Kuritöö ja karistus/Kuues osa/II

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
I
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
III

II

«Seal nad nüüd on, need paberossid,» hakkas Porfiri Petrovitš viimaks kõnelema, kui ta oli paberossi suitsema pannud ja hinge tagasi tõmmanud. «Kahju, puhas kahju, aga jätta ei suuda! Köhin, kõditab kurgus, ja matab hinge. Ma olen, teate, arg, läksin hiljuti B. juurde, noh, iga haiget kuulab ja vaatab teine miinimum pool tundi; hakkas naerma, kui mind nägi: koputas ja kuulas – ütleb: muuseas, tubakas pole teie jaoks; kopsud on laienenud. Noh, aga kuidas ma selle maha peaksin jätma? Millega ma teda asendan? Ei joo, selles on häda, hehehee, häda, et ei joo! Kõik on ju suhteline, Rodion Romanõtš, kõik on suhteline!»

«Mis see ometi on, hakkab jällegi oma vana kroonukupatisega peale!» mõtles Raskolnikov tülgastusega. Talle meenus äkki kogu nende viimane kohtumisstseen ja tookordne tardumus lõi lainena rinda.

«Ma juba käisin kord teie pool – tunaeile õhtul; te ei teagi seda?» jätkas Porfiri Petrovitš tuba vaadeldes. «Käisin sellessamas toas. Astusin siit mööda nagu tänagi. Mõtlesin – lähen õige teisele külla. Tulin, aga toauks oli pärani lahti; vaatasin ringi, ootasin, isegi teie teenijale ei öelnud – läksin jällegi. Te ust kinni ei panegi?»

Raskolnikovi nägu süngestus ikka enam ja enam. Porfiri oleks just nagu tema mõtteid aimanud.

«Tulin asja seletama, kallis Rodion Romanõtš, asja seletama! Pean ja olen kohustatud teile seletust andma,» jätkas ta naeratades ja lõi isegi peopesaga Raskolnikovile tasakesi põlvele. Kuid peaaegu samal silmapilgul omandas tema nägu tõsise ja mureliku ilme; Raskolnikovi imestuseks oleks selles isegi nagu kurbuse varjund tekkinud. Ta polnud Porfiril kunagi sellist nägu näinud ja ta oli seetõttu väga üllatatud. «Viimasel korral oli meie vahel imelik stseen, Rodion Romanõtš. Minugipärast, ka meie esimesel kohtumisel oli meie vahel imelik stseen; kuid siis… Noh, nüüd läheb juba kõik ühe peale välja! Teate mis: ma võib-olla olen teie ees väga süüdi, tunnen seda. Sest kuidas me ometi lahkusime, mäletate: teil laulavad närvid ja põlved värisevad ja ka minul laulavad närvid ja värisevad põlved. Ja teate, tookord ei sündinud see meie vahel korralikultki, džentelmenlikultki. Aga meie oleme ju ometi džentelmenid, see tähendab, igatahes kõigepealt džentelmenid, seda peab mõistma. Te ju mäletate, milleni meil läks… see polnud enam isegi viisakas…»

«Mis ta ometi… kelleks ta mind peab?» küsis Raskolnikov imestudes endamisi, tõstis pea ja vaatas Porfirile suuril silmil otsa.

«Ma tulin otsusele, et meil on nüüd parem otsekoheselt talitada,» jätkas Porfiri Petrovitš, pööras pea pisut kõrvale ja lõi silmad maha, nagu ei tahaks ta oma endist ohvrit enam pilguga tülitada ja nagu mõtleks ta oma endisist võtteist ja nükkeist loobuda. «Jah, niisugused kahtlused ja stseenid ei või kaua kesta. Seekord lahendas meie vahekorra Mikolka, vastasel korral aga kes teab, millega see oleks lõppenud. See neetud kodanik istus mul tookord vaheseina taga – võite seda enesele ette kujutada? Muidugi, seda te teate juba; ka minule on teada, et ta pärast teie juures käis; kuid seda, mida te tol korral oletasite, ei olnud siis; mitte kellelegi ei saatnud ma siis järele ja mitte mingisuguseid korraldusi polnud ma teinud. Küsite, miks ma seda ei teinud? Kuidas teile seda öelda: mulle endalegi lõi see alles siis pähe. Vaevalt lasksin kojamehedki kutsuda. (Kojamehi panite ehk mööda minnes tähele.) Mul välgatas siis üks mõte kiiresti nagu välk; olin siis, mõistate, väga veendunud, Rodion Romanõtš. Ükskõik, mõtlen ma, olgugi et ühe lasen ajutiselt peost, kuid teisel võtan selle eest sabast kinni, – vähemalt oma… oma ei lase ma mitte peost. Teie olete loomu poolest väga kergesti ärrituv, Rodion Romanõtš; isegi liigagi, kui arvesse võtta teie iseloomu ja südame teisi põhiomadusi, mida ma, ütlen seda enda meelituseks, nagu loodan, osalt olen taibanud. Noh, muidugi, ka mina võisin isegi siis mõista, et mitte alati ei sünni nõnda, nagu peaks inimene äkki üles tõusma ja teile kogu tõe näkku pahvatama. Olgugi et see mõnikord nõnda juhtub, eriti, kui murrad inimese viimase kannatuse, aga igatahes juhtub seda harva. Sellest võisin minagi aru saada. Ei, mõtlen ma, kui ometi kriipsukesegi tabaksin! Kas või tibatillukese joonekese, ainult ühe, kuid niisuguse, et juba võimalik oleks nii-öelda kätega võtta, et oleks juba asi, mitte aga ainult psühholoogia. Sest kui inimene on süüdi, mõtlen ma, siis võib ju igatahes temalt midagi olulisemat oodata; lubatav on arvestada isegi kõige ootamatumat tagajärge. Teie iseloomu ma siis arvestasingi, Rodion Romanõtš, kõige enam just iseloomu! Väga lootsin ma siis teie peale.»

