Kuritöö ja karistus/Kuues osa/III

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
II
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
IV

III

Ta tõttas Svidrigailovi juurde. Mis ta sellelt inimeselt võiks loota, seda ei teadnud ta isegi. Kuid sellel peitus mingisugune võim tema üle. Seda kord taibanud, ei suutnud ta enam rahuneda; pealegi oli ju nüüd aeg kätte jõudnud.

Teel piinas teda eriti üks küsimus: kas on Svidrigailov Porfiri juures käinud?

Niipalju kui tema võis otsustada ja mida ta isegi oleks võinud vanduda – ei, ei olnud käinud. Ta mõtles ikka ja jälle, tuletades kogu Porfiri külaskäiku meelde, arutas: ei, ei ole käinud, muidugi ei ole käinud!

Aga kui ta tänini pole Porfiri juures käinud, kas ta siis pärastpoole läheb või ei?

Esialgu näis talle, et ei lähe. Miks? Seda ei oskaks ta seletada ja kuigi oskaks, siis ei hakkaks selle kallal nii väga pead murdma. See kõik piinas teda ja ometi tundus, nagu poleks tal praegu sellega tegemist. Imelik, võib-olla keegi poleks ehk seda uskunud, ometi muretses ta praeguses olukorras oma saatuse eest kuidagi nõrgalt ja hajameelselt. Teda piinas miski muu, mis oli palju tähtsam ja harukordsem, – see puutus samuti temasse endasse, mitte kellessegi teisesse, kuid see oli midagi muud, midagi tähtsamat. Pealegi tundis ta piiritut hingelist väsimust, kuigi ta mõistus täna hommikul paremini töötas kui kõik need viimased päevad.

Ja kas maksis nüüd, pärast seda, mis oli toimunud, püüda kõiki neid viletsaid raskusi võita? Kas maksis veel intrigeerida, et Svidrigailov Porfiri juurde ei läheks? Asja uurida, järele kuulata ja aega raisata kellegi Svidrigailovi peale?!

Oo, kuidas ta oli kõigest sellest tüdinud!

Ent ometi tõttas ta Svidrigailovi juurde; kas ta ehk temalt midagi uut ootas, näpunäiteid, pääseteed? Õlekõrrestki haaratakse ju kinni! Võib-olla veab neid kokku mingisugune saatus, mõni loomusund? Võimalik, et see oli ainult väsimus, meeleheide; võimalik, et vaja polnud mitte Svidrigailovit, vaid kedagi teist, Svidrigailov sattus aga juhtumisi teele. Sonja? Ja milleks peaks ta praegu Sonja juurde minema? Jällegi temalt pisaraid paluma? Pealegi oli talle Sonja hirmus. Sonja kehastas halastamatut otsust, mis on muutumatu. Siin oli – kas Sonja või tema tee. Ta poleks suutnud teda praegusel silmapilgul kohata. Ei, võib-olla on parem Svidrigailovit proovida: mis see on? Ja oma sisemuses ei võinud ta kuidagi tunnistamata jätta, et see oli talle millekski ja kuidagi juba ammugi tarvilik.

Kuid siiski, mis võis neil ühist olla? Isegi kuritegu poleks nad ühtmoodi korda saatnud. Pealegi oli see inimene veel väga vastik, nähtavasti väga liiderlik, tingimata kaval ja petis, võib-olla ka väga õel. Tema kohta liiguvad niisugused kuulujutud. Õige, ta muretses Katerina Ivanovna laste eest; kuid kes teab, milleks või mida see kõik tähendab? Sel inimesel on igavesti mingisugused kavatsused ja plaanid.

Kõigil neil päevil välgatas Raskolnikovi peas veel üks mõte, mis teda väga rahutuks tegi, olgugi et ta seda endast püüdis eemale tõrjuda, niivõrd oli see temale raske! Tema mõtles ajuti: Svidrigailov aina keerleb tema ümber ja keerleb veel praegugi; Svidrigailov sai tema saladuse teada; Svidrigailovil olid kavatsused Dunja vastu. Ja kui on veel nüüdki? Peaaegu kindlasti võib öelda, et on. Aga kui tal nüüd, kus ta tema, Raskolnikovi saladust teab, himu tuleb seda kui sõjariista Dunja vastu tarvitada?

