-vähem rahuldav; selle poolest oli ta iseäranis puhas.

Täna hommikul pesi ta end hoolsasti – Nastasjal leidus seepi, – pesi juukseid, kaela ja eriti käsi. Kui aga küsimus tõusis, kas oma habemetüükad maha ajada või ei (Praskovja Pavlovnal oli väga hea habemenuga, mis oli kadunud härra Zarnitsõni päevilt säilinud), siis otsustati see, isegi mingisuguse vihaga, eitavalt: «Las jääb niisama! Muidu nad mõtlevad korraga, et ma ajasin habeme sellepärast ära… tingimata mõtlevad! Mitte mingi hinna eest!»

«Ja… ja mis peaasi, ta on nii jõhker, räpane, tal on trahterikombed, ja… ja oletamegi, et tema ise teab, ta on pisutki nii-öelda korralik inimene… kuid millega siin siis uhkustada, et oled korralik inimene? Igaüks peab korralik inimene olema ja pealegi veel pisut puhtam ja… ja ometi (tal tuleb meelde) on ka temal hinge peal mõned asjakesed… mitte just autud, kuid siiski!… Aga niisugused mõtted tal olid! Hm!… Ja seda kõike Avdotja Romanovnaga kõrvu seada! Noh, aga pagan võtku! Olgu! Kuid jään meelega niisuguseks räpaseks, ilgeks, trahterlikuks, sülgan selle peale! Lähen veel hullemaks!…»

Niisuguselt monoloogilt tabas teda Zossimov, kes oli maganud Praskovja Pavlovna juures saalis.

Ta laks koju ja enne minekut tõttas ta pilku haigele heitma. Razumihhin teatas talle, et see magab nagu nott. Zossimov käskis teda mitte enne äratada, kui ta ise ärkab. Ise lubas kella üheteistkümne paiku tagasi tulla.

«Ainult kui ta kodus on,» lisas ta juurde, «Ptüi, kurat! Isegi oma haige üle pole võimu, mine siis arsti! Ei tea, kas läheb tema nende juurde või tulevad need siia?»

«Ma arvan, et need tulevad muidugi siia,» vastas Razumihhin, kes küsimuse eesmärki mõistis, «ja hakkavad oma perekondlikest asjust rääkima. Ma lähen ära. Sinul kui arstil on muidugi rohkem õigust.»

«Ega minagi tema pihiisa ole; tulen ja lähen; nendetagi on palju tegemist.»

«Üks asi teeb mulle muret,» lausus Razumihhin kulmu kortsutades, «eile lobisesin talle teel purjus peaga kõiksugu lollusi… kõiksugu… muuseas, et sa kardad, nagu… oleks tal kalduvus hullumeelsusele…»

«Ka naisterahvastele lobisesid sa eile selle välja!»

«Tean, et see on rumal! Kas või löö mind! Aga ütle, oli sul tõepoolest mingi kindel mõte?»

«Lollus, ütlen ma; mis kindel mõte! Ise ju kirjeldasid teist monomaanina, kui mu tema juurde tõid… Eile aga valasime veelgi õli tulle, see tähendab, sina oma jutuga… maalrist; kena jutt, võib-olla just selle tõttu ta aru kaotaski! Oleksin ma täpselt teadnud, mis politseis sündis ja et seal keegi lontrus teda selle kahtlusega… solvas! Hm!… Siis poleks ma eile seda rääkida lubanud. Monomaanid teevad ju tilgast ookeani, näevad ilmsi olematut… Niipalju kui mina eilsest Zametovi jutust mäletan, selgus sellest mulle asi juba pooleldi. Ah, mis!… Tean üht lugu, kus keegi hüpohondrik, neljakümneaastane mees, kes ei jõudnud laua ääres välja kannatada kaheksa-aastase poisi igapäevaseid pilkeid, selle ära tappis! Siin aga – üleni närudes kogu kvartali jõhkard, algav haigus, ja niisugune kahtlus! Kõik selle raevutseva hüpohondriku kaela! Ühes hullumeelse ja haruldase auahnusega! Siinsamas võib-olla peitubki haiguse alguspunkt! Noh, aga kurat võtku!… Ahjaa, see Zametov on tõepoolest armas jõmpsikas, ainult, hm!… Asjata rääkis ta eile seda. Suur lobasuu!»

