Kuritöö ja karistus/Neljas osa/II

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
I
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
III

II

Kell oli juba peaaegu kaheksa; mõlemad tõttasid Bakalejevi juurde, et enne Lužinit pärale jõuda.

«Noh, kes see siis oli?» küsis Razumihhin, kui nad tänavale jõudsid.

«See oli Svidrigailov, seesama mõisnik, kelle majas minu õde teotati, kui ta koduõpetajannana teenis. Tema tagakiusamiste eest tuligi ta sealt ära, aeti tema naise Marfa Petrovna poolt minema. Sama Marfa Petrovna palus Dunjalt pärast andeks, aga nüüd suri teine äkki ära. Temast see jutt ennist oligi. Ma ei tea miks, aga seda meest kardan ma väga. Tema sõitis kohe pärast naise matust siia. Ta on väga imelik ja on midagi endale pähe võtnud… Ta nagu teab midagi… Tema eest tuleks Dunjat kaitsta… seda tahtsingi sulle öelda, kuuled?»

«Kaitsta! Mis võiks ta Avdotja Romanovnale teha! Noh, tänan sind, Rodja, et mulle nõnda räägid… Siis kaitseme, kaitseme!… Kus ta elab?»

«Ei tea.»

«Miks sa ei küsinud? Oh, kui kahju! Siiski, küllap saan teada!»

«Sa nägid ju teda?» küsis Raskolnikov vähese vaikimise järel.

«Nojah, panin tähele; jätsin ta meelde.»

«Nägid sa teda hästi? Selgesti?» päris Raskolnikov.

«Nojah, mäletan selgesti; tuhande hulgast tunnen ära, mul seisavad näod meeles.»

Nad vaikisid jällegi. «Hm!… Nii, nii…» pomises Raskolnikov. «Aga muidu, tead… mul tuli mõte… mulle aina näib… et see võib ainult ettekujutus olla.»

«Millest sa räägid? Ma ei mõista sind päris hästi.»

«Te ütlete kõik,» jätkas Raskolnikov suud naeratuses viltu kiskudes, «et ma olen hullumeelne; mulle näis nüüd korraga, et ma võib-olla olengi hullumeelne ja nägin ainult viirastust.»

«Mis sa ometi räägid?»

«Aga kes seda teab! Võib-olla olen tõepoolest hullumeelne ja kõik, mis viimasel ajal on sündinud, on ainult minu kujutluses…»

«Äh, Rodja! Jälle on nad su meeleolu rikkunud!… Mis ta sulle rääkis, milleks ta tuli?»

Raskolnikov ei vastanud. Razumihhin mõtles pisut.

«Noh, kuula minu aruannet,» alustas ta siis. «Ma käisin sinu pool, sina magasid. Siis sõime lõunat ja siis läksin Porfiri juurde. Zametov oli ikka veel seal. Ma tahtsin rääkima hakata, kuid mitte midagi ei tulnud välja. Ei leidnud kuidagi õigeid sõnu. Nemad nagu ei mõistaks ega tahagi mõista, kuid piinlik pole neil sugugi. Ma viisin Porfiri akna juurde ja hakkasin seal rääkima, kuid millegipärast ei tulnud jällegi nõnda välja: tema vaatab kõrvale ja mina vaatan kõrvale. Viimaks pistsin talle rusika nina alla ja ütlesin, et löön ta lömaks, sugulase poolest. Ta ainult vaatas mulle otsa. Ma sülgasin ja tulin ära ning see on kõik. Väga rumalasti. Zametoviga mitte sõnagi. Ainult… mõistad: arvasin, et ma ehk solkisin ära, aga trepist alla tulles turgatas mul mõte pähe, valdas mu tervena: milleks me küll muretseme? Ähvardaks sind mõni hädaoht või midagi muud, siis muidugi. Aga mis on sinul sellest! Sinusse see asi ei puutu, niisiis sülita selle peale; pärast aga naerame nende üle, mina sinu asemel hakkaksin neid isegi müstifitseerima. Sest mõtle ometi, kui häbi neil pärast on! Sülga, pärast võib neile isegi kere peale anda, nüüd aga naerame!»

