Kuritöö ja karistus/Neljas osa/I

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
VI
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
II


NELJAS OSA

I

«Kas tõesti kestab veel uni?» mõtles veel kord Raskolnikov.

Ta silmitses oma ootamatut külalist ettevaatlikult ja umbusklikult.

«Svidrigailov? Missugune lollus! Ei või olla!» lausus ta viimaks kuuldavalt, kuid ikkagi veel kaheldes.

Nagu näis, ei imestanud külaline mitte väga selle hüüde üle.

«Kahel põhjusel astusin teie juurde sisse; esiteks, soovisin isiklikult tuttavaks saada, sest juba ammugi olen teist palju kuulnud teile väga huvitavast ja kasulikust küljest; teiseks aga unistan, et te ehk ei põikle kõrvale võib-olla mind teatavas ettevõttes aitamast, mis puutub otseteed teie õekese Avdotja Romanovna kasudesse. Mind üksi, ilma soovitusteta, võib-olla ei lase ta nüüd eelarvamuste tõttu oma hoovilegi, noh, aga teie abiga, ümberpöördult, loodan ma…»

«Loodate halvasti,» pistis Raskolnikov vahele.

«Kas nad jõudsid alles eile siia, lubage küsida?»

Raskolnikov ei vastanud.

«Eile, ma tean. Ma ju ise jõudsin alles tunaeile pärale. Noh, kuulge, mis ma teile selle kohta ütlen, Rodion Romanovitš; ennast vabandada pean ülearuseks, kuid lubage öelda: mis selles kõiges siis minu poolt tõepoolest nii kuritegelikku on, tähendab ilma eelarvamusteta mõistusega otsustades?»

Raskolnikov jätkas oma vaikivat silmitsemist.

«Kas see, et oma majas kiusasin taga kaitsetut neiut ja «teotasin teda oma alatute ettepanekutega» – kas nii või? (Ise tõttan ette!) Kuid eeldage ometi, et ka mina olen inimene, et nihil humanum[1]… ühe sõnaga, et mind võidakse ahvatleda ja mina võin armastama hakata (mis juba muidugi ei sünni meie eneste käsul), siis seletub kõik iseenesestki kõige loomulikumal viisil. Kogu see küsimus on selles: olen ma nurjatu või olen ma ise ohver? Noh, aga kuidas ohver? Kui ma oma armastatule soovitasin minuga Ameerikasse või Šveitsi põgeneda, võisid mul ju kõige ausameelsemad tunded olla, pealegi mõtlesin ma veel vastastikuse õnne peale!… Mõistus ümmardab ju kirge; armas aeg, võib-olla hävitasin iseend veel rohkem!…»

«Asi pole sugugi selles,» ütles Raskolnikov jälkusega vahele, «te olete lihtsalt vastik, olgu teil õigus või ärgu olgu, noh, teid ei taheta tunda ja kihutatakse minema, ja minge siis ometi!…»

Svidrigailov pahvatas äkki naerma.

«Te olete siiski… teile ei saa auku pähe rääkida!» lausus ta ja naeris kõige otsekohesemalt. «Ma mõtlesin kavalust tarvitada, aga ei, teie asusite just sellele õigele punktile!»

«Teie jätkate ju praegugi oma kavalust.»

«Mis siis? Mis siis?» kordas Svidrigailov täie hooga naerdes. «See on ju bonne guerre[2], nagu öeldakse, ja kõige süütum kavalus!… Kuid ometi katkestasite mind: nii või teisiti, mina kinnitan jällegi, et mingisuguseid ebameeldivusi poleks olnud, kui mitte see juhtum aias… Marfa Petrovna…»

«Marfa Petrovna saatsite ju ka, nagu räägitakse, teise ilma?» sõnas Raskolnikov jämedalt vahele.

«Ah te olete ka sellest kuulnud? Siiski, kuidas ei peaks kuulma… Noh, selle teie küsimuse kohta ei tea tõepoolest, kuidas vastata, kui minu oma südametunnistus selles asjas täiesti puhas on. See tähendab, ärge arvake, et ma seal midagi niisugust kardaksin: kõik toimetati täielikus korras ja täpsuses; arstlik läbivaatamine leidis rabanduse, mille põhjuseks oli suplemine pärast tugevat lõunasööki, kus peaaegu pudel viina ära joodi, ja pealegi ei võinudki midagi muud ilmsiks tulla… Ei, kuid vaadake, mis ma mõni aeg endamisi mõtlesin, iseäranis teel, vagunis istudes: kas ma ehk kogu sellele… õnnetusele kuidagi kaasa ei aidanud hingelise ärrituse või millegi muu sellisega? Kuid jõudsin otsusele, et ka seda ei võinud kuidagi olla.»

