Kuritöö ja karistus/Kolmas osa/VI

←V

Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare

I→

EPUB

VI

«Ma ei usu, ei suuda uskuda!» kordas Razumihhin murelikult, püüdes kõigest jõust Raskolnikovi väiteid ümber lükata. Nad jõudsid juba Bakalejevi võõrastemaja juurde, kus neid Pulheeria Aleksandrovna ja Dunja juba ammugi ootasid. Razumihhin jäi ühtelugu kõnelusetuhinas tänaval seisma, olles kohmetuses ja erutuses juba ainult sellepärast, et nad esimest korda sellest asjast selgesti rääkima hakkasid.

«Ära usu!» vastas Raskolnikov külmal ja põlglikul naeratusel. «Sa nagu ikka ei pannud midagi tähele, ma aga kaalusin iga sõna.»

«Sa oled umbusklik, sellepärast kaalusidki… Hm… tõepoolest, olen nõus, Porfiri toon oli üsna imelik, ja eriti see nurjatu Zametov!… Sul on õigus, temas oli midagi; kuid miks, miks?»

«Öö jooksul mõtles ümber.»

«Otse vastupidi, vastupidi! Kui neil oleks see peamine mõte, siis püüaksid nad seda kõigest väest peita ja oma kaarte varjata, et pärast tabada… Nüüd aga on see jultunud ja ettevaatamatu!»

«Kui neil oleksid faktid käepärast, see tähendab tõelised faktid või vähegi põhjendatud kahtlustused, siis püüaksid nad muidugi oma mängu varjata, lootes veel rohkem võita (pealegi oleksid nad juba siis ammugi läbiotsimise toime pannud!). Kuid neil ei ole fakte, mitte ainustki, – ainult terendus, ainult kaksipidine mõiste, ainult lendav mõte – ja sellepärast katsuvadki nad jultumusega segi ajada. Võimalik ka, et ta vihastus seepärast, et fakte ei ole, ega jõudnud ennast pidada. Võimalik ka, et tal on oma eesmärk… Ta on nähtavasti tark inimene… Võib-olla tahtis ta mind sellega hirmutada, et ta teab… Siin, armas sõber, on oma psühholoogia… Siiski, vastik on kõike seda seletada. Jäta see!»

«Ja väga solvav! Mõistan sind! Kuid… et me juba täna kord sellest oleme selgesti rääkima hakanud (ja see on väga hea, et lõpuks hakkasime selgelt rääkima, olen rõõmus), siis tunnistan sulle otsekoheselt, et ma olen juba ammugi tähele pannud, et neil on kogu aeg see mõte, mõistagi, et vaevalt-vaevaltmärgataval, roomaval kujul, kuid mispärast kas või roomavalgi kujul? Kuidas nad julgevad? Kus peituvad selle juured? Kui sa teaksid, missuguses hullustuses ma olin! Kuidas: sellepärast, et vaese üliõpilase on murdnud puudus ja raskemeelsus juba enne sonimisega ühendatud rasket haigust, võib-olla juba selle alguses (pane tähele!), kes on umbusklik, enesearmastaja, tunneb oma väärtust ja kes kuus kuud on olnud oma toanurgas mitte kellegagi kokku puutudes, jäme särk seljas ja tallutamata saapad jalas, – et see vaene üliõpilane seisab mingisuguste jaoskonna närude ees ja kannatab teotust; siinsamas pistetakse aga ootamatu võlg nina alla, õuenõunik Tšebarovile antud veksel, mille tähtaeg mööda lastud, haisev värv, kolmkümmend pügalat Réaumuri järgi, sumbunud õhk, inimeste summ, isiku tapmisest rääkimine, kelle juures hiljuti käidud, ning see kõik – tühja kõhuga! Miks ei peaks siin minestus peale tulema! Ja sellega, just sellega põhjendataksegi! Kurat võtku! Ma saan ju aru, et see on tüütav, kuid mina sinu asemel, Rodja, pistaksin neile laginal näkku naerma, või veel parem: sülitaksin näkku ja hästi paksult, ning jagaksin paarkümmend kõrvakiilu iga nelja tuule poole, muidugi arukalt, nagu neid alati peab andma, ning sellega lõpetaksingi. Saada nad põrgusse! Võta süda rindu! Häbi!»

«Seda ütles ta siiski hästi,» mõtles Raskolnikov.

