Kuritöö ja karistus/Neljas osa/V

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
IV
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
VI

V

Kui Raskolnikov järgmisel hommikul punkt kell üksteist -i jaoskonna majja, kohtu-uurija ruumidesse astus ja ennast palus Porfiri Petrovitšile teatada, siis imestas ta, et teda lasti vastuvõtmisega nii kaua oodata: vähemalt kümme minutit läks mööda, enne kui teda kutsuti. Aga tema arvates oleksid pidanud nad kohe ta kallale kargama. Ometi seisis ta eestoas ja temast käisid mööda inimesed, kel polnud nähtavasti temaga vähematki asja. Järgmises toas, mis oli kantselei laadi, istusid ja töötasid mõned kirjutajad ja oli näha, et ühelgi neist polnud vähematki aimu, kes ja mis on Raskolnikov. Ta silmitses oma ümbrust rahutul ja kahtlasel pilgul, püüdes tähele panna: kas ehk ei ole tema läheduses mõnd vahimeest, mõnd saladuslikku pilku, mis oleks määratud tema valvamiseks, et ta kuhugi ära ei läheks? Kuid polnud midagi selletaolist: ta nägi ainult kantseleiametnikke, tühiseid, murelikke nägusid, peale selle veel mingisuguseid inimesi, ja kellelgi polnud temaga vähematki tegu, mingu ta kas või siinsamas kohe iga nelja tuule poole. Ikka kindlamaks ja kindlamaks muutus temas mõte, et kui see eilne saladuslik inimene, see viirastus, kes ilmus nagu maa alt, tõepoolest kõik oleks teadnud ja näinud, kas oleks siis temale, Raskolnikovile, võimalust antud nüüd nii rahulikult oodata? Ja kas oleks teda siis siin kella üheteistkümneni oodatud, kuni tema ise heaks arvas tulla? Tuleb välja, et kas polnud see inimene veel midagi teatanud või… või ei tea ka tema mitte midagi, pole oma silmaga midagi näinud (ja kuidas oleks võinudki ta näha?) ning seega oleks kõik see eilne, mis temaga, Raskolnikoviga, oli sündinud; jällegi ainult haiglase ja ärritatud ettekujutuse ülespuhutud viirastus. See aimus hakkas juba eile kõige suuremal ärevuse ja meeleheite silmapilgul temas kindlamat kuju võtma. Seda kõike nüüd järele mõeldes ja valmistudes uuele võitlusele, tundis ta äkki, et ta väriseb, – ja isegi meelepaha lõi temas keema, mõeldes, et tema väriseb hirmust vihatud Porfiri Petrovitši ees. Kõige koledam oli temale see, et ta jällegi pidi selle inimesega kokku saama: ta vihkas teda piiritult, lõpmatult ja kartis isegi oma viha tõttu end kuidagi välja anda. Ja ta meelepaha oli nii tugev, et värin silmapilk kehast kadus; ta valmistus külma ja häbematu näoga sisse astuma ja andis endale sõna võimalikult vaikida, vaadata ja kuulata ja, maksku mis maksab, vähemalt seegi kord oma haiglasest ärritatud olekust võitu saada. Samal silmapilgul kutsutigi ta Porfiri Petrovitši juurde.

Nagu selgus, oli Porfiri Petrovitš seekord üksi oma kabinetis. Kabinet polnud ei suur ega väike; siin olid: vahariidega ületõmmatud sohva ees suur kirjutuslaud, kirjutuspult, nurgas kapp ja mõned toolid – kõik kroonu mööbel, kollasest poleeritud puust. Nurgas, tagumises, seinas, või õigemini öelda, vaheseinas oli kinnine uks: seal edasi, teisel pool vaheseina, pidid seega olema veel mingisugused toad. Niipea kui Raskolnikov sisse astus, sulges Porfiri Petrovitš tema järel ukse ja nemad jäid kahekesi. Porfiri Petrovitš võttis oma külalise kõige rõõmsama ja sõbralikuma näoga vastu ja alles mõne minuti pärast märkas Raskolnikov teatud tunnuste põhjal temas segadust, nagu oleks teda äkki teelt metsa aetud või nagu oleks teda ootamatult väga üksildases kohas mingilt salajaselt teolt tabatud.

«Aa, mu auväärne! Ka teie… meie mail…» lausus Porfiri oma mõlemaid käsi välja sirutades. «Noh, eks istuge, kullake! Või ehk ei armasta teie, et teid auvääriliseks ja… kullakeseks nimetan, – nõnda tout court[1]? Olge head, ärge pidage seda familiaarsuseks… Vaat siia, sohvale…»

Raskolnikov istus ja vaatas üksisilmi talle otsa.

«Meie maile», vabandamine familiaarsuses, prantsuskeelne «tout court» jne. jne. – need kõik olid iseloomulikud tunnused. «Ta sirutas mulle küll mõlemad käed, kuid ei andnud kumbagi, tõmbas õigel ajal tagasi,» välgatas tal kahtlaselt peas. Mõlemad pidasid teineteist silmas, kuid niipea kui pilgud vastamisi sattusid, põrkasid nad välgukiirusel teineteisest kõrvale.

«Ma tõin teile selle paberi… kella kohta… siin ta on. On ta õigesti või peab jällegi ümber kirjutama?»

«Mis? Paber? Nii, nii… rahustuge, just nõnda,» rääkis Porfiri Petrovitš, nagu tõttaks ta kuhugi, ja alles pärast seda võttis ta paberi ning luges läbi. «Jah, just nõnda. Rohkem pole midagi vaja,» kinnitas ta endise nobedusega ja pani paberi lauale. Veidi aja pärast, kui ta juba teisest asjast rääkis, võttis ta paberi uuesti pihku ja pani puldile.

«Eile te vististi ütlesite, et soovite ehk… vormiliselt… mind üle kuulata minu tutvuse suhtes selle… tapetuga?» alustas jällegi Raskolnikov. «Noh, milleks ütlesin ma vististi?» vilksatas tal välguna peas. «Aga milleks saan ma nii väga rahutuks, et ütlesin vististi?» vilksatas tal kohe välguna teine mõte.

Ja äkki tundis ta, et ainult Porfiri Petrovitšiga kokkupuutumisest, ainult paarist sõnast, paarist pilgust kasvas tema kahtlus silmapilguga peletislikult suureks… ja et see on hirmus hädaohtlik: ta ärritub, ärevus suureneb. «Häda! Häda!… Komistan jällegi sõnades.»

«Jaa, jaa, jaa! Rahustuge! Aega on, aega on!» pomises Porfiri Petrovitš ja käis laua juures edasi-tagasi, kuid nähtavasti ilma vähimagi eesmärgita, nagu tõttaks ta kord akna, sealsamas puldi, siis jällegi laua juurde, hoidudes Raskolnikovi kahtleva pilgu eest kõrvale või äkki kuhugi seisma jäädes ning ainiti temale silma vahtides. Tema väike, tüse ja ümarik kuju paistis seejuures haruldaselt veidrana, nagu oleks ta mõni pall, mis veereb mitmesse külge ja kohe igast seinast ja nurgast tagasi põrkab.

