Kuritöö ja karistus/Teine osa/V

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
IV
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
VI

V

See oli väärikas, ent kombealp, ettevaatliku ja pahura näoga, juba aastates härra, kes alustas sellega, et jäi uksel seisma, vahtides rahulolematult ja halvasti varjatud imestusega ringi ja nagu pilkudega küsides: «Kuhu ma küll olen sattunud?» Umbusklikult ja afekteerides hirmu, isegi peaaegu haavumist, silmitses ta Raskolnikovi väikest ja madalat «merekajutit». Samasuguse imestusega peatas ta pilgu Raskolnikovil endalgi, kes oli riidest lahti, sassis peaga, silmad pesemata, ja lamas oma viletsal võidunud sohval ning vahtis talle uurivalt vastu. Seejärel hakkas ta niisama pikatoimeliselt Razumihhini kasimata ja sugemata kuju vaatlema, kes omakorda talle häbematult ja küsivalt otseteed silma vahtis, ilma et ennast oleks liigutanud. Pinev vaikimine kestis ehk minuti, kuna lõpuks, nagu oodata oligi, tekkis väike dekoratsioonide vahetus. Mõningate, võib-olla isegi vägagi valusate kogemuste põhjal nähtavasti mõistes, et liigse valjusega siin «merekajutis» mitte kui midagi ei saavuta, muutus sisseastunud härra pisut nagu järeleandlikumaks ja lausus viisakalt, kuigi mitte ilma valjuseta, pöördudes Zossimovi poole ja iga sõna oma küsimuses selgelt toonitades:

«Rodion Romanõtš Raskolnikov, härra üliõpilane või endine üliõpilane?»

Zossimov liigutas end pikkamisi ja oleks ehk vastanud, kui mitte Razumihhin, kelle poole sugugi ei pöördutud, temast silmapilk poleks ette jõudnud.

«Seal ta lamab sohval! Aga mis teil siis vaja on?»

See familiaarne «aga mis teil siis vaja on?» rabas albi härra kohe jalust; ta pidi peaaegu juba Razumihhini poole pöörduma, kuid suutis end vaevaga õigel ajal tagasi hoida ning pöördus jällegi Zossimovi poole.

«Siin on Raskolnikov,» pomises Zossimov, noogutades peaga haige poole, mispeale ta haigutas ja kuidagi ebaharilikult oma suu laiali käristas ning ebaharilikult kaua ka lahti hoidis. Siis pistis ta käe pikkamisi vestitaskusse, võttis sealt päratu suure kahekordsete kapslitega kuldkella välja, tegi selle lahti, vaatas ja pani kella niisama aeglaselt ja laisalt jälle taskusse tagasi.

Raskolnikov ise lamas kogu selle aja vaikides selili ja vahtis, kuigi ilma mingi mõtteta, tungivalt sisseastujat. Tema nägu, mis oli nüüd teda huvitavalt tapeedilillelt kõrvale pöördunud, oli väga kahvatu ja väljendas erakordset kannatust, nagu oleks ta just hiljuti üle elanud piinava lõikuse või nagu oleks teda just praegu piinakambrist lahti päästetud. Kuid sisseastunud härra hakkas vähehaaval ikka enam ja enam tema tähelepanu äratama, pärast ilmus kahtlus, siis usaldamatus ja isegi nagu kartus. Ent kui Zossimov tema poole näidates lausus: «Siin on Raskolnikov,» ajas ta enda äkki ruttu, nagu karates, üles, tõusis asemel istukile ja ütles peaaegu väljakutsuva, kuid katkendliku ja nõrga häälega:

«Jah, mina olen Raskolnikov! Mis teil vaja on?»

Külaline vaatas tähelepanelikult ja ütles siis mõjukalt:

«Pjotr Petrovitš Lužin. Olen täies lootuses, et minu nimi teile mitte enam päris võõras ei ole.»