«Saada põrgusse! Aga homme jällegi ülekuulamine,» rääkis ta kibedusega. «Kas tõesti pean siis neile seletusi andma? Mu meel on sellegipärast paha, et ma eile end trahteris Zametovi ees alandasin…»

«Kurat võtku! Lähen ise Porfiri juurde! Pitsitan teda sugulase moodi, las paljastab kõik kuni juurteni! Zametovi aga…»

«Lõpuks ometi aimas!» mõtles Raskolnikov.

«Kuule!» hüüdis Razumihhin, äkki tal õlast kinni haarates. «Kuule! Sa luiskad! Ma mõtlesin järele: sa luiskasid. Noh, mis sissevedamine see siis on? Sa ütled, et küsimus tööliste kohta oli sissevedamiseks? Saa ometi aru: noh, kui sina oleksid seda teinud, kas oleksid sa siis võinud selles eksida, et nägid, kui korterit värviti… ja töölisi? Otse vastupidi: sa poleks mitte midagi näinud, kuigi oleksid näinud! Kes tunnistaks iseenda vastu?»

«Kui mina selle teo oleksin teinud, siis oleksin tingimata öelnud, et nägin töölisi ja ka seda korterit,» jätkas Raskolnikov vastu tahtmist ja ilmse vastikusega.

«Aga milleks siis iseenda vastu rääkida?»

«Sellepärast, et ainult harimatud inimesed või ainult kõige vilumatumad algajad salgavad ülekuulamisel järjest kõike. On aga pisut-pisutki rohkem arenenud inimene või vilunud, siis püüab ta tingimata kõik välised ja paratamatud tõsiasjad olevaks tunnistada; ainult põhjused otsib neile teised, sisendab oma iseäraliku ja ootamatu varjundi, mis annab asjale sootuks teise tähenduse või laseb teises valguses paista. Porfiri võis nimelt arvata, et mina tingimata nõnda vastan ja temale tingimata ütlen, et nägin, pean tõenäoliseks, ja pillan seejuures midagi seletuseks…»

«Ta oleks sulle ju kohe öelnud, et kahe päeva eest ei võinudki seal töölisi olla ja et, tähendab, sa käisid nimelt tapmise päeval seal, kell kaheksa. Ja olekski su segi ajanud.»

«Jah, seda ta arvestaski, et ma ei jõua asja taibata ja tõttan nimelt võimalikult tõepäraselt vastama ning unustan, et kahe päeva eest ei võinudki seal töölisi olla.»

«Kuidas võis siis seda unustada?»

«See on kõige kergem! Niisugustes kõige tühisemais asjus eksivadki kavalad inimesed kõige kergemini. Mida kavalam inimene, seda vähem oletab ta, et tema kõige lihtsamal asjal segi aetakse. Kavalat peab just lihtsa nükkega tabama. Porfiri pole sugugi nii rumal, nagu sa arvad…»

«Küll on ta aga niisugusel korral lontrus!»

Raskolnikov ei saanud naeru pidada. Kuid samal silmapilgul näisid talle imelikuna tema oma vaimustus ja see õhin, millega ta viimase seletuse rääkis, kuna ta aga kogu eelmist kõnelust tasase tülgastusega jätkas, nähtavasti teatava eesmärgiga, paratamatu tarviduse tõttu.

«Mõned punktid hakkavad juba maitsema!» mõtles ta endamisi.

Kuid peaaegu samal hetkel muutus ta äkki rahutuks, nagu oleks teda mõni ootamatu ja ärev mõte tabanud. Ta rahutus kasvas. Nad olid juba Bakalejevi numbrite ukse ette jõudnud.

«Mine üksi,» ütles Raskolnikov äkki, «ma tulen silmapilk tagasi.»

«Kuhu sa lähed? Me oleme juba kohal!»

«Mul on väga vaja minna; asja pärast… tulen poole tunni pärast… Ütle seal…»

«Nagu tahad, ma tulen sulle järele!»

«Mis, ka sina tahad mind piinata!» hüüdis ta niisuguse kibeda ärritusega, niisuguse meeleheitega pilgus, et Razumihhinil käed kõrvale langesid. Razumihhin seisis veidi aega trepil ja vaatas süngel pilgul, kuidas sõber oma põiktänava poole sammus. Viimaks pigistas ta hambad kokku, surus käed rusikasse ning vandus siinsamas, et ta veel täna Porfiri kui sidruni välja pigistab, ja ta läks mööda treppi üles kauasest ootamisest erutatud Pulheeria Aleksandrovnat rahustama.

