Kuritöö ja karistus/Kuues osa/VIII

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
VII
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
I

VIII

Kui ta Sonja juurde sisse astus, hakkas juba hämarduma. Kogu päeva oli Sonja suures ärevuses oodanud. Nad olid oodanud koos Dunjaga. See oli tema juurde juba hommikul tulnud, mäletades Svidrigailovi eilseid sõnu, et Sonja «teab sellest». Jätame lähemalt edasi andmata kahe naise kõneluse ja nende pisarad, samuti ka selle, kuivõrd nad teineteisele lähedaseks said. Sellelt kohtumiselt võttis Dunja vähemalt ühe lohutuse kaasa – et vend ei jää üksi; tema, Sonja juurde tuli ta kõigepealt oma patutunnistusega; temas otsis ta inimest, kui ta vajas inimest; tema siis lähebki vennaga kaasa, ükskõik kuhu saatus ta läkitab. Dunja ei küsinud seda, ta teadis küsimatagi, et see on nõnda. Ta vaatas Sonjat isegi mingis aukartuses ja pani ta juba alguses kohmetuma oma aukartusega, mida ta avaldas teda koheldes. Sonja oli isegi valmis peaaegu nutma hakkama: tema, otse ümberpöördult, ei pidanud end vääriliseks silmigi tõstma Dunjale. Juba esimesest kohtumisest saadik Raskolnikovi juures, kus Dunja nii tähelepanelikult ja aupaklikult Sonjaga jumalaga jättis, jäi Dunja ilus kuju igaveseks Sonja hinge, jäi ühe kõige ilusama ja kättesaamatuma nägemusena tema elus.

Dunja ei jõudnud viimaks välja kannatada, lahkus Sonja juurest ja läks venda tema oma korterisse ootama; talle näis, nagu peaks ta sinna enne tulema. Üksi jäänud, hakkas Sonja kohe väga piinlema mõtte pärast, et võib-olla lõpetas Raskolnikov ometi oma elu enesetapmisega. Sedasama kartis ka Dunja. Kuid mõlemad püüdsid terve päeva teineteist vastamisi igasuguste põhjendustega uskuma panna, et see ei või olla, ja seni, kui olid kahekesi, olid nad rahulikumad. Nüüd aga, pärast seda, kui nad olid teineteisest lahkunud, mõtlesid mõlemad ainult sellest. Sonjal tuli meelde, kuidas Svidrigailov oli talle eile öelnud, et Raskolnikovil on kaks teed – kas Siberisse või… Pealegi tundis ta tema auahnust, uhkust, enesearmastust ja uskmatust. «Kas tõesti võivad teda elama sundida ainult meelekindlusetus ja surmahirm?» mõtles ta viimaks meeleheitel. Vahepeal loojenes juba päike. Sonja seisis kurvalt akna all ja vahtis üksisilmi välja, kuid tema aknast ei näinud muud kui üksnes kõrvalmaja värvimata seina. Viimaks aga, kui neiu oli juba Raskolnikovi surmas tõesti veendunud, astus see ise tema tuppa.

Neiu rinnast pääses rõõmukiljatus. Kuid teravamalt mehele näkku vaadanud, kahvatas ta äkki.

«Nojah!» ütles Raskolnikov naeratades. «Tulin sinu ristide järele, Sonja. Sa ju ise ajasid mind ristteele, miks sa siis nüüd, kui on sinnamaale jõutud, kartma lööd?»

Sonja vaatas teda imestuses. Imelikuna näis talle see toon; külmavärin läbis ta keha, kuid peagi aimas ta, et toon kui ka sõnad olid tehtud. Temaga rääkides vahtis Raskolnikov kuidagi nurka ja hoidus nagu temale otseteed näkku vaatamast.

