Kuritöö ja karistus/Teine osa/VI

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
V
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
VII

VI

Niipea kui Nastasja oli välja läinud, tõusis Raskolnikov üles, pani ukse haaki, tegi Razumihhini toodud ja pärast uuesti kinniseotud kompsu lahti ja hakkas end riidesse panema. Imelik: näis, nagu oleks ta äkki päris rahulikuks muutunud; ei olnud enam totrat jampsimist nagu ennist ega ka kabuhirmu, nagu kogu viimane aeg. See oli mingisuguse imeliku ja äkilise rahu esimene silmapilk. Raskolnikovi liigutused olid täpsed ja selged, nendes ilmnes kindel tahe. «Veel täna, veel täna…!» pomises ta endamisi. Ometi mõistis ta, et ta on alles nõrk, kuid väga tugev hingeline pingutus, mis oli juba rahunenud ja muutunud kinnisideeks, andis talle jõudu ja usku iseendasse; pealegi lootis ta, et ta tänaval maha ei kuku. Kui ta oli täiesti riides, üleni uutes rõivastes, heitis ta pilgu laual olevale rahale, mõtles pisut ja pani selle taskusse. Raha oli kakskümmend viis rubla. Ta võttis ära ka kõik vaskviielised, mis Razumihhin oli rõivastele kulutatud kümnest rublast tagasi toonud. Siis võttis ta tasakesi uksel haagi eest, läks toast välja, astus mööda treppi alla ja heitis pilgu pärani lahtiseisvast köögiuksest sisse: Nastasja seisis seljaga tema poole ja puhus kummargil olles perenaise samovari. Ta ei kuulnud midagi. Ja kes võiski oletada, et haige ära läheks? Minut hiljem oli ta juba tänaval.

Oli kella kaheksa paiku; päike oli loojumas. Õhk oli endiselt lämmatav; kuid ahnelt hingas ta seda haisvat, tolmust ja linna mürgitatud õhku. Pea kippus tal pisut ringi käima; mingisugune kummaline energia lõi äkki tema palavikulistes silmades ja tema kõhnas kahvatukollases näos helkima. Ta ei teadnud ega mõelnud, kuhu minna, ta teadis ainult üht: «Et see kõik on vaja veel täna lõpetada, ühekorraga, otsekohe; et ta muidu koju tagasi ei lähe, sest ta ei taha nõnda elada.» Kuidas lõpetada? Millega lõpetada? Sellest polnud tal vähimatki aimu ega tahtmist sellest mõeldagi. Ta tõrjus mõtet eemale: mõte piinas teda. Ta ainult tundis ja teadis, et oleks vaja kõik muuta, nii või teisiti, «ükskõik kuidas», kordas ta meeleheitliku ja tardunud eneseusalduse ning kindlusega.

Vana harjumuse tõttu oma endiste jalutuskäikude harilikul rajal, pöördus ta otseteed Heinaturu poole. Enne sinnajõudmist nägi ta Heinaturu lähedal tänaval pudukaupluse ees seismas noort mustajuukselist leierkastimeest, kes väntas mingisugust väga tundelist romanssi. Leierkastimees saatis oma mänguriistal enda kõrval kõnniteel seisvat umbes viieteistkümneaastast tütarlast, kes oli preilina riietatud – krinoliinis ja peleriinis, kindad käes ja tulekarva sulega õlgkübar peas; kõik need olid vanad ja kulunud. Tütarlaps laulis väriseva, kuid kaunis meeldiva ja tugeva tänavahäälega romanssi, oodates pudukauplusest paarikopikalist annetist. Raskolnikov jäi ühes paari teise kuulajaga seisma, kuulas, võttis taskust viiekopikalise ja pistis tütarlapsele pihku. See katkestas äkki laulmise kõige kõrgemal ja tundelisemal noodil, nagu oleks hääl ära lõigatud, hüüdis teravalt leierkastimehele: «Aitab!» ja mõlemad astusid edasi järgmise poe juurde.

«Kas teile meeldib kuulata, kui tänaval lauldakse?» pöördus Raskolnikov äkki ühe juba aastates möödamineja poole, kes tema kõrval leierkastimehe juures seisis, välimuse poolest mõni päevavaras. See vaatas talle kummalisel pilgul otsa ja näis olevat väga imestunud. «Mulle meeldib,» jätkas Raskolnikov, kuid niisugusel näoilmel, nagu poleks jutt sugugi tänavalaulust, «mulle meeldib, kui leierkasti saatel lauldakse külmal, pimedal ja rõskel sügisõhtul, just nimelt rõskel, kui kõigil möödaminejail on rohekaskahvatud ja haiged näod; või veel parem – kui sajab lumelörtsi, teate, kui pole tuult ja lumi langeb otse alla. Läbi lume aga vilguvad gaasilaternad…»

«Ei tea… Vabandage…» pomises isand, keda kohutasid Raskolnikovi küsimus ja imelik nägu, ning ta läks teisele poole tänavat.

Raskolnikov astus otse edasi ja jõudis Heinaturu sellele nurgale, kus kauplesid need mees ja naine, kes tol korral Lizavetaga kõnelesid; kuid täna ei olnud neid seal. Paika ära tundes jäi ta seisma, vaatas ringi ja pöördus noormehe poole, kes kandis punast särki ja haigutas jahukaupluse uksel.

«Siin nurgal kaupleb ju üks mees ühes oma naisega, mis?»

«Igasugused kauplevad siin,» vastas noormees, mõõtes Raskolnikovi kõrgil pilgul.

«Kuidas ta nimi on?»

«Nagu ristiti, nõnda ka on.»

«Oled ehk sinagi zaraiskilane? Missugusest kubermangust?»

Noormees heitis uuesti pilgu Raskolnikovile.

«Meil, teie hiilgus, pole kubermang, vaid kreis, kuid reisis vend, mina aga istusin kodus, nõnda siis ei teagi… Andke juba suuremeelselt andeks, teie hiilgus.»

«On see söögimaja, seal ülal?»

«See on trahter, on piljardki; leiduvad isegi printsessid… Lilulii!»

