Kuritöö ja karistus/Neljas osa/IV

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
III
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
V

IV

Raskolnikov läks aga otseteed kanali äärde selle maja juurde, kus elas Sonja. Maja oli kolmekorruseline, vana ja roheline. Ta otsis kojamehe üles ja sai temalt ebamääraseid näpunäiteid, kus elab rätsep Kapernaumov. Leidnud hoovinurgast sissekäigu kitsale ja pimedale trepile, läks ta üles, teisele korrusele ja astus rõdule, mis piiras maja hoovi poolt küljest. Pimedas ümber kobades ja arusaamatuses otsides, kus võiks siin küll elada Kapernaumov, avanes ta ees kolme sammu kaugusel mingisugune uks, millest ta masinlikult kinni haaras.

«Kes siin on?» küsis ärev naisterahva hääl.

«See olen mina… teie juurde,» vastas Raskolnikov ja astus pisitillukesse eestuppa. Siin põles aukliku põhjaga toolil kõverdatud vaskjalas küünal.

«See olete teie! Issand!» karjatas Sonja nõrgalt ja jäi seisma, nagu oleks ta puuga pähe saanud.

«Kust pääseb teie tuppa? Siit?»

Ja püüdes neiule mitte otsa vaadata, astus Raskolnikov kähku tuppa.

Veidi aja pärast tuli ka Sonja küünlaga, pani selle käest ja jäi Raskolnikovi ette seisma, sootuks pead kaotades ja kirjeldamatus ärevuses, nähtavasti hirmunud tema ootamatust külaskäigust. Äkki lõi veri tema kahvatusse näkku ja isegi pisarad ilmusid silma… Tal oli vastik, häbi, kuid magus… Raskolnikov pöördus ruttu kõrvale ja istus laua äärde toolile. Ta jõudis heita kiire pilgu üle toa.

See oli suur tuba, kuid väga madal, ainuke, mille Kaperhaumovid välja üürisid. Kapernaumovite juurde viis vasemal pool seinas asuv suletud uks. Vastasküljel, paremal pool seinas oli veel teine uks, millest kunagi ei käidud. Seal oli juba teine korter, teise numbri all. Sonja tuba tuletas nagu küüni meelde, kujutades endast ebakorrapärast nelinurka, mis andis talle mingisuguse inetu ilme. Kolme aknaga sein, mis seisis vastu kanalit, tegi toa kuidagi viltuseks, mille tagajärjel üks nurk, väga terav, tungis kuhugi kaugusse, nii et teda polnud võimalik nõrga valgustuse tõttu hästi nähagi; teine nurk oli seevastu juba üleliia ja inetult nüri. Kogu selles suures toas polnud peaaegu mingit mööblit. Paremal pool nurgas seisis säng; selle kõrval, ukse poole, oli tool. Sama seina ääres, kus asetses voodi, just võõrasse korterisse viiva ukse juures, seisis lihtne laud, mida kattis sinine lina; laua ääres oli kaks punutud põhjaga tooli. Vastasseinas, terava nurga läheduses, asus väike lihtsast puust kummut, mis kadus nagu tühjusse. See oli kõik, mis leidus toas. Kollakad, kulunud ja närused tapeedid olid nurkades mustaks tõmbunud; siin pidi talvel niiske ja karmune olema. Vaesus oli silmatorkav; isegi voodil polnud eesriideid.

Sonja vaatas vaikides oma külalist, kes nii tähelepanelikult ja ebaviisakalt tema tuba silmitses, ja hakkas lõpuks isegi hirmu pärast värisema, nagu seisaks ta oma kohtuniku ja saatuse otsustaja ees.

«Tulin hilja… Kell on juba üksteist?» küsis Raskolnikov, ikkagi veel neiule silmi tõstmata.

«Peaks olema,» pomises Sonja. «Ah jaa, on küll!» ütles ta kiirustades, nagu oleks selles kogu pääsetee. «Just praegu lõi pererahva kell… ma ise kuulsin… On küll.»

«Ma tulin teile viimast korda,» ütles Raskolnikov süngelt, ehkki ta praegu esimest korda siin oli, «võib-olla ei näe ma teid enam…»

«Teie… sõidate?…»

«Ei tea… homme kõik…»

«Siis te homme Katerina Ivanovna juurde ei tule?» värises Sonja hääl.

«Ei tea. Kõik selgub homme hommikul… Asi pole selles: mina tulin teiega sõnake rääkima…»

Raskolnikov tõstis neiule oma mõtliku pilgu ja märkas äkki, et tema istub, kuna neiu ikka veel tema ees seisab.

«Mis te seisate? Istuge!» ütles ta äkki muutunud häälel vaikselt ja lahkelt.

Sonja istus. Raskolnikov vaatas korraks teda sõbralikult ja peaaegu kaastundlikult.

«Kui kõhna te olete! Näete, missugune käsi teil on! Täiesti läbipaistev. Sõrmed kui surnul.»

Ta võttis neiu käe. Sonja naeratas nõrgalt.

«Ma olen ikka niisugune olnud,» ütles ta.

«Ka kodus elades?»

«Jah.»

«Noh, muidugi!» ütles Raskolnikov katkendlikult ja ta näoilme ning häälekõla muutusid äkki jällegi. Veel kord laskis ta silmad üle toa käia.

«Te üürite seda Kapernaumovilt?»

«Jah…»

«Nemad on seal, teisel pool ust?»

«Jah… Neil on samasugune tuba.»

«Kõik ühes?»

«Ühes.»

«Ma kardaksin öösiti teie toas,» tähendas Raskolnikov tumedalt.