«Jõuame, jõuame!… Kas te suitsetate? On teil? Sähke, võtke pabeross!» jätkas ta külalisele paberossi pakkudes. «Teate, ma võtan teid siin vastu, aga mu korter on ju kohe seal vaheseina taga… kroonukorter, praegu olen aga ajutiselt erakorteris. Oli vaja üht ja teist pisut parandada. Nüüd on juba peaaegu valmis… kroonukorter, teate, see on tore asi, eks? Mis te arvate?»

«Jah, tore asi,» vastas Raskolnikov ja vaatas peaaegu pilkavalt talle otsa.

«Tore asi, tore asi…» kordas Porfiri Petrovitš, nagu mõtleks ta millegi muu üle järele. «Jah, tore asi!» peaaegu karjus ta lõpuks, heitis silmad äkki Raskolnikovile ja jäi paari sammu kaugusel tema ette seisma. Sage ja rumal kordamine, et kroonukorter on tore asi, seisis oma labasuse poolest selle tõsise, mõtliku ja saladusliku pilguga, mille ta nüüd oma külalise poole pööras, täielikus vastuolus.

Aga see ajas Raskolnikovi viha veel enam keema ja ta ei suutnud enam kuidagi hoiduda pilkavast ja kaunis ettevaatamatust väljakutsest.

«Aga teate mis,» küsis ta äkki peaaegu häbematult talle silma vaadates ja nagu oma häbematusest lõbu tundes, «on olemas vististi niisugune juriidiline võte – igasuguste uurijate tarvis, – hakata esiteks kaugelt, tühistest asjakestest või ka tõsistest, kuid sootuks kõrvalistest, et nii-öelda ergutada või õigemini – ülekuulatavat lõbustada, tema ettevaatust uinutada, ja pärast äkki, kõige ootamatumal viisil talle mõne kõige saatuslikuma ja hädaohtlikuma küsimusega otse lagipähe virutada; eks ole nõnda? Sellest räägitakse vististi kõigis määrustes ja juhatustes, tuletatakse seda kuni tänapäevani pühalt meelde?»

«Nii, nii… Mis, teie arvate, et ma teid selle kroonukorteriga pisut nii… mis?» Seda öelnud, tõmbas Porfiri Petrovitš silmad pilukile ja pilgutas pisut silma. Midagi lõbusat ja kavalat jooksis tal üle näo, otsaesiselt kadusid kortsud, silmad läksid väikeseks, näojooned venisid välja ja äkki puhkes ta närviliselt ja kestvalt naerma, vabisedes ja hõljudes terve kehaga, kuna ta ise Raskolnikovile otseteed silma vahtis. Ka see pidi peaaegu naerma hakkama, iseend selleks sundides; kui aga Porfiri Petrovitš nägi, et ka Raskolnikov naerab, sattus ta niisugusesse naerulaginasse, et ta näost punaseks läks, ja Raskolnikovi läilus astus nüüd igasugusest ettevaatuse piirist üle: ta jättis naermise, kortsutas kulmu ja vaatas kaua ning vihaselt Porfiri Petrovitšile otsa ega pööranud kogu selle vältava ja nagu meelega pikendatud naeru ajal oma pilku temalt. Ettevaatamatust ilmnes siiski mõlemalt poolt: tuli välja, nagu naeraks Porfiri Petrovitš oma külalisele näkku, külalisele, kes selle naeru vihaga vastu võtab, aga naerja tunneb selle asjaolu tõttu väga vähe kohmetust. Viimane asjaolu oli Raskolnikovile väga tähendusrikas: ta mõistis, et Porfiri Petrovitš ei kohmetunud ka ennist mitte, vaid, ümberpöördult, Raskolnikov ise sattus vististi lõksu; et siin on tõepoolest midagi olemas, mida tema ei tea, mingisugune eesmärk; et võib-olla kõik on juba ette valmistatud ja avaldub iga silmapilk, langeb kaela…

Ta asus otseteed asja juurde, tõusis kohalt ja võttis mütsi.

«Porfiri Petrovitš,» alustas ta kindlalt, kuid kaunis suure ärritusega. «Te avaldasite eile soovi, et mina mingisuguseks ülekuulamiseks teie juurde tuleksin. (Eriti toonitas ta sõna: ülekuulamiseks.) Ma tulin, ja kui teil midagi vaja on, siis küsige, kui mitte, siis lubage mul minna. Mul pole aega, mul on tegemist… Ma pean sellesama hobuste alla jäänud ametniku matusele minema, kellest… ka teie teate…» lisas ta juurde ja vihastus kohe selle lisanduse pärast ning ärritus seejärel veelgi rohkem. «Mind on see käik ära tüüdanud, kas kuulete, ja juba ammugi… osalt olin sellepärast haigegi… ühe sõnaga,» ütles ta peaaegu karjudes, tundes, et haigusest rääkimine on veel kohatum, «ühe sõnaga: küsige minult või laske mul minna, kohe… aga kui küsida, siis juba vormiliselt! Teisiti ma ei luba; sellepärast jääge esiotsa jumalaga, sest meil kahekesi pole praegu midagi teha.»

«Issand! Mis te ometi räägite! Mida teilt küsida?» hakkas Porfiri Petrovitš äkki tooni ja nägu muutes kõkutama ning jättis silmapilk naeru. «Rahustuge, olge head,» rääkis ta hoolitsevalt, kord mööda tuba edasi-tagasi käies, kord Raskolnikovi istuma asetades, «aega on, aega on, see kõik on ju tühi puru! Otse ümberpöördult, ma olen väga rõõmus, et lõpuks ometi meile tulite… Mina võtan teid külalisena vastu. Selle neetud naeru pärast aga, härra Rodion Romanovitš, vabandage mind. Rodion Romanovitš? Vististi nõnda peab teid ju isanime järgi kutsuma?… Närviline inimene, ajasite mu oma terava märkusega nii hullusti naerma; mõnikord tõepoolest vabisen, nagu oleksin kummist, ning kas või pool tundi… Naeruarmastaja… Oma kehaehituse tõttu kardan halvatustki. Aga istuge ometi, mis te ometi?… Olge head, härra, muidu pean arvama, et saite vihaseks…»

Raskolnikov vaikis, kuulas ja vaatas, ikka veel viha pärast kulmu kortsutades. Siiski, ta istus juba, kuid ei pannud veel mütsi käest.