Kuid Raskolnikov, kes oli nähtavasti hoopis midagi muud oodanud, vaatas talle mõtlikult ja nürilt otsa ega vastanud midagi, nagu kuuleks ta Pjotr Petrovitši nime tõepoolest esimest korda.

«Kuidas? Kas tõesti teie pole veel tänini mingisuguseid teateid saanud?» küsis Pjotr Petrovitš pisut piinlikult puudutatuna.

Vastuseks langes Raskolnikov pikkamisi padjale, pani käed pea alla ja hakkas lakke vahtima. Lužini näost paistis tusk. Zossimov ja Razumihhin jäid teda veel suurema uudishimuga silmitsema, kuni Lužin lõpuks nähtavasti kohmetus.

«Mina oletasin ja arvasin,» alustas ta segaselt, «et kiri, mis saadeti rohkem kui kümme päeva tagasi, peaaegu kahe nädala eest…»

«Kuulge, milleks te kogu aeg uksel seisate?» pistis Razumihhin äkki vahele. «On teil midagi seletada, siis istuge, uksel aga on ju teil Nastasjaga kahekesi kitsas. Nastasjake, astu kõrvale, lase läbi! Tulge sealt ära, siin on teile tool, siia! Pugege läbi!»

Razumihhin nihutas oma tooli lauast eemale, vabastas veidi ruumi laua ja oma põlvede vahel ning ootas, pisut pingutatud asendis, et külaline sellest praost läbi poeks. Silmapilk oli nõnda valitud, et võimatu oli ära öelda, ja külaline pugeski läbi kitsa ruumi, tõtates ja komistades. Toolini jõudnud, võttis ta seal istet ja vaatas kahtlevalt Razumihhini poole.

«Muide, ärge häbenege,» lausus see. «Rodja on juba viiendat päeva haige, kolm päeva sonis, nüüd aga tuli meelemärkusele ja isegi sõi isuga. See siin on tema doktor, vaatas praegu ta läbi, mina aga olen Rodja sõber, ka endine üliõpilane, ja mängin praegu tema lapsehoidjat, nõnda siis ärge võtke meid arvesse ja ärge häbenege, vaid jätkake, mis teil vaja.»

«Tänan teid. Kas ma aga ehk oma juuresolekuga ja jutuga haige rahu ei riku?» pöördus Pjotr Petrovitš Zossimovi poole.

«E-ei!» venitas Zossimov. «Isegi lahutate tema meelt,» haigutas ta jällegi.

«Oo, ta on juba ammugi meelemärkusel, hommikust saadik,» jätkas Razumihhin, kelle familiaarsusel oli nii võltsimatu lihtsuse ilme, et Pjotr Petrovitš julgemaks muutus, kuid võib-olla sündis see osalt ka sellepärast, et see närukael ja jultunu oli jõudnud end tutvustada üliõpilasena.

«Teie emake…» püüdis Lužin juttu alustada.

«Hm!» tegi Razumihhin valjult. Lužin vaatas küsivalt talle otsa.

«Ei midagi, ma muidu niisama, jätkake…»

Lužin kehitas õlgu.

«Teie ema hakkas juba siis, kui mina nende juures olin, teile kirja kirjutama. Siia jõudes viitsin meelega mõne päeva aega ega tulnud enne teie poole, tahtsin olla täiesti kindel, et teile on juba kõigest teatatud, kuid nüüd, minu imestuseks…»

«Ma tean küll!» lausus Raskolnikov äkki, õige kärsitu pahane ilme näol. «See olete teie? Peigmees? Ma tean küll!… Ja piisavalt!»

Pjotr Petrovitš oli lõplikult solvunud, kuid vaikis. Pingsalt püüdis ta taibata, mida see kõik tähendab. Vaikimine vältas umbes minuti.

