Kuritöö ja karistus/Viies osa/III

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
II
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
IV

III

«Pjotr Petrovitš,» karjus ta, «kaitske ometi teiegi mind! Õpetage seda rumalat olendit, et ta ei tohi suursugust daami õnnetuses nõnda kohelda, et seda keelab kohus… ma lähen kindralkuberneri enda juurde… Tema peab vastust andma… Mälestades minu isa söömise-joomisega, kaitske orbi.»

«Lubage, armuline proua… Lubage, armuline proua,» tõrjus Pjotr Petrovitš teda endast eemale, «teie papat, nagu isegi teate, pole ma kunagi tundnud, polnud seda au… lubage, armuline proua! (Keegi hakkas laginal naerma.) Teie alatistest riidudest aga Amalia Ivanovnaga ei kavatse ma osa võtta… Mina tulen oma asja pärast… ja soovin viibimata läbi rääkida teie võõrastütrega, Sofja… Ivanovnaga… Vististi nõnda? Lubage mind läbi…»

Ja Pjotr Petrovitš puges külg ees Katerina Ivanovnast mööda ning sammus vastasnurka Sonja juurde.

Nagu Katerina Ivanovna seisis, nõnda ta jäigi seisma, nagu oleks teda pikne tabanud. Ta ei suutnud aru saada, kuidas võis Pjotr Petrovitš enese tema papa matuselauast lahti öelda. Ta ise oli selle laua välja mõelnud ja uskus seda nüüd pühalikult. Teda üllatas Pjotr Petrovitši asjalik, kuiv, isegi mingisuguse põlgliku ähvardusega täidetud toon. Pealegi muutusid kõik tema ilmumisel vähehaaval vagasemaks. See «asjalik ja tõsine» inimene ei sobinud sugugi siinse seltskonnaga. Lisaks oli veel näha, et tema tuli mingisuguse tähtsa asja pärast, et mingisugune ebaharilik põhjus pidi ta niisugusesse seltskonda tooma ja et seega peab küll varsti midagi juhtuma. Raskolnikov, kes Sonja kõrval seisis, astus Pjotr Petrovitši eest pisut kõrvale, kes tegi, nagu ei paneks ta Raskolnikovi tähelegi. Üürikese aja pärast ilmus lävele ka Lebezjatnikov; tuppa sisse ta ei astunud, vaid peatus lävel, tema näol peegeldus mingisugune eriline uudishimu, peaaegu imestus; ta kuulas, kuid ei suutnud hulk aega kuidagi aru saada.

«Andestage, et ma võib-olla segan, kuid asi on kaunis tähtis,» lausus Pjotr Petrovitš kuidagi üldiselt, ilma et oleks eriti kellegi poole pöördunud. «Olen isegi rõõmus, et kõik sünnib publiku ees. Amalia Ivanovna, teid kui korteri perenaist palun ma tähelepanu pöörata minu järgnevale kõnelusele Sofja Ivanovnaga, Sofja Ivanovna,» jätkas ta ja pöördus väga imestunud ning juba ette hirmu tundva Sonja poole, «minu laualt, minu sõbra Andrei Semjonovitš Lebezjatnikovi toast, kadus kohe peale teie sealkäimist sajarublane paberraha, mis on minu jagu. Kui teie mingil viisil teate või meile võite öelda, kus see praegu on, siis kinnitan teile oma ausõnaga ja kutsun kõiki selle tunnistajaks, et asi niisama lõpebki. Vastasel korral olen sunnitud tarvitusele võtma kõige tõsisemad abinõud ja siis… süüdistage juba iseend.»

Toas valitses täielik vaikus. Isegi nutvad lapsed jätsid karjumise. Sonja seisis surnukahvatuna, vahtis Lužinile otsa ega saanud sõna suust. Oli, nagu ei saaks ta veel arugi. Möödus mõni sekund.

«Noh, kuidas sellega siis on?» küsis Lužin ainiti temale otsa vahtides.

«Ma ei tea… Ma ei tea midagi,» lausus Sonja viimaks nõrgal häälel.

