Kuritöö ja karistus/Teine osa/IV

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
III
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
V

IV

Zossimov oli pikk ja paks mees, tursunud, värvitu, kahvatu ja puhtaks raseeritud näoga, valgete sirgete juustega, prillid ees ja suur kuldsõrmus tüsedusest pundunud sõrmes. Ta oli umbes kahekümne seitsme aastane. Seljas oli tal lai elegantne kerge mantel, jalas heledad suvepüksid ja üldse oli ta keha ümber kõik lai, moodne ja just nagu nõelasilmast võetud, pesu laitmatu, uurikett massiivne. Tema liigutused olid aeglased, otsekui lõdvad, kuid samal ajal ka kätteõpitult sundimatud; siiski avaldus kõiges halvasti varjatud nõudlikkus. Kes teda tundsid, pidasid tema iseloomu raskepäraseks, kuid arvasid, et ta oma tööd tunneb.

«Käisin kaks korda sinu pool… Näed, tuli juba meelemärkusele!» hüüdis Razumihhin.

«Jah, ma näen; noh, aga kuidas me endid siis nüüd tunneme, mis?» pöördus Zossimov Raskolnikovi poole, silmitses teda teravalt ja istus tema juurde sohvale, jalutsisse, kus ta võimalikult mõnusalt röötsakile laskus.

«Aina nukrutseb,» jätkas Razumihhin. «Vahetasime tal just praegu pesu, pidi teine peaaegu nutma hakkama.»

«Arusaadav; pesu oleks ka pärast võinud, kui ise ei soovi… Tuiksoon on tubli. Pea valutab veel pisut, mis?»

«Ma olen terve, olen täiesti terve!» ütles Raskolnikov jonnakalt ja ärritunult, ajas enda järsku sohval pisut üles ja välgutas silmi, kuid langes siis jälle kohe padjale ja pöördus näoga seina poole. Zossimov vaatles teda üksisilmi.

«Väga hea… kõik nagu kord ja kohus,» lausus ta aeglaselt. «Kas ta midagi söönud on?»

Talle räägiti ja küsiti, mida võib haigele anda.

«Kõike võib anda… Suppi, teed… Seeni ja kurke iseenesestmõistetavalt mitte, noh, ja ka loomaliha pole vaja, ja noh… mis tühja siin lobiseda!…» Ta vahetas Razumihhiniga pilgu. «Rohi ära jätta ja ka kõik muu, homme vaatan, kuidas on… Võiks ka täna… noh, aga…»

«Homme õhtul viin ta jalutama,» otsustas Razumihhin. «Jussupovi aeda, pärast lähme «Palais de Cristal’i»[1]

«Homme ma teda veel ei liigutaks, kuid siiski… pisut… noh, eks me siis näe.»

«Oh kui kurb, täna just pühitsen oma uut korterit sisse, siit paar sammu maad; oleks ka tema tulnud. Oleks kas või meie keskel diivanil lamanud! Sina ju tuled?» pöördus Razumihhin äkki Zossimovi poole. «Vaata, et sa ei unusta, lubasid ju tulla.»

«Pärastpoole ehk tulen. Mida sa lauale paned?»

«Ei miskit erilist: teed, viina, heeringat. Pakutakse ka pirukat: omaksed tulevad kokku.»

«Kes nimelt?»

«Kõik siinsed ja kõik enam-vähem uued, tõepoolest – peale vana onu muidugi, kuid ka tema on uus: eile alles sõitis Peterburi mingisuguseid asju ajama; iga viie aasta tagant saame kord kokku.»

«Kes ta niisugune on?»

«Pidas kogu oma eluaeg maakonna postkontori ülema ametit… saab närust pajukit, kuuskümmend viis aastat vana, ei maksa rääkidagi… Siiski ma armastan teda. Ka Porfiri Petrovitš tuleb. Ta on siinne kohtu-uurija… õigusteadlane. Sa ju tunned teda…»

«Tema on ka sulle kuidagiviisi sugulane?»

«Väga kaugelt muidugi; miks sa kulmu kortsu tõmbad? Et te kord omavahel tülli läksite, siis võib-olla sa ei tulegi?»

«Ah mis, sellele löön käega…»

«Ja ongi kõige õigem. Noh, peale selle – üliõpilasi, kooliõpetaja, üks ametnik, muusik, ohvitser, Zametov…»

«Ütle mulle, ole hea, mis võib ühist olla sinul ja temal,» osutas Zossimov peaga Raskolnikovi poole, «mõne Zametovi-sugusega.»