«Ma räägin teile, noorhärra Rodion Romanovitš, enesest ühe asja, nii-öelda minu iseloomu selgituseks,» jätkas Porfiri Petrovitš, endiselt mööda tuba edasi-tagasi käies ja nagu püüdes oma külalise pilkude eest kõrvale hoiduda. «Mina, teate, olen poissmees, nii-öelda seltskondlikult harimatu ja tundmatu, lisaks veel arenemise lõpetanud inimene, tardunud inimene, tõug niisuke ja… ja… ja kas olete tähele pannud, Rodion Romanovitš, et meil, see tähendab Venemaal, ja eriti just meie Peterburi ringkondades, kui kaks tarka inimest, kes pole isekeskis liiga tuttavad, kuid kes nii-öelda vastastikku teineteist austavad, nagu meie kahekesi praegu teiega, kui kaks niisugust kokku saavad, siis ei suuda nad poole tunni jooksul kuidagi kõneainet leida, – kohmetuvad teineteise ees, istuvad ja häbenevad vastastikku. Kõigil on oma kõneaine, daamidel, näiteks… seltskondlikult harituil, näiteks neil, kes kuuluvad kõrgemasse ringkonda, kõigil on kõneaine, c’est de rigueur[2], aga keskmist tõugu inimesed nagu meie – on kõik häbelikud ja sõnakehvad… tähendab mõtlejad inimesed. Millest see tuleb, armuline härra? Kas puuduvad ühiskondlikud huvid või oleme liiga ausad, ei taha üksteist petta, mina ei tea. Mis? Kuidas teie arvate? Aga müts pange peost ära, nagu asutaksite aina minema, tõepoolest piinlik vaadata… Mina seevastu olen nii rõõmus…»

Raskolnikov pani mütsi käest ja jätkas vaikimist, kuulates tõsiselt ja kortsus kulmul Porfiri tühist ja segast lobisemist. «Tahab ta õige oma rumala lobaga tõepoolest minu tähelepanu võita või?»

«Kohvile teid ei palu, pole sünnis koht; kuid miks mitte meelelahutuseks viis minutit sõbraga istuda,» kädistas Porfiri vahetpidamata, «ja teate, kõik need ametikohustused… aga teie, noorhärra, ärge pange pahaks, et ma aina käin ja käin, edasi ja tagasi; vabandage mind, noorhärra, kardan väga teid haavata, kuid liikumine on mulle tingimata tarvilik. Kogu aeg istun ja nii hea meelega kõnnin viis minutit… hemorroid… võtan aina hoogu võimlemisega end ravima hakata; räägitakse, riiginõunikud ja tõelised riiginõunikud, isegi salanõunikud, hüppavad heal meelel üle nööri; vaat kuidas on meie ajal… tähendab, teadus… nii, nii… Mis aga puutub siinsetesse kohustustesse, ülekuulamistesse ja kogu sellesse vormilisse külge… teie ise, aus härra, arvasite heaks ülekuulamist meelde tuletada… siis, teate, härra Rodion Romanovitš, tõepoolest ajavad need ülekuulamised mõnikord ülekuulajal endal rohkem aru segi kui ülekuulataval… Selle kohta, armuline härra, arvasite heaks hiljuti üsna õigesti ja teravmeelselt tähendada. (Raskolnikov polnud midagi selletaolist tähendanud.) Lähed segi! Tõepooolest lähed segi! Ja kõik on ju üks ja seesama, ikka üks ja seesama, just kui trumm! Praegu tulevad reformid ja meil muudetakse vähemalt nimetuski, hahahaa! Mis aga meie juriidilistesse võtetesse puutub – nagu teie teravmeelselt tähendasite –, siis olen sellega teiega täiesti ühel arvamusel. Noh, öelge ometi, kes siis kaebealustest, isegi kanepiriides talupoegadest ei peaks teadma, et teda hakatakse näiteks alguses kõrvaliste küsimustega uinutama (teie õnnestunud ütlust mööda), kuna pärast äkki otseteed lagipähe rabatakse, kirvesilmaga, hohohoo! just lagipähe, teie õnnestunud võrdlust mööda. Teie uskusite siis ikka tõepoolest, et korteriga tahtsin teid… ha… haa! Küll olete teie irooniline inimene. Noh, enam ei räägi! Ah jaa, õigel ajal, üks sõna kutsub teise välja, üks mõte teise, – teie arvasite heaks ennist ka vormi meelde tuletada, mis nimelt ülekuulamisse puutub… Aga milleks see vorm? Vorm, teate, on nii sagedasti lollus!… Mõnikord räägid ainult sõbralikult ja – on kasulikum. Ega vorm eest ei põgene, selles lubage, et teid rahustan; jah, ja mis on see vorm sõna tõsises mõttes, küsin teilt? Vormiga ei või uurijat igal sammul kitsendada. Uurija töö on nii-öelda vaba kunst, muidugi omamoodi kunst, või umbes nõnda… hahahaa?…»

Porfiri Petrovitš tõmbas pisut hinge tagasi. Ta puistas väsimatult mõttetuid tühje fraase, kord lipsata lastes mingisuguseid mõistatuslikke sõnakesi, et siis jällegi mõttetusse langeda. Ise ta peaaegu juba jooksis mööda tuba, ikka kiiremini ja kiiremini oma rasvaseid jalgu liigutades ja ikka maha vahtides, parem käsi selja taga, vasemaga aga veheldes ja kõiksugu liigutusi tehes, mis kunagi tema sõnade mõttele kuidagi ei vastanud. Raskolnikov pani äkki tähele, et ta mööda tuba joostes paar korda nagu ukse juures peatus, ainult silmapilguks, ja nagu kuulatas… «Kas ta õige ootab midagi või?» vilksatas Raskolnikovil mõte välguna peas.

«Aga selles on teil tõepoolest täiesti õigus,» haaras Porfiri jällegi sõnasabast kinni ja vaatas lõbusalt ning haruldase lihtsameelsusega Raskolnikovile silma (mistõttu see võpatas ja muutus otsekohe valvsaks), «tõepoolest õigus, et heaks arvasite nii teravmeelselt juriidiliste vormide üle naerda, hahaa! Need meie (muidugi mõned) sügavamõttelised psühholoogilised võtted on äärmiselt naeruväärsed ja vististi ka tarbetud sel juhtumil, kui ollakse vormiga väga kitsendatud. Jah… jällegi räägin ma vormist: noh, kui mina kedagi süüdlaseks peaksin, või mis veelgi õigem, kedagi kahtlustaksin… noh, ütleme, seda, teist või kolmandat, et tema on nii-öelda kurjategija, mingisuguses asjakeses, mis minu hooleks on antud… Teie õpite ju juristiks, Rodion Romanovitš?»