«Mõistagi, nõnda!» naeratas Raskolnikov. «Aga vaatame, mis sa homme ütled!» mõtles ta endamisi. Imelik, senini polnud tal veel kordagi mõtet pähe tulnud: «Mis arvab Razumihhin, kui ta teada saab?» Seda mõelnud, vaatas Raskolnikov talle ainiti otsa. Praegune Razumihhini aruanne Porfiri juures käimise kohta huvitas teda aga väga vähe: nii palju oli sestsaadik muutunud…

Koridoris põrkasid nad Lužiniga kokku: see ilmus punkt kell kaheksa ja otsis numbrit, nii et kõik kolm korraga sisse astusid, ilma üksteisele otsa vaatamata ja üksteist teretamata. Noormehed jõudsid ette, kuna Pjotr Petrovitš viisakuse tõttu esikus pisut viivitas, võttes palitut seljast. Pulheeria Aleksandrovna läks otsekohe talle lävele vastu. Dunja teretas venda.

Pjotr Petrovitš astus sisse ja teretas daame üsna sõbralikult, ehkki kahekordse soliidsusega. Siiski, tal oli pisut niisugune nägu, nagu oleks ta kuidagi segi läinud ja mitte õiget teed leidnud. Pulheeria Aleksandrovna, kes oli ka nagu kohmetunud, tõttas külalisi ümmarguse laua ümber asetama, millel kahises samovar. Dunja ja Lužin asetusid teineteise vastu laua otstesse. Razumihhin ja Raskolnikov sattusid Pulheeria Aleksandrovna vastu – Razumihhin Lužini, Raskolnikov õe kõrvale.

Saabus hetkeline vaikus. Pjotr Petrovitš võttis viivitades taskust batisträtiku, millest levisid lõhnad, ja nuuskas nina inimesena, kes on küll vooruslik, kuid keda tema autundmuses on pisut solvatud ja kes sellepärast kindlasti on otsustanud seletust nõuda. Veel esikus kippus talle mõte tulema: palitut seljast mitte võtta, vaid ära sõita ning seega naisterahvaid karmilt ja mõjuvalt nuhelda, neile korraga kõik tunda anda. Kuid ta ei söandanud. Pealegi ei armastanud ta teadmatust, aga siin oli vaja selgitada; kui nii avalikult tema käsku on rikutud, tähendab, midagi peab siis olema, ning nõnda on parem ette teada; karistamiseks leidub aega alati, pealegi on nad tal peos.

«Loodan, et teekond läks teil õnnelikult?» pöördus ta ametlikult Pulheeria Aleksandrovna poole.

«Jumalale tänu, Pjotr Petrovitš.»

«Väga rõõmustav. Avdotja Romanovna ka ei väsinud?»

«Ma olen ju noor ja tugev, ei väsi, emal oli aga väga raske,» vastas Dunja.

«Mis teha; meie kodumaa teed on väga pikad. Suur on nõndanimetatud «emake Venemaa»… Eile aga, kogu soovi peale vaatamata, ei saanud ma kuidagi teile vastu tõtata. Loodan siiski, et kõik läks ilma erilise tülita?»

«Ah ei, Pjotr Petrovitš, me olime väga nõutud,» tõttas Pulheeria Aleksandrovna erilisel toonil seletama, «ja kui jumal ise meile poleks eile Dmitri Prokofjitšit saatnud, siis oleksime lihtsalt hukka saanud. Siin nad ongi, Dmitri Prokofjitš Razumihhin,» lisas ta juurde, teda Lužinile tutvustades.

«Kuidas siis, juba oli mul see heameel… eile,» pomises Lužin vaenulikult Razumihhini poole kõõritades, mispeale ta kulmu kortsutas ja vait jäi. Ja üldse kuulus Pjotr Petrovitš nähtavasti inimeste kilda, kes on seltskonnas väga sõbralikud ja kes isegi püüavad seda olla, kuid kes ometi kohe, niipea kui on midagi vastumeelt, kõik oma eeldused kaotavad ja enam jahukottide sarnasteks muutuvad, kui et neid võiks sundimatult käituvateks ja seltskonda elustavaiks kavalerideks pidada. Kõik jäid jällegi vait. Raskolnikov vaikis kangekaelselt, Avdotja Romanovna ei tahtnud enneaegu vaikust katkestada, Razumihhinil polnud midagi rääkida, nii et Pulheeria Aleksandrovna sattus uuesti ärevusse.