«Oh neid torisejaid! Põhimõtted!… Sa oled oma põhimõtteil nagu vedrudel: ei julge oma tahtmist mööda pööratagi; minu arvates aga on nii, et kui on hea inimene, siis see ongi põhimõte, ja muud ei taha ma midagi teada, Zametov on väga tore inimene!»

«Ja pügab oma oinakest.»

«Noh, ja pügab oma oinakest, tühi temaga! Mis siis, et pügab!» hüüdis Razumihhin äkki kuidagi loomuvastaselt ärritudes. «Olen ma sellega kiidelnud, et ta pügab? Ütlesin ainult, et ta on loomu poolest hea! Kui igast küljest vaadata, palju siis neid häid inimesi leidub? Olen kindel, et minu eest siis kõige saba ja sarvedega kokku ainult üks küps sibul antakse ja sedagi vaid sinuga paaris…»

«Seda on vähe; mina annan sinu eest kaks…»

«Mina sinu eest ainult ühe! Ütle veel teravusi! Zametov on alles poisike, mina kisun teda veel karvust, sest teda peab kaasa tõmbama, mitte eemale tõukama. Eemaletõukamisega inimest ei paranda, ammugi mitte poisikest. Poisikesega peab kahekordselt ettevaatlik olema. Oh teid edumeelseid juhmardeid, mitte millestki ei saa te aru! Teist inimest ei austata, iseendale teete ülekohut… Kui tõepoolest teada tahad, siis on meil isegi võib-olla ühine asi teoksil.»

«Oleks soovitav teada.»

«See maalri, tähendab värvija asi ju… Küll meie ta juba välja tirime! Siiski, nüüd pole juba enam mingit vaeva. Asi on silmanähtavalt selge! Meie anname kiiremale tegutsemisele ainult hoogu juurde.»

«Mis värvijast sa räägid?»

«Kuidas, kas ma sulle pole rääkinud? Ei ole? Ah jaa, ma rääkisin sulle ju ainult alguse… pandivõtja vanaeide, ametniku lese tapmisest… noh, nüüd on siia hulka veel värvija segatud…»

«Sellest tapmisest kuulsin ma juba varem ja mind huvitab see asi… osalt… ühe juhtumi tõttu… lehtedestki olen lugenud!… Aga…»

«Lizaveta on ju ka tapetud!» pistis Nastasja äkki vahele, pöördudes Raskolnikovi poole. Teenija oli kogu aeg toas ukse kõrval seisnud ja kuulanud.

«Lizaveta?» pomises Raskolnikov vaevaltkuuldaval häälel.

«Lizaveta, see kaupleja. Või ei tundnud sa teda? Tema käis ikka siin all. Lappis isegi sinu särke.»

Raskolnikov pöördus jälle näoga seina poole, kus ta kollasel, valgete lilledega, määrdunud tapeedil ühe kohmaka ja mingisuguste väikeste pruunikate joontega lille välja otsis ning seda silmitsema hakkas: kui palju on tal lehti, missugused on neil täkked ja mitu joont. Ta tundis, et tal käed ja jalad tuimaks muutusid, nagu oleksid nad alt ära võetud, kuid ta ei püüdnudki neid liigutada ja vahtis ainiti lilleõit.

«Noh, mis siis selle värvijaga lahti on?» lausus Zossimov mingisuguse iseäraliku meelepahaga Nastasja lobisemise vahele. Teenija ohkas ja jäi vait.

«See pandi ka tapja nimekirja!» jätkas Razumihhin õhinal.

«Kas mingeid süütõendeid on?»

«Mis pagana süütõendeid! Siiski, nimelt just süütõendite tõttu, kuid see pole veel süütõend, seda tuleb alles tõestada! Täpselt seesama lugu, mis alguses nendega, kuidas nad nüüd olid… Kochi ja Pestrjakoviga. Ptüi! Kui totter see kõik oli, jälk on isegi mõelda minusugusel võõral inimesel! Pestrjakov võib-olla astub täna minu poole sisse… Ah jaa, Rodja, tead sa juba seda lugu, see toimus veel enne sinu haigust, just eelmisel õhtul, kui sa politseis minestusse langesid, siis kui nemad sellest seal rääkisid…»

Zossimov vaatas uudishimulikult Raskolnikovi; too ei liigutanud end.

