Kuritöö ja karistus/Teine osa/I
←VII
|
Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare |
II→
|
TEINE OSA
Nõnda lamas ta väga kaua. Vahel juhtus, et ta nagu virgus, ja neil silmapilkudel märkas ta, et on juba ammugi öö, kuid üles tõusta – see ei tulnud tal pähe. Viimaks pani ta tähele, et on juba päevavalge. Ta lamas sohval selili ja oli hiljutisest uimastusest alles tardunud. Teravalt tungis tänavalt ta kõrva hirmus, meeleheitlik hädakisa, mida ta iga öösi oma akna all kella kolme paiku oli kuulnud. See kisa ärataski ta praegu. «A-aa! Juba tulevad kõrtsist joobnud välja,» mõtles ta. «Kell on kolm!» Ja äkki kargas ta sohvalt üles, nagu oleks keegi ta sealt välja kiskunud. «Kuidas! Kell on juba kolm!» Ta istus sohvale – ja nüüd tuli tal kõik meelde! Äkki, ühe silmapilguga tuli tal kõik meelde.
Esimesel hetkel arvas ta, et läheb hulluks. Teda valdas hirmus külm; kuid tal oli külm ka palaviku tõttu, mis tal juba ammugi magades hakkas. Nüüd äkki tõusid aga niisugused külmavärinad, et hambad hakkasid suus lõgisema, ja temas tardus kõik. Ta avas ukse ja hakkas kuulatama: kogu maja magas. Imestunult vaatas ta ennast ja kõike ümbritsevat ega saanud aru: kuidas võis ta eile sisse tulles ust mitte haaki panna ja sohvale heita mitte ainult riidest lahti võtmata, vaid ka kübaraga; see oli maha veerenud ja lamas praegu põrandal, padja läheduses. «Kui mõni oleks sisse astunud, mis ta küll oleks mõelnud? Et olen purjus, kuid…» Ta ruttas akna juurde. Valgust oli juba küll ja ta hakkas end silmitsema pealaest jalatallani, kogu oma kehakatet: kas ehk ei ole märke? Kuid nõnda polnud võimalik vaadata: külmast värisedes võttis ta rõivad seljast ja silmitses neid igast küljest. Ta pööras kõik ümber, viimse niidiotsakeseni, ja ennast mitte usaldades tegi ta seda mitu korda järgemööda. Nagu näis, ei olnud midagi, mitte mingisuguseid märke; ainult all püksisäärel, mis narmasteks kulunud, leidusid rippuvail narmail paksud tardunud verelaigud. Ta võttis suure liigendnoa ja lõikas narmad ära. Rohkem nähtavasti polnud midagi. Äkki tuli tal meelde, et rahakott ja teised asjad, mis ta vanaeide kastist oli võtnud, on tal alles taskus! Tal polnud seni mõttessegi tulnud neid välja võtta ja ära peita. Isegi nüüd, rõivaid silmitsedes, ei tulnud nad tal meelde. Mis see siis on? Kohe tõttas ta neid välja võtma ja lauale pilduma. Kui ta kõik oli välja võtnud ja isegi taskud pahupidi pööranud, veendumaks, et nad kindlasti tühjad oleksid, viis ta kõik need asjad nurka. Seal all nurgas oli seinast eemal seisev tapeet lõhki kärisenud: kohe hakkas ta asju sellest august sisse toppima, neid paberi taha panema. «Mahtusid sisse! Kõik silmade eest ära! Rahakott ka!» mõtles ta rõõmsalt, tõusis üles ja vahtis töntsilt nurka, kus peidetud asjad veel enam olid tapeedi eemale ajanud. Äkki käis tast värin läbi. «Mu jumal,» sosistas ta meeleheitel, «mis minuga küll on? On see mõni peitmine? Kas nõnda peidetakse?»
Õige, tema asju ei lootnud saada, vaid ainult raha ja seepärast ei varunud ta varem peidupaika. «Nüüd aga, mille üle rõõmustan ma siis nüüd?» mõtles ta. «Kas nõnda peidetakse? Tõepoolest, aru on mu maha jätnud!» Oimetult istus ta sohvale ja kohe hakkas väljakannatamatu külmavärin teda uuesti vabistama. Masinlikult tõmbas ta kõrvalolevalt toolilt sooja talvepalitu, mis oli pärit veel tema üliõpilaspõlvest ja oli praegu täiesti närune, laotas selle endale peale ning uni ja jampsimine valdasid ta uuesti. Ta langes sügavasse unne.
Mitte rohkem kui viie minuti pärast kargas ta uuesti üles ja tormas otsekohe, hullustuses oma rõivaste kallale. «Kuidas võisin ma uinuda, kui pole veel midagi tehtud! Nii see ongi: pole silmustki kuuekaenla alt ära võtnud! Unustasin niisuguse asja! Niisuguse süütõendi!» Ta tõmbas silmuse kuue küljest, hakkas seda tükkideks rebima ja toppis tükid padja alla pesu hulka. «Puruksrebitud lõuendi tükid ei ärata kuidagi kahtlust; vististi nõnda, vististi nõnda!» kordas ta keset tuba seistes ja hakkas jällegi tähelepanelikult silmitsema põrandat ja kõike enda ümber: kas ta pole ehk midagi unustanud? Ikka rohkem hakkas teda piinama mõte, et temas kaob kõik – isegi mälu ja lihtne arusaamine. «Mis see ometi on? Kas tõesti algab juba? Kas tõesti algab juba surmanuhtlus? Näe, näe, nii see ongi!» Tõepoolest, pükste küljest lõigatud narmad vedelesid põrandal, keset tuba, et iga esimene sisseastuja näeks! «Mis see minuga ometi on?» karjus ta jällegi nagu hullustuses.