«Marfa Petrovna suri ära, olete ehk kuulnud,» alustas ta, otsides abi oma peakõneainelt.

«Kuidas muidu, kuulsin. Mulle teatati kohe, esimese kuulujutu järel, ja tulin nüüd teile isegi teatama, et Arkadi Ivanovitš Svidrigailov sõitis pärast naise matuseid viibimata Peterburi. Nõnda on see vähemalt kõige täpsemate teadete põhjal, mis mul käepärast on.»

«Peterburi? Siia?» küsis Dunja erutatult ja vahetas emaga pilgu.

«Just nõnda ja muidugi mitte ilma eesmärgita, kui väljasõidu kiirust ja üldse kõiki eelnevaid asjaolusid arvesse võtta.»

«Issand! Kas tõesti ei jäta ta Dunjat ka siin rahule?» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna.

«Mulle näib, et nii teil kui ka Avdotja Romanovnal pole põhjust väga erutuda, muidugi, kui te just ise ei soovi temaga mingisugustesse vahekordadesse astuda. Mis aga minusse puutub, siis ajan ta jälgi ja otsin praegu tema korterit…»

«Ah, Pjotr Petrovitš, teie ei teagi, kuivõrd te praegu mu ära hirmutasite!» jätkas Pulheeria Aleksandrovna. «Ma nägin teda ainult kaks korda ja ta paistis mulle koledana, koledana! Ma olen kindel, et ta oli kadunud Marfa Petrovna surma põhjuseks.»

«Selle kohta ei saa otsust teha. Mul on täpsed teated. Ei vaidle vastu, et tema ehk nii-öelda teotuse moraalse mõjuga aitas asjakäiku kiirendada; kuid mis puutub selle isiku käitumisse ja üldse tema kõlblasse iseloomustusse, siis olen ma teiega ühel arvamusel. Ma ei tea, on ta praegu rikas või ei, ja mis jättis talle nimelt Marfa Petrovna; selle kohta saan teateid kõige lähemal ajal; aga siin, Peterburis, kui tal vähegi raha leidub, asub ta kohe vana asja juurde. Ta on omataoliste seas kõige liiderlikum ja pahedesse hukkunum inimene! Mul on kaaluv põhjus oletada, et Marfa Petrovnal, kes õnnetuseks teda nii armastama hakkas ja kaheksa aastat tagasi ta võlgadest lunastas, oli tema ees ka veel teisi teeneid: ainuüksi tema püüete ja ohvrite tõttu summutati juba kohe alguses kriminaalasi, millesse oli segatud loomalik ja nii-öelda fantastiline tapmine ja mille pärast ta väga hästi oleks võinud Siberi poole rännata. Niisugune on see inimene, kui teada tahate.»

«Ah issand!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna. Raskolnikov kuulas tähelepanelikult.

«On teil tõesti selle kohta täpsed teated?» küsis Dunja karmilt ja mõjuvalt.

«Ma räägin ainult seda, mida ma ise kadunud Marfa Petrovnalt kui saladust kuulsin. Peab tähendama, et juriidilisest küljest on see asi väga tume. Siin elas ja elab vististi veel praegugi keegi Rösslichi-nimeline naisterahvas, välismaalane, väiksekaliibriline liigkasuvõtja, kes ka muude asjadega tegeleb. Selle Rösslichiga seisis härra Svidrigailov juba ammusest ajast mingisuguses lähedases ja saladuslikus vahekorras. Rösslichi juures elas tema kauge sugulane, vististi õetütar, kurttumm: viieteistkümne- või isegi neljateistkümneaastane tütarlaps, keda see Rösslich ääretult vihkas ja iga antud leivapalukest talle ette heitis ja keda ta isegi ebainimlikult peksis. Tütarlaps leiti viimaks pööningult pooduna. Otsustati, et enesetapp. Pärast harilikke protseduure sellega asi lõppeski, kuid pärastpoole tuli ilmsiks… kaevati, et Svidrigailov oli tütarlast kõige julmemalt teotanud. Tõsi, kogu see asi oli tume, kaebus tuli teiselt saksa naisterahvalt, kes on teatud elukommetega ja keda ei usaldatud; viimaks nii-öelda polnudki kaebust, muidugi Marfa Petrovna püüete ja rahade tõttu; kõik piirdus kuulujutuga. Kuid siiski, see kuulujutt oli paljuütlev. Teie, Avdotja Romanovna, kuulsite muidugi teener Filipi loost, kes kuus aastat tagasi, veel pärisorjuse päevil, piinamise tagajärjel suri.»