Raskolnikov läks üle väljaku. Nurgal seisis tihe rahvasumm, kõik lihtrahvas. Ta puges kõige tihedamasse summa ja silmitses nägusid. Tal oli millegipärast tung kõigiga juttu teha. Kuid keegi ei pööranud temale mingit tähelepanu, vaid vestlesid kõik omavahel, jagunedes väikestesse salkadesse. Raskolnikov seisatas nagu arupidavalt ja läks siis mööda kõnniteed paremale poole, V. suunas. Läinud üle väljaku, sattus ta põiktänavasse…

Juba varemaltki oli ta tihtilugu sellest lühikesest põiktänavast läbi läinud, mis teeb käänaku ja viib Sadovajale välja. Viimasel ajal, kui kõik kippus jälgiks minema, kiskus teda mingisugune imelik jõud siia hulkuma, et oleks veelgi jälgim. Praegu aga läks ta ilma midagi mõtlemata. Siin on suur maja, kus asuvad ainult kõrtsid ning muud söögi- ja joogikohad; sealt jooksis naisterahvaid välja, kes olid nõnda riietatud, nagu liigutakse harilikult naabruses – paljapäi ja ainult kleidiväel. Paaris kohas olid nad kõnniteel summas koos, peaasjalikult seal, kust pääses paariastmelist treppi mööda keldrikorrusele mitmesugustesse lõbustusasutustesse. Ühest neist kostis sel silmapilgul kola ja müra tervele tänavale, plõnnitati kitarri, lauldi ja oldi väga lõbusad. Suur hulk naisterahvaid tungles ukse juures; mõned istusid trepiastmeil, teised kõnniteel, kolmandad seisid ja vestlesid. Nende lähedal sõiduteel tuikus joobnud soldat, pabeross hambus ja vali sõim suus; nähtavasti tahtis ta kuhugi sisse minna, kuid oli unustanud, kuhu nimelt. Üks kaltsakas sõimles teise omasugusega ja keegi purujoobnu vedeles keset tänavat maas. Raskolnikov seisatas suure naistesalga juures. Nad rääkisid kähisevail häälil; kõik olid sitskleitides, sikunahast kingades ja paljapäi. Mõned olid üle neljakümne, kuid oli ka seitsmeteistkümneaastasi, peaaegu kõigil silmad siniseks pekstud.

Millegipärast huvitasid Raskolnikovi laulmine ja kogu see kola ja müra seal all… Oli kuulda, kuidas keset naerulaginat ja kiljumist, peene kurguhäälega lauldud viisi ja kitarri saatel keegi meeleheitlikult tantsida vihtus, kontsadega takti tagudes. Teraselt, süngelt ja mõtlikult kuulas Raskolnikov, kummardudes sissekäigu juures ja vahtides uudishimulikult kõnniteelt alla kotta.

«Ah mu kallis valvur kena,
ära peksa mind sa täna!»

kõõrutas laulja peenike hääl. Raskolnikovil oli suur himu kuulata, mida lauldakse, nagu oleks selles kogu asi.

«Kui astuks õige sisse,» mõtles ta. «Lagistavad naerda! Purjus. Aga mis siis, kui õige ise ka purju juua?»

«Ehk astuksite sisse, armuline härra?» küsis üks naisterahvas kaunis peenel ja mitte päris kähiseval häälel. Ta oli noor ja mitte vastik – üks hulga seast.

«Kae kenakest!» vastas Raskolnikov end sirgu ajades ja ütlejat silmitsedes.

Neiu naeratas; meelitus meeldis talle väga.

«Teie ise olete ka ülikena,» ütles ta.

«Kui kõhn!» tähendas keegi teine naine bassihäälega. «Olete haigemajast tulnud või?»

«Näivad kui kindrali tütred, aga kõigil nösininad,» pistis äkki vahele keegi lõbusas tujus mees, kes parajasti juurde astus, kuuehõlmad lahti ja nägu kavalalt naerul. «On alles lõbu!»

«Oled tulnud, siis mine mööda!»

«Lähen! Mesimagus!»

Ja mees läks ülepeakaela alla.

Raskolnikov liikus edasi.

«Kuulge, härra!» hüüdis neiu talle järele.

«Mis on?»

Neiu kohmetus.

«Armuline härra, ma olen alati valmis rõõmuga teie seltsis elutunde jagama, aga praegu ei leia ma teie juures kuidagi julgust. Kena kavaler, kinkige mulle kuus kopikat märjukese jaoks.»

Raskolnikov võttis taskust, mis pihku hakkas: kolm viielist.

«Ah, kui helde isand!»

«Mis su nimi on?»

«Küsige Duklidat.»

«Ei tõepoolest, mis see siis on?» tähendas äkki keegi naiste hulgast, vangutades Duklida poole pead. «Mina küll ei mõista, kuidas võib nõnda paluda! Ma langeksin juba ainult häbi pärast maa alla…»

Raskolnikov vaatas uudishimulikult rääkijat. See oli rõugearmilise näoga tüdruk, aastat kolmkümmend vana, üleni siniseid laike täis, ülahuul pondunud. Ta rääkis rahulikult ja tõsiselt, mõistes teise tegu hukka.

«Kust küll,» mõtles Raskolnikov edasi minnes, «kust küll ma lugesin surmamõistetust, kes tund aega enne surma räägib või mõtleb, et kui temal tuleks elada kuskil kõrgel kaljul, nii kitsal pinnal, et ruumi leiduks ainult kahele jalale, kuna aga ümberringi oleksid kuristikud, ookean, igavene pimedus, igavene üksindus ja igavene torm, – ja kui selline olukord kestaks kogu elu, tuhat aastat, terve igavik, – siis oleks ikkagi parem nõnda elada kui kohe surra! Ainult elada, elada, elada! Ükskõik kuidas elada, ainult – elada! Missugune tõde! Issand, missugune tõde! Inimene on alatu!… Ja alatu on see, kes teda sellepärast alatuks nimetab,» lisas ta veidi aja pärast juurde.

Ta jõudis teise tänavasse. «Aa! «Kristallpalee»! Razumihhin rääkis ennist «Kristallpaleest». Kuid mida tahtsin siis mina? Ah jaa, lugeda!… Zossimov ütles, et tema on ajalehest lugenud…»

«Kas lehti on?» küsis ta väga ruumikasse ja isegi puhtasse trahterisse astudes, kus oli mitu tuba, kõik aga kaunis tühjad. Paar inimest jõid teed ja ühes kaugemas toas istus grupp mehi, vist neljakesi, juues vahuviina. Raskolnikovile näis, et nende seas on ka Zametov. Siiski, kauguse tõttu ei seletanud ta silmad hästi.

«Olgu!» mõtles ta.

«Viina soovite?» küsis kelner.

«Anna teed. Ja too mulle lehti, vanu, nii viis päeva tagasi, järgemööda, ja ma annan sulle jootraha.»

«Kuulan. Siin on tänased. Soovite ka viina?»