Äkki tuli tal imelik mõte pähe: võib-olla on kõik ta rõivad verised, võib-olla on neil palju laike, ainult tema ei näe neid, ei pane tähele, sest ta tähelepanu on nõrgenenud, laiali valgunud… mõistus tumenenud… Äkki tuli tal meelde, et ka rahakoti küljes oli veri. «Aa! Tähendab, ka tasku peab verine olema, sest ma pistsin ju rahakoti tol korral märjalt taskusse!» Kohe pööras ta tasku pahupidi ja – nõnda see oligi: taskuvoodril on märgid, laigud! «Tähendab, veel pole aru täiesti kadunud, tähendab, on veel olemas kujutlus ja ka mälu, kui ma ise selle mõtte peale tulin ja seda aimasin!» mõtles ta võidukalt ja tõmbas sügavalt ja rõõmsalt terve rinnaga hinge tagasi; «lihtsalt nõrkus palaviku tõttu, hetkeline jampsimine,» ja ta kiskus vasemast püksitaskust kogu voodri välja. Sel silmapilgul valgustas päikesekiir tema vasemat saabast: sokil, mis saapast välja vahtis, paistsid nagu märgid. Ta kiskus saapa jalast: Tõepoolest, märgid! Terve sokinina on verega läbi imbunud, vististi astus ta ettevaatamatult sinna vereloiku… «Mis sellega nüüd teha? Kuhu panna see sokk, narmad, tasku?»
Ta kraapis kõik need asjad pihku ja seisis keset tuba. «Ahju? Kuid ahjust hakatakse kõige enne otsima. Ära põletada. Aga millega seda põletada? Pole tuletikkegi. Ei, parem on välja minna ja kõik kuhugi ära visata. Jah! Parem on ära visata,» kordas ta ja istus jällegi sohvale, «ning kohe, silmapilk, viivitamata!…» Ent selle asemel langes ta pea jällegi padjale; jällegi jäätas teda väljakannatamatu külmavärin; jällegi kiskus ta endale sineli peale. Ja kaua, mitu tundi veel virvendas tal hooti silmade ees: «Kohe, viivitamata, peaks kuhugi minema ja kõik välja viskama, et oleks silma alt ära, ruttu, ruttu!» Mitu korda katsus ta sohvalt üles tõusta, aga ikkagi ei suutnud. Lõplikult äratas ta kõva koputamine uksele:
«Tee ometi lahti! Elad või oled juba surnud? Ja ikka aina põõnab!» karjus Nastasja rusikaga uksele tagudes. «Päevad otsa põõnab teine nagu mõni koer! Koer ongi teine. Tee lahti! Kell on juba üheteistkümne peal!»
«Võib-olla pole teist koduski,» sõnas mehehääl.
«Aa! See on kojamehe hääl… Mis sellel vaja?»
Raskolnikov kargas üles ja istus sohvale. Süda peksles nõnda, et isegi valus hakkas.
«Aga kes siis ukse haaki pani?» vastas Nastasja. «Näh, hakkab teine ust kinni panema! Ega sind ennast ometi keegi ära vii. Tee lahti, kurivaim, tõuse üles!»
«Mis neil vaja peaks olema? Milleks see kojamees? Kõik on teada. Kas vastu hakata või avada? Kadunud…»
Raskolnikov ajas enda üles, kummardus ettepoole ja võttis haagi ukse eest.
Kogu ta tuba oli nii suur, et ta võis haagi päästa asemelt tõusmata.
Nii see ongi: seal seisavad Nastasja ja kojamees.
Nastasja mõõtis teda kuidagi imelikult oma pilguga. Raskolnikov vahtis väljakutsuva ja meeleheitliku näoga kojamehele otsa. Too ulatas vaikides talle halli, kahekordselt kokkupandud paberi, mis oli pitseeritud pudelilakiga.
«Teateleht, kontorist,» lausus ta paberit andes.
«Missugusest kontorist?…»
«Kutsutakse, tähendab, politseisse, kontorisse. Mõistagi, mis kontorisse.»
«Politseisse?… Milleks?»
«Kust mina seda tean. Nõutakse, siis mine.» Ta vaatas tähelepanelikult Raskolnikovi, laskis pilgu toas ringi liikuda ja pöördus minema.
«Päris haigeks jäänud teine,» tähendas Nastasja teda üksisilmi vahtides. Ka kojamees pööras silmapilguks pea ümber. «Eilsest päevast saadik palavik,» lisas teenija juurde.
Raskolnikov ei vastanud ja hoidis paberit käes, ilma et oleks seda avanud.
«Ära parem tõusegi,» jätkas Nastasja härdaks saades, kui ta nägi, et Raskolnikov jalad sohvalt põrandale libistab. «Oled haige, siis ära mine: põlema ei lähe. Mis sul käes on?»
Raskolnikov heitis pilgu: paremas käes olid tal pükstelt lõigatud narmad, sokk ja väljakistud tasku tükid. Nõnda oli ta nendega maganudki. Pärast selle üle järele mõeldes tuli tal meelde, et ta palaviku ajal oli poolunes kõike seda kõvasti-kõvasti peos surunud ja uuesti magama uinunud.
«Missugused närud ta kokku on korjanud ja magab nendega nagu mõne varandusega…» Ja Nastasja pistis haiglaselt närvliku laginaga naerma. Raskolnikov peitis kohe kõik sineli alla ja vahtis ainiti teenijale otsa. Ehkki ta sel silmapilgul väga vähe suutis arukalt mõelda, ometi tundis ta, et inimesega ei käida nõnda ümber, kui teda tullakse kinni võtma. «Kuid… politsei?»
«Kui ehk jooksid teed? Tahad või? Toon; jäi järele…»
«Ei… ma lähen; lähen kohe,» pomises Raskolnikov jalule tõustes.
«Sa ei saa ju trepistki alla.»
«Lähen…»
«Nagu tahad.»