See mõte piinas teda mõnikord isegi unes, kuid esimest korda ilmus see talle nii teadlikult ja selgelt alles nüüd, Svidrigailovi poole minnes. Ainult see mõte ajas ta juba kohutavasse vihasse. Esiteks, siis muutub juba kõik, ka tema oma seisukorras: peab oma saladuse viibimata Dunjale avaldama. Peab võib-olla iseenda ära andma, et hoida Dunjat astumast mõnd ettevaatamatut sammu. Kiri? Täna hommikul sai Dunja mingisuguse kirja! Kellelt oleks võinud ta Peterburis kirja saada? (Kas ehk Lužinilt?) Õige, seal on Razumihhin valvel; kuid Razumihhin ei tea midagi. Võib-olla peab ka Razumihhinile kõik avaldama. Raskolnikov mõtles jälkusega sellest.

Igatahes peab Svidrigailoviga võimalikult ruttu kokku saama, otsustas ta endamisi lõplikult. Jumalale tänu, siin pole tarvis niipalju üksikasju, kui just asja sisu, aga kui tema sellega hakkama saaks, kui Svidrigailov Dunja vastu intrigeeriks, siis…

Raskolnikov oli selle aja, selle kuu jooksul niivõrd ära väsinud, et ta ei suutnud enam selletaolisi küsimusi muidu lahendada, kui aga ühe otsusega: «Siis tapan ta.» Ta mõtles seda külma meeleheitega. Raske tunne rõhus rinda; ta seisatas keset tänavat ja hakkas ringi vaatama: mis teed ta läheb ja kuhu ta on jõudnud? Ta oli -i prospektil, kolm-, nelikümmend sammu Heinaturust eemal, millest ta oli juba üle tulnud. Vasemat kätt seisva maja kogu teine korrus oli trahteriks. Kõik aknad olid pärani lahti; akendest mööda liikuvate kujude järgi otsustades oli trahter rahvast kubinal täis. Saalis kõõrutasid lauljad, kõlasid klarnet, viiul ja põrises türgi trumm. Kuuldus naiste kiljumist. Ta tahtis peaaegu juba tagasi minna, sest ta ju ei mõistnud, milleks ta -i prospektile oli tulnud, kui ta äkki silmas läbi ühe äärmise akna Svidrigailovit, kes istus teelauas, piip hambus. See üllatas teda hirmsasti, koledasti. Svidrigailov silmitses ja vaatles teda vaikides, ja mis Raskolnikovi eriti üllatas, oli see, et ta nähtavasti tahtis üles tõusta ja tasakesi ära minna, enne kui teda tähele pannakse. Raskolnikov tegi silmapilk näo, nagu ei näeks ta teda, vaadates kõrvale, kuna ta ise silmanurgast teda edasi vaatas. Ta süda peksis ärevalt. Nõnda see oli: Svidrigailov ei tahtnud nähtavasti, et teda tähele pandaks. Ta võttis piibu suust ja mõtles juba peitu pugeda; kuid üles tõustes ja tooli eemale lükates märkas ta vististi, et Raskolnikov teda näeb ja silmas peab. Nende vahel kordus jällegi midagi selletaolist nagu esimeselgi kohtumisel Raskolnikovi juures, une ajal. Kelm naeratus ilmus Svidrigailovi näole ja valgus seal ikka laiemale. Mõlemad teadsid, et nad teineteist näevad ja silmitsevad. Viimaks hakkas Svidrigailov laginal naerma.

«Nonoh! Tulge juba sisse, kui tahate; ma olen siin!» hüüdis ta aknast.

Raskolnikov läks üles trahterisse.

Ta leidis Svidrigailovi väga väikesest tagumisest ühe aknaga toast, mis seisis saali kõrval, kus laulukoori meeleheitliku kisa saatel jõid umbes kahekümnel väikesel laual teed kaupmehed, ametnikud ja palju igasugu rahvast. Kusagilt kostis piljardipallide klõbin. Svidrigailovi ees laual seisis avatud pudel šampanjat ja poolelijoodud klaas. Toas oli veel poiss väikese väntoreliga ja priske punapalgeline tüdruk, seljas vöö vahele pistetud triibuline seelik ja peas lintidega tirooli kübar, see oli nii umbes kaheksateistkümneaastane laulja, kes kõrvaltoast kostvast koorilaulust hoolimata kõõrutas väntoreli saatel üpris kähiseva ja madala aldiga mingisugust teenrilaulu.

«Noh, aitab juba!» katkestas Svidrigailov lauljat Raskolnikovi sisseastumisel.