«Pererahvas on väga hea, lahke,» vastas Sonja, kes ikka veel nagu polnud toibunud ega suutnud mõtteid koguda, «kõik see mööbel, ja kõik… kõik on pererahva oma. Ja nad on väga head, ja ka lapsed käivad sagedasti minu pool…»

«Nad on ju ökitajad?»

«Jah… Mees ökitab ja lonkab ka. Ning naine samuti… Mitte ainult et ökitab, vaid ta nagu ei räägi kõike väljagi. Ta on väga hea. Mees on endine mõisateener. Lapsi on seitse… ja ainult kõige vanem ökitab, teised on lihtsalt haiged… aga ei ökita… Kust teie neist teate?» lisas ta mingi imestusega juurde.

«Teie isa rääkis mulle tol korral. Ta jutustas mulle teist kõik… Ja ka sellest pajatas ta, kuidas te kell kuus läksite ja üheksa paiku tagasi tulite, ning ka sellest, kuidas Katerina Ivanovna teie sängi ees põlvitas.»

Sonja kohmetus.

«Mul oli, nagu oleksin ma teda täna näinud,» sosistas ta aralt.

«Keda?»

«Isa. Jalutasin kella üheksa paiku mööda tänavat, selle koha lähedal, seal nurgal, aga tema nagu läheks minu ees. Ja just tema. Ma tahtsin juba Katerina Ivanovna juurde sisse astuda…»

«Teie jalutasite?»

«Jah,» sosistas Sonja järsku, kohmetus jällegi ja lõi silmad maha.

«Räägiti, nagu oleks Katerina Ivanovna teid isa juures peksnud?»

«Ah ei, mis te ometi, ei!» vaatas Sonja talle hirmuga otsa.

«Siis te armastate teda?»

«Teda? Kuidas siis muidu!» vastas Sonja kaeblikult ja pani kaastundlikult äkki käed kokku. «Ah! Kui te… Kui te ainult teaksite! Ta on ju kui päris laps… Tal on ju mõistus täiesti segi… mure tõttu. Aga kui tark ta oli… kui suuremeelne… kui hea! Teie ei tea midagi, mitte midagi… ah!»

Sonja rääkis seda nagu meeleheitel, ärevuses ja otsekui millegipärast kannatades ning murdes oma käsi. Tema kahvatud põsed lõid jällegi punetama, silmadesse ilmus piin. Oli näha, et ta tundeid oli riivatud, et ta tahtis väga midagi avaldada, öelda, kaitsta. Mingisugune täitmatu kaastunne, kui nõnda võiks öelda, ilmus äkki kõigis ta näojoontes.

«Peksis! Mis te ometi räägite! Issand, peksis! Aga kuigi peksis, mis siis? Noh, mis siis sellest? Te ei tea midagi, mitte midagi… See on nii õnnetu inimene, ah, kui õnnetu! Ja haige… Ta otsib õiglust… Ta on puhas. Ta usub nii väga, et kõiges peab leiduma õiglus, ja nõuab seda… Ja kas või piinake teda, ülekohut ta ei tee. Ta ise ei pane tähele, kuidas see võimalik pole, et inimestes pole õiglust, ja ärritub… Nagu laps, nagu laps! Ta on õiglane, õiglane!»

«Aga mis teist saab?»

Sonja vaatas küsivalt.

«Nad jäid ju nüüd teie hooleks. Tõsi, ka enne oli kõik teie mure, ka kadunu käis teilt peaparanduseks raha palumas. Noh, aga mis siis nüüd saab?»

«Ei tea,» lausus Sonja nukralt.

«Nad jäävad sinna?»

«Ei tea, nad on seal korteri eest võlgu; perenaine olevat täna rääkinud, et tahab korteri üles öelda, aga Katerina Ivanovna ütleb, et tema isegi ei jää enam silmapilgukski sinna.»

«Millest ta nii vahvaks on läinud. Loodab ta teie peale?»

«Ah ei, ärge rääkige nõnda!… Me elame ühes, ühiselt,» lausus Sonja äkki erutatult ja isegi ärritatult, just nagu pahandaks kanaarilind või mõni muu väike sulekandja. «Ja mis ta peakski tegema? Noh, mis ta siis peaks tegema?» küsis ta ägedaks saades ja ärevalt. «Ja kui palju ta täna nuttis! Tal läheb mõistus segi, kas te pole seda tähele pannud? Läheb segi; kord on ta kui väike laps ärevuses, et homme kõik korralikult oleks, suupisted leiduksid ja kõik… kord murrab ta käsi, köhib verd, nutab; äkki hakkab meeleheites pead vastu seina peksma. Pärast aga lohutab end jällegi, aina loodab teine teie peale: ütleb, et teie olete nüüd ta abiline ja et tema laenab kusagilt pisut raha, sõidab minuga koos kodulinna, ja avab seal suursugustele neitsitele pansioni, minu aga võtab ülevaatajaks, ja siis algab meil sootuks uus elu, ilus elu, ja suudleb ning kallistab teine mind, trööstib, ja nii väga usub, nii usub oma unistusi! Noh, kas võib temale vastu rääkida? Ise aga peseb, puhastab ja parandab kogu tänase päeva, kandis teine oma nõrkade kätega küna tuppa, hingeldas, langes teine voodisse; hommikul käisime veel kauplustes, Poljale ja Leenale kingi ostmas, sest neil on jalast kõik otsas, ainult rahast tuli puudu, väga palju tuli puudu, tema aga valis nii ilusad saapakesed välja, sest tal on ju maitset, te ju teate… Hakkas teine sealsamas poes kaupmehe ees nutma, et puudu tuli… Ah, kui hale oli vaadata!»