Nastasja läks kojamehe järel minema, Raskolnikov tõttas kohe valguse kätte sokki ja narmaid silmitsema. «Laigud on, kuid mitte väga selged; kõik on määrdunud, hõõrdunud ja pleekinud. Kes enne ei tea, ei näe siin midagi. Nastasja, tähendab, ei võinud eemalt midagi tähele panna, jumalale tänu!» Siis avas ta värisedes teatelehe ja hakkas lugema; ta luges kaua, enne kui viimaks aru sai. See oli harilik teateleht politseijaoskonnast, et ta täna pool kümme ilmuks jaoskonnaülema kontorisse.
«Millal see siis on juhtunud? Minul pole ometi politseiga midagi tegemist! Ja miks just täna?» mõtles ta piinavas arusaamatuses. – «Issand, kui ometi rutem!» Ta tahtis peaaegu palvetamiseks põlvili laskuda, kuid hakkas naerma – mitte palvetamise pärast, vaid iseenda üle. Ta hakkas ruttu rõivaid selga ajama. «Kui kaon, siis kaon, ükskõik! Sokk on vaja jalga tõmmata!» tuli tal korraga mõte, «tolmus hõõrdub veel rohkem ära ja märgid kaovad täiesti.» Ent niipea kui ta soki jalga sai, tõmbas ta selle kohe jälle ära, täis jälkust ja ahastust. Tõmbas ära, kuid mõistes, et teist ei ole, võttis ja pani uuesti soki jalga – ning hakkas jällegi naerma. «See on kõik tinglikult, suhteliselt, ainult vormiliselt,» arutas ta nagu möödaminnes, ainult mõtte servaga, kuna ta ise tervest kehast värises, «tõmbasin ju jalga! Lõppes ju sellega, et tõmbasin jalga!» Naer vaheldus siiski kohe meeleheitega. «Ei, jõud ei saa vastu…» mõtles ta. Ta jalad värisesid. «Hirmust,» pomises ta endamisi. Pea valutas ja käis palaviku tõttu ringi. «See on kavalus! Nad tahavad mind kavalusega lõksu meelitada ja äkki kõiges tabada,» jätkas ta trepile minnes endamisi. «Halb, et ma peaaegu sonin… nõnda võin ma teab mis rumalust lobiseda…»
Trepil tuli tal meelde, et ta jätab asjad niisama, tapeedi auku, «kuid kui tema seljataga korraldatakse ehk läbiotsimine,» välgatas tal peas ja ta jäi seisma. Äkki valdas teda niisugune meeleheide ja niisugune hukkumise künism, kui nõnda võiks öelda, et ta ainult lõi käega ja läks edasi.
«Kui ometi rutem!»
Tänaval oli jällegi väljakannatamatu kuumus; oleks ometi tilgakegi neil päevil vihma tulnud! Jällegi tolm, telliskivi ja lubi, jällegi poekeste ja kõrtside hais, jällegi igal sammul joobnud, soomlased-rändkaubitsejad, poolröötsakil voorimehed. Päike paistis heledalt talle silma, nii et valus oli vaadata, ja ta pea hakkas sootuks ringi käima – harilik nähtus haigeil pärast palavikku, kui nad äkki tänavale päikesepaistele lähevad.
Eilse tänavanurgani jõudnud, vaatas ta piinava ärevusega sinnapoole, seda maja… ja pööras siis silmad kohe kõrvale.
«Kui küsitakse, võib-olla ehk ütlengi,» mõtles ta politseijaoskonna juurde jõudes.
Sinna oli umbes veerand versta maad. Hiljuti oli jaoskond uude kohta kolinud, uude majja, neljandale korrusele. Vanas kohas oli Raskolnikov millalgi korraks sees käinud, kuid väga ammu. Väravast sisse astudes nägi ta paremat kätt treppi, kust keegi mees alla tuli, raamat käes: «Kojamees, tähendab; tähendab, siin ongi jaoskond,» ja ta hakkas hea õnne peale mööda treppi üles minema. Mitte kelleltki ei tahtnud ta midagi küsida.
«Lähen, langen põlvili ja räägin kõik…» mõtles ta neljandale korrusele minnes.
Trepp oli kitsas, järsk ja üleni toidujäätmeid täis. Kõigi korterite köögid kõigil neljal korrusel avasid oma uksed siia trepile ja need seisid terved päevad lahti. Seepärast oli õhk väga sumbunud. Üles ja alla liikusid kojamehed, raamatud kaenla all, käskjalad ja igasugused muud jaoskonna külastajad, nii mehed kui ka naised. Politseijaoskonna uks oli pärani lahti. Raskolnikov astus sisse ja peatus esikus. Siin seisid ja ootasid oma järge mingisugused lihtmehed. Ka siin oli õhk väga sumbunud; peale selle torkas veel läilastavalt ninasse hiljuti võõbatud tubade värske haiseva värnitsaga tehtud värvi lõhn. Pärast lühikest ootamist otsustas ta edasi liikuda, järgmisse tuppa. Toad olid kõik pisitillukesed ja madalad. Suur kärsitus kiskus teda aina edasi. Keegi ei pannud teda tähele. Teises toas istusid ja kirjutasid mingisugused kirjutajad, kes olid ehk ainult pisut temast paremini riietatud – välimuselt mingisugune imelik rahvas. Ta pöördus ühe poole neist.
«Mida soovid?»
Raskolnikov näitas politseijaoskonna teatelehte.
«Teie olete üliõpilane?» küsis see teatelehte vaadates.
«Jah, endine üliõpilane.»
Kirjutaja laskis silmad temast üle käia, kuigi ilma vähimagi uudishimuta. See oli väga sassis peaga inimene, pilgus mingisugune kinnisidee.
«Sellelt ei saa midagi teada, sest temale on see ükskõik,» mõtles Raskolnikov.
«Minge sinna, sekretäri juurde,» ütles kirjutaja ja näitas näpuga edasi, viimase toa poole.