«Vaata, Sonja, ma tulin otsusele, et nõnda on ehk parem ja kasulikum. Siin on teatud asjaolu… Noh, aga sellest pole midagi pikalt kõnelda. Kas tead, mis mind ainult vihastab? Mul on paha meel, et kõik need rumalad, loomalikud lõustad mulle kohe ümber asuvad ja pärani silmil mulle näkku jõllitavad, oma rumalaid küsimusi esitavad, millele vaja vastata, – näitavad sõrmega… Ptüi! Tead, Porfiri juurde ma ei lähe, olen temast tüdinud. Parem lähen oma sõbra Püssirohu juurde, küll see alles imestab, see on alles efekt, mis ma saavutan. Aga peaks külmaverelisem olema; viimasel ajal olen liiga sapiseks muutunud. Usud või ei, kuid praegu ähvardasin õde rusikaga ainult sellepärast, et ta ümber pöördus viimast korda mind vaatama. Niisugune seisukord on sigadus! Äh, kuhu ma küll olen jõudnud! Noh, kus on ristid?»

Raskolnikov oli nagu arust ära. Ta ei mallanud silmapilkugi paigal püsida, ei suutnud ühelegi asjale oma tähelepanu koondada; mõtted kargasid üksteisest üle, sõnad läksid segi; ta käed värisesid pisut.

Sonja võttis vaikides kastist kaks risti, küpressist ja vasest, lõi ise risti ette, tegi ka Raskolnikovile ristimärgi ja pani talle küpressist ristikese kaela.

«See, tähendab, on sümboliks, et ma risti enda peale võtan, hehee! Ja tänini olengi vähe kannatanud! Küpressist, see tähendab lihtrahva oma; vasest, see on Lizaveta oma, selle võtad endale, – näita siia! See oli siis tema kaelas… sel silmapilgul? Ka mina tean kaht samataolist hõbedast risti ja pühapildikest. Ma viskasin nad siis eide rinnale. Need oleksid nüüd õigel kohal, tõepoolest, need peaksid endale kaela panema… Mis ma nüüd, aina luiskan, unustan asjast rääkida; mõtted on kuidagi laiali!… Vaata, Sonja, tegelikult tulin selleks, et sulle teatada ja et sa teaksid… Noh, ja see on kõik… Selleks ma ju tulingi. (Hm! Siiski arvasin, et ütlen rohkem.) Sa ju ise tahtsid, et ma läheksin, noh, nüüd lähengi istuma ning sinu soov läheb täide; noh, mis sa siis nutad? Ja sina ka? Jäta järele, aitab; oh, kui raske see kõik mulle on!»

Ometi tärkas temas kaastunne; süda tõmbus tal Sonjat vaadates kokku. «Aga mis temal siis on?» mõtles Raskolnikov endamisi. «Mis mina talle olen? Mis ta nutab, mis ta mu eest hoolitseb, nagu ema või Dunja? Hakkab minu hoidjaks?»

«Löö risti ette, palveta kordki!» palus Sonja väriseva ja argliku häälega.

«Oo, ole hea, niipalju kui soovid! Ja puhtast südamest, Sonja, puhtast südamest…»

Siiski, ta tahtis midagi hoopis muud öelda.

Raskolnikov lõi mitu korda risti ette, Sonja võttis rätiku ja köitis selle pähe. See oli roheline villane rätik, vististi seesama, mida Marmeladov millalgi trahteris nimetas «perekondlikuks» rätikuks. Raskolnikovil välgatas see mõte peas, kuid ta ei küsinud. Tõepoolest hakkas ta juba isegi tundma, et ta on väga hajameelne ja kohutavalt erutatud. Ta lõi seda kartma. Teda üllatas ka see, et Sonja tahtis ühes temaga välja minna.

«Mis siis sina? Kuhu sa lähed? Jää siia, jää siia! Ma lähen üksi!» hüüdis ta nagu meelepahas ja läks peaaegu kurjalt ukse poole. «Ja milleks siin terve saatkond!» pomises ta välja minnes.

Sonja jäi keset tuba seisma. Raskolnikov ei jätnud temaga jumalagagi, ta oli juba tema unustanud; Raskolnikovi hinges kees üks näriv ja mässav kahtlus.

«On see kõik nõnda, on see nõnda?» mõtles ta trepist alla minnes. «Kas tõesti ei või enam peatuda ja kõike parandada… ning mitte minna?»