«Aga kellele ta rääkis? Minule ja sinule!»

«Ja Porfirile.»

«Mis sellest, et Porfirile?»

«Muide, on sul nende, tähendab, ema ja õe peale mingit mõju? Et nad temaga täna ettevaatlikumad oleksid…»

«Küllap räägivad teised kokku!» vastas Razumihhin vastu tahtmist.

«Ja miks ta nii väga selle Lužini peale vihastub?… See on nähtavasti rahakas inimene ja neiule vististi mitte vastumeelne… kuid neil enestel pole ju midagi? Mis?»

«Mis sa ometi pärid?» hüüdis Razumihhin ärritatult. «Kust mina tean, kas on midagi või ei ole? Küsi ise, võib-olla saad teada…»

«Ptüi, kui rumal sa mõnikord oled! Eilne aur alles peas… Nägemiseni; täna minu nimel oma Praskovja Pavlovnat öömaja eest! Pani ukse kinni, minu «tere hommikut» peale ei vastanud läbi uksegi, aga ise tõusis juba kell seitse üles, samovar viidi köögist koridori kaudu sisse… Mina polnud väärt tema silmi nägema…»

Punkt kell üheksa ilmus Razumihhin Bakalejevi numbritesse. Mõlemad naisterahvad ootasid teda ammu-ammu hüsteerilise kärsitusega. Nad olid juba kell seitse või isegi veel varem üles tõusnud. Razumihhin ilmus tumedana nagu öö, kummardas kohmakalt, mispärast ise kohe vihastus – enese peale mõistagi. Oma arve oli ta peremeheta teinud: Pulheeria Aleksandrovna tormas talle vastu, haaras tal mõlemast käest kinni ja pidi neid peaaegu suudlema. Argselt heitis noormees pilgu Avdotja Romanovnale; kuid ka selle kõrgis näos oli praegusel silmapilgul niipalju tunnustust ja sõprust, niisugune täielik ja ootamatu austus (pilkavate pilkude ja halvasti varjatud paratamatu põlguse asemel!), et Razumihhinil oleks tõepoolest kergem olnud, kui teda oleks vastu võetud sõimuga, sest muidu hakkas juba liiga piinlik. Õnneks oli kõneaine valmis ja sellest haaraski ta kohe kinni.

Kuuldes, et «pole veel ärganud», kuid «kõik on väga hea», teatas Pulheeria Aleksandrovna, et see ongi parem, «sest tal on väga, väga tarvis enne läbi rääkida». Järgnes küsimus tee kohta ja kutse koos juua: nemad polnud Razumihhini ootamise tõttu veel joonud. Avdotja Romanovna kõlistas, mille peale räpane kelner ilmus, kellelt tee telliti; ja viimaks serveeritigi see, kuid nii räpaselt ja ebaviisakalt, et naisterahvastel häbi hakkas. Razumihhin pidi jällegi numbritube sõimama hakkama, kuid talle tuli Lužin meelde ja ta jäi häbenedes vait ning sai väga rõõmsaks, kui Pulheeria Aleksandrovna viimaks hakkas ühtejärge, vahetpidamata küsimusi puistama.

Neile küsimustele vastates rääkis Razumihhin kolmveerand tundi, kuna teda alatasa uute küsimustega katkestati, ja nõnda jõudis ta kõik tähtsamad ja tarvilikumad faktid Rodion Romanovitši elust viimase aasta jooksul ära jutustada, lõpetades üksikasjalise haigusekirjeldusega. Nii paljugi jättis ta vahele, mida oligi vaja vahele jätta, näiteks selle juhtumi politseis ühes kõigi tagajärgedega. Tema vestlemist kuulati ahnelt; aga kui ta mõtles, et ta on juba lõpetanud ja oma kuulajad rahuldanud, siis selgus, et neil on tunne, nagu poleks ta veel alustanudki.

«Öelge, öelge mulle, mis te arvate… ah, vabandage, veel tänini ei tea ma teie nime,» lausus Pulheeria Aleksandrovna kärsitult.