Ta astus sinna tuppa (arvult neljandasse), mis oli väike ja rahvast kubinal täis – pisut puhtamalt riietatud rahvast kui eelmistes tubades. Külaliste seas oli ka kaks daami. Üks, vaeses leinariides, istus laua ääres sekretäri vastas ja kirjutas midagi selle etteütlemisel. Teine daam, väga tüse ja lõkendavalt punane, laigud põskedel, nähtavasti mingisugune tähtis isik, oli kuidagi nagu liiga uhkelt riietatud, alustassisuurune pross rinnal; tema seisis kõrval ja ootas midagi. Raskolnikov pistis oma teatelehe sekretäri nina alla. See heitis lehele põgusa pilgu ja ütles: «Oodake,» ning tegeles leinava daamiga edasi.
Raskolnikov hingas kergemalt. «Vististi mitte see!» Vähehaaval muutus ta julgemaks – kõigest jõust püüdis ta ennast manitseda julgusele ja aru pähe võtta.
«Mõni rumalus, mõni kõige väiksem ettevaatamatus ja ma võin kõik välja anda! Hm!… Kahju, et siin õhku pole,» lisas ta juurde, «sumbunud… Pea käib veel rohkem ringi… ja mõistus ka…»
Ta tundis eneses suurt laokilolekut, kartis enda üle võimu kaotada. Ta katsus millestki kinni haarata ja millestki mõelda, millestki üsna kõrvalisest asjast, kuid see ei õnnestunud sugugi. Muuseas huvitas teda sekretär väga: ta püüdis tema näost midagi aimata, teda läbi näha. See oli noor mees, nii aastat kakskümmend kaks vana, tõmmu ja liikuva näoga, mis paistis aastatest vanemana, moepäraselt edevalt riides, juustes lauk peaaegu kuklani, kammitud ja õlitatud, hulk lihtsaid kividega sõrmuseid valgeis, harjaga puhastatud sõrmis ja kuldkett vestil. Ühe välismaalasega rääkis ta isegi paar sõna prantsuse keelt ning seda väga rahuldavalt.
«Luiza Ivanovna, ehk istuksite,» ütles ta nagu muuseas toredale lõkendavale punasele daamile, kes ikka veel seisis, nagu ei julgeks ta ise istuda, ehkki tool oli tema kõrval.
«Ich danke,»[1] vastas see ja laskus vaikselt siidikahinal toolile. Tema helesinised valgete pitsidega ehitud rõivad laienesid tooli ümber õhupallina ja võtsid peaaegu poole tuba enda alla. Temast hoovas lõhnaõli aroomi. Kuid daam pelgas nähtavasti, et ta pool tuba enda alla võtab ja et nõnda lõhnab, ning ta naeratus oli arg ja häbematu korraga, ent nähtavasti rahutu.
Leinariides daam lõpetas viimaks ja hakkas püsti tõusma. Äkki tuli suure müraga ja väga uljalt sisse ohvitser, igal sammul kuidagi iseäralikult oma õlgu pöörates, ta viskas tärniga mütsi lauale ja istus tugitooli. Teda nähes kargas tore daam toolilt ja hakkas mingisuguse erilise rõõmujoovastusega nikse tegema; ohvitser ei pööranud temale vähematki tähelepanu, kuid daam ei julgenud tema juuresolekul enam istuda. See oli jaoskonnaülema abi, punakad vuntsid põikloodis mõlemale poole laiali; väga peente joontega nägu, milles aga peale teatava häbematuse ometi midagi iseäralikku ei avaldunud. Ta vaatas Raskolnikovi poole kõõrdi, osalt pahaseltki: selle ülikond oli juba liiga halb ja alandlikkusest hoolimata ei seisnud ta siiski veel küllalt oma ülikonna kohaselt; ettevaatamatuse tõttu silmitses Raskolnikov ohvitseri liiga kaua ja ainiti, nii et too seda isegi pahaks pani.
«Mis sina tahad?» hüüdis ohvitser talle, küllap imestades, et niisugune närukael ei mõtlegi tema piksepilgu ees kohmetuda.
«Kutsuti… teatelehega…» vastas Raskolnikov kuidagiviisi.
«See on rahanõudmise asi, nõutakse üliõpilaselt,» ruttas sekretär seletama, tõstes pea paberilt. «Vaat siin!» ja ta viskas Raskolnikovile kaustiku, näidates selles mingit kohta. «Lugege läbi!»
«Raha? Mis raha?» mõtles Raskolnikov. «Kuid… tähendab, kindlasti mitte see!» Ja ta võpatas rõõmu pärast. Äkki hakkas tal ütlemata kerge. Tal oleks nagu koorem seljast langenud.
«Mis kella ajal teid on kästud tulla, armuline härra?» hüüdis talle porutšik, kes ikka enam ja enam end solvatuna tundis. «Teile kirjutatakse üheksa, kuid teie tulete kell kaksteist!»
«Teateleht toodi mulle alles veerand tundi tagasi,» vastas Raskolnikov valjusti ja üle õla, sest ka tema sai endalegi ootamatult vihaseks ja tundis sellest mõningast heameelt. «On sellestki küll, et ma haigena, palavikus üldse tulin.»
«Mitte karjuda!»
«Ma ei karju, vaid räägin väga vaikselt, aga teie karjute minu peale; kuid mina olen üliõpilane ega luba enda peale karjuda.»
Ülema abi sai nüüd nii vihaseks, et tal esimesel hetkel sõnagi suust ei tulnud, ainult mingisugused piisad lendasid ta huulilt. Ta kargas toolilt.
«Suu kinni! Teie olete ametikohas. Ärge muutuge häbematuks, härra!»
«Ka teie olete ametikohas!» hüüdis Raskolnikov. «Ja peale karjumise suitsetate veel paberossi ning suhtute seega meisse kõigisse lugupidamatult.» Seda rääkides tundis Raskolnikov seletamatut naudingut.
Sekretär vaatas neid naeratades. Äge porutšik oli nähtavasti kimbus.