Raskolnikov hakkas naerma.

«Mis lõbu see pakub nõnda muretseda!»

«Aga miks te naerate? Saage ometi aru: ainult kaks korda lõin ma piitsaga, isegi vorpe ei leidunud… Ärge pidage mind küünikuks, palun, ma tean täpipealt, kui nurjatu see minu poolt oli, noh, ja nõnda edasi; kuid samuti tean ma kindlasti, et Marfa Petrovna minu nõnda-öelda õhina üle rõõmustas. Teie õe lugu oli algusest lõpuni juba ära kulunud. Marfa Petrovna oli juba kolmas päev sunnitud kodus istuma; polnud enam midagi, milleks linna sõita, ja pealegi oli ta selle kirjaga juba kõiki ära tüüdanud (kirja lugemisest olete muidugi kuulnud?). Ning äkki langevad need kaks piitsahoopi nagu taevast! Esimene asi oli: käskis kohe tõlla valmis panna!… Ma ei räägi juba enam sellest, et naistel tuleb ette mõnikord niisuguseid silmapilke, kus nad väga, väga tahavad haavunud olla, hoolimata kõigest nähtavast meelepahast. Kõigil tuleb ette neid silmapilke; inimene üldse armastab väga haavunud olla; olete seda tähele pannud? Kuid naistel on see iseäranis. Võiks isegi öelda, et sellega nad oma aega viidavadki.»

Raskolnikov mõtles korra juba üles tõusta ja ära minna ning sellega kohtumise lõpetada. Kuid teatav uudishimu ja isegi nagu mingi kaalutlus hoidsid teda silmapilguks tagasi.

«Kas te armastate riielda?» küsis ta hajameelselt.

«Ei, mitte väga,» vastas Svidrigailov rahulikult. «Marfa Petrovnaga ei riielnud me peaaegu kunagi. Meie elasime väga leplikult ja tema oli minuga alati rahul. Piitsa tarvitasin kogu meie seitsme aasta jooksul kõigest kaks korda (kui mitte üht kolmandat korda arvesse võtta, mis on muide väga kahemõtteline): esimest korda kaks kuud pärast meie abiellumist, kohe pärast külasse sõitmist, ja nüüd, viimati. Aga teie juba arvasite, et ma olen niisugune nurjatu, tagurlane, orjaperemees? Hehee… Ah jaa: kas ei ole teil ehk meeles, Rodion Romanovitš, kuidas mõni aasta tagasi, veel neil õndsail trükivabaduse päevil, meil üldrahvalikult ja üldkirjanduslikult üht mõisnikku häbistati – nime olen unustanud! – piitsutas teine vagunis üht sakslannat, mäletate? Siis veel, samal aastal sündis vististi ka see ««Vek’i» kõlvatu tegu» (noh, need «Egiptuse ööd», avalik lugemine, mäletate? Mustad silmad! Oh, kus oled sa, me kuldne noorus!). Noh, minu arvamus on nõnda; isandale, kes sakslast piitsutas, ei tunne ma sugugi kaasa, sest et tõepoolest… mis seal kaasa tunda! Kuid seejuures ei või ma ütlemata jätta, mõnikord tuleb ette niisuguseid salakavalaid «sakslannasid», et minu arvates pole ühtegi edumeelset, kes võiks endas täiesti kindel olla. Sellest seisukohast ei vaadanud tol korral asja peale keegi, kuna aga just see seisukoht ongi päris humaanne, tõepoolest nõnda!»

Seda öelnud, hakkas Svidrigailov jällegi äkki naerma. Raskolnikovil oli selge, et see on inimene, kes on midagi kindlalt otsustanud ja kes teab, mis ta teeb.

«Te pole mõni päev järgemööda vist kellegagi rääkinud?» küsis ta.

«Peaaegu nõnda. Aga mis siis: imestasite vist, et olen nii mõnus inimene.»

«Ei, imestan, et olete liiga mõnus inimene.»