«Dmitri Prokofjitš.»

«Nõnda siis, Dmitri Prokofjitš, ma tahaksin väga, väga teada… kuidas ta üldse… nüüd asjade peale vaatab, see on, saage must aru, kuidas seda teile küll öelda: mis talle meeldib ja mis ei meeldi? On ta ikka nii kergesti ärrituv? Missugused on ta soovid ja nii-öelda unistused, kui nii võib väljendada? Mis mõjub temasse praegusel silmapilgul iseäranis? Ühe sõnaga, ma sooviksin…»

«Ah, ema, kuidas oleks võimalik kõigele sellele nii äkki vastata!» tähendas Dunja.

«Ah, mu jumal küll, ma ei lootnud teda ju sugugi mitte niisugusena eest leida, Dmitri Prokofjitš.»

«See on väga loomulik,» vastas Dmitri Prokofjitš. «Minul ema ei ole, aga mul on onu, käib iga aasta kord siin ja peaaegu kunagi ei tunne mind ära, isegi välimuselt mitte, ometi on ta tark inimene; noh, aga teie kolmeaastase lahusoleku vältel on ometi palju vett merre voolanud. Ja mis teile öelda? Mina tunnen Rodioni poolteist aastat: tusane ja sünge, kõrk ja uhke! Viimasel ajal (võib-olla ka varem juba) umbusklik ja raskemeelne. Suuremeelne ja hea. Oma tundeid ei armasta avaldada ja ennem teeb mõne julmuse, kui et sõnadega oma südant väljendab. Kuid mõnikord pole ta sugugi raskemeelne, vaid lihtsalt külm ja ebainimlikkuseni tundmusteta, just nagu peituksid temas kaks vastupidist iseloomu, mis kordamööda vahelduvad. Mõnikord väga sõnakehv! Kunagi pole tal aega, aina segatakse teda, aga ise lamab, ei tee midagi. Ei pilka, kuid mitte sellepärast, et tal puuduksid teravused, tal nagu ei jätkuks niisuguste tühiste asjade peale aega. Ei kuula lõpuni, mis räägitakse. Kunagi ei tunne selle vastu huvi, mis praegusel silmapilgul kõiki teisi huvitab. Hindab end väga kõrgelt ja nagu näib, mitte üsna õiguseta. Noh, mis veel?… Mulle näib, et teie siiatulek avaldab temale kõige päästvamat mõju.»

«Ah, annaks ometi jumal!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna, kelle oli vaeseomaks piinanud Razumihhini otsus tema Rodja kohta.

Razumihhin heitis viimaks julgema pilgu Avdotja Romanovnale. Kõneluse ajal vaatas ta sagedasti tema poole, kuid ikka ruttu, möödaminnes, ainult hetkeks ja pööras silmad siis kohe kõrvale. Avdotja Romanovna istus kord laua äärde ja kuulas tähelepanelikult, sealsamas tõusis püsti ja käis harjunud kombel mõtteid mõlgutades mööda tuba edasi-tagasi, nurgast nurka, käed ristis, huuled kokku surutud, vahel harva midagi küsides, ilma et sellepärast oma käimist katkestaks. Ka temal oli harjumuseks mitte lõpuni kuulata, mida räägitakse. Seljas olid tal mingisugused tumedad ja kerged rõivad ja kaelas valge läbipaistev sall. Mitme tunnuse järgi otsustas Razumihhin kohe, et nende kahe naisterahva seisukord pidi olema äärmiselt vaene. Kui Avdotja Romanovna oleks olnud rõivastatud nagu mõni kuninganna, siis poleks noormees teda arvatavasti sugugi kartnud; nüüd aga, võib-olla just sellepärast, et ta oli nii vaeselt riides ja et noormees seda kehvust kohe tähele pani, puges tema rinda hirm ja ta kartis iga oma sõna, iga oma liigutust, mis oli muidugi väga raske inimesele, kes selletagi ennast ei usaldanud.

«Te rääkisite venna iseloomust väga palju huvitavat ja… rääkisite erapooletult. See on hea; ma arvasin, et te jumaldate teda,» tähendas Avdotja Romanovna naeratades. «Nagu näib, on ka see õige, et temal peaks mõni naisterahvas olema,» lisas ta mõtisklevalt juurde.