Ilmusid vanad ajalehed ja tee. Raskolnikov istus ja hakkas otsima: «Izler… Izler… Atsteegid… Atsteegid… Izler… Bartola… Massimo… Atsteegid… Izler… Ptüi, kurat! Aa-a! Õnnetused ja kuritööd: kukkus trepist alla… viin ajas inimese põhja… tulekahju Liival… tulekahju Peterburi poolel… veel tulekahju Peterburi poolel… Izler… Izler… Izler… Izler… Massimo… Ah näe…»

Viimaks ometi ta leidis, mida otsis, ja hakkas lugema; read karglesid tal silmade ees, kuid ometi luges ta terve «teate» läbi ja hakkas ahnelt otsima uusi andmeid hilisemais numbreis. Ajalehti sirvides ta käed värisesid kärsitusest. Äkki istus keegi tema kõrvale laua äärde. Ta tõstis silmad – Zametov, sama Zametov ja samal kujul nagu tolgi korral, sõrmustega, kettidega, lauk mustades võitud juustes; tal oli seljas elegantne vest ja pisut kulunud kuub ning võidunud pesu. Ta oli lõbus, vähemalt naeratas ta väga rõõmsalt ja heasüdamlikult. Tema tõmmu nägu pisut punetas joodud vahuveinist.

«Kuidas? Teie siin?» alustas ta kaheldes ja niisugusel toonil, nagu oleksid nad terve igaviku tuttavad. «Alles eile rääkis mulle Razumihhin, et te olete ikka veel meelemärkuseta. Kui imelik! Aga mina käisin teil…»

Raskolnikov teadis, et Zametov tema juurde tuleb. Ta pani ajalehed kõrvale ja pöördus Zametovi poole. Ta huulil oli muie ja selles väljendus mingisugune uus, närviline kärsitus.

«Seda ma tean, et käisite,» vastas ta, «kuulsin. Otsisite sokki… Aga Razumihhin on teie pärast otse arust ära, räägib, et olete temaga Laviza Ivanovna juures käinud, kelle eest te tol korral nii muretsesite, porutšik Püssirohule silma pilgutasite, kuna aga tema sellest kuidagi aru ei saanud, mäletate? Mis arusaamatut siin on – asi on ju selge, eks?…»

«Küll on tema alles mürgeldaja!»

«Püssirohi või?»

«Ei, teie sõber Razumihhin…»

«On teil aga hea elada, härra Zametov; kõige mõnusamatesse kohtadesse prii sissepääs! Kes teid praegu vahuviina täis kallas?»

«Meie… tipsutasime pisut… Aga juba kallas täis?!»

«Honorar! Kasutage kõike!» Raskolnikov hakkas naerma. «Pole viga, tore poiss, pole viga!» lisas ta juurde, patsutades Zametovile õlale. «Ega ma kurja pärast, «vaid täiest armastusest, hullates», nagu ütles see teine tööline, kui ta Mitkat tümitas, teate, selles vanaeide asjus.»

«Kust teie seda teate?»

«Mina võib-olla tean rohkem kui teie.»

«Kui imelik te olete… Vist veel väga haige. Asjata tulite välja…»

«Paistan ma siis teile imelikuna?»

«Jah. Mis, te loete ajalehti?»

«Ajalehti jah.»

«Palju kirjutatakse tulekahjudest.»

«Ei, ma ei loe tulekahjudest.» siin vaatas ta salapäraselt Zametovile otsa; pilkav naeratus kiskus jällegi ta huuled viltu. «Ei, mitte tulekahjudest!» jätkas ta Zametovile silma pilgutades. «Aga tunnistage ometi isegi, armas noormees, et teil on suur himu teada saada, mida ma lugesin?»

«Sugugi ei taha; küsisin niisama. Kas ei tohi küsida? Mispärast te ikka…»

«Kuulge, te olete haritud inimene, olete lugenud kirjandust, mis?»

«Ma astusin gümnaasiumi kuuendast klassist välja,» vastas Zametov teatava lugupidamisega.

«Kuuendast! Ah sind, mu värvukest! Lauguga ja sõrmustega – rikas inimene! Ptüi, kui kena poisu!» Raskolnikov hakkas närviliselt naerma – otseteed Zametovile näkku. See põrkas tagasi ja ei pannud pahaks, vaid oli väga imestunud.

«Kui imelik!» kordas Zametov väga tõsiselt. «Mulle näib, et te ikka veel jampsite.»

«Jampsin? Luiskad, värvu!… Olen nii imelik? Noh, olen ma teile huvitav, mis? Huvitav?»

«Huvitav.»

«Nõnda siis, mida ma lugesin, mida otsisin? Näete, kui palju lehti käskisin siia tuua! Kahtlane, mis?»

«Noh, öelge.»

«Kõrvad kikkis?»

«Mis kikkis nad ikka on!»

«Pärast ütlen, miks sa neid kikki ajad, nüüd aga, mu armuline, teatan teile… ei, parem: «Tunnistan üles»… Ei, mitte ka see: «Annan vastust ja teie kuulate üle» – vaat nõnda! Annan vastust, et lugesin, tundsin huvi, otsisin… uurisin…» Raskolnikov tõmbas silmad pilukile ja ootas. «Uurisin – ja selleks just tulingi siia – vanaeide, ametnikulese tapmist,» lausus ta viimaks peaaegu sosinal, lähendades oma näo sootuks Zametovi näole. Zametov vaatas talle ainiti silma, ilma et oleks ennast liigutanud või oma nägu tema näost eemaldanud. Kõige imelikumana paistis Zametovile pärast see, et neil vaikimine seekord terve minuti vältas ja et nad seekord just minut aega teineteisele silma vahtisid.

«Noh, mis siis, et lugesite?» hüüdis Zametov äkki kaheldes ja kärsituses. «Mis minul sellega asja? Mis sellest?»

«See on sama vanaeit,» jätkas Raskolnikov endise sosinaga ja ilma et oleks end Zametovi hüüde tõttu liigutanud, «seesama, kellest, nagu mäletate, jaoskonnas tol korral hakati rääkima, kuna mina minestusse langesin. Mis, kas nüüd mõistate?»

«Mis see siis on? Mis… «mõistate»?» ütles Zametov peaaegu hirmunult.

Korraga Raskolnikovi liikumatu ja tõsine nägu muutus ja äkki hakkas ta, nagu ennegi, närvilise laginaga naerma, nagu poleks tal enam sugugi jõudu ennast tagasi hoida. Ja viivuks tuli tal haruldase selgusega meelde see tundmus lähiminevikust, kus ta seisis ukse taga, kirves peos, riiv kargles ukse ees, nemad vandusid ja kippusid uksest sisse, kuna temal tahtmine tuli neile midagi hüüda, neid sõimata, neile keelt näidata ja neid osatada, naeru lagistada, lagistada, lagistada…

«Te olete kas hullumeelne või…» lausus Zametov ja jäi siis järsku vait, nagu oleks teda üllatanud mõte, mis tal äkki peast läbi käis.

«Või? Mis «või»? Noh, mis? Noh, öelge!»

«Ei midagi,» vastas Zametov pahaselt. «Lollus.»