Vahepeal hakkas Raskolnikov, kes vastates pidi end pisut Lužini poole pöörama, teda äkki uuesti teravalt silmitsema ning tegi seda mingi erilise uudishimuga, nagu poleks ta ennist jõudnud teda vaadata või nagu oleks ta temas leidnud midagi uut: ajas enda selleks isegi padjal pisut üles. Tõepoolest, kogu Pjotr Petrovitši välimuses üllatas vaatajat miski eriline, nimelt midagi selletaolist, mis õigustab «peigmehe» nimetust, mille Raskolnikov talle nii hoolimatult oli andnud. Esiteks oli näha ja seda liigagi tähelepandavalt, et Pjotr Petrovitš oli püüdnud oma mõrsja ootel mõnepäevalist pealinnas viibimist kasutada enese ehtimiseks ja ilustamiseks, mis oli muidugi väga süütu ja lubatav samm. Ka tema võib-olla liigagi suure enesega rahulolu oma välimuse meeldivamaks muutumise pärast oleks võinud niisugusel juhul talle andeks anda, sest Pjotr Petrovitšil seisis ju peigmehe tee jalgade all. Kõik tema rõivad olid just nõelasilmast võetud ja kõik oli hea, vahest ainult et kõik oli liiga uus ja liiga selgesti reetis teatud eesmärki. Sellest eesmärgist andis tunnistust uhiuus elegantne ümarik kübargi: Pjotr Petrovitš käis temaga kuidagi liiga aupaklikult ümber ja hoidis teda liiga ettevaatlikult käes. Ka toredad sirelikarva ehtsad Jouvenet’ kindad tunnistasid sedasama, kas või ainult sellega, et neid ei tõmmatud kätte, vaid kanti muidu paraadiks. Pjotr Petrovitši rõivad olid peaasjalikult heledad ja noormehelikud. Seljas oli tal kena helepruun pintsak, heledad kerged püksid, samasugune vest, äsja ostetud peen pesu, roosatriibuline batistist kaelaside ja mis peaasi: see kõik sobis Pjotr Petrovitši näoga kokku. Neljakümne viie eluaasta kohta näis tema väga värske ja isegi ilus nägu ilma selletagi nooremana. Tume põskhabe raamis ta nägu mõlemalt poolt kahe meeldiva kotletina, mis väga ilusasti tihenesid hästi puhtaks raseeritud läikiva lõua lähedal. Isegi vaevalt halli sisaldavad juuksed, mis olid habemeajaja juures kenasti kammitud ja krussitud, ei andnud talle praeguses olukorras mingisugust naeruväärset või rumalat ilmet, nagu see esineb krussitud juuste puhul alati, sest need annavad ju näole paratamatu sarnasuse sakslasega, kes läheb laulatusele. Kui aga selles küllalt ilusas ja soliidses näos tõepoolest midagi ebameeldivat ja eemaletõukavat leidus, siis olenes see muudest põhjustest. Olles silmitsenud härra Lužinit nii ebaviisakalt, naeratas Raskolnikov mürgiselt, laskus uuesti padjale ja hakkas endiselt lakke vahtima.

Ent härra Lužin tegi südame kõvaks ja, nagu näis, otsustas esialgu neid veidrusi mitte tähele panna.

«Kahetsen väga, et leian teid niisuguses olukorras,» alustas ta uuesti, et kuidagi vaikust katkestada. «Oleksin ma teie haigusest teadnud, siis oleksin varem sisse astunud. Aga teate, asjaajamised!… Pealegi on mul väga tähtis asi advokaadina senatis ajada. Ma ei hakka meelde tuletama neid muresid, mida teie isegi aimate. Teie omi, see tähendab ema ja õde, ootan iga tund…»

Raskolnikov nihutas end ja tahtis nagu midagi öelda; tema näos avaldus ärevus. Pjotr Petrovitš jäi vait ja ootas, kuid et midagi ei öeldud, siis jätkas ta:

«Iga tund. Otsisin neile esialgse korteri…»

«Kuhu?» lausus Raskolnikov nõrgalt.