«Ümberpöördult, ma kuulsin, et Filipp poos enda ise üles!»

«Just nõnda, kuid sellele vägivaldsele surmale sundis või õigemini öelda tõukas teda Svidrigailov oma alaliste ja süstemaatiliste tagakiusamiste ja karistustega.»

«Seda ma ei tea,» vastas Dunja kuivalt, «mina kuulsin ainult mingisugust väga imelikku lugu, et see Filipp oli mingisugune raskemeelne, mingisugune kodu-filosoof, inimesed ütlesid, et oli «lugemishaige», ja et ta poos enda üles teiste naeru ja pilke, mitte aga härra Svidrigailovi peksmise pärast. Minu ajal käis ta inimestega hästi ümber ja inimesed isegi armastasid teda, ehkki tõepoolest süüdistasid teda Filipi surmas.»

«Ma näen, et teil, Avdotja Romanovna, on äkki tekkinud kalduvus teda õigeks mõista,» tähendas Lužin, venitades suud viltusele ja kahemõttelisele naerule. «Tõepoolest, daamide suhtes on ta kaval ja lipitsev, mille kurvaks tunnistuseks on Marfa Petrovna, kes nii imelikult suri. Ma tahtsin teile ja teie emale oma nõuannetega ainult abiks olla tema uute ja korduvate katsete puhul. Mis aga minusse puutub, siis olen ma kindlal arvamusel, et see inimene kaob jällegi varsti võlgade jaoskonda. Marfa Petrovnal polnud kunagi mõttes tema nimele midagi kirjutada, sest temal olid lapsed südamel, ja kui ta temale midagi jättiski, siis küll midagi hädatarvilikku, vähemaksvat, tühist, millest temasuguste harjumustega inimesel aastakski ei jätku.»

«Pjotr Petrovitš, palun teid,» ütles Dunja, «lõpetame härra Svidrigailovist rääkimise. Mulle valmistab see tuska.»

«Ta käis just praegu minu juures,» ütles äkki Raskolnikov, kes esimest korda suu avas.

Igast küljest kostsid hüüded, kõik pöördusid tema poole. Isegi Pjotr Petrovitš erutus.

«Poolteist tundi tagasi, kui magasin, astus ta sisse, äratas mu üles ja tutvustas end,» jätkas Raskolnikov. «Ta oli heas tujus ja lõbus ja loodab kindlasti, et mina temaga sõbrunen. Muuseas püüab ja palub ta väga sinuga, Dunja, kokku saada, kuna ta mind palus selles kokkusaamises vahetalitajaks olla. Temal on sinule ettepanek. Ta ütles mulle, milles see seisab. Peale selle ta teatas mulle, et Marfa Petrovna on nädal enne surma sinule, Dunja, oma testamendis kolm tuhat rubla määranud ja selle raha võid sa kõige lähemal ajal kätte saada.»

«Jumalale tänu!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna ja lõi risti ette. «Palveta tema eest, Dunja, palveta!»

«See on tõepoolest õige,» lipsas Lužini suust.

«Noh, ja mis edasi?» kiirustas Dunja.

«Ta ütles, et ta ise pole rikas ja et mõis jääb lastele, kes praegu on tädi juures. Siis ta rääkis veel, et peatub kuskil minu läheduses, aga kus, seda ma ei tea, ei küsinud.»

«Kuid mida tahab ta Dunjale pakkuda?» küsis hirmunud Pulheeria Aleksandrovna. «Ütles ta sulle?»