«Tead mis, Razumihhin? Vaatan sind: küll oled sina aga üks tuuseldis,» tähendas Zossimov.

«Olgu, aga küll me toome ta lagedale!» hüüdis Razumihhin ja lõi rusikaga vastu lauda. «Tead, mis on siin kõige solvavam? Sellest pole midagi, et nad valetavad, valet võib alati andeks anda: vale on armas asi, sest tema viib tõe juurde. Aga meelepaha teeb see, et nad valetavad ja ise oma valet kummardavad. Ma pean Porfirist lugu, kuid… Mis ajas kõigepealt nende arud segi? Uks oli kinni, aga kui kojamehega tulid – lahti: noh, tähendab, Koch ja Pestrjakov tapsidki! Siin ongi nende loogika.»

«Ära ometi ägedaks mine! Nad võeti lihtsalt kinni, võimatu on teisiti… Ah jaa, mina olen ju selle Kochiga kokku puutunud, temap see oligi, kes vanaeidelt üle tähtaja jäetud asju ostis! Mis?»

«Jah, mingisugune kelm! Tema ostis ka veksleid üles. Ärimees. Ah tont võtku teda! Saad sa aru, mis mind vihale ajab? Nende tudisev, närune, kõdunenud rutiin… Kuid siin, ainult selles asjas, võiks terve uue tee avada. Ainuüksi psühholoogiliste andmete põhjal võib näidata, kuidas tuleb õigetele jälgedele jõuda… «Meil on nõnda-öelda faktid!» Kuid faktid pole veel kõik, vähemalt pool asjalugu peitub selles, kuidas oskad faktidega ümber käia!»

«Kas sina oskad faktidega ümber käia?»

«Ei või ju ometi vaikida, kui tunned, käega katsudes tunned, et võiks asjas abiks olla, kui… Oh!… Tead sa seda lugu üksikasjalikumalt?»

«Ootan, et sa värvijast räägiksid.»

«Ah, pagan küll! Noh, kuula siis: just kolmanda päeva hommikul pärast tapmist, kui nemad alles Kochi ja Pestrjakoviga jändasid, – ehkki need iga oma sammu tõestasid: kõik on otse silmanähtav! – selgub äkki kõige ootamatum tõsiasi: keegi talupoeg Duškin, kõrtsipidaja, sellesama maja vastas, ilmub politseijaoskonda ja toob kullassepakarbi ühes kuldkõrvarõngastega ja jutustab terve loo: «Tunaeile õhtul, nii pisut peale kella kaheksat, – päev ja tund! taipad? – jooksis minu juurde tööline-värvija Mikolai, kes ka ennemalt päeval minu juures oli käinud, ja tõi mulle selle karbi ühes kuldkõrvarõngastega ja kividega, ning palus nende eest panti pannes kaks rubla. Minu küsimusele, kust ta need asjad võttis, vastas, et leidis kõnniteelt. Rohkem ma temalt ses asjas ei küsinud, – seda räägib nimelt Duškin, – vaid andsin talle piletikese, – s. t. rubla, – sest ma mõtlesin, kui ta ei pandi minu juures, siis viib kellegi teise juurde, tulemus ikka üks ja seesama – joob maha. Las asi seisab parem minu juures: on hoiul ja pärast hea võtta, aga juhtub, et selgub midagi või hakkavad kuulujutud käima, siis esitan kohe.» Noh, muidugi vestab ta oma vanaema unenägu, valetab kui hobune, sest ma tunnen ju seda Duškinit, tema ise on pandivõtja ja peidab ka vargust ja kolmekümnerublast asja ei võtnud Mikolailt mitte selleks, et «esitada». Lihtsalt – hirm läks nahka. Noh, kurat võtku teda, kuula; Duškin jätkab: «Seda talupoega, Mikolai Dementjevit, tunnen maast-madalast, ta on meie kubermangust ja maakonnast, Zaraiskist, sest meie oleme ju rjazanlased. Mikolai pole küll joodik, aga armastab rüübata, ja meil on teada, et tema töötab sessamas majas, värvib ühes Mitreiga, kuid Mitreiga on nad ühest kandist pärit. Ja niipea kui ta raha kätte sai, vahetas ta selle peeneks, jõi ühekorraga ära kaks klaasi, võttis raha tagasi ja läks, aga Mitreid ma temaga sel korral koos ei näinud.