Mõlemad vaikisid. Pärast äkilist tugevat naeruhoogu muutus Raskolnikov niisama äkki mõtlikuks ja nukraks. Ta pani küünarnuki lauale ja toetas pead. Näis, nagu oleks ta Zametovi kohaloleku sootuks unustanud. Vaikimine vältas kaunis kaua.

«Miks te teed ei joo? Jahtub ära,» ütles Zametov.

«Ah? Mis? Tee?… Minugipärast…» Raskolnikov rüüpas klaasist, pani tükikese leiba suhu ja äkki tuli tal nähtavasti Zametovit vaadates kõik meelde ning ta nagu võpatas; ta nägu omandas samal silmapilgul esialgse pilkava ilme. Ta jätkas teejoomist.

«Tänapäev on väga palju kelmusi siginenud,» ütles Zametov. «Alles hiljuti lugesin «Moskva Teatajast», et Moskvas püüti terve jõuk valerahategijaid kinni. Oli teistel midagi ühingu taolist. Võltsisid paberraha.»

«Oo, see oli juba ammugi! Seda lugesin juba kuu aega tagasi,» vastas Raskolnikov rahulikult. «Siis need on teie arvates kelmid?» lisas ta naeratades juurde.

«Mis siis muud kui kelmid?»

«Need? Need on lapsed, kollanokad, mitte aga kelmid! Tervelt poolsada inimest ühinevad selleks otstarbeks! On see võimalik? Siin on kolmestki palju ja ka siis on nii, et igaüks usaldab teist rohkem kui iseennast! Tarvitseb vaid ühel purjus peaga midagi välja lobiseda ja kõik on otsas! Kollanokad! Palkavad teised ebausaldatavaid inimesi kontorites raha vahetama: niisugune ettevõte ja iga esimest vastutulijat usaldada! Noh, ütleme, et õnnestus ka kollanokkadel, ütleme, et igaüks jõudis endale miljonikese valmis vahetada, noh, aga pärast? Kogu elu? Igaüks oleneb teisest kogu elu! Ennem võiks enda üles puua! Aga nemad ei osanud raha vahetadagi: hakkas kontoris vahetama, sai viis tuhat ja käed lõid värisema. Neli luges üle, kuid viienda võttis usu peale, ilma lugemata, et saaks rutemini taskusse ja minema! Noh, ja äratas kahtlust. Ja kõik langes ühe lolli pärast kokku! Kas võib siis nõnda?»

«Et käed värisema lõid?» rabas Zametov vahele. «Ei, see on võimalik. Ei, mina arvan päris kindlasti, et see on võimalik. Mõnikord ei kannata välja.»

«Seda?»

«Aga teie vist kannataksite? Ei, mina poleks kannatanud. Saja rubla eest niisuguse koleduse peale välja minna! Valerahaga minna – mõelge ometi, kuhu! – pangakontorisse, kus vanapagan ise ka petta ei suuda, – ei, mina oleksin segadusse sattunud! Kas teie ei oleks?»

Raskolnikovil tuli jällegi himu keelt näidata. Külmavärinad jooksid tal aeg-ajalt mööda selga.

«Mina poleks nõnda teinud,» alustas ta ääri-veeri mööda. «Mina oleksin teate kuidas vahetanud: esimese tuhande oleksin kolm, neli korda üle lugenud, sirvides iga paberit, ja siis oleksin alles teise tuhande kallale asunud; oleksin seda lugema hakanud ja oleksin lugenud kuni pooleni ja siis oleksin mingisuguse viiekümnerublalise välja tõmmanud ning vastu valgust pannud, ümber pööranud ning jällegi vastu valgust – ehk on teine vale. «Mina, teate, kardan; mu sugulane jäi hiljuti nõnda kahekümne viiest rublast ilma!» Ja oleksin siinsamas terve loo jutustanud. Aga kui kolmanda tuhandeni oleksin jõudnud: «Ei, lubage: teises tuhandes ei lugenud ma vist seitsmendat sada õigesti, kahtlen.» Oleksin kolmanda pooleli jätnud ja uuesti teise pihku haaranud, ja nõnda kõik viis! Aga niipea kui oleksin lõpetanud, siis oleksin esimesest ja viiendast tuhandest kummastki paberi välja tõmmanud ja jällegi vastu valgust pannud ning jällegi kahelnud «vahetage ümber, olge head», – ja nõnda oleksin kontoriametnikku seitse korda higistama pannud, nii et ta lõpuks poleks teadnudki, kuidas küll minust lahti saada! Kui kõik oleks olnud lõpetatud ja mina juba ukse avanud, oleksin öelnud: «Ei, vabandage, tulin veel kord tagasi, tahtsin midagi küsida, mingit seletust saada.» Nõnda oleksin mina teinud!»

«Hm, kui hirmsaid asju te räägite,» ütles Zametov naerdes. «See on ainult rääkida nõnda, aga tehes oleksite vististi komistanud. Teate, ma ütlen, minu arvates, mitte et meie kahekesi, isegi vilunud, hulljulge inimene ei võiks siin endas kindel olla. Mis seal kaugele minna – näide on siinsamas: meie jaoskonnas tapeti vanaeit ära. Nagu näib, pöörane julgus, päise päeva ajal läks kõige peale välja, ainult ime päästis ta, – kuid käed lõid ometi teisel värisema: ei osanud puhtaks röövida, ei kannatanud välja; juurdlusest on näha…»

Raskolnikov nagu haavus.

«On näha! Aga minge ja võtke ta nüüd kinni!» hüüdis ta, Zametovit kahjurõõmsalt osatades.

«Mis siis ikka, küllap võetaksegi!»

«Kes? Teie? Teie võtate kinni? Väsite taga ajades ära! Sest mis on teil peaasi: kas inimene raha kulutab või mitte? Raha enne ei olnud ja äkki hakkab välja andma, – noh, kes siis muu? Teid võib ju iga laps ninapidi vedada, kui ta aga tahab!»

«See’p see ongi, et nad kõik nõnda talitavad,» vastas Zametov, «tapab kavalasti, paneb elu kaalule, kuid pärast kohe kõrtsi ja peos. Raiskamisel võetaksegi nad kinni. Kõik pole ometi nii kavalad kui teie. Teie muidugi kõrtsi ei läheks, iseenesestki mõista?»

Raskolnikov kortsutas kulmu ja vaatas tungivalt Zametovile otsa.

«Te nähtavasti olete juba maigu suhu saanud ja tahaksite teada, kuidas ma ka siin oleksin talitanud?» küsis ta pahaselt.

«Tahaksin küll,» vastas Zametov kindlalt ja tõsiselt. Ta hakkas kõnelema ja teisele otsa vaatama kuidagi juba liiga tõsiselt.

«Väga?»

«Väga!»

«Hea küll. Mina oleksin nõnda talitanud,» lausus Raskolnikov ja lähendas jällegi äkki oma näo Zametovi omale, vaatas talle tungivalt silma ja rääkis sosinal, nii et too seekord isegi võpatas.