«Jah, ütles.»

«Mis siis?»

«Pärast ütlen.» Raskolnikov jäi vait ja pöördus oma tee juurde.

Pjotr Petrovitš võttis oma kella välja ja vaatas.

«Mul on tarvis asja pärast minna ja pealegi, ma nähtavasti segan teid,» ütles ta pisut puudutatud näol ja asutas toolilt tõusma.

«Jääge, Pjotr Petrovitš,» ütles Dunja, «te kavatsesite ju kogu õhtuks jääda. Pealegi kirjutasite ju ise, et soovite emaga millegi üle läbi rääkida.»

«Just nõnda, Avdotja Romanovna,» ütles Pjotr Petrovitš mõjukalt, istudes jällegi toolile, kuid hoides kübarat käes, «tõepoolest soovisin ma läbi rääkida teiega ja ka teie auväärt emaga ja pealegi väga tähtsate punktide üle. Kui aga teie vend ei või minu juuresolekul Svidrigailovi teatavatest pakkumistest rääkida, ei või ka mina ega tahagi… samuti teiste juuresolekul… rääkida mõnedest vägagi tähtsatest punktidest. Pealegi pole ka minu peamist ja kõige tungivamat palvet täidetud…»

Lužin tegi kibeda näo ning jäi väärikalt vait.

«Teie palve, et vend meie kokkusaamisel puuduks, on ainuüksi minu pealekäimisel täitmata jäetud,» ütles Dunja. «Teie kirjutasite, et vend on teid solvanud. Mina arvan, seda asja peab kohe selgitama ja te peate ära leppima. Ja kui Rodja on teid tõepoolest solvanud, siis peab ta teilt vabandust paluma ja teebki seda.»

Pjotr Petrovitš sai kohe julgust.

«On solvamisi, Avdotja Romanovna, mida kõige parema tahtmisega pole võimalik unustada. Kõiges on piir, millest üleastumine on hädaohtlik, sest kui oled kord üle astunud, siis on tagasipöördumine võimatu.»

«Õigust öelda, mitte just sellest ei rääkinud ma teile, Pjotr Petrovitš,» lausus Dunja pisut kärsitult vahele. «Saage õigesti aru, et kogu meie tulevik oleneb praegu sellest, kas selgub ja korraldub kõik võimalikult ruttu või ei. Ma ütlen otse, et ma ei suuda asja peale teisiti vaadata, ja kui mina teile pisutki kallis olen, siis, kuigi see oleks raske, peab kogu see lugu veel täna lõppema. Kordan teile, et kui vend on süüdi, siis palub ta vabandust.»

«Imestan, et teie selle küsimuse nõnda üles seate, Avdotja Romanovna,» ärritus Lužin ikka enam ja enam. «Teid hinnates ja nii-öelda jumaldades võin ma samal ajal väga hästi mõnda teie omakseist mitte armastada. Kuigi ma palun teie kätt, ei või ma samal ajal enda peale kohustusi võtta, mis ei käi kokku…»

«Ah, jätke see haavunud olek, Pjotr Petrovitš,» ütles Dunja tundmusega vahele, «ja olge see tark ja üllameelne inimene, kelleks ma teid olen pidanud ja pidada tahan. Ma andsin teile suure tõotuse, ma olen teie mõrsja; usaldage mind ka selles asjas ja uskuge, et mina suudan erapooletult otsustada. See, et ma kohtuniku osa enda peale võtan, on mu vennale samasugune üllatus nagu teilegi. Kui ma täna, pärast teie kirja saamist, palusin teda tingimata siia meie kokkusaamisele tulla, ei öelnud ma temale oma kavatsustest mitte midagi. Saage ometi aru, et kui teie ei lepi, siis pean ma teie vahel valima: kas teie või tema. Nõnda on see küsimus seatud niihästi teie kui ka tema poolt. Ma ei taha ega või valikus eksida. Teie pärast pean ma vennast lahkuma; venna pärast pean ma vahekorra lõpetama teiega. Ma tahan teada saada ja saangi nüüd tingimata teada: on ta mulle vend? Teie kohta aga: kas ma teile kallis olen, kas te mind hindate, kas olete minu mees?»