Tüdruk katkestas silmapilk laulu ja jäi aupaklikult oodates seisma. Isegi oma riimitud teenrilaulu laulis ta mingisuguse tõsise ja aupakliku varjundiga näos.

«Hei, Filipp, klaas!» hüüdis Svidrigailov.

«Ma ei joo veini,» ütles Raskolnikov.

«Nagu tahate, ega ma teie jaoks telli. Joo, Katja! Täna pole enam midagi vaja, mine!» Ta valas tüdrukule klaasitäie veini ja pani lauale kollase paberraha. Katja jõi klaasi korraga tühjaks, aga nõnda, nagu naised joovad veini, see tähendab, ühe hooga, kuid paarikümne lonksuga, võttis siis raha, suudles Svidrigailovi kätt, mida see väga tõsiselt laskis sündida, ja läks toast välja ning tema järel ronis ka poiss oma väntoreliga. Mõlemad olid tänavalt kaasa toodud. Svidrigailov polnud veel nädalatki Peterburis elanud, kuid tema ümber valitses juba mingisugune patriarhaalne kord. Trahteri teener Filipp oli juba ka «tuttav» ja roomas. Saali uks pandi kinni; Svidrigailov oli selles toas nagu kodus ja saatis siin võib-olla terved päevad mööda. Trahter oli räpane, närune ja isegi mitte keskpärane.

«Ma olin teel teie poole ja leidsingi teid,» alustas Raskolnikov. «Kuid miks ma nüüd äkki Heinaturult siia -i prospektile pöörasin? Ma ei pööra kunagi siiapoole ega astu siia sisse. Ma pööran ikka Heinaturult paremale poole. Ja tee teie juurde ei lähegi siit. Niipea kui pöörasin, olitegi teie! See on imelik!»

«Miks te otseteed ei ütle, et see on ime?»

«Sellepärast, et see on võib-olla ainult juhus.»

«Missugune joon kogu sel rahval!» naeris Svidrigailov. «Ei tunnista, kuigi oma südames usukski imet! Te isegi ütlete, et «võib-olla» ainult juhus. Ja missugused argpüksid siin oma arvamuste suhtes ollakse, seda ei oska te ette kujutadagi, Rodion Romanõtš! Ma ei räägi teist. Teil on oma arvamus ja see ei teinud teid araks. Sellega te võitsitegi minu uudishimu.»

«Mitte millegi muuga?»

«On ju sellestki küllalt.»

Svidrigailov oli nähtavasti erutatud meeleolus, kuid ainult põrmuke; veini oli ta joonud ainult pool klaasi.

«Mulle näib, et te tulite veel enne minu juurde, kui teada saite, et ma suudan omada seda, mida te nimetate oma arvamuseks,» tähendas Raskolnikov.

«Noh, siis oli teine asi. Igaühel on omad sammud. Ime suhtes ütlen aga teile, et te olete need kaks, kolm päeva maha maganud. Ma ise määrasin ju teile selle trahteri ja selles pole mingit imet, et te otsejoones tulite; seletasin teile kogu teegi, viitasin kohale, kus ta asub, ja tunnile, mil mind siit võib leida. Mäletate?»

«Olen unustanud,» vastas Raskolnikov imestunult.

«Usun. Kaks korda rääkisin teile. Aadress jäi teile mehaaniliselt meelde, nõnda pöörasitegi mehaaniliselt siia, aga kindlasti aadressi järgi, ilma et ise oleksite teadnudki. Tol korral rääkides ei lootnudki ma, et te mind mõistaksite. Väga annate end välja, Rodion Romanõtš. Ja veel: mina olen kindel, et Peterburis on palju inimesi, kes kõndides iseenesega räägivad. See on poolhullude linn. Kui meil oleks teadus paremal järjel, siis võiksid arstid, juristid ja filosoofid Peterburi suhtes kõige väärtuslikumaid uurimusi teostada, igaüks oma erialal. Vaevalt küll kuskil mujal mõjub inimhingele niipalju süngeid ja imelikke tegureid kui Peterburis. Mis maksab juba ainuüksi ilmastiku mõju! Ometi on see kogu Venemaa valitsemise keskus; tema iseloom peab kõiges vastu helkima. Aga praegu pole asi selles, vaid selles, et ma olen teid juba mitu korda kõrvalt silmitsenud. Te tulete kodunt välja – hoiate pead veel püsti. Kahekümne sammu järel lasete ta juba longu ja panete käed seljale kokku. Te vaatate ja ometi ei näe te enda ees ega ka kõrval mitte midagi. Viimaks hakkate huuli liigutama ja iseendaga kõnelema, kusjuures mõnikord käe vabastate ja deklameerite, viimaks keset teed seisma jääte ja nõnda tükiks ajaks. See pole sugugi hea. Võimalik, et teid ehk keegi peale minu veel tähele paneb, aga see poleks ju enam kasulik. Mul on tõepoolest ükskõik ja mina teid terveks ei ravi, kuid te muidugi mõistate mind.»