«Jah, õppisin…»

«Noh, siis on see teile ju näiteks tulevases praktikas, – see on, ärge arvake, et ma julgeksin teid õpetada: sest vaadake ometi, missuguseid artikleid teie kuritegude kohta trükite! Ei, aga niisama, faktina julgen teile siiski esitada näite, – niisiis, kui mina näiteks seda, teist või kolmandat peaksin kurjategijaks, noh, milleks, küsin ma, hakkan ma siis teda enneaegu tülitama, olgugi mul tema vastu süüdtõendavad faktid käepärast? Mõnda olen ma näiteks sunnitud rutem kinni võtma, aga teisel pole niisugune iseloom, tõepoolest; miks siis teda mitte lasta mööda linna pisut jalutada, hahahaa! Ei, teie nähtavasti ei saa päris hästi aru, ma seletan teile seda näitega: paneksin mina tema näiteks liiga vara istuma, siis annaksin talle nii-öelda moraalse tugipunkti; hahahaa! teie naerate? (Raskolnikov ei mõelnudki naerda: ta istus kokkupigistatud huulil, ilma et oleks leegitsevat pilku Porfiri Petrovitšilt pööranud.) Aga mõnikord on see just nõnda, eriti mõne isikuga, sest inimesed on väga erinevad ja kõik käivad sama praktika alla. Teie arvate heaks parajasti tähendada: süüdistavad faktid; aga ütlemegi, et oleksid faktid, kuid, aulik härra, süüdistavad faktid on ju kahe otsaga vorstid, tähendab, enamasti, kuid mina olen ju uurija, seega kahjuks nõrk inimene: tahaksin uurimise nii-öelda matemaatiliselt selgelt esitada, tahaksin saada niisuguse paljastava fakti, mis oleks selge nagu kaks korda kaks on neli! Mis sarnaneks vahetu ja paratamatu tõestusega. Aga kui ma paneksin tema enneaegu kinni – kuigi oleksin kindel, et see on tema –, siis võtaksin võib-olla iseendalt abinõud tema edaspidiseks paljastamiseks, ja mispärast? Aga sellepärast, et ma annan talle nii-öelda kindla seisukorra, nii-öelda määran ta psühholoogiliselt kindlaks, ja tema poeb minu eest oma kesta: mõistab viimaks, et ta on vang. Olete kuulnud, räägitakse, et Sevastoopolis kohe pärast Almat kartsid targad inimesed nii väga, et vaenlane võib iga silmapilk otseteed lausa jõuga kallale tungida ja Sevastoopoli ära võtta; aga kui nägid, et vaenlane peab paremaks korralikult piirama hakata ja ehitab juba esimest liini, said kõik kohe rõõmsaks ja rahunesid, tähendab – targad inimesed: vähemalt kahe kuu peale on asi edasi lükatud, pikendatud, sest millal siis vaenlane jõuab linna vallutada, kui ta hakkab korralikult piirama? Jälle naerate, jällegi ei usu? Muidugi, see on nõnda, teil on ka õigus! Õigus, õigus! Need kõik on üksikud nähtused, olen nõus; esitatud nähtus on tõepoolest üksik, erand! Kuid selle juures, mu hea Rodion Romanovitš, peaks järgmist silmas pidama: niisugust üldist nähtust, seda nimelt, mille järgi oleksid kõik juriidilised vormid ja määrused mõõdetud ja mille järgi nad oleksid välja arvestatud ning raamatusse kirjutatud, pole olemaski, sest et iga asi, kas või näiteks kuritegugi, niipea kui ta on tõepoolest sündinud, muutub kohe täiesti üksikuks, erandlikuks nähtuseks; ja mõnikord veel niisuguseks: kuidagi ei sarnane ta millegi eelmisega. Mõnikord juhtuvad ülinaljakad juhtumid selles mõttes. Jätaksin ma näiteks mõne isanda üksi: ei võta teda kinni ega tülita teda, kuid teeksin ometi nõnda, et ta iga tund, iga minut teaks või vähemalt oletaks, et ma tean kõik kuni viimase peensuseni ja et ma päeval ja ööl teda väsimatult valvan, ja las ta seisab mul nõnda teadlikult igaveses kahtluses ja hirmus, siis hakkab tal kõik ringi käima, tõepoolest, tuleb ise, ja võib-olla teeb pealegi veel midagi, mis sarnaneb juba kaks korda kahega, millel on nii-öelda matemaatiline ilme, – see on juba kena. See võib sündida kohmaka maamehegagi, aga meiesugusega, tänapäeva aruka inimesega, pealegi veel, kes teatud sihis arenenud, juba ammugi! Sest et, kullake, väga tähtis on mõista, mis sihis inimene on arenenud. Kuid närvid, närvid, need unustasite sootuks! Tänapäev on ju kõik haiged, nõrgad ja ärritatud!… Ja kui palju neis kõigis on sappi! See on ju, võin teile kinnitada, teatud korral omamoodi kullakaevandus! Ja miks peaks see minu rahu rikkuma, et ta vabalt mööda linna ringi käib! Las käia, las jalutab esiotsa, las olla; ma tean ju selletagi, et ta on minu ohver ja et ta minu käest kuhugi ei põgene! Ja kuhu peakski ta põgenema, hahaa! Välismaale või? Välismaale põgeneb poolakas, mitte tema, seda enam, et ma valvan ja abinõud tarvitusele olen võtnud. Põgeneb kuhugi kodumaa pärapõrgusse või? Aga seal elavad ju ainult maamatsid, tõelised maamatsid, kanepirüülised, venelased; kuid praeguse aja arenenud inimene läheb ennem vangitorni, kui et ta elaks niisuguste välismaalastega, nagu on seda meie maamatsikesed, hahaa! Ent see on kõik lollus ja väline kest! Mis tähendab: põgeneb ära? Vormiliselt, peaasi pole selles; mitte ainult sellepärast ei põgene ta mu käest, et kuhugi ei oleks põgeneda: ta ei põgene psühholoogiliselt, hahaa! Missugune väljend! Loodusseaduse tõttu ei põgene ta, kuigi oleks koht, kuhu põgeneda. Olete liblikat küünla ümber näinud? Noh, tema keerleb aina minu, aina minu kui küünla ümber; vabadus ei ole enam armas, hakkab arutama, mõtlema, mässib enda sisse, ümberringi mässib enda sisse nagu võrku, erutub kas või surnuks!… Veel enam: ise valmistab mulle mingisuguse matemaatilise asjakese, midagi kaks korda kahe sarnast, – ainult anna talle küllalt pikk vaheaeg… Ja aina keerleb teine minu ümber, lühendades ja aina lühendades raadiust, ning – napsti! lendab mulle otseteed suhu ja ma neelan ta alla, aga see on juba väga meeldiv, väga mõnus, hahahaa! Teie ei usu?»

Raskolnikov ei vastanud, ta istus kahvatuna ja liikumatuna, vahtides kogu aeg pingsalt Porfiri Petrovitšile otsa.