«Üpris siin lähedal, Bakalejevi maja…»

«See on Voznessenskil,» ütles Razumihhin vahele, «seal on kaks korrust numbritubade all; kaupmees Jušini käes; olen käinud.»

«Jah, numbritoad…»

«Kõige hirmsam mustus; pori, hais ja pealegi kahtlane paik: kelmuste pesa, ja kurat teab, kes seal kõik elavad!… Mina isegi läksin sinna ainult skandaalse juhtumi tõttu. Kuid – odav!»

«Mina muidugi ei võinud niipalju teateid koguda, sest olen ise siin uus inimene,» vastas Pjotr Petrovitš puudutatult, «kuid ometi kaks õige puhast toakest ja et see on üsna lühikese aja peale… Ma otsisingi juba päris, see tähendab meie tulevase korteri valmis,» pöördus ta Raskolnikovi poole, «praegu remonditakse seda; seni ajan ka ise numbritoaga läbi, paar sammu maad siit eemal, proua Lippewechseli juures, ühe oma noore sõbra, Andrei Semjonõtš Lebezjatnikovi korteris; tema’p see mulle Bakalejevi maja juhataski…»

«Lebezjatnikovi juures?» lausus Raskolnikov pikkamisi, nagu midagi meelde tuletades.

«Jah, Andrei Semjonõtš Lebezjatnikov, teenib ministeeriumis. Tunnete teda?»

«Jah… ei…» vastas Raskolnikov.

«Vabandage, mulle näis see nõnda teie küsimuse tõttu. Mina olin millalgi tema eestkostja… väga armas noormees… ja peab silmas… Mina aga armastan noori: nende kaudu saab teada, mis on maailmas uut.» Pjotr Petrovitš laskis lootusrikka pilgu kõigil toasviibijatel ringi käia.

«See tähendab – mis suhtes?» küsis Razumihhin.

«Kõige tõsisemas suhtes, nii-öelda asjade seisu suhtes,» ütles Pjotr Petrovitš, nagu oleks see küsimus teda rõõmustanud. «Vaadake, mina pole juba enam kümnel aastal Peterburis käinud. Kõik meie uudised, reformid, ideed, need on meid puudutanud ka provintsis; kuid et selgemini näha, et kõike näha, peab olema Peterburis. Noh, ja minu arvamus on nimelt niisugune, et kõige rohkem paned tähele ja kuuled just meie noorpõlve vaadeldes. Pean tunnistama, et tundsin rõõmu…»

«Mille üle nimelt?»

«Teie küsimus on väga avar. Ma võin eksida, kuid mulle näib, et leian selgema vaate, enam nii-öelda kriitikat, enam asjalikkust…»

«See on tõsi,» lausus Zossimov läbi hammaste.

«Luiskad, asjalikkust ei ole,» haaras Razumihhin sõnast kinni. «Asjalikkus omandatakse vaevaga, iseenesest ta taevast maha ei lenda. Kuid meid on juba kakssada aastat asjalikkusest võõrutatud… Ideed ehk liiguvadki,» pöördus ta Pjotr Petrovitši poole, «ka tahtmine head teha on olemas, kuigi see on lapsik; leidub isegi ausust, hoolimata sellest, et kokku on voolanud musttuhat kelmi, kuid asjalikkust ei ole ometi mitte! Asjalikkus käib säärsaabastes. »

«Mina ei ole teiega nõus,» vastas Pjotr Petrovitš ilmse heameelega. «Muidugi, satutakse liialt hoogu, tuleb ette eksimusi, sest hoogu sattumine kõneleb innukast asjasse suhtumisest ja sellest, et väline olukord asja ümber ei ole päris õige. Kui on vähe tehtud, siis on ju ka aega vähe olnud. Abinõudest lähen vaikides mööda. Minu isikliku arvamuse järgi, kui tahate teada, ongi juba midagi tehtud: on levitatud uusi kasulikke mõtteid ja mõningaid uusi, kasulikke kirjatöid endiste unistavate ja romantiliste asemel; kirjandus omandab ikka küpsema varjundi; on juurteni hävitatud ja naeruväärseks tehtud palju kahjulikke eelarvamusi… Ühe sõnaga, alatiseks oleme end minevikust lahti lõiganud, see on minu arvates juba suur asi…»

«Pähe tuubitud! Soovitatakse,» lausus Raskolnikov äkki.