«Sellepärast, et ma teie küsimuste jämedust pahaks ei pannud? Kas nõnda või? Jah… milleks pahaks panna? Kuidas küsisite, nõnda ka vastasin,» lisas ta imetlusväärse lihtsusega juurde. «Mind ei huvita ju peaaegu miski eriti, jumala eest!» jätkas ta kuidagi mõtlikult. «Iseäranis nüüd… ei tegele millegagi… Siiski, te võite mõelda, et mina püüan teatava eesmärgiga meeldida, seda enam, et mul on teie õega asja, ise ütlesin ju. Kuid ma ütlen teile otsekoheselt: väga igav! Iseäranis need kolm päeva, nii et ma teie üle isegi rõõmu tundsin… Ärge saage vihaseks, Rodion Romanovitš, kuid teie ise paistate mulle millegipärast hirmus imelikuna. Tehke mis tahes, kuid teis on midagi; ja nimelt nüüd, see tähendab, mitte just sel silmapilgul, vaid üldiselt nüüd… Nonoh, ma ei räägi, ei räägi enam, ärge kortsutage kulmu! Ma pole ometi niisugune karu, nagu teie arvate.»

Raskolnikov vaatas süngelt talle otsa.

«Teie võib-olla pole sugugi karu,» ütles ta. «Mulle näib isegi, et teie olete väga heast seltskonnast pärit, vähemalt võite, kui juhus nõuab, ka korralik inimene olla.»

«Mind ei huvita ju eriti kellegi arvamus,» vastas Svidrigailov kuivalt ja isegi nagu kõrkuse varjundiga, «ja miks ei peaks siis ajuti ka lontrus olema, liiatigi kui seda kehakatet nii mõnus on meie kliimas kanda ja… ja iseäranis, kui selleks on sul loomulik kalduvus,» lisas ta jällegi naerma hakates.

«Ma kuulsin, et teil olevat siin palju tuttavaid. Te olete ju üks neist, kes «pole ilma sidemeteta». Milleks olen siis mina teile niisugusel juhtumil, kui mitte teatavaks otstarbeks?»

«Seda ütlesite õigesti, et mul on tuttavaid,» hakkas Svidrigailov sõnasabast kinni, ilma et oleks peapunktile vastanud, «juba olen kohanud; vedelen juba kolmandat päeva siin niisama; tunnen ise teisi ja, nagu näha, tuntakse ka mind. Muidugi, olen viisakalt riides ega kuulu vaeste kilda; meist läks ju maaseaduski mööda: metsadest ja heinamaadest käib vesi üle, kasu ei jää tulemata; kuid… sinna ma enam ei lähe; juba enne tüütas ära; olen juba kolmandat päeva siin ega tee kellegagi tegemist… Aga siis veel see linn! See tähendab, kuidas ta meil küll nõnda on tekkinud, öelge, olge head? Kantseleiametnikkude ja igasuguste seminaristide linn! Tõepoolest, nii paljutki ei märganud ma varemini, aastat kaheksa tagasi, kui ma siin ula logelesin… Ainult anatoomia peale panen nüüd kogu oma lootuse, jumala eest!»

«Mis anatoomia peale?»

«Mis aga puutub neisse klubidesse, Düssottidesse, teie pointidesse või ehk ka progressisse, – noh, see las olla ilma meieta,» lõpetas ta, ilma et ta jällegi oleks küsimust tähele pannud. «Ja pealegi, mis lõbu pakub mängus võltsida?»

«Kas teie olete ka võltsinud?»

«Kuidas siis ilma selleta saab? Meid oli kaheksa aastat tagasi terve seltskond, kõige peenem muidugi; viideti aega; teate, kõik niisugused, kel on head kombed, luuletajad, kapitaliga inimesi oli. Ja üldse on meil, vene seltskonnas, kõige paremad kombed neil, keda on pekstud – olete seda tähele pannud? Mina olen ju nüüd maal nõnda alla käinud. Aga ometi pidi mind tookord keegi Nežini kreeklasenäru võlgade pärast trellide taha pistma. Siis ep see Marfa Petrovna mul teele sattuski, tingis ja lunastas mu kolmekümne tuhande hõbeseekli eest. (Kõigega kokku olin 70 000 võlga.) Astusime ka seaduslikku abiellu ja tema viis mu kohe ära maale, nagu mõne varanduse. Tema oli ju minust viis aastat vanem. Armastas väga. Seitse aastat ei toonud ma jalgagi maalt linna. Ja pange tähele, kogu see aeg hoidis ta valmis minu vastu suunatud dokumenti, võõral nimel muidugi, selle kolmekümne tuhande kohta, nii et kui mul mõttesse oleks tulnud mässama hakata – silmapilk lõksu! Ja oleks seda tingimata teinud! Naistel hakkab see ju kõik kokku!»