«Mina oleksin, teate kuidas teinud: mina oleksin võtnud raha ja asjad ja niipea kui sealt oleksin tulnud, kohe, enne kuhugi sisse astumata, oleksin läinud kuhugi kõrvalisse paika, kus on ainult aiad ning pole inimhingegi, kuhugi juurviljaaeda või mõnesse selletaolisse kohta. Juba varemini oleksin seal lähedal kuskil hoovinurgas, aia ääres valmis vaadanud mõne kivi, nii puudase või poolteisese, mis veel majaehitamisest saadik sinna jäänud ja nüüd seisab; kergitaksin selle kivi üles, – tema all peab ju auk olema, – ja sinna auku paneksingi raha ja asjad. Paneksin sinna ja kivi peale, just niisama kui ennegi, tallaksin jalaga kinni ja läheksin oma teed. Ja ei puudutaks aasta, kaks, kolm aastat ei puudutaks, – noh, ja otsige! Oli ja läinud!»

«Te olete hull,» ütles ka Zametov peaaegu sosinal ja nihkus järsku millegipärast Raskolnikovist eemale. Sel lõid silmad välkuma; ta läks näost väga kahvatuks; ta ülemine huul lõi värisema ja võdises. Ta kummardus Zametovile võimalikult lähedale ja hakkas huuli liigutama, ilma midagi ütlemata; nõnda kestis see umbes pool minutit; tema teadis, mis ta tegi, aga ei suutnud end tagasi hoida. Hirmus sõna kargles tema huulil nagu tookord riiv uksel: just praegu on teine pudenemas; just praegu tahaks pillata, just praegu välja rääkida!

«Aga mis siis, kui mina see olingi, kes vanaeide ja Lizaveta tappis?» lausus ta äkki ja – tuli meelemõistusele.

Zametov vaatas talle metsikul pilgul otsa ja läks näost valgeks kui laudlina. Naeratus kiskus ta näo viltu.

«On see siis võimalik?» lausus ta vaevukuuldavalt.

Raskolnikov heitis talle tigeda pilgu.

«Tunnistage, et te juba uskusite?… Eks? Eks ju?»

«Sugugi mitte! Ma ei usu praegu rohkem kui kunagi varem!» hüüdis Zametov ruttu.

«Sisse kukkusid! Ometi viimaks! Värvuke on peos! Tähendab, enne uskusite siis, kui te nüüd «ei usu rohkem kui kunagi varem»?»

«Ei sugugi mitte!» hüüdis Zametov ilmse hämminguga. «Selleks te siis hirmutasitegi mind, et sinnamaale viia?»

«Siis teie ei usu? Aga millest te tol korral rääkima hakkasite, kui ma jaoskonnast välja tulin? Milleks porutšik Püssirohi mind pärast minestust üle kuulas? Kuule, sina!» hüüdis ta kelnerile, tõusis toolilt ja võttis mütsi. «Palju mul tuleb?»

«Kõigega kokku kolmkümmend kopikat,» vastas kelner juurde joostes.

«Siin on sulle kakskümmend kopikat veel viinarahaks. Näe, kui palju raha!» sirutas ta oma väriseva käe koos paberrahaga Zametovi poole, punased, sinised, kakskümmend viis rubla. «Kust? Aga kust ilmusid uued riided? Te ju teate, kopikatki ei olnud? Perenaise olete muidugi juba üle kuulanud?… Noh, aitab! Assez causé![1] Nägemiseni… kõige meelepärasema jällenägemiseni.»

Värisedes mingisuguse metsiku hüsteerilise tundmuse tõttu, astus ta välja – süngena ja väga väsinuna, kuid selles tundmuses oli osa väljakannatamatut naudingut. Ta nägu oli moondunud nagu pärast mõnd tõvehoogu. Väsimus kasvas kiiresti. Pärast esimest ärritust oli ta tundnud jõu juurdevoolu, mis aga samuti ruttu vaibus, niipea kui tundmus nõrgenes.

Zametov aga, kes jäi üksi, istus veel kaua samal paigal mõttes. Ootamatult pööras Raskolnikov kõik tema mõtted teatud punkti kohta pahupidi ja tema arvamus omandas lõpliku vormi.

«Ilja Petrovitš on puupea!» otsustas ta lõplikult.

Niipea kui Raskolnikov välisukse avas, põrkas ta trepil äkki Razumihhiniga kokku. Kumbki ei pannud isegi sammu maa pealt teineteist tähele, nii et nad peaaegu kokku põrkasid. Natuke aega mõõtsid nad teineteist pilkudega. Razumihhin oli väga imestunud, kuid äkki välgatas viha, päris tõeline viha välgatas ähvardavalt tema silmis.

«Või siin oled sa!» hüüdis ta täiest kõrist. «Asemelt jooksid ära! Aga mina otsisin sohva altki! Mindi isegi pööningule vaatama! Nastasja pidi sinu pärast peaaegu naha peale saama… Aga tema on siin! Rodjake! Mis see tähendab? Räägi tõtt! Tunnista üles! Kas kuuled!»

«See tähendab, et mul on teist surmani villand ja ma tahan üksi olla,» vastas Raskolnikov rahulikult.

«Üksi? Kui veel ei suuda käiagi, kui nägu alles kahvatu nagu lõuend ja hingeldad! Loll!… Mis sa tegid «Kristallpalees»? Tunnista üles jalamaid!»

«Lase mind minna!» ütles Raskolnikov ja tahtis mööda minna. See ajas juba Razumihhini hinge täis: tugevasti haaras ta Raskolnikovil õlast kinni.

«Sind minna lasta? Sina julged öelda «lase mind minna»? Tead sa, mis ma sinuga praegu teen? Võtan kinni, seon kimpu ja viin kaenla all koju, luku taha!»

«Kuule, Razumihhin,» lausus Raskolnikov tasa ja nähtavasti üsna rahulikult, «kas sa siis tõesti ei näe, et ma sinu heategusid ei taha? Ja mis lõbu see sulle pakub head teha neile, kes selle peale… sülgavad? Lõpuks, neile, kel seda raske on välja kannatada? Noh, milleks sa mind üles otsisid, kui ma alles haigeks jäin? Võib-olla oleksin ma heameelega surnud! Noh, kas tõesti pole ma täna veel küllalt näidanud, et sa mind piinad, et sa mind… oled ära tüüdanud! On ka inimesel himu teist piinata! Usu mind, see häirib tõsiselt minu tervekssaamist, sest see ärritab mind vahetpidamata! Eile läks ju Zossimov minema, et mind mitte ärritada. Jäta ka sina mind, jumala pärast, rahule! Ja mis õigusega sa mind väevõimuga kinni hoiad? Kas sa tõesti ei näe, et ma olen praegu täie aru juures, kui räägin? Mismoodi, ütle mulle, mismoodi peaksin ma sind lõppude lõpuks paluma, et sa mind rahule jätaksid ja heategemise lõpetaksid? Las ma olla tänamatu ja alatu, ainult jäta mind rahule, jumala pärast, jätke rahule! Jätke ometi! Jätke!»