Oma maja juurde jõudnud, olid Raskolnikovi meelekohad higist ligedad ja ta hingas raskesti. Ruttu läks ta mööda treppi üles, astus oma lukustamata tuppa ja pani ukse haaki. Seejärel tormas ta hirmunult ja meeletult nurka, sama tapeediaugu juurde, kuhu olid tol korral asjad peidetud, pistis käe august sisse ja katsus hoolega kõik läbi, sõrmitsedes kõiki sopikesi ja tapeedikurdusid. Mitte midagi leides tõusis ta üles ja tõmbas sügavalt hinge tagasi. Esiti Bakalejevi võõrastemaja ette jõudes näis talle korraga, et mõni asi, mõni kett, nööp või pabergi, millesse olid asjad mässitud ja millel on vanaeide käega kirjutatud märkus peal, võis tookord kuidagi tal ehk sõrmede vahele jääda, kuhugi prakku libiseda ning pärast äkki ootamatu ning paratamatu süütõendina tema ette ilmuda.

Ta seisis nagu mõtteisse süüvinult ning imelik, rõhutud, poolarutu naeratus levis ta huulil. Viimaks võttis ta mütsi ja astus tasakesi toast välja. Ta mõtted läksid segi. Mõtlikult läks ta alla väravasse.

«Siin nad ise ongi!» hüüdis vali hääl. Raskolnikov tõstis pea.

Kojamees seisis oma toa uksel ja näitas otseteed teda kellelegi lüheldasele mehele, kes välimuselt oli linnakodanik ja kel seljas oli midagi kitlitaolist, mille alt paistis vest, ise eemalt vaadates väga eide moodi. Võidunud mütsiga pea rippus allapoole ja kogu kuju oli kuidagi küürus. Kõhetu ja kortsuline nägu näitas üle viiekümne, väikesed pondunud silmad vaatasid süngelt, karmilt ja tusaselt.

«Mis on?» küsis Raskolnikov kojamehe juurde astudes.

Kodanik vaatas altkulmu kõõrdi talle otsa, silmitses teda kiirustamata teravalt ja tähelepanelikult; seejärel pöördus pikkamisi ümber ja läks sõna lausumata väravast välja tänavale.

«Mis see siis on?» hüüdis Raskolnikov.

«Keegi käis küsimas, kas elab siin üliõpilane, nimetas teid ja kelle juures elate. Teie tulite alla, ma näitasin, aga tema läks minema. Näete ju.»

Ka kojamees seisis arusaamatuses, siiski mitte väga, ja kui ta põrmuke oli mõelnud, ronis oma tuppa tagasi.

Raskolnikov tõttas kodanikule järele, keda nägi teisel pool tänavat minemas, endiselt ühtlasel ja aeglasel sammul, pilk maha suunatud ja nagu millegi üle mõeldes. Raskolnikov jõudis talle varsti järele ja käis natuke maad tema kannul; viimaks astus ta võõrale kõrvale ja vaatas talle näkku. See pani teda kohe tähele, vaatas kiiresti tagasi, aga lõi jällegi silmad maha ja nõnda läksid nad tükk aega kõrvuti, sõna lausumata.

«Teie küsisite mind… kojamehelt?» lausus viimaks Raskolnikov, aga kuidagi üsna vaikselt.

Kodanik ei vastanud ega tõstnud silmigi. Jälle vaikus.

«Ja mis see siis on… tulite küsima… ja vaikite… mis see ometi on?» Raskolnikovi hääl kippus katkema ja sõnad ei tahtnud selgesti kuuldavale tulla.

Seekord tõstis kodanik silmad üles ja vaatas kurjakuulutaval, süngel pilgul Raskolnikovile otsa.

«Mõrtsukas!» ütles ta äkki vaikse, kuid kõlava ja selge häälega…

Raskolnikov kõndis tema kõrval. Ta jalad muutusid äkki väga nõrgaks, selg läks külmaks ja süda jättis silmapilguks nagu tuksumise; siis hakkas äkki pekslema, nagu oleks ta haagist lahti karanud. Nõnda läksid nad umbes sadakond sammu – kõrvuti ja jällegi vaikides.

Kodanik ei vaadanud tema poole.

«Mis te ometi… mis… kes on mõrtsukas?» pomises Raskolnikov vaevaltkuuldavalt.