«Ei? Ei tea?» küsis Lužin ja vaikis veel mõne sekundi. «Mõelge järele, mademoiselle,» lausus ta karmil häälel, kuid ikka alles nagu manitsedes, «otsustage, olen valmis teile veel järelemõtlemiseks aega andma. Pange tähele: kui ma mitte nii kindel poleks, siis mõistagi poleks ma oma kogemuste juures riskinud teid otseteed süüdistada, sest säärase otsekohese ja avaliku, kuid vale-, või olgugi eksisüüdistuse pärast peaksin ma ju ise teatavas mõttes vastust andma. Seda ma tean. Täna hommikul vahetasin ma oma tarviduste jaoks mõne viieprotsendise paberi rahaks, nominaalhinna järgi kolme tuhande rubla eest. Arve on mul taskuraamatusse kirja pandud. Koju tulles hakkasin raha lugema – tunnistajaks selles on Andrei Semjonovitš –, ja kui olin ära lugenud kaks tuhat kolmsada rubla, panin selle raha taskuraamatu vahele ja raamatu kuue põuetaskusse. Lauale jäi viiesaja rubla ümber paberrahas, nende seas kolm sajalist. Sel silmapilgul tulite teie (minu kutsel) – ja viibisite kogu selle aja minu juures väga suures kohmetuses, nii et te isegi kolm korda keset kõnelust üles tõusite ja millegipärast tahtsite ära minna, kuigi meie kõnelus veel polnud lõppenud. Andrei Semjonovitš võib kõige selle kohta tunnistajaks olla. Vististi ei loobu te isegi, mademoiselle, kinnitamast, et mina lasksin teid Andrei Semjonovitšil kutsuda ainuüksi selleks, et teiega teie sugulase Katerina Ivanovna abitu ja mahajäetud seisukorra üle läbi rääkida (kuna mul endal võimalik polnud peietele ilmuda), samuti, et aru pidada selle üle, kui kasulik oleks tema heaks korraldada korjandusleht, loterii või midagi muud selletaolist. Teie tänasite mind ja hakkasite isegi nutma (ma räägin, nagu asi oli, et, esiteks, teile meelde tuletada, teiseks aga, et teile näidata, et minu mälust pole kustunud väiksemgi pisiasi). Pärast seda võtsin ma laualt kümnerublase paberraha ja andsin selle teile – omalt poolt teie sugulase heaks, esimeseks toetuseks. Seda kõike nägi Andrei Semjonovitš. Seejärel saatsin teid ukseni, kuna teie ikka veel oma endises kohmetuses viibisite, mispeale mina Andrei Semjonovitšiga üksi jäin ja temaga kümmekond minutit juttu ajasin ja siis uuesti laua juurde pöördusin (Andrei Semjonovitš läks välja), kus oli raha, et seda lõpuni üle lugeda ja, nagu olin otsustanud, eraldi taskusse panna. Minu imestuseks puudus üks sajarublaline teiste seast. Palun nüüd tähele panna: Andrei Semjonovitši ei või ma juba kuidagi kahtlustada; seda oletadagi ma häbenen. Arvus eksida ei võinud ma ka mitte, sest minut enne teie tulekut lõpetasin ma arvutamise ja leidsin üldise summa õige olevat. Te peate isegi nõustuma sellega, et meelde tuletades teie kohmetust ja ruttamist lahkumisel ja seda, et teie mõni aeg oma käed laual hoidsite, arvesse võttes lõpuks teie ühiskondlikku seisukorda ja sellega ühendatud harjumusi, olin ma sunnitud kohkunult isegi vastu minu enese tahtmist peatuma teie kahtlustamisel, mis on muidugi väga julm, kuid õiglane! Lisan veel juurde ja kordan, et hoolimata minu päevselgest veendumusest mõistan ma ometi, et minu praeguses süüdistuses peitub minule endale teatav hädaoht. Aga nagu näete, ei jätnud ma seda siiski niisama; ma riskisin ja ütlen teile miks: ainuüksi, armuline preili, ainuüksi teie kõige mustema tänamatuse pärast! Kuidas? Mina kutsusin ju teid ainult teie puruvaese sugulase huvides, andsin teile oma jõu kohaselt kümme rubla toetuseks, teie aga siinsamas tasute kohe mulle niisuguse teoga! Ei, see pole juba hea! Õppetund on siin tingimata tarvilik. Otsustage ometi; veel enam, teie tõsise sõbrana palun teid (sest paremat sõpra ei või teil ju sel silmapilgul olla), võtke aru pähe! Muidu olen halastamatu! Noh, niisiis?»

«Mina ei võtnud teilt midagi,» sosistas Sonja kohkunult, «teie andsite mulle kümme rubla, sähke, võtke see.» Sonja otsis taskust rätiku, tegi selle sõlme lahti, võttis sealt kümnerublase paberi ja ulatas selle Lužinile.

«Ülejäänud sadat rubla te siis ei tunnistagi?» ütles Lužin tungivalt ja etteheitvalt, ilma et raha oleks vastu võtnud.

Sonja vaatas enda ümber. Kõik vahtisid teda nii hirmsate, karmide, pilkavate ja vihaste nägudega. Ta heitis pilgu Raskolnikovile… see seisis ristis kätega seina ääres ja silmitses leegitseval pilgul teda.

«Oh issand!» kuuldus Sonja suust.

«Amalia Ivanovna, vaja politseisse teatada, sellepärast, palun, laske esialgu kojamees siia kutsuda,» rääkis Lužin vaikselt, isegi lahkelt.

«Gott der Barmherzige![1] Mina teadis ju, et tema varastas!» lõi Amalia Ivanovna käsi kokku.

«Teie teadsite?» hakkas Lužin sõnasabast kinni. «Seega olid teil juba varemini mingisugused põhjused nõnda järeldada? Palun teid, väga austatud Amalia Ivanovna, oma sõnu meeles pidada, mis on pealegi veel räägitud tunnistajate juuresolekul.»

Igalt poolt tõusis äkki vali kõnelus. Kõik muutusid rahutuks.