«Avdotja Romanovna,» ütles Lužin puudutatult, «teie sõnad on mulle liiga tähendusrikkad, ütleksin veelgi enam, isegi solvavad selle seisukorra tõttu, millises mul on au teie suhtes asuda. Ma ei räägi sõnagi sellest, et teie panete minu solvavalt ja imelikult ühele pulgale selle… upsaka noormehega, vaid oma sõnadega oletate teie võimalust minule antud lubadust murda. Te ütlete: «Kas teie või tema?», tähendab, ühes sellega näitate mulle, kui vähe ma teile tähendan… ma ei või seda lubada selle vahekorra ja… kohustuste tõttu, mis on meie vahel.»

«Kuidas?» küsis Dunja punastades. «Ma sean teie huvid kõrvuti kõige sellega, mis mulle tänini kallis oli elus, mis oli tänini kogu minu elu, ja äkki tunnete end haavununa, et ma hindan teid madalamalt

Raskolnikov naeratas vaikides ja mürgiselt, Razumihhin võpatas kogu kehast, kuid Pjotr Petrovitš ei pannud vastuväiteid tähele; ümberpöördult, iga sõnaga muutus ta ikka kallaletikkuvamaks, ärritus ikka rohkem, nagu saaks ta maigu suhu.

«Armastus tulevase elukaaslase, mehe vastu peab vennaarmastusest üle käima,» ütles ta tähendusrikkalt, «aga igatahes ei või ma ühel astmel seista… Ehk ma küll ennist kinnitasin, et ma teie venna juuresolekul ei soovi ega võigi seletada, milleks ma tulin, ometi olen ma nüüd valmis teie väga auväärt ema poole pöörduma tervikliku seletuse saamiseks ühe väga kapitaalse ja minule solvava punkti kohta. Teie poeg,» pöördus ta Pulheeria Aleksandrovna poole, «solvas mind eile härra Rassudkini juuresolekul («Vist oli nõnda see nimi? Vabandage, olen teie liignime unustanud,» kummardas ta sõbralikult Razumihhini poole.), solvas mind sellega, et moonutas mu mõtteid, mida mina tol korral erakõneluses, kohvi juures teile avaldasin, nimelt, et vaese, elumuresid tundnud neiu naiseksvõtmine on minu arvates tulutoovam abielulises suhtes kui küllust maitsenu kosimine, sest see on kasulik moraalses mõttes. Teie poeg liialdas meelega minu sõnade tähenduse kuni lolluseni, süüdistas mind kuritahtlikes kavatsustes ja minu arvates põhjendas seda teie enese kirjaga. Loeksin end õnnelikuks, kui teil, Pulheeria Aleksandrovna, võimalik oleks mind vastupidises uskuma panna ja mind seega suurel määral rahustada. Teatage siis mulle, missugustes terminites kandsite teie minu sõnad oma kirjas Rodion Romanovitšile edasi.»

«Ma ei mäleta,» kogeles Pulheeria Aleksandrovna, «ma andsin edasi, nagu ma ise aru sain. Ma ei tea, kuidas Rodja teile rääkis… Võib-olla ta liialdas midagi.»

«Ilma teiepoolse mõjutuseta ta ei võinud liialdada.»

«Pjotr Petrovitš,» ütles Pulheeria Aleksandrovna lugupidamisega, «selle tõenduseks, et meie Dunjaga teie sõnu väga halvasti ei seletanud, on see, et oleme siin.»

«Hästi, emake!» ütles Dunja heakskiitvalt.

«Seega olen mina ka siin süüdi!» solvus Lužin.

«Vaadake, Pjotr Petrovitš, teie süüdistate ikka Rodioni, aga teie ise kirjutasite ennist oma kirjas tema kohta valet,» lisas Pulheeria Aleksandrovna julgust juurde saades.

«Ei mäleta, et oleksin kirjutanud midagi valet.»