«Sina oled mõrtsukas,» sõnas kodanik veel selgemalt ja mõjuvamalt, nagu mingisuguse vihase, võidurõõmsa naeratusega ja vaatas jällegi otse Raskolnikovi kahvatusse näkku ning tema kustunud silmadesse. Nad jõudsid ristteele. Kodanik pöördus vasemale poole tänavasse ja läks tagasi vaatamata edasi. Raskolnikov jäi paigale ja vahtis kaua talle järele. Ta nägi, kuidas see, umbes viiekümne sammu järel, ümber pöördus ja tema poole vaatas, kuna tema ikka veel endisel kohal liikumatult seisis. Võimatu oli nii kaugelt silmaga hästi seletada, kuid Raskolnikovile näis, et too ka nüüd nagu ennistki külmalt, vihkavalt ja võidurõõmsalt naeratas.

Tasasel ja jõuetul sammul, värisevi põlvi ja nagu külmast kangestunult tuli Raskolnikov tagasi ja läks oma toakongi. Ta võttis mütsi peast, pani selle lauale ning seisis kümmekond minutit liikumatult. Siis heitis ta oimetult diivanile ja sirutas end seal haiglaselt, nõrgalt oiates; ta silmad olid suletud. Nõnda lamas ta pool tundi.

Ta ei mõelnud millestki. Olid küll mingisugused mõtted või mõtete katkendid, mingisugused kujutlused, korratud ja seoseta, – inimeste näod, mis lapsepõlves nähtud või mis talle üksainus kord kuskil silme ette tulnud ja mida ta muidu eales poleks meelde tuletanud; V. kiriku torn, piljard kuskil trahteris ja mingisugune ohvitser piljardilaua ääres; sigarilõhn kuskil keldrikorrusel asuvas tubakapoes; joogikoht; tagatrepp, mis üsna pime ning solki ja munakoori täis; kuskilt kostis pühapäevane kirikukellade helin… Tuulispeana vaheldusid ja keerlesid asjad. Mõned isegi meeldisid talle ja ta püüdis neid kinni haarata, kuid nad kustusid ja midagi rõhus teda nagu sisemiselt, ent mitte väga… Ajuti oli isegi hea olla. Kerge külmavärin püsis, ja ka see tundus peaaegu meeldivana.

Ta kuulis Razumihhini ruttavaid samme ja ta häält, ta sulges silmad ja tegi, nagu magaks. Razumihhin avas ukse ja seisis mõni aeg lävel, nagu millegi üle aru pidades. Siis astus tasakesi tuppa ja lähenes ettevaatlikult sohvale. Kostis Nastasja sosin:

«Ära puutu; las magab une otsa; küll ta pärast sööb.»

«Tõepoolest,» vastas Razumihhin.

Mõlemad läksid ettevaatlikult toast välja ja panid ukse kinni. Möödus veel pool tundi. Raskolnikov avas silmad ja heitis jällegi selili, tõstes käed pea alla…

«Kes see on? Kes on see nagu maa alt ilmunud inimene? Kus ta oli ja mis ta nägi? Ta nägi kõik, see on selge. Kus ta seisis ja kust ta vaatas? Miks ta alles nüüd põranda alt välja tuli? Ja kuidas võis ta näha – on see võimalik?… Hm!» jätkas Raskolnikov tardudes ja võpatades. «Ning karp, mille Nikolai ukse tagant leidis: on ka see võimalik? Süütõendid? Jätsid sajatuhandikulise joonekese silmapaari vahele – ongi egiptuse püramiidi suurune süütõend! Kärbes lendas ja juba ta nägi! On siis nõnda võimalik?»

Ja jälkusega tundis ta äkki, kuidas ta nõrgaks jäi, füüsiliselt nõrgaks.

«Ma oleksin pidanud ju seda teadma,» mõtles ta hädise naeratusega. «Ja kuidas söandasin ma, ennast tundes, ennast ette tundes, kirve võtta ja verd valada. Ma olin kohustatud varemini teadma… Hee, ma ju teadsingi varemini!…» sosistas ta meeleheitel.

Ajuti jäi ta peatuma mõne mõtte ette:

«Ei, need inimesed pole nõnda tehtud; tõeline valitseja, kellele kõik on lubatud, purustab Touloni, korraldab Pariisis veresauna, unustab sõjaväe Egiptusse, raiskab pool miljonit inimest sõjakäiguks Moskva vastu ja heidab Vilnos selle üle nalja; ja temale ehitatakse pärast surma ausambad, – tähendab kõik on lubatud. Ei, neil inimestel nähtavasti pole ihu, vaid on pronks!»