«Aga… miks te siis nüüd ikka nõnda räägite?» pomises Raskolnikov viimaks, ilma et oleks hästi endale oma sõnadest aru andnud. «Millest ta küll räägib?» mõtles ta endamisi nõutult. «Kas tõesti peab ta mind süütuks?»

«Miks ma nõnda räägin? Tulin seletust andma, nii-öelda pean oma pühaks kohuseks. Tahan teile põhjalikult kõnelda, kuidas see kõik oli, kogu selle tookordse loo, nii-öelda sõgedusloo rääkida. Te kannatasite minu pärast palju, Rodion Romanõtš. Aga ma ei ole ometi mõni nurjatu. Ka mina mõistan ju, mis tähendab seda kõike taluda, liiatigi inimesel, kes on rõhutud, kuid uhke, võimas ja kannatamatu, eriti just kannatamatu! Mina igatahes pean teid kõige ausamaks inimeseks, kel on isegi suuremeelsuse eod, kuigi ma kõigi teie arvamustega päri ei ole, mida oma kohuseks pean juba ette teatada, otseteed ja täiesti siiralt, sest kõigepealt ei taha ma mitte petta. Teid tundma õppides tundsin teie vastu kiindumust. Teie võib-olla naerate minu selletaoliste sõnade üle? Teil on selleks õigus. Tean, et ma teile juba esimesest silmapilgust saadik ei meeldi, sest tõepoolest, mille pärast peaksin meeldima? Aga mõelge kuidas tahate, ometi soovin praegu omalt poolt igasuguste abinõudega saadud muljet tasandada ja tõendada, et olen inimene, kel on süda ja südametunnistus. Räägin otsekoheselt.»

Porfiri Petrovitš peatus auväärselt. Raskolnikov tundis mingisuguse uue hirmu juurdevoolu. Mõte, et Porfiri võiks teda süütuks pidada, hakkas teda äkki hirmutama.