«Kas te teate, et mind valvatakse?» küsis Raskolnikov talle uurivalt silma vaadates.

«Ei, ma ei tea midagi,» ütles Svidrigailov nagu imestudes.

«Noh, siis jätame minu rahule,» pomises Raskolnikov kulmu kortsutades.

«Hea küll, jätame teid rahule.»

«Öelge parem, kui te siin joomas käite ja kui minulegi kaks korda nimetasite, et ma siia tuleksin, mispärast te siis nüüd, kui ma tänavalt aknasse vaatasin, peitu pugesite ja ära tahtsite minna? Ma panin seda väga hästi tähele.»

«He-hee! Aga mispärast teie, kui ma tol korral teie lävel seisin, suletud silmil oma sohval lamasite ja tegite, nagu magaksite, kuna te ju ometi sugugi ei maganud? Ma panin seda väga hästi tähele.»

«Minul võisid… põhjused olla… te teate seda isegi.»

«Ka minul võisid omad põhjused olla, kuigi teie neid ei tea.»

Raskolnikov laskis parema küünarnuki lauale, toetas parema käe sõrmedega altpoolt oma lõuga ja jäi ainiti Svidrigailovile otsa vahtima. Ta silmitses veidi aega tema nägu, mis juba varemini teda ikka oli üllatanud. See oli mingisugune imelik nägu, mis sarnanes maskiga: valge, punane, helepunaste huultega, valkja habemega ja alles kaunis paksude valkjate juustega. Silmad olid nagu liiga sinised, nende pilk aga nagu liiga raske ja liikumatu. Selles ilusas ja aastatega võrreldes haruldaselt noores näos oli midagi väga vastumeelset. Svidrigailovi rõivad olid toredad, suvised, kerged, eriti ajas ta pesuga toredust taga. Sõrmes oli ilmatu suur kalliskividega sõrmus.

«Kas tõesti pean ma ka teiega veel jändama hakkama,» ütles Raskolnikov äkki, asudes krampliku kärsitusega otsekoheselt asja juurde. «Võib-olla olete küll kõige hädaohtlikum inimene, kui te tahate kahju teha, aga ma ei taha enam veiderdada. Ma näitan teile kohe, et ma ennast sugugi nii kalliks ei pea, kui teie ehk arvate. Teadke siis, ma tulin teile otseteed ütlema, et kui teie oma endisest kavatsusest minu õe suhtes kinni peate ja kui teie seks otstarbeks midagi sellest mõtlete ära kasutada, mis viimasel ajal avalikuks on tulnud, siis tapan ma teid enne, kui te jõuate mind vangimajja paigutada. Minu sõna on kindel: te teate, et ma oskan teda pidada. Teiseks, kui te mõtlete minule midagi teatada – sest kogu see aeg näis mulle, nagu tahaksite teie midagi mulle öelda –, siis teatage ruttu, sest aeg on kallis ja võib-olla on varsti juba hilja.»

«Kuhu te siis nii ruttate?» küsis Svidrigailov teda uudishimulikult silmitsedes.

«Igaühel on omad sammud,» lausus Raskolnikov tumedalt ja kärsitult.

«Teie ise sundisite mind avameelsusele, aga keeldute juba esimesele küsimusele vastamast,» tähendas Svidrigailov naeratades. «Teile näib aina, et mul on mingisugused eesmärgid, ja seepärast vaatategi minu peale nii kahtlustavalt. Mis siis, teie seisukorras on see täiesti arusaadav. Ent kuidas ma ka teiega ei tahaks sõbruneda, ometi ei võta ma vaevaks teid vastupidist uskuma panna. Jumala pärast, asi ei tasu vaeva, ja ka rääkida teiega millestki iseäralikust pole ma kavatsenud.»

«Milleks teil mind siis tol korral tarvis oli? Teie lipitsesite ju siis minu ümber?»