Kuid ta läks siiski. Äkki tundis ta lõplikult, et asjatu on enam endale küsimusi esitada. Tänavale jõudes tuli tal meelde, et ta Sonjaga jumalaga ei jätnud, et see jäi keset tuba seisma, roheline rätik peas, ilma et oleks julgenud pealekärgatamise tõttu end liigutadagi, ja ta peatus silmapilguks. Sel hetkel läbis äkki üks mõte ta pea, – nagu oleks ta seni oodanud, et nüüd teda lõplikult jahmuma panna.

«Noh, milleks; noh, milleks tulin ma praegu tema juurde? Ütlesin talle: asja pärast; aga missuguse asja pärast? Polnud ju mingit asja olemaski! Teatama, et lähen; mis siis sellest? Oli seda väga tarvis? Armastan ma siis teda või? Ei ju, ega? Ajasin ta ju praegu minema nagu koera. Või vajasin ma tõepoolest tema risti? Oo, kui sügavale olen ma langenud! Ei, ma vajasin tema pisaraid, mul oli vaja tema hirmu näha, tahtsin vaadata, kuidas tema süda valutab ja kuidas ta piinleb! Oli vaja millestki kinni haarata, viivitada, inimest vaadelda! Ja mina julgen veel enda peale nõnda loota, nõnda endast unistada, mina, vilets kerjus, lontrus, lontrus!»

Ta läks mööda kanali kallast ja tal jäi veel vähe minna. Kuid jõudnud sillani, ta peatus ja pööras äkki oma teelt kõrvale, astus sillale ja läks Heinaturule.

Ahnelt vahtis ta paremale ja vasemale, silmitses tungivalt iga asja ega suutnud millelegi oma tähelepanu koondada; kõik libises käest. «Nädala pärast, kuu pärast viiakse mind vangitõllas üle selle silla, kuidas vaatan ma siis seda kanalit – seda peaks meelde jätma!» välgatas tal peas. «Siin on silt, kuidas loen ma siis neidsamu tähti? Siin on kirjutatud: «Ühentus», noh, selle «t» peaks meelde panema, täht «t», ja kuu aja pärast peaks teda uuesti vaatama, peaks vaatama sama tähte, küllap näeme, kuidas ma siis teda vaatan. Mis ma küll siis tunnen ja mõtlen?… Mu jumal, kui alatuna kõik need minu praegused… mured siis näivad! Muidugi, see kõik peaks huvitav olema… omamoodi muidugi… (Hahahaa! Millest ma küll mõtlen!) Ma muutun lapseks, ma kehklen iseenda ees; noh, milleks ma ennast häbistan? Ptüi, kuidas nad tõukavad! See paks seal – vististi sakslane –, kes mind tõukas, noh, teab ta, keda ta tõukas? Naine lapsega palub armuandi, huvitav, et ta mind endast õnnelikumaks peab. Aga mis siis, kui annaks õige naljapärast. Aa, viiekopikaline on taskus järel, kust see on? Säh, säh… võta, emake!»

«Hoidku sind jumal!» kuuldus kerjuse nuttev hääl.

Raskolnikov jõudis Heinaturule. Tal oli vastik, väga vastik rahvaga kokku puutuda, ometi läks ta just sinnapoole, kus paistis rohkem rahvast. Ta oleks andnud kõik maailmas selle eest, kui oleks võinud üksi jääda; aga ta tundis isegi, et ainustki silmapilku ei saa ta enam üksi olla. Rahvahulgas märatses keegi joobnu; ta tahtis tantsida, kuid ikka vajus küljeli. Teised tunglesid tema ümber. Raskolnikov puges rahva seast läbi, vaatas mõne minuti seda joobnut ja hakkas äkki järsult ning katkendlikult naerma. Hetk hiljem unustas ta joobnu ega näinudki teda enam, kuigi ta veel teda vaatas. Viimaks läks ta ära, ilma et oleks mäletanudki, kuhu ta oli tulnud; ent kui ta keset väljakut jõudis, toimus temas justkui mingisugune muudatus ja korraga valdas teda nagu mingi tundmus, haaras kogu tema olemuse – keha ja mõtte – oma võimusesse.