Üks äkiline, kõrvaline mõte ajas ta järsku peaaegu naerma.

«Napoleon, püramiidid, Waterloo, – ja kõhetu, ilge registraatori lesk, vanaeit, liigkasuvõtja, punane kirst voodi all, – noh, kuidas võiks seda ära seedida kas või Porfiri Petrovitš!… Kuidas suudaksid nad seda seedida!… Ilutunne takistab: «Kas roniks Napoleon «vanaeide» sängi alla!» Äh, rämps!»

Ajuti tundus talle, nagu soniks ta: ta langes palavikulisse vaimustatud meeleollu.

«Vanaeit on lollus!» mõtles ta ägedalt ja hoogsalt. «Vanaeit ongi ehk eksitus, kuid asi pole temas! Vanaeit oli ainult haigus… tahtsin ruttu üle astuda… ma ei tapnud inimest, vaid tapsin põhimõtte! Põhimõtte ma tapsingi, kuid üle ei astunud ma ometigi, jäin siiapoole külge… Ainuke, mis ma mõistsin – tappa! Ja isegi seda ei mõistnud ma, nagu näib… Põhimõte? Mispärast Razumihhin, lollike, ennist sotsialiste sõimas? Töökas ja äriline rahvas; tegelevad «üldise õnnega»… Ei, elu on antud mulle ainult üks kord ja enam ei tule teda: mina ei taha «üldist õnne» oodata. Ma tahan ka ise elada, muidu pole mõtetki elada. Mis siis? Ma ei tahtnud ainult rublat peos hoides mööda minna oma näljasest emast, oodates «üldist õnne». «Viin nii-öelda oma telliskivi üldise õnne heaks ja maitsen sellepärast südames rahu.» Hahaa! Miks te siis minu vahele jätsite? Ma elan ju ainult üks kord, ka mina tahan ju… Äh, ma olen ainult esteetiline täi ja muud mitte midagi,» lisas ta äkki naerdes juurde, nagu oleks ta arust ära. «Jah, ma olen tõepoolest täi,» jätkas ta kahjurõõmsalt mõttest kinni haarates, temas urgitsedes ja temaga mängides ning lõbutsedes, «esiteks juba ainult sellepärast, et ma selle üle targutan, et olen täi, ning teiseks sellepärast, et ma terve kuu kõige armulisemat loojat tülitasin, teda tunnistajaks kutsudes, et mitte oma lihahimu tõttu ei võta ma seda ette, vaid et mul on suurepärane ja meeldiv eesmärk… hahaa! Kolmandaks sellepärast, et otsustasin teostamisel silmas pidada võimalikku õiglust, kaalu ja mõõtu ning – aritmeetikat: kõigist täidest valisin kõige kasutuma ja otsustasin teda tappes temalt võtta ainult niipalju, kui mul esimeseks sammuks vaja, ja mitte rohkem ega vähem! (Ülejäänu, tähendab, oleks läinud kloostri heaks, testamendi järgi muidugi – hahahaa!) Sellepärast, sellepärast olen ma lõplikult täi,» lisas ta hambaid kiristades juurde. «Sellepärast, et ma isegi ju võib-olla olen ehk veel halvem ja vastikum kui tapetud täi, ning ma tundsin seda juba ette, et ütlen endale nõnda pärast seda, kui olen juba tapnud! Kas võib niisuguse koledusega midagi võrrelda! Oh nurjatust, oh alatust!… Oh, kuidas mõistan ma nüüd «prohvetit», mõõk peos, hobuse seljas: allah käsib ja sina, «värisev» loomake, kuula sõna! «Prohvetil» on õigus, õigus, kui ta kuskil keset tänavat hea patarei üles seab ja põmmutab maha õiglase ning ülekohtuse, ilma et neid vääriliseks peaks seletustki andma! Kuula sina, värisev loom, ja – ära himusta, sest see pole sinu asi!… Oh, mitte mingi hinna eest ei anna ma vanaeidele andeks!»

Ta juuksed olid higist ligedad, värisevad huuled kuivad, liikumatu pilk tungis lakke.