«Te olite lihtsalt huvitav isik vaatamiseks. Te meeldisite mulle oma seisukorra fantastilisusega – nimelt sellega! Pealegi olete veel selle isiku vend, kellest ma olin huvitatud, ja lõpuks sellelt isikult kuulsin ma teist omal ajal väga palju ja sageli, millest ma järeldasin, et teil on tema peale suur mõju; on sellest veel vähe? He-he-hee! Siiski pean tunnistama, teie küsimus on mulle väga keeruline ja mul on raske sellele vastata. Noh, näiteks, teie tulite praegu minu juurde mitte ainult asja pärast, vaid mingisugust uudist taga ajama? Eks ole nõnda? Eks?» käis Svidrigailov kelmika naeratusega peale. «Noh, pärast seda kujutage enesele ette, et isegi juba rongi peal, siia sõites, arvestasin ma teiega, oletades, et ka teie mulle mingit uudist räägite, ja et ma võin teilt midagi teada saada! Nii rikkad oleme meie!»

«Mida nimelt teada saada?»

«Kuidas teile seda öelda? Nagu ma teaksin, mida? Näete, kogu see aeg istun selles trahterinärus, ja see on mulle naudinguks, see tähendab, mitte just et naudinguks, vaid niisama, kuskil peab ometi istuma. Noh, võtke see vaene Katja – nägite?… Noh, kui oleksin näiteks vähemalt suur söödikki, klubi maiasmokk, aga vaadake ometi, mis ma võin süüa! (Ta näitas sõrmega nurka, kus seisid laual, plekktaldrikul, hirmsa biifsteegi jäänused ühes kartulitega.) Ah jaa, kas olete lõunat söönud? Ma närisin juba küllalt, enam ei taha. Veini näiteks ei joo enam sugugi. Peale vahuveini mitte mingisugust, ja ka šampanjat terve õhtu jooksul üksainus klaas, ning ikka valutab pea. Praegu käskisin selleks tuua, et end pisut turgutada, sest ma asutan kuhugi minema, ja te näete mind ju erilises meeleolus. Sellepärast ma ennist teie eest end peitsin nagu koolipoiss, mõtlesin, et te segate mind, kuid nähtavasti (ta võttis kella taskust) võin ma tund aega teiega olla, praegu on pool viis. Usute või ei, aga kui ma ometi midagi oleksin, noh, kui oleksin mõisnik, noh, ütleme, ulaan, päevapiltnik, ajakirjanik… aga mitte midagi, ei mingit eriala! Mõnikord on isegi igav. Tõepoolest, ma mõtlesin, et teie võib-olla räägite mulle mingit uudist.»

«Aga kes te olete ja milleks te siia sõitsite?»

«Kes ma olen? Teie teate: olen mõisnik, kaks aastat teenisin ratsaväes, pärast kolasin niisama Peterburis ringi, siis võtsin Marfa Petrovna endale naiseks ja elasin maal. See on mu elulugu.»

«Vististi olete mängija?»

«Ei, mis mängija mina olen. Valemängija – mitte mängija.»

«Ah te olite ka valemängija?»

«Jah, olin ka valemängija.»

«Noh, teid peksti mõnikord?»

«Tuli ette. Aga mis siis?»

«Noh, tähendab, võisite kahevõitlusele kutsuda… ja üldse see elustab…»

«Ei vaidle teile vastu ja pealegi pole ma meister filosofeerimises. Tunnistan, et siia sõitsin ma rohkem naiste pärast ja võimalikult ruttu.»

«Niipea kui olite Marfa Petrovna maha matnud?»

«Nojah,» naeratas Svidrigailov võitva otsekohesusega. «Teie leiate selles nähtavasti midagi halba, et ma naistest nõnda räägin?»

«See tähendab, kas ma leian või ei leia halba liiderlikkuses?»

«Liiderlikkuses? Soo, või sinna sihite teie! Siiski, vastan teile järjekorras esiteks naiste kohta üldse; teate, mul on tuju lobiseda. Öelge, milleks peaksin ma end tagasi hoidma? Milleks jätta naisi, kui ma vähemalt neidki himustan? Vähemalt on tegevus.»

«Nõnda siis loodate siin ainult liiderlikkuse peale?»

«Noh, mis siis, noh, ka liiderlikkuse peale! Et teil see liiderlikkus ka enam meelest ei lähe! Siiski armastan vähemalt otsekohest küsimust. Selles liiderlikkuses on vähemalt midagi alalist, mis põhineb loomusel ja mis ei allu kujutlusele, midagi kestvalt hõõguva söe taolist veres, mis põletab igavesti ja mida ei kustuta nii pea, võib-olla ka aastate vältel mitte. Te peate isegi tunnistama, et see on omasugune tegevus.»