«Seda ma ei rääkinud, muide, võib-olla teil on ehk selles õigus, ainult…»

«Mis?»

«Ta ei armasta ju kedagi; võimalik, et ta kunagi armastama ei hakkagi,» lõpetas Razumihhin.

«See tähendab, pole armastamisvõimeline?»

«Teate, Avdotja Romanovna, te ise olete väga oma venna moodi, isegi kõiges!» purskas Razumihhin äkki, iseendale täiesti ootamatult, kuid kohe tuli tal meelde, mis ta just praegu vennast oli rääkinud, punastas nagu vähk ja kohmetus väga, Avdotja Romanovna ei suutnud teda vaadeldes naeru pidada.

«Rodjas võite mõlemad eksida,» lausus teravustest pisut riivatud Pulheeria Aleksandrovna. «Ma ei räägi praeguse aja kohta, Dunjake. See, mis Pjotr Petrovitš meile kirjutab… ja mis meie koos oletasime, võib kõik vale olla, kuid vaevalt suudate ette kujutadagi, Dmitri Prokofjitš, kuivõrd fantastiline ja, võiks öelda, tujukas ta on. Ta iseloomu pole ma kunagi võinud usaldada, isegi siis mitte, kui ta oli alles viieteistkümneaastane. Olen kindel, et ka nüüd võib ta endaga äkki midagi niisugust teha, mida ei tuleks ühelgi inimesel mõttessegi… Pole tarvis kaugele minna: on teil teada, kuidas ta aasta poolteise eest pani mind imestama, mind vapustas, peaaegu mu hauda ajas, mõeldes endale korraga naiseks võtta… kuidas ta nüüd oligi… selle Zarnitsõna, oma perenaise tütre?»

«Kas teie ehk midagi lähemalt sellest loost teate?» küsis Avdotja Romanovna.

«Teie arvate,» jätkas Pulheeria Aleksandrovna ägedalt, «et teda oleksid võinud siis takistada minu pisarad, palved, minu haigus, meie vaesus, see, et ma oleks mure pärast peaaegu hauda läinud? Rahulikult oleks ta kõigist takistustest üle astunud. Aga kas siis tõesti, kas tõesti tema meid ei armasta?»

«Ta ise pole sellest loost minule kunagi musta ega valget lausunud,» vastas Razumihhin ettevaatlikult, «kuid üht ja teist kuulsin ma proua Zarnitsõnalt endalt, kes pole ka sõnarohkete killast, ja see, mis ma kuulsin, on isegi pisut imelik…»

«Mis te siis kuulsite?» küsisid mõlemad naised korraga.

«Muidugi mitte midagi nii väga iseäralikku. Sain üksnes teada, et see abielu, mis oli juba täiesti korraldatud ja äpardus ainult mõrsja surma tõttu, polnud proua Zarnitsõnale sugugi meeltmööda… Pealegi räägitakse, et mõrsja polnud välimuselt iluski, räägitakse, et isegi inetu… ja haiglane ja… ja imelik… kuid siiski näib, et tal ei puudunud teatavad head omadused. Tingimata pidid tal mingisugused väärtused olema, muidu oleks võimatu mõista… Ka kaasavara polnud mingisugust ja seda poleks ta arvessegi võtnud… Üldse on niisuguses asjas raske otsustada.»

«Olen kindel, et ta oli väärikas tütarlaps,» tähendas Avdotja Romanovna lühidalt.

«Jumal andku mulle andeks, kuid ma rõõmutsesin seekord tema surma üle, ehk ma küll ei teadnud, kumb kumma oleks hävitanud: Rodja tema või tema Rodja,» lõpetas Pulheeria Aleksandrovna; pärast seda hakkas ta ettevaatlikult ja peatudes ning alatasa Dunjale pilke heites, mis sellele nähtavasti piinlik oli, jällegi eilse Raskolnikovi ja Lužini vahelise kokkupõrke üle järele pärima. See sündmus erutas teda nähtavasti kõige enam, ajas talle peaaegu hirmu peale. Razumihhin rääkis jällegi kõik, pikalt ja laialt, kuid nüüd lisas ta ka oma arvamuse juurde: tema süüdistas otseteed Raskolnikovi, et see oli solvanud Pjotr Petrovitšit ettekavatsetult, ja seekord leidis ta haiguses vähe põhjust vabandamiseks.