Kuid teisel päeval saime kuulda, et Aljona Ivanovna ja tema õde Lizaveta Ivanovna tapetud kirvega ära, aga meie tundsime neid ning mul tekkis kõrvarõngaste asjus kahtlus, sest meil oli teada, et kadunu andis asjade eest raha. Läksin nende majja ja hakkasin ettevaatlikult, tasahilju, omapead kuulama, küsisin kõigepealt: kas Mikolai on siin? Mitrei rääkis, et Mikolai on pummeldama kukkunud, tulnud alles valgehakul purjuspäi koju, kodus oli kümmekond minutit ja läks jällegi, Mitrei pole teda peale seda enam näinud ja lõpetab üksi tööd. Töö on neil ühe trepi peal tapetutega, teisel korrusel. Kui meie seda kuulsime, ei avaldanud me kellelegi midagi, – seda räägib ikka Duškin – aga tapmise kohta kuulsime kõik, mis võimalik, ja pöördusime koju tagasi oma endise kahtlusega. Aga täna hommikul kell kaheksa, – tähendab, kolmandal päeval, mõistad? – näen, minu uksest astub sisse Mikolai, mitte just kaine, mitte ka väga purjus, aga juttu ikka taipab veel. Istus pingile, vaikib. Peale tema oli kõrtsis ainult üks võõras mees, ja seegi magas pingi peal nagu tuttav, ning kaks meie poissi. «Kas Mitreid oled näinud?» – «Ei,» vastas teine, «pole näinud.» – «Kas ta siin pole käinud?» – «Ei ole käinud,» räägib teine, «tunaeilsest saadik.» – «Aga kus sa ööd olid?» – «Liival,» räägib teine, «kolomenkalaste juures.» – «Aga kust sa tol korral,» küsin mina, «kõrvarõngad said?» – «Kõnniteelt leidsin,» ja räägib teine seda nõnda, nagu poleks see sedamoodi, ega vaata silma. «Kas oled kuulnud,» räägin mina, «mis samal õhtul samal kellaajal seal trepi peal toimus?» – «Ei,» ütleb, «ei ole kuulnud.» Aga ise kuulab, silmad pärani, ja läks teine äkki näost valgeks nagu kriit. Mina jutustan talle seda, vaatan, tema võtab mütsi ja hakkab pingilt üles tõusma. Siin tahtsingi teda kinni pidada. «Oota nüüd, Mikolai,» räägin talle, «ehk jooksid midagi?» Ise pilgutasin poisile silma, et ta hoiaks ukse kinni, ja läksin leti tagant välja: kui pistis teine minu eest punuma, ja tänavale, ja joostes nurga taha, – ja oligi silmist läinud. Siin pääsesin oma kahtlusest, sest see on tema patt, niikuinii…»

«Muidugi,» lausus Zossimov.

«Pean’d, oota lõpp ära! Mõistagi pistsid teised kõigest väest Mikolaid otsima. Duškin võeti kinni ja otsiti läbi, Mitrei samuti; puistati läbi ka kolomenkalased, – äkki tunaeile tõid Mikolai enda; ta tabati -a väravate juures võõrastemajas. Tuli teine sinna, võttis kaelast hõberisti ja palus selle eest klaas viina. Anti. Mõni minut pärast seda läks naine lehmalauta ja näeb seal läbi prao: kõrval küünis seob Mikolai rihma palgi külge, teeb silmuse; astub paku otsa ja katsub endale silmust kaela panna; naine pistis kõigest kõrist karjuma, joosti kokku: «Ah niisuke oled sina!» – «Viige mind sinna jaoskonda, kõiges kuulan sõna!» Noh, nõutavate auavaldustega viidigi teine sinna jaoskonda, tähendab siia. Siin muidugi küsiti: kes, kuidas, kui vana; tema vastu: «kakskümmend kaks» jne. Küsimus: «Kuidas nad Mitreiga töötasid, kas nad sel kellaajal trepil kedagi ei näinud?» Vastus: «Mõistagi, et võib-olla mõned inimesed käisid, aga meile ei puutunud see silma.» – «Kas ei kuulnud midagi, müra või midagi taolist?» – «Mitte midagi iseäralikku ei kuulnud.» – «Kas oli sul teada, Mikolai, et samal päeval, sel ja sel kellaajal seal tapeti ära ja riisuti paljaks see ja see lesk vanaeit ühes õega?» – «Pole vähematki aimu, ei musta ega valget. Esimest korda kuulsin Afanassi Pavlovitši käest tunaeile kõrtsis.» – «Aga kust sa kõrvarõngad said?» – «Leidsin kõnniteelt.» – «Miks sa järgmisel päeval koos Mitreiga tööle ei ilmunud?» – «Sellepärast et hakkasin jooma.» – «Kus sa jõid?» – «Seal ja seal.» – «Miks sa Duškini juurest ära jooksid?» – «Hirm tuli naha vahele.» – «Mida sa kartsid?» – «Et mõistetakse süüdi.» – «Kuidas võisid sa seda karta, kui sa tunned, et sa milleski süüdi pole?…» Noh, usu või ära usu, Zossimov, aga see küsimus pandi talle ette sõna-sõnalt just nõnda, ma tean seda kindlasti, mulle räägiti see täpselt edasi. No mis sa ütled? No mis sa ütled?»