Ta alustas rahulikult, juba ette rõõmu tundes kogu selle viha üle, mis ta mõtles välja valada, kuid lõpetas hullustuses ja hingeldades nagu ennist Lužiniga.

Razumihhin seisis veidi aega arupidavalt ja laskis siis sõbra käe lahti.

«Käi kuradile!» ütles ta tasa ja pooleldi mõtlikult. «Pea kinni!» möirgas ta äkki, kui Raskolnikov kavatses paigast liikuda. «Kuula mind! Ütlen sulle, et teie kõik, kuni viimseni, olete – lobisejad ja hooplejad! Tuleb teil ette raskus – kohe käite ringi nagu munas kana! Ka siin näppate võõrastelt autoritelt. Teis pole iseseisva elu märkigi! Olete tehtud spermatseedi salvist ja vere asemel on teil petipiim! Ma ei usu teist kedagi! Alati on teil esimene asi – mitte inimese moodi olla. Ära mine!» hüüdis ta kahekordse raevuga, kui ta nägi, et Raskolnikov jällegi kavatseb ära minna. «Kuula lõpuni! Sa tead, täna tullakse minu juurde uut korterit sisse õnnistama, võib-olla ongi juba teised tulnud, jooksin ise viivuks siia, onu aga jätsin sinna tulijaid vastu võtma. Niisiis, kui sa poleks lollpea, nurjatu lollpea, täistopitud lollpea, tõlge võõrkeelsest… kuuled, Rodja, tunnistan, sina oled nutikas, kuid lollpea! – niisiis, kui sa ei oleks lollpea, siis astuksid täna parem minu poole sisse, õhtut viitma, kui et asjata saapaid kulutad. Oled kord välja tulnud, siis pole enam midagi parata! Ma tooksin sulle pehme tugitooli, pererahval on… Tee, seltskond… Kui ei taha – siis panen su kušetile pikali, – lamad ikkagi meie keskel… Ka Zossimov lubas tulla. Noh, kas tuled?»

«Ei!»

«Luiskad!» karjus Razumihhin kärsitult. «Kust sa tead? Sa ei või enda eest vastutada! Ja pealegi ei saa sa sellest midagi aru… Olen tuhat korda nõnda inimeste peale süljanud ja jooksin jälle tagasi… hakkab häbi – ja lähed inimese juurde tagasi! Pea siis meeles – Potšinkovi maja, kolmas korrus…»

«Nõnda lasete end, härra Razumihhin, viimaks kellegi poolt läbigi peksta, et aga heategevusest mõnu tunda.»

«Keda? Mind? Ainuüksi selle mõtte eest keeran nina peast! Potšinkovi maja number nelikümmend seitse, ametnik Babuškini korter…»

«Ei tule, Razumihhin!» Raskolnikov pöördus ümber ja läks.

«Vean kihla, et tuled!» hüüdis Razumihhin talle järele, «Muidu… muidu ei taha ma enam sind tunda! Oota, kuule, kas Zametov on seal?»

«On küll seal.»

«Nägid teda?»

«Nägin.»

«Ja rääkisid temaga?»

«Rääkisin.»

«Millest te rääkisite? Ah kurat võtku sind! Minugipärast, ära ütle! Potšinkovi nelikümmend seitse, Babuškin, pea meeles.»

Raskolnikov läks Sadovajani ja pöördus nurga taha. Razumihhin vaatas talle mõtlikuks muutudes järele. Viimaks lõi käega ja astus majja sisse, kuid peatus keset treppi.

«Kuradi päralt!» jätkas ta peaaegu kuuldavalt «Räägib arukalt, aga muidu nagu… Ka mina olen ju lollpea! Kas siis hullumeelsed arukalt ei räägi? Zossimov, nagu näib, seda just kardabki!…» Ta lõi sõrmega endale otsaette. «Aga mis siis, kui… noh, kuidas teda nüüd üksinda lasta? Uputab äkki enda ära… Oh läksin omadega rappa! Ei tohi!» Ja ta jooksis Raskolnikovi taga ajama, kuid see oli nagu tina tuhka kadunud. Ta sülgas ja läks kiiresti «Kristallpaleesse» tagasi, Zametovilt rutem järele kuulama.

Raskolnikov läks otseteed -i sillale, jäi keskele käsipuude juurde seisma, toetus küünarnukkidele ja hakkas vaatama kaugusse. Pärast Razumihhiniga jumalagajätmist kadus tal jõud seevõrra, et suutis vaid suurivaevu siiamaani tulla. Tal oli himu kuhugi istuda või maha heita, kas või tänavale. Vee kohale kummardudes vaatas ta masinlikult loojangu viimast, roosat helki ja tihenevas videvikus mustendavat majade rida; vasemal kaldal paistis katuse all üksik kauge aken, mis silmapilguks sinnasattunud viimasest päikesekiirest leegina loitma lõi. Ta vaatas mustendavasse kanalivette, ja süvenes nähtavasti selle vaatlemisse. Viimaks hakkasid tema silme ees keerlema mingisugused punased ringid, majad kadusid, möödaminejad, kaldad, kalessid – kõik hakkas keerlema ja ümberringi tantsima. Äkki ta võpatas ja võib-olla pääses minestusest üksnes võika ja inetu nägemuse tõttu. Raskolnikov tundis, et keegi jäi tema kõrvale paremale poole seisma; ta vaatas – ja nägi pikka kasvu naisterahvast, kellel oli rätik peas, kollane pikergune ärajoodud nägu ja punakad aukus silmad. Naine vahtis Raskolnikovile otse silma, kuid nähtavasti ei näinud ta midagi ega suutnud üht asja teisest eraldada. Äkki toetas ta parema käe küünarnuki käsipuule, tõstis parema jala üle käsipuu, seejärel ka vasema, ja hüppas kanalisse. Mudane vesi lõi lainetama ja neelas silmapilguks oma ohvri, kuid üürikese aja pärast kerkis uppuja pinnale ja ujus veevoolus allapoole, pea ja jalad vees, selg ülespoole, kehast eemale hoidev ja õhku täis seelik padjana vee peal.

«Uppunud! Uppunud!» karjusid kümned hääled; inimesed jooksid kokku, mõlemad kaldapealsed said pealtvaatajaid täis; sillale, Raskolnikovi ümber, kogunes rahvasumm, teda tagant lükates ja surudes.