Äkki tulid talle meelde Sonja sõnad: «Mine ristteele, kummarda rahvast, anna maale suud, sest sa oled ka tema ees patustanud, ja ütle kogu maailmale kuuldavalt: «Mina olen mõrtsukas!»» Seda meelde tuletades hakkas ta üleni värisema. Kogu viimase aja, eriti aga viimaste tundide lootusetust olukorrast tingitud tusk ja ärevus rususid teda niivõrd, et ta justkui tormas selle tervikulise, uue ja täiusliku tundmuse võimusesse. See langes tema peale mingisuguse tõvehoona: süttis hinges sädemena põlema ja äkki mässis ta leegina kõik endasse. Korraga pehmenes kogu tema sisemus ning pisarad purskusid silmist. Nagu ta seisis, nõnda ta langeski maha…

Ta põlvitas keset väljakut, kummardus maani ja suudles naudinguga ja õnnest joobnuna seda porist pinda. Ta tõusis üles ja kummardus teist korda.

«Näh, on see aga enda täis kaaninud!» tähendas tema kõrval keegi noormees.

Kajas naer.

«Vennad, tema läheb ühes lastega Jeruusalemma, jätab kodumaaga jumalaga, kummardab kogu maailma ees, suudleb pealinna Sankt-Peterburi pinda!» lisas keegi purjus kodanik juurde.

«Noor poisike teine alles!» pistis kolmas.

«Mõni suursugune!» tähendas keegi soliidsel häälel.

«Mine võta nüüd tänapäev kinni, kes on suursugune, kes mitte.»

Kõik need hüüded ja kõnelused hoidsid Raskolnikovi tagasi ja sõnad: «Ma olen tapnud», mis olid võib-olla valmis keelelt libisema, vaibusid temasse. Ometi kannatas ta kõik need hüüded rahulikult välja ja läks tagasi vaatamata otseteed üle põiktänava politseijaoskonna poole. Üks nägemus välgatas tal teel silmade ees, kuid ta ei pannud seda imeks; ta tundis ette, et nõnda see peabki olema. Sel ajal, kui ta Heinaturul teist korda maani kummardus, pöördudes vasemale poole, nägi ta umbes viiekümne sammu kaugusel endast Sonjat. Too peitis end ühe puust baraki taha, mis seisis väljakul; tähendab – Sonja oli kogu tema kurba kõndimist pealt vaadanud! Sel hetkel Raskolnikov tundis ja mõistis alatiseks, et Sonja on nüüd igavesti temaga ja et ta tuleb kaasa kas või maailma otsa, ükskõik kuhu saatus ta ajab. Kogu süda pöördus tal sees… aga… juba jõudiski ta oma saatuslikule paigale…

Üpris reipalt astus ta hoovi. Oli vaja kolmandale korrusele minna. «Esialgu olen alles trepil!» mõtles ta. Üldse paistis talle, nagu oleks saatuslik silmapilk alles kaugel ja aega veel küllalt, nii et võib paljugi üle veel järele mõelda.

Jällegi sama prügi; needsamad koored kruvitaolisel trepil, jällegi on korterite uksed pärani lahti, jällegi samad köögid, kust tuleb auru ja haisu. Vahepeal polnud Raskolnikov siin käinud. Ta jalad surid ära ja muutusid lõdvaks, kuid astusid edasi. Ta seisatas silmapilguks, et hinge tagasi tõmmata, ennast kohendada ja inimesena sisse astuda. «Aga milleks? Mispärast?» mõtles ta äkki, oma liigutust mõistes. «Kui peab selle karika jooma, eks ole siis juba ükskõik? Mida ilgem, seda parem.» Kujutluses välgatas tal sel silmapilgul Ilja Petrovitš Püssirohu kuju. «Kas tõesti tema juurde? Aga kas pole võimalik kellegi teise juurde? Kas poleks võimalik minna Nikodim Fomitši juurde? Ümber pöörduda ja jaoskonnaülema enda juurde koju minna? Vähemalt sünnib siis kõik kodusel viisil… Ei, ei! Püssirohu juurde, Püssirohu juurde! Kui juua, siis juba kõik korraga…»