«Aga kui dokumenti poleks olnud, kas oleksite siis plehku pannud?»

«Ei tea, kuidas seda öelda. Mind see dokument peaaegu ei kitsendanudki. Mul polnud tahtmist kuhugi minna ja välismaale kutsus mind Marfa Petrovna isegi paar korda, nähes minu igavust. Aga mis! Välismaal käisin ma juba varemini, seal hakkas mul ikka läila. Mitte just et… aga kujutage ette: koidab, Napoli laht, meri, vaatad, ja on kuidagi kurb. Kõige vastikum, et sa tõepoolest millegi üle kurvatsed! Ei, kodumaal on parem: siin vähemalt süüdistad kõiges teisi ja mõistad iseenda õigeks. Ma võib-olla sõidaksin ehk nüüd põhjanaba teekonnale, sest j’ai le vin mauvais[3] ja juua on vastik, kuna peale viina enam midagi üle ei jää. Katsusin. Räägitakse, Berg tõusvat pühapäeval Jussupovi aias suurel õhupallil üles, otsib teatava maksu eest kaaslasi, on see tõsi, mis?»

«Mis siis? Kas teie lendaksite kaasa?»

«Mina? Ei… niisama…» pomises Svidrigailov, nagu oleks see tal tõepoolest mõttes.

«Mis temaga on, kas ta siis tõepoolest või?» mõtles Raskolnikov.

«Ei, dokument mind ei kitsendanud,» jätkas Svidrigailov mõtlikult, «mina ise ei tahtnud külast välja sõita. Pealegi on sellest juba aasta, kui Marfa Petrovna minu nimepäeval dokumendi mulle tagasi andis ja lisaks veel kaunikese summa kinkis. Temal oli ju kapital. «Näete, kuidas ma teid usaldan, Arkadi Ivanovitš,» nõnda just ütles ta. Te ei usu, et ta nõnda ütles? Aga teate: minust sai maal päris korralik peremees; ümberkaudu tuntakse mind. Tellisin raamatuidki. Marfa Petrovna kiitis seda esiteks heaks, aga pärast hakkas kartma, et poen raamatuisse.»

«Nähtavasti igatsete väga Marfa Petrovna järele?»

«Mina? Võib-olla. Tõepoolest, võib-olla. Ah jaa, kas te usute viirastusi?»

«Missuguseid viirastusi?»

«Harilikke viirastusi, missuguseid siis!»

«Aga teie usute?»

«Minugipärast mitte, pour vous plaire[4]… Mitte just, et ei…»

«Ilmuvad teised või?»

Svidrigailov vaatas kuidagi imelikult talle otsa.

«Marfa Petrovna arvab heaks vaatamas käia,» rääkis ta suud imelikku naeratusse viltu kiskudes.

«Kuidas nii – arvab heaks vaatamas käia?»

«Juba on teine kolm korda käinud. Esimene kord nägin teda matusepäeval, tund peale surnuaialt kojutulekut. See oli enne minu ärasõitu. Teine kord – tunaeile, koidikul, Malaja Višeral, kui olin teel; kolmas kord aga nägin paar tundi tagasi seal, kus ma korteris olen, oma toas, olin üksi.»

«Ilmsi?»

«Täiesti. Kõik kolm korda ilmsi. Tuleb, räägib pisut, ja läheb uksest välja; alati uksest. Isegi oleks nagu kuulda.»

«Miks ma küll kohe arvasin, et teiega kindlasti midagi niisugust sünnib!» lausus äkki Raskolnikov. Ja samal hetkel imestas, et oli seda öelnud. Ta oli suures ärevuses.

«Soo! Teie arvasite nõnda?» küsis Svidrigailov imestudes. «Kas tõesti? Noh, kas ma ei öelnud teile, et meis on mingisugune ühine punkt, mis?»

«Teie pole sellest rääkinud!» vastas Raskolnikov teravalt ja ägedalt.

«Pole rääkinud?»

«Ei!»

«Mulle näis, et olen rääkinud. Ennist, kui ma sisse astusin ja nägin, et lamate, silmad suletud, kuna ise näo teete… ütlesin endale kohe: «Seesama ta just ongi!»»

«Mis see tähendab: seesama? Millest te räägite?» hüüdis Raskolnikov.

«Millest? Aa, tõepoolest, ei tea millest…» pomises Svidrigailov puhtsüdamlikult ja nagu segi minnes.

Nad vaikisid umbes minuti. Vahtisid teineteise otsa pärani silmil.