«Noh, siis on see arusaadav, et te… nõnda elate,» ütles Raskolnikov kibeda naeratusega.

«Kas teil ei ole kahju? Pole kahju?» kargas Sonja jällegi tema kallale. «Ma tean, et te andsite ju ise oma viimase ära, ilma et midagi oleksite näinud. Aga kui te oleksite kõike seda näinud, oh issand! Ja kui mitu korda olen mina ta nutma ajanud! Veel mineval nädalal! Oh, mina! Veel nädal enne isa surma! Ma talitasin julmalt! Ja kui mitu korda olen ma seda teinud! Ah, kui valus oli seda nüüd terve päev meelde tuletada!»

Sonja murdis mälestuste valus isegi oma käsi, kui ta rääkis.

«Teie ja julm?»

«Jah, mina, mina! Ma läksin tookord sinna,» jätkas neiu nuttes, «aga kadunu ütleb: «Loe mulle, Sonja, pea valutab, loe mulle… säh, raamat.» Oli teisel mingisugune raamatuke, mille ta Andrei Semjonõtšilt, see on Lebezjatnikovilt, oli saanud, see elab sealsamas, muretses teine ikka niisuguseid naljakaid raamatuid. Aga mina ütlen: «Ma pean minema.» Ei tahtnud lugeda, sinna aga läksin selleks, et Katerina Ivanovnale oma kraesid näidata. Lizaveta, see kaupleja, tõi mulle kraed ja käisepealsed odavalt, kuigi need olid kenad, uued, mustriga. Katerina Ivanovnale meeldisid nad väga: ta pani nad endale ümber ja vaatas end peeglis ja väga, väga meeldisid talle. Ütleb teine: «Sonja, ole hea, kingi need mulle!» «Ole hea,» palus ta ja nii väga tahtis teine. Aga kuidas peaks tema nad endale ümber panema! Ainult endised õnnelikud ajad tulid teisel meelde. Vaatleb end peeglis, imetleb, ja tal pole mingeid, mitte mingisuguseid rõivaid ega asju, juba mitu-setu aastat! Ja mitte midagi ei palu ta kelleltki ega kunagi; uhke, ennem annab ise viimase ära, aga nüüd palus – nii väga meeldisid! Kuid mul oli kahju anda, ütlesin: «Milleks see teile, Katerina Ivanovna?» Nõnda just ütlesingi «milleks». Seda poleks olnudki tarvis öelda! Ta vaatas mulle nii imelikult otsa ja tal oli raske-raske, et ma ei andnud, ja seda oli nii halb näha… Ja mitte, et kraede pärast oleks raske, vaid – miks ma ei andnud, nägin seda. Ah, nii väga võtaksin nüüd kõik tagasi, teeksin ümber kõik need tookordsed sõnad… Oh, mina… mis ma ometi!… Teile on see ju puha ükskõik!»

«Teie tundsite seda kaupleja Lizavetat?»

«Jah… Kas teie tundsite ka?» küsis Sonja teatud imestusega vastu.

«Katerina Ivanovna on tiisikuses, kurjas haiguses; ta sureb varsti,» ütles Raskolnikov natukese vaikimise järel, ilma et oleks küsimusele vastanud.

«Oh ei, ei, ei!» Ja ebateadlikult haaras Sonja tal mõlemast käest kinni, nagu paluks ta, et ei.

«See on ju parem, kui ta sureb.»

«Ei, mitte parem, mitte parem, sugugi mitte parem!» kordas Sonja loomusunnilisel hirmul.

«Aga lapsed? Kuhu need siis panete, kui enda juurde ei võta?»

«Oh, seda ma ei tea!» hüüdis Sonja peaaegu meeleheitel ja haaras endal peast kinni. Oli näha, et see mõte oli tal endalgi juba mitu korda peas välgatanud, kuid ta peletas ta ikka eemale.

«Noh, aga kui teie veel Katerina Ivanovna elupäevil haigeks jääte ja teid haigemajja viiakse, noh, mis siis saab?» päris Raskolnikov armutult.

«Ah, mis te ometi, mis te ometi! See ei või ju olla!» Sonja nägu moondus koledast hirmust.

«Kuidas ei või olla?» jätkas Raskolnikov karmi naeratusega. «Ega teiegi selle vastu kindlustatud ei ole? Mis saab nendest siis? Lähevad karjas tänavale. Katerina Ivanovna ise köhib ja palub ning peksab pead vastu seina nagu tänagi, ja lapsed nutavad… Pärast langeb maha, viiakse jaoskonda, haigemajja, sureb ära, aga lapsed…»

«Oh ei!… Jumal ei luba seda!» tungis viimaks Sonja ahistatud rinnast. Ta kuulas ja vaatas, käed kokku pandud, rääkijale tummas palves otsa, nagu oleneks kõik temast.

Raskolnikov tõusis toolilt ja hakkas mööda tuba käima. Mõlemad vaikisid üürikese aega. Sonja seisis käed rippu ja norguspäi, hirmsasti piineldes.

«Kas raha koguda ei saa? Mustadeks päevadeks tagavaraks panna?» küsis Raskolnikov äkki tema ette seisma jäädes.

«Ei,» sosistas Sonja.

«Mõistagi mitte! Kas olete katsunud?» lisas ta peaaegu pilkavalt juurde.

«Olen.»

«Ja läks luhta! Nojah, iseenesestki mõista. Mis seal küsida.»

Ja uuesti käis Raskolnikov mööda tuba. Jällegi vaikisid mõlemad.