«Heldeke, see on ju meie Afrossinjake!» kostis kusagilt lähedalt kaeblik naisehääl. «Jumala pärast, päästke! Kallid inimesed, tõmmake välja!»

«Lootsikut! Lootsikut!» karjuti rahva seast.

Kuid lootsikut polnud enam vaja: politseinik jooksis mööda trepiastmeid alla vee juurde, heitis sineli seljast, saapad jalast ja kargas vette. Tööd oli vähe: vesi viis uppunu paari sammu kauguselt trepiastmeist mööda, politseinik võttis parema käega tal rõivastest kinni, vasakuga aga jõudis kinni haarata ridvast, mille teine politseinik oli talle ulatanud, ja nõnda tõmmati naine kohe välja. Ta pandi trepi graniitplaadile. Varsti tuli ta meelemärkusele, ajas end üles, tõusis istukile ja hakkas aevastama ning puristama, kätega mõttetult märgi rõivaid hõõrudes. Ta ei lausunud sõnagi.

«Kuri kiusab teda, kui ta viina on võtnud,» ulgus endine naisehääl juba Afrossinja kõrval, «hiljuti tahtis end üles puua, nööri otsast võeti teine maha. Ma jooksin poodi, jätsin plika tema järele valvama – ja juba oligi õnnetus käes! See on naabrinaisuke, meie naabrinaisuke, elame kõrvuti, teine maja servalt, siinsamas lähedal…»

Rahvas läks laiali, politseinikud olid ametis veel uppujaga, keegi hüüdis midagi jaoskonna kohta… Raskolnikov vaatas seda kõike imeliku ükskõiksuse ja osavõtmatuse tundega. Tal hakkas vastik. «Ei, see on jälk… vesi… ei maksa,» pomises ta endamisi. «Midagi ei tule,» lisas ta juurde, «pole tarvis oodata. Mis see politseijaoskond ometi… Aga miks ei ole Zametov jaoskonnas? Nende asutus avatakse ju kell kümme…» Ta pööras selja käsipuude poole ja vaatas ringi.

«Noh, mis siis ikka! Minugipärast!» lausus ta otsustavalt, läks sillalt ära ja liikus sinnapoole, kus asus politseijaoskond. Tema südames valitses tühjus. Mõelda ta ei tahtnud. Isegi tusk läks üle, mitte jälgegi polnud ennistisest energiast, millega ta kodunt oli välja tulnud, selleks et «kõik lõpetada!». Täielik ükskõiksus asus selle asemele.

«Noh, mis siis ikka, ka see on lõpp!» mõtles ta aeglasel ja loiul sammul mööda kanali kallast edasi minnes. «Ikkagi lõpetan, sest et tahan… On see aga tõesti lõpp? Ükstakõik! Arssin ruumi leidub ikkagi! Siiski, missugune lõpp! Kas tõesti lõpp? Ütlen ma neile või mitte? Ah… kurat! Kui väsinud ma olen, kui ometi saaks rutem kuhugi istuda või pikali heita! Kõige häbistavam on see, et nii rumalasti välja kukkus. Kuid sülgan ka selle peale. Ptüi, missugused rumalused pähe tulevad…»

Tee politseisse viis otse edasi, teisel tänavanurgal tuli vasemale pöörduda: sinna oli ainult paar sammu maad. Esimesele tänavanurgale jõudnud, jäi ta seisma, mõtles veidi, pöördus siis põiktänavasse ja läks ringi, läbi kahe tänava – võib-olla igasuguse eesmärgita, võimalik ka, et pisutki veel viivitada ja aega võita. Ta läks ja vahtis maha. Äkki oleks talle nagu keegi midagi kõrvu sosistanud. Ta tõstis pea ja nägi, et seisab selle maja ees, otse värava juures. Sellest õhtust saadik polnud ta siin enam käinud ega siit möödagi läinud.

Vastupandamatu ja sõnulseletamatu tung kiskus teda kaasa. Ta astus väravast sisse, läks läbi hoovi ja hakkas paremat kätt esimese ukse kaudu mööda tuttavat treppi neljandale korrusele astuma. Kitsal ja järsul trepil oli väga pime. Igal trepiotsal jäi ta seisma ja vaatas uudishimulikult ringi. Esimese korruse trepiotsal oli aken sootuks ära võetud. «Seda siis ei olnud,» mõtles ta. Juba ongi see teise korruse korter, kus töötasid Nikolaška ja Mitka: «Kinni; ja uks on uuesti värvitud; tähendab antakse üürile!» Kolmas korrus… ja neljas… «Siin!» Teda valdas hämmeldus: selle korteri uks oli pärani lahti, seal olid inimesed, kostsid hääled; seda ei osanud ta kuidagi oodata. Pisut kõheldes astus ta veel mõned sammud ja läks korterisse sisse.

Ka seda korterit remonditi. Siin olid töölised; see nagu üllatas teda. Millegipärast näis talle, et leiab eest kõik nii, nagu ta siit ära minnes oli jätnud, isegi laipu lootis ta samal paigal põrandal leida. Nüüd aga olid siin paljad seinad, mitte mingit mööblit; kuidagi imelik! Ta läks akna juurde ja istus aknalauale.

Siin töötasid ainult kaks töölist; mõlemad olid noored mehed, kuid üks oli teisest tunduvalt noorem. Nad kleepisid seintele uusi tapeete: endiste kollaste, määrdunute ja kulunute asemele valged, lillade lillekestega. Millegipärast ei meeldinud see Raskolnikovile sugugi; ta silmitses uusi tapeete vaenulikult, nagu oleks tal kahju, et kõik on nõnda muutunud.

Töölisi oli nähtavasti miski kinni pidanud ja nüüd ajasid nad kiiruga paberit rulli ning asusid koju minema. Raskolnikovi ilmumine ei köitnud peaaegu sugugi nende tähelepanu. Nad rääkisid isekeskis. Raskolnikov pani käed risti ja jäi kuulama.

«Tuleb teine hommikul õige vara minu juurde,» rääkis vanem nooremale, «on end üles mukkinud. Ütlen talle, et mis sa minu ees edvistad? Tema vastab: «Tänasest päevast peale, Tiit Vassiljitš, tahan ma täiesti teie meelevallas seista.» Vaat kuidas asjad on! Ja kuidas on end ehtesse pannud! Moeleht, lihtsalt moeleht!»

«Mis asi see moeleht on, onu?» küsis noor. Nähtavasti oli ta «onu» juures õppimas.

«Moeleht, see on… niisugused värvitud pildid, meie rätsepad saavad neid igal laupäeval postiga väljamaalt, selleks, tähendab, et kuidas peavad nii mehed kui ka naised ennast riidesse panema. Tähendab – joonistus. Mehed maalitakse ikka enamasti saterkuues, mis naistesse puutub, siis, mu sõber, on seal niisugused suflöörid, et anna mulle nende eest kas või kõik, mis sul on, ikkagi on vähe.»