«See pole teie asi!» karjus ta viimaks kuidagi loomuvastaselt valjusti. «Andke ainult vastust sellele, mis teilt nõutakse. Näidake talle, Aleksandr Grigorjevitš. Kaebus teie peale! Ei maksa raha! Ennäe mul kangelast!»
Kuid Raskolnikov ei kuulanud enam ja haaras ahnelt paberi, et rutem leida mõistatusele seletust. Luges korra ja teise, aga ei saanud aru.
«Mis see on?» küsis ta sekretärilt.
«Teilt nõutakse võlakirja põhjal raha. Teie peate kas võla ühes kõigi kulude, trahvide ja muude summadega ära maksma või peate kirjaliku vastuse andma, millal te võite maksta, ühes sellega võtate enda peale kohustuse enne võla maksmist pealinnast mitte välja sõita ja oma varandust mitte müüa ega varjata. Kuid võlausaldajal on õigus teie varandust müüa ja teiega seaduspäraselt talitada.»
«Aga… Mina ei võlgne ju kellelegi!»
«See pole juba meie asi. Meie kätte tuli sissenõudmiseks tähtajal maksmata jäetud ja seaduslikult protestitud võlakiri saja viieteistkümne rubla peale, mille olete välja andnud kolleegiumi assessori lesele Zarnitsõnale üheksa kuud tagasi ja mis on maksutähena Zarnitsõnalt õuenõunik Tšebarovi kätte läinud, ja selles asjas vastust andma meie teid kutsumegi.»
«Tema, Zarnitsõna, on ju minu perenaine!»
«Mis siis sellest, et perenaine?»
Sekretär vaatas teda armulikul ja haletseval naeratusel, aga ühes sellega ka teatava võidurõõmuga, nagu mõnd algajat, keda alles hakatakse pügama: «Et noh, kuidas sa end nüüd tunned ka?» Kuid mis oli, mis oli temal, Raskolnikovil, nüüd võlakirjaga või rahanõudmisega tegemist! Maksis siis sellepärast praegu ärevaks saada, seda tähelegi panna! Ta seisis, luges, kuulas, vastas, isegi küsis, kuid tegi seda kõike masinlikult. Enesealalhoiu võidurõõm, hiljutisest hädaohust pääsemine – see täitis sel silmapilgul kogu tema olemuse, täitis ilma ettenägemiseta, ilma arutamiseta, ilma tulevaste mõistatamiste ja ülesarvamisteta, ilma kahtluste ja küsimusteta. See oli täieliku ja vahetu puhtloomaliku rõõmu silmapilk. Kuid samal ajal sündis politseijaoskonnas midagi müristamise ja välgu taolist. Porutšik, kes oli alles Raskolnikovi ebaaupaklikkusest rabatud ja kes ägeduses nähtavasti püüdis oma riivatud autunnet tõsta, kargas kõigi kuraditega vaese «toreda daami» kallale, kes kogu aeg oli porutšikule kõige rumalama naeratusega otsa vahtinud.
«Ah sind nihukest-sihukest,» karjus ta äkki kõigest kõrist (leinariides daam oli juba ära läinud), «mis oli jällegi möödunud ööl sinu juures? Aah? Jälle häbitegu, jälle skandaal terves tänavas! Jälle riid ja purjutamine. Himustad parandusmajja! Eks ma öelnud sulle, eks ma ole sind kümmekond korda juba hoiatanud, et üheteistkümnendal korral enam andeks ei anna! Aga sina ikka jälle, sina nihuke-sihuke!»
Raskolnikovil langes isegi paber käest ja ta heitis metsiku pilgu toredale daamile, keda nii hoolimatute sõnadega läbi sõimati; kuid peagi aimas ta, milles oli asi, ja nüüd hakkas kogu see lugu talle isegi meeldima. Ta kuulas heameelega, isegi nõnda, et oleks tahtnud aina naeru lagistada, lagistada, lagistada… Tal oleksid nagu närvid kogu kehas hüplema hakanud.
«Ilja Petrovitš!» püüdis sekretär muretsevalt tähendada, kuid jäi äraootavalt vait, sest ta teadis oma kogemustest, et ägedat porutšikut võib ainult kätest kinni võttes tagasi hoida.
Mis aga puutub toredasse daami, siis alguses ta aina värises sellest kõuemürinast, kuid imelik: mida rohkem teda sõimati ja mida vängemaks muutusid sõimusõnad, seda lahkemaks läks daami nägu ja seda nõiduslikumaks tema naeratus, mis oli määratud kohutavale porutšikule. Paigal püsides tippis ta jalgadega ja tegi aina niksu niksu peale, oodates kärsitult, et viimaks ometi lubatakse ehk ka temal paar sõna vahele pista, ja ootaski selle silmapilgu ära.
«Ei kedagi müra ja riid minu juures ei oli, herr kapiteen,» hakkas ta äkki saksa aktsendiga väledas vene keeles padisema, nagu oleks herneid rabinal maha pillatud. «Ja ei ükski, ükski skandaal, ja nemad tuli purjus ja seda mina kõik jutustama, herr kapiteen, mina ei ole süüdi… minu maja on üks aadlih maja, herr kapiteen, ja üks aadlih virtšaft, herr kapiteen, ja mina ise, mina ise ei tahtma kein skandaal. Nemad tulid gants purjus ja pärast veel kolm pudelid küsima, aga siis üks töstap jalg ja see jalg mängib klaviir, ja see ei olema hea üks aadlih maja ja gants klaviir kaput ja see ei ole kein, kein maniir ja mina seda ütlep. Aga tema vötap üks pudel ja hakkap köiki pudeliga lükkama. Ja siis mina varsti majahoidja kutsup ja Karl tulep, ja tema vötap Karl ja silm kaputt, ja Henriette silm auch kaputt, aga minul, minul selbst viis kord näkku lööp. Ja see on soo undelikaat aadlih majas, herr kapiteen, ja mina kisendap. Tema avap akna nach kanaal, seisap akna peal und vii veike siga kiunup; ja see olep hebi. Ja kuidas voip vii veike siga karjup akna peal nach tänav? Fui, fui, fui! Ja Karl tagant frakk kisup und daam, herr kapiteen, see olep öigus, herr kapiteen, sein rokk kisup löhki. Ja siis tema karjup, et temale man muss viisteist ruubel straaf maksma. Ja mina ise, herr kapiteen, viis ruubel sein rokk maksap. Ja see on unaadlih vööras, herr kapiteen, ja köik skandaal teep! Mina, räägip, teie peel suur satiir trükip, sest mina vöip köik lehed teie peel kirjutama, herr kapiteen.»