«Noh aga süütõendid on ju ometi olemas.»

«Mina ei räägi praegu süütõenditest, vaid sellest, kuidas nad asja sisust aru saavad! Noh, tont nendega!… Pigistasid ja pigistasid teist, pitsitasid ja pitsitasid, kuni tunnistas: «Mitte kõnniteelt ei leidnud, vaid korterist, kus me Mitreiga võõpasime.» – «Kuidas see siis nõnda oli?» – «Aga nõnda see just oli, et meie võõpasime Mitreiga terve päeva, kella kaheksani, ja asutasime siis ära minema, kuid Mitrei võttis pintsli ja viskas mulle värviga vastu vahtimist ning pani ise lõikama, ja mina talle järele. Ja nõnda jooksin talle järele, ise aga karjusin kõigest kõrist; aga kui trepilt väravateni jõudsime, jooksin ma suure hooga vastu kojameest ja isandaid, kui palju neid isandaid oli, seda ei mäleta, aga kojamees sõimas mu selle eest läbi, ka teine kojamees sõimas ja ka kojamehe eit tuli välja, sõimas meid ka, ja üks isand tuli ühes daamiga väravast sisse, ja tema sõimas meid ka, sest et meie Mitreiga olime keset teed pikali maas. Mina võtsin Mitkal karvust kinni, panin ta maha ja hakkasin teda tümitama, aga Mitka ka, minu all, võttis mul juustest kinni ja hakkas mind omakorda tümitama, aga seda ei teinud me mitte viha pärast, vaid täiest armastusest, hullates. Pärast sai Mitka lahti ja pistis tänavale ning pani punuma, mina talle järele, kuid ei saanud teda kätte ja tulin üksi korterisse tagasi, – sest oli ju tarvis ära koristada. Hakkasin koristama ja ootasin Mitreid, ehk tuleb. Ja kojas, ukse juures, vaheseina taga nurgas astusin karbi peale. Vaatan, midagi on põrandal maas, paberisse mässitud. Võtsin paberi ära, näen, niisukesed pisitillukesed konksukesed, need konksukesed võtsime küljest ära, – karbis olid aga kõrvarõngad…»»

«Ukse taga? Ukse taga põrandal? Ukse taga?» hüüdis Raskolnikov äkki ja vaatas segasel hirmunud pilgul Razumihhinile otsa ning ajas enda asemel üles, toetudes käega sohvale.

«Jah… Aga mis siis? Mis sinuga on? Miks sa nõnda?» Razumihhin tõusis istmelt.

«Ei midagi…» vastas Raskolnikov vaevaltkuuldavalt, langedes jällegi padjale ja pöördudes näoga seina poole. Kõik vaikisid üürikeseks.

«Jäi tukkuma, unisest peast nähtavasti,» lausus viimaks Razumihhin, vaadates küsivalt Zossimovile otsa. See raputas kergelt pead.

«Noh, räägi edasi,» ütles Zossimov. «Mis edasi sai?»