«Vaevalt on tarvis kõike järgemööda jutustada, kuidas see siis äkki algas,» jätkas Porfiri Petrovitš, «arvan, et see oleks isegi ülearune. Ja vaevalt suudaksingi seda. Sest kuidas küll seda põhjalikult seletada? Esiteks hakkasid kuulujutud liikuma. Sellest rääkida, missugused need kuulujutud olid, kellelt ja millal nad tulid… ja mis põhjusel viimaks teieni jõuti – ka sellest kõnelda, ma arvan, on üleliigne. Minul isiklikult algas see juhusest, mis oleks olla võinud, kuid mis oleks ka võinud olematuks jääda – missugusest? Hm! Ma arvan, ka sellest on asjatu rääkida. See kõik, kuulujutud ja juhused, koondus minul ainsaks mõtteks. Tunnistan otsekoheselt, sest kui juba tunnistada, siis kõik – mina olin siis esimene, kes teie peale sattus. Need vanaeide märkused seal asjadel, noh, need on, ütleme, lollus, ja ka kõik muu, kõik muu – ka see on kõik lollus. Niisuguseid asju võib sadakond tükki üles lugeda. Juhuslikult sain ma samal ajal ka kuni viimase peensuseni teada sellest stseenist seal jaoskonnas, ja mitte et möödaminnes, vaid eriliselt, põhjalikult vestjalt, kes ilma enesele aru andmata imestamisväärselt selle asjaga hakkama sai. See kõik juhtis ühele, aina ühele välja, Rodion Romanõtš, kullake! Noh, kuidas oleks siis võimalik, et tähelepanu ei koonduks ühe teatud asja peale? Sajast kodujänesest ei saa kunagi hobust, sajast kahtlusest ei tõuse kunagi tõestust, nõnda lausub ju üks inglise vanasõna, aga see on ju nii ainult mõistusega, kuid eks katsuge kirgedega, katsuge kirgedega toime saada, sest ka uurija on ju inimene. Siinsamas tuli mul meelde ka teie artikkel, mis ajakirjas ilmus, mäletate, rääkisime temast veel esimesel kohtumisel põhjalikult. Seekord ma irvitasin, kuid ainult selleks, et teid kaugemale meelitada. Kordan, te olite kannatamatu ja haige, Rodion Romanõtš. Et te julge, uhke ja tõsine olete ning… et teie olete tundlik inimene, väga tundlik, seda kõike teadsin juba ammugi. Minule on kõik need tunded tuttavad ja ka teie artiklit lugesin kui tuttavat. See artikkel on välja mõeldud uneta öil ja meeletuses, südame pekslemisel, mahasurutud vaimustusel. Kuid see mahasurutud uhke vaimustus on noorsoole hädaohtlik! Siis ma irvitasin, aga nüüd ütlen teile, et ma üldse hirmsasti seda esimest, noort, palavat suleproovimist armastan, see tähendab, armastan kui asjaarmastaja. Suits, udu, nagu pillikeel heliseb udus. Teie artikkel on mõttetu ja fantastiline, kuid temas välgatab niisugust siirust, temas peitub nooruslik ja äraostmatu uhkus ja meeleheitlik julgus; see on sünge artikkel, kuid see on hea. Teie artikli lugesin ma tookord läbi ja panin ta kõrvale ja… kui olin kõrvale pannud, mõtlesin ma: «Noh, selle inimesega niisama ei jää!» Noh, öelge ometi, kuidas ei oleks pidanud niisuguse eelduse tõttu õhinasse sattuma järeldusega! Ah, issand! Ütlen ma midagi? Kinnitan ma praegu midagi? Panin seda ainult siis tähele. Mis siin on, mõtlen ma. Siin pole midagi, tähendab, peaaegu mitte midagi, võib-olla isegi ülimal määral mitte midagi. Ja minul kui uurijal nõnda õhinasse sattuda on sootuks viisakuseta. Mikolka, näete, on mul peos, ja pealegi veel ühes faktidega – tehke, mis tahate, ometi faktid! Ja toob enesega kaasa ka oma psühholoogia; seda on tarvis uurida, sest siin on ju elu ja surma küsimus. Milleks ma seda teile praegu räägin? Et te teaksite ja oma mõistuse ning südamega mind minu tookordse kurja talitusviisi pärast hukka ei mõistaks. See polnud