«Tähendab, mõni kirjanik?»
«Jah, herr kapiteen, ja niisuke unaadlih vööras, herr kapiteen, kui aadlih majasse…»
«No, no, no! Aitab juba! Ma juba ütlesin sulle, ütlesin, ma ju ütlesin…»
«Ilja Petrovitš!» lausus sekretär jällegi tähendusrikkalt. Porutšik heitis temale kiire pilgu; sekretär nikutas kergelt pead.
«…Olgu siis pealegi, auväärt Laviza Ivanovna, veel kord mu viimane sõna, ja seda viimast korda,» jätkas porutšik. «Kui sinu juures, su õilsas majas veel ainus kord skandaal sünnib, siis saadan su enese vee ja leiva peale, nagu peenes stiilis öeldakse. Kuulsid? Ah siis kirjanik, luuletaja võttis «õilsas majas» kuuehõlma eest viis hõberubla! Niisugused on need luuletajad!» ja ta saatis Raskolnikovile põlgliku pilgu. «Üleeile oli trahteris ka lugu: sõi lõunat, aga maksta ei soovi, ütleb: «Ma kirjutan teie peale pilkelaulu.» Keegi teine aga sõimas mineval nädalal aurikul auväärt riiginõuniku perekonna, naise ja tütre, kõige alatumate sõnadega läbi. Kondiitri juurest aeti hiljuti keegi jõuga välja. Niisugused on need luuletajad, kirjanikud, üliõpilased, jutlustajad… Ptüi! Aga sina kasi minema! Pistan ise sinu poole jalad sisse… siis hoia oma nahk! Kuulsid?»
Luiza Ivanovna hakkas kiirustatud lahkusel igasse külge nikse tegema ja taganes niksutades uksele; kuid siin põrkas ta tagurpidi kellegi tähtsa ohvitseriga kokku, kel oli lahke ja värske nägu ja suurepärane, paks ning valkjas põskhabe. See oli Nikodim Fomitš ise, jaoskonnaülem. Luiza Ivanovna tõttas peaaegu põrandani niksutama ja lendas tihedail, hüppavail sammel toast välja.
«Jällegi ragin, jällegi müristamine ja välk, tuulispea ja maru!» pöördus Nikodim Fomitš lahkelt ja sõbralikult Ilja Petrovitši poole, «jällegi tegite oma südamele liiga, jällegi ägestusite! Kuulsin juba trepil!»
«Ah, mis!» lausus Ilja Petrovitš õilsa hoolimatusega (ja mitte «ah mis», vaid kuidagi «ä-äh me-es»), minnes mingisuguste paberitega teise laua juurde, kuna ta astudes igal sammul maaliliselt oma õlgu pööras, kuhu samm, sinna ka õlg. «Siin ta on, vaadake, olge head: härra luuletaja, ah jaa, üliõpilane, see tähendab endine, ei maksa raha, on veksleid välja virutanud, ei lahku korterist, alatasa kaevatakse nende peale, kuid arvasid heaks nõudmisega esineda, miks ma nende juuresolekul paberossi suitsema panin! Ise teevad alatusi, aga olge head, vaadake neid: siin nad on oma ülimeeldivas välimuses!»
«Vaesus pole pahe, armas sõber, noh, aga mis seal nüüd rääkida! Teame, just nagu püssirohi, ei suutnud solvamist välja kannatada. Vist solvusite millegi peale ja ise ei suutnud end tagasi hoida,» jätkas Nikodim Fomitš ja pöördus lahkelt Raskolnikovi poole, «kuid see on asjatu: tema on kõige suur-su-gu-sem inimene, ütlen ma teile, ainult püssirohi, püssirohi! Saab ägedaks, tõuseb keema, põleb ära – ja mitte midagi! Kõik on läinud! Tagajärjeks ainult südame kuld! Polgus hüüti teda «porutšik Püssirohuks»…»
«Ja missugune see polk oli!» hüüdis Ilja Petrovitš ikka veel mossitades, kuigi ta sellega väga rahul oli, et teda nii mõnusalt kõditati.
Äkki oleks tahtnud Raskolnikov neile kõigile midagi eriti meelitavat öelda.
«Mõelge ometi, kapten,» alustas ta väga ladusalt, pöördudes äkki Nikodim Fomitši poole, «saage ka minu seisukorrast aru… Ma olen valmis neilt vabandustki paluma, kui milleski ehk olen eksinud. Mina olen vaene ja haige üliõpilane, vaesusest rõhutud (ta ütles just «rõhutud»). Olen endine üliõpilane, sest praegu ei suuda end ülal pidada, kuid ma saan raha… Mul on… -i kubermangus ema ja õde… Mulle saadetakse… ja ma… maksan ära. Mu perenaine on hea inimene, aga et ma tunnid kaotasin, ja juba neljandat kuud ei maksa, siis sai ta nii vihaseks, et ta mulle enam lõunatki ei saada… Ja ma ei saa kuidagi aru, mis veksel see on! Nüüd nõuab ta minult selle võlakirja põhjal! Millest ma siis peaksin talle maksma, arvake ometi ise!»