«Ega te ometi iga päev saa?»

Sonja kohmetus veel enam ja veri lõi tal jällegi näkku.

«Ei,» sosistas neiu piineldes.

«Poljaga sünnib vististi seesama,» ütles Raskolnikov äkki.

«Ei! Ei! Ei või olla, ei!» hüüdis Sonja meeleheitel valjult, nagu oleks teda äkki noaga haavatud. «Jumal ei luba niisugust koledust!…»

«Teistele lubab ju.»

«Ei! Ei! Jumal kaitseb teda, jumal!…» kordas neiu meeletult.

«Aga võib-olla jumalat pole olemaski,» vastas Raskolnikov mingisuguse kahjurõõmuga ja vaatas naerdes neiule otsa.

Sonja nägu muutus äkki hirmsasti: selles tõmblesid krambid. Sõnulseletamatu etteheitega vaatas ta Raskolnikovile otsa, tahtis nagu midagi öelda, kuid ei saanud sõnagi suust, hakkas ainult äkki kibedalt, kibedalt nutma, kattes näo kätega.

«Te ütlete, et Katerina Ivanovna mõistus läheb segi; teil enesel läheb mõistus segi,» ütles Raskolnikov vähese vaikimise järel.

Möödus viie minuti ringis. Raskolnikov käis kogu see aeg edasi-tagasi, vaikis ega vaadanud neiu peale. Viimaks astus ta välkuvail silmil tema juurde. Võttis tal kahe käega õlgadest kinni ja vaatas ta nutvasse näkku. Ta pilk oli kuiv, palav, terav ja ta huuled tõmblesid tugevasti… Äkki tegi ta sügava kummarduse ja põrandale langedes suudles neiu jalga. Sonja kargas kohkunult temast kui hullumeelsest eemale. Ja tõepoolest vaatas Raskolnikov praegu päris hullumeelse pilguga.

«Mis te ometi, mis te teete? Minu ees!» pomises neiu kahvatudes ja valusalt, valusalt pitsitas miski ta südant.

Raskolnikov tõusis kohe üles.

«Mitte sind ei kummardanud ma, vaid ma kummardasin kogu inimlikku kannatust,» lausus ta kuidagi metsikult ja läks akna juurde. «Kuule,» lisas ta juurde, natukese aja pärast tema juurde tagasi tulles, «ennist ütlesin ma ühele teotajale, et tema pole sinu väikest sõrmegi väärt… ja et ma tegin täna oma õele au, kui ma tema sinu kõrvale istuma panin.»

«Ah, miks te küll nõnda ütlesite? Ja õe kuuldes?» hüüdis Sonja hirmunult. «Minu kõrval istuda! Au? Ma olen ju… autu, suur, suur patune! Ah, miks te nõnda ütlesite?»

«Mitte sinu autuse ja patu pärast ei öelnud ma sinust seda, vaid sinu suure kannatuse pärast. Muidugi oled sa suur patune, see on nõnda,» lisas ta peaaegu joobumuses juurde. «Aga kõige rohkem oled sa sellepärast patune, et sa iseenda asjata surmasid ja ära andsid. Või see veel ei peaks kole olema! Või veel pole kole, et elad selles poris, mida nii vihkad, kuna samal ajal isegi tead (tarvitseb ainult silmad avada), et sa sellega mitte kedagi ei aita ja kedagi millestki ei päästa! Siis ütle mulle viimaks ometi,» rääkis ta peaaegu pööraselt, «kuidas asuvad küll sinus niisugune häbi ja alatus kõrvuti teiste vastupidiste ja pühade tunnetega? Oleks ju õiglasem, tuhat korda õiglasem ja mõistlikum otseteed peadpidi vette minna ja korraga kõik lõpetada!»

«Aga mis siis nendest saab?» küsis Sonja nõrgalt, vaadates kannatajanäol talle otsa, kuid ühes sellega mitte sugugi tema ettepaneku üle imestudes. Raskolnikov heitis neiule imeliku pilgu.

Ta luges kõik korraga tema ainsast pilgust. Tähendab, neiul endal oli tõepoolest juba see mõte olemas. Võib-olla mõtles ta juba mitu korda meeleheitel selle üle järele, kuidas kõik korraga lõpetada, tehes seda niivõrd tõsiselt, et ta praegu tema ettepaneku üle sugugi ei imestanudki. Isegi tema sõnade julmust ei pannud ta tähele (muidugi ei märganud ta ka mehe etteheite mõtet ja tema iseäralikku vaadet neiu häbi kohta, ning see torkas mehele silma). Raskolnikov mõistis päris selgesti, kui valusasti oli seda naist juba kaua aega piinanud mõte oma autust ja häbistavast seisukorrast. Raskolnikov mõtles, mis võis neiut tänini takistada kõike korraga lõpetamast? Siin alles taipas ta täiesti, mis tähendasid sellele neiule need vaesed väikesed isata lapsed ja see haletsemisväärne poolhull Katerina Ivanovna oma tiisikusega ja pea tagumisega vastu seina.