«Mis?» küsis Pjotr Petrovitš, kes ütlust tähele ei pannud, kuid ei saanud vastust.

«See kõik on õige,» ruttas Zossimov vahele tähendama.

«Eks ole?» jätkas Pjotr Petrovitš ja heitis lahke pilgu Zossimovile. «Te peate ometi isegi tunnistama,» jätkas ta Razumihhini poole pöördudes, kuid nüüd juba teatava võidurõõmu ja üleolekuga, nii et peaaegu oleks juurde lisanud: «Noormees,» – «peate tunnistama, et on olemas edu ehk, nagu tänapäev räägitakse, progress, kas või teaduse ja ökonoomilise tõe nimel!…»

«Üldised sõnakõlksud!»

«Ei, mitte üldised sõnakõlksud! Kui minule näiteks siiamaani öeldi: «Armasta!» ja ma armastasin, mis tuli siis sellest välja?» jätkas Pjotr Petrovitš võib-olla liiga läbematult. «Tuli välja, et ma käristasin oma kuue pooleks, jagasin ta ligimesega, ja meie mõlemad jäime poolpaljaks, nagu ütleb vene vanasõna: «Ajad kahte jänest korraga taga, ei saa kumbagi kätte.» Teadus aga ütleb: armasta kõigepealt iseennast, sest maailmas põhineb kõik isiklikul tulul. Armastad sa ainult iseennast, siis ajad oma asja hästi ja jääb ka su kuub terveks. Ökonoomiline tõde aga lisab juurde, et mida rohkem on ühiskonnas hästikorraldatud eraasju ja nii-öelda terveid kuubi, seda enam on tal kindlaid tugesid ja seda paremini korraldub temas üldine üritus. Seega siis – kogudes varandust ainuüksi ja piiramatult ainult iseendale, kogun ühtlasi ka nagu kõigile ja juhin asja sinnapoole, et ligimene saab pisut rohkem, kui on seda lõhkikäristatud kuub, ja nüüd juba mitte enam üksikute heldusest, vaid üldiste edusammude tõttu. See mõte on väga lihtne, kuid õnnetuseks lasti tal niikaua enda järele oodata, sest teda varjasid vaimustus ja unistused, kuna aga ometi näib, et mitte palju ei peaks vaja olema teravmeelsust, et aimata…»

«Vabandage, ka mina pole teravmeelne,» lausus Razumihhin lõikavalt vahele, «ja sellepärast jätame järele. Mina hakkasin juba teatava eesmärgiga rääkima, kuid kõik see lobisemine-eneselohutamine, kõik need korduvad alalised üldised sõnakõlksud ja ikka üks ja seesama ning jällegi üks ja seesama on kolme aasta jooksul mulle nii vastikuks saanud, et jumala eest punastan, kuigi ma ise seda ei räägi, vaid teised minu juuresolekul. Teie, mõistagi, tõttasite oma teadmisi näitama, see on väga andeksantav, ja ma ei mõista seda hukka. Ma tahtsin ainult teada, kes teie olete; sest vaadake, üldise ürituse külge on viimasel ajal niipalju ärimehi rakendunud ja nad on kõige selle, millesse nad on puutunud, niivõrd ära rikkunud, oma kasuks muidugi, et on kogu asja täitsa rüvetanud. Noh, ja aitab sellest!»