«Mis veel edasi sai? Niipea kui ta kõrvarõngaid nägi, unustas ta silmapilk Mitka ja korteri, võttis mütsi ja jooksis Duškini juurde, ja nagu teada, sai temalt rubla, kuna ta temale valetas, et leidnud kõnniteelt, ning hakkas kohe purjutama. Tapmise kohta kinnitab ta aga endiselt: «Ei ole aimu, ei ole kuulnud, alles kolmandal päeval kuulsin.» – «Miks sa siiamaani ei ilmunud?» – «Kartsin.» – «Miks sa tahtsid enda üles puua?» – «Mõtte pärast.» – «Mis mõtte pärast?» – «Et mõistetakse süüdi.» Siin on kogu see lugu. Mis sa nüüd arvad, mis nad siit on saavutanud?»

«Mis seal ikka arvata, jäljed on olemas, ometi mingisugusedki jäljed. Fakt. Ega ometi su värvijat pea vabaks laskma!»

«Nemad on ta otseteed tapjate nimekirja pannud! Nemad ei kahtle enam milleski.»

«Lobised tühja ja ärritud. Noh, aga kõrvarõngad? Näed ju isegi, et kui samal päeval ja tunnil satuvad vanaeide kastist kõrvarõngad Nikolai kätte, – et nad siia ometi kuidagi pidid sattuma. Niisugusel juurdlusel pole see ometi väike asi.»

«Kuidas sattusid! Kuidas sattusid?» karjus Razumihhin. «Kas tõesti sina, doktor, kes sa kõigepealt oled kohustatud inimest tundma õppima ja kel enam kui ühelgi teisel on võimalust inimese loomust tundma õppida, – kas tõesti ei näe sa, kõigi nende andmete põhjal, mis inimene see Nikolai on? Kas tõesti ei näe sa kohe esimesel pilgul, et kõik see, mida ta ülekuulamisel tunnistas, on kõige püham tõde. Täpselt just nõnda sattusid talle pihku, nagu ta tunnistas. Astus karbi peale ja võttis üles!»

«Kõige püham tõde! Ometi ta tunnistas ise, et esiteks valetas!»

«Kuula mind, kuula tähelepanelikult: niihästi kojamees, Koch, Pestrjakov, teine kojamees, esimese kojamehe naine ja see naisterahvas, kes sel ajal kojamehe korteris istus, kui ka õuenõunik Krjukov, kes sel silmapilgul voorimehelt maha tuli ja ühes daamiga, sellel käe alt kinni hoides, väravatest sisse astus, – kõik, tähendab, kaheksa või kümme tunnistajat, räägivad ühel häälel, et Nikolai pani Dmitri pikali maha, oli tema peal ja tümitas teda, kuna aga Dmitri Nikolail juustest kinni haaras ja niisamuti tümitas. On keset teed pikali maas ja keegi ei pääse mööda, neid sõimatakse igalt poolt, aga nemad on siruli maas «nagu väikesed lapsed» (tunnistajate sõnad) teineteise peal, karjuvad, kisuvad teineteisel vastastikku juustest ja lagistavad naerda, mõlemad üksteise võidu, kõige veidramate lõustadega ja teineteist taga ajades nagu lapsed jooksevad nad viimaks tänavale. Kuulsid? Nüüd pane hoolega tähele: surnukehad olid üleval alles soojad, kas kuuled, – soojad, nõnda leiti nad! Kui nemad nad tapsid, või ainult Nikolai üksi seda tegi, ja seejuures kirstud lahti murdsid ning puhtaks röövisid või röövimisest kuidagi osagi võtsid, siis luba endale vähemalt üks küsimus esitada: kas hakkab see üldine meeleolu, s. t. kiljumine, naerulagin, lapsik kaklemine värava all, kuidagi kokku kirvega, verega, kuritegeliku kavalusega, ettevaatusega, röövimisega? Just praegu tapsid, viis või kümme minutit tagasi, – nõnda see selgub ju, sest kehad olid alles soojad – ja äkki jätavad nad tapetud sinnapaika, unustavad korteri ukse lahti, ning teades, et praegu läksid sinna inimesed, jätavad ka saagi sinnapaika ning püherdavad nagu väikesed lapsed tee peal maas, lagistavad naerda, tõmbavad kõigi tähelepanu enda peale, ning selle kõige kohta on kümme üksmeelset tunnistajat!»