Külmajudinad seljal, vaevalt enesele aru andes, mida ta teeb, avas ta politseijaoskonna ukse. Seekord oli siin väga vähe rahvast, siin seisis ainult mingisugune kojamees ja peale selle veel keegi lihtmees. Valvur ei vaadanud oma vaheseina tagant väljagi. Raskolnikov läks järgmisse tuppa. «Võimalik, et saab veel rääkimata jätta,» välgatas tal peas. Siin seadis end mingisugune isik, keegi erariides kirjutaja puldil midagi kirjutama. Nurgas istus veel üks kirjutaja. Zametovit ei olnud. Ka Nikodim Fomitš puudus muidugi.

«Ei ole kedagi?» küsis Raskolnikov sellelt, kes seisis puldi juures.

«Keda teil vaja?»

«A-a! Ei kõrvaga kuulda ega silmaga näha, aga vene hõng… või kuidas see seal muinasjutus käib… olen unustanud! Mul on au!» hüüdis äkki tuttav hääl.

Raskolnikov lõi värisema. Tema ees seisis Püssirohi; ta tuli äkki kolmandast toast. «See on saatus ise,» mõtles Raskolnikov, «miks on ta siin?»

«Meile? Mis asjas?» hüüdis Ilja Petrovitš. (Ta oli nähtavasti suurepärases ja isegi veidi erutatud meeleolus.) «Kui asja pärast, siis tulite pisut vara. Mina isegi olen ainult juhuslikult… Aga siiski, millega võiksin… Pean tunnistama teile… Kuidas? Kuidas? Andke andeks…»

«Raskolnikov.»

«Noh, mis: Raskolnikov! Ja kas tõesti võisite arvata, et olen teid unustanud? Palun mind mitte niisuguseks pidada… Rodion Ro… Ro… Rodionõtš, nõnda vististi?»

«Rodion Romanõtš.»

«Jaa, jaa, jaa! Rodion Romanõtš, Rodion Romanõtš! Seda ma püüdsingi. Mitu korda kuulasin teie üle järelegi. Pean tunnistama, et ma kogu see aeg muretsesin tõsiselt sellepärast, et me tookord nõnda… mulle seletati pärast, ma sain teada, et noor kirjanik ja isegi õpetlane… ja nii-öelda esimesed sammud… Oh, issand! Aga missugune kirjanik või teadlane pole alguses algupäraseid samme astunud! Mina ja mu naine, – meie mõlemad austame kirjandust, naine aga isegi kirglikult!… Kirjandust ja kunsti! Et aga oleks ausameelne, kõik muu võib omandada vaimuandega, teadmistega, mõistusega, geeniusega! Kübar, – noh, mis tähendab näiteks kübar? Kübar on pannkook, mille võin osta Zimmermanni juurest; aga mis kübara all hoitakse ja kübaraga varjatakse, seda ma juba enam osta ei saa!… Pean tunnistama, et tahtsin teie juurde isegi läbi rääkima tulla, aga mõtlesin, võib-olla teie… Aga ma ei küsigi: teil on ehk tõepoolest midagi vaja? Räägitakse, omaksed olevat teie juurde sõitnud?»

«Jah, ema ja õde.»

«Mul oli isegi au ja õnn teie õde kohata – haritud ja kena inimene. Pean tunnistama, ma kahetsesin väga, et me kahekesi siis ägedaks saime. Casus![1] Et ma aga teid siis teie minestuse tõttu teatud pilguga mõõtsin, – siis selgus pärast kõik kõige hiilgavamalt! Usumäratsus ja fanatism! Mõistan teie meelepaha. Võib-olla vahetate ehk siiasõitnud perekonna tõttu korterit?»

«Ei, tulin niisama… Astusin sisse küsima… mõtlesin, et näen Zametovit.»