Kuid ometi oli tal teisest küljest selge, et Sonja oma iseloomuga ja selle kasvatusega, mis ta oli saanud, ei võinud mingil tingimusel sellisesse seisukorda jääda. Raskolnikovil tõusis ikkagi küsimus: miks jäi neiu niivõrd kauaks sellisesse seisukorda ja ei kaotanud aru, kui tal ehk julgust ei jätkunud vette hüppamiseks? Muidugi mõistis ta, et Sonja seisukord on ühiskonnas juhuslik nähtus, olgugi et õnnetuseks kaugeltki mitte just üksik ja erandlik. Kuid just see juhuslikkus, see teatud kasvatus ja kogu tema senine elu oleksid pidanud ta tapma juba selle vastiku elutee esimesel sammul. Mis hoidis teda siis ülal? Ega ometi see liiderlikkus? Kogu see häbi puudutas teda nähtavasti mehaaniliselt, päris liiderlikkusest polnud veel tilkagi tema südameni ulatunud; tema nägi seda: neiu seisis kui lahtine raamat tema ees…

«Tal on kolm teed,» mõtles Raskolnikov, «kanalisse hüpata, hullumajja sattuda või… või lõpuks liiderlikkusse langeda, mis pimestab mõistuse ja kivistab südame.» Viimane mõte oli talle kõige vastikum, kuid tema oli skeptik, ta oli noor ja seisis elust eemal ning seega julm; seepärast ei võinud ta muidu, kui pidi uskuma, et see viimane pääsetee, see tähendab, et ta liiderlikkusse langeb, on kõige tõenäolisem.

«Kuid kas tõesti on see õige!» hüüdis ta endamisi. «Kas tõesti kistakse viimaks ka see olend, kes veel on alal hoidnud oma hingepuhtuse, teadlikult sinna jälki, haisvasse mülkasse? Kas tõesti on see sissekiskumine juba alanud ja kas tõesti võis ta ainult sellepärast senini välja kannatada, et pahe ei näigi talle enam nii vastikuna? Ei, ei! See ei või olla!» hüüdis ta nagu ennist Sonja. «Ei, kanalist hoidis teda senini eemale mõte patu peale ja need, nemad… Kui ta aga siiamaani pole aru kaotanud? On tal täis mõistus? Kas võib tema moodi rääkida? Kas võib täie mõistusega nõnda arutada, nagu tema seda teeb? Kas võib nõnda hukatuse äärel istuda, otseteed haisva mülka kohal, kuhu teda kistakse, kätega vehelda ja kõrvad kinni hoida, kui räägitakse talle hädaohust? Mida ta ometi ootab, ega ometi imet? Vististi nõnda. Kas need kõik pole hullumeelsuse tunnused?»

Kangekaelselt peatus ta sellel mõttel. See pääsetee meeldis talle rohkem kui ükski teine. Ta hakkas tungivamalt neiut silmitsema.

«Sa palud väga jumalat, Sonja?» küsis Raskolnikov.

Sonja vaikis; Raskolnikov seisis tema kõrval ja ootas vastust.

«Mis oleksin ma siis ilma jumalata?» sosistas ta ruttu ja energiliselt, heites mehele üürikeseks oma välkuvad silmad, ja pigistas kõvasti tema kätt.

«Noh, nii see ongi!» mõtles see.

«Aga mis teeb jumal sulle selle eest?» päris Raskolnikov edasi.

Sonja vaikis kaua, nagu ei võiks ta vastata. Ta nõrk rind lainetas erutusest.

«Vaikige! Ärge küsige! Te pole väärt!…» hüüdis ta äkki ja vaatas karmilt ja vihaselt mehele otsa.

«Nii see on! Nii see on!» kordas Raskolnikov visalt endamisi.

«Teeb kõik!» sosistas neiu ruttu ja lõi jällegi silmad maha.

«Siin ongi pääsetee! Siin ongi pääsetee seletus,» otsustas Raskolnikov endamisi, vaadeldes neiut ahne uudishimuga.

Uue, imeliku, peaaegu haiglase tundega silmitses ta seda kahvatut, kõhna ja korratute joontega nurgelist nägu, neid vaikseid siniseid silmi, mis niisuguses tules, niisuguses karedajõulises tundmuses võisid välkuda, seda väikest keha, mis alles meelepahast ja vihast värises, ning see kõik näis talle ikka enam ja enam imelikuna, peaaegu võimatuna. «Vaga lollike, vaga lollike!» kinnitas ta endamisi.

Kummutil seisis mingisugune raamat. Iga kord, kui Raskolnikov temast edasi-tagasi käies mööda läks, pani ta seda tähele; nüüd võttis ta raamatu ja vaatas. See oli Uus Testament venekeelses tõlkes. Raamat oli vana, kulunud, nahkköites.

«Kust see pärit on?» hüüdis ta neiule üle toa. Sonja seisis ikka samal paigal, kolm sammu lauast eemal.

«Mulle toodi,» vastas ta nagu vastu tahtmist, tema poole vaatamata.

«Kes tõi?»

«Lizaveta tõi, ma palusin.»

«Lizaveta! Imelik!» mõtles Raskolnikov. Sonja juures muutus talle kõik iga silmapilguga ikka imelikumaks ja imelikumaks. Ta viis raamatu küünla juurde ja hakkas lehitsema.

«Kus on siin Laatsarusest?» küsis ta äkki.

Sonja vahtis üksisilmi maha ega vastanud. Ta seisis pisut küljega laua poole.

«Kus on siin Laatsaruse ülesäratamisest? Otsi see mulle välja, Sonja.»

See vaatas kõõrdi mehe poole.

«Ärge sealt otsige… neljandas evangeeliumis…» sosistas ta karmilt, ilma et oleks temale lähemale astunud.

«Otsi üles ja loe mulle ette,» ütles Raskolnikov, istus, toetas küünarnukid lauale, surus pea kätele ja vahtis süngelt kõrvale, olles valmis kuulama.

«Nädala kolme pärast hullumajja, olge nii lahked! Olen vististi ka ise seal, kui midagi veel halvemat ei juhtu,» pomises ta endamisi.