«Mida siin Piiteris küll kõik ära ei ole!» hüüdis noorem vaimustuses. «Peale isa ja ema on kõik olemas!»

«Peale selle, jah, on siin kõike,» otsustas vanem õpetlikult.

Raskolnikov tõusis ja läks teise tuppa, kus enne seisid voodid, kummut ja kirst; mööblita tundus see tuba väga väike. Tapeet oli ikka veel endine; nurgas oli tapeedil selgesti näha paik, kus varemini seisis ikoonide kapp. Raskolnikov vaatas veidi ringi ja tuli siis akna juurde tagasi. Vanem tööline heitis talle kõõrdpilgu.

«Mida teil vaja on?» küsis ta äkki tema poole pöördudes.

Vastuse asemel tõusis Raskolnikov aknalaualt ja läks esikusse, võttis kella käepidemest kinni ja tõmbas. Seesama kell, seesama plekine kõla! Ta tõmbas teist ja kolmandat korda, kuulatas ja tuletas meelde. Endine, piinavalt hirmus ja ebameeldiv tunne hakkas tal ikka selgemini ja selgemini meelde tulema, ta võpatas iga löögi juures ja tal hakkas ikka mõnusam ja mõnusam.

«Mis sul vaja? Kes sa oled?» hüüdis tööline tema juurde välja astudes. Raskolnikov läks jällegi uksest sisse.

«Tahan korterit üürida,» ütles ta, «vaatan teda üle.»

«Korterit öösiti ei üürita; pealegi peate ühes kojamehega tulema.»

«Põrand on puhtaks pestud. Kas värvitakse üle?» jätkas Raskolnikov. «Verd ei ole?»

«Missugust verd?»

«Vanaeit ühes õega tapeti ju siin ära. Siin oli terve loik.»

«Mis inimene sa küll oled?» hüüdis tööline rahutult.

«Mina?»

«Jah.»

«Sa tahaksid teada?… Lähme politseisse, seal ütlen.»

Töölised vaatasid teda arusaamatuses.

«Meil on aeg minna, oleme hiljaks jäänud. Lähme, Aljoška, peab ukse kinni panema,» ütles vanem tööline.

«Noh, eks lähme siis,» sõnas Raskolnikov ükskõikselt, läks ees välja ning astus pikkamisi mööda treppi alla. «Hei, kojamees!» hüüdis ta väravale jõudes.

Mõned inimesed seisid tänaval värava juures, vahtides möödakäijaid: siin olid mõlemad kojamehed, üks naine, keegi kodanik hommikumantlis ja veel mõned inimesed. Raskolnikov läks otseteed nende juurde.

«Mis teil vaja on?» küsis teine kojamees.

«Politseis käisid?»

«Praegu olin seal. Mis siis teil sellest?»

«On teised alles seal?»

«Seal jah.»

«Ja ka ülema abi on seal?»

«Käis kord. Mis te tahate?»

Raskolnikov ei vastanud ja jäi nende kõrvale mõtteis seisma.

«Käis korterit vaatamas,» ütles vanem tööline juurde astudes.

«Missugust korterit?»

«Seda, kus me töötame. Ta küsis, miks on veri ära pestud. Räägib, et siin sündinud tapmine, tema aga tahab korterit üürida. Ja hakkas kella kõlistama, peaaegu et oleks teise katki rebinud. Ütleb, et lähme politseisse, seal tõendab kõik. Tuli meile veel kaela!»

Kojamees silmitses kaheldes ja kulmu kortsutades Raskolnikovi.

«Aga kes teie siis olete?» hüüdis ta ähvardavalt.

«Mina olen Rodion Romanõtš Raskolnikov, endine üliõpilane, elan siin lähedal, põiktänavas, Schilli majas, korter number neliteist. Küsi kojamehelt… tema teab.» Seda kõike rääkis Raskolnikov kuidagi loiult ja mõtlikult, kellegi poole otseselt pöördumata, ainiti silmitsedes pimenenud tänavat.

«Milleks te korterisse tulite?»

«Vaatama.»

«Mis seal vaadata?»

«Aga kui kinni võtta ja politseisse viia?» segas äkki üks kodanik vahele ja jäi vait.

Raskolnikov vaatas üle õla kõõrdi tema poole, silmitses tähelepanelikult ja ütles siis niisama vaikselt ja loiult:

«Lähme!»

«Noh viime ta siis ära!» oli julgust saanud kodanik nõus. «Milleks ta läks sinna, temal on midagi peas, eks?»

«Purjus või ka mitte purjus, jumal neid teab,» pomises tööline.

«Mis teil vaja on?» hüüdis jällegi kojamees, kes juba tõsiselt hakkas vihaseks saama. «Mis sa tükid siia?»

«Jaoskond ajab hirmu peale, mis?» ütles Raskolnikov pilkavalt.

«Mis hirmu? Mis sa norid veel?»

«Kaabakas!» hüüdis naine.

«Mis tühja temaga arutada,» hüüdis teine kojamees, suurt kasvu mees, mantlihõlmad lahti ja võtmed vööl. «Kasi minema… Päris kaabakas kohe… Kasi minema!»

Ja Raskolnikovi õlast kinni haarates viskas ta tema tänavale. See pidi kukerpalli lendama, kuid jäi jalule, ajas enda sirgu, vaatas vaikides kõiki ja läks edasi.

«Veider inimene!» lausus tööline.

«Inimesed on tänapäev veidraks läinud,» ütles naine.

«Aga ometi oleks võinud teise politseisse viia,» lisas kodanik juurde.

«Milleks jännata,» otsustas suur kojamees. «Nii see on – kaabakas! Teadagi, ise kipub, aga hakkad kord jändama, ei saa enam lahti… Teame seda asja!»

«Kas õige minna või mitte?» mõtles Raskolnikov tänavaristil seisatades ja ringi vaadates, nagu ootaks ta kelleltki viimast sõna. Kuid kusagilt ei kajanud midagi vastu; kõik oli tumm ja surnud nagu kivid, mida mööda ta astus, temale surnud, ainult temale… Äkki märkas ta paarisaja sammu kaugusel, tänava lõpus, tihenevas pimeduses rahvasumma, kuulis jutukõma, karjumist… Keset rahvahulka seisis mingisugune sõiduk… Tänaval välgatas tuluke. «Mis see on?» Raskolnikov pöördus paremale poole ja läks rahvahulga sihis edasi. Ta oleks nagu igast asjast püüdnud kinni haarata, naeratas külmalt ja mõtles, see kõik on sellepärast, et politseisse minemise asjus on otsus tehtud ja ta teab kindlasti, et varsti lõpeb kõik.

  1. Küllalt lobisemisest (pr. k.).