«See on kõik lollus!» hüüdis Raskolnikov pahaselt. «Mis ta teile räägib, kui ta ilmub?»

«Ah tema? Mõelge ometi: kõige tühisemaist asjust, ja imetlege inimest: just see vihastabki mind. Esimene kord tuli sisse (mina, teate, olin väsinud: matusetalitus, lahkunu mälestamine, pärast liitia, peielaud; viimaks jäin üksi kabinetti, panin sigari suitsema, langesin mõttesse), tuli uksest sisse. «Aga teie,» ütleb teine, «Arkadi Ivanovitš, olete tänaste toimetuste tõttu söögitoas jätnud kella üles keeramata.» Seda kella keerasin tõepoolest mina ise kõik need seitse aastat iga nädal üles ja kui juhtusingi unustama – tuli tema ja tuletas meelde. Järgmisel päeval sõitsin juba siiapoole. Valge hakul läksin jaama, öö otsa olin tukastanud, keha valutab, silmad unised – võtsin kohvi; vaatan, Marfa Petrovna istub äkki minu kõrvale, kaardid käes: «Kas ma ei peaks teile, Arkadi Ivanovitš, teekonna kohta kaarte välja panema?» Tema oli nimelt kaartide väljapanemises suur meister. Noh, ja ma ei anna endale andeks, et ma ei lasknud välja panna. Jooksin hirmunult ära, samal silmapilgul, tõsi küll, kõlises ka kelluke. Täna istusin pärast närust söögimaja lõunat, raske kõhuga; istun, suitsetan, äkki jällegi Marfa Petrovna, astub sisse, ehitud, uued rohelised siidriided, lõpmata pikk saba: «Tere, Arkadi Ivanovitš! Kuidas teile mu kleit meeldib? Aniska nõnda ei õmble.» (Aniska oli meie küla õmbleja, endine pärisori, käis Moskvas õppimas, kena tüdruk.) Seisab ja keerleb minu ees. Ma vaatasin ta riideid ja pöörasin siis tähelepaneliku pilgu ta näkku. «Et teil ka himu otsa ei lõpe,» ütlen talle, «Marfa Petrovna, niisuguste tühiste asjade pärast minu juures käia, ennast tülitada.» – «Ah, mu jumal küll, kullake, ka tülitada ei tohi enam!» Et teda õrritada, räägin talle: «Marfa Petrovna, ma tahan naist võtta.» – «Teist võib seda juba uskuda, Arkadi Ivanovitš; pole suur au teile, et vaevalt olete naise maha matnud, kui juba sõidate uut otsima. Ja kui veel hästi valiksite, aga ma tean ju – sellest ei tule head ei temale ega teile endalegi, ajate ainult head inimesed naerma.» Ütles ja läks, saba nagu kahiseks teisel. Missugune lollus, eks?»

«Te võib-olla valetate seda kõike?» küsis Raskolnikov.

«Mina valetan harva,» vastas Svidrigailov mõtlikult ega pannud nagu küsimuse jämedust tähele.

«Aga varemini, enne seda, pole te kunagi viirastusi näinud?»

«E-ei, olen näinud, üksainus kord elus, kuus aastat tagasi. Mul oli teener Filka; just oli teine maha maetud, kuid mina olin nagu selle unustanud, hüüdsin: «Filka, piip!» Ja tuli teine sisse ja otseteed puhveti juurde, kus mul piibud seisavad. Mina istun ja mõtlen: «See on mulle kättemaksmiseks,» sest just enne surma läksime ägedasti riidu. «Kuidas sa julged,» ütlen ma, «lõhkise küünarnukiga minu juurde sisse tulla – välja, lurjus!» Pöördus ümber, läks välja ja enam ei tulnudki. Marfa Petrovnale ma siis sellest ei rääkinudki. Tahtsin lasta Filka eest hingepalvet pidada, kuid… pisut häbi hakkas.»

«Minge arsti juurde.»

«Mõistan ilma teietagi, et olen haige, ehkki tõepoolest ei tea, mis haigus see on; minu arvates olen mina teist viis korda tervem. Mitte seda ei küsinud ma teilt, kas usute või mitte, et viirastused ilmuvad. Vaid ma küsisin teilt: kas usute, et viirastusi on?»

«Ei, mitte mingi hinna eest ei usu!» hüüdis Raskolnikov nagu vihaga.