«Armuline härra,» vastas Lužin, tundes end oma kõrges lugupidamises puudutatuna, «ega te ometi taha nii ebaviisakalt mulle seletada, et ka mina…»

«Oo, mitte seda… Kuidas ma võiksin!… Noh, ja küllalt,» lõpetas Razumihhin ja pöördus endise kõneluse jätkamiseks järsku Zossimovi poole.

Pjotr Petrovitš näitas end seevõrra targana, et kohe seletust uskuda. Pealegi otsustas ta paari minuti pärast lahkuda.

«Loodan, et täna tehtud tutvus,» pöördus ta Raskolnikovi poole, «pärast teie tervekssaamist ja teile teada olevate asjaolude tõttu veel kindlamaks muutub… Iseäranis soovin tervist…»

Raskolnikov ei pööranud peadki. Pjotr Petrovitš hakkas toolilt tõusma.

«Tingimata tappis mõni pantija!» sõnas Zossimov kinnitavalt.

«Tingimata pantija!» oli Razumihhin nõus. «Porfiri oma mõtteid ei avalda, kuid pantijaid kuulab siiski üle…»

«Kuulab pantijaid üle?» küsis Raskolnikov valjult.

«Jah, aga mis siis?»

«Ei midagi.»

«Kust ta nad kätte saab?» küsis Zossimov.

«Mõne juhatas Koch; teiste nimed olid asjade ümber olevale paberile kirjutatud, mõned pantijad tulid ise, niipea kui kuulsid…»

«Noh, see võrukael peab küll osav ja vilunud olema! Milline julgus! Milline meelekindlus!»

«See’p see ongi, et seda pole!» sõnas Razumihhin vahele. «Seesama ongi, mis teid kõiki teelt metsa viib. Mina aga ütlen – osavusetu, vilumatu, ja vist oli see esimene samm! Katsu seostada omavahel sooritatud tegu ja osavat võrukaela ning kohe tundub see ebatõenäolisena. Kujuta aga vilumatut ja kohe selgub, et ainult juhus oli see, mis ta hädast päästis; sest millega ei tule küll juhus toime! Armas aeg! Ta võib-olla ei suutnudki takistusi ette näha! Ja kuidas ajab veel asja! Võtab kümne- ja kahekümnerublaseid esemeid, topib nendega taskud täis, sorib vanaeide kasti kallal, narudes, aga kummutis, ülemises sahtlis, karbis, leiti ainult sularaha umbes poolteist tuhat, paberid veel peale selle! Puhtaks röövida ei osanud, oskas ainult tappa! Esimene samm, ütlen ma, esimene samm; kaotas pea! Ja lipsas välja mitte kavatsetult, vaid juhuse tõttu!»

«See käib nähtavasti ametnikulesest vanaeide hiljutise tapmise kohta?» segas Pjotr Petrovitš end jutu hulka, pöördudes Zossimovi poole, kuna ta ise juba kübarat ja kindaid käes hoides seisis ja enne minekut veel mõne targa sõna tahtis pillata. Nähtavasti muretses ta hea mulje eest ja auahnus sai võitu mõistlikkusest.

«Jah. Olete juba kuulnud?»

«Muidugi, naabruses…»

«Teate ehk üksikasju?»

«Ei või just öelda; kuid mind huvitab see teine asjaolu, nii-öelda kogu see küsimus. Ma ei räägi enam sellest, et viimase viie aasta jooksul kuritööd alamates kihtides on kasvanud; ei räägi ka sagedastest röövimistest ja põletamistest; kõige imelikum tundub mulle see, et kuritööd kasvavad ka kõrgemais kihtides, nii-öelda paralleelselt. Ma kuulsin, et kuskil on endine üliõpilane maanteel posti puhtaks röövinud; teises kohas on seltskondliku positsiooni poolest silmapaistvad isikud valeraha valmistanud; Moskvas püüti terve salkkond inimesi kinni, kes võltsisid viimase laenuloterii võidupileteid – ja üks peaosanikest oli üldajaloo lektor; välismaal tapeti meie sekretär, põhjuseks oli raha ja mõistatuslikud asjaolud… Ja kui nüüd ka see liigkasuvõtja vanaeit on mõne kõrgema seltskonnaliikme poolt tapetud, sest ega siis ometi harimata inimesed kuldasju pandiks vii, siis millega küll seletada seda meie ühiskonna tsiviliseeritud osa üleannetust?»