Sonja astus aralt laua juurde, sest ta oli umbusklikult Raskolnikovi imelikku soovi kuulanud. Siiski, ta võttis raamatu.

«Kas te pole seda lugenud?» küsis ta ja vaatas üle laua altkulmu Raskolnikovi poole. Tema hääl muutus ikka karedamaks ja karedamaks.

«Ammu… Kui koolis käisin. Loe!»

«Kirikus pole kuulnud?»

«Mina… pole seal käinud. Käid sina sagedasti?»

«E-ei,» sosistas Sonja.

Raskolnikov naeratas.

«Mõistan… Tähendab, ka isa ei lähe homme matma?»

«Lähen. Ka mineval nädalal käisin… lasksin hingepalvet pidada.»

«Kellele?»

«Lizavetale. Ta tapeti kirvega.»

Raskolnikov ärritus ikka enam ja enam. Pea hakkas ringi käima.

«Teie olite Lizavetaga sõbrannad?»

«Jah… Tema oli õiglane… käis siin… harva… polnud võimalik… Me lugesime kahekesi… ja rääkisime. Ta saab jumala palet näha.»

Imelikult kõlasid Raskolnikovi kõrvus need raamatusõnad, ja jällegi uudis: mingisugused saladuslikud kooskäimised Lizavetaga ning mõlemad – vagad hullud.

«Siin muutud isegi vagaks hulluks! Hakkab külge!» mõtles Raskolnikov.

«Loe!» hüüdis ta äkki pealekäivalt ja ärritatult.

Sonja aina kõhkles. Tema süda peksles. Ta ei julgenud kuidagi Raskolnikovile lugeda. Too vaatas peaaegu piinaga «õnnetut hullumeelset».

«Milleks teile seda? Te ei usu ju…» sosistas Sonja tasa ja nagu hingeldades.

«Loe. Mina tahan!» käis Raskolnikov peale. «Lizavetale lugesid ju.»

Sonja avas raamatu ja otsis koha üles. Ta käed värisesid, hääl ei kuulanud sõna. Kaks korda katsus ta alustada, kuid ikkagi ei tulnud sõna kuuldavale.

«Aga üks haige oli, Laatsarus Petaaniast,» ütles ta viimaks jõupingutusega, kuid äkki lõi ta hääl helisema ja katkes nagu liiga pingutatud pillikeel. Hing jäi kinni ja rinnas pitsitas.

Raskolnikov mõistis osalt, miks Sonja ei söandanud talle lugeda, ja mida rohkem ta seda mõistis, seda jõhkramalt ja ärritatumalt käis ta lugemisega peale. Ta sai liiga hästi aru, kui raske oli neiul praegu kõike avaldada ja paljastada, mis oli tema oma. Ta mõistis, et need tunded olid neiul võib-olla juba ammugi tema tõeliseks saladuseks, võib-olla juba plikaeast saadik, veel perekonnas elamise päevilt, viibides õnnetu isa ja mure tõttu hullumeelse võõrasema kõrval, nälgivate laste seas ja keset inetut kisa ning etteheiteid. Kuid samal ajal sai Raskolnikov nüüd teada, pealegi veel kindlasti, et ehk küll neiu piinles ja lugema asudes midagi hirmsasti kartis, ometi oli tal ühes sellega ka tungiv soov lugeda, hoolimata kõigest piinast ja kartusest, lugeda nimelt temale, Raskolnikovile, ja tingimata praegu, – «ükskõik mis pärast võiks sündida!»… Raskolnikov nägi seda tema silmist, tundis seda tema joovastusest ja erutusest!… Neiu sai enesest võitu, surus kurgupitsituse tagasi, mis salmi alguses tema hääle oli katkestanud, ja jätkas Johannese evangeeliumi üheteistkümnenda peatüki lugemist. Nõnda luges ta 19. salmini:

«Ja palju Juuda rahvast olid tulnud Marta ja Maarja juurde, nende meelt lahutama nende venna pärast.

Kui nüüd Marta sai kuulnud, et Jeesus tuli, läks ta tema vastu; aga Maarja jäi koju.

Siis ütles Marta Jeesuse vastu: Issand, oleksid sina siin olnud, minu vend ei oleks mitte surnud!

Aga nüüdki tean mina, et Jumal sulle annab, mis sina iial Jumala käest palud.»

Siin peatus ta jällegi, häbelikult ette tundes, et ta hääl uuesti värisema lööb ja katkeb…

«Jeesus ütles tema vastu: Sinu vend peab üles tõusma!

Marta ütles temale: Ma tean, et ta peab üles tõusma ülestõusmise viimasel päeval.

Jeesus ütles temale: Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minu sisse usub, see peab elama, ehk tema küll sureb!

Ja igaüks, kes elab ja usub minu sisse, see ei pea mitte igavesti ära surema. Kas sina seda usud?

Tema ütles tema vastu (ja nagu valuga hinge tagasi tõmmates luges Sonja selgelt ja mõjuvalt, nagu loeks ta oma usutunnistust kõigi kuuldes):

Jah, Issand, ma olen uskunud, et sina oled Kristus, Jumala Poeg, kes maailma pidi tulema!»

Ta pidi jällegi peatuma, pidi silmad Raskolnikovile tõstma, kuid sai endast ruttu võitu ja luges edasi. Raskolnikov kuulas ja istus liikumatult, ilma ennast pööramata, küünarnukid laual ja vahtides kõrvale. Sonja luges kuni 32. salmini:

«Kui nüüd Maarja sinna tuli, kus Jeesus oli, ja teda nägi, heitis ta tema jalgade ette maha, ja ütles tema vastu: Issand, oleksid sina siin olnud, minu vend ei oleks mitte ära surnud.