«Aga kuidas räägitakse harilikult?» pomises Svidrigailov nagu endamisi, vaatas kõrvale ja laskis pea longu. «Räägitakse: sa oled haige, tähendab, see, mis sulle ilmub, on ainult olematu jampsimine. Kuid selles pole ju kindlat loogikat. Olen nõus, et viirastused ilmuvad ainult haigeile; aga see tõendab ju ainult, et viirastused võivad ainult haigele ilmuda, mitte aga seda, et neid üldse ei ole.»

«Muidugi ei ole!» kinnitas Raskolnikov ärritatult.

«Ei ole? Teie arvate nõnda?» jätkas Svidrigailov, pikkamisi tema poole vaadates. «Noh, aga mis siis, kui nõnda arutada (olge mulle abiks): viirastused – need on nii-öelda teiste maailmade tükikesed ja killud, nende algus. Tervel inimesel, mõistagi, pole vaja neid näha, sest terve inimene on kõige maisem inimene ja peab seega ainult siinset elu elama, täiuse ja korra otstarbel. Noh, aga niipea kui pisut haigeks jäädakse, pisut rikutakse normaalset maist korda organismis, kohe hakkab ilmuma teise maailma võimalus, ja mida rohkem haige, seda rohkem on ka kokkupuutumist teise maailmaga, nii et kui inimene täiesti ära sureb, siis astub ta otseteed siit teise maailma. Mina arutasin selle üle juba ammugi. Kui usute tulevast elu, siis võite ka seda arutust uskuda.»

«Mina ei usu tulevast elu,» ütles Raskolnikov.

Svidrigailov istus mõttes.

«Aga mis siis, kui seal on ainult ämblikud või midagi selletaolist?» ütles ta äkki.

«See inimene on hullumeelne,» mõtles Raskolnikov.

«Meile näib igavik ikka ideena, mida pole võimalik mõista, millegi ilmatu suurena! Aga miks siis tingimata just ilmatu suurena? Kuid äkki, kõige selle asemel, kujutlege, on seal ainult üks toake, midagi tahmunud talusauna-taolist, kuna kõigis nurkades on ämblikud, ning see ongi kogu igavik. Teate, minu silmade ees virvendab mõnikord midagi sellesarnast.»

«Ja kas tõesti, kas tõesti teil mitte midagi lohutavamat ja õiglasemat silme ette ei kerki?» hüüdis Raskolnikov haiglase tundega.

«Õiglasemat? Aga kuidas seda teada, võib-olla see ongi õiglane, ja teate, ma teeksin just meelega nõnda,» vastas Svidrigailov ebamääraselt naeratades.

Raskolnikovi valdas selle inetu vastuse juures äkki mingisugune külmus. Svidrigailov tõstis pea, vaatas ainiti talle otsa ja pahvatas äkki naerma.

«Ei, te peaksite vaat mis arvesse võtma,» hüüdis ta, «pool tundi tagasi polnud me teineteist näinudki, peame endid vaenlasteks, meie vahel on otsustamata asigi; aga meie jätsime asja kus seda ja teist ning pugesime pagan teab mis kirjandusse! Noh, kas mul pole õigus, öeldes, et oleme ühe põllu marjad?»

«Olge nii lahke,» jätkas Raskolnikov ärritatult, «ja lubage end paluda rutem mulle seletust anda ning teatada, miks lasksite mu oma külaskäigu au osaliseks saada… ja… ja ma ruttan, mul pole palju aega, ma tahan kodust välja minna…»

«Olge head, olge head. Teie õde Avdotja Romanovna läheb härra Lužinile, Pjotr Petrovitšile?»

«Kas ei võiks kuidagi loobuda igasugustest küsimustest, mis minu õesse puutuvad, ja tema nime mitte mainida? Ma ei mõista isegi seda, kuidas julgete tema nime minu juuresolekul suhu võtta, olles tõepoolest Svidrigailov?»

«Temast ma tulingi just rääkima, kuidas siis mitte mainida?»

«Hea küll, rääkige, kuid rutem!»

«Ma olen kindel, et teil on härra Lužini, minu naise sugulase kohta juba oma arvamus olemas, kui te olete temaga vähemalt pool tundi rääkinud või tema kohta midagi õigesti ja täpselt kuulnud. Avdotja Romanovnale ta kaaslaseks ei kõlba. Minu arvates ohverdab Avdotja Romanovna end selles asjas suuremeelselt ja järelekaalumatult oma… oma perekonna heaks. Selle järgi, mis ma teist olen kuulnud, näis mulle, et teie oleksite omalt poolt väga rahul, kui see abielu võiks kellelegi kahju tegemata nurja minna. Nüüd aga, kus ma teid isiklikult tunnen, olen selles kindel.»