kuri, räägin teile puhtast südamest, hehee! Mis teie arvate: et ma ei käinud seekord teie juures läbi otsimas? Käisin, käisin, hehee! Käisin, kui te haigena siin lamasite. Mitte ametlikult ja mitte isiklikult, aga käisin. Kuni viimase lõngaotsakeseni vaadati teie korteris kõik läbi, isegi mööda värskeid jälgi, kuid – umsonst[1]! Mõtlen: nüüd tuleb see inimene ise, tuleb väga ruttu; kui on süüdi, siis tuleb tingimata. Teine ei tule, aga see tuleb. Kas mäletate, kuidas härra Razumihhin hakkas teile välja lobisema? Seda korraldasime selleks, et teid erutada, sellepärast lasksimegi meelega kuulujutu lendu, et tema teile ette räägiks, aga härra Razumihhin on niisugune inimene, et ta ei suuda meelepaha välja kannatada. Härra Zametovile torkasid silma kõigepealt teie viha ja avalik julgus: noh, kuidas võib trahteris äkki välja pahvatada: «Mina tapsin!» Liiga julgelt, liiga ülbelt, ja kui see on süüdi, mõtlen ma, siis on see hirmus võitleja! Nõnda mõtlesingi tookord. Ootan! Ootan teid kõigest väest, aga Zametovit masendasite tookord ja… selles ongi terve see konks, et kõik see neetud psühholoogia on kahe otsaga! Nõnda siis ootangi teid, vaatan, jumal saadabki teid – tulete! Mul hakkas südagi pekslema! Äh! Noh, milleks te tookord tulite? Teie naer, teie naer, kui sisse astusite, mäletate, just nagu läbi klaasi aimasin ma siis kõik, aga kui ma teid nii iseäralikul viisil poleks oodanud, siis poleks ma ehk teie naerus midagi märganud. Vaat mis tähendab teatud meeleolus olla. Ja siis härra Razumihhin – ah! kivi, see kivi, mäletate, nimelt kivi, kuhu alla asjad on peidetud? Noh, just nagu näeks teist kuskil juurviljaaias; kuskil aias, rääkisite ju Zametovile, pärast aga, juba minu juures, teist korda? Ja kui hakkasime minu juures teie artiklit arutama, kui hakkasite seletama, siis, mõistate – võtad iga sõna kahekordselt, nagu istuks üks sõna teise all! Noh, Rodion Romanõtš, sel viisil jõudsingi viimaste sammasteni ja kui pea ära lõin, tulin meelemõistusele. Ei, ütlen endamisi, mis ma ometi! Sest kui tahaks, siis võiks kõik, ütlen ma, kuni viimase kriipsuni teistpidi seletada ja tuleb veel loomulikumalt välja. Piin! «Ei,» mõtlen ma, «parem juba mõni kriipsuke!…» Ja kui ma siis neist kellukestest kuulsin, muutusin lihtsalt oimetuks, isegi värin käis läbi keha. «Noh,» mõtlen ma, «siin ongi see kriipsuke! Seesama!» Ja siis ma juba ei arutanudki enam, lihtsalt ei tahtnud. Oleksin tol hetkel tuhat rubla oma raha andnud, et aga oma silmadega teile otsa vaadata: kuidas te siis selle kodanikuga sada sammu kõrvu läksite, pärast seda, kui ta teile «mõrtsukas» oli öelnud, tervelt sada sammu ei julgenud midagi küsida!… Noh, ja see külmus selgrooüdis? Ning need kellukesed, haiguse ajal, poolsonides? Nõnda siis, Rodion Romanõtš, mis teil siis peale seda veel imeks panna, et ma tookord teiega niimoodi naljatasin? Ja milleks te ise just samal hetkel tulite? Ka teid lükkas ju nagu keegi, jumala eest, ja kui meid Mikolka poleks lahutanud, siis… Mikolkat te ju mäletate? Mäletate hästi? See oli ju kõu! Kõu raksatas pilvest, kõuenool! Noh, aga kuidas ma ta vastu võtsin? Ei uskunud põrmugi, ise nägite! Kus siis seda! Alles pärast, peale teid, kui ta mõne punkti kohta juba väga ladusalt hakkas vastama, nii et ma isegi imestusin, ka siis pärast ei uskunud ma kopika eestki! Vaat mis tähendab, kui oled kindel nagu teras! Ei, mõtlen ma, Morgen früh![2] Mis on siin Mikolkaga tegemist!»