«Kuidas?» karjus äkki Katerina Ivanovna, kes nagu meelemärkusele tuli ja äkki nagu nõelatult Lužini juurde kargas. «Kuidas? Teie süüdistate teda varguses? Sonjat varguses? Ah teid alatuid, alatuid!» Ja Sonja juurde karates võttis ta oma kuivetunud kätega kui pihtidega tema ümbert kinni.

«Sonja! Kuidas tohtisid sa temalt kümme rubla vastu võtta? Oh, kui rumal! Anna siia! Anna silmapilk see kümme rubla siia – säh!»

Ja Sonjalt raha tõmmanud ning peos kokku surunud, viskas ta selle täie jõuga Lužinile näkku. Paberipunn sattus otseteed silma ja kargas põrandale. Amalia Ivanovna tõttas raha üles võtma. Pjotr Petrovitš sai vihaseks.

«Taltsutage seda hullumeelset!» hüüdis ta.

Uksele ilmusid sel silmapilgul Lebezjatnikovi kõrvale nähtavale veel mõned inimesed, muuseas paistsid teiste hulgast ka kaks sissesõitnud daami.

«Kuidas! Hullumeelset? Mina hullumeelne? Lollpea!» kiljus Katerina Ivanovna. «Ise oled lollpea, kohtukonks, alatu inimene! Sonja, Sonja võtab temalt raha! Sonja peaks olema varas! Ta annab veel sinulegi, lollpea!» Ja Katerina Ivanovna hakkas hüsteeriliselt naerma. «Kas olete kunagi lollpead näinud?» pöördus ta igasse külge ja näitas kõigile Lužinit. «Kuidas, ja sina ka?» nägi ta äkki perenaist. «Ja sina, sa lihunikuemand, ka sina kinnitad, et tema «varastama», sa alatu preisi kanajalg krinoliinis! Ah teid! Ah teid! Ta pole ju jalgagi toast välja saanud, ja niipea kui ta sinu, alatu, juurest tagasi tuli, istus ta kohe siia, Rodion Romanovitši kõrvale!… Otsige ta läbi! Et ta kusagil pole käinud, peab raha tema juures olema. Otsi siis, otsi, otsi! Ainult kui sa ei leia, kullake, pead vastust andma! Keisri, keisri, armulise keisri enda juurde jooksen ma, langen ta jalgade ette, kohe, veel täna! Mina olen vaenelaps! Mind lastakse! Sina arvad, et ei lasta? Luiskad, lastakse! Lastakse! Sina rehkendasid, et ta on tasane? Selle peale sa lootsidki? Aga mina, sõbrake, olen selle eest hakkaja! Kukud sisse! Otsi siis! Otsi, otsi, noh otsi!!»

Ja hullustuses kiskus Katerina Ivanovna Lužinit, teda Sonja juurde vedades.

«Olen valmis ja vastutan… kuid rahustuge, armuline proua, rahustuge! Näen liigagi, et olete hakkaja!… Seda… seda… seda, kuidas siis nõnda?» pomises Lužin. «Seda peab tegema politsei juuresolekul… ehk küll, siiski, ka praegugi on tunnistajaid küll… Olen valmis… Kuid igatahes on meesterahval pisut raske… soo tõttu… Kui ehk Amalia Ivanovna abiga… ehk küll siiski nõnda seda ei tehta… Kuidas siis nõnda?»

«Ükskõik kes! Otsigu, kes tahab!» hüüdis Katerina Ivanovna. «Sonja, pööra neile oma taskud pahupidi! Säh, võta! Vaata, nurjatu, näed, tühi, siin oli rätik, tasku on tühi, näed! Siin on teine tasku, näed, näed! Vaata! Vaata!»

Ja Katerina Ivanovna mitte ainult ei pööranud taskuid pahupidi, vaid otse kahmas nad mõlemad teineteise järel välja. Kuid teisest, paremast taskust kargas paber nähtavale ja õhus kõverat joont tehes langes Lužini jalgade ette. Seda nägid kõik, mitmed karjatasid. Pjotr Petrovitš kummardus, võttis paberi kahe sõrme vahele, tõstis ta kõigile näha ja tegi ta siis lahti. See oli sajarublane paberraha, mis oli kaheksaks kokku pandud: Pjotr Petrovitš näitas raha kõigile.

«Varas! Korterist välja! Politsei! Politsei!» karjus Amalia Ivanovna. «Neid ajap Siberi! Välja!»

Igalt poolt kostsid hüüded. Raskolnikov vaikis ja silmitses Sonjat, vahetevahel kiireid pilke Lužinile heites. Sonja seisis endiselt paigal nagu arutu, ta peaaegu ei imestanudki. Äkki kattis puna kogu ta näo; ta karjatas ja kattis kätega silmad.

«Ei, mitte mina! Mina ei võtnud! Ma ei tea!» karjus ta südantlõhestaval häälel ja tormas Katerina Ivanovna juurde. See haaras temast kinni ja surus ta kõvasti enese vastu, nagu tahaks ta teda oma rinnaga kõigi eest kaitsta.