«Majanduslikke muutusi on palju…» tähendas Zossimov.

«Millega seletada?» haaras Razumihhin sõnast kinni. «Just juurdunud ebaasjalikkusega võikski seda seletada.»

«See tähendab – kuidas?»

«Mis vastas Moskvas teie lektor küsimusele, miks ta laenuloterii pileteid võltsis: «Kõik rikastuvad igasugusel viisil, ka mina tahtsin ruttu rikkaks saada.» Tema täpseid sõnu ma ei mäleta, kuid mõte oli, et – teiste kulul, kiiremini ja ilma vaeva nägemata. On harjutud elama, et kõik valmis oleks, on harjutud teiste karkudega käima, nämmi sööma. Noh, jõuab kätte see õige tund, siis selgub kõiges, mis ta tegelikult on…»

«Kuid siiski, kõlblus? Ja nii-öelda juhtnöörid…»

«Mille üle te siin muretsete?» rääkis Raskolnikov ootamatult vahele. «Teie oma teooria järgi tuleb ju nõnda välja!»

«Kuidas siis minu teooria järgi?»

«Aga järeldage ometi sellest, mis te ennist jutlustasite, ning tulebki välja, et inimesi võib tappa…»

«Jumal hoidku!» hüüdis Lužin.

«Ei, see pole nõnda!» tähendas Zossimov.

Raskolnikov lamas kahvatuna, ta ülemine huul tõmbles ja ta hingas raskesti.

«Kõigeks on oma mõõt,» jätkas Lužin kõrgilt, «majanduslik idee pole veel tapmisele kutsumine ja kui ainult oletada…»

«On see tõsi, et teie,» rääkis äkki jälle Raskolnikov vahele vihast väriseval häälel, milles kõlas nagu rõõm, et saab teist solvata, «on see tõsi, et teie ütlesite oma mõrsjale… samal ajal, kui te tema nõusoleku saite, et teie olevat kõige rõõmsam sellepärast… et ta on kerjus… sest tulusam olevat naist võtta puruvaesusest, et tema üle valitseda… ja temale ette heita, teie olevat ta heategudega üle külvanud…?»

«Armuline härra!» hüüdis Lužin vihaselt ja ärritatult, punastades ja kohmetudes. «Armuline härra… nõnda minu mõtet moonutada! Vabandage, kuid ma pean teile ütlema, et kuulujuttudel, mis on teie kõrva jõudnud või õigemini – teie kõrva kantud, pole aruka põhjuse varjugi, ja mina… aiman, kes… ühe sõnaga… see nool…

ühe sõnaga, teie ema… Ilma selletagi paistis mulle, et kõigi tema kõrgete omaduste olemasolu juures on ta mõtetel pisut vaimustatud ja romantiline varjund… Kuid ometi olin ma tuhat versta eemal oletamisest, et tema võiks asja oma fantaasiaga nii moonutatult mõista ja esitada… Ja lõpuks… Lõpuks…»

«Teate mis?» karjus Raskolnikov end padjal üles ajades ja Lužinile läbitungival, välkuval pilgul otseteed silma vahtides. «Teate mis?»

«Aga mis siis?» Lužin peatus ja ootas solvunud ning väljakutsuva näoga. Vaikimine kestis mõne sekundi.

«Aga seda, et kui teie veel kord… julgete ainukese sõnaga… minu ema puudutada… siis saadan ma teid trepist kukerpalli alla!»