«Teie kirjutasite,» ütles Raskolnikov teravalt, Lužini poole pöördumata, «et ma andsin eile raha mitte sõiduki alla jäänu lesele, nagu see tõepoolest oli, vaid tema tütrele (keda ma enne eilset päeva kunagi polnud näinud). Teie kirjutasite seda selleks, et mind omastega tülli ajada, ja lisasite selleks juurde ka alatud sõnad neiu kohta, keda teie ei tunne. See kõik on keelekandmine ja alatus.»

«Andke andeks, härra,» vastas Lužin vihast värisedes, «oma kirjas rääkisin ma teie omadustest ja tegudest ainuüksi teie ema ja õe palve täitmiseks ja teatamiseks: missugusena ma teid leidsin ja missuguse mulje ma teist sain. Mis aga minu kirjasse puutub, siis leidke sealt kas või ükski rida valet, see on, et teie ei raisanud raha ära – või et selles perekonnas, kuigi õnnetus perekonnas, ei oleks ebaväärikaid isikuid.»

«Minu arvates ei ole teie kõige oma auväärsusega selle õnnetu tütarlapse väikest sõrmegi väärt, keda teie kividega pillute.»

«Tähendab, teie oleksite valmis teda oma ema ja õe seltskonda tooma?»

«Seda tegingi ma juba, kui teada tahate. Ma panin ta täna ema ja Dunja kõrvale istuma.»

«Rodja!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna.

Dunja punastas; Razumihhin tõmbas kulmud kokku. Lužin naeratas mürgiselt ja kõrgilt.

«Näete isegi, Avdotja Romanovna,» ütles ta, «on siin veel kokkulepe võimalik? Loodan nüüd, et see asi on lõpetatud ja alatiseks selgitatud. Mina aga lahkun, et omaste kokkusaamise edasises lõbus ja saladuste usaldamises mitte tülinaks olla (ta tõusis toolilt ja võttis kübara). Kuid minnes söandan tähendada, et tulevikus loodan selletaolisi kohtumisi ja nii-öelda kompromisse vältida. Teid aga, väga auvääriline Pulheeria Aleksandrovna, pean selles mõttes iseäranis paluma, seda enam, et minu kiri oli adresseeritud teile, mitte aga kellelegi muule.»

Pulheeria Aleksandrovna tundis end pisut solvatuna.

«Mis, te tahate meid juba sootuks oma võimusesse võtta, Pjotr Petrovitš… Dunja rääkis teile põhjuse, miks teie soovi pole täidetud: tal oli hea eesmärk. Ja pealegi kirjutate mulle, nagu annaksite käsku. Kas tõesti peame siis iga teie soovi käsuna võtma? Mina aga ütlen teile otse ümberpöördult, et teie peaksite praegu meie vastu iseäranis delikaatne ja heatahtlik olema sest me oleme kõik maha jätnud ning teid usaldades siia sõitnud, seega oleme niikuinii juba peaaegu teie võimuses.»

«See pole teie poolt õiglane, Pulheeria Aleksandrovna, iseäranis veel praegusel silmapilgul, kui on teatatud teile Marfa Petrovna pärandatud kolmest tuhandest, mis tuli nähtavasti väga õigel ajal, kui otsustada uue tooni põhjal, millega teie minuga rääkima hakkasite,» lisas Lužin mürgiselt juurde.

«Selle märkuse järgi otsustades võib tõepoolest eeldada, et teie arvestasite meie abitust,» ütles Dunja ärritatult.

«Kuid nüüd vähemalt ei või ma enam nõnda rehkendada ja iseäranis ei soovi ma tüliks olla Arkadi Ivanovitš Svidrigailovi saladuslikkude ettepanekute teatamises, milleks ta teie venda on volitanud ja millel on, nagu näen, teie kohta kapitaalne, aga võib-olla ka väga meeldiv tähtsus.»

«Ah, mu jumal!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna.

Razumihhin nihutas end toolil.

«Ja sul ei ole nüüd häbi, õde?» küsis Raskolnikov.

«On küll häbi, Rodja,» ütles Dunja. «Pjotr Petrovitš, minge välja!» pöördus neiu tema poole, kahvatu viha pärast.

Pjotr Petrovitš ei oodanud nähtavasti sugugi niisugust lõppu. Ta lootis üleliia iseenda, oma võimu ja oma ohvrite abituse peale. Ta ei uskunud nüüdki veel. Ta kahvatas ja tema huuled lõid värisema.