«Muidugi, imelik! Mõistagi, võimatu, aga…»

«Ei, kullakene, mitte aga, vaid kui kõrvarõngad, mis samal päeval ja tunnil sattusid Nikolai kätte, tõepoolest on tähtsaks süütõendiks tema vastu, – mis ju ometi otseteed seletub tema tunnistusest ja on sellepärast kui tõestus vaieldav, – siis peab arvesse võtma ka õigeksmõistvaid fakte, seda enam, et need faktid on ümberlükkamatud. Mis sa arvad, tuginedes meie õigusteaduse iseloomule, kas nad võtavad või kas nad suudavad niisugust fakti arvesse võtta, – fakti, mis põhineb ainuüksi hingelisel võimatusel, ainuüksi üldisel meeleolul, – ja kas nad peavad seda ümberlükkamatuks faktiks, mis kummutab kõik süüdistused ja asitõendid, ükskõik missugused nad ka oleksid? Ei, ei võta, mingi hinna eest ei võta seda arvesse; sest tema leidis nii-öelda karbi ja tahtis enda üles puua, «mida poleks võinud olla, kui poleks end süüdlasena tundnud»! See on põhiküsimus ja sellepärast ärritun ma! Saa ometi aru!»

«Jah, ma ju näen, et sa ärritud. Oota nüüd, unustasin küsida: millega on tõestatud, et karp on tõepoolest vanaeide kirstust pärit?»

«See on tõestatud,» vastas Razumihhin kulmu kortsutades ja nagu vastu tahtmist. «Koch tundis eseme ära ja nimetas ka pantija ning see tõendas, et ese on tema oma.»

«Halb lugu! Nüüd veel: kas ehk keegi Nikolaid sel ajal ei juhtunud nägema, kui Koch ja Pestrjakov üles läksid, ja kas pole võimalik seda kuidagi tõestada?»

«See’p see ongi, et keegi pole näinud,» vastas Razumihhin tusaselt, «see’p see halb asi ongi; isegi Koch ja Pestrjakov pole neid üles minnes tähele pannud, olgu peale, et nendegi tunnistus kuigi palju ei maksaks. «Nägime, et korteri uks on lahti, et seal järelikult tehti tööd, kuid mööda minnes ei pööranud sellele tähelepanu ega mäleta kindlasti, oli seal sel silmapilgul töölisi või mitte.»

«Hm!… Seega oleks vabandavaks tõenduseks ainult see, et nad teineteist rusikatega võmmisid ja naerda lagistasid. Muidugi, see on tugev argument, kuid… Ütle nüüd: kuidas sa siis ise kogu seda asja seletad? Millega seletad sa kõrvarõngaste leidmist, kui ta nad tõepoolest sel moel leidis, nagu ta räägib?»

«Millega mina seletan? Mis siin siis seletada: asi on selge! Vähemalt on see tee selge ja tõestatud, mida mööda peab asja ajama, ja nimelt tõestas karp selle tee. Tõeline mõrtsukas pillas karbi maha. Mõrtsukas oli üleval toas, kui Koch ja Pestrjakov koputasid, ja istus riivi taga. Koch tegi rumalasti, et ära läks, sel silmapilgul kargas mõrtsukas välja ja jooksis alla, sest teist pääseteed tal ei olnud. Trepil peitis ta enda Kochi, Pestrjakovi ja kojamehe eest tühja korterisse, nimelt sel hetkel, kui Dmitri ja Nikolai sealt välja olid jooksnud, seisis ukse taga, kuni kojamees ja teised inimesed mööda läksid, ootas, kuni samme enam ei kostnud, ja läks siis rahulikult alla, just sel momendil, kui Dmitri ja Nikolai tänavale jooksid ning kõik teised laiali olid läinud, nii et väravas kedagi ei olnud. Võimalik, et nähtigi teda, kuid ei pandud tähele: paljugi, kes käivad. Karbi pillas ta aga taskust välja ukse taga seistes ega pannud ise seda tähele, sest mitte see polnud tal sel hetkel peas. Karp tõendab aga selgesti, et ta seisis nimelt seal. Selles on terve see konks!»

«Kavalalt tehtud! Ei, vennas, see on tõesti kavalalt tehtud! Enam kavalamalt ei saagi!»

«Aga miks siis, miks siis?»

«Aga just sellepärast, et see kõik liiga hästi kokku langes ja kokku hakkas… nagu teatris.»

«Ah!» tahtis Razumihhin hüüda, kuid sel silmapilgul avanes uks ja sisse astus uus, kõigile siinviibijaile tundmatu isik.

  1. Kristallpalee (pr. k.).