«Razumihhin rääkis just praegu mulle, et teie ikka veel süüdistate Nikolaid ja panite temagi uskuma…»

Hing jäi kinni, ta ei lõpetanud. Ta kuulas kirjeldamatu ärevusega, kuidas inimene, kes teda läbi näinud, iseendast loobus. Ta kartis uskuda ega uskunud. Kahemõttelistes sõnades otsis ja püüdis ta ahnelt midagi täpsemat ja lõplikumat.

«Härra Razumihhin!» hüüdis Porfiri Petrovitš, nagu rõõmutsedes seni vaikinud Raskolnikovi sõnade üle. «Hehehee! Härra Razumihhini pidigi kõrvale toimetama: kahekesi on mõnus – kolmas ärgu tükkigu. Härra Razumihhin pole see, pealegi on ta kõrvaline inimene, jooksis nii kahvatuna minu juurde… Noh, ja jumal temaga, milleks peaks tema siin segama! Mikolka kohta aga tahate ehk teada, mis süžee see on, sel kujul, tähendab, nagu mina teda mõistan? Kõigepealt – see on alaealine laps, mitte et just argpüks, aga muidu niisama, nagu mõni kunstnik. Tõepoolest, ärge naerge, et ma temast nõnda räägin. Süütu ja vastuvõtlik kõiges. Tal on hea süda, kuid ta on fantast. Tema on mees laulma, tantsima, mees muinasjuttegi jutustama, ja, räägitakse, jutustab nõnda, et mujaltki tullakse teda kuulama. Ta on valmis ka koolis käima. Ja ta võib sellepärast, et talle sõrme näidatakse, naerda nõrkemiseni, ka purjutada võib ta meeletuseni, ja seda mitte seetõttu, et ta oleks joodik, vaid niisama, kui vahetevahel täis joodetakse, sellest küljest on ta nagu laps. Seekord ta ju varastaski, ilma et ise oleks teadnud; sest «Kui võttis maast, kuidas siis varastas?». Aga kas teate, et ta on vanausuline, mitte ka päris vanausuline, vaid lihtsalt lahkusuline; tema sugukonnas olid rändavad vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi vanakese juures vaimuliku karistuse all. Seda kõike kuulsin ma Mikolkalt endalt ja tema zaraiskilastelt. Veel enam! Tahtis lihtsalt kõrbe põgeneda! Vagadus käis peal, öösiti palus teine jumalat, luges vanu «õigeid» raamatuid, andus alalisele lugemisele. Peterburi mõjus temasse sügavasti, eriti naissugu, noh, ja viin. Vastuvõtlik teine, unustas vanakese ja kõik. Sain teada, teda on keegi kunstnik armastama hakanud, käib teine selle juurde, ja nüüd juhtus see. Noh, lõi kartma – pooma! Põgenema! Pole parata, rahval on meie õigusemõistmisest niisugune arusaamine. Mõnele ajab paljas ütlus «mõistetakse süüdi» hirmu peale. Kes on süüdi?! Eks näeme, mis ütlevad uued ülekuulamised. Oh, annaks jumal! Noh, vanglas nähtavasti tuli tal püha vanake meelde; ka piibel ilmus jällegi. Kas teate, Rodion Romanõtš, mis tähendab mõnele neist «kannatada»? Mitte et kellegi pärast, vaid lihtsalt niisama – «vaja kannatada»; tähendab, kannatus enda peale võtta, seda enam, kui võimu poolt. Minu ajal istus kord vanglas väga vaikne vang, öösiti luges ahjul lamades piiblit, noh, ja andus, teate, lõpuks täiesti lugemisele, ning nõnda, asja ees, teist taga, muretses endale telliskivi ja viskas sellega ülemat, ilma et see väiksematki ülekohut oleks teinud. Ja kuidas veel viskas: meelega arssina võrra viltu, et mingit kahju ei sünniks! Noh, mõistagi, missugune lõpp on oodata vangil, kes on jõuga ülemuse kallale tunginud, kes «võttis, tähendab, kannatuse enda peale». Nõnda arvan ka mina praegu, et Mikolka tahab «kannatust enda peale võtta» või midagi selletaolist. Seda tean ma kindlasti, isegi faktide põhjal. Ainult ta ise ei tea, et mina tean. Mis, kas te ei oleta, et niisuguse rahva hulgast ilmuvad fantastilised inimesed? Alatasa! Vanake on jällegi mõjuma hakanud, eriti tuli ta pärast silmust meelde. Pealegi räägib mulle kõik ise, tuleb ja räägib. Teie arvate, et kannatab välja? Oodake, hakkab tagasi ajama! Ootan iga tund, et tuleb oma tunnistusest loobuma. Ma olen seda Mikolkat armastama hakanud ja uurin teda põhjani. Ja mis te arvate! Hehehee! Mõnele küsimusele vastas väga ladusalt, nähtavasti on teine tarvilikud teated saanud, on teine osavasti ette valmistunud; noh, kuid teistes küsimustes on nagu puunott, ei tea tsipakestki, ei taipa, ning isegi ei aima, et ei taipa! Ei, isake, Rodion Romanõtš, siin pole Mikolka! Siin on fantastiline, sünge, moodne asi, meieaegne juhtum, kus inimese süda on sõgestunud; kus korratakse ütlust, et veri «värskendab»; kus kogu elu jutlustatakse mugavusest. Siin on raamatulikud unistused, siin on teoreetiliselt ärritatud süda; siin on näha julgust esimeseks sammuks, kuid omamoodi julgus – julges ja langes kui mäelt, kukkus kui kellatornist, ja kuritöölegi poleks nagu oma jalgadega läinud. Unustas ukse enda järel kinni panna, aga tappis, tappis kaks, tappis teooria järgi. Tappis, aga raha ei osanud võtta, ja mis võttis, viis kuhugi kivi alla. Sellest oli vähe, et ta piinles, kui ukse taga seisis, kuna teised sisse kippusid ja kelluke kõlises, – ei, pärast läheb ta veel pooljampsides tühja korterisse, meelde tuletama seda kellukest, tahtis jällegi selgrooüdis seda külmajudinat tunda… Noh, see oli, ütleme, haiguse ajal, aga veel: tappis, aga peab end ausaks inimeseks, põlgab teisi, liigub ringi kahvatu inglina, – ei, siin pole mingit Mikolkat, kullake, Rodion Romanõtš, siin pole Mikolka!»

Need viimased sõnad, pärast kõike öeldut, mis sarnanes loobumisega, tulid liiga ootamatult. Raskolnikov lõi üleni värisema, nagu oleks ta läbi pistetud.

«Aga… kes siis… tappis?…» küsis ta hingeldades, ilma et oleks suutnud välja kannatada. Porfiri Petrovitš laskus äkki vastu toolituge tagasi, nagu oleks ka tema imestunud ootamatu küsimuse üle.

«Kuidas kes tappis?…» kordas ta, nagu ei usuks ta oma kõrvu. «Teie tapsite ju, Rodion Romanõtš! Teie ju tapsitegi…» lisas ta peaaegu sosinal juurde, täiesti veendunud häälel.

Raskolnikov kargas sohvalt üles, seisis mõne sekundi ja istus jällegi ilma sõnagi lausumata. Kramplikud tõmbed liikusid kogu tema näos.

«Huuleke väriseb jällegi, nagu tookordki,» pomises Porfiri Petrovitš nagu kaastundlikult. «Te ei mõistnud mind vististi õigesti, Rodion Romanõtš,» lisas ta üürikese vaikimise järel juurde, «sellepärast imestusitegi nõnda. Mina tulin nimelt selleks, et juba kõik öelda ja asja avalikult ajada.»

«Mina ei tapnud,» sosistas Raskolnikov, nagu teevad seda hirmunud väikesed lapsed, kui nad kuriteolt tabatakse.

«Ei, see olite teie, Rodion Romanõtš, teie ega keegi muu,» sosistas Porfiri karmilt ja kindlalt.