«Teie poolt on see kõik väga naiivne, vabandage, tahtsin öelda: ülbe,» ütles Raskolnikov.

«Kas te sellega tahate tähendada, et ma muretsen iseenda pärast. Rahustuge, Rodion Romanovitš, kui mina muretseksin oma kasu pärast, siis ei avaldaks ma end nii otseteed, sest ma pole ometi päris lollpea. Selles suhtes avaldan teile ühe psühholoogilise veidruse. Ennist oma armastust Avdotja Romanovna vastu õigustades ütlesin ma, et olen ise ohver. Noh, olgu teile siis nüüd teada, et mina ei tunne praegu vähematki armastust; mitte kõige vähematki, nii et mulle endalegi see imelikuna näib, sest et ma kord tõepoolest midagi tundsin…»

«Logelemise ja liiderlikkuse tõttu,» pistis Raskolnikov vahele.

«Tõepoolest olen ma liiderlik logeleja. Kuid siiski, teie õel on niipalju häid omadusi, et ka mina teatava mulje mõjust ei võinud pääseda. Aga see kõik on lollus, nagu nüüd isegi näen.»

«Kas ammugi juba näete?»

«Juba varemini hakkasin seda tähele panema, kuid lõplikult veendusin alles tunaeile, peaaegu just Peterburi jõudmise silmapilgul. Siiski, veel Moskvas arvasin, et sõidan Avdotja Romanovna kätt püüdma ja härra Lužiniga võistlema.»

«Vabandage, et katkestan teid, kuid olge head: kas ei võiks lühemalt ning otseteed teie külaskäigu otstarbe juurde asuda? Mul on kiire, pean välja minema…»

«Kõige suurema heameelega. Jõudnud siia ja otsustanud teatavat… teekonda ette võtta, soovisin enne seda tarvilikud ettevalmistavad korraldused teha. Mu lapsed jäid tädi juurde; nad on rikkad; aga mind isiklikult pole neil vaja. Ja mis isa ma olengi! Enesele võtsin ma ainult selle, mis Marfa Petrovna oli mulle aasta eest kinkinud. Minule aitab sellestki. Vabandage, silmapilk asun asja enda juurde. Enne teekonda, mis võib-olla teostub, tahan ma härra Lužiniga lõpparve teha. Mitte just, et mina teda nii väga ei võiks sallida, kuid tema pärast meil Marfa Petrovnaga see viimane riidki tuli, kui ma teada sain, et just Marfa Petrovna need pulmad oli sobitanud. Ma soovin nüüd Avdotja Romanovnaga teie vahetalitusel ja minugipärast kas või teie juuresolekul kokku saada, et talle seletada, esiteks, et härra Lužinist pole tal mingit tulu loota, vaid palju ennem just kahju. Peale selle sooviksin temalt hiljutiste ebameeldivuste pärast andeks paluda ja tahaksin temalt luba saada, et võiksin talle kümme tuhat rubla pakkuda ning nõnda tema lahkuminekut härra Lužiniga kergendada, kellest vabanemise vastu – olen selles kindel – temal endalgi, kui aga võimalus leiduks, midagi ei ole.»

«Teie olete tõepoolest hullumeelne!» hüüdis Raskolnikov mitte niivõrd vihasena, kui imestununa. «Kuidas te julgete nõnda rääkida?»

«Seda ma juba teadsin, et te karjuma hakkate; kuid, esiteks, olgugi et ma rikas pole, see kümme tuhat rubla on mul ometi vaba, see tähendab, ta on mulle täiesti, täiesti üleliigne. Kui Avdotja Romanovna seda summat vastu ei võta, siis kulutan selle võib-olla veel rumalamini. See on esiteks. Teiseks: minu südametunnistus on täiesti puhas; mina pakun ilma igasuguse tagamõtteta. Uskuge või ärge uskuge, aga pärast saate teie ja ka Avdotja Romanovna teada. Asi on ainult selles, et mina tõesti tekitasin teie auväärt õele pisut muret ja ebameeldivusi; seega siis, tundes siirast kahetsust, soovin südamest: mitte oma pattu lunastada, mitte ebameeldivuste eest rahaga maksta, vaid lihtsalt tema heaks midagi kasulikku teha, sel põhjusel, et ega minagi endale monopoli pole võtnud ainuüksi kurja teha. Kui minu ettepanek miljondikugi osa omakasu sisaldaks, siis ei hakkaks ma ainult kümmet tuhandet pakkuma, kuna ma ju kõigest viis nädalat tagasi talle rohkem pakkusin. Pealegi, võimalik, et ma võib-olla vägagi ruttu ühe neiu endale naiseks võtan, järelikult hävivad kõik kahtlused minu vastu Avdotja Romanovna suhtes. Lõpuks ütlen ma, et härra Lužinile mehele minnes võtab Avdotja sellesama raha, ainult teisest küljest… Teie aga ärge vihastuge, Rodion Romanovitš, otsustage rahulikult ja külmavereliselt…»

Seda rääkides oli Svidrigailov ise väga külmavereline ja rahulik.