«Sonja! Sonja! Mina ei usu! Näed sa, mina ei usu!» karjus (hoolimata käegakatsutavast selgusest) Katerina Ivanovna ja raputas teda oma käte vahel nagu väikest last, suudles teda lugemata kordi, haaras ta käed ja kattis ka neid palavate suudlustega. «Et sina oleksid võtnud! Kui rumalad need inimesed on! Oh issand! Rumalad, rumalad olete teie,» karjus ta kõigi poole pöördudes, «te ei tea ju veel, ei tea, missugune süda, missugune tüdruk see on! Tema võttis? Ennem heidab ta enda ümbert viimase riidehilbu, müüb ära, käib paljajalu ja annab teile, kui teil vaja, niisugune on tema! Ta sai ju kollase piletigi sellepärast, et minu lapsed olid nälga suremas, müüs enda meie eest!… Ah, kadunu, kadunu! Ah, kadunu, kadunu! Näed? Näed? Säh sulle nüüd peielauda! Issand! Kaitske ometi teda, mis te kõik muidu seisate! Rodion Romanovitš! Miks teie tema eest välja ei astu? Kas ehk ka teie usute? Tema väikese sõrme väärtki ei ole teie – ei keegi, keegi, keegi, keegi! Issand! Kaitse siis sina viimaks ometi!»

Vaese, tiisikushaige ja mahajäetud Katerina Ivanovna nutt mõjus, nagu näis, sügavalt rahvasse. Selles kõhnas tiisikushaiges ja valust moonutatud näos, neis kuivanud, tardunud verest punastes huultes, selles kähisevalt karjuvas hääles, lapsena nuuksumises ja selles usaldavas, lapselikus ja meeleheitlikus kaitse palumises oli niipalju haledust, niipalju piina, et nähtavasti kõigil temast kahju hakkas. Vähemalt Pjotr Petrovitšil hakkas kohe temast kahju.

«Armuline proua, armuline proua!» hüüdis ta mõjuval häälel. «Teisse ju see fakt ei puutu! Keegi ei julge ometi teid kavatsuses või kaasteadmises süüdistada, seda enam, et just teie olite see, kes varguse taskute pahupidi pööramisega avalikuks tegi; tähendab, teie ei oletanud midagi. Olen isegi väga valmis kahetsema, kui nii-öelda vaesus Sofja Semjonovnat sundis, kuid miks ei tahtnud te, mademoiselle, üles tunnistada? Kartsite häbi? Esimene samm? Kaotasite võib-olla aru? Arusaadav, väga arusaadav… Kuid siiski, milleks end niisugusesse asjasse segada? Mu härrad!» pöördus ta kõigi juuresolijate poole, «mu härrad! Kahetsedes ja nii-öelda kaasa tundes olen ma, minupärast, valmis andeks andma, isegi nüüd veel, hoolimata sellest, et mind isiklikult on solvatud. Olgu teile, mademoiselle, praegune häbi õpetuseks tulevikus,» pöördus ta Sonja poole, «mina aga jätan kõik muu niisama, olgu pealegi, lõpetan ära. Aitab!»

Pjotr Petrovitš vaatas kõõrdi Raskolnikovi poole. Nende pilgud kohtusid. Raskolnikovi leegitsev pilk oli valmis teda tuhaks põletama. Katerina Ivanovna, nagu näis, ei kuulnud enam midagi: hullumeelsena kallistas ja suudles ta Sonjat. Ka lapsed sirutasid igast küljest oma käekesed tema poole, kuna aga Polja, kes, nagu näis, asjast hästi aru ei saanud, pisaraisse uppus ja oma kena, nutust pondunud näokest Sonja õlale peites valjusti nuuksus.

«Kui alatu see on!» kõlas äkki vali hääl lävelt.

Pjotr Petrovitš vaatas ruttu ümber.

«Missugune alatus!» kordas Lebezjatnikov tungivalt talle silma vaadates.

Pjotr Petrovitš oleks nagu võpatanud. Seda panid kõik tähele. (Pärast tuletati seda meelde.) Lebezjatnikov astus tuppa.

«Ja teie julgesite mind tunnistajana nimetada?» ütles ta Pjotr Petrovitšile lähenedes.

«Mis see tähendab, Andrei Semjonovitš? Millest te räägite?» pomises Lužin.

«See tähendab, et teie… olete laimaja, seda tähendavad minu sõnad!» rääkis Lebezjatnikov tuliselt, vahtides oma poolpimedate silmadega talle karmilt otsa. Ta oli hirmus vihane. Raskolnikov katsus oma pilguga temasse tungida, just nagu püüdes ja kaaludes iga tema sõna. Jällegi valitses vaikus. Pjotr Petrovitš kaotas peaaegu pea, eriti esimesel silmapilgul.

«Kui te seda mulle…» lausus ta kogeldes, «mis teiega siis on? On teil mõistus segi või?»

«Minu mõistus on selge, aga teie… teie olete kelm! Ah, kui alatu see on! Ma kuulasin ja kuulasin, ma ootasin just meelega lõpuni, et mõista, sest ma pean tunnistama, veel praegugi pole see üsna loogiline… Kuid milleks te seda tegite, seda ei mõista ma.»