Kui nüüd Jeesus nägi teda nutvat ja Juuda rahva ka nutvat, kes temaga olid tulnud, siis kihvatas tema süda vaimus, ja tema meel sai kurvaks.

Ja ta ütles: Kuhu olete teie tema pannud? Nemad ütlesid temale: Issand, tule ja vaata!

Jeesus nuttis.

Siis ütlesid Juuda rahvas: Vaata, kuidas tema teda on armastanud!

Aga mõningad nende seast ütlesid: Eks seesinane, kes pimeda silmad on lahti teinud, ei võinud teha, et ka seesinane ep oleks surnud?»

Raskolnikov pöördus tema poole ja vaatas teda ärevuses. Jah, nii see ongi! Sonja värises juba tõepoolest täielikus palavikus. Raskolnikov oli seda oodanud. Ta lähenes lugedes kõige suuremale ja kuulmatumale imeteole ja teda valdas suur pühalikkusetunne. Ta hääl lõi metallina helisema; selles helisesid pühalikkus ja rõõm. Hääl muutus kindlamaks. Read läksid tal segi, sest silmade ees läks tal pimedaks, kuid ta teadis peast, mis ta pidi lugema. Viimase salmi juures, «eks seesinane, kes pimeda silmad on lahti teinud…» tõlgendas ta häält langetades tuliselt ja kirglikult uskmatute, pimedate juudalaste kahtlust, etteheidet ja laitust, kes peagi langevad nagu pikse rabatuna, hakkavad suurel häälel nutma ja usuvad… «Ja tema, tema, kes ta on pimestatud ja uskmatu, ka tema kuuleb praegu, ka tema hakkab uskuma, jah, jah! kohe, just praegu,» unistas neiu ja värises rõõmsas ootuses.

«Siis kihvatas Jeesuse süda taas tema sees. Ja tema tuli haua juurde; aga seal oli auk, ja kivi oli sinna peale pandud.

Jeesus ütles: Tõstke kivi ära! Siis ütles Marta, surnu õde, tema vastu: Issand, tema haiseb ju, sest tema on ju neli päeva hauas olnud.»

Sonja rõhutas eriti sõna: neli.

«Jeesus ütles temale: Eks mina ole sulle öelnud: kui sa usuksid, saaksid sa Jumala au näha?

Siis tõstsid nemad kivi ära, kus all surnu oli. Aga Jeesus tõstis oma silmad üles ja ütles: Mina tänan sind, Isa, et sa mind oled kuulnud!

Aga mina teadsin, et sa mind ikka kuuled; aga rahva pärast, mis siin ümber seisab, räägin ma, et nemad usuksid, et sina mind oled läkitanud.

Ja kui ta seda sai öelnud, kisendas tema suure häälega: Laatsarus, tule välja!

Ja surnu tuli välja, (luges neiu valjult ja vaimustatult, värisedes ja külmenedes, nagu näeks ta seda oma silmaga) jalust ja käsist surnumähkmetega mähitud, ja tema silmad olid higirätikuga ümber mässitud. Jeesus ütles neile: Päästke teda lahti, ja laske teda minna!

Siis uskusid tema sisse palju Juuda rahvast, kes Maarja juurde olid tulnud ja näinud, mis Jeesus oli teinud.»

Edasi ta ei lugenud ega võinudki lugeda, pani raamatu kinni ja tõusis ruttu toolilt.

«See on Laatsaruse ülesäratamisest kõik,» sosistas neiu järsult ja karmilt ja jäi kõrvale pöördudes liikumatult seisma, nagu ei julgeks ta häbi pärast silmi Raskolnikovile tõsta. Ta keha värisemine kestis alles edasi. Küünlajupp oli juba ammugi kustumisel ja valgustas tumedalt selles kehvas toas mõrtsukat ja liiderlikku naist, kes olid imelikult kokku juhtunud igavese raamatu lugemisel. Möödus minutit viis või rohkem.

«Ma tulin asjast rääkima,» ütles Raskolnikov äkki valjusti kortsus kulmul, tõusis üles ja astus Sonja juurde. See tõstis oma silmad vaikides tema poole. Raskolnikovi pilk oli eriliselt karm ja temas avaldus mingisugune metsik otsustavus.

«Täna jätsin ma omaksed maha,» ütles ta, «ema ja õe. Nende juurde ma praegu ei lähe. Nendega katkestasin ma kõik suhted.»

«Mispärast?» küsis Sonja jahmunult. Ennistine Raskolnikovi ema ja õega kohtumine jättis Sonjasse haruldase, kuigi millegipärast segase mulje. Teadet lahkuminekust kuulas ta peaaegu hirmunult.

«Sina üksi oled mul veel nüüd,» lisas Raskolnikov juurde. «Lähme koos… Ma tulin sinu juurde. Me oleme koos ära neetud ja läheme ka koos!»

Raskolnikovi silmad välkusid. «Nagu poole aruga!» mõtles Sonja omakorda.

«Kuhu minna?» küsis ta hirmul ja astus tahtmatult sammu tagasi.

«Kust mina seda tean, kuhu? Tean ainult, et mööda ühist teed, tean kindlasti, – see on kõik. Ühine eesmärk!»

Sonja vaatas talle otsa ega saanud millestki aru. Ta mõistis ainuüksi, et Raskolnikov on lõpmata õnnetu.

«Ükski neist ei mõista sind, kui sa neile räägiksid,» jätkas Raskolnikov, «aga mina mõistsin. Ma vajan sind, seepärast tulingi sinu juurde.»