«Hea õppetund!» mõtles ta külmenedes. «See pole isegi enam kass hiirega, nagu oli eile. Ka oma jõudu ei hakka ta kasutult näitama ja ütleb mulle ette: ta on selleks liiga tark… Siin on teine eesmärk, aga missugune? Ah, lollus, kas tead, hirmutad mind ja tarvitad kavalust! Tõendusi ei ole sul ja pole olemas ka seda eilset inimest! Tahad ainult aru segi ajada, ärritada tahad mind enneaegu ja niisuguses seisukorras kinni napsata, kuid eksid, sõber, kukud sisse, kukud sisse! Aga milleks, milleks mulle sel määral ette öelda?… Arvestab ta õige minu haigeid närve või?… Ei, sõber, eksid, kukud sisse, olgugi et midagi oled ette valmistanud!… Noh, eks vaatame, mis sa oled seal valmis sepitsenud…»

Ja ta võttis kogu oma jõu kokku, valmistades end ette hirmsale ja tundmatule katastroofile. Ajuti oli tal tahtmine siinsamas Porfiri Petrovitši kallale karata ja teda ära kägistada. Juba siia sisse astudes kartis ta seda oma viha. Ta tundis, et huuled on ära kuivanud, süda peksab, vaht tardub huulil. Kuid ikkagi otsustas ta vaikida ja enneaegu mitte sõnagi lausuda. Ta mõistis, et tema seisukorras on see kõige parem taktika, sest nõnda võib ta mitte ainult sõnades eksida, vaid pealegi veel ärritab vaikimisega oma vaenlast ja seetõttu võib-olla lobiseb see temale midagi välja. Vähemalt lootis ta seda.

«Ei, teie, nagu ma näen, ei usu, aina arvate, et ma esitan teile mingisuguseid süütuid naljakesi,» jätkas Porfiri Petrovitš, saades kord-korralt ikka rõõmsamaks ja kihistades lõbusalt naerda, kuna ta ise jällegi mööda tuba hakkas ringi jooksma. «Muidugi, teil on õigus, minul on kujugi jumala enda poolt nõnda loodud, et äratab teistes ainult koomilisi mõtteid: bouffon[3]; kuid mina ütlen teile, teate mis, ning kordan jällegi, et teie, härra, Rodion Romanovitš, vabandage mind, vanameest, olete ju alles noor inimene, nii-öelda esimeses nooruses, ja hindate inimeses kõige enam mõistust, nagu kõik noored seda teevad. Mõistuse mänglev teravus ja aru abstraktsed järeldused – need avatlevad teid. See on täpselt seesama, mis endine Austria õue-sõjanõukogu näiteks, tähendab, niipalju kui mina suudan sõjaküsimuste üle otsustada: paberil lõid ka Napoleoni puruks, võtsid vangigi, ja otsustasid kõik muud asjad oma kabinetis kõige teravmeelsemalt, arvasid välja ja võtsid kokku, kuid äkki – kindral Mack alistub kogu oma väega, hahahaa! Näen, näen, härra Rodion Romanovitš, et naerate minu üle, et mina, eraisik, nagu ma olen, toon näiteid aina sõdade ajaloost. Aga mis sinna parata, nõrkus, armastan sõjaasjandust… ja nii väga armastan ma igasuguseid teateid sõjasündmuste kohta… kindlasti olen ma oma elukutse valikuga äpardunud. Ma oleksin pidanud sõjaväes teenima, tõepoolest! Napoleoni võib-olla poleks minust ehk saanud, noh, kuid major küll, hahahaa! Noh, aga nüüd ütlen teile, mu kallike, sula tõtt, nimelt, mis sellesse erandlikku nähtusse puutub: tegelikkus ja loomus, mu härra, on tähtsad asjad ja issand halasta, kuidas nad mõnikord ka kõige teravmeelsemal kavatsusel jalad alt rabavad! Ei, ei, kuulake vanameest, räägin teile tõsiselt, Rodion Romanovitš (seda rääkides läks vaevalt kolmekümne viie aastane Porfiri Petrovitš tõepoolest äkki nagu vanaks: isegi tema hääl muutus ja ta langes kuidagi üleni kössi), pealegi olen ma avameelne inimene… Olen ma avameelne või ei ole? Mis te arvate? Näib, et täiesti: avaldan teile selliseid asju jumalamuidu ega nõua selle eest mingit tasu, ohhoo! Noh, nõnda siis, jätkan: teravmeelsus on minu arvates suurepärane asi; see on nii-öelda looduse ilu… ja elu lohutus, ja missuguste kunsttükkidega ta küll hakkama saab, nii et kus pagan see vaene uurija kõike võib aimata, liiatigi kui teda sagedasti tema oma kujutlus kaasa kisub, nagu see alati sünnib, sest ka tema on inimene! Aga vaesekese uurija loomus päästab hädast, selles ongi häda! Kuid just selle peale ei mõtlegi teravmeelsuse õhinas viibiv noorsugu, «kes astub kõigist takistustest üle» (nagu teie heaks arvasite eile kõige teravmeelsemalt ja kavalamalt väljenduda). Oletamegi, et valetab, see tähendab, inimene, üksiknähtus, inkognito, ja valetab väga hästi, kõige kavalamal viisil; näib, nagu oleks meil tegemist juba triumfiga, muudkui maitse oma teravmeelsuse vilja, kuid tema – napsti! ja just sel kõige huvitavamal, kõige skandaalsemal paigal langebki teine minestusse! Muidugi, oletame, et haigus, mõnikord on ka tubades sumbunud õhk, kuid siiski!… Siiski andis mõtte! Valetas teine võrratult, kuid loomust ei osanud arvestada! Siin peitubki see salakavalus! Teinekord, andudes oma mõistuse mänglevale teravusele, hakkab mõnda temas kahtlevat inimest ninapidi vedama, kahvatab nagu meelega, nagu mängides, kuid kahvatab juba liiga loomulikult, juba liiga tõepäraselt, ning jällegi äratas mõtte! Olgugi et lööb su esimene kord üle, aga öö jooksul mõtleb ka see teine asja järele, kuna ta ise on ju taibukas poiss. Ja nõnda igal sammul! Ja mis siis: ise hakkab ette jooksma, hakkab oma nina sinna toppima, kuhu pole vaja, hakkab vahetpidamata sellest rääkima, kuna ta aga sellest, millest vaja oleks rääkida, vaikib, laseb mitmesugused mõistukõned lendu, hahaa! Tuleb ise ja hakkab küsima: miks nad mind juba kord kinni ei võta? Hahahaa! Ja seda võib kõige teravmeelsema inimesega juhtuda, psühholoogi ja kirjanikugagi! Loomus on peegel, kõige läbipaistvam peegel! Vaatad ja imestad, nii see on! Aga miks te nii kahvatuks muutusite, Rodion Romanovitš, on ehk õhk sumbunud, aken lahti teha või?»

«Oh ei, rahustuge, olge head!» hüüdis Raskolnikov ja hakkas äkki laginal naerma. «Olge head, rahustuge!»

Porfiri jäi tema ette seisma, ootas ja hakkas ka ise tema järel naerma. Raskolnikov tõusis sohvalt ja katkestas äkki oma täiesti haiglase naeru.