«Mis ma siis olen teinud? Kas jätate kord oma lollid mõistatused! Või olete ehk joobnud?»

«Teie alatu inimene, võib-olla teie joote, mina mitte. Mina ei võta kunagi viina, sest see on minu veendumuste vastu! Mõelge ometi, tema ise… ise oma käega andis selle sajarublalise Sofja Semjonovnale, – mina nägin, olen tunnistaja, vannun! Tema, tema,» kordas Lebezjatnikov, pöördudes kõigi poole.

«Olete aru kaotanud või mis, piimahabe?» kiljus Lužin. «Tema ise on siin teie ees – tema ise kinnitab praegu kõigi kuuldes, et ta peale kümne rubla minult midagi pole saanud. Kuidas võisin mina siis temale niisugusel korral anda?»

«Mina nägin, nägin!» karjus ja kinnitas Lebezjatnikov. «Ja olgugi see minu veendumuste vastu, ometi olen valmis kohe ükskõik kuidas vandega kinnitama, sest mina nägin, kuidas te selle raha talle vargsi pistsite! Ainult ma, loll, mõtlesin, et te seda suursuguste tunnete tõttu tegite! Lävel temaga jumalaga jättes, kui tema kõrvale pöördus ja kui teie ühe käega tema kätt surusite, pistsite teisega, vasemaga, talle tasahilju selle raha taskusse. Mina nägin! Nägin!»

Lužin kahvatas.

«Mis te valetate!» karjus ta ülbelt. «Ja kuidas võisite teie akna all seistes paberit näha, mis ta on? Teie nägite viirastust… oma poolpimedate silmadega. Te jampsite!»

«Ei, ma ei näinud mitte viirastust! Ja ehkki ma kaugel seisin, ometi nägin ma kõik, ja ehkki mul akna alt vaadates raske oli näha, mis paber see oli – selles on teil õigus –, kuid erilise juhuse tõttu teadsin ma kindlasti, et see oli nimelt sajarublaline, sest siis, kui te hakkasite Sofja Semjonovnale kümnerublalist andma – seda nägin ma ise –, võtsite teie laualt sajarublalise (seda nägin ma, sest siis seisin ma lähedal ja et mul siis kohe üks mõte tekkis, siis sellepärast ma ei unustanudki, et teil on see paberraha peos). Te panite ta kokku ja hoidsite kogu see aeg peos! Pärast pidin selle juba unustama, aga kui te hakkasite üles tõusma, siis panite raha paremast käest vasemasse ja pidite ta peaaegu maha pillama; siin tuli mul see raha jällegi meelde, sest uuesti tuli mul endine mõte pähe, nimelt, et teie tahate tasahilju, ilma minu teadmata, temale head teha. Sellepärast võite ette kujutada, kuidas ma teid silmas pidasin, – noh, ja nägin, kuidas teil korda läks raha talle taskusse pista. Mina nägin, nägin, vannun.»

Lebezjatnikov peaaegu hingeldas. Igalt poolt hakkasid mitmesugused hüüded kostma, mis ikka enam ja enam imestust avaldasid; kuid kuuldus ka hääli, mis omandasid ähvardava tooni. Kõik lähenesid Pjotr Petrovitšile. Katerina Ivanovna kargas Lebezjatnikovi juurde.

«Andrei Semjonovitš! Ma olen teis eksinud! Kaitske teda! Teie üksi olete tema poolt! Tema on vaenelaps, teid saatis jumal! Andrei Semjonovitš, kullake, sõbrake!»

Ja Katerina Ivanovna langes tema ette põlvili, ilma et oleks teadnud, mis ta teeb.

«Lori!» ulgus Lužin äärmises vihas. «Te ajate tühja lori, mu härra… «Unustasin, tuli meelde, unustasin» – mis see on? Tähendab, mina pistsin selle raha talle meelega? Milleks? Missuguse eesmärgiga? Mis on minul ühist sellega…»

«Milleks? Seda ei mõista ma isegi, aga et ma tõestisündinud fakti räägin, see on tõsi! Niivõrd olen siin kindel, te jälk kurjategija, et nimelt just mäletan, kuidas mul siis kohe sama küsimus pähe tuli, just sel silmapilgul, kui ma teid tänasin ja teie kätt surusin. Milleks te temale just vargsi taskusse panite? Nimelt just vargsi? Kas tõesti ainult selleks, et tahtsite seda minu eest varjata, teades, et minul on vastupidised veendumused ja eitan eraheategevust, sest see ei paranda midagi põhjalikult? Noh, ja mina otsustasin, et teil on tõepoolest häbi minu silma all niisuguseid noose anda ja pealegi, mõtlesin ma, võib-olla tahab ta üllatust valmistada, teda imestama panna, kui ta oma taskust äkki tervelt sada rubla leiab. (Sest mõned heategijad armastavad väga, et nende heategudest nõnda räägitakse, ma tean seda.) Pärast mõtlesin veel, et, te tahate teda proovida, see tähendab – kas tuleb raha leides tänama! Mõtlesin veel, et tahate tänu eest kõrvale hoiduda ja et, noh, kuidas seda nüüd öelda, et parem käsi ei teaks… ühe sõnaga, kuidagi nõnda… Noh, või mul seekord vähe mõtteid pähe tuli, nõnda et ma otsustasin seda kõike pärast järele mõelda, kuid ometi ei pidanud ma delikaatseks teile teie saladuse kaasteadmisest märku anda. Ometi tuli mul samal ajal veel küsimus pähe, et Sofja Semjonovna võib, enne kui märkab, õnnetul kombel ehk raha ära kaotada; sellepärast mõtlesingi siia tulla, teda välja kutsuda ja talle teatada, et temale pandi sada rubla taskusse. Kuid möödaminnes astusin enne Kobõljatnikovide numbrisse sisse, et neile viia «Üldine järeldus positiivsest meetodist» ja neile eriti Piderit’i artiklit soovitada (muide, samuti ka Wagneri oma); pärast tulin siia, aga siin oli juba see lugu! Noh, kas oleksid, kas oleksid võinud mul kõik need arutlused pähe tulla, kui ma tõepoolest poleks näinud, et teie talle sada rubla taskusse panite?»