«Ah jaa! Te olete ju sõbraks saanud, kuulsin. Noh, Zametovit meil ei ole, teda te ei näe. Jah, me jäime Aleksandr Grigorjevitšist ilma! Eilsest päevast saadik pole teda enam meil; läks üle… ja üle minnes sõimas kõik läbi… isegi ebaviisakalt… Tuisupea-poisike, muud midagi; aga oli lootustandev mees; aga eks minge katsuge nendega, tähendab, meie hiilgava noorsooga! Tahtvat teine nagu mingisugust eksamit teha, küllap ainult selleks, et aga rääkida ja kelkida, sellega eksam lõpebki. Sest tema pole ometi selline, nagu näiteks teie või teie sõber Razumihhin! Teie karjäär on õpetlase oma, ja teid juba äpardused teelt kõrvale ei löö! Teile on kõik need elu veetlused, võiks öelda – nihil est[2], askeet, munk, pagulane!… Teie jaoks on raamat, sulg kõrva taga, teaduslikud uurimused, – seal hõljub teie vaim! Mina isegi osalt… Olete ehk lugenud Livingstone’i kirju?»

«Ei.»

«Aga mina olen lugenud. Siiski, tänapäev on väga palju nihiliste tekkinud; noh, kuid see on arusaadav; mis ajad need siis ka on, küsin ma. Siiski, ma olen teiega… ega teie ju ometi nihilist ole! Vastake otsekoheselt, otsekoheselt!»

«E-ei…»

«Ei, teate, te olge minuga otsekohene, ärge häbenege, nagu oleksite ihuüksi! Iseasi on teenistus, iseasi… te arvasite, et tahtsin öelda: sõprus, ei, ei aimanud õigesti! Mitte sõprus, vaid kodaniku ja inimese tunne, humaansustunne ja armastus kõigekõrgema vastu. Ma võin olla ametlik isik ja ametis, kuid inimest ja kodanikku pean endas alati tundma ja sellest endale aru andma… Teie arvasite heaks Zametovist juttu teha. Zametov teeb prantsuse viisil kuskil ebaviisakas asutuses klaasi šampanja või doni veini juures skandaali, see ongi Zametov! Aga mina olen võib-olla enese truudusest ja kõrgetest tunnetest ära vaevanud ja peale selle on mul oma tähtsus, aukraad ja teatav ametikoht. Olen naisemees ja mul on lapsed. Täidan kodaniku ja inimese kohuseid, aga kes on tema, lubage küsida? Kohtlen teid kui inimest, keda haridus on suursuguseks teinud… Ämmaemandaid, vaat neid sigineb ka üleliia palju!»

Raskolnikov tõstis küsivalt kulme. Nähtavasti hiljuti laua äärest tõusnud Ilja Petrovitši sõnad sadasid tema peale tühjade fraasidena. Kuid midagi ta siiski mõistis; ta vaatas küsivalt ega teadnud, millega see kõik lõpeb.

«Ma räägin neist pöetud tüdrukutest,» jätkas jutuhimuline Ilja Petrovitš, «ma andsin neile omalt poolt nimeks ämmaemandad ja leian, et see nimi on päris rahuldav. Hehee! Ronivad teised akadeemiasse, õpivad anatoomiat; noh, öelge, mina jään näiteks haigeks, noh, kas kutsun ma mõne tüdruku end arstima? Hehee!»

Ilja Petrovitš lagistas naerda, olles täitsa rahul oma teravmeelsusega.

«Muidugi, ütleme, teadusjanu on liiga suur; kuid oled teadusi omandanud ja aitab! Milleks teda siis kurjasti tarvitada? Milleks solvata suursuguseid isikuid, nagu teeb seda lurjus Zametov? Milleks ta mind solvas, küsin ma teilt? Ja veel on väga levinud enesetapmised, – võimatu on seda endale ette kujutadagi. Kõik löövad viimase raha läbi ja võtavad siis endalt elu. Tüdrukud, poisikesed, vanakesed… Alles täna hommikul teatati kellestki hiljaaegu sissesõitnud härrast. Nil Pavlõtš, kuulge, Nil Pavlõtš! Kuidas ta nimi nüüd oli, sel džentelmenil, kellest ennist teatati, Peterburi poolel veel laskis enda maha?»

«Svidrigailov,» vastas keegi teisest toast kähisevalt ja osavõtmatult.