<Ema ja õde – kuidas ma neid armastasin! Miks ma neid nüüd vihkan! Jah, ma vihkan neid; vihkan füüsiliselt, ei suuda neid enda läheduses taluda… Ennist läksin ja suudlesin ema, mäletan… Sülelda ja mõelda, et kui ta teada saaks, kas siis… temale öelda? Ma saaksin sellega toime… Hm! Ta peab samasugune olema nagu minagi,» lisas ta tungival mõttel juurde, nagu võitleks ta maadvõtva sonimisega. «Oh, kuidas ma praegu seda vanaeite vihkan! Vististi tapaksin ta veel kord, kui ta üles ärkaks! Vaene Lizaveta! Milleks küll tema siia sattus?! Siiski, imelik, miks ma tema peale peaaegu mitte sugugi ei mõtle, nagu poleks teda tapnudki!… Lizaveta! Sonja! Vaesed, vaiksed, vaiksete silmadega… Armsad!… Miks nad ei nuta? Miks nad ei oiga…? Nad annavad kõik… vaatavad tasaselt ja vaikselt… Sonja, Sonja! Vaikne Sonja…!»

Ta jäi tukastama, talle tundus imelikuna, et ta ei mäleta, kuidas ta tänavale sattus. Oli juba hiline õhtu. Videvik tihenes, täiskuu paistis ikka selgemini ja selgemini; kuid õhk oli kuidagi eriti lämmatav. Inimesed käisid hulgakesi mööda tänavaid; käsitöölised ja ametis olnud inimesed läksid koju, teised jalutasid; lõhnas lubja, tolmu ja seisva vee järele. Raskolnikov läks kurvalt ja murelikult: ta mäletas väga hästi, et ta teatud eesmärgiga kodust välja tuli, et oli vaja midagi teha ja tõtata, kuid mida nimelt – selle oli ta unustanud. Äkki jäi ta seisma ja nägi, et teisel pool tänavat, kõnniteel, seisab inimene ja annab talle käega märku. Ta läks üle tänava tema juurde, kuid äkki pöördus see inimene ümber ja läks longuspäi edasi, nagu poleks midagi juhtunud, ilma et oleks tagasi vaadanud või nägu teinud, nagu oleks ta teda kutsunud. «Kas ta mind ikka tõesti kutsus?» mõtles Raskolnikov, kuid hakkas talle siiski järele minema. Ent juba enne kümmet sammu tundis ta tema ära ning – kohkus; see oli hiljuti nähtud kodanik, samasuguses ürbis ja samuti küürus. Raskolnikov läks talle silmnäolt järele; süda peksles tal; nad pöördusid põiktänavale, – too ei vaadanud ikkagi veel tagasi. «Kas ta teab, et ma talle järele lähen?» mõtles Raskolnikov. Kodanik läks ühe suure maja väravast sisse. Raskolnikov astus ruttu värava juurde ja hakkas silmitsema: ehk vaatab ta tagasi ja kutsub teda? Tõepoolest, kui see võlvi alt läbi juba hoovi jõudis, pöördus ta äkki ümber ja andis jällegi nagu käega märku. Raskolnikov läks kohe läbi võlvialuse, kuid hoovil kodanikku enam ei olnud. Tähendab; ta pidi kohe esimesele trepile minema. Raskolnikov tõttas talle järele. Tõepoolest, kaks treppi kõrgemal kostsid veel kellegi ühetasased ja aeglased sammud. Imelik, trepp oli nagu tuttav! Näe, esimesel korrusel on aken; läbi ruutude langes kuuvalgus kurvalt ja saladuslikult; juba teine korrus. Aa! see on ju sama korter, milles töölised värvisid… Kuidas ta küll kohe seda ära ei tundnud? Eesmineva inimese sammud vaikisid: tähendab, ta jäi seisma või pages kuhugi peitu. Juba kolmas korrus; kas veel edasi minna? Ja kui vaikne seal on, isegi õudne hakkab… Kuid ta läks ometi. Tema oma sammude müra hirmutas ja kohutas teda. Mu jumal, kui pime! Kodanik pidi siin kuhugi nurka peitu pugema. Aa! korteri uks on trepi poole pärani lahti; ta pidas aru ja astus sisse. Esikus oli väga pime ja tühi, mitte hingegi, nagu oleks kõik välja kantud; tasahilju, kikivarvul läks ta võõrastetuppa: kogu tuba oli heleda kuuvalgusega üle külvatud; kõik oli siin endist viisi: toolid, peegel, kollane diivan ja raamitud pildid. Päratu suur ümarik vaskpunane kuu paistis otse aknast sisse. «Kuu pärast ongi kõik nii vaikne,» mõtles Raskolnikov, «ta on praegu vististi mõistatamisega ametis.» Ta seisis ja ootas, ootas kaua, ja mida vaiksem oli kuu, seda valjemini peksles tema süda, isegi valus hakkas. Ja ikka vaikne. Äkki kostis silmapilkne kuiv ragin, nagu oleks peergu murtud, ning jällegi oli kõik vaikne. Ärganud kärbes lendas äkki vastu akent ja hakkas kaeblikult pirisema. Samal hetkel silmas ta nurgas, väikese kapi ja akna vahel naisterahva mantlit, mis rippus seinal. «Milleks on siin see mantel?» mõtles ta. «Seda ju enne ei olnud…» Tasakesi astus ta lähemale ja aimas, et mantli taga on keegi peidus. Ta lükkas käega mantli ettevaatlikult kõrvale ja nägi, et siin seisab tool ja toolil nurgas istub kössis vanaeit, pea rinnal, nii et ta kuidagi ei võinud tema nägu näha, kuid see oli tema. Ta seisis tema juures. «Kardab!» mõtles ta, vabastas kirve tasakesi silmusest ja lõi vanaeidele lagipähe – korra, kaks. Kuid imelik, eit ei liigatanudki hoopide tõttu, nagu oleks ta puust. Raskolnikov hirmus ära, kummardus lähemale ja hakkas teda silmitsema, kuid ka eit laskis pea veel madalamale vajuda. Ta kummardus siis sootuks põranda ligi ja vaatas talle altpoolt näkku, vaatas ja kangestus: vanaeit istus ja naeris – aina kõkutas teine laginal naerda kuulmatut naeru, kõigest hingest püüdes hoida, et Raskolnikov teda ei kuuleks. Äkki näis talle, et magamistoa uks läheb pisut praokile ja et ka seal naerdakse ja sosistatakse. Teda valdas hullustus: kõigest jõust hakkas ta vanaeidele pähe taguma, kuid iga kirvelöögiga kostsid magamistoast naer ja sosin ikka valjemini ja valjemini, kuna vanaeit naerust aina kõikus. Ta pistis jooksma, kuid esik oli juba inimesi täis, uks trepile oli pärani lahti ja trepiesisel ning allpool – aina inimesed, pea pea kõrval ja kõik vaatavad, – kuid kõik ootavad hinge kinni pidades ja vaikivad!… Süda kiskus tal kokku, jalad ei liigu, oleksid nagu maa külge kasvanud… Tahtis karjatada ja – ärkas üles.