Niisuguse loogilise järeldusega oma sõnarohkeid arutlusi lõpetades oli Andrei Semjonovitš väga väsinud ja isegi higi tilkus tal näolt. Ta ei osanud ju paraku hästi oma mõtteidki vene keeles avaldada (kuigi ta mingit teist keelt ei mõistnud), nii et äkki end nagu kurnatuna tundis, isegi nagu kõhnemaks muutus sellest advokaatlikust vägiteost. Ometi avaldas tema kõne väga suurt mõju. Ta rääkis niisuguse õhinaga, nii veendunult, et nähtavasti kõik teda uskusid. Pjotr Petrovitš tundis, et asi on halb.

«Mis puutub see minusse, et teil tulid mingisugused rumalad küsimused pähe,» karjus ta. «See pole tõendus! Te võisite seda kõike unes jampsida ja see on kõik! Mina aga ütlen teile, mu härra, et te valetate! Valetate mingisuguse viha pärast minu peale ja laimate mind ja seda nimelt sellepärast, et te olete pahane, miks mina teie vabameelsete ning jumalavastaste sotsiaalsete ettepanekutega nõus ei olnud, nõnda on asi!»

Kuid see keerutamine ei tulnud Pjotr Petrovitšile kasuks. Vastuoksa, igalt poolt kostis nurinat.

«Aa! Või sina torkad sinna!» hüüdis Lebezjatnikov. «Valetad! Kutsu politsei, mina olen valmis vanduma! Ainult üht ei mõista ma: milleks riskis ta niisuguse alatu teoga? Oh sind viletsat, alatut inimest!»

«Mina võin seletada, milleks ta niisuguse alatu teoga riskis, ja kui vaja, olen ka mina valmis vanduma!» ütles Raskolnikov viimaks kindlal häälel ja astus ette.

Ta oli pealtnäha kindel ja rahulik. Kõigile sai juba ainsastki pilgust selgeks, et tema teab tõepoolest, milles asi seisab ja mis oli toimunud enne praegusi sündmusi.

«Nüüd on mul kõik täiesti selge,» jätkas Raskolnikov, pöördudes otseteed Lebezjatnikovi poole. «Juba alguses hakkasin ma kahtlema, et siin peaks olema mingisugune jälk pettus; ma hakkasin kahtlema teatud eriasjaolude tõttu, mida ainult mina üksi siin tean ja mida kohe teile seletan: neis peitub kogu asi! Teie aga, Andrei Semjonovitš, selgitasite oma väärtusliku tunnistusega kõik. Palun kõiki, kõiki kuulata! See härra (ta näitas Lužini peale) kosis hiljuti üht neiut, nimelt minu õde Avdotja Romanovna Raskolnikovat. Kuid Peterburi tulles läks ta minuga tunaeile riidu ja ma ajasin ta enda juurest välja, mida võivad kinnitada kaks tunnistajat. See inimene on väga kuri… Tunaeile ma veel ei teadnud, et tema siin numbrites elab, teie juures, Andrei Semjonovitš, ja et ta samal päeval, kui me riidu läksime, siin tunnistajaks oli, kui mina kadunud härra Marmeladovi sõbrana tema abikaasale Katerina Ivanovnale matuseks pisut raha andsin. Ta kirjutas kohe minu emale kirja ja teatas selles, et mina olevat andnud kogu oma raha mitte Katerina Ivanovnale, vaid Sofja Semjonovnale, ja viitas seejuures kõige alatumais ütlusis Sofja Semjonovna… iseloomule, õigemini, ta viitas minu ja Sofja Semjonovna vahekorra iseloomule. Seda kõike tegi ta selleks, nagu te mõistate, et mind mu ema ja õega riidu ajada, neid uskuma pannes, et mina raiskan nende viimase raha, mis nad mulle aitamiseks saatnud, alatuks otstarbeks. Eile õhtul seadsin ma ema ja õe ning tema enese juuresolekul tõe jalule, tõestades, et andsin raha Katerina Ivanovnale matuseks, mitte aga Sofja Semjonovnale ja et Sofja Semjonovnaga polnud ma tunaeile veel tuttavgi, polnud tema nägugi näinud. Ma ütlesin talle, et tema, Pjotr Petrovitš Lužin, ühes kõigi oma voorustega ei ole Sofja Semjonovna väikest sõrmegi väärt, kellest ta nii halvasti räägib. Tema küsimusele aga: kas paneksin ma Sofja Semjonovna oma õe kõrvale istuma? – vastasin mina, et olen seda täna juba teinud. Vihastudes seepärast, et ema ja õde ei taha tema nõuandel minuga riidu minna, hakkas ta neile igasuguseid andeksandmatuid häbematusi ütlema. Järgnes lõplik lahkuminek ja ta aeti majast välja. See kõik sündis eile õhtul. Nüüd palun erilist tähelepanu: kujutlege nüüd, et temal oleks korda läinud näidata, et Sofja Semjonovna on varas, siis oleks ta sellega esiteks minu emale ja õele tõestanud, et tal oli oma kahtlustes peaaegu õigus; et tema vihastus õigusega, kui mina oma õe Sofja Semjonovnaga ühele pulgale seadsin; et minule kallale tungides kaitses ta seega minu ema ja õe, oma mõrsja au. Ühe sõnaga, sellega oleks võinud ta mind mu omastega peaaegu uuesti riidu ajada ja mõtles muidugi nõnda jälle nende armualuseks saada. Sellest rääkimata, et ta minule isiklikult kätte maksis, sest tal on põhjust oletada, et Sofja Semjonovna au ja õnn on minule väga kallid. Siin on kogu tema kavatsus! Nõnda mõistan mina seda asja. See on kogu põhjus ja muud midagi olla ei või.»