Raskolnikov võpatas.

«Svidrigailov? Svidrigailov on enda maha lasknud?» hüüdis ta.

«Kuidas! Teie tunnete Svidrigailovit?»

«Jah… tunnen… Tema sõitis hiljuti siia…»

«Nojah, hiljuti sõitis, naine suri teisel ära, liiderlikkude elukommetega meesterahvas, ja äkki laseb enda maha ja nii skandaalselt, et ei või ette kujutadagi… jättis oma taskuraamatusse mõned sõnad, et tema sureb täie mõistuse juures ja palub oma surmas mitte kedagi süüdistada. Temal oli, räägitakse, raha. Kuidas te teda tunnete?»

«Olen… tuttav… minu õde elas nende juures koduõpetajannana…»

«Ai-ai-ai… Tähendab, te võite meile temast midagi teatada. Aga te ei aimanudki?»

«Ma nägin teda eile… ta… jõi veini… ma ei teadnud midagi.»

Raskolnikov tundis, nagu oleks midagi talle peale langenud ja teda nagu maha surunud.

«Teie jällegi nagu kahvatate. Meil on siin nii umbne õhk…»

«Jah, mul on aeg…» pomises Raskolnikov, «vabandage, et tülitasin…»

«Oo, pole viga, niipalju kui soovite! Tegite mulle head meelt ja ma olen rõõmus kinnitama…»

Ilja Petrovitš sirutas isegi käe.

«Ma tahtsin ainult… tulin Zametovi juurde…»

«Mõistan, mõistan, ja valmistasite mulle rõõmu…»

«Ma olen… väga rõõmus… nägemiseni…» naeratas Raskolnikov.

Raskolnikov läks välja; ta tuikus. Ta pea käis ringi. Ta ei tundnud, kas ta veel jalul seisab. Ta hakkas mööda treppi alla minema, toetudes parema käega vastu seina. Talle näis, nagu oleks keegi kojamees, kel oli raamat käes ja kes ülespoole tuli, teda tõuganud ja nagu oleks mingisugune koer kuskil alumisel korrusel hoogsalt haukunud, kuna keegi naisterahvas teda vaalikaikaga viskas ja tema peale karjus. Raskolnikov läks alla ja astus siis hoovi. Õues värava lähedal seisis surnukahvatu Sonja ning vaatas metsikult-metsikult talle otsa. Raskolnikov seisatas tema ees. Midagi haiget ja piinatut ilmnes neiu näos, midagi meeleheitlikku. Sonja lõi käed kokku. Inetu ja abitu naer tungis Raskolnikovi huulile. Ta seisatas, naeratas ja läks tagasi üles, jällegi politseijaoskonda.

Ilja Petrovitš oli istunud ja soris mingisuguseid pabereid. Tema ees seisis sama mees, kes trepil üles tulles oli Raskolnikovi tõuganud.

«A-a! Jällegi teie! Jätsite midagi maha?… Mis teiega on?»

Raskolnikov lähenes talle kahvatuil huulil ja astus liikumata pilgul pikkamisi otseteed laua juurde, toetas käe lauale, tahtis midagi öelda, kuid ei suutnud; kuuldusid ainult mingisugused häälitsused.

«Teil on halb, sähke tool! Istuge siia toolile, istuge! Vett!»

Raskolnikov istus toolile, kuid ei pööranud silmi väga vastumeelselt imestunud Ilja Petrovitši näolt. Mõlemad vaatasid silmapilgu teineteise otsa ja ootasid. Toodi vett.

«Mina…» tahtis Raskolnikov alustada.

«Jooge vett!»

Raskolnikov lükkas käega vee kõrvale ja lausus vaikselt, selgelt ja arusaadavalt:

«Mina tapsin tol korral selle ametnikulese vanaeide ja tema õe Lizaveta kirvega ning röövisin paljaks.»

Ilja Petrovitš avas suu. Igalt poolt joosti kokku.

Raskolnikov kordas oma ülestunnistust.


…………………………

  1. Juhtum! (lad. k.).
  2. Mitte midagi (lad. k.).