Mõlemad vaikisid ja vaikimine kestis kummaliselt kaua, kümmekond minutit. Raskolnikov toetas küünarnuki lauale ja soris sõrmedega oma juukseid. Porfiri Petrovitš istus rahulikult ja ootas. Äkki vaatas Raskolnikov põlglikult Porfirile otsa.

«Jällegi see vana lugu, Porfiri Petrovitš! Jällegi need vanad võtted! Kuidas te ometi ära ei tüdi, tõepoolest!?»

«Ah, minge ikka, mis tähendavad mulle praegu võtted? Teine asi, kui siin oleksid tunnistajad, aga meie sosistame ju nelja silma all. Näete isegi, ma ei tulnud ometi selleks siia, et teid nagu jänest ajada ja püüda. Tunnistage või mitte, praegusel silmapilgul on see mulle ükskõik. Endamisi olen ilma teietagi veendunud.»

«Aga kui lugu nõnda on, milleks te siis tulite?» küsis Raskolnikov ärritatult. «Mina esitan teile endise küsimuse: kui te mind süüdlaseks peate, miks te mind siis vangi ei pane?»

«Noh, see on muidugi küsimus! Vastan teile ka punktide kaupa: esiteks, teid otseteed kinni võtta pole mul kasulik.»

«Kuidas mitte kasulik? Kui te kindlasti usute, siis peate…»

«Eeh, mis siis, et usun? Need kõik on ju tänini ainult minu unistused. Ja milleks peaksin ma teid sinna puhkusele panema? Isegi teate seda, ega te muidu kipu. Tooksin ma näiteks selle kodaniku, et teie süüd tõendada, aga teie ütlete talle: «Oled sa purjus või? Kes meid koos nägi? Ma pidasin sind lihtsalt joobnuks ja sa olidki joobnud,» noh, mis ma siis teile selle peale vastan, seda enam, et teie sõnad on usutavamad, sest tema tunnistuses on ainult psühholoogia – mis tema kärsale isegi ei sobi –, kuna aga teie naelapea pihta tabate, sest see lontrus joob ju kibedat ja on selle poolest liiga tuntud. Ja ka mina ise tunnistan teile avalikult, juba mitu korda, et see psühholoogia on kahe otsaga ja et teine ots on isegi suurem ning palju usutavam, kuna aga peale selle mul teie vastu esiotsa mitte midagi ei ole. Ja olgugi et ma teid ikkagi istuma panen ja sellest tulin teile isegi (sootuks ebainimlikult) ette teatama, aga ometi ütlen teile otseselt (ka ebainimlikult), et minule on see kahjulik. Noh, teiseks, tulin ma selleks…»

«Nojah, teiseks?» (Raskolnikov hingeldas ikka veel.)

«Selleks, et – nagu ma ennist teile ütlesin – pean oma kohuseks teile seletust anda. Ma ei taha, et teie peaksite mind nurjatuks, seda enam, et tunnen teie vastu tõsist poolehoidu, uskuge või ärge uskuge. Mille tagajärjel, kolmandaks, tulingi teie juurde avaliku ja otsese ettepanekuga – minna ja üles tunnistada. See on teile väga kasulik, ja ka minule kasulikum, sest – saan kaelast ära. Noh, mis, on see minu poolt otsekohene või mitte?»

Raskolnikov mõtles hetke.

«Kuulge, Porfiri Petrovitš, te isegi ütlete, et ainult psühholoogia, kuid samal ajal kihutate matemaatikasse. Noh, mis siis, kui te ise praegu eksite?»

«Ei, Rodion Romanõtš, ei eksi. Mul on üks ots käes. Selle otsa leidsin ma juba siis; jumal saatis!»

«Missuguse otsa?»

«Ei ütle, missuguse, Rodion Romanõtš. Ja pealegi pole mul nüüd enam õigust pikendada; panen istuma. Otsustage nüüd ise: minul on praegu juba ükskõik, seega hoolitsen ainult teie eest. Jumala eest, parem on, Rodion Romanõtš!»

Raskolnikov naeratas kurjalt.

«See on mitte ainult naeruväärt, vaid lihtsalt häbematu. Noh, oleksingi ma süüdlane (mida ma sugugi ei ütle), noh, milleks tulla siis teie juurde oma süüd üles tunnistama, kui te isegi ütlete, et saan seal puhkusele

«Ei, Rodion Romanõtš, ärge uskuge seda sõna-sõnalt; võimalik, et mitte päris puhkusele te ei lähe! See on ju ainult teooria, pealegi veel minu, aga mis autoriteet mina teile olen? Ma võib-olla isegi varjan veel midagi teie eest. Ega ma siis ometi pea võtma ja teile kõik nii lihtsalt välja laduma, hehehee! Teine asi on: kuidas ja missugune kasu? Kas te teate, kui palju vähendatakse teil seetõttu karistust? Sest mõelge ometi, millal te ilmute, missugusel silmapilgul! Mõelge ometi selle üle järele! Kui teine juba süü enda peale on võtnud ja kõik sassi ajanud. Mina aga vannun teile jumala enda nimel, et «seal» teen ja korraldan ma nõnda, et tunnistus ilmub täiesti ootamatuna. Kogu selle psühholoogia hävitame täiesti, kõik kahtlused teie vastu pööran nulliks, nii et teie kuritegu saab mingisuguse sõgestumise ilme, sest, südame põhjast öelda – sõgedus ta oligi. Mina olen aus inimene, Rodion Romanõtš, ja oma sõna ma pean.»