«Mis sinuga lahti on?» hüüdis Razumihhin.

«Aa, või nii!» Lužin kahvatas ja hammustas huult. «Kuulge, härra,» jätkas ta aeglaselt ja suurivaevu end tagasi hoides, kuid ikkagi hingeldades, «juba ennist, esimesel pilgul, aimasin ma teie vaenulikkust, kuid jäin meelega siia, et rohkem teada saada. Nii mõndagi oleksin võinud haigele ja sugulasele andeks anda, kuid nüüd… teile… ei kunagi…»

«Ma pole haige!» karjus Raskolnikov.

«Seda enam!»

«Kasige kuradile!»

Ent Lužin läks juba isegi välja, ilma et oleks oma lauset lõpetanud; jällegi puges ta laua ja tooli vahelt läbi; kuid nüüd tõusis Razumihhin püsti, et teda minna lasta. Ilma et kellegi peale oleks vaadanud, ka Zossimovi poole mitte, kes juba ammugi talle peaga märku andis, et ta haige rahule jätaks, lahkus Lužin toast, kuna ta kummargil uksest välja astudes oma kübarat ettevaatlikult õla kõrgusel hoidis. Ja isegi tema selja kõverduses oleks nagu sel silmapilgul avaldunud, et ta viib endaga siit kaasa hirmsa haavumuse.

«Kuidas võib, kuidas võib ometi nõnda!» lausus Razumihhin murelikult pead vangutades.

«Jätke mind, jätke mind kõik rahule!» hüüdis Raskolnikov hullustuses. «Kas te mind tõesti lõpuks ometi rahule ei jäta, piinajad! Ma ei karda teid! Ma ei karda kedagi, mitte kedagi ei karda ma nüüd. Minge ära! Ma tahan üksi olla, üksi, üksi, üksi!»

«Lähme!» ütles Zossimov Razumihhinile peaga märku andes.

«Jumal hoidku, kas võib teda siis nõnda jätta.»

«Lähme!» kordas Zossimov kindlalt ja astus välja. Razumihhin mõtles pisut ja tõttas siis talle järele.

«Oleks võinud halvemini minna, kui me teda poleks kuulanud,» ütles Zossimov juba trepil. «Ärritada ei tohi…»

«Mis temaga küll on?»

«Kui saaks talle kuidagi soodsa tõuke anda, seda oleks vaja! Ennist ta nii ärritus… Tead, tal on midagi peas! Midagi liikumatut, rõhuvat… Seda kardan ma väga; kindlasti!»

«Võib-olla see härra, Pjotr Petrovitš! Jutust paistis, et ta naib tema õe ja et Rodja on just enne haigust selle kohta kirja saanud…»

«Jah, kurat tõi ta täna siia; võimalik, et ajas kõik nurja. Kas panid tähele, et ta kõige vastu ükskõikne on, kõige peale vaikib, välja arvatud üks punkt, mispuhul ta endast välja läheb: see on see tapmine…»

«Jah, jah!» oli Razumihhin nõus. «Ma panin seda väga hästi tähele. Tunneb huvi, kardab. Sel päeval, kui ta haigeks jäi, hirmutati teda tugevasti politseijaoskonnas ja ta langes minestusse.»

«Õhtul räägi mulle sellest lähemalt ja siis ma ütlen sulle midagi. Ta huvitab mind väga! Poole tunni pärast tulen vaatama… Muide, põletikku ei tule.»

«Tänan sind! Mina ootan seni Pašenka juures ja hoian tal Nastasja kaudu silma peal…»

Üksi jäänud, vaatas Raskolnikov kärsitult ja tusaselt Nastasjat, kuid too viivitas äraminekuga.

«Kas teed jood nüüd?» küsis teenija.

«Pärastpoole! Tahan magada! Jäta mind üksi…»

Kramplikult pöördus ta seina poole; Nastasja lahkus toast.