Nõnda või umbes nõnda lõpetas Raskolnikov oma kõne, mida katkestasid sagedased hüüded rahva seast. Teda kuulati muide hoolega. Kõigi katkestamiste peale vaatamata rääkis Raskolnikov järsult, rahulikult, täpselt, selgelt ja kindlalt. Tema lõikav hääl, tema veendunud toon ja karm nägu avaldasid väga suurt mõju.

«Nõnda, nõnda, see on nõnda!» kinnitas Lebezjatnikov vaimustatult. «See peab nõnda olema, sest ta küsis nimelt minult, niipea kui Sofja Semjonovna sisse astus, «kas teie siin olete. Kas ma ehk teid Katerina Ivanovna külaliste seas ei näinud?» Tema kutsus mu selleks akna alla ja küsis seal tasakesi. Tähendab, temale oli tingimata tarvilik, et just teie siin oleksite! See on nõnda, see on just nõnda!»

Lužin vaikis ja naeratas põlglikult. Muide, ta oli väga kahvatu. Nagu näis, mõtles ta, kuidas välja lipsata. Võimalik, et ta oleks hea meelega kõik siia paika jätnud ja ära läinud, kuid praegusel silmapilgul oli see peaaegu võimatu; see oleks otseteed tähendanud tema vastu tõstetud süüdistuste tunnustamist ja seda, et tema tõepoolest on Sofja Semjonovnat laimanud. Pealegi oli ümbritsev pooljoobnud rahvas liiga erutatud. Moonamuretseja karjus kõige rohkem, kuigi ta kõigest aru ei saanud, ja soovitas tarvitada abinõusid, mis oleksid olnud Lužinile väga ebameeldivad. Kuid oli ka kaineid; tuldi kõigist tubadest kokku. Poolakad olid väga ägedad ja karjusid vahetpidamata: «Pan on suli!» ja lisasid juurde mingisuguseid poolakeelseid ähvardussõnu. Sonja kuulas pingutatult, kuid ka tema ei saanud nähtavasti kõigest aru, nagu ärkaks ta praegu minestusest. Üksisilmi vahtis ta Raskolnikovile otsa, tundes, et temas peitub peakaitsja. Katerina Ivanovna hingas raskelt ja rögisevalt ja oli nähtavasti hirmsasti väsinud. Kõige rumalamini seisis Amalia Ivanovna oma ammuli suuga ega saanud millestki põrmugi aru. Ta nägi ainult niipalju, et Pjotr Petrovitš on kuidagi sisse kukkunud. Raskolnikov tahtis veel rääkima hakata, kuid teda ei lastud lõpetada: kõik karjusid ja surusid Lužini ümber, sõimates ja ähvardades. Kuid Pjotr Petrovitš ei löönud kartma. Nähes, et Sonja süüdistamine on juba luhta läinud, võttis ta lihtsalt häbematuse appi.

«Lubage, härrad, lubage; ärge tükkige ligi, laske läbi!» rääkis ta rahvahulgast läbi pugedes. «Ja palun mitte ähvardada, kinnitan teile, et siin ei sünni midagi, ja midagi te mulle ei tee, sest mina pole argade killast, teie aga, mu härrad, annate vastust, et vägivallaga varjate kuritegu. Vargus on enam kui avalikuks tehtud ja mina ajan asja edasi. Kohtus ei olda nii pimedad ja… purjus ja seal ei usuta kaht tuntud jumalasalgajat, mässajat ja vabamõtlejat, kes süüdistavad isikliku kättemaksmise tõttu, mida nad ise oma rumaluses omaks võtsid… Jah, lubage!»