Raskolnikov vaikis nukralt ja langetas pea; ta mõtles kaua ja naeratas lõpuks jällegi; kuid see naeratus oli juba vaikne ja nukker.

«Ah, pole vaja!» lausus ta, nagu ei püüaks ta Porfiri eest juba enam sugugi varjata. «Ei maksa, mul pole teie vähendamist sugugi vaja!»

«Noh, just seda ma kartsingi!» hüüdis Porfiri palavalt ja nagu tahtmata. «Just seda ma kartsingi, et teil pole meie vähendamist vaja.»

Raskolnikov vaatas nukralt ja mõjuvalt talle otsa.

«Noh, ärge põlake elu!» jätkas Porfiri. «Teda on veel palju ees. Kuidas pole vähendamist vaja, kuidas pole vaja? Te olete kärsitu inimene!»

«Mida on palju ees?»

«Elu! Mis prohvet siis teie olete, teate te väga palju? Otsige ning leiate. Võimalik, et jumal teid just selleks ootaski. Ja nad pole ju igaveseks, tähendab, need ahelad…»

«Vähendatakse…» naeris Raskolnikov.

«Aga mis siis, kardate kodanlikku häbi või? Võimalik, et seda just kardategi, ainult ise ei tea seda, – noor olete, sellepärast! Siiski, mitte teie ei peaks kartma ega süü ülestunnistamist häbenema.»

«Eeh, sülgan selle peale!» sosistas Raskolnikov põlglikult ja tülgastusega, nagu ei tahaks ta rääkidagi. Ta tahtis jällegi tõusta, nagu mõtleks ta kuhugi minna, kuid istus jällegi nähtava meeleheitega.

«Või sülgate! Olete usalduse kaotanud ja arvate, et mina meelitan teid jõhkralt; aga paljuke olete elanudki? Paljuke te siis arugi saate? Mõtles teooria välja ja nüüd hakkas häbi, et äpardus, et ei tulnud nii algupäraselt välja! Tõsi, see tuli küll alatult välja, kuid teie pole ometi lootusetu lurjus. Mitte sugugi niisugune lurjus! Vähemalt ei narritanud end kaua, vaid pani kohe viimase välja. Sest kelleks ma teid pean? Mina pean teid niisuguseks, kel lõika või soolikad seest välja, tema aga seisab ja vaatab naeratades oma piinajaid, – ainult kui leiab usu või jumala. Noh, minge ja leidke ning siis elate. Esiteks, peaksite juba ammugi õhku vahetama. Ja siis, ka kannatus on hea asi. Kannatage siis! Mikolkal võib-olla on õigus, et ta tahab kannatust. Tean, et raske on uskuda, – kuid teie ärge targutage kavalalt; anduge elule otseteed, ilma arutamata; rahustuge – küllap viib otseteed kaldale ja paneb jalgadele seisma. Missugusele kaldale? Aga kust mina seda tean? Mina usun ainult, et teil on veel palju elada. Tean, et mu sõnad on teile kui pähetuubitud jutlus, aga võimalik, et see teil pärast meelde tuleb, läheb ehk kunagi tarvis; selleks räägingi. On seegi hea, et te ainult selle vanaeide tapsite. Aga oleksite mõne muu teooria välja mõelnud, siis võib-olla oleksite sada miljonit korda inetuma teo teinud! Võib-olla peab veel jumalat tänama; sest kust te teate: võimalik, et jumal teid selleks hoiabki. Teil olgu aga suur süda ning vähem kartust. Lõite ehk araks eelseisva suure lõpplahenduse pärast? Ei, siin karta on juba häbi! Astusite kord juba niisuguse sammu, siis võtke süda rindu. Siin on juba õiglus. Nüüd tehke seda, mida nõuab õiglus. Tean, et teie ei usu, aga, jumala eest, elu viib teid ometi kuhugi välja. Endalegi hakkab pärast meeldima. Teile on praegu ainult õhku vaja, õhku, õhku!»

Raskolnikov isegi võpatas.

«Aga kes teie siis olete,» karjus ta, «mis prohvet teie olete? Missuguselt üleva rahu kõrguselt avaldate mulle need ülitargutavad ennustused?»