«Porfiri Petrovitš!» ütles ta valjusti ja selgesti, ehkki ta vaevalt oma värisevail jalul seisis. «Viimaks ometi näen ma selgesti, et teie tõepoolest kahtlustate mind selle vanaeide ja tema õe Lizaveta tapmises. Omalt poolt teatan teile, et see on mulle juba ammugi vastikuks läinud. Kui leiate, et teil on õigus mind seaduslikult taga kiusata, siis tehke seda, on teil õigus kinni võtta – siis võtke kinni. Kuid endale näkku naerda ja ennast piinata ei luba ma…»

Äkki hakkasid ta huuled värisema, silmad lõid hullustuses põlema ja seni tagasisurutud hääl lõi helisema.

«Ei luba!» hüüdis ta äkki ja lõi rusikaga kõigest jõust vastu lauda. «Kas kuulete, Porfiri Petrovitš? Ei luba!»

«Ah, issand, mis see siis jälle on!» hüüdis Porfiri Petrovitš nähtavasti täielikus hirmus. «Kulla Rodion Romanovitš! Kallike! Mis teiega ometi on?»

«Ei luba!» karjus Raskolnikov teist korda.

«Noorhärra, tasem! Kuuldakse ju, tullakse siia! Noh, mis me neile siis ütleme, mõelge ometi!» sosistas Porfiri Petrovitš hirmunult, lähendades oma näo Raskolnikovi omale.

«Ei luba, ei luba!» kordas Raskolnikov masinlikult, kuid ka äkki üsna sosinal.

Porfiri pöördus kiiresti kõrvale ja jooksis akent avama.

«Värsket õhku lasta! Ja vett oleks teile vaja, kullake, see on ju päris tõvehoog!» Ja ta tormas ukse poole, et lasta vett tuua, kuid siinsamas nurgas leidus veekarahvin.

«Noorhärra, jooge pisut,» sosistas ta veekarahviniga tema juurde tõtates, «ehk aitab…» Porfiri Petrovitši hirm ja kaastundmus olid niivõrd loomulikud, et Raskolnikov vait jäi ja metsiku uudishimuga teda hakkas silmitsema. Siiski, vett ta vastu ei võtnud.

«Rodion Romanovitš! Armsake! Te jääte nõnda oma mõistusest ilma, uskuge, äh! A-ah! Jooge nüüd! Rüübake pisutki!»

Ta sundis teda veeklaasi kätte võtma. Raskolnikov pidi klaasi masinlikult huulile tõstma, kuid nagu meelemärkusele tulles pani ta klaasi tülgastusega lauale.

«Jah, teil oli nagu tõvehoog! Nõnda saate, kullake, uuesti endise haiguse tagasi,» kaagutas Porfiri Petrovitš sõbraliku osavõtuga, kuid siiski ikka veel mingisugusel nõutul ilmel. «Issand, kuidas ei peaks ennast niisugusel korral hoidma? Dmitri Prokofjitški käis eile minu juures, – olen nõus, olen nõus, mul on mürgine iseloom, halb iseloom, aga mõtle ometi, mis nemad sellest järeldavad!… Issand! Tuli teine eile, pärast teid, meie sõime lõunat, rääkis, rääkis, mina laotasin ainult käsi, noh, mõtlen, et… ah issand küll! Saatsite teie ta või? Istuge ometi, noorhärra, istuge, Kristuse nimel.»

«Ei, mina mitte! Aga ma teadsin, et ta tuli ja milleks ta tuli,» vastas Raskolnikov teravalt.

«Teadsite?»

«Teadsin. Noh, ja mis siis sellest?»

«Aga nimelt see, kallis härra, Rodion Romanovitš, et ma mitte ainult teie vägitükke ei tunne, vaid mul on kõik teada! Ma tean ju, kuidas te käisite vastu ööd, kui pimenes, korterit üürimas, ja kella helistasite, verest küsisite ning töölisi ja kojamehi ogaraks tegite. Mõistan ju teie hingelist seisukorda, tolleaegset muidugi… kuid ometi võite end nõnda lihtsalt hulluks ajada, jumala eest! Pea hakkab ringi käima! Meelepaha keeb teis juba liiga tugevasti, aus meelepaha, mis on tekkinud sellest, et algul pidite kannatama solvanguid saatuse, hiljem aga politseinikkude poolt, ja nõnda kargate teie sinna ja tänna, et kõiki nii-öelda rutem rääkima panna ja sellega kõik korraga lõpetada, sest teid on need rumalused ja kahtlustamised ära tüüdanud… Eks ju? Olen teie meeleolu õigesti aimanud?… Kuid nõnda keerutate teie mitte ainult iseendal, vaid ka Razumihhinil pea uimaseks; sest tema on ju selleks liiga hea inimene, teate isegi. Teil on ju haigus, aga temal voorus, ja nõnda on see haigus temale külgehakkav… Teile, mu sõber, kui rahustute, räägin ma millalgi… Aga istuge ometi, noorhärra, Kristuse nimel! Olge head, puhake, teil pole nägu ees olemaski, istuge ometi!»

Raskolnikov istus; värin oli juba mööda minemas ja kogu keha läks kuumaks. Suure imestusega ja pingsalt kuulas ta Porfiri Petrovitšit, kes hirmunult ja sõbralikult hoolitses tema eest. Kuid ta ei uskunud tema ainustki sõna, ehkki tal oli imelik kalduvus uskuda. Porfiri ootamatud sõnad korterist üllatasid teda väga. «Kuidas see on, tähendab, ka korterist teab ta?» tuli tal äkki mõte. «Ja ise räägib seda mulle!»

«Jah, oli kunagi meie kohtupraktikas peaaegu samasugune psühholoogiline juhtum, niisugune haiglane nähtus,» jätkas Porfiri nobedalt. «Samuti kandis tapmise asjas iseenda peale keelt, ja pealegi veel, kuidas ta seda tegi: mõtles terve hallutsinatsiooni välja, esitas faktid, rääkis asjaoludest, ajas segi, rabas kõik jalust, ja mis selgus? Tema ise oli täiesti tahtmatult tapmise põhjuseks saanud, kuid ainult osalt, ja niipea kui ta sellest kuulis, et tema oli mõrtsukatele ajendi andnud, nikastas oma mõistuse sootuks ja hakkas uskuma, et tema ise ongi tapja! Kuid senat lahendas viimaks asja ja õnnetu mõisteti õigeks ning anti hooldamisele. Aitäh senatile! Aitäh! Ai, ai, ai! Nõnda ju, sõbrake, võib kes teab mis tulla. Nõnda võib palavikugi saada, kui sellised sonimised hakkavad käima närve ärritamas, kui peab minema öösiti kella helistama ja verd küsima! Seda psühholoogiat olen mina ju tegelikult oma praktikas õppinud. Nõnda ajab inimest mõnikord aknast või kellatornistki alla hüppama, ja see tunne on nii hukutav. Samuti kellukesed… Haigus, Rodion Romanovitš, haigus! Olete oma haiguse liiga hooletusse jätnud. Peaksite vilunud arstiga nõu pidama, aga muide, mis asjamees teil see paks seal on?… Jampsite! See kõik sünnib teiega lihtsalt jampsides!…»

Hetkeks hakkas Raskolnikovi ümber kõik ringi käima.