«See pole ju meie asi…» tahtis sekretär jällegi öelda…
«Lubage, lubage, mina olen teiega täiesti ühel arvamusel, kuid lubage ka minul seletada,» ütles Raskolnikov, pöördudes mitte sekretäri, vaid ikka Nikodim Fomitši poole, aga püüdes ühtlasi kõigest jõust ka Ilja Petrovitši poole pöörduda, kuigi see kangekaelselt katsus nägu teha, nagu otsiks ta midagi paberite seast ja nagu hoiduks ta põlglikult rääkijat tähele panemast, «lubage ka mul omalt poolt seletada, et mina tema juures juba aastat kolm elan, sest ajast saadik, kui ma provintsist pealinna tulin, ja varemalt… varemalt… siiski, miks ka mina omakorda ei peaks tunnistama, et algusest peale andsin kohe tõotuse tema tütart endale naiseks võtta, suusõnalise tõotuse, täiesti vaba… See tüdruk, nojah… siiski, ta isegi meeldis mulle… kuigi ma ei olnud armunud… ühe sõnaga, noorus, see on ma tahan öelda, et perenaine andis mulle siis palju krediiti ja mina elasin siis osalt niisugust elu… Olin väga kergemeelne…»
«Teilt ei nõuta koguni mitte niisuguseid intiimsusi, armuline härra, ja ka aega ei ole,» katsus Ilja Petrovitš jämedalt ja võidurõõmsalt vahele rääkida, aga Raskolnikov peatas teda tuliselt, kuigi tal äkki rääkimine väga raskeks muutus.
«Lubage, lubage ka mind osaltki kõik rääkida… kuidas asi oli ja… omakorda… ehk küll on üleliigne, olen teiega nõus, sellest rääkida, – kuid aasta tagasi suri see neiu tüüfusse, mina aga jäin endiselt perenaise juurde elama ja kui ta praegusse korterisse kolis, ütles ta minule… ja ütles sõbralikult… et tema usaldab mind täielikult ja kõik… kuid kas ma siiski ei tahaks temale seda võlakirja saja viieteistkümne rubla peale anda… see on kõik, mis ma temale võlgnevat. Lubage, ta ütles mulle nimelt, et niipea kui ma selle veksli talle kirjutan, hakkab tema jällegi mulle ükskõik kui palju laenu andma ja et tema omakorda mitte kunagi, mitte kunagi – need on tema omad sõnad – seda paberit oma kasuks ei tarvita, kuni ma selle olen tasunud… Ja nüüd, kui ma jäin tundidestki ilma ja kui mul pole süüagi, esitab ta selle paberi sissenõudmiseks… Mis ma siis nüüd pean ütlema?»
«Kõik need tundeküllased üksikasjad, armuline härra, ei puutu meisse,» lõikas Ilja Petrovitš häbematult vahele, «teie olete kohustatud nõudmise asjus vastust andma, kuid et teie kedagi olete armastanud ja kõik need traagilised kohad, nendega pole meil vähematki tegu.»
«Küll oled sa… südametu…» pomises Nikodim Fomitš, istudes laua äärde, kus ta asus pabereid alla kirjutama. Tal hakkas nagu häbi.
«Kirjutage!» ütles sekretär Raskolnikovile.
«Mida kirjutada?» küsis see kuidagi iseäralikult jämedalt.
«Ma ütlen teile ette.»
Raskolnikovile näis, et sekretär muutus pärast seda, kui ta oli oma elust rääkinud, tema vastu nagu hooletumaks ja põlglikumaks, kuid imelik, tema ise oli äkki sootuks ükskõikne iga arvamuse suhtes ja see sündis kuidagi silmapilgu jooksul, ainsa hetkega. Oleks ta pisutki tahtnud mõelda, siis oleks ta muidugi imestanud, kuidas võis ta ometi nendega nõnda alles minut tagasi rääkida ja neid isegi oma tunnetega tüüdata. Ja kust tulid need tunded? Praegu otse vastupidi, isegi siis, kui tuba oleks täitunud mitte jaoskonna inimestega, vaid tema parimate sõpradega, poleks temal, nagu näis, nende tarvis leidunud ainustki inimlikku sõna – süda oli jäänud äkki niivõrd tühjaks. Piinava ja lõpmatu üksinduse ning võõrandumise sünge tundmus ilmus äkki teadlikult tema hinge. Mitte see, et ta oli end alandanud Ilja Petrovitši ees kogu oma hinge väljapuistamisega ja mitte ka porutšiku võidurõõm ning alatus ei pööranud tema südant. Oo, mis on tal praegu tegemist iseenda alatusega, kogu selle autundega, porutšikutega, sakslannadega, rahanõudmistega, politseijaoskonnaga ja muuga! Kui oleks sel silmapilgul otsus tehtud teda ära põletada, isegi siis poleks ta end liigatanud, vaevalt oleks ta kohtuotsustki hoolega kuulanud. Temaga sündis midagi, mis oli talle endalegi võõras, uus, ootamatu ja enneolematu. Mitte et ta oleks mõistnud, vaid ta tundis selgesti, tunnetas kõigi meeltega, et hiljutisist tundevalanguist rääkimata polnud tal praegu enam võimalik millegagi siin politseijaoskonnas nende inimeste poole pöörduda, ja kuigi need inimesed oleksid kas või tema oma lihased vennad ja õed, mitte aga jaoskonna porutšikud, ometi poleks temal ka siis mingit põhjust nende poole pöörduda ei mingil juhtumil; veel kunagi polnud ta senini niisugust imelikku ja hirmsat tunnet kogenud. Ja mis kõige piinavam – see oli enam meeltega tajutud kui mõistusega kindlaks määratud, see oli vahenditu tundmus, kõige piinavam kõigist kogu tema elus tänini kogetud tundmusist.
Asjaajaja hakkas temale ette ütlema niisugustel kordadel harilikku vastust, see on – maksta ei saa, luban siis ja siis (millalgi), linnast välja ei sõida, oma varandust ei müü ega kingi jne.