«Selle mõtles ta veel enne haigust valmis,» lisas ta juurde.

«Mina arvan sedasama,» ütles Pulheeria Aleksandrovna rusutud näoilmel. Kuid teda üllatas väga, et Razumihhin seekord Pjotr Petrovitši suhtes nii ettevaatlik oli ja temast peaaegu austavalt rääkis. Samuti üllatas see ka Avdotja Romanovnat.

«Teie olete siis Pjotr Petrovitšist niisugusel arvamusel?» ei läbenud Pulheeria Aleksandrovna küsimata jätta.

«Teie tütre tulevasest mehest ei võigi ma teisel arvamusel olla,» vastas Razumihhin kindlalt ja palavalt, «ja seda ei räägi ma ainult labase viisakuse tõttu, vaid sellepärast… sellepärast… noh, kas või ainult sellepärast, et Avdotja Romanovna ise on vabal tahtel seda inimest oma valikuga austanud. Kui ma aga teda eile nõnda manasin, siis oli see sellepärast, et ma eile olin vastikult purjus ja pealegi veel… arutu; jah, arutu, kaotasin pea, hull, täiesti… ja täna häbenen seda!» Ta punastas ja jäi vait. Avdotja Romanovna lõi näost lõkendama, kuid ei katkestanud vaikust. Sellest silmapilgust peale, kui hakati Lužinist rääkima, ei lausunud ta musta ega valget.

Pulheeria Aleksandrovna aga oli ilma tema abita nähtavasti kahevahel. Ta jäi oma jutuga takerduma, vaatas tükk aega tütrele otsa ja ütles, et teda teeb praegusel silmapilgul rahutuks iseäranis üks asjaolu.

«Vaadake, Dmitri Prokofjitš,» lausus ta. «Dunja, ma olen Dmitri Prokofjitšiga täiesti avameelne.»

«Muidugi, ema,» tähendas Avdotja Romanovna kaasaaitavalt.

«Asi on selles,» tõttas ema oma muret seletama, nagu oleks kõnelemiseks loasaamisega tema seljast koorem langenud. «Täna, väga vara, saime Pjotr Petrovitšilt kirja, vastuse meie eilsele teatele, et oleme pärale jõudnud. Eile pidi ta meil, nagu ta ise oli lubanud, jaamas vastas olema. Selle asemel oli meile mingisugune teener vastu saadetud ühes nende numbritubade aadressiga. See juhatas meid siia ja teatas Pjotr Petrovitši poolt, et tema ise tuleb täna hommikul. Selle asemel tuli aga temalt see kiri… Kõige parem, lugege see ise läbi; siin on punkt, mis mu väga rahutuks teeb… teie näete varsti isegi, mis punkt see on ja… öelge otsekoheselt oma arvamus, Dmitri Prokofjitš! Teie tunnete Rodja iseloomu kõige paremini ja nõnda võite ka kõige paremini nõu anda. Ütlen teile ette, Dunja on juba asja otsustanud, ja seda esimesest sammust peale, kuid mina, mina ei tea veel, mis teha ja… ja ootasin teid.»

Razumihhin avas eilse kuupäevaga märgitud kirja ja luges järgmist:

«Armuline proua, Pulheeria Aleksandrovna, mul on au teile teatada, et äkki ette tulnud takistuste tõttu ei olnud mul võimalik jaama vastu tulla, saates sel otstarbel vastu käbeda mehe. Samuti loobun aust teiega homme hommikul kokku saada, loobun tungivate senatiasjade tõttu ja et teile mitte tülinaks olla teie sugulasliku kokkusaamise puhul oma pojaga ning Avdotja Romanovnal oma vennaga. Teid aga vaatama ja tervitama tulla saab mul au olema teie korteris mitte hiljem kui homsel päeval punkt kell kaheksa pärast lõunat, millega julgen ühendada mõjuva ja, lisaksin juurde, tungiva palve, et meie ühisest kokkusaamisest juba Rodion Romanovitš mitte enam osa ei võtaks, sest tema solvas mind minu eilsel külaskäigul tema pool oma haiguse ajal senikuulmatul ja ebaviisakal viisil ning pealegi veel on mul isiklikult tingimata tarvilik ja mõõtuandev seletus teile avaldada, mille kohta tahaksin kuulda teie oma arvamust. Ühes sellega on mul au teile ette teatada, et kui minu palvest hoolimata ma seal Rodion Romanovitši kohtan, siis olen sunnitud viibimata eemalduma, milles juba süüdistage iseendid. Kirjutan aga teile selle eeldusega, et Rodion Romanovitš, kes minu sealolekul nii haigena tundus, sai kahe tunni pärast äkki terveks ja võib seega kodunt lahkudes teie poole ilmuda. Selles aga olen leidnud kinnitust oma silmaga, hobustega puruks tallatud joodiku korteris, kes sellest tallamisest suri ja kelle tütrele, teatavate elukommetega tüdrukule, ta eile kuni kakskümmend viis rubla matuseraha ettekäändel andis, mis mind väga pani imestama, teades, missuguste raskustega teie selle summa kokku korjasite. Seejuures oma iseäralist lugupidamist austatud Avdotja Romanovnale avaldades palun vastu võtta aupakliku truuduse tunded


oma alandlikult teenrilt
P. Lužinilt

«Mis ma nüüd pean tegema, Dmitri Prokofjitš?» jätkas Pulheeria Aleksandrovna peaaegu nuttes. «Noh, kuidas võin ma Rodjale soovitada mitte tulla? Eile nõudis ta kindlalt Pjotr Petrovitšile äraütlemist, aga siin kästakse veel teda ennast mitte vastu võtta! Ta tuleb kiuste, kui ta sellest kuuleb, ja… ja mis saab siis?»

«Tehke, nagu otsustas Avdotja Romanovna,» vastas Razumihhin rahulikult ja viivitamata.

«Ah, mu jumal küll! Tema ütleb… ta ütleb jumal teab mis ega seleta oma eesmärki! Ta ütleb, et parem on, see tähendab, mitte ainult parem, vaid millegipärast peab tingimata nõnda tegema, et Rodja täna õhtul kell kaheksa just tuleks ja et nad paratamatult kokku saaksid… Aga mina ei tahtnud Rodjale seda kirjagi näidata ja tahtsin kavalusega kuidagi nõnda seada, teie abi kasutades, et ta ei tuleks… sest tema on nii kergesti ärrituv… Ja mitte midagi ei mõista ma sellest, mis joodik seal küll ära on surnud ja mis tütar see on ja kuidas võis ta temale oma viimase raha ära anda… mis…»

«Mis teile nii kalliks maksma läks, emake,» lisas Avdotja Romanovna juurde.

«Ta polnud eile täie mõistuse juures,» lausus Razumihhin mõtlikult. «Kui te teaksite, mis ta trahteris tegi, kuigi targasti…. Hm! Mingisugusest surnust ja ühest tüdrukust rääkis ta mulle eile tõepoolest, kui koju läksime, aga ma ei mõistnud sellest sõnagi… Pealegi olin ma eile ise…»

«Kõige parem, ema, lähme ise tema juurde ja ma kinnitan, seal näeme kohe, mis teha, pealegi on selleks juba aeg. Issand! Kell on juba üksteist!» hüüdis ta oma suurepärast emailitud kuldkella vaadates, mis peene veneetsia keti otsas tal kaelas rippus ja muude ehetega kuidagi ei sobinud. «Peigmehe kingitus,» mõtles Razumihhin.

«Ah, on juba aeg!… Juba on aeg, Dunjake!» lausus Pulheeria Aleksandrovna ärevalt. «Mõtleb viimaks, et oleme eilse pärast pahased, kui nii kaua laseme oodata. Ah, mu jumal küll!»