«Kas tõesti,» vilksatas tal mõte peast läbi, «ka praegu ta valetab? See pole võimalik! Pole võimalik!» Ta püüdis seda mõtet eemale tõrjuda, kuid tundis juba ette, millise äärmise hullustuse ja raevuni see võib teda viia ning et sellest hullustusest ta võib mõistuse sootuks kaotada.

«See ei olnud sonides, see oli ilmsi,» hüüdis ta ja pingutas kogu oma mõistust, et Porfiri Petrovitši mängu läbi näha. «Ilmsi! Ilmsi! Kas kuulete?»

«Jah, mõistan ja kuulen! Te ütlesite eilegi, et mitte sonides, vaid ilmsi, isegi eriti toonitasite, et mitte sonides! Ma mõistan kõike, mis te võite öelda! Äh!… Aga kuulge, Rodion Romanovitš, mu heategija, noh, võtame või sellegi asjaolu. Oletame, et teie oleksite tõepoolest kurjategija või kuidagi sellesse neetud asjasse segatud, noh, kas hakkaksite teie, armas aeg, ise toonitama, et te seda sonides ei teinud, vaid, ümberpöördult, täie mõistuse juures? Ja oleksite hakanud seda eriti kangekaelselt toonitama! Armas aeg, kas te oleksite siis nõnda teinud? Minu arvates üsna teistpidi. Sest kui teie oma hingel midagi tunneksite, siis oleksite pidanud tingimata toonitama: et tingimata oli see kõik sonides! Eks ju? On ju nii?»

Midagi kelmikat kõlas selles küsimuses. Raskolnikov põrkas vastu sohva seljatagust tema juurde kummarduva Porfiri eest ja silmitses teda vaikivas imestuses ainiti.

«Või jällegi, mis puutub härra Razumihhinisse, sellesse nimelt, kas ta tuli eile ise rääkima või teie kihutusel? Te oleksite pidanud nimelt just rääkima, et ta tuli ise, ja seda varjama, et teie käskisite! Aga näete, te ei varja! Te nimelt toonitate, et teie käskisite!»

Raskolnikov polnud kunagi seda toonitanud. Külm juga jooksis tal mööda selga.

«Te aina valetate,» ütles ta pikkamisi ja nõrgalt, kuna huuled haiglases naeratuses viltu tõmbusid, «te tahate jällegi mulle näidata, et teate kogu mu mängu, teate kõik mu vastused juba ette,» rääkis ta, tundes, et ta enam nõutaval määral oma sõnu ei kaalu, «tahate mulle hirmu nahka ajada… või lihtsalt naerate minu üle…»

Seda rääkides jätkas ta ainiti silmitsemist ja äkki välkus jällegi piiritu kurjus tema pilgus.

«Te ainult valetate!» hüüdis ta. «Te teate ise väga hästi, et kurjategijal on kõige paremaks pääseteeks võimalust mööda mitte varjata seda, mida võimatu on varjata! Ma ei usu teid!»

«Vaata aga, missugune keerutaja te olete!» kihistas Porfiri naerda. «Teiega, noorhärra, ei leia me kuidagi ühist keelt; teisse on mingisugune monomaania pugenud! Niisiis, teie mind ei usu? Aga ma ütlen teile, et juba usute, veerand arssinat juba usute, ja mina teen nõnda, et usute ka terve arssina, sest ma armastan teid tõsiselt ja soovin teile siiralt head.»

Raskolnikovi huuled hakkasid värisema.

«Jah, soovin seda, ütlen seda teile lõplikult,» jätkas ta ja võttis kergelt ning sõbralikult Raskolnikovil pealtpoolt küünarnukki käsivarrest kinni, «ütlen seda lõplikult: vaadelge oma haigust. Pealegi sõitis veel perekond teie juurde, mõelge nende peale. Neid peab hellitama ja rahustama, kuid teie ainult hirmutate neid…»

«Mis on teil sellega asja? Kust teie seda teate? Milleks see teid nii huvitab? Tähendab, te valvate minu järele ja tahate seda mulle näidata?»

«Noorhärra! Teilt endilt, teilt endilt sain ma ju kõik teada! Te ei pane tähelegi, et te ärevuses ise kõigega ette jõuate, räägite niihästi minule kui ka teistele. Härra Razumihhinilt, Dmitri Prokofjitšilt, kuulsin eile ka palju huvitavaid üksikasju. Ei, ei, te katkestasite mu jutu, aga ma ütlen teile, et oma umbusuga, kõigi teie teravmeelsuste peale vaatamata, olete isegi kaine pilgu asja kohta kaotanud. Noh, näiteks kas või jällegi see vana kõneaine, mis puutub kellukestesse: sellise aarde, sellise fakti (see on ju terve fakt!) andsin mina, kohtu-uurija, teile kabja ja karvadega välja! Ja teie ei näe selles midagi? Kui ma teid pisutki oleksin kahtlustanud, kas ma oleksin pidanud siis nõnda talitama? Otse ümberpöördult, oleksin pidanud alguses teie kahtlusi uinutama ja mitte märku andma, et mulle on see fakt juba teada; oleksin pidanud teid vastupidisesse külge meelitama ning siis äkki – nagu kirvesilmaga lagipähe (teie omad sõnad) ja lõksu ajama: «Aga, härra, mis te tegite tapetu korteris kell kümme õhtul, isegi peaaegu kell üksteist? Miks kõlistasite kella? Miks küsisite verest? Miks ajasite kojameeste pead segi ja miks kutsusite neid jaoskonda porutšiku juurde?» Nõnda oleksin pidanud talitama, kui mul oleks põrmukegi teie vastu kahtlust. Oleksin pidanud täiesti vormiliselt teid üle kuulama, läbi otsima ja võib-olla isegi areteerima… Tähendab, mul ei ole teie vastu kahtlusi, kui ma teisiti talitasin! Kuid teie olete kaine pilgu kaotanud ega näe mitte midagi, mitte midagi, kordan ma!»

Raskolnikov võpatas kogu kehast, nii et Porfiri Petrovitš seda liiga selgesti tähele pani.

«Aina valetate!» hüüdis ta. «Teie eesmärki ma ei tea, aga teie valetate… Ennist ei rääkinud te selles mõttes ja mul on võimatu eksida… Te valetate!»