«Palun lõpetage,» ütles Raskolnikov. «Igatahes on see lubamatu jultumus.»

«Mitte põrmugi. Niisiis võib inimene inimesele siin maailmas ainult kurja teha ja, ümberpöördult, tal pole õigust raasukestki head teha, tühise tavaks saanud vormilikkuse pärast. See on meeletu. Sest kui mina näiteks sureksin ja jätaksin testamentlikult teie õele teatava summa, kas tõesti ka siis ei võtaks ta vastu?»

«Väga võimalik.»

«Noh, seda juba mitte. Aga siiski, kui ei, siis ei, olgu peale nõnda, kuid kümme tuhat on teataval korral ilus summa. Igatahes paluksin öeldust Avdotja Romanovnale rääkida.»

«Ei, ei räägi.»

«Niisugusel juhul, Rodion Romanovitš, pean ma ise katsuma temaga isiklikult kokku saada, pean seega teda tülitama.»

«Aga kui mina räägin, siis te isiklikult kokku saada ei püüa?»

«Ei tea, tõepoolest, mis teile öelda. Kord tahaksin ma siiski väga kokku saada.»

«Ärge lootke!»

«Kahju! Siiski, teie ei tunne mind. Küll näete, kui ehk võib-olla lähemalt tutvume.»

«Te arvate, et me tutvume lähemalt?»

«Aga miks siis mitte?» ütles Svidrigailov naeratades, tõusis ja võttis kübara. «Mitte just et ma nii väga tahaksin teid tülitada, ja siia tulles ei rehkendanud ma nii väga seda, ehkki muide teie nägu ennist hommikul mind väga üllatas.»

«Kus te mind ennist hommikul nägite?» küsis Raskolnikov rahutuks saades.

«Juhtumisi… Mulle näib aina, et teis on midagi, mis minule sobib… Rahustuge, ma pole tüütav; sain võltsmängijategagi läbi, ei tüüdanud oma kauget sugulast ja suurnikku vürst Svirbeid, mõistsin isegi Raffaeli madonnast proua Prilukovale albumisse kirjutada, olin Heinaturu ääres Vjazemski majas sagedasti ööd, Marfa Petrovnaga elasin seitse aastat, ilma et kuhugi oleksin sõitnud, ja lõpuks võib-olla lendan ühes Bergiga õhupallilgi üles.»

«Noh, hea küll. Lubage küsida, kas te varsti reisile lähete?»

«Mis reisile?»

«Noh, sellele «teekonnale»… Te ju ise ütlesite.»

«Teekonnale? Ah jaa!… Tõepoolest rääkisin teile teekonnast… Noh, see on avar küsimus… Aga kui te ometi ise teaksite, millest te küsite!» lisas ta juurde ja hakkas äkki valjusti naerma. «Teekonna asemel võib-olla võtan ma naise; mulle sobitatakse mõrsjat.»

«Siin?»

«Jah.»

«Millal te seda juba jõudsite?»

«Kuid Avdotja Romanovnaga sooviksin väga korraks kokku saada. Palun tõsiselt. Noh, nägemiseni… Ah jaa! Unustasin midagi! Öelge, Rodion Romanovitš, oma õele, et teda on Marfa Petrovna oma testamendis kolme tuhandega meelde tuletanud. See on täiesti õige. Marfa Petrovna kirjutas nädal enne surma oma testamendi, ja mina olin selle juures. Nädala kahe, kolme pärast võib Avdotja Romanovna raha juba kätte saada.»

«Räägite tõtt?»

«Tõtt. Öelge talle edasi. Noh, olen teie teener. Ma peatun ju siin üsna teie lähedal.»

Välja minnes põrkas Svidrigailov uksel Razumihhiniga kokku.

  1. Ei miski inimlik… (lad. k.).
  2. Hea sõda (pr. k.).
  3. Joobnuna näen ma halb välja (pr. k.).
  4. Et teile meeldida... (pr. k.).