«Et teie haisugi enam minu toas ei oleks; kolige välja ja meie vahel on kõik lõpetatud! Ja kui selle peale mõelda, et ma kõigest hingest püüdsin temale seletada… tervelt kaks nädalat!…»

«Ütlesin teile, Andrei Semjonovitš, ennist juba, et lähen ära, kuna teie mind tagasi hoidsite; nüüd lisan ainult veel juurde, et te olete lollpea. Soovin, et raviksite oma mõistust ja poolpimedaid silmi. Lubage, mu härrad!»

Ta puges läbi; kuid moonamuretseja ei tahtnud teda nii kergesti, ainult sõimusõnadega, välja lasta: ta haaras laualt klaasi, tõstis käe ja viskas sellega Pjotr Petrovitšit; kuid klaas tabas otseteed Amalia Ivanovnat. See kiljatas, kuna aga moonamuretseja, kes visates tasakaalu kaotas, raskelt laua alla prantsatas. Pjotr Petrovitš läks oma tuppa ja poole tunni pärast oli ta majast kadunud. Sonja, kes oli loomu poolest pelglik, teadis juba vareminigi, et temale on kergem kui kellelegi teisele liiga teha, kuna aga solvata võis teda peaaegu igaüks karistamatult. Ometi näis talle praeguse silmapilguni, et hädast võib kõrvale hoiduda ettevaatuse, tasasuse ja alandlikkusega. Praegu oli tema pettumus liiga suur. Muidugi võis ta kurtmata kõik ära kannatada, – isegi seda. Kuid esimesel silmapilgul hakkas liiga raske. Niipea kui oli möödunud esimene hirm ja kangestus ja kui ta selgesti kõike mõistma ning taipama hakkas, rõhus tema südant, hoolimata oma võidust ja õigeksmõistmisest, piinav abituse ja solvangu tunne. Tal algas hüsteeria. Ja kui ta lõpuks enam ei suutnud kannatada, jooksis ta toast välja ning läks koju. See oli peaaegu kohe pärast Lužini lahkumist. Ka Amalia Ivanovna, keda tabas üldise naeru saatel visatud klaas, ei kannatanud võõral pidul saadud «kassiahastust» välja. Hullumeelsena kiljudes kargas ta Katerina Ivanovna kallale, sest ta pidas teda kõiges süüdlaseks.

«Korterist välja! Kohe! Marss!» Ja nende sõnadega hakkas ta kõiki kättepuutuvaid Katerina Ivanovna asju põrandale pilduma. Katerina Ivanovna, kes selletagi oli juba vaevatud, peaaegu minestuses, kargas kahvatuna ja hingeldades voodist üles (kuhu ta jõuetult oli langenud) ja tormas Amalia Ivanovna kallale. Kuid võitlus oli liiga ebavõrdne: Amalia Ivanovna lükkas oma vastase kui udusule kõrvale.

«Kuidas!? On sellest veel vähe, et meid halastamatult laimatakse – see loom tuleb veel mulle kallale! Kuidas! Mehe matusepäeval korterist välja, pärast minupoolset kostitamist ühes vaeslastega tänavale! Aga kuhu ma lähen?» ulgus vaene naine nuuksudes ja hingeldades. «Issand!» kisendas ta äkki välkuvail silmil. «Kas tõesti pole õiglust olemas? Keda peaksid sa siis kaitsema, kui mitte meid, vaeslapsi? Aga küllap näeme! Maailmas on veel kohus ja õiglus, mina otsin ta üles! Silmapilk, oota aga, sa jumalakartmatu loom! Poljake, jää sina lastega, ma tulen kohe tagasi. Oodake mind, kas või tänaval! Küllap näeme, kas on maailmas õiglust!»

Ja pannud pähe sellesama rohelise villase rätiku, mida Marmeladov oma vestluses oli nimetanud, puges Katerina Ivanovna üürnikkude korratust ja joobnud summast läbi, kes ikka veel toas seisid, ja jooksis pisarsilmil karjudes tänavale – mingisuguse ebamäärase eesmärgiga kusagilt kohe, silmapilk, maksku mis maksab, õiglust leida. Polja puges hirmunult koos lastega nurka, kirstu otsa, kus ta väiksemate ümbert kinni hoides, värisedes, ema tagasitulekut jäi ootama. Amalia Ivanovna jooksis mööda tuba, vingus, manas, pildus kõik, mis pihku sattus, märatsedes põrandale. Elanikud karjusid läbisegi; mõned lõpetasid hiljutise sündmuse arutamist, nagu nad seda mõistsid; teised tülitsesid ja sõimlesid, kolmandad hakkasid laulma…

«Nüüd on ka minul aeg!» mõtles Raskolnikov. «Noh, Sonja Semjonovna, eks vaatame, mis te nüüd ütlete!»

Ja ta otsustas minna Sonja korterisse.

  1. Halastaja jumal! (sks. k.).