«Kes olen mina? Ma olen arenemise lõpetanud inimene, muud mitte midagi. Inimene, kel on ehk tunne ja kaastunnegi, kes võib-olla pisut teabki, kuid kes on ometi arenemise täiesti lõpetanud inimene. Teiega on teine lugu, jumal on teile elu valmistanud (aga kes teab, võimalik, et ka teie juures kaob kõik suitsuna ega tule midagi). Noh, mis siis, et teistsuguste inimeste kilda lähete? Mitte mugavusest ei peaks kahju olema, vähemalt teil mitte, teie südamega! Mis siis, et teid võib-olla ei näe keegi kaua aega? Mitte ajas pole küsimus, vaid teis endas. Saage päikeseks ja teid näevad kõik. Päike peab kõigepealt päike olema. Miks te jällegi naeratate; et ma olen niisugune Schiller? Ja vean kihla, teie oletate, et mina püüan teid praegu meelitada! Aga mis siis, võimalik, et ma tõepoolest püüan meelitada, hehehee! Teie, Rodion Romanõtš, palja sõna peale ärge uskugegi, ning, minugipärast, ärge uskuge kunagi täiesti, – see on juba minu viis, olen nõus; ainult niipalju lisan juurde: kuivõrd alatu või kuivõrd aus inimene mina olen, seda võite nähtavasti isegi otsustada!»

«Millal mõtlete mu areteerida?»

«Poolteist või ka kaks päeva võiksin lasta teid veel jalutada. Mõelge järele, kullake, paluge jumalat. Kasulikum on, jumala eest, kasulikum.»

«Aga mis siis, kui ma ära põgenen?» küsis Raskolnikov kuidagi imelikult naeratades.

«Ei, ei põgene. Harimatu inimene, moodne lahkusuline – võõra mõtte sulane – põgeneb, sest temale näita ainult sõrmeotsa, nagu mitšman Dõrkale, ja tema usub kogu oma eluaeg ükskõik mida. Aga teie ju oma teooriat enam ei usu, millega te siis põgenete? Ja mis oleks teil põgenemisest? Põgenemisel on jälk ja raske, teile on aga kõigepealt elu vaja ja kindlaksmääratud seisukorda, vastavat õhku, noh, kuid kas on seal teil õhku? Põgenete, aga tulete ise tagasi. Ilma meieta te läbi ei saa. Pistaksin teid aga vanglasse, noh, istute kuu, noh, kaks, noh, kolm, kuid siis tuleb teil äkki minu sõna meelde ja ilmute ise, ja kuidas veel, võib-olla endalegi ootamatult. Tund aega tagasi ei tea te veel isegi, et tulete süütunnistusega. Mina olen isegi selles kindel, et te jõuate mõtteni – «kannatus enda peale võtta»; minu sõna te praegu muidugi ei usu, aga küllap jääte ise sellel peatuma. Sest et kannatus, Rodion Romanõtš, on suur asi; ärge pange selle peale rõhku, et ma olen juba paksuks läinud, sellest pole midagi, selle eest tean; ärge pange seda naeruks, kannatuses on mõte. Mikolkal on õigus. Ei, teie ei põgene, Rodion Romanõtš.»

Raskolnikov tõusis istmelt ja võttis mütsi. Ka Porfiri Petrovitš tõusis.

«Lähete jalutama? Tuleb ilus õhtu, ainult kui ehk äike tuleb. Siiski, parem oleks, kui värskendaks…»

Ka tema võttis mütsi.

«Teie, Porfiri Petrovitš, ärge võtke endale pähe,» ütles Raskolnikov karmi kindlusega, «nagu oleksin ma teile täna üles tunnistanud. Te olete veider inimene ja ma kuulasin teid ainult uudishimu tõttu. Mitte midagi pole ma teile tunnistanud… Pidage seda meeles!»

«Noh, küllap juba tean, pean meeles, – etskae, ise aga väriseb teine. Rahustuge, kullake, sündigu teie tahtmine. Jalutage pisut; kuid liiga palju ei või ometi jalutada. Igaks juhuks on mul teile veel pisitilluke palve,» lisas ta häält tasandades juurde, «nigerik palveke, kuid tähtis: kui teil, tähendab, igaks juhuks (mida mina siiski ei usu, sest teie ei saa sellega toime), kui teil juhuslikult, – noh, nii-öelda igaks juhuks, tuleks himu selle nelja-, viiekümne tunni jooksul kuidagi asja teisiti lõpetada, mingisugusel fantastilisel viisil, – kätt pisut enda vastu tõsta (mõttetu oletus, noh, aga andke ta mulle juba andeks), siis jätke lühike, kuid põhjalik sedelike järele. Nõnda – paar reakest, ainult paar reakest ja ärge unustage ka seda kivi, nõnda on ausam. Noh, nägemiseni!… Häid mõtteid, ilusaid ettevõtteid!»

Porfiri läks kuidagi kummargil välja ja nagu hoidudes Raskolnikovi poole vaatamast. Raskolnikov astus akna alla ja ootas ärritatult ja kärsitusega, et see teine jõuaks tänavale ning et saaks temast juba lahti. Seejärel lahkus ka tema ruttu toast.

  1. Asjata! (sks. k.).
  2. Varahommikul (sks. k.).