«Ma ei mõista…» sosistas Sonja.

«Pärast mõistad. Kas ei teinud sina sedasama. Sa astusid juba üle… suutsid üle astuda. Sa tõstsid käe iseenda vastu, hävitasid elu… oma elu (see on ükskõik!). Sa oleksid võinud elada hinge ja mõistusega, aga lõpetad Heinaturul… Kuid sa ei suuda välja kannatada, ja kui sa üksi jääd, siis lähed hulluks nagu minagi. Sa oled praegugi nagu arutu; tähendab, me peame koos minema ühte teed! Lähme!»

«Milleks? Milleks see kõik?» rääkis Sonja, keda mehe sõnad imelikult ja tormiliselt erutasid.

«Milleks? Selleks, et nõnda see jääda ei või – vaat milleks! Peab ju ometi lõpuks tõsiselt ja otsekoheselt arutama, mitte aga lapse moodi nutma ja karjuma, et jumal ei luba! Noh, mis saab siis, kui sind ehk homme tõepoolest haigemajja viiakse? Ka see tiisikushaige pole täie mõistuse juures, sureb varsti, aga lapsed? Kas ei lähe Poljake hukka? Kas tõesti pole sa siin tänavanurkadel lapsi näinud, keda emad saadavad almuseid paluma? Ma kuulasin järele, kus ja missugustes tingimustes need emad elavad. Seal ei või lapsed lasteks jääda. Seal on juba seitsmeaastane liiderlik ja varas. Aga laste kohta ütles ju Kristus: «Laske lapsukesed minu juurde tulla.» Tema käskis neid austada ja armastada, nemad on tulevane inimsugu…»

«Mis siis teha?» kordas Sonja hüsteeriliselt nuttes ja käsi murdes.

«Mis teha? Peab murdma alatiseks selle, mis on vaja, see on kõik: ja peab kannatuse enda peale võtma! Mis? Ei mõista? Pärast mõistad… Vabadus ja võim, aga peaasi võim! Kõigi värisevate olendite ja kogu selle sipelgapesa üle!… See on eesmärgiks! Pea seda meeles! See on sulle mu saatesõna teele! Võib-olla räägin sinuga viimast korda. Kui ma homme ei tule, kuuled ise ja siis tuleta neid praegusi sõnu meelde. Ja millalgi hiljem, aastate pärast, võib-olla mõistad, mis nad tähendasid. Kui ma aga homme tulen, siis ütlen sulle, kes tappis Lizaveta. Jumalaga!»

Sonja võpatas hirmu tõttu kogu kehast.

«Kas te siis teate, kes tappis?» küsis ta hirmust jäätudes ja vaatas talle metsikult otsa.

«Tean ja ütlen… Ainult sinule! Sinu valisin ma selleks. Ma ei tule sinult andeksandmist paluma, vaid ütlen lihtsalt. Ma valisin su juba ammugi, et sulle seda öelda, veel siis, kui isa mulle sinust rääkis ja kui Lizaveta oli alles elus, juba siis mõtlesin seda. Jumalaga! Kätt ära anna. Homme!»

Raskolnikov läks välja. Sonja vaatas teda kui hullumeelset; aga ka tema ise oli nagu arutu ja ta ise tundis seda. Ta pea käis ringi: «Issand, kuidas teab tema, kes tappis Lizaveta? Mis tähendasid need sõnad? See on hirmus!» Kuid samal ajal ei tulnud tal mõte kuidagi pähe. Mitte kuidagi, mitte kuidagi!… «Oo, tema peab hirmus õnnetu olema!… Ta jättis maha ema ja õe. Milleks? Mis oli juhtunud? Ja mis kavatsused tal on? Mis ta küll rääkis siin? Ta suudles mu jalgu ja rääkis… rääkis (jah, ta ütles seda selgesti), et ilma minuta ei või ta enam elada… Oh issand!»

Sonja veetis kogu öö palavikus ja sonimises. Ta kargas ajuti asemelt üles, nuttis, murdis käsi, langes jällegi palavikulisse suikesse ja nägi unes Poljat, Katerina Ivanovnat, Lizavetat, evangeeliumi lugemist ja teda… teda, kel oli kahvatu nägu, põlevad silmad… ja kes suudleb tema, Sonja jalgu, nutab… Oh issand!

Paremal pool ukse taga, sama ukse taga, mis eraldas Sonja korterit Gertrude Karlovna Rösslichi korterist, oli vahelmine tuba, mis oli juba ammugi tühi ja mis kuulus proua Rösslichi korteri juurde; tema tahtis seda välja üürida, milleks olid väravatele kuulutused ning kanalipoolseile akendele paberilipakad üles pandud. Sonja oli juba ammugi sellega harjunud, et see tuba seisis ikka elanikkudeta. Kuid ometi viibis kogu see aeg tühjas toas ukse taga härra Svidrigailov ja kuulas hinge kinni pidades. Kui Raskolnikov oli välja läinud, seisis ta veel pisut, mõtles, läks siis kikivarvul oma tuppa, mis oli tühja toa kõrval, võttis sealt tooli ja pani selle tasakesi otse selle ukse juurde, mis viis Sonja tuppa. Kõnelus tundus talle huvitavana ja tähelepanuväärsena ja meeldis väga, väga, – meeldis niivõrd, et ta tõi tooligi siia, nii et tulevikus, kas või näiteks homme, vajadust poleks tervet tundi püstijalu seista, vaid võiks mugavamalt end sisse seada, mille tõttu võimalik oleks igas suhtes täielikku lõbu maitsta.