«Teie ei saa ju kirjutada, sulg langes teil käest,» tähendas sekretär ja silmitses Raskolnikovi uudishimulikult. «Olete haige?»
«Jah… pea käib ringi… rääkige edasi!»
«Juba on kõik; kirjutage alla.»
Sekretär võttis paberi ja hakkas teiste asjadega tegelema.
Raskolnikov andis sule ära, kuid selle asemel, et üles tõusta ja minna, pani ta mõlemad küünarnukid lauale ja võttis kahe käega peast kinni. Talle oleks nagu naela pealaest sisse taotud. Veider mõte tuli talle pähe: siinsamas tõusta, Nikodim Fomitši juurde astuda ja temale kõik eilne ära rääkida, kõik kuni viimse peensuseni, pärast ühes temaga oma korterisse minna ja temale nurgas, tapeediaugus asju näidata. Aje oli niivõrd tugev, et ta selle teostamiseks juba toolilt tõusis. «Ehk peaks silmapilgugi järele mõtlema?» liikus tal peas. «Ei, parem mõtlemiseta, saaks raskusest lahti!» Kuid äkki peatus ta kinninaelutatuna: Nikodim Fomitš rääkis midagi Ilja Petrovitšile tuliselt ja tema kõrvu puutusid sõnad:
«Ei või olla, mõlemad vabastatakse. Esiteks – kõik räägib selle vastu; mõelge: milleks läksid nad kojameest kutsuma, kui see oleks nende tegu? Ennast üles andma või? Või kavaluse tõttu? Ei, see oleks juba liiga kaval! Ja lõpuks, üliõpilast Pestrjakovi nägid mõlemad kojamehed ja naine väraval just sel silmapilgul, kui ta sisse läks; ta oli ühes kolme sõbraga ja ta lahkus neist just värava juures ja küsis kojameeste käest korteri üle järele, veel sõprade sealolekul. Noh, kas hakkaks niisugune korterit küsima, kui ta selle eesmärgiga läheks. Ja Koch, see istus enne seda, kui ta üles vanaeide juurde läks, pool tundi all hõbesepa juures ja läks punkt kolmveerand kaheksa üles. Nüüd kujutlege…»
«Aga, lubage, kuidas nad siis iseendale nõnda vastu rääkisid: tõendavad, et koputasid ja et uks oli kinni, kuna aga kolme minuti pärast, kui nad kojamehega läksid, selgus, et uks seisab lahti?»
«Selles see terve konks ongi: mõrtsukas oli tingimata sees ja pani ukse riivi; ja tingimata oleks ta sealsamas tabatud, kui mitte Koch ise poleks lollist peast läinud kojamehe järele. Tema aga, tähendab, mõrtsukas, jõudis vahepeal mööda treppi alla tulla ja kuidagi neist mööda lipsata. Koch lööb kahe käega risti ette ja räägib: «Kui mina sinna oleksin jäänud, siis oleks ta välja karanud ja minu kirvega tapnud.» Tahab lasta tänupalvet pidada, – hehehee!…»
«Ja mõrtsukat ei näinud keegi?»
«Kus teda siis näha? Maja kui Noa laev,» tähendas sekretär, kes oma kohal istudes juttu pealt kuulas.
«Asi on selge, asi on selge!» kordas Nikodim Fomitš palavalt.
«Ei, asi pole sugugi selge,» kinnitas Ilja Petrovitš.
Raskolnikov võttis oma kübara ja läks ukse poole, kuid ukseni ta ei jõudnud…
Meelemärkusele tulles nägi ta, et istub toolil, et keegi toetab teda paremalt poolt, et vasemal seisab keegi teine kollase klaasiga, mis täidetud kollase veega, ja et Nikodim Fomitš seisab ainiti vahtides tema ees; ta tõusis toolilt.
«Mis see on, olete haige või?» küsis Nikodim Fomitš kaunis teravalt.
«Juba alla kirjutades suutsid vaevalt sulge vedada!» tähendas sekretär oma paigale istudes ja jällegi paberitega tegelema hakates.
«Kas ammugi olete juba haige?» küsis Ilja Petrovitš omalt paigalt, ka pabereid sorides. Muidugi vaatles ka tema haiget, kui see minestuses viibis, aga läks kohe ära, kui haige meelemärkusele tuli.
«Eilsest saadik…» pomises Raskolnikov vastuseks.
«Aga kas eile väljas käisite?»
«Käisin.»
«Haigena?»
«Haigena.»
«Mis kella ajal?»
«Kella kaheksa paiku õhtul.»
«Kus te käisite, lubage küsida?»
«Mööda tänavat.»
«Lühidalt ja selgelt.»
Raskolnikov vastas teravalt, katkendlikult, üleni kahvatuna nagu lina ja ilma et oleks oma musti palavikus silmi Ilja Petrovitši palge ees maha löönud.
«Teine seisab vaevalt jalul, sina aga…» pidi Nikodim Fomitš tähendama.
«Pole viga!» lausus Ilja Petrovitš kuidagi iseäralikult. Nikodim Fomitš tahtis veel midagi juurde lisada, kuid pilku sekretärile heites, kes üksisilmi temale otsa vahtis, jäi ta vait. Kõik vaikisid äkki. Imelik oli.
«Noh, hea küll,» lõpetas Ilja Petrovitš. «Meie teid enam kinni ei pea.»
Raskolnikov tuli välja. Ta jõudis veel kuulda, kuidas pärast tema väljatulekut äkki kõnelus elavaks muutus, milles kõige selgemini oli kuulda Nikodim Fomitši küsiv hääl… Alles tänaval tuli ta täiesti teadvusele.
«Läbiotsimine, läbiotsimine, kohe tulevad läbi otsima!» kordas ta endamisi ja tõttas koju. «Röövlid! Aimavad!»
Hiljutine hirm valdas teda uuesti, pealaest kuni jalatallani.
- ↑ «Ma tänan» (sks. k.).