«Avdotja Romanovna, kui ma praegu siit uksest niisuguste sõnade saatel välja lähen, siis – võtke arvesse – ei tule ma enam kunagi tagasi. Mõelge hästi järele! Ma oma sõna ei murra.»

«Missugune ülbus!» hüüdis Dunja kohalt üles karates. «Ma ei tahagi ju, et teie kunagi tagasi tuleksite!»

«Kuidas? Või siis nii-ii!» hüüdis Lužin, kes kuni viimase silmapilguni niisugust lahendust sugugi ei uskunud, mispärast ta nüüd hoopis pea kaotas. «Ah või siis nii! Kuid teate, Avdotja Romanovna, mina võiksin ka protesteerida.»

«Mis õigus on teil temaga nõnda rääkida?» astus Pulheeria Aleksandrovna tuliselt vahele. «Mille üle võiksite teie protesteerida? Ja mis õigused need teil on? Noh, kas võin ma teiesugusele oma Dunjat anda? Minge ja jätke meid täiesti rahule! Meie ise oleme süüdi, et selle ülekohtuse asjaga end sidusime, ja kõige rohkem mina…»

«Siiski, Pulheeria Aleksandrovna,» rääkis Lužin hullustuses, «teie sidusite mu antud sõnaga, millest nüüd loobute… ja lõpuks… lõpuks kisti mind nii-öelda selle kaudu kuludesse…»

See viimane väide oli Pjotr Petrovitši iseloomule nii omane joon, et Raskolnikov, kes oma viha taltsutamise tõttu oli kahvatunud, enam endast võitu ei saanud ja naerma pahvatas. Kuid Pulheeria Aleksandrovna kaotas enesevalitsemise.

«Kuludesse? Missugustesse kuludesse? Ega te ometi meie kohvrist räägi? Aga selle tõi konduktor ju jumalamuidu siia. Issand, me oleme teid sidunud! Võtke ometi mõistus pähe, Pjotr Petrovitš, see olite ju teie, kes te meid käsist ja jalust sidusite, mitte aga meie teid!»

«Küllalt, ema, ole hea, küllalt!» palus Avdotja Romanovna. «Pjotr Petrovitš, olge nii lahke, lahkuge!»

«Lähen, kuid lubage mul öelda ainult veel viimne sõna!» rääkis ta juba peaaegu täiesti enesevalitsemist kaotades. «Teie ema on nähtavasti sootuks unustanud, et ma otsustasin teid võtta nii-öelda pärast linnas liikuvat keelepeksu, mis levis kogu ümbruskonnas teie kohta. Teie tõttu avalikku arvamust mitte arvestades ja nõnda teie nime puhtust jällegi jalule seades tohtisin ma ometi teatud tasu loota ja isegi teilt tänu nõuda… Ja nüüd avanesid mu silmad! Näen isegi, et astusin võib-olla isegi väga järelemõtlematu sammu, kui ma arvesse ei võtnud avalikku häält…»

«On tal kaks pead otsas või!» karjus Razumihhin toolilt karates ja asja jõuga lõpetama valmistudes.

«Te olete alatu ja kuri inimene!» ütles Dunja.

«Mitte sõnagi enam! Mitte ainustki liigutust!» hüüdis Raskolnikov, hoides Razumihhinit tagasi; seejärel astus ta otseteed Lužini ette. «Suvatsege lahkuda!» ütles ta tasa ja selgesti. «Ja mitte ainustki sõna enam, muidu…»

Pjotr Petrovitš vahtis viivu kahvatu ja vihast viltuse näoga talle otsa, pöördus siis ümber ja läks. Harva on keegi kunagi kellegi vastu südames niipalju õelat viha kandnud, kui kandis tema Raskolnikovi vastu. Ainuüksi teda süüdistas ta kõiges. On tähelepanuväärt, et juba mööda treppi alla minnes arvas ta ikka veel, et asi pole võib-olla mitte päris nurjas ja et mis naisterahvastesse puutub, siis on see «isegi väga» parandatav.