Ta tõmbas raskesti hinge tagasi, kuid imelik, uni oleks nagu ikka veel edasi kestnud: toauks oli pärani lahti ja lävel seisis täiesti võõras inimene ning silmitses teda ainiti.

Raskolnikov ei jõudnud veel hästi silmi avada, kui ta nad juba uuesti sulges. Ta lamas selili ega liigutanud ennast.

«Kestab veel unenägu või ei,» mõtles ta ja kergitas vaevaltmärgatavalt lauge, et vaadata: võõras seisis endisel paigal ja jätkas tema silmitsemist. Äkki astus ta ettevaatlikult üle läve, pani ukse hoolikalt enda järel kinni, lähenes lauale, ootas veidi – kogu see aeg temalt pilku pööramata, – ja istus tasa, ilma mürata sohva kõrvale toolile; kübara pani ta enda lähedale põrandale, kuna ta kahe käega kepile toetus ning lõua kätele surus. Oli näha, et seadis end kauaks ajaks ootama. Nagu pilgutavate ripsmete vahelt seletada võis, oli see juba aastates mees – tüse, tiheda, heleda, peaaegu valge habemega…

Möödus kümmekond minutit. Oli veel valge, kuid kaldus õhtule. Toas valitses vaikus. Isegi trepilt ei kostnud ainustki häält. Sumises ainult mingi suur kärbes ja peksis end lennul vastu akent. Viimaks muutus see väljakannatamatuks: Raskolnikov ajas enda äkki sohval istukile.

«Noh, öelge, mis teil vaja?»

«Ma ju teadsin, et ega te ei maga, vaid teete ainult, nagu magaksite,» vastas võõras imelikult ja hakkas rahulikult naerma. «Arkadi Ivanovitš Svidrigailov, lubage end tutvustada…»