«Mille üle siin rõõmu tunda? See on haigus ja ohtlik haigus.»

«Aa, sinna sihite teie! Olen nõus, et see on haigus, nagu kõik, mis teatud mõõdust üle läheb – siin aga peab tingimata üle mõõdu minema –, kuid see on ju, esiteks, ühel üht, teisel teist moodi, ja teiseks, mõistagi, peab kõiges piiri ja aru pidama, kuigi alatult, aga mis sinna parata? Kui see nõnda poleks, siis peaks enda ehk maha laskma. Olen nõus, et korralik inimene on kohustatud igavust tundma, kuid ometi…»

«Kas teie võiksite end maha lasta?»

«Noh, seal ta nüüd on!» tõrjus Svidrigailov vastikusega küsimuse tagasi. «Olge nii lahke ja ärge rääkige sellest,» lisas ta ruttu juurde ja seda juba ilma väiksemagi suurustamiseta, mis ilmnes kõigis tema eelmistes sõnades. Isegi tema nägu oleks nagu muutunud. «Tunnistan oma andestamatut nõrkust, kuid mis sinna parata: kardan surma ega armasta, et temast räägitakse. Teate, ma olen osalt müstik.»

«Aa! Marfa Petrovna viirastused! Noh, kas ikka näete veel neid?»

«Võtaks neid see ja teine, ärge tuletage neid meelde, Peterburis pole veel olnud; ja kurat võtku neid!» hüüdis ta kuidagi ärritatud ilmel. «Ei, hakkame parem sellest… kuid, siiski… Hm! Eh, aega on vähe, ei või teiega kuigi kauaks jääda, kuid kahju! Oleks nii palju öelda!»

«Mis teil on siis, naisterahvas?»

«Jah, naisterahvas, üks kogemata juhtum… ei, mitte sellest ei tahtnud ma…»

«Noh, aga kas jälkus, kogu selle ümbruse jälkus teisse ei mõju? Olete juba jõu kaotanud peatumiseks?»

«Arvate siis teie endal jõudu olevat? Hehehee! Panite mu praegu imestama, Rodion Romanõtš, kuigi ma juba ette teadsin, et see just nõnda tuleb, Te seletate mulle liiderlikkusest ja esteetikast! Te olete Schiller, olete idealist! Muidugi peabki see kõik nõnda olema ja peaks imeks panema, kui see oleks teisiti, aga ometi on see tegelikult kuidagi imelik… Ah kui kahju, et aega on vähe, te olete ju nii huvitav inimene! Ah jaa, kas te armastate Schillerit? Mina armastan hirmsasti.»

«Missugune hoopleja te küll olete,» ütles Raskolnikov mõningase tülgastusega.

«Ei, jumala eest, seda mitte!» vastas Svidrigailov naerdes. «Siiski, vastu ei vaidle, olgu ma pealegi hoopleja: aga miks siis mitte hoobelda, kui see kedagi ei solva. Seitse aastat elasin maal Marfa Petrovna juures, ja kui nüüd teiesuguse targa inimesega kokku sattuda, – targa ja väga huvitava isikuga, siis on niisugune rõõm lobiseda, pealegi jõin juba pool klaasi veini ja see lõi pähe. Aga mis peaasi, on olemas üks asjaolu, mis mind turgutas, kuid millest mina… vaikin. Kuhu siis teie lähete?» küsis Svidrigailov äkki hirmunult.

Raskolnikov tahtis üles tõusta. Tal hakkas raske ja umbne ning kuidagi piinlik, et ta siia oli tulnud. Svidrigailovi kohta omandas ta kindla arvamuse, et too on kõige tühisem ja närusem kurjategija maailmas.

«E-eh! Istuge, jääge siia,» palus Svidrigailov, «ja laske endale vähemalt teedki tuua. Noh, istuge ometi, noh, ma ei aja enam endast tühja loba. Ma räägin teile midagi. Noh, kas tahate, et ma teile räägin, kuidas naine mu «päästis», nagu teie seda ütlete? See oleks isegi vastuseks teie esimesele küsimusele, sest see isik on – teie õde. Kas võib rääkida? Lööme aega surnuks.»

«Rääkige, kuid ma loodan, et te…»

«Oo, rahustuge! Pealegi veel võib Avdotja Romanovna isegi minusuguses halvas ja tühises inimeses ainult kõige sügavamat austust tekitada.»