Seda rääkides ajas ta endale kärsitult mantli selga ja pani kübara pähe; ka Dunja riietus. Ta kindad polnud mitte ainult kulunud, vaid isegi katkised, mida Razumihhin tähele pani, kuid seejuures see, et nad olid väga vaeselt riietatud, andis mõlemale naisterahvale nagu erilise auväärse ilme, mis juhtub alati nendega, kes oskavad kehvi rõivaid kanda. Razumihhin vaatas aukartlikult Dunjat ja tundis uhkust selle üle, et ta teda saadab. «See kuninganna,» mõtles ta endamisi, «kes vangikongis oma sukki nõelus, oli sel silmapilgul muidugi veel enam kuninganna moodi kui kõige toredamate pidustuste ja esinemiste puhul.»

«Mu jumal!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna. «Kas võisin ma kunagi mõelda, et kardan millalgi kohtumist oma pojaga, oma armsa, armsa Rodjaga, nagu praegu!… Mina kardan tõepoolest, Dmitri Prokofjitš,» lisas ta juurde ja tõstis argliku pilgu tema poole.

«Ärge kartke, ema,» ütles Dunja teda suudeldes. «Parem uskuge temasse. Mina usun.»

«Ah, mu jumal! Ma ju usun samuti, aga terve öö ma ei maganud!» hüüdis vaene naine.

Nad läksid tänavale.

«Tead, Dunja, niipea kui mul hommiku eel silmad kinni läksid, nägin ma äkki kadunud Marfa Petrovnat unes… üleni valges… astus minu juurde, võttis mu käe ja ise kõngutab mulle pead, ja nii valjult, nagu mõistaks hukka… Kas see tähendab head? Ah, mu jumal, Dmitri Prokofjitš, teie ju ei tea veel: Marfa Petrovna on surnud!»

«Ei, ei tea, missugune Marfa Petrovna?»

«Äkki surnud! Ja mõelge ometi…»

«Pärast, emake,» segas Dunja vahele, «nad ei teagi ju veel, kes on see Marfa Petrovna.»

«Ah, teie ei tea? Aga mina mõtlesin, et teil on juba kõik teada. Andke mulle andeks, Dmitri Prokofjitš, mul on neil päevil aru täiesti segi. Tõepoolest, ma pean teid lihtsalt meie päästeingliks ja sellepärast olin ma nii kindel, et teie teate juba kõik. Te olete mulle lihtsalt nagu oma sugulane… Ärge pange pahaks, et nõnda räägin. Ah, mu jumal küll, mis on teie parema käega! Olete talle haiget teinud?»

«Jah, veidi küll,» pomises õnnelik Razumihhin.

«Ma räägin mõnikord liiga südamest, nii et Dunja peab mind parandama… Kuid, mu jumal küll, missuguses pugerikus ta elab! Kas ta aga on üles ärganud? Ja see naisterahvas, tema perenaine, peab seda toaks? Kuulge, teie ütlete, et talle ei meeldi oma südant näidata, nii et mina võib-olla tüütan teda oma… nõrkustega?… Ehk õpetaksite, Dmitri Prokofjitš, kuidas ma temaga pean olema? Teate, ma käin, nagu oleksin sootuks pea kaotanud.»

«Kui näete, et ta kulmu kortsutab, siis ärge pärige liiga palju millegi üle; iseäranis ärge küsige liiga palju tervisest: talle ei meeldi see.»

«Ah, Dmitri Prokofjitš, kui raske on ema olla! Juba ongi trepp… Missugune hirmus trepp!…»

«Ema, te olete isegi kahvatu, rahustuge, mu kullake,» ütles Dunja teda õrnutsevalt puudutades. «Tema peab olema õnnelik, et ta teid näha saab. Teie aga piinlete nii väga,» lisas ta välkuvail silmil juurde.

«Oodake, ma lähen ees ja vaatan, kas ta on ärganud.»

Naisterahvad läksid tasahilju eesruttavale Razumihhinile järele ja kui nad neljandal korrusel perenaise ukse kohale jõudsid, siis nägid nad, et see on pisut praokil ja et kaks kilavat silma vahivad neid mõlemaid pimedusest läbi prao. Kui aga nende silmad teineteist kohtasid, tõmmati uks äkki kinni ja nii valjusti, et Pulheeria Aleksandrovna pidi ehmatusest peaaegu karjatama.