«Mina valetan?» hakkas Porfiri Petrovitš sõnasabast kinni. Näis, nagu oleks ta ägestunud, kuid ta hoidis alal kõige lõbusamat ja pilkavamat nägu ja vististi ei muutunud mitte sugugi sellepärast rahutuks, missugune arvamus härra Raskolnikovil temast on. «Mina valetan?… Noh, aga kuidas ma teiega ennist talitasin (mina kui uurija), ise ütlesin teile ette ja andsin teile kõik abinõud kaitseks kätte, ise teile kogu seda psühholoogiatki kätte juhatades: «Nii-öelda haigus, sonimine, sügav meelepaha, raskemeelsus ja jaoskonna politseinikud» ja kõik see muu? Mis? Hehehee! Olgugi et kõik need – ütlen muuseas – psühholoogilised kaitseabinõud, ettekäänded ja kõrvalepõiked on äärmiselt nõrgal alusel ja pealegi veel kahe otsaga: «Nii-öelda haigus, sonimine, unistused, viirastused, ei mäleta,» see kõik on nii, kuid milleks siis, noorhärra, haigest peast ning sonides nimelt niisugused unistused viirastuvad, mitte aga teistsugused? Oleks võinud ju ka teistsugused olla? Eks ju? Hehehee!»

Raskolnikov vaatas uhkelt ja põlgusega talle otsa.

«Ühe sõnaga,» ütles ta kindlalt ja valjusti, kuna ta püsti tõusis ja Porfiri Petrovitšit pisut eemale tõukas, «ühe sõnaga, ma tahan teada: kas tunnistate minu lõplikult kahtlustamistest vabaks või mitte? Rääkige, Porfiri Petrovitš, rääkige kindlalt ja lõplikult, ning rutem, kohe!»

«Nüüd on alles häda! Noh, on aga teiega häda,» hüüdis Porfiri Petrovitš täiesti rõõmsa, kavala ja mitte sugugi erutatud näoga. «Ja milleks tahate seda teada, milleks niipalju teada, kui teid pole veel sugugi tülitama hakatudki? Teie olete nagu laps: anna ja anna aga tuli pihku! Ja miks te nii rahutuks saate? Ja milleks te ise nii meile ligi tükite, mis põhjusel? Mis? Hahahaa!»

«Kordan teile,» hüüdis Raskolnikov tulises vihas, «et ma ei jõua seda kauem välja kannatada!…»

«Mida? Teadmatust?» küsis Porfiri vahele.

«Ärge irvitage minu üle! Ma ei taha!… Ütlen teile – ei taha!… Ei või ega taha!… Kuulete! Kuulete!» hüüdis ta, lüües jällegi rusikaga vastu lauda.

«Tasem, tasem ometi! Kuuldakse ju! Hoiatan tõsiselt: hoidke end! Ma ei naljata!» rääkis Porfiri sosinal, kuid seekord polnud juba enam tema näos ennistist eidelik-heasüdamlikku ja hirmunud ilmet; ümberpöördult, nüüd ta otse käskis valjult, kulmu kortsutades ning korraga nagu kogu saladust ja kahemõttelisust rikkudes. Kuid see oli ainult silmapilguks. Nõutuks muutunud Raskolnikov langes äkki päris hullustusse; kuid imelik: ta kuulas jällegi käsku tasemini rääkida, ehk ta küll ise oli kõige pöörasemas hullustusehoos.

«Mina ei lase ennast piinata!» sosistas ta äkki nagu ennistki, kuna ta ise valu ja vihaga silmapilk taipas, et ta seda käsku peab kuulama, ning see mõte ajas ta veel suuremasse hullustusse. «Areteerige mind, otsige mind läbi, kuid talitage vormi järgi ja ärge mängige minuga! Te ei tohi…»

«Rahustuge vormi pärast,» rääkis Porfiri Petrovitš endise kavala muigega vahele, kuna ta ise nagu heal meelel Raskolnikovi vaatles, «mina kutsusin teid, kulla härra, siia kodusel viisil, päris sõbralikult!»

«Ma ei taha teie sõprust ja sülgan selle peale! Kas kuulete? Ja näete: võtan mütsi ja lähen. Noh, mis siis nüüd ütled, kui mõtled areteerida?»

Ta võttis mütsi ja läks ukse poole.

«Kas te väikest üllatust ei tahaks näha?» kihistas Porfiri Petrovitš, kuna ta jällegi Raskolnikovil pisut pealtpoolt küünarnukki käsivarrest kinni võttis ja ta ukse juures peatas. Nähtavasti muutus ta aina lõbusamaks ja vallatumaks, mis Raskolnikovi lõplikult enesest välja viis.

«Missugust üllatust? Mis see siis on?» küsis ta äkki seisma jäädes ja hirmunult Porfirile otsa vaadates.

«Väikest üllatust; vaat siin, istub teine mul ukse taga, hahahaa!» (Ta näitas näpuga vaheseinas oleva kinnise ukse poole, mis viis tema kroonukorterisse.) «Panin teise luku taha, et ära ei jookseks.»

«Mis see on? Kus? Mis?…»

Raskolnikov astus ukse juurde ja tahtis avada, kuid uks oli kinni.

«Kinni, näe, võti on siin!»

Ja tõepoolest näitas ta võtit, mille ta taskust võttis.

«Kõik see on vale!» hüüdis Raskolnikov, kes ennast tagasi ei suutnud pidada. «Valetad, neetud veiderdaja!» ja ta tormas ukse poole taganeva, kuid mitte sugugi kartva Porfiri Petrovitši kallale.

«Ma mõistan kõik, kõik!» kargas ta tema juurde. «Sa valetad ja ärritad mind, et ma end välja annaksin…»

«Aga rohkem ei võigi end välja anda, Rodion Romanõtš. Te sattusite ju hullustusse. Ärge karjuge, ma kutsun muidu inimesi!»

«Valetad, mitte midagi ei tule! Kutsu inimesi! Sa teadsid, et ma olen haige, ja tahtsid mind hullustuseni ärritada, et ma enda välja annaksin, see on su eesmärk! Ei, esita faktid! Mõistsin kõik! Fakte sul ei ole, sul on ainult närused, viletsad zametovlikud aimused!… Sina tundsid mu iseloomu, tahtsid mu hullustusse ajada ning pärast mind äkki rabada võmmide ja tunnistajatega… Sa ootad neid? Mis? Mida sa ootad? Kus nad on? Las tulla!»

«Noh, mis võmmid siin nüüd on, kulla noorhärra! Mis inimesele kõik pähe ei tule! Nõnda ei saagi ju vormi järgi talitada, nagu teie räägite, kallis, te ei tunne ju asja… Ega vorm eest ära jookse, küll te näete!…» pomises Porfiri ukse juures kuulatades.

Tõepoolest kostis sel ajal ukse taga teises toas nagu müra.

«Aa, tulevad!» hüüdis Raskolnikov. «Sa saatsid neile järele!… Sa ootasid neid! Sa arvestasid… Noh, anna nad kõik siia: võmmid, tunnistajad, mida aga tahad… anna! Ma olen valmis! Valmis!»

Kuid siin juhtus imelik sündmus harilikus asjakorras, midagi nii ootamatut, et ei Raskolnikov ega Porfiri Petrovitš muidugi niisugust lahendust ei võinud arvesse võtta.

  1. Lühidalt (pr. k.).
  2. Nii on juba kombeks (pr. k.).